Tere On laupäev, seitsmes august ja kultuuriga toimetamise kordan, mari tarandi käes. Muudan pisut selle saate välja kujunenud nägu sel moel, et keskendun põhjalikumalt ainult kahele suvisele sündmusele, millest ma ka ise palaval heinakuul täiel rinnal osa võtta sain. Neid sündmusi Võrumaal ja Kehtna vallas ühendab, sõnab paar. Kultuurilugu ja perekond. Peale selle on saates veel Pille-Riin Purje teatri kommentaar ja Ivalo Randalu kontserdi soovitused. Head kuulamist. Head kuulajad, ärge nüüd öelge, et Juhan Jaiki teema on meie vikerraadios tühjaks räägitud. Jah, see varakult ja võõrsil surnud pikki aastaid varjus olnud kirjanik on saanud tänavu oma 100. sünnipäeva aastal tõepoolest tähelepanu ja tõlgendusi. Võru Instituut ja Võru selts kuulutasid aasta koguni võru kirjanduse aastaks. Tuleb meenutada, et see aasta lõpeb Võrumaalt pärit kirjaniku Madis Kõivu juubeliga. Algas Ta tõepoolest Juhan Jaiki sajandat sünniaastapäeva tähistamisega juba jaanuarikuus. Kuid loomulikult on suvi see aeg, mil Võrumaal liikudes saab aimu, Johan jäigi loodusetunnetuse allikatest. Nõnda siis olid jäigi päevad Rõuge vallas veel keset juulikuud. Ja nüüd möödunud nädalavahetusel oli kaika suveülikoolis samuti kamba võetud. Johan jäigi teema. Kaika suveülikoolikorraldaja Tiia Allas leidis, et eriti huvitav oli konverentsil kuuldud kohaliku kodurja Uuno Ojala. Käsitlus jäigi sidemetest Lepistu kooliga nimeks Lepistu koolimajas. Suveülikool toimuski. Osavõtjad viidi ekskursioonile kirjaniku sünni ja kodukohta luhametsa möldri ajal. Ja kõikidest nendest sündmustest võtsid vähem või rohkem osa Juhan Jaiki lapsed, tütred Ilo ja Säde ning poeg Koit. Siiski on just Pariisis elav filoloogi haridusega Ilo Jaik Rikberg see, kes kusagilt pole puudunud ja kes on oma isa pärandi parim tundja tutvustaja peale selle avar ja helge inimene, kelle tööd Pariisi giidina on saanud nautida paljud eestlased. Võrumaal on Juhan Jaiki rajad teed nüüd nõnda tähistatud. Lepistu kooli seinal on mälestustahvel sünnikodupaigas kivi vastava kirjaga ja Rõuge mõisapargis Tiiu Kirsipuu loodud kaarnakivi kujutav skulptuur just nende kahe avamise päevadelt. Nüüd järgnevad helikillud. On hoopis teine. Seal liiva palud aga ja veetleva mad vaatepildid need kui läikivat filmin pärlijõe veed. Tuul heitleb kõrgi Kaselatvadega, mis saatvat ridastikun pikka sirget. Ei seisatel jõgi, voo ei maga. Ta vesi langeb tammilt kohinaga ja kaovad mustajõkke vahukeed. Seal rändaks nüüdki, unistellen veel seal pärlijõe kaldal külateel ja peataks seal kaugein jõe keeren. Sealt leiaks sinu sirel kevadise kes tõid mu hinge taeva, õnnelise sind ainust, pärlipärlijõe, veeren. Kõneleb Karl Pettai kunagine Sänna koolipoiss, kes pole oma emakeelt päriselt unustanud. Pidu Sänna Tanumide peal mammeleta 60 aastat tagasi, talvist seitsmeteistkümnendal juulil oli kah Sännan suur pidupäev. Õnnistati Sänna rahvaraamatukogu seltsi lipu. Peeti meeles Juhan Jaiki. Pese suure sändamist Artur Hatsoni, tema 50.. Jaik Addison ja Under. Ka see on koolimaja, on tuul, päeval meid koolilatsi, kes maga, tookord oli seal. Esimese klassi lõpetanu, kutsuti Kaseks koolimajja, meist moodustati veer katele puule suvelillepeol ja siis nad tulli. Jaik Addison under perast olnud siin rahvamaja on suur pidu. Seltsile anti Lipp üle. Konrad köis, tähelva avasi siin mälestuskivi Juhan Jaigile, dime boik, Mattiga san üteldes järjepidevus, kollad, Rõuge vallavanem, rahva poolt valitu ja Mati oli siis, temast sai esimene vallavanem pärast okupatsiooni jal rahva poolt valitud toel suur pidupäev, vedagu jõudsime veel kuskil Tartumaalt siiaka. Puu oli positiivne, mis nüüd suurt ei mäleta õigele. Aga mul on hea meel, et minuga ambiale kaugelt siia kutsutu, kes maks ka tunne hinnast olevat. Sännamis imekeel on võru keel ja kõigile. Edu tervist ja eriti madaažiksin äramärki kate Sänna naisterahvast numa Eve ja Riina, kelle sarnaste naisterahva olge peal Umm seisneda Sänna kultuurielu. Kauksi Ülle, mul on nii hea meel, et Jaba Dima haava see aasta algus on alust, et Johan jäigi aasta hinnaste nii ilusta, Edefigeri ilmub palju raamatuid, mängitas näitemäng ja ilmust, naljaraamat, pile arvustusi ja ütleme ta õnn, et kirjanik, kes pidi juba 16 aastaselt vägisi siit uma rahva seast ära minema, ta õigele viidi jumet oma vaimu on alati nii hull ka ja ei ole sealt kohegi ja hom tulnud sinna järjest pidanud ja hiljem tagasi. Ja kuigi ma alati ole pooldanu, et ilmus palju palju raamatite kirjaniku mängitas mumettani, haa, Edgadime sünnikotus, neide kui all ja see on ilusa ümbrusen umbkiviga ära märgid ja kodus kohe tulla, mida tõsile näidata. Ja kost ime üle mõtelda. Ja mul on väga hea meel ka minu poolt Sänna rahvale suur tänu, et tiimi kõigi armast kirjaniku Niiluste meelen oledki pidanud. Aitüma. Ja nüüd seisame kaarnakivisamba juures vägev tahukas, mille tipus nagu puuladvas on Kaarne pesa koos õnnetoova kiviga. Ja siin seisavad Juhan, jäigi sugulased, keda elutee, küüditamised ja sõjakeeris on siit kaugemale viinud oma lapsepõlvemaadelt. Mina olen Asta kalda ja mina olen Pauline tütar Helena, et jah, minu ema nimi oli lilli, jaid, nii et eile oli tema üks hea onu, väga hea onu, ta oli nii tore. Ja lasteaiasõbrad on väga suur. Noh, eks ma nägin lapsena Juhan Jaiki. Ma olin kümneaastane kui Juhan Jaiki meiega Saksa sõjapõgenikuna ja mäletan väga hästi tema luulekeelt ja tema noh, niisugust kirjanduslikku esinemist meie laste ees. Ta tuli minu sünnipäevalgi tuli hommikul ukse, ta laulis ikka mulle sünnipäeva laulukesi ja ta, kes küla inimestega sealmaal tihti kohtumas, kui nad mööda läksid, peatas igat ühte niiviisi. Ahaa, et kuhu sa lähed, millega sa tegeled, kuskil sa tuled? Ta on, jäädi huvitatud, ta otsis nagu inspiratsiooni oma kirjandusliku tegevusele. Meie lapsed panime ka seda tähele, nii et ta oli niisugune eriti huvitatud maainimestelt ja et millega nad tekkisid, kuhu poole nad lähevad, mida nad teevad ja tõeline selline maa maaelukirjanik, minu ema jutustuste järgida, kõik rääkisid, kuidas nad karjast käisid, Johaniga kahekesi natud vanemad lapsed karjas käisid ja Juhan näo oli kõige vanem, siis oli minu ema Hauliine ja siis oli viis. Minu arust on nii, et see on kuidagi väga nii liigutav, et tütar Ilo ja muidugi ka säde ja Kait, aga eriti ila jäikest on seda isa mälestus nii palju selle heaks teinud, ikka tohutut tööd ja ja armastusega ja oma vabast ajast seda kõike teinud ja, ja nüüd siin ja jätti, teie siinsed inimesed ka sellele kogu aeg toetate kaasa. Et see on kuidagi väga ilus ja eetilik ja niimoodi peakski perekondadest see haridus ja kultuuri, Gide ja loode on mina, et siin nendes paikades kades noored inimesed, kes võib-olla ikkagi ei tea nii põhjalikult ja palju, kui võiks, et nüüd kõige selle mõjul, mis siin on toimunud, seesama sammaski siin on ju loomulik, et koolilaps küsib, et mis see on, miks see on ja saab siis sellest teada midagi. Omal ajal oli ikka koolist, me käisime alati jalgsi Lepistu koolimajas. Hommikul oli kaheksa kilomeetrit kooli kõnnitud, säält Johan jäigi kodu. Ja siis tulime jalgsi, Rõuges ja siit edasi munamäele. Ja õhtuks läksime jälle Lepistu koolimajja siit tagasi, aga silla ajal käisime jalgsi ja ma ei olnud siis ju veel kuuendas klassis, siis vii piisa ära ja tuli kodud põgeneda. Aga need ajad olid, sel ajal peeti väga kah ikkagi eestimaalast, vaatamisväärsustest lugu ja onust on väga meeles, see, ta käis igal aastal terve Võrumaa läbi. Ja nüüd teine perekond ja teine suguselts. Kehtna vallas Kaibu külas Järva talus sündis 90 aastat tagasi Paul Rummo maakond, vald ja Paul Rummo lapsed korraldasid maakonna arengufondi kultuuri osafondi toel. Kultuuripikniku Kuu kutsusid Paul Rummo sõpru ja kolleege ning kogu suguseltsi. Paul Rummo pärineb perest, kus kasvas kaheksa last. Neist ja, ja Paul on kultuurilukku läinud ja nende sünnimaja seinal on ka mälestustahvel. Nüüd siis olemegi selle talu rohelisel õuel marjuliste puude all. Selle numbriga sünnipäeva tähistamisel on omamoodi nukker kõrval heli. Nii paljud neist, keda siia ette kujutaksid, on juba teispool jõge. Mitmed teised ei pääse liikuma ja saadavad ainult kirja teel oma tervitusi ja tänusõnad. Ometi on siinkohal kirjaniku viimase kümnendi Gustav teekaaslane hilja Rummo. Paul Rummo laste ema Tiiu Rummo puhkab juba ammu metsakalmistul, kuid on igaveseks jäädvustatud oma poja luuletustes. Rõõm oli kokku tunnete hulgas näha valda rauda ja Debora veerandit. Kaunilt alustasid seda koosviibimist Kehtna õpetaja Krista Olesk ja tema poeg Siim luule lugemisega ja seejärel rääkis Aksel Tamm. Ta rääkis Paul rummust, kes muide iseennast kunagi luuletajaks ei söandanudki nimetada. Kuid kelle mõned helged looduse ja armastusluuletused kuuluvad aega, mil deklavatiivsus ja õõnespaatos hakkas taanduma ja läbi selle hakkasid murdma inimlikud lüürilisematoonid. Meelules. Minuealised mäletavad ehk ridu. Hele päike paitab valgeid lõunatuules, nende pius ja sirelikes vanad talud. Aksel Tamm rõhutas Paul Rummo leebust sallivust ja oskust keerulistes olukordades lahendusi leida. Ja siis tegi ta lõpmatult palju muid asju veel, ta tegi Tuglase preemiat Tuglase pehmeks siis kui Tuulas pidi hulluks minema, ütles, et kui te seda preemiat ei taha, eks ole, noh, ega ta ei olnud ka nii lihtne kulupea, kes niimoodi kõik laskis endaga teha, see asi oli niimoodi, et ta andis oma raha, mis tal pärandusena jäänud oleks selle Tuglase novellipreemiaks, aga kuna siis ei olnud kombeks, et mingisugused erainimesed asutavad preemiaid, siis ei saanud valitsus keskmik, see tähendab, ei saanud seda minu arust paar aastat vastu võtta ja siis muidugi Tuglas ütles ka, kui ei, ühesõnaga kui ei ole vaja, siis ei ole ka vaja niimoodi, ja selle peale läks Paul Rummo sinna, see on Tuglase päevikute teises osas see ja suutis vana härrale solvunud vanahärrale siiski sisse rääkida selle, et noh, teeme selle preemia ja uskuge mind, ta tegi seda just nimelt niisuguse. Me teeme seda ju selle niikuinii väga ohus oleva kirjanduse ja kultuuri ja ohus oleva rahva jaoks ja ometi nad tegid selle ära. Kui Vanemuine kaklema läks, kui ird ja Paul ja kõik need teised pidasid neid õudseid mõõgavõitlusi, siis oli Rummo see, kes organiseeris selle malbe kirja ja siis ta organiseeris selle sildi all, et olge nüüd kenad inimesed ja ärge nüüd niimoodi enam tehke kõige ära. No päris ei leppinud, aga enam-vähem leppisid ka. Kusjuures ma ei taha üldse nüüd seda ka ei oska öelda, et Rummo tumma ainult Klepitas ei, tähendab ta lepitamise sildi all näol ta ikka ründas ka, jumal hoidku. Kui ka Mahtra sõda ei tahetud filmiks teha, sellepärast et seal olid sees pahad venelased, siis läks Rummo kõnetooli, ta ei karjunud kunagi, Adams tegi hirmsaid hääli ja vehkis kätega niimoodi teist vehklejad. Aga Rummo tuli niimoodi vaikselt ja vaikselt, rääkis ära ja ütles tõeliselt ilusaid ja tolle aja jaoks heledaid rahvuspoliitilisi asju. Ja umbes selles laadis tähendab möödunud sajandi venelase kaitsmiseks me ei pea ometi hakkama eesti klassikat hävitama ja film tuleb. Aga tal ei õnnestunud, aga ta ikkagi pani jälle mingisuguse kivi sinna ja neid asju on lõpmatult palju, kuni selleni välja, et lõpuks oli ta ju kirjanike liidus see, kes, kes pani käima need musta laega saali luuleõhtud ja tegi seda nukralt ja mõtlikult, sellepärast et asi läks iga aastaga üha halvemaks kogu niisuguses kultuurisituatsioonis ja lõpuks läks asi hoopis halvaks siis, kui sinna tuli sisse televisioon, sest siis tuli hakata tsenseerima. Kui ta haiglas juba oli enne seda päris minekut kevadel 81, siis me rääkisime jälle palju siis seal ka lehed tasaselt tõstis taskust välja kirju, mis ta oli saanud Marie Underi uue kogu väljaandmisega seoses jaga seal olid need küsimused, et kui palju need tekstid siis erinevad Marie Underi enda poolt lõplikult heaks kiidetud, viimasteks tunnistatud tekstidest, ühesõnaga ka seal oli probleem, on üks start, prantslane, kes on kirjutanud niisuguse arutlused, inimene on aega vaevalt fookuses, see, see on umbes nii, kui te mäletate, vanad fotoaparaadid olid, mida tuli sättida fookusesse ja tuli siis üks hetk, kui see haprad asjad kõrvalt ladusid inimese nägu, plaksti läks fookusesse ja nii start, prantslane ütleb, et ta inimesel on niimoodi, et meil on mingi ideaalkuju inimesest ja samal ajal see inimene ei vasta oma ideaalkujul alati. Alati see päris, aga mingi periood on inimesel, kus inimene läheb fookusse. Ta on see nagu, nagu me tahaksime teda niimoodi parimal kujul näha tema ideaalkujul. Vot minu jaoks oli lumma. Fookuses siis, kui ta suveti tuli loomingusse noh, tööd ja puhkuse ajad ei langenud kokku ja kuidas sealt tuli ja kui ta oli pruun nagu elajas ja rõõmus ja täpne ja kitsas, niisugune vahe, seda te võite lastega natuke vaadata, missugune, vaat siis ta oli fookuses, oli õnn taga ikka koos olla. Oma küla mees Vello Salm rääkis põhjalikult Kaibu küla ajaloost nii-öelda aegade algusest peale ja seejärel sai sõna Jaan Eilart, kes rõhutas, et Paul Rummo-le oli südamelähedane kodu-uurimine. Kui me 15 aastat tagasi Debora Vaarandi ka esimest korda looduseinimeste poolt siin tahvli all seisime, eks me siis rõhutasime eelkõige seda, et me tulime tänu avaldama Paul Rummo-le kui eelkõige kodukanditundjale ja loodusemehele on ta läbi aegade olnud nii, nagu vanem vend Jaangi täitsa paralleelsed on nende huvid kuidagi olnud ja, ja kas see on kuskilt laiema veel pärit olulise põhjusega või vanem vend omakorda veel mõjutaski, paremat ei oska ütelda. Igatahes on fakt see, et nii kodu-uurimise vallas kui looduskaitse tegevusaladel on Paul Rummo mitme aastakümne jooksul jõudnud edukalt tegeleda. Ja, ja kui ma pagasi hakkasin mõtlema, siis kirja inimestest esimesena oli seal 1000 956. aastal juba Harri Jõgisalu, aga tema ei öelnud veel tookord kirjanik ja kirjanikest esimest korda mäletanudki Paul Rummo ja see oli 1959. Karksis sõrmes on üks ilus pilt säilinud, kui hiiu Rummo ja Paul Rummo vaatavad Elme ohvrikivi. Ja ma mäletan, et Paul eraldi veel küsis igasuguseid teatmeid ja andmeid seal plahvatada käes, sest et et need legendid ja, ja see tõelisus, mis selle kivi ümber oli, see oli midagi niisugust, mis alati igal pool teda huvitas. Paul Rummo olnud küll huvitaval kombel looduskaitse seltsi asutajate hulgas olid mõlemas perest Aga paarid, Lea Tormis, Veljo Tormis ja Linda Rummo, Vello Rummo, kes selle esimese 120 hulgas Eestis on ja nemad nii Rummo kui merilaas Sang olid Tallinna osakonna asutajate hulgas ja niimoodi siis ta ometi nendel järgnevatel aegadel paljudes meie ettevõtmistes ja üritustes oli kaasas, eriti nendel puhkudel, kus seondlus rohkem kodukoha tundmisega. Arvan, et kodukoha tundmisega ühenduses meie esimesed tutvused, algasidki. See oli aastal 1956 kuni 58 me nimelt endale Varepiga uurisime kolmel suvel Rapla rajooni tooni, sest meil oli ettekujutus, et hakkame edasi välja andma neid Eesti vabariigi ajal pooleli jäänud koguteos Eesti köiteid. Ja kuna selle kandi kohta midagi üldistavat pilt tehtud, siis arvasime, et võiks olla Rapla esimene ja ja kolm suve pühendasime siin autoga enamasti küll ringi sõites, aga no ikka päris detailselt igat metsatukka ja ojakest vaadates igal pool kohanimesid fikseerida see ja kõike muud, tehes sellele piirkonnale. Ja siis ma mäletan, et saades teada, et rummud on siit järva talust käisin ma Paul Rummoga rääkimas omakorda ja ilmselt mingeid täpsustusi küsimas. Igatahes, 59. aastal olid meie sõprus juba nii kaugele arenenud, et Karksisse Tiiu Rummo ja, ja Paul tulid kohale. Nagu ma ütlesin, veel siukest laia kultuuri, üldsust olnud asjad olid veel lihtsalt kõik maha pandud, sõitsime ringi veoautodega, nõue oli ainult see, et veoauto taga peab olema köis, et keegi sealt välja ei kuku, seda liikluskontroll siis eraldi vaatas, kui köiti olnud, siis võisid trahvi saada. Aga muidugi tolmupilve sees. Need liikumised olid. Aga nendega algas Eesti laiaulatuslikum rahvale tundma andmine ja tundma saamine, mille alguse juures siis Paul Rummo kaheldamatult oli. Me oleme öelnud, et need kokkutulekud on olnud meie loodusrahvale samameelsuse kandjad nagu eesti rahvale tervikuna. Meie üldlaulupeod. Ja see vaim on ilmselt olnud põhjuseks, miks hilisematel aegadel nii palju kultuurirahvast ja nendest üle eestilistest meie üritustest osa võtnud alati juuli viimasel nädalavahetusel kodu-uurimise kandist. Ma tahaksin ütelda veel, et Paul Rummol oli muidugi ohutult algatusi. Selliste kultuurilooliste kodu-uurimuslikke mõtete elluviimisel. Mäletan näiteks, kui palju ta osales olulise tagant tõukena, anna haavale, mälestuskivipanemisel haavakivile Kodavere kihelkonda, sinna Peipsi äärde, kus jällegi koos olime ja väga suur inimeste hulk selles üksildases paigas oli kohapeal. Ükskord ma olen Paul Rummoga ka siinsamas, võib-olla enam-vähem selle koha peal seisnud, kus praegugi nimelt toimus Rapla rajoonis üle-eestiline kodu-uurimise kokkutulek ja me käisime, käisin kalgus. Ma mäletan, et eriti legendaarseks ja keskseks figuuriks oli seal kokkutulekul kuulsa Ants Terdsuse Mahtra sõjajuhi pojapoeg, kes Siberist oli siia tulnud ja, ja siis ka siin õue peal oli ja keda aeg-ajalt siis ikka jälle küsitleti. Vaatame veel kord õuemurul külaliste hulgas ringi ja uskuge, see ei ole seltskonna klatši, millega ma praegu tegelen. Ma tahan rääkida ühest perekonnast, kes nii mitmel moel on meie kultuurile andnud ja annab. Kohal on Jaan Rummo järglased. Linda ja Vello Rummo oma järglasega Paul Rummo kolm last. Tütred Lea Tormis, Mall Johanson ja poeg Paul-Eerik Rummo on kõik kohal. Tormiste perest puudub poeg Tõnu, kes on kammerkooriga Viljandis laulmas. Jaak Ants, Mart ja Kärt Johansoniga on teatri- ja muusikainimesed ikka kuulnud. Seekord puudub Kärt taan, tartus lööb kaasa suveöö unenäos. Aga poisid on kõik kohal ja muidugi nad laulavad. See pere saab ilusa kontserdikaku seada. Võideldes ei tea kust tulnud tuulehooga, loeb Viiu Härm oma luulet, mis päeva teemaga kokku sobib. Pähe seati tuti pääl, surnuaiapüha. Seisin vaikselt akna all. Eided läksid üha. Vanaema riietus musta siidikleiti rinnaehteks hõbenõelkarbi põhjast leiti sukad, naelu kummuti, kaua otsiti juukseid hoidev ilu, kamm. Otseti, kõige uuem kootud jakk kapist välja toodi. Lõpuks oli vanaema hoopis võõras moodi. Mind ei lastud õue jooksma, seisin vagusi juba kauges kirikus. Kellad tagusid, laest võetud, peiulilled pandud, olid lauale, pidime, nad lekkis purgis viimata taadi hauale. Minu kätesaialilled lapselt surnud onudele. Läksime ja kanarbik oli õite hele. Palju tuli püsti seista joosta, olnud sünnis. Õpetaja Edda surma uuestsünnist. Laevu ääres rõõmsalt käsi pesid surnud suuri nime. Torus tulev vesi, esimestes Spitis pükstes, poisid hulgakesi ümber roostes pumbaga laevu. Varsti läbimärjad nägudel ja juuste küljes külmad pritsme, pärjad. Siis, kui mulle vetemängust viimaks küllalt tai läksin vanaema juurde. Ja ta tegi Bay seistes vanaisa Beatis. Mõtles ta vist muus. Mitte ühte etteheidet, tal ei tulnud suus. Mustad olid põlvikud ja leiti läbimärg. Seda ta ei näinud, vist. Roostes plekist pärg ümber vanaisa pindi otse keset risti sinna ühe peiulille. Vanaema pistis. Ja mul tuli kole hirm et mu vanaema läheb ükskord isegi hauda õdunema. Tahtsin koju tagasi. Selga pleekinud, leiti veel üks arusaamine minusse peitis. Nüüd küsin kunstnik Anu Raualt Viljandimaa Kääriku kunsti ja käsitöötalu perenaiselt mis tõi teda siia Järvatallu. Kõigepealt me saime väga kena kutse, olime väga rõõmsad selle üle, aga iseäranis ema, kes lootsid näha oma vanu häid sõpru ja kõiki meid summade Paul Rummo järeltulijaid ja sugupuudutusi Ta vaid samamoodi muidugi mina siis minu põlvkonna inimesi on ju siin ka ja keda ma rõõmuga vaatan ja näen kõik, see on nii väga tore ja ma vaatan seda maakoht. Täna tuli naeruga pooleks, kui Ma olen tõepoolest väga raske ja heinategemised ja kui minu enda heina tegemise ajal kadusid kõik abilised ära, kes kusagile pudeli külge ja kaugemale. Meil oli kõrgema haridusega ja, ja umbes kirjandusteadlastest ja kunstiteadlastest heinabrigaad ja üks kirjandusteadlasi. Olen tõesti ütles, et kui mina olin maalt pärit ja ma läksin ülikooli saadeti, aga kui ma siis maale tagasi läksin, siis olin kogus raamatut lugenud ja luuletanud, mõelnud siis isa ütles, et närutselge võttis tööriistakasti, lähme teeme siis midagi. Siin on see kahekesi, need asjad koos, nagu tehakse ka midagi ja kõik on vaimne, räägitakse, mäletatakse. Et see on niisugune tore, tore vihjendus. On aga kuidas sul endal suvi on läinud heinateost ma sain juba siis aru. Aga kas palju on külalisi ja kas äsja jätab muuseum? Muuseum töötab väga hästi ja külalisi on palju niisugusi, suuri grupp ja täna, kui ma ära tulin, ma teadsin, et Jüri Kuuskemaa läks ühe suure ekskursiooniga, siis tuli üks juhuslik, suur suur buss veel siin. Muuseumi perenaine oli töös ja see on tõepoolest väga hästi läinud, millest mul endal on hea meel, et tõesti kõikide tööde-tegemiste vahel nautinud seda sooja iga päev mitu ja mitu korda ujumas käinud igasuguseid ja ma naudin seda. Väiksed Eestimaa lapsed on pruunid nagu Kolumbia kohvi. Oad hüppavad vette, luks seal veest välja, nii et see on kõige suurem praegu. Pärast kõike räägitud ja kuuldut palusin ma Lea tormisel sõnastada oma selle hetke mõtted isast. Nagu ma imelik korraks tagasi mõtlen see sõna, mõtlesin, juba, kasutati see mingisugune leebus ta oli väga leebe, tähendab see mälestus lapsepõlvest, seda kunagi häält ei kõrgendanud isegi noh, rääkimata millestki muust lastega rääkides üldse inimestega rääkides. Ja samal ajal mingisugune. Majanduse ja turvatunne, mida ta sisendas ma hiljem aru saanud, et ta oli paljudes asjades ise kõhklev ja ei olnud sugugi kindel ja tal oli väga raskeid ja ebakindlaid aegu. Aga huvitav, et ta meile, lastele või vähemalt minule nii palju kui mina mäletan kunagi sellist muljet ei jätnud. Ikka oli niisugune tunne, et ta teab, mida peab tegema ja ja et on kuidagi kindel olla, kui ta olemas on. Murule tuleb Eeva Rummo Linda ja Vello Rummo pojatütar, et esitada hispaania palverändurite meloodiat. Tema meelest on ka tänane sündmus nagu palverännak. Jätkem nad need kõik õunapuud istutama ja hernesuppi sööma, kohvitama. Muide sel piknikul ei näinud mina tilkagi alkoholi ja soovige, et eesti peredes jätkuks esivanemate töö austamine ja nende elu ja tegevuse uurimine. Suvelavastusi on tänavu mitmesuguseid, on neid, kus näeb masseni mängumurul, kui publikuna on aga kammerlikumaid nähtusi. Augustiski mängib Pärnu Endla trupp talu teatri nime all Kurgjal Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi õuel August Mälgu dramaatilist näidendit vanakurja vokk. Lavakujundusse kuuluvad Kurgjal ka kurepesa ja lendlev pääsukeste parv. Sama lugu on esitatud ka Saaremaal ja eks mereäärne rannarahva lugu see Mälgul ongi mitmetähenduslik pealkiri vanakurja vokk on tuultele keerukoht meres, kus ristlained inimelusid võtavad. Lavastaja Aare Laanemets. On hästi tajunud selle lihtsa ja ometi keeruka inimhinge tormiliste salasügavuste loo saatuslike allhoovusi tegelaste suhted, nende näoilmete spaotuvad sisemõtted ja tundlikud reageeringud on lavastatud nii-öelda lähiplaanis intiimse väikse saali mõõtkavas võiga. Filmilikult tuli palava ilmaga tuulevaikuses. Ei olnud kuigi kerge neid põhjamaise intensiivsusega kirgi jälgida ega küllap mängidagi. Peaosaline Raido Keskküla kõneles pärast ühest teistmoodi etemast etendusest ägedama tuuleilmaga. Raido Keskkülast peabki alustama näitlejatööde vaatlust, sest suletud ja samas siiralt avatud siseeluga sulane toomas on kindlasti üks veel ju ikka noorepoolse näitleja seni paremaid rolle kui mitte parim. Raido Keskküla on mänginud palju ebamääraselt positiivseid siledaid poisse aga Toomas nende ritta ei passi. Tema mõtte- ja tunde ilmun, vastakam, tumedam, haavatavam, huvitavam. Veenvam on roll tasastes pooltoonides kui paisutatud väljapoole hinge karjetes. Toonase saatuse ja valikute lugu, vanakurja vokk ongi teised osalised. Traagilise lahendusega armastuskolmnurgas on Liisa iibeli söakalt ja täpselt mängitud linalakk Laila ja kaugelt peibutavalt ameerikamaalt ootamatult koduranda naasnud perepoeg Julius keda tuttavavõitu joviaalsusega kujutab Ahti pudersell muuseas Juliuse kojusõit kaugusest läheneva ajastul ise autoga on üks efektsemaid vabaõhupilte. Rollide jaotus ongi lavastuses üpris kas mitte liiga ootuspärane. Pangatalu peremeest, perenaist Juliuse ema isa mängivad sümpaatselt liid edre ja Feliks Kark, kes ongi Endlas justkui klassikaliseks vana paariks kujunenud. Kui järele mõelda, siis küllap mõlema jaoks on see eide-taadi ampluaa ennatlik. Liid Ede jaoks kohe kindlasti. Naabri eemalda rolli on samuti kindla peale võetud Helle kuningas. Liigutav on pingeline taaskohtumishetk naabrinaise ja julli vahel. Kui kadunud poeg mingit ammust lapseohtu süü võlga andeks paluma põlvitab. See on Kainitlikviiv. Ekke Moor tuleb meelde. Lavastust raamivad läbivad rahvalikud laulud. Muusikaline kujundaja Peeter Kaljumäe on ise ka mängu võetud pillijala jõulumehena omalaadse mõtliku vaatlejana. Laulud on hästi valitud, nende sisuline sõnum pääseb mõjule, kasvab kujundlikuks ja ajatundlikuks. Näiteks kõrtsistseenis kordub nüri järjekindlusega refrään Jenti Jenti Parle vu. Kui jänki Julius kõigile välja teeb, siin astub mängu veel üks pooleldi nagu vaatleja staatuses tegelane pidu, mees, keda mängib lavastaja Aare Laanemets ja kelle kiivakiskuva elusaatuses kah võib aimata valusamalt allteksti. Sest pidu mees on palgatud jooma ja tühja juttu ajama dollari eest päevas ega pääse enam tõelisele tööle merele. Kõige meeldejäävam magan lavastuse lõpulaul, oh tundmatu, miks ihkad, tuult ja tormi, mis kõik loo tegelased taas kokku toob, aga juba teisel lepitaval ja rahuneval tasandil. Küllap vaikne rand ja andeksand saavadki võimalikuks alles kunagi hiljem, tagasivaates mälestustes. See nukravõitu äratundmine teebki Taluteatri lavastuse vanakurja vokk vaikselt südamelähedaseks. Ja nüüd Ivalo Randalu kontserdisoovitused. Orelifestivali lõpupäevad on käes ja näevad välja niimoodi liturgilise muusika ansambel skandikus. Ines mainitud loovad publiku ette Itaalia vanamuusika, kus keskseteks heliloojateks krabrielia rescopeldi. Täna Nigulistes ja homme Pärnu Eliisabeti kirikus. Täna esinevat Pärnus hollandlane Peeter vannetaik. Nädal tagasi hääldasin selle organisti nimekirjapildi järgi ja valesti tiik peab olema laik. Niisiis Peeter Vantaik, Tallinna poistekoor, täna pärnus, homme väldinas, nüüd aga mitte Nigulistes, vaid Oleviste kirikus esitav festi lõppkontserdil Monte Verdi Maarja Vesbrid ja Manificat'd rahvusvaheline seltskond Andres Mustoneni juhatusel. Kui kooris laulavad põhiliselt meie omad, siis solistid on meilt ja Rootsist internatsionaalne orkester, nii muusikat kui muusika. Ajalooliselt on eriti põnevad 1610 loodud maarjaõhtupalvused millega suur ooperimees omaaegseid kerikaale palestiina graanulite järgijaid sügavasti pahandas. Täna õhtul kõlab see muusika pidulikult taasavatavas Kambja kirikus ja samal ajal seal. Ma mängivad Andres Uibo, Jüri Leiten Otepääl. Värnustega sõidavad pärast kontserti Lydia rahula laulupoisid Hiiumaale, kus homme õhtul esinetakse Eesti ja Lääne koorimuusikaga Käina kiriku varemetes. Ja juba esmaspäeval algab järjekordne muusikafoorum Pärnus. Sealne raemuusika festival. Nagu oreligi ajal, jagatakse mitmeid kavu ja esinejaid nüüdki ka mujale. Itaaliast Pärnu raekojas esinetakse kolmapäeval kuue muusika alakson Bütsantsi muusika, kuid eripäraks ehk see, et näiteks 12. sajandi heliloojate puhul ei aeta taga esitus autentsust põhjendusega et toona õpiti meloodiad selgeks vaid kuulmise järgi ja õige esitusviisid tagaajamine oleks tulutu. Fookusesse on tõstetud hoopis kokkupuutepunktid kaasaja ning väga varajase muusika vahel. Mis oleks loogiline ja aus lähenemine ja garanteerib kordumatu see eripära. Kolmapäeva Nigulistes ja neljapäeval Pärnu Agape keskuses esitatud kaheteistliikmeline Rootsi ansambel William Kiko ansambel Lõuna-Ameerika renessanss ja barokkmuusikat. See on täiesti uus pilt Meie kontserdimaastikus, kuhu ilmuvad esmakordselt üldse nelja-viiesaja aasta tagused Peruu, Mehhiko, Boliivia, Guatemala ja nii edasi katedraalist avastatud noodimaterjalide elustused. Tegu on vanast maailmast imporditud muusika võimumisega kohalike Nende ja meloodiatega. Igatahes ülipõnev. Jah, päris ilmaga tartlased, neljapäeval astub ülikooli aulas üles kratsi Strings dist. See on stiililt midagi meie noobel nelikud taolist. Repertuaar ulatub barokist Wellingtoni popist operetist, siis rääkimata. Pärnus aga ollakse surmtõsised avakontserdil esmaspäev olen, esitab Eesti-Soome sümfooniaorkester, mis koostatud vastaskallaste parimatest orkestrantide Est Tšaikovskit, keelpilliserenaadi ja variatsioonid rokokoo teemale. Solistan Cristiano saart sellol ning Rahmaninovi sümfoonia number kaks juhatab orkestrit. Anu Tali. Teisipäevale jõuavad pärast Kambjate olevistet Pärnu Eliisabeti kirikusse ka eelräägitud Monteversi, maarjaVesbrid ja magnieefikat. Reedel aga Mozarti reekviem, Eesti filharmoonia kammerkoori ja Tallinna kammerorkestrilt Tõnu Kaljuste juhatusel. Seni vaid teles alanud reklaami, selle reekviemi Tallinna esitusele Lasnamäe veerul kunagise tselluloosivabriku tohutus katlamajas. Rikastame seda reklaami teadaandmisega, et too ameerikalik, aga miks ka mitte. Ettevõtmine leiab aset 26. augustil. Kuidas Pärnus lõpetatakse seejärel taas Tallinnas, 16. augustil, suvemuusikaga alustatakse sellest nädala pärast. Olgu siiski öeldud, et peakülalisena saabub meile nii Tallinna kui 21. augustil Põltsamaa suurkontserdile. Maailma noor esitrompetis Sergei näkarjakov, kellest meil on nüüd kevade poole olnud klassikaraadios üsna palju näiteid tuua olnud niisiis taaskohtumiseni. See oli kultuurikaja, mille tegid tilli, tüli ja Mari Tarand. Päikest ja vihma.