Tuurigaja tere kultuurikajas, stuudios on täna maris Johannes ja millest räägime nobelist. Günter Grass, kirjanduskonverents Tartu Ülikoolis dioloogose festival Tallinnas ladina kvartalis. Ain Kaalepi uus võrukeelne luulekogu Doris Kareva loodusluule antoloogia ja sõna saavad Maimu Berg, Jüri Talvet, Ain Kaalep, Taivo Niitvägi ja teised. Kord aastas on ühel maailmanimega kirjanikul lootust pääseda ajalehtede esiküljele siis, kui temast saab Nobeli auhinna laureaat. Praegu on mu vestluskaaslane, kirjanik Maimu Berg. Teie olete ise saksakeelne inimene ja seetõttu olekski hea küsida, et milline on teie enda suhe kirjanikuna ja keele oskajana Günther Krossi loomingusse? No Saksa keel on muidugi palju öelda, ma olen ikkagi eestlane eestikeelne, aga ja, ja minu meelest on muidugi see sirkel on tõlkinud me plekktrummi, meil on niivõrd vedanud eestlastel, et me võime igaüks mingisuguse suhte võtta isegi saksa keelt oskamata enter klassi ja kahtlemata vähemalt minul teda saksa keeles palju raskem lugeda. Data kommati ladusas tõlke, mis suhtesse puutub, nagu masin vist? Võin ehk öelda, et, et oli hea meel, et sai selle Günter Grass, kuigi muidugi oleks natukene võinud need tahad teistmoodi olla, oleks võinud saada siiski Jaan Kross. Aga Me leppimisega klassiga ja nii palju, kui olen kuulnud juba selle natukese aja jooksul kõik jagavad seda rõõmu, sest tõesti nagu te ütlesite, krossi tuntakse Eestis. Ja noh, mis minu suhe muul temaga kahjuks mingisugust isiklikku suhet ei ole. Aga lisaks sellele napile, mis on eesti keeles ilmunud vist kaks raamatut oleme lugenud koera-aastad soome keeles ja seda, mis peab tõlkima lest või kammeljas tibut saksa keeles, mida oli noh, tähendab, alati on huvitav lugeda siiski, kui sa oskad lugeda originaalkeeles autori siiski tekib mingi natukene teistmoodi suhtumine, kui, siis kahetseda tõlgituna, ükskõik kui hea tõlge on, lihtsalt sa saad talle nagu lähemale. Ta on kirjutanud veel ju mõned aastad tagasi ühe suure paksu ja vist poliitilist analüüsi pakkuva raamatu, mida ma kuskil Saksamaanurgas ka püüdsin närida, aga sellega ma ei saanud hakkama, eriti ei huvitanud mind see, need arutlused ei tundunud mulle huvitavad. Aga Grass on noh, minu meelest selles mõttes ta midagi erilist, et noh, kui me mõtleme, mis ta kirjutab jumala realistlikud asjad ju nagu oleksid. Aga tegelikult ei ole, et nad tähendada seda, noh ma ütleks banaalselt realismi, mida me iga päev elame mingisuguse niisugusega, mis annab sellele asjale hoopis teise värvingu. Ja teha seda niivõrd maagilises ja sünges vaimukas toonis, mõtleks või või iroonias või? Ma seletaksin seda, aga võib-olla sellega, et Grass ei ole lausa süda Saksamaalt, vaid on sealt ära alalt, et ta meile võib-olla lähedasem selle tõttu me oleme ju ka ikka mingisuguste impeeriumide ära alad alati olnud, eks ole. Et praeguse ju Poola aladel tantsigist või Gdanskis pärit. Et noh, mulle tundub, et see annab inimesele mingisuguse laiema ja erilisema nägemise asjade peale, mitte ühe hõlbalise nagu kuskil suure rahva sees keset elades. No nüüd on hea võimalus ju välja otsida see plekktrumm, mis roll on selle plekktrumm. Eesti keeles ilmus, et või no milline oli tema koht kirjanduspildis, meie omas kirjanduspildis ja kuidas ta seda on mõjutanud? Plektrum ilmus niisugusel ajal, mis oli raamatu ilmumise ajaks ühtpidi väga hea aeg ja teistpidi väga halb aeg, sest meil olid poliitiliste sündmuste Apoteeoo, siis me elasime ja nagu suurteks kirjanduslikeks tähelepanekuteks võib-olla ei olnud aega, ta jäi võib-olla isegi natuke tähelepanuta selles mõttes kuid ei jäänud lugemata kindlasti ma olen täiesti kindel, et ütleme selle ja 18, mis ta ilmus 91 või kaks selle aja 18 25 aastaste põlvkondade väga mõjutas, et noh, see aktiivse lugemise, mis meil kõigil on ju üpris lühike tegelikult, et, et vot Ta oli omamoodi aja märk, eks ole, ilmus niisugusesse aega järsku selline raamat noh, hoopis hoopis teistsugune pilt asjadele, kui me olime harjunud kas mingi sotsrealismiga või või, või punnitatud niisuguse ridade vahelisega. Ma arvan, ta avaldas suurt mõju. Aga see, et talle just praegu aastal 1999 see Nobeli preemia määrati, no natuke spekuleerime, millest see võib olla tingitud? No ma ei tea, on ju kirjutatud lausa raamatuid selle kohta, kuidas auväärt seltskond seal tegutseb. Ja seal üpris äraarvamatu ja noh, ja mõned selged näited on ju sellest, kuidas on saadud seda preemiat seoses sellega, et riigil läheb parajasti väga hästi või väga halvasti praegu Saksamaa muidugi ei ole einega, auto lihtsalt on olemas aga no ausalt öeldes võib imestada, miks Grass seda varem ei saanud, aga ju peab siis teatud ikka jõudma ja ja, ja noh nagu mingisugusesse kuidas ma ütleksin noh, mingisuguse nishi, kuhu vist ainult teatud vanuses jõutakse ja kui sul õnnestub selle vanuseni välja tõmmata, siis. No sinna nishi siis sattuda, siis ilmselt on see aeg küps, noh ma kujutan ette, et need auväärsed inimesedki seda preemiat määravad ei ole, ei oska poisikesed, et neil on meeldivam anda seda niisugusele. Taadikesin. Kirjandus on juba emotsionaalne asi ja selline oli Maimu Bergi esimene emotsioon, kui neljapäeval kuulutati välja Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Günter Grass nimi, aga nüüd jätkame asjalikumalt juba ja sõna Piret Pääsukeselt. Tänavuse kirjandusauhinna laureaadi väljakuulutamisega algas neljapäeval viimane ja selle sajandi Nobeli auhindade jagamine. Kogu maailmas tunnustatud Rootsi akadeemia poolt ratav kirjandusauhinna pälvija kuulutatakse tavaliselt välja esimesel või teisel oktoobri nädalal. Et seda tänavu üllatavalt varem tehti. Tulenevalt asjaolust, et 18 auhinda määrava komisjoni liiget, kes peavad kandidaatide sobivust vaagima, jõudsid seekord kiirelt üksmeelele. Laureaat valiti välja vaid kahe koosistumise järel. Niisiis kuulutas neljapäeval kell 13 akadeemia sekretär harrast entaal Stockholmi vanalinnas asuva pidulikult kaunistatud Rootsi akadeemia hoone eest. Et tänavuse Nobeli kirjandusauhinna saab Saksa kirjanik Günter Grass. Sarnaselt meie Krossile on Graste nimi favoriitide hulgas figureerinud juba aastaid. Nüüd lõpuks pälvis kahe nädala pärast 70 kaheaastaseks saav kirjanik selle aukomisjoni. Valiku põhjendus kõlas. Grastan kujutanud julgelt mustades värvides ajaloo unustatud nägu. Oma esikromaanis ja üldse kuulsaimas teoses 40 aasta eest ilmunud plektrummis olevat Ta loonud selle kadunud maailma, mis sai tema kirjanduslikku loomet hoite pinnaseks. Hiljem folkers lööndorfi pooltegraniseeritud romaan olevat ilmselt üks 20. sajandi jääva kirjandusliku väärtusega teostest. Romaan väljuvad küll realismi raamidest, kuna selle peategelasest kolmeaastases lapses pesitseb kuratlik intelligents. Omaseni viimati ilmunud teoses pealkirjaga minust ajanud annab aga kirjanik kommentaari ajaloole ja nagu toonitati Rootsi Akadeemia avalduses tema labidavajutus haarab möödaniku sügavamalt kui teistel ning ta leiab, kuidas on hea ja halva juured teineteisega põimunud. Günter Grass on lisaks romaanidele kirjutanud ka jutustusi, näidendeid ja luulet, et ta on kaheksast saksa kirjanikest saanud Nobeli kirjandusauhinna. Viimati pälvis selle 1972. aastal Hainris Pöl Saksamaa kultuuriminister Michael Neumann taas, et crashi tunnustamine on ühtlasi ka tunnustus saksa kirjandusele üldse. 7,9 miljoni Rootsi krooni suurune Nobeli kirjandusauhind, nii nagu ka teised Nobeli auhinnad antakse Laurale plaatidele üle 10. detsembril. Auhinna rajaja Alfred Nobeli surmapäeval Günter Grass lubas jagada oma auhinnaraha kolme enda asutatud fondi vahel, mis toetavad Saksa kirjanik ja järelkasvu ja Poola noori kunstnikke. Oleme endiselt kirjanduse lainel, helistame nüüd Jurydalvetile. Jüri Talvet seekord on selline nädal, kui kirjandus on ajalehtede esiküljel ja põhjus on kirjandussündmus. Nobeli auhind. Günter Grass on seekordne saaja, milline on teie oma isiklik suhe tema loomingusse? Tütar, kas siis mina olen suhtunud suure lugupidamisega ja kui mõni loeb minu kunagist raamatute teekond Hispaaniasse, siis seal on ka juttu natukene Günter Grass ist, kes oli just sel ajal Hispaanias ja mina sain seal temaga isegi kokku, põgusalt vähemalt kuulasin seda seminari, kus ta esines. Nii et teie sümpaatiaga suhtunud Günter Grass siis kahtlemata ta vääris seda preemiat, kuigi seda oleks samuti väärinud meie Jaan Kross kahtlemata. Ja põhjus, miks me teiega täna siin vestleme, ongi üks suur kirjanduskonverents, kus teemaks ka Jaan Kross ja see on teie enda ettekanne. Kirjanduskonverentsil, mis algab pühapäeval. Ja pühapäeval on eesti võrdleva kirjandusteaduse assotsiatsiooni kolmanda rahvusvahelise konverentsi kultuuri rahvusaastatuhande vahetusel avamine ja töö ise algab esmaspäeval, jätkub teisipäeval, esmaspäev ja teisipäev on tihedad tööpäevad kus on kusagil 25 või 26 ettekannet siis kultuuri ja rahvuse asendist tänapäeva globaliseeruvas maailmas, maailma eripaigus, maailma eripaigus, sest et uurid on taas, on tulnud siin mitmesugustest maadelt ja, ja nende kaudu me tahame kuulata teada seda, kuidas kirjanikud ja kuidas kirjandus on mõtestanud siis kultuuri, rahvust, praegusel ajastul. Kas võib öelda, et selle konverentsi märksõnad on ka näiteks globaalne ja lokaalne? Kindlasti täiesti kindlasti ja see on teema paljudes ettekannetes, mida nad lähemalt sisaldavateks, seda me kuuleme neil päevil, aga põnevat tõotab seal paljugi tulla ning see toimub ülikooli ajaloomuuseumi konverentsisaalis alates siis esmaspäeval kell üheksa hommikul hakkame peale. Kas see konverents on arvult kolmas, kas me saame rääkida juba taolise kirjandus konverentsitraditsioonist? Ma loodan küll, et me saame ja mõte ongi selles, et need konverentsid vähehaaval kujuneksid teatavaks tabaks siin ja oleksid jätkuks ühtlasi sellele kirjandust ja kultuuri uuriv misele kirjandusfilosoofiale ka kultuurisemiootika-le, mis on maailmas nii kuulsaks saanud täna, Juri Lotmani läheb kahtlemata me tahame, see oleks, jõuaks võimalikult kaugele. Praegu paistabki jah, et niisugune. Meie konverentsil on jõudnud juba juba küllaltki laialt kirjandusuurijate teadvusesse erinevates paikades. Nii et võib öelda, et erialainimeste keskel on sellel konverentsil juba autoriteet. On küll ja kuigi samas on selge see, et meie võimalused ei ole niisugused nagu, nagu põne pole mujal on ja me lihtsalt ei oleks näiteks võimelised organiseerima niisugust suurt Kongressi, nagu oli, on nüüd rahvusvahelise võrdleva kirjandusteaduse assotsiatsiooni suurüritused viimane neist saiaali laidenis Hollandis, kus oli kusagil 600 osavõtjat ja ma tuletan meelde, et rahvusvahelises võrdleva kirjandusteaduse assotsiatsiooni see on umbes 6000 liiget üle kogu maailma. Kui me neid kõiki tahaksime Tartusse kutsetena, siis on täiesti selge, et me siin sellega lihtsalt toime ei tule. Meil on no ütleme, inimeste poolest on suhteliselt niisugused väikesed konverentsid 20 kuni 30 tavaliselt ja see, sellega me tuleme toime siin muidugi tänu Eesti teadusfondile, kes me on meie peamine sponsor meie oma noortele kirjanduse uurijatele on need tihtipeale esimese rahvusvahelise esinemiskogemuse paigaks, siis peale selle näiteks on need konverentsid on sellised, et nii-öelda demokraatlikus selles mõttes, et kõik kuuluvat kõiki, aga siin on meile kõik kuuluvad kõiki ja kõigile on antud täpselt ühesugune Aerni nendele kursustele, kui, kui ka meie noorukestele need 20 minutit ja ja pärast siis omavaheline diskussioon. Alustasime Günter Grass, iga on mees, kes kirjutab suure rahva suures keeles ja kas ja kuidas saavad siis need väikesed rahvad oma väikese keelega sellele vastu, noh, kuivõrd teie seal konverentsil selle temaatikaga tegelete. Ja nüüd niisuguse üldise võrdleva kirjandusteaduse raamides on meie assotsiatsiooni aga meie väljaande intellita Saariust tähtsamaid funktsioone ka eesti kirjanduse teadvustamine maailmale. Ja ongi kõigil meie konverentsidel on olnud juttu eesti teemadest ja nüüd on katsed ühtlasi seostada siis eesti kirjandust maailmakirjandusega, näha seda maardla kirjanduslikust kontekstides. Ja niisugune püsiv väljund ja tulemus muidugi kõige püsivam, mille kaudu jõuab siis igale poole ongi intelliteraaria intelliteraar ja need tekstid, mis on avaldatud need on ju võõrkeelsed eranditult need on siis kas inglise, saksa, prantsuse või hispaania keeles ja nii nad jõuavad maailma kõige erinevatest esse kultuuripiirkondadesse. No ma ütleksin seda, et meie väikerahvakultuuri ja kirjanduse viga ongi see, et et noh, me lihtsalt ei ole suutnud piisavalt välja paista ja välja paista saab ainult nende suurte rahvusvaheliste keelte kaudu, on, on tõde ja, ja, ja me ei saa sellest kuidagimoodi üle. Teistel on meie väga suured eelised, kes otsekohe nüüd nähakse ja need märgatakse, neid tõlgitakse, aga meie peame väga suuri pingutusi tegema. Nüüd ongi meie need konverentsid ja samuti intelliteraar jooniks katse sellel teel. Kui Jüri Talvet korraldab oma konverentsi kolmandat korda, siis teist korda on Tallinnas ladina kvartalis toimumas festival dioloogos. See on festival, mis tahab ühendada kultuuri, erinevaid komponente, muusikat, teatrit, poeesiat, kujutavaid, kunste ja teadust. Millised on need märksõnad, mis ilmestavad ja iseloomustavad seekordset Reoloogose? Festivali Taivo Niitvägifestivali üks korraldaja. Üheks oluliseks märksõnaks on ikkagi inimene, sest et meie ühiskonnas inimkäsitlus on muutunud erinevate valdkondade väga spetsiifiliseks kitsaks pärusmaaks näiteks meditsiin käsitleb inimeste ühtemoodi ja majandus finantsministeerium käsitleb hoopis teistmoodi kultuuriministriga kolmandat moodi. Meie taotlus on, et kuidagi need, need erinevad küsitlused ühendada ja täita need augud, mis nende käsitluste vahele jäävad. See on üks asi ja teine asi on muidugi väga oluline asi on, on sõna ja sõna on just selle loomingulise poole aluseks ja sõna, aga selleks aluseks, et me õpiksime hindama seda sõna praegu, tihtipeale on sõnana väärtust sedavõrd devalveerunud, et ta mingil hetkel samastub juba müraga. Ja tahaksime taas tuua selle esile, sest kui me kaotame sõna omavahelises suhtlemises, siis me jääme sedavõrd vaeseks, et peaaegu enam ei ole võimalik omavahel suhelda. Sest praegu distantsid muutuvad, maailm muutub selliseks küllaltki homogeenseks nähtuseks ja suheldakse rahulikult hetkeliselt Austraaliaga või, või Lätiga ja samal ajal, kui sõnas, nagu kaob siis toimub ühest küljest tohutu võimaluste avardamine ja teisest küljest vahendi puudumine. Nagu eelmisel aastal te rääkisite kultuurist ja rahast, on teil see plaan ka nüüd, kuigi jah, sõnastus on vist veidi teine. Ma viitan pühapäevasele seminarile, mis on toimumas Mustpeade majas. Jah, see on juba selline konverentsilaadne üritus. Me tahame edasi minna ja natukene süvenenumalt juba analüüsida seda, et kas ja kuidas hinnata kultuuri ja kas on võimalik anda mingit kvaliteedimärki ühele või teisele kultuurinähtusele, kas seda tohib teha üldse ja ja mis on nendeks hindamiseks tõrjumiteks. Ja ma usun, et see peaks väga erinevaid, võib olla omavahel vastuollu sattunud osapooli huvitama meie ühiskonnas, sest siin on tegelikult ju taga oleme väljunud, et millist kultuuri rahastada ja millist kultuuri mitte ja mis on väärtuslikum, mis mitte. Ja kui me tõesti jõuame sinnamaale, et õpime hindama ja nägema rohkem kui seda praeguses sellises institutsioonis reaalses või bürokraatlik selles maailmas. See süsteem võimaldab näha, et see on ju, see on ju meie rikkus. Sellepärast et küsimus on ka teiselaadne, et, et kas, milline kultuur on väärtuslik ja milline mitte, et kuidas leida inimeses see osa, mis on temas otseselt ja kordumatut ja kuidas, kuidas see kõigepealt rikastab kõiki muud inimühiskonda see ainulaadne pale. Ja, ja kuidas see välja tuua nii, et ta ta rikastaks heast küljest ja, ja kuidagi edasi viivalt, mitte mitte surma toovalt ja, ja Testruktiivselt. Esmaspäeval esitleti trioloogose festivali raames ka üht uut luule antoloogiat koostaja Doris Kareva ja raamatu pealkiri. Neli aastaaega eesti luules sõna mari Tarandile. Luulele ilmselt kõige vastuvõtlikumad nooruse ajas kasvab inimene kokku, selles ajas loodud selle aja põhihelisid väljendava lõiguga luule katkematult lõputul teel. Mu sajandi alguses sündinud ema mäletab tänini seda joovastust, mida koolipõlves Gustav Suitsu elu tuld lugedes tundis. Mina oma nooruses austasin suitsu kui klassikut. Aga ilmutuslik ja joovastav oli omaealine Paul-Eerik või Kaplinski. Ja ma ei häbeneks nii väga asjaolu, et ma kuigi hästi ei tea ega tunne praeguse nooruse luulehuvi äratajaid ja iidoleid luulemaal. Üks on kindel seisukoht, et on olemas nagu on olemas ka eestikeelse luule mingi ajaproovile vastu pidanud ühisosa mille me kõik kuidagi ühtviisi ära tunneme. Kui siis ilmub mõni antoloogia, ongi arvatavasti esimene impulss hakata sealt seda ühisosa otsima, et siis kogeda äratundmisrõõmu või pisikest pettumust. Kuid mitte nii ei taha ega tohi läheneda sellele raamatule, mille on koostanud ise nii tundlik lüürik Doris Kareva. Seda teadsin veel enne, kui lugesin tema saatesõnast. Tsitaat. Käesolev kogumik ei püüa olla kõikehõlmav Eesti loodusluule antoloogia eelistades õhku jätta nii looduse kui luulepiiri. Ometi peaks see raamat andma aimu eestlase aja ja looduse tajust igimuutlikkus kulgemises, kujunevast kogemusest, sise- ja välismaailma võbelevast tervikust, nagu see viimase sajandi jooksul sõnadesse on jõudnud. Tsitaadi lõpp. Doris Kareva aastaaegades on muusikaks Fret Jüssi fotod. Või on needki luuletused? Doris Kareva valiku võti on siin. Tsitaat. Sõna aastaajad seostub eesti keeles ennekõike kevade suve sügise talvega, need omakorda hommiku päeva õhtu-ööga lapsepõlve, nooruse küpsuse, rauga, eaga. Nelisus meie ajalise mõtlemise kultuurilise kogemuse eripärast mitmes teises keeles märgib sama sõna pigem seda aega, hooaega või midagi muud. Tsitaadi lõpp. Ah oleks raamatu lauale olnud nädal aega tagasi kui vormi siin keskkava sügisluulest asi, mis kirjandussaateid tehes aastate jooksul ikka jälle ette tuleb. Aga mis rõõm valgub südamesse, need ka oma armsaid siin kohates aga uues erilises seoses või suguluses teistega. Ja siiski siiski nii palju uut. 40 luuletajat Viisnapu, Underi, Alveri, August Sanga, Talviku tuhmatu hõbe ja kuld, Villem Ridala, talvine õhtu ja midagi helendab, helgib ja tuikab Suitsu sügise laul. Kuid need on ju eestlasel peas. Kõnealuse valiku teeb äärmiselt huvitavaks see, kuidas eelpool mainitud vahele ja ümber paigutuvad Artur Alliksaare, Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu, Hasso Krulli, Ene Mihkelsoni, Ilmar Laabani luuletused. Rohkelt Juhan Viidingut, Aleksander suunanit, paar hääd pala, Indrek kirvelt, Andres Langemetsalt, Lembit korvitsalt Ehalette mäelt ühe lehekülje õilsat paksu valget paberit. Oh oleks ka meil luuleraamatut nii ilusad nagu soomes oskasime kunagi ühe lehekülje õilsat ilusat paksu valget paberit on saanud näiteks Eeva Park, Johnny B, Isotamm, Priidu peier, Aime Hanseni neli rida, neli väga sügavat rida oleksid minu elust võib-olla välja jäänud, kui nad ei seisaks siin mu silma ees. Fret Jüssi pilt luuletuse kõrval. Kõrvuti on Juhanite tuisud, tuisk jookseb võidu tuisuga ja tuisk on kolmandat päeva kõrvuti elavad nende kaante vahel Visnapuu tõmbtuul loo tõmbtuul ja tuule valgel. Ainus Debora Vaarandi pala selles raamatus. Aga selle ainsaga seisab seal sügises ju Debora ise kogu oma elu ja luulesaatusega. Vähemalt mina võtan asjani. Ja ma loen mõttes mõnd Kersti Merilaasi hinge sügise rida. Ega ei otsi põhjust, miks sellel luuletajal pole peatunud Doris Kareva pilk. Aga Joel Sang on kohal see mees, kes üldiselt nii kitsilt oma annet meile paista lasknud. Ja just tema ütleb meile vastu talve. Hoidke neid üksteisest kinni, hoidke ja armastage. Nüüd küsite te muidugi, kas raamatus on ka Doris Kareva enda luuletusi? Muidugi on, aga mitte edevalt esile hüppamas. Nad ei alusta ega lõpeta raamatut. Raamat algab Aleksander Suumanni sõnadega. See oli ammu, vesi oli vesi, kivi oli kivi, puu oli puu. Jääraamat lõpeb Aleksander Suumanni sõnadega. Nüüd kui jälle vesi on vesi, kivi on kivi ja puu on puu. Enesele märkamatult olen jäänud uitama uue raamatu, luule, metsa, selle metsaga ka on palju teisi metsi. Kirjandustemaatikat Kultuurikajas alustasime vastele nobelistile Günter Grassile mõeldes globaalse kõrval ka midagi lokaalset. Just nii on tore välja kuulutada maailmakirjanduse hea tundja Ain Kaalepi uut luulekogu, seekord võrukeelset jätkab juba Piret rist. Sellel suvel nägi trükivalgust ning septembrikuu viimasel päeval esitleti Võrus luulevihikut Haukkama lauluq, kus siis asub Ain Kaalepi Haukkama. Aukama on minu jaoks Antsla ümbrust. Antsla enda nii ürikutes säilinud arhailine nimetus on hauka ja peale selle on haukanimelisi talusid seal Antslast lõuna pool ähijärve kandis õige mitu tükki. Nii et selle väga vanad traditsioonid sele Aukaga seoses on täitsa olemas, haugas tähendab kulli tegelikult võiks isegi fantaseerida, et sealkandis elas kunagi üks Eesti ütleme, sugukond või suguharu, kelle tootemloomaks oli kull haugas. See ei ole võimatu. Peale selle veel hauka Küüts kah Võrumaal oleme missioon, mingi toimub, kibuvits, puurits. Oi, kahju, et ma seda ei teadnud, selle, see oleks täitsa luuletust väärt. Et kibuvitsa hauka Küüts. Kuule liin siin raamatus on Jaik latid, hella keemia, ähijärveküla, need on nagu selline sõrestiku liin ja siis siis tulevad need kõik esilaulud ja ja Napoleon, puna partia, pixel, taania. Kõik need nimed, mida te nimetasite, on väga tähtsad selle Võrumaa ja Võru keele lähendamise mõttes, kõik nad on olulised olnud, aga kui nüüd ütleme päris luule õpetajaid otsima hakata, siis ma olen väga palju kasutanud näiteks sonett. Selle taga on muidugi terve Euroopa kultuuri soneti traditsioon seal kuskilt Petro Grast alates ja võib-olla läänega lõpetades. Ma olen tõlkinud juba prantsuse keelest võru keelde lääne Isoneeti ja jumal teab, kust need traditsioonid kõik pärit on. Seda kirjandusteadlased kunagi sütelku. Ta lülitab ta ennast täiesti kirjakeelest välja ja mõtlete ja tegutsete võru keeles. Jah, muidugi, ja, ja siis minu mõtteviis nagu, nagu muutub, kui seal ühesõnaga mõtetes ka esineb kirjakeelseid sõnu, siis ma teen nad kasvõi ümber, noh näiteks seesama, mis ma siin lugesin, ütlesite, torkan rongi mööda veeruva vööri ja kõik vinnu ignoreerime ignoreerivad ja võõrsõna, aga silmapilk ma esitasin ta võru keelepäraselt ja ma olen täitsa veendunud, etud rollitud võrulannakes, räägib võru keelt, ütleb kah ignoreerida. Et ta ei hakka ütlema, ignoreerivad ja ta ei hakka otsima selle sõna jaoks ka oma sõna, kasutab rahulikult võõrsõna nagu noh, kõikides keeltes kasutatakse ka võõrsõnu. Aga ei tea, kuidas seal võru keelde panemisega on, kui kirjutada näiteks kuulsustest luuletusi, näiteks ma pean silmas Napoleoni või teie olete puna Partsiks teinud Napoleoni. Nojah, see part on ju võru keeles pat ja port on eesti keeles esinenud moto oli ju Eestimaameestele ka tuntud isik, täitsa punaparadiis on ikka räägitud ja just seesama rahva traditsioon, punapart tuleb ja jagab rahvale maad Niuke kuulujutt levimas Napoleoni sõdade ajal. Ega siis nad ei öelnud, et karta tuleb või Napoleon puhul tulevad, ütlesid ikad, punapats tuleb ja see tegi mulle muidugi nalja, see punapats ja aga rahvas suhtus temasse iga täis sümpatiseeri valt. Mälestus täiesti on olemas, tuleb ja annab maad ja ei tulnud kahjuks. Nobeli nädala kirjandustemaatika on nüüd ammendatud, jätkame kunstijutuga ja nimelt eile avati kunstihoones suurejooneline graafikanäitus ja jätkab Kerttu Soans. Kultuurikajas stuudios on külas Loit Jõekalda ja teemaks on suur graafika näitus eesti graafika 1999, mis eile avati Tallinna kunstihoones ja kunstihoone galeriis. See on siis eesti graafikute näitus. Oli plaanitud traditsioonilist graafikanäitust, mida ei ole mõnda aega olnud, siis valisime üksmeelselt vappu Vabari meile laatoriks ja kogu selle näituse üks osa küllaltki suur osa ongi siis tema kuraatoriprojekt, mille nimi on sinu peidetud elu. Ja samal ajal siis sulab see näitus ikkagi kõik üheks. Žürii vaatas ära kõik tööd, samuti selle kuraatoriprojekti. Nii et žürii võis teha veel oma korrektuure, kas ka tegi? Osaliselt küll jah, üksmeelselt, kusjuures žürii töökohta peabki ütlema, et see kulges tõesti väga üksmeelselt sõbralikult, võib-olla andis tunda ka see neil kõigil oli meeles enne žürii algust koosolekul tõmbasime rahupiipu mille meie kujundajad ja tammelaen oli kohale toonud. Eesti graafikat on viimasel ajal kõige viimasel suurel näitusel nähtud graafikatriennaalil, kus Eesti osa oli suhteliselt väike ja Eesti Kunstnike pääses sinna esinema mitte just palju. Aga nüüd, kas pakkumine ja vastuvõtmisvõimalused olid need tasakaalus või pidite palju kunstnikke nende töid välja jätma? Ma ütleksin, et palju ei pidanud välja jätma, aga paratamatu on see, et siiski midagi peab välja jätma. Aga üldiselt ikkagi žürii otsused tõesti üksmeelselt põhjendatud. See riist on, et mitu korda juttu olnud võib olla märgiks ära, kes lisaks teile Loit Jõekalda sinna veel kuulasid? Oli kutsutud Mai Levin kunstimuuseumist siis meie oma graafikute poolt Viive Tolli muidugi vaata Vabar kuraatorina tea Tammelaan kujundaja rollis, aga samal ajal siis mitte hääleõiguslikku, vaid lihtsalt nõuandjana. Ta võis ka mõjutada ju kõiki žüriiliikmeid. Kirjanik kuna oli Hasso Krull ja noore helilooja muusikuna oli Helena Tulve ja näitas, et algusest peale on nagu täitsa korraldajana olnud, sülle marks. Väga huvitav, et te olete haaranud žüriisse ka teiste kunstiliikide esindajaid, milles teetööde valikul lähtusid loomulikult sellest, et töö peab olema tasemel. Aga kas siiski pidasite silmas seda, et, et oleks esindatud võimalikult palju eesti graafikuid või ei olnud see üldse oluline? See oli muidugi ka oluline, siiski kahjuks mõned, keda me lootsime, ootasime, ei toonudki töid aga ma arvan, et tase on päris kõrge. Ja töid on piisavalt, ma arvan. Ja ma arvan, et on siiski omanäoline näitus võrreldes eelmistega. Tahtsingi paluda mõne sõnaga võib-olla kirjeldate seda näitust, et kuulaja nüüd saab ettekujutuse, mida ta vaatama läheb ja ta tahab minna vaatama. Palju seal töid on. Millises tehnikas need on tehtud. Tehnikates nii palju, et alguses küll oli mõte teha tõelist just graafikanäitust, oli ka mõnel kunstnikult isegi soov, et kodaliste tõeline graafika näitus. Mõelda kas Veljo Laapini nõuete peale, aga lõpuks otsustasime, et väga paljud kunstnikud siiski ei teostama töid tavalises graafikatehnikas, vaid kas siis ütleme, antud juhul on joonistus monotüüpia foto siis digitaaltükid ja otsustasime, et iga töö juures eraldi vaatama, et kuidas ta lihtsalt parajasti sobib, nii et üksikuid töid on siis mittetraditsioonilised, graafikatehnikad. Kunstiliikide omavahelised erinevused ja sulandumised on praegu niisugune pidevalt toimuv ja toimiv protsess. Et võib-olla varsti kaob üldse ära niisugune näituse määratlus, nagu graafika 1999 jäetakse tema kunst 1999 aga kuna praegu olete siiski veel graafika nime alla võtnud need tööd, siis mis on need omadused, mis peavad olema nendes töödes, et nad mahuksid graafika alla? See on tõesti niisugune küsimus, mida me oleme tükk aega ise arutanud ja vastuseid ei ole nagu päriselt leidnudki. Ikka see tehnika erinevaid graafikatehnikaid on muidugi kõigepealt, et oleks lihtsalt graafiline. Et võib-olla mõned tehnikad, mis siis need tulevad juurde mis võimaldavad paljundada nõndanimetatud uued graafika, paljundustehnikad, joonistus kui niisugune, noh, siin võib jällegi rääkida maalimisest või graafilisest joonistustest mis on üldiselt ka enam-vähem mõistetav. Fotograafias samuti on ju siiski natukene võimalik eristada Üht fotot teisest üks on nagu graafilise graafikanäitusele sobivam, teisest. Lai arutlusteema. Võiks öelda, et see pealkiri annab niisuguse võimalikult leebe suhtumise nendesse töödesse ka vaataja peaks siis olema mitte ette valmistatud väga traditsioonilise näituse nägemiseks, vaid teda võivad ees oodata üllatus, et kui ta on liiga kindel oma ettekujutuses, mis seal graafik. Mõningad üllatused muidugi on lihtsalt jah, et need lihtsalt ilmestavad seda näitust. Ja kui keegi soovib nüüd lausa minna ka ostuhuviga vaatama näitust graafika, realisti graafika 1999 siis Tallinnas kunstihoones on see avatud kuu aega ja seal on võimalik ka siis pilte osta, muidugi mitte kohe ära viia, vaid kinni panna. Traditsioon on tore asi ja traditsiooniliselt saab nüüd sõna Ivalo Randalu. Jälle see laupäev, kui ette astuvad Hortuslased, kuid nagu eidel luual nii nüüd kell 19 võrugandles. Ja esitamisele tuleb sama kava sügispidu õukonnas, mis nädal tagasi kõlas väravatornis ja millest siis juba juttu tegime. Nädala tähtsündmuseks kujuneb kindlasti neljapäevane ERSO kontsert nii kava kui külaliste poolest. Nimelt laulab Rootsi metsosopran Anette pood Wagneri viis laulu Matilde veesendonki sõnadele ja Bruckneri kolmandat sümfooniat, tõlgendab prantsuse itaalia verd mark tard. Külalistest seda, 1966 sündinud rootslanna lõpetas Kuningliku Muusikaakadeemia kuus aastat tagasi. Tänaseks on tehtud juhtivad rollid juba Britteni Lukreetsia röövimises. Mozarti Don Giovanni sverdi petis jääb trubaduuriks Bizee karmis ja mujalgi sealjuures väljaspool rootsidki. Mark tar töö kasvas USA-s ja sai seal haridusegi Baltimuris pärast esimesi käeharjutusi tõsta mitu aastat Islandi sümfooniaorkestri ees misjärel paistis silma per konkursil Euroopas ja see avas ukse konkreetselt Šveitsi muusika ellu. Šveitsis dirigeeris ta nii mitme orkestri ees kui ka päris. Tegeles kammermuusika ja plaadistustega. Viimastega ongi tartöö kõige laialdasemalt aujärjele tõusnud, seda eriti Prantsusmaa suunal. Mullusest kutsuti ta Porto rahvusorkestri peadirigendiks Portugalis. Nagu see loomulikuks kujunenud, on kavaleht inforohke ja teoste osas suisa huvi pakku. Sestap ei hakka siinkohal jalgratast leiutama, vaid esitab mõned lõigud. 1850.-te aastate alguses tutvus Wagner Süüri, siis abielupaar Otto ja Matilde Veeženkidega. Algusest peale tundis. Poolehoidu mat ETV-s Tonk oli vaimsete huvidega kaunis noor daam, kelle mitmekülgsus test Mitmekülgsete annetes tõusis enim esile kirjanduslik Anne. Tema luuletustes peegeldub looja romantiline unistav loomus, õilis kurbus ja mingi seletamatu puhtuse ihaldus. Matilde mõistise hindas Wagneri ideaale väga lähedane loominguline, teineteise mõistmine kasvas üle suureks üllatuseks lootusetuks tundeks. Mõlemad olid abielus. Viis laul on kirjutatud aastail 1857 58 ajal, mil vaagneril oli valminud tema ooperireformi kõige äärmuslikum ma teose Kristjani soldatid Breto. Meenutagem, et see pole mitte tegevuse, vaid tunnete ooper, kus peategelased on kõigest mängukannid, neid vallutanud suurele saatuslikud tunde käes millele lahenduse saab tuua ainult surma. Paljud Wagneri uurijad näevad sellises ideestikus kõige otsesemalt paralleele Wagneri enda luhtunud ja palju piinu toonud armastusega. Lisaks sarnasele tunde lahingule ühendab Tristani ja Isolde luuletust ka väga lähedane helikeel. Kahe laulu kasvuanise unelmad alapealkirjaks ongi eskiis Kristjanile ja Isoldele. Nende muusikalist materjali kasutab Wagner ooperis otseselt. Oma päevikus on heliloojad tähendanud midagi Parimat nendest lauludest põlema kirjutanud ja vaid väheseid minuteid võib tulevikus nende kõrvale panna tsitaadi lõpp. Mõistagi saab kavalehelt kaasa jälgida Frau Ezendonki tekste nii originaalis kui eesti keeles. Ja loeme vähe maa pealt edasi. Austria helilooja Anton Bruckmer komponeeris oma esimese sümfoonia küpses eas nagu tema suur eeskuju Johannes Pramski välja kujunenud sügavalt religioosse maailma, ega inimene, kes kogu varase elu mööda saatnud, oli Austria provintsilinnades koolmeistri organisti ametit pidades ning seetõttu peamiselt koori- ja orelimuusikat kirjutades leidis lõpuks oma filosoofiliste arutluste väljendamiseks just sellise monumentaalvormi nagu sümfoonia Beethoveni ja Brahmsi loomingus välja oli kujunenud tsitaadi lõpp. Pean veel seda, et kirjutas oma kolmandat, pikka aega alustas 1873, lõpetas 77 ja siis toimus Viinis ka esiettekanne. Hiljem töötas ta partid tuuri ikka veel ümber, kuid 1946 pöörduti algvariandi juurde siiski tagasi. Seda siis sellest kontserdist. Samal neljapäeva õhtul mängib klaverit UVA Natalja kostava peaske Kohtla-Järve kunstide koolis. 19. sajandi tantse. Nimetavad kenad seda programmi Tallinna klaveriduo salongis. Kõlavad Poloneesid, galopid, valsid ja rahvaste tantsud Schuberti, riigi torsaki Moskovski ja Pramsis sulest. Reedel aga laulavad kaks meest pärist Rauno Elpia, Ain Anger helin kapteni kompaneerimisel. Laulavad Põltsamaa muusikakoolis Mozart, Titlerdid, Rossiinid, jäetonizzietid, nii harjad kui duetti. Õhtut juhib Raivo Järvi. Ja veel teadmiseks kaugemale ette planeerijatele. Šveitsi organisti rokikontsert seitsmeteistkümnendal oktoobril Estonias jääb ära mehe haigestumise tõttu. Selline sai tänane kultuurikaja, mis valmis Külliki Valdma ja maris Johannese koostöös. Ilusat laupäeva jätku teile kõigile.