Kultuuriga ja. Tere kuulama kultuuriga ja milles ja kellega täna räägime maali aastanäitusest Tallinnas Eha Komissarov baroviga EDT kontserdist Pärnus, Mark Soosaarega, Eesti kartograafia, suur päevast, Ülo Kaevatsi, Jaan Eilarti ka Draamateatri tuue direktori Tiit Lauri kaasa. Need on meie tänase kultuurikaja tähtsamad teemad ja saadet toimetaja maris Johannes. Tänane nädalakommentaar on Sirje kiinilt. Lõppeva juuni südame kuumad märksõnad on säästukultuur, Turu kultuur, sallivuse kultuur ja ka hariduse kultuur. Sest just juunist tehakse eksameid, kaitstakse bakalaureuse ja magistritöid ning väideldakse hariduse võimaluste ja väärtuste üle. Turumajanduslikes, tõmbtuultes ja võistu jooksmistes. Kirjandushuvilisi rõõmustab teadmine, et peale on kasvamas uus noor põlvkond kirjandusuurijaid, kes peavad seal nädalavahetusel Otepääl Nüplis oma traditsioonilist suvekooli. Seekord teemaks muutuste mehhanismid sajandi lõpu kirjanduses ja kriitikas. Aga sama võiks öelda iga kunstiala kohta. Missugused on eri kunstialade ja ideoloogia kodu- ja väliseesti kaheks lõhenenud kirjanduse ja kultuuri identiteedid täna. Kas me oleme juba eelmisest ühiskonnast sedavõrd üle ja välja kasvanud, et olla piisavalt hindamisvõimelised lõppeva sajandi suhtes? Kas kodu- ja väliseesti kultuur on nüüd pärast Eestis mulda sängitatud pagulaspoeedi Kalju Lepiku suruma sümboolselt taas üheks kirjandusruumiks ja kultuuriks saanud või saamas? Need on küsimused, mis vajavad pikka vastamisaega enamat kui üks juunikuine nädalalõpp kaunis lükli rüpes. Aga on oluline hulk noori ja veidi vähem noori inimesi. On olemas, kes tahavad ja suudavad tegeleda väärtustega, mille suurus ei ole rahaliselt mõõdetav. Kes teevad seda tööd vaimsest kutsumusest ja vahel peaaegu et õhust ja armastusest. Aga see ei pea ega tohi vabas Eestis nõnda olla. Humanitaarne kultuur on Eesti riigis häbematult allahinnatud kui mitte lausa tasuta lõbu, aga me ei tohi sellega leppida. Ikka ja jälle tuleb küsida, mis on iseseisva Eesti riigi olemasolu mõte? Eesti keele ja kultuuri säilitamine ja arendamine, ütleme võidupäeva eel. Ja nii kõlab see programmiline vastus kõikides erakondade programmides. Täna peame siia lisama ka Eesti keskkonna säilitamise, mis kuulub arenenud riigi kohustuste hulka. Arvan koos Marek Strandbergi ja paljude teistega, et just jätkusuutlik, haritud keskkonnasäästlik, õpi eesti kui väike ideaalmudel võiks olla see eeskuju, see magnet. See magus kuulus Nokia nagu Sampo, mis meid uuel sajandil riigi ja rahvana õndsaks võiks teha. Aga tee sinna, ideaalriiki peaks algama täna minu enda koduõuelt, kus ma saaksin eraldi sortides panna ära oma prügi, nii et patareid, klaas, metall, paber ja komposti, toit oleksid eraldi ja läheksid kõik oma kindlat rada pidi taas looduse ja inimkoosluse ringlusse. Kuni me seda veel oma õuel pole suutnud korda teha, jääb keskkonnasäästlik ideaalriik meist veel väga kaugele. Tiigrihüpe ei saa käia katuseid ja Telemaste pidi virtuaalkõrgustes. Säästlik keskkonnakultuur. Tänapäevane tehnoloogiline kultuur algab iga maja trepikojast ja tualett ruumist. Igal väikesel argipäeva askeldusel on oma tagajärg, mis mõjutab seda maailma, kus me elame ja kus me tahame elada ka tulevikus. Olin möödunud nädalavahetusel Rootsi europarlamendi valimisi vaatlemas ja teate, kes need valimised võitis. Üks vanem, tagasihoidliku välimusega daam, kes istus vanamoodsal puu kohvril ja kutsus üles sööma ja kasvatama ainult kodumaist puhast, keemiavaba hormoonide vaba toitu. Ja ta edestas selle lihtsa jutuga kõiki kogenud poliitikuid. Ta võttis ühe lihtsa, maalähedase aga valusa asja, mida me kõik täna teame ja kardame tuse üleilmselt tehnoloogiliselt mürgitatud saada ja võitis rahva poolehoiu. Elamise kultuur võib ja peab rajama lihtsatel pealtnäha endast mõistetavatel asjadel, milleta aga vaba elu osutub raskeks, kui mitte võimatuks. Eile reede õhtupoolikul esitleti Estonia talveaias uut esinduslikku raamatut Tunne Kelamist. Meie riigikogu aseesimehest, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei asutajast ja kodanike komiteede liikumise algatajast, kes ise isikuna on samuti väga tagasihoidlik askeetlik, karske, taimetoitlane ja kelle eluhoiakud meenutasid mulle väga sellesama Rootsi eurovalimiste võitja eluhoiakuid. Kui mitte uus aeg, siis uus belgia Coca-Cola häda õpetab kindlasti meilegi uuesti kätte rohtunud rajad kodustele väga ökoloogilistele marjamaadele sest meil on veel jätkunud oidu marjamaad alles hoida. Vaimukultuur ja marjakultuur võivad tänases maailmas vaata et üheks saada suudkem säästa ja säästlikult suuta. Sirje Kiin. Eile avati suurejoonelised näitused Tallinnas, kunstihoones ja Rotermanni soolalaos, kuraatorid vastavalt Eha Komissarovi, Ants Juske. Tegemist on eesti maalikunstnike liidu ettevõtmisega. Maali aastanäitus on aegade tagustest meeles kui suur sündmus. Kas täna maalinäitust üles pannes võib väita, et maal on identiteedikriisis võimite, Eha Komissarov? Raske öelda, maalikunstnikud kindlasti arvavad, et ei ole. Mina olen niimoodi kõrvaltvaataja. Ma arvan, et on, aga mul on võimatu selles kedagi süüdistada, sest see on ülemaailmne protsess. Ja nagu te ütlesite, maalinäitus on alati suursündmus ja see oli sündmus nendel aegadel, kui kogu kunst koosnes maalist, graafikast, skulptuurist ja selles hierarhias lati, siis nagu maali kõige kõige kõnekamaks kõige ilusamaks ja kõige inimesed kõige enam mõjutada suudvaks alaks. Tänapäeval on need asjad kardinaalselt muutunud ja maalile on jäänud selline auväärne kohta tema hinge vanade traditsioonide hulgas. Ja, ja eks see maal siis püüan nende traditsioonidele toetudes siis siin selles elus toime tulla. Mis oli siis see alus, mille järgi te valisite neid töid ja üldse, kas, kui palju töid pakuti teile siia pakuti väga palju, Osama, suunasin siia ise ja maalisin puhtalt oma äranägemise järgi. Mul on väga raske öelda, milline ta täpselt on, aga ma olen püüdnud ikkagi kujundada mingi pildi Maal maal, mujal maale, Eestis maalivõimalused maalid, mingi ideaalpilt mul on ja sellele lähtudes ma tegin ka valiku. Aga no kui on ikka nõrk töö, siis ta kõneleb sellest ja abitult tehtud logiseb mingisuguse katete pretensiooni kalu, noh, seda on kohe näha. Aga te olete välja kuulutanud selle nii-öelda sõna identiteet on teie selles näituse projektis ka nagu sees maalija identiteet. See ongi praegu asi, mis on muutunud maailmas tegelikult tohutu surve all ja seda elus toimunud ja kunstist muutustega võib suhestuda ja võib mitte suhestuda. No näiteks Jaan Toomiku on suhestunud ja me näeme tema piltides teravust kui ka täiesti uut niisugustatud kunstikeelt. Sest nagu tavaliselt inimfiguuri eesti kunstis kujutatakse reeglina üksik endassesulgunud või on grupiportree, kus igaüks on väga endasse sulgunud ja niukse taga renessansi ulatust, traditsioonid ta hommikul on inimesed suht täiesti suhestatud ja selles suhtes kasvab välja mingisugune lugu. Ja see lugu on terav ja see lugu on nii-öelda lahtine paljude otstega ja, ja see lugu hakkab meid hoolita. Ja vot sellist niisugust teatud tänapäeva kunstihuvi suhete vastu teatud suhestatuse vastu mille abil saab kõneleda elust ümbritsevast, oma elukogemusest, nii maalis kui graafikas kaasajal väga palju kasutatakse siin pealiskaudsel pilguheidud, jäi mulje, et selline üks selle näituse märksõna on nagu keha. Ma tahtsin seda keha ja palusin ka oma oma tekstides, mida ma siin igal pool saatsin, seda, seda keha ja teatud niisugust, noh ütleme, halb sõna sotsiaalsus, aga ta paratamatult ma ei leia paremat sõna. Ma ütlen veelkord. On üks võimalus minna ateljeesse ja teha pilti nii nagu sinu värvi tuubide valik lubab olla kinni oma värvis. Teine asi on olla aktiivselt oma elu elav kunstnik, kes vaatab, kes jälgib olukorda, kellel on aktiivsem hoiak ja, ja kes siis seda oma hoiakut ümbritsevaga püüab siis oma kunstis kajastada. Ja seda traditsioon Eestis ei ole, eks ole, see on, see on kõik see postsovjetliku ja probleem oma minevikku piiratusest üle saada. Hasso Krull on Eesti nõukogude eesti kirjandusest kasutanud väga hea kildum määratlust. Veealune kirjandus mis on, vaevleb õhupuuduses ja, ja on tohutult nabanööriga kinnitatud identiteedi nägemustes ja ja nii edasi ja nii edasi. No täpselt seesama kehtib ka kunsti kohta, aga see avatud maailm, mis meid praegu ümbritseb, on liiga jõhker liiga teistmoodi, ta ei allu nendele esteetika kategooriatele, mille keskel me oleme siin elanud ja, ja mida me oleme alati maalikunstiga seotud, nii et see on väga suur psühholoogiline nihe mis teha tuleb. Ja noh, tasapisi me siis teeme seda, kui nüüd autoreid pidi vaadata, siis vanad tegijad, uued tulijad, kuidas suhe on pooleks kuskile soli maalijate liidu palve minule. Et näiteks peab siiski kajastama kõiki generatsioone ja kõiki olemasolevaid niisuguseid maali aktiviteete ja ma olen püüdnud ka sellest lähtuda. Aga noh, muidugi domineerib teatud keskealiste põlvkond, kes on aktiivsed, on loomulik, kuskil ta helkenule toomi katse generatsioon on nagu kõige viljakam praegusel hetkel. See magus sõna, milles täna lauldakse Pärnus on Jessdeedei jätkapik targaarne. Nädalavahetus on Pärnus suve alguse ja tõeliselt kuumade suviste ilmade kohaselt sündmusterikas. Täna õhtul päikeseloojangul kell 22 42 algab Pärnu uue kunsti Muuseumis ehk kõigile teatud tuntud Chaplini kunsti keskuses selle suve üks muusika tippüritusi muusikakonkursi ees. Ta tõi teist aastat korraldatav kõige lühema öömuusika. Festival toob taas Pärnusse muusikuid nii Eestist kui mujaltki. Päev varem ühe selle sajandi mängituima muusikapala Yesterday autori Paul McCartney sünnipäeval käisin Pärnu uue kunsti muuseumis vestlemas ürituse korraldaja Mark Soosaarega. Täna kell 22 42 algab Pärnu uue kunsti muuseumis muusika konkurss Yesterday Mark Soosaar. Ettevalmistus töötab Pärnuga. Muuseumis käivad, kas Pärnu uue kunsti muuseum on publiku ja ka esinejate vastuvõtuks valmis, nagu sa näed, meie uue kunstisaali kontuurid kerkivad praegu, õigus on meil seda ka teha, sest et Pärnu linna arengukavas on ta sees, projekteerimine on lõppenud, makett on juba välja seatud, meil siin all fuajees ja tõepoolest laupäeva öösel vastu pühapäeva kontsert toimub uues kunstisaalis, mille kolm seina on küll rohelised pärnad, katus eha kumas hõõguvad, samas aga neljas sein on siis atraktsioon, mille nimeks on kestad ei, Pärnu ja Yesterday Pärnu ei ole mitte lihtsalt ainult kontsert, vaid see on ka tagasivaade lõppeva sajandi väga muutuva sajandi kunstielule siia, Pärnusse, uue kunsti muuseumisse esinejaid nii Eestist kui mujalt, kes esinevad ja kui palju on sellest muusikakonkursist osavõtjaid? Neid on üle tosina, sinna täpset arvu ma ei oska isegi öelda. Praegu saatsin Polme kaartele sünnipäeva, faksi ja seal ma ütlesin, et lõplikult on esinejad siis selgunud nii, et nad saabuvad meile paljudest riikidest ümber Läänemere, kes on žüriis ja kes seda tööd juhib. Žüriis on kolm meest, keska eelmisel aastal muusikat hindasid. Need on siis Eri Klas, Tõnu Kaljuste valt rajaga. Aga kaks inimest on täiesti uhiuued ja nad on päris suured üllatused publikule ja mul ei ole mingit õigustega luba reeta, kes nad on. Siin muusikakonkursil antakse välja ka peapreemia, mis on 5000 dollarit, millised on veel preemiad? Auhinnafond tõepoolest sisaldab veel preemiaid. Lisaks peaauhinnale on ka 2000 dollarilist üllatusauhinda. Muide, auhinnafondi panid kokku Pärnu linn, Volvo ja Saku õlletehased. Aga väga kopsakad auhinnad on ka reastatud juba asutuste poolt, kes tahavad toetada seda muusikaüritust. Ma tean, et siia tuleb oma uinaga Pärnu sadam, Silja Line, Eesti televisioon ja nädalapäevad tagasi tõin Londonist ühe kohvrikese mille sees on üks väga rariteetne üllatusauhind. Samal ajal on siin Pärnu uue kunsti muuseumis üleval ka rahvusvaheline aktinäitus mees ja naine. Mis toob see näitus kaasa selle suve jooksul? Kuuldavasti näitus laieneb. Kui me vaatame seda sajandit, siis see on inimkonna dialoog kõige muutuste rohkem kõige vapustavam sajand olnud ja oleks ebaõige selle sajandi viimane aktinäitus teha väga staatiline, sellepärast ka see näitus elab kaasa nagu muutuvas ajas ja püüab peegeldada neid viimaseid tendentse, mis kunstis on ja ta terve suve jooksul muutub. Ühed teosed lähevad ära ja teised tulevad asemele. Ja eile, kui ma plakati, siis lõpuks otsustasin trükki saata, lootes, et nüüd on lõplik osavõtjate nimekiri olemas, oli telefonikõne New Yorgist, kus selgus, et ikkagi Yoko Ono fotot ka tulevad ja kümnekonna päeva pärast lõunat Pärnus ja mul oli hea meel, et plakati olnud veel trükitud ja Jako onu nimi ilmus Evald Okase ja Peter tiimi ja Elizabeth Ulzani paljude teiste nimede kõrvale palju kõmu tekitanud siin Pärnus Elizabeth Ulsoni Eke homofotosari. Millal see üles pannakse, siin näitusel ei, auto sõidab pärast kümnendat juulit sellele järele ja kusagil 15. 16. juuli paiku peaks näitus avanema ja jääb lahti kuni 22. augustini. Siis tuleb Pärnusse ka Elizabeth Uulson, kes näituse lõppu päevadel võtab osa rahvusvahelisest konverentsist. Tsensuur ja enesetsensuur. Mark Soosaar lisas, et kui kõige lühemal ööl ilm konkursist osavõtjaid, publikut ja korraldajaid ei soosi, on muusikakonkursi läbiviimine võimalik ka teatris enda senised soojad. Suvised ilmad lubavad aga huvitavaid esinemisi uue kunsti muuseumi terrassil, kus konkursist osavõtjad peavad esitama oma versiooni John Lennoni ja Paul McCartney. Alasti eestlased ei ning ühe lisapala omal valikul. Esinemisaeg on kõigile ühepikkune 12 minutit. Maa kaart kui kultuurimärk, kas oleme seda endale teadvustanud, jätkab juba mari tarand. Kartograafia ettevõte. AS Regio avas sel nädalal Tallinnas Eesti esimese kaardipoe reeglija Tallinna filiaali juhataja Külli Vahtra. Kolm aastat tagasi sündinud mõte on teoks saanud. Kaardipoe aadress on Narva maantee 13 asub seal, kus suur ärikeskus. Vaimukalt lavastatud avatseremoonial oli meie kultuuriüldsuse esindajaid ja nad said sündmuse tähtsust kõik nii aru, nagu seda väljendab Eesti entsüklopeedia peatoimetaja Ülo Kaevats. Tänane päev ei ole ainult ühe poe avamine, see on oluline päev Eesti kultuuriloos selle tõttu, et meil ei ole olnud ei maailmasõdadevahelisel Eesti vabariigi ajal ega praegu eraldi ainult kaardipoodi. Ja see ei ole niisugune pood, siin müüakse ka raamatuid, et kaarte müüakse ainult nende kõrvalproduktina vaid firma riigi on teinud küll Eesti linnadest eesti ideedest, Eesti füüsiline kaart ja ka maailma väga tunnustatud firmade kaarte siin. Nii et see on Eesti ainus ja vaieldamatult parim kaardi food. Kaart teatavasti on, on kultuuri üks kõrgemaid ilminguid, tan visuaalne informatsiooni esitamise viis. Ja tänapäeval, kui inimestel ei ole aega pike teksti lugeda, siis ottides ja atlastest sisalduv informatsioon on kultuuri kvintessents kokkuvõte. Ja ma soovitan kõikidel ostjatel kultuurihuvilistel kõige laiemas plaanis külastada seda Kaardi poodi Narva maanteele. Ja mitte, suhtusid kaardid lihtsalt kui millessegi naabragmaatiliselt, lihtsalt et see on tähtis asi, et ma keeran oma autoga õige teeotsast sisse vaid et selle juures mõelda ka sellele et need on teadmised enne kodust oma maas. Ja ma ei ole kuidagi kade meie headele kolleegidele koostööpartneritele. Seesama info, mis, mis Eesti entsüklopeedias on graafia artiklites sõnadesse pandud, on reegio kaartidel lühemas ja, ja visuaalsemas vormis kõik kenasti olemas, nii et soovitan igal juhul külastada seda uut kaardipoodi. See on eesti kultuuris kõva sõna. Ja neljalt juhtis tähelepanu Jaago mägede dünastia osale. Jüri, Teet, Jaan ja Eda Jagomägi on kõik reegialased. Reegi oli see, kes mitte ainult taastas Eesti vabariigi aegse kaardikultuuri regi oli see, kes viis selle täiesti rahvusvahelisele tasandile ja et see niimoodi toimus. Selle põhjuseks on mõistagi eelkõige isa Jüri Jagomägi, kes tudengina oskas välja mõtelda kõiki selliseid asju, mida teised välja mõtelda ei osanud. Tema näiteks esimesel tegi Eestis maastike mitmekesisuse hindamist Ida-Saaremaal mida mitukümmend aastat hiljem ülemaailmne riigipeade tasandil kongress Rio de Janeiros kuulutas ülemaailmseks suureks aktiks suureks konvertsiooniks, mida kõik riigid peavad täitma. Ja ma olen ikka üteldud, et Jüri-Jaagu mehi oli see, kes Eestis seda asja esimesena taipas ja esimesena tegi. Noh, nii jätkusse järgmises põlvkonnas. Ja mul on loomulikult ääretult diameeter, et nii isa kui poeg on juhatanud Tartu üliõpilaste looduskaitseringi ja selle tõttu jätnud ka sellesse ühiskondlikku liikumisse oma väga olulise jälje. See ei olnud mitte ainult heade ideede heade algatuste asi kui Reegi Valgas vaid see oli ka suur järjepidevus kogu Eesti kultuuriloos. Veiko üks esimesi suuri töid oli 200 aastat tagasi ilmunud Meliini atlase uuesti väljaandmine, näiteks. See ise juba rõhutas seda et me tahame tulla seal, kus üldse Eestimaa tundmine on alanud kartograafilisel alusel ja tahame seda edasi viia rahvusvahelisel tasandil. Kõikide naaberriikide ja teiste riikide tasandil. Aga see, et P Q nii oluliseks on muutunud selles on mitmeid asjaolusid, sinna on koondunud sellised inimesed, kes tõelise hingega Eestimaatundmist arendavad. Ma ütlen, et viimane Regio atlas, näe sellest atlasest paremat Eestimaa juhti praegu olemas ei ole, see ei ole mitte ainult kaagistik, vaid see andmestik, mütsi taga on, on parem kui ükstapuha mitmekümnest brošüürist raamatus kokku. Järgnevalt küsime draamateatri uuelt direktorilt Tiit Laurilt, kes saab rahvusteatri uueks peanäitejuhiks. Oskan öelda seda, et teisipäeval, 22. selle kuu päeval loodan selle välja kuulutada. Enne seda me veel leppisime kokku kõigi lavastajatega. Draamateatris kohtume veel ühe korra ja arutame nii-öelda tõsises vormis seda seda küsimust. Kui palju te olete kohtunud nüüd draamateatriinimestega? Suhteliselt vähe kuna juba eelkõige kasvõi sellegipärast, et et nii-öelda minu aeg ei ole veel ka Teie aeg algab siis miljardi. No nii palju, kui mina tean, siis 28.-st juunist Milline on see teie roll seal, milline on see vastutus, kas on loominguline või majanduslik? Ja see on ikkagi pigem pigem majanduslik või õigemini selles, et minu vastutus on selles, et tagada, et oleks loomingulisem poolel maksimaalselt head tingimused oma tööga tegeleda. Ja, ja, ja noh, eesmärgiks on see, et mõlemad pooled nagu 11 võrdväärselt noh, nii-öelda toetaksid, et teater funktsioneeriks nagu ühtse siukse tervikuna Kui teie esitasid oma kandidatuuri direktoriks, siis oli teil ka omal mingi nägemus sellest, milline peab olema Eesti Draamateater nii-öelda ideaalvariandis. Ideaalvariandis on Eesti Draamateater, Eesti-keskne Draamateater, seal on juba niikuinii väga suure potentsiaaliga näitlejad ja lavastajad. Ütleksin, et suurima potentsiaaliga Eestis. Ja minu minu nägemus oligi see et see potentsiaal realiseerub. No näitlejate poolt see eelnev konflikt, Merle Karusooga on alanud ja näitlejad on tundnud ennast ahistatuna, et neil ei lubata töötada väljaspoole. Kuidas teie suhtute sellesse probleemi? Kas näitlejal on õigus töötada väljaspool teatrit, kui palju ja mida teha? Näitlejal on eelkõige õigust teha tööd ja see on näitlejavalik, kui, kui tema otsustab nii-öelda mingi teatri kasuks ja sinna hingekirja kuuluda. Sellega peaks olema automaatselt selge, et, et eelkõige tuleb nagu arvestada selle teatritöögraafikut ja, ja oma kohustusi selle teatri ees. Juhul kui jääb jaksu ja aega muuks üle, siis miks mitte loomulikult. Sest et igasugused huvitavad või, või siis kõikvõimalikud projektid ju tegelikult rikastavad näitlejad ja kõiki inimesi. Ja nüüd paari sõnaga rääkige ka oma taustast, mida te olete ennem teinud? Ma olen käinud Tallinna 20 teises keskkoolis, peale seda Georg Otsa nimelises muusikakoolis siis riiklikus konservatooriumis. Esimeseks töökohaks oli puhkpilliorkester Tallinn, orkestribändina, sealt edasi Eesti ristlikkerafoonia, siis Pärnu linnaorkester, Pärnu kultuurikeskus, Mai Estonia rahvusooper. Ja nüüd siis raadiot. Ja mida te peate enda kõige tugevamaks küljeks selles ametis, nagu seda on Draamateatri direktor Seda on praegu küllaltki kummaline nii-öelda välja välja pakkuda või mis, mis need kõige tugevam pool võiks olla, aga aga ma usun, et loogiline mõtlemine tõstab palju inimesi. Kena soovin teile jõudu, jaksu. Kirjandusteaduse mängumaalt Mari Tarandi vahendusel, nagu juba kuulsite, algas eile ja kestab täna Eesti Kirjandusmuuseumi kaheksas nipli kevadkool. Selle tõsise kirjandus seminari sünd on siiski veelgi kaugemale kui kaheksa aasta taga. 1978. aastal, mil Rein Veidemann oli kirjandusmuuseumi teadussekretär algatas ta noorteadlaste kevadsessioonid ja siis ühel kaunil kevadel tundus loomulik Ta kirjandus asju arutama kirjandusmuuseumi suvekodusse, Gustav Wulf, Õie majamuuseumi nüpi järve kaldal. Kirjandusmuuseumil on nipli kevadkooli organiseerides alati ka mõni teine partner. Kas ülikool Underi-Tuglase kirjanduskeskus või nagu tänavu Eesti Kirjanduse selts. Üpris ei mahu lõputult palju rahvast, kuid kes kord on käinud, tahab uuesti tagasi tulla ja anga palutud. Viimastel aastatel on kevadkool veelgi avatum ses mõttes, et kohal on ka noored kirjanikud, sest keskne on siin alati ka kõige uuem kirjandus. Seekordse kevadkooli üldpealkiri on muutuste mehhanismid ja ringkiri, millega osavõtjatel poole pöörduti, esitab sajandi lõpuküsimusi. Miks ja kuidas toimuvad ja on toimunud muutused kirjanduse sees ja kriitikas, milline on nende muutuste sisemine mehhanism ja tõukejõud. Tuletatakse meelde rühmitusi Noor-Eesti Siuru kirjanduslik orbiit ja arvujad eksiili ja kodumaa kirjanduse elu ning ärgitatakse nägema seoseid kirjanduse konteksti, ideoloogia kirjandusliku teksti, autonoomsuse või tema iseenesliku evolutsiooni vahel. Tänavuse kevadkooli üheks naelaks peavad korraldajad kindlasti hilisõhtust stalinismi paneeli koos filmiprogrammiga. Seda kõike rääkis mulle nipli kevadkooli korraldaja Marin Laak, kes muide sel nädalal kaitses cum laude oma magistrikraadi, et kohe pärast seda keskenduda niplipäevade traditsioonilise hernesupiainete ostmisele. Eilne päev esimesed ettekanded on naisvaatepunkti alla koondatud, juhatavad Sirje Oleski, Rutt Hinrikus. Pärast supipausi juhib Mart Orav eluläheduse ja vaimuläheduse paneeli. Edasi modernismi teel. Kui kevadkool plaanipäraselt töötab, siis peaks just praegu käima paneelalapealkirjaga noored klassikud Piret Viirese ja Marin laagi juhtimisel kus kõne all on nii Madis Kõivu kui kontra ja Kaur Kenderi looming. Üks nimede rida tuleb siia lõppu kindlasti lugeda. Esinejad Eve Annuk, Leena kurvet, Piret Raidla, Mirjam Hinrikus, Sirje Olesk, Külliki Wulf, Jaan rap, Kadri Tüür, Janika Kronberg, Märt Väljataga Anu Raudsepp, Berk Vaher, Annely Micheleb, Jaanus Adamson, Aare pilv ja Valle-Sten Maiste. Nagu kuulsite, ei ole ka küpsemad kirjandusuurijad kõrvale jäänud. Nooruslikkust ei tule piirata eaga, ütlevad need vaimustunud noored kirjanduse inimesed ja lähetavad niplimurult 1000 tervist kirjandusteadlasele Maie Kaldale, kes täna Tallinnas oma seitsmekümnendat sünnipäeva peab ja kes on olnud paljude nende õpetajaks ja teenäitajaks. Veel kirevaid kilde suvise Pärnu kultuurielust Victor Kaarne Lisaks selle suve paljudele Eesti teatrite ja Emajõe suveteatri vabaõhulavastustele on lisandunud veel üks vabakutselise näitleja Mihkel Smolenski Saaremaa lause taluteatris on esietendunud vabaõhulavastus vanakurja vokk. Etendusel lavastas Endla teatri näitleja Aare Laanemets. Tegemist on August Mälgu novelli dramatiseeringuga Aare Laanemets, kust tuli idee selle lavastuse teostamiseks? Ma olen selle Algunovelligi ammu tuttavad, sellele on teinud omal ajal instseneeringu Paul Sepp ja mängitud on seda ainult üksainus kord ja tema tema oma näitlejate õppestuudios eksamitööna ja ma olen selle kunagi teinud, Päriveres oli kunagi üks väga tore isetegevuslaste trupp, see eksisteeris oma oma 10 aastat vist. Ma tegin nendega päris mitmeid asju ja, ja üks nendest oli kase Mälgu vanakurja vokk ja siis ma mõtlesin, et vot seda tahaks mina ükskord teha ja näitlejatega. Ja kuna Mihkel pakkus välja, et tal on niisugune talu, et ma mõtleks mingi materjali peale, ma käisin seda talu vaatamas ja noh, selge oli see, et sinna see sobiks ideaalselt sinna õue. Aga Saaremaa natukene ammendas ennast, neli etendust mängisime, me kavatseme hakata neid edendama Jakobsoni talumuuseumis, kurjal. Millest lugu on ja kes selles etenduses mängivad. Lugu on lihtne, samas väga klassikaline, seal on noorte niisugune armastuse kolmnurk, kaks noort tugevat meest ei suuda ühte ilusat rannapiigat omavahel ära jagada ja üks päev võitlema siin maamunadel oma õnne eest ja nii teevad ka nemad lugu lõpebki traagiliselt, aga, aga, aga üldiselt ei ole ta noh, nii, nii väga tragöödia. Esimene pool sellest tükist on noh, niisugune halenaljakas žanri määratlus olekski halenaljakas tragöödia ja kes selles etenduses mängivad, on kaasatud ka Endla näitlejaid ja kõik ongi Endla näitlejad, välja arvatud Peeter Kaljumäe. Peaosas näeme, Raido Keskküla, siis on Liisa Aibel liidedre Feliks Kark, Helle kuningas, Ahti pudersell ja ma ise teen ka ühte rolli, see on nüüd Eestis vist esmakordne juhus, et teater on kolinud tallu, esietendus oli neljandal, viiendal juunil mängitud on nüüd neli korda. Kuidas etendused läksid Saaremaal? Ma pean ütlema, et noh, nii palju kui seda järelkaja on minuni jõudnud, Meriti reklaaminud teda mandri peale, aga mandrirahvast täis ka Kurgjal on nüüd siis etendus, 24. juunil, kui kaua te mängite seda etendust sel suvel? No praegu on planeeritud niiviisi nainime 24. juunil ja 27. juunil kell kaks päeval. Ja edasi hakkavad toimuma etendused juba juba juulikuus praktiliselt siis igal pühapäeval pluss ka mõned korrad on ka veel laupäeviti ja isegi mõned reeded. Viimane etendus peaks toimuma 20. augustil Kurgjal, aga kõik etendused on siis kell. Kas päeval tahame mängida 16 korda selle suve jooksul ja Saaremaal saab seda etendust ka veel näha. Ja Saaremäe mängime veel 22. augustil, seal alustasime, seal ka, lõpetame. Etendust mängitakse Kurgja talumuuseumi aidaesisel platsil, kus varem mängis teater Endla lavastust Kraavi sallid. Täna ja homme toimub Pärnus, seekord 11. üleriigiline rahvamuusikapidu, millest võtavad osa rahvamuusikud üle Eesti. Milline on rahvamuusikapeo kava, millega algab esimene päev? Peo pärnupoolne korraldaja, Pärnu maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna kultuurinõunik Heli Kallasmaa. Esimene päev 19 juuni toimub suur rahvamuusika võistumängimine etnograafilistel pillidel ja sinna on siis registreerunud juba pillimehi üle terve Eestimaamärgiks, näiteks härrased Aivar ja Martin Teppo, kes tulevad siia lõõtsa ja kannelt mängima ja on ka kohalike Pärnumaalt ja Pärnust pärit lõõtsamehi suupilli mängijaid ja loomulikult ei ole veel keelatud ka kellelgi tulla laupäeva hommikul sinna kohale öelda, tahan võistelda, kõik on teretulnud. See toimub nooruse majas rohelisel tänaval ja algab kell 12. Esimesel päeval on veel kontserte, mitte ainult nooruse majas. Jah, kell 19 30 esinema terviseklubis rahvamuusikud Tartust ja Tartumaalt ning kell kaheksa õhtul algab sealsamas nooruse maja aias suur kontsert, simman, kuhu siis on oodatud ka rahvamuusikahuvilised pärnakad ja pärnu külalised. Pärnusse kogunevad rahvamuusikud kõikidest maakondadest ja suurematest linnadest. Viimane päev, 20. juuni on siis lõppkontserdipäev, aga päev algab ka rongkäiguga ja juba varem esinemistega. Rongkäik hakkab alles liikuma kell 15 45, aga enne seda esinevad Rüütli platsil kaks väga vahvat kollektiivi. Nimelt esimest korda Eestis kontsertturneel viibiv india rahvatantsu ja rahvamuusikaansambel mundrit ja samm. Ning enne rongkäiku vahetult esineb seal Norra kooliõpilaste puhkpilliorkester ja rongkäik liigub siis mööda Rüütli tänavat Vallikääru. Seal algab kell 16 null null siis üleriigilise rahvamuusikapeo lõppkontsert, kus siis kõik rahvamuusikakollektiivi ühise suure orkestriga üles astuvad. Seal esinevad siis lisaks sellele suurele rahvamuusikaorkestrile veel ka india rahvatantsijad, rahvamuusikud siis Eesti orkestrijuhtide rahvapilliorkester, Torupilliansamblil Linnutaja, Pärnu ansamblid Kantelu, Mihkli pojad ning Pärnu linnarahvatantsurühmad. Kuidas see juhtus, et vabariiklik rahvamuusikapidu nüüd juba 11. On Pärnusse jõudnud? Varasematel aastatel toimusid rahvamuusikapeod koos rahvatantsupidudega Tallinnas kuid siis, kui Eesti rahvamuusika enam rahvatantsuga kokku ei sobinud. Kas see rahvamuusika pidusid korraldama, Võrumaa? Ja need toimusid aastaid Võrus, aga nüüd, Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika selts leidis, et Võrus on juba küll koos käidud et miks mitte siis meie kaunisse Pärnusse rahvamuusikat kokku tuua ja miks tõesti mitte? Nüüd algav vabariiklik rahvamuusikapidu on, võib öelda ainukene Eestis üleriigiline rahvamuusikute pidu. Jah, niisugune ametlik küll, olgugi, et on ju Tallinnas tulemas suur rahvatantsupidu aga paraku ka sinna ei leitud, et see rahvamuusika peaks sobima kahjuks. Rahvamuusikapeo üldjuht on Ahto nurka, lõppkontserdil osaleb ka üle-eestiline rahvamuusikaorkester Uno Veenre ja Heldur Vaabeli juhtimisel. Kandlemängijate üldjuhiks on nagu ikka Els Roode, kes rahvamuusikapeost võtab osa koos oma õpilastega. Saate lõpetame nagu ikka, Ivalo Randalu ülevaatega meie kontserdielust. Eesti kontserdi kodustest tegemistest lisaks eelmisel laupäeval juba räägitud Suure-Jaani muusikapäevadele polegi juurde öelda muud, kui et homme algusega kell üheksa õhtul mängib Vanemuises Tallinna barokkorkester. Solistiks on seal jälle kodumail viibiv Ülo Kaadu. Nüüd aga asjast, kuhu ma teid kutsuda ei saa. Küllap olete kuulnud, et mitte üksnes Euroopa, vaid maailma üheks kaalukamaks orelifestivaliks peetakse sõjajärgses aegruumis Nürnbergi orelifestivali ja c piirdu kaugeltki vaid orelimängudega. Eks ole ju Tallinnaski viimaste kõrval ilmunud Oratriaalset ja muud vormid. Tänavune Nürnbergi pidu kestab 24.-st juunist neljanda juulini. Nimetuse all muusika sakra Baltika, see tähendab Baltimaade sakraalmuusikaga. Tramm on tihe ja võimas ning koera saba kergitamata. Võib öelda, et kolmest siinsest rahvast oleme meie esindatud Nürnbergis kõige massiivsemalt. Seda mitmes plaanis. Esiteks kõlab seal kõige rohkem eesti muusikat. Neljast ratariaalsest vormist on kolm meie omad. Lisaks Tobiase Joonase lähetamisele Artur Kapi Hiiob Läti Raadio koori ja Nürnbergi orkestri esituses Erkki-Sven Tüüri Reekviem. Neljandaks on hoopis tsehhi helilooja Peeter ööbil, missa orelitöödega aga on esindatud Artur Kapp. Pärt Tüür, Igor, Karsnek ja Tobias sealjuures mängivad neid ühtekokku rohkem veel kui Andres Uibo, mitmed saksa orelikorüfeed. Teiseks astuvad Nürnbergi süles oratooriumites ERSO, Tallinna oratooriumikoor, RAM ja Tallinna poistekoor ning solistid Pille Lill, urvet Tauts, Taimo Toomast, Leonid Savitski, Matip pall, ühtekokku mitusada inimest. Kolmandaks annab festivali ava kontserdi ERSO, Arvo Volmeriga kavas Endel Mozart seensas ja Verner Jaakob. Seega esindatakse meie interpretatsioonikunstiga lääne heliloomingu vallas ning mis meelehea ühele väikerahvale on see, et nagu eelnevast juba selgus, välisinterpreedid ei tunne üksnes suurt huvi meie kaasaegse heliloomingu vastu, Tamberg, Sumerat, Sisask, Rääts, Kangro, muidugi, Pärt, vaid nüüd juba ka eesti klassika vastu. Nürnbergis tehtava kohta olgu veel tähendatud. Joonast juhatab Leo kreemerhiyopit Arvo Volmer. Lätlased on esindatud nimetatud koorija ühe organistiga, leedulased ansambliga muusika Humana. Nii et on ikka meie pidu küll läbi aegade suurim akadeemiline, rajada taga. Peakontserdid toimuvad kahes katedraalis, need salvestatakse ja saavad järgnevate kuude jooksul kõlama 50 raadiojaama kaudu paljudes maades. Ärme siis kahetseme enam nii väga, et Tobiazel oma Joonasega tuli esimest ettekannet oodata tervelt 80 aastat ja sellele lisaks Euroopasse jõudmist veel 10 aastat. Joonas kõlab Nürnbergis 25. ja Hiiob 26. juunil kell 20 Kesk-Euroopa aja järgi. Selline sai tänane kultuurikaja, saate valmistasid ette Külliki Valdma ja maris Johannes. Ilusat laupäeva jätku ja kuulmiseni.