Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on vääriskiviekspert ja juveelifirma Aurum juhataja ning omanik Heli Kuulmann. Vestlust juhib Marje Lenk. Kuidas elate, heli kuulmann, tavaliselt vastatakse, tänan küsimast, hästi ja vastan minagi, nii et kui me elus oleme, siis see on juba suur asi. Kuidas tänane päev läks. Ja tänane päev läks ka päris ilusasti. Olin oma galeriis ja, ja tegelesin klienti, ega firmal on ehtegalerii ja lisaks ka kauplused ja ehtegaleriis lemmikklientidega ja mina ise, see ei ole muidugi maailmas midagi üllatavat, et nii on kombeks ka enamikus Euroopa riikides, kui on tegemist niisuguste ehtegaleriid ega disainigaleriid, ega siis alati kliendid eeldavad, et nad kohtuvad seal ka siis selle galerii omanikuga ja saavad oma soove nii-öelda esimesest allikast rahuldada ja ka informatsiooni esimesest allikast kätte on väga pikad tööpäevad ja kõigest üks puhkepäev nädalas. Ja nii see on, mis keldri koju jõuate tavaliselt? Noh, tavaliselt. Kui kiiresti läheme otse töölt, siis jõuame pool kaheksa, kui on vaja käijale või kauplusest siis võib-olla ka kaheksa ja, ja natuke hiljem. Nii et abikaasaga koos lähete abikaasaga koostule? Sest ja töötajate koos jah, me oleme selline paarisrakend, kes teist kodus ootavat kodus ootamas, vaat meid, lapsed, neljajalgsed lapsed, sest päris lapsed on juba nii suured, et nemad elavad omaette kiisu ja kutsu kiisu ja kutsu ja nemad päev läbi üksi. Vaatan jah, selles mõttes üksi, et nad ei saa ka omavahel kokku, kuna kutsu Rex elab siis nüüd on meie maja ja täidab valvuri funktsioon, et aga kes sul on oma ruumid sellepärast et tema on alles noorukene ja temale meeldib hirmsasti treppidel hüpata, jäeti, ei juhtaks pahandusi, siis me paneme tema siis oma tuppa kinni, kui ma ära lähen, kutsu käis koolis ja kiisut me siis õpetame ja mingit ressori jo kassidele ei ole võimalik teha. Meil on ka varem kasse olnud, aga nad on tulnud niimoodi ise tulijad ehk leidlapsed andnud sellelegi some otsima, siis päris kasvandusest ja sellelegi isole nütite east saadik, kui ma ütlen ei tohi, siis ta lõpetab selle tegevuse kallale, ta on asunud, kiisu on nüüd Eesti oludes selles mõttes haruldane, et ta on Eesti esimene paberitega siberi kass. Aga samas Peri, kas, kui tõuge ei ole midagi väga peent, et pigem vastupidi, et kassinäitustel olles tihtipeale inimestel rõõmsalt kilkavad, näed, meil on ka selline angoora, kadus. Aga kutsu, aga kutsu muidu ilus suur saksa lambakoer, kas te tootetööd koju ka või olete täiesti vaba? Ei ole, paraku ma arvan, et ükski eraettevõtja ei saa öelda, et ta töötab kellast kellani. Et kui see ei ole dokumendikott, mille oma koju vean, ehkki mu portfell, ma arvan, kaalub seitse kuni 10 kilo siis peas kõvaketas keerleb ja tihtipeale ka siis, kui ma olen kodus ja, ja õhtusöök on söödud, et siis ma hakkan nagu tegema seda arvuti taga tööd, loen oma emaile ja vastan ja ja valmista On ka ka loenguid ja esinemisi ja, ja ka artikleid, et ka neid tuleb mul päris palju kirjutada ja ja ette valmistada ja pühapäev on siis see kõige kallim päev. Ja pühapäev on see päev, kus ma tõesti üritan oma elu seada, nii et ma ei tee tööd. Ja siis ma tavaliselt ei ole ka linnas, me oleme siis oma maakodus ja vahetevahel õnnestub mul ka laupäeva loba alla ja siis see aeg läheb metsas ja mere rannas käies kutsuga kõndides. Teil on maakodu Võsul kohe mere ääres või? Jah, võib öelda küll nii sellises imekaunis paigas, et 200 meetrit mereni ja katsekrundi ääres voolab veel jõgiga. Kas teie olete spordina naine ka? Õnneks ma ei saa öelda, et ma lähen tugitoolisportlane, sest et et noh, niisugune telekast spordivahti ja ma suurt ei ole. Ja talvel kipub see sport nagu kõndimisspordiks muutuma, sest kalal ma ei käi, mees käib mul kallal talvel. Aga suvel ma teen küll sporti, sest suvel igal võimalikul juhul ma uisuta uisutamine kõik sai alguse sellest ajast, kui ma olin viieaastane keskkooli seal ma olin veelgi uisutaja jää peal, noh siis ülikooli ajal nagu kadusid need võimalused ka vist ära. Uuel ajal ma avastasin siis enda jaoks rulluisud. Palju mõnusam on ju suvel soojaga uisutada, kui kui talvel külmaga neid liuvälju otsida. Te olete lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, kuidas juristiamet siis teie ellu tuli? See, et ma läksin ülikooli juurat õppima, kujunes kuidagi välja niimoodi sujuvalt, et mul oli palju tuttavaid, kes olid juristi koolitusega ja õppisid juurat ja tuttavad tundusid mulle väga rõõmsad inimesed olema. Ja kuna mul ei ole mitte kunagi ei olnud nagu väga head Vi saamist reaalainetega härranis füüsika ja matemaatikaga, siis mulle nagu need sisseastumiseksamid sobisid. Ja humanitaarkallak sobis ka väga hästi ja ja imekombel ma sain sinna kohe sisse ja, ja läksin jah, eelkõige vist sellepärast, et ma arvasin, et juuras on väga tore seltskond koos, oli tore oli ja, ja ma arvan, et tõenäoliselt on ka jätkuvalt, sest nii palju kui ma tean endast nooremaid jurist ja seda õigust teaduskonna vaimult, see siis minu meelest õigusteaduskonna üliõpilased ei ole üldse mitte kuivikud ja karjaristid, vaid nad on nagu väga laialdaste huvidega, nii ka meie sai tehtud, et teatrit ja, ja sai lauldud ja, ja väga palju koosoldud ja ma pean ütlema, et ka meie kursus käib siiamaani peaaegu et aastas korra koos, mina ju ei ole olnud selles kriminaaltsüklis ja, ja ma ei tea seda nii-öelda kriminaalõiguse argipäev, aga, aga tsiviiljuristid ja advokaadid ja kõik, keda ma tunnen, on, on õnneks jäänud inimesena niisugusteks väga mõnusat, eks lahedateks. Et ei, ei saa ja öelda, et, et sõber ei tunne sõpra või et ainult see karjäär ainult niisugune noh, nagu silmaklappidega hobused ajavad paragrahve taga, et ei, väga lahe seltskond, kahe alguses ja ka pärast edaspidi olin spetsialist keeranud et tsiviil ja haldusõigusele ja pärast ülikooli lõpetamist ma tegelikult haldusõiguse alal tegutsesin, kuna ma töötasin aastaid koos oma kolme kursusekaaslasega sotsiaalministeeriumist tolleaegsest ja siis sealt edasi, kui hakkas koitma Eesti iseseisvuse tuled. Ma läksin nii-öelda siis ärijuristiks ühiselt ettevõttesse ja sealt edasi, siis sujuvalt asutasime selle oma omaettevõtte, aga sellel perioodil, kui ma siis töötasin ühisettevõttes, ma püüdsin hästi palju õppida ja hästi rasket tööd teha, et saada nagu see kapid, realismi ja konkurentsituleristsed ka endale kätte. Juveelid ja juveeliäri tuli teie ellu tänu kullassepast abikaasale. Kuidas te Allaniga tuttavaks saite? Allaniga, me saime tuttavaks täiesti läbi juhuse või saatuse, kuidas õigem on öelda, et minul läks katki minu lemmikehe ja ja, ja siis mu õemees saatis mulle soovitada ühte väga head kullasseppa, kelle juttu olema võiksin lehtega pöörduda ja nii ma siis pöörduslikkilt. Nii see ehe sattus sinna parandusse ja ja see parandus võttis ikka väga pikalt aega ja lõpuks, kui ma seda ehet hakkasin tagasi saama, siis ma ei saanud seda enam nii lihtsalt tagasi, ma pidin selle selle kullassepamehega kohtuma, seda et siis hakata nii et et noh, see oli selline kuidagi Nende nõu, millest minul nagu palju aimu ei ole, aga aga me kuidagi väga hästi klappisime ja, ja võib öelda, et jah, see oli selline saatuslik kohtumine. Millega ta teid siis ära võlus? Ma arvan, et eelkõige tagasihoidliku sellega, et ta oli niisugune häbeliku maapoisi olekuga, ehkki ta kohta räägiti jah, et ta on väga hea kollasse ja väga-väga toimekas ja küll asjaga tegeleb. Mäesuusatamist käin talvel tegemas ja seda infot mulle ikka tilkus ja tilkus ja selle tõttu tekkis ka see minu huvi võib-olla, et vaadata, et mis mees siis selline on. Kullassepad käisid tööl, Meil oli selline suur kott kus oli siis neid töid ja ja kive ja igasugust sellist asja ja see tõepoolest tekitas minus uudishimu eelkõige sellel pinnal. Allan ikka meenutab, et ma töötasin ta ära sellega, et kullassepad reeglina tegid oma tööd ja neid ei huvitanud, et noh, mis kivi see on, mille ta sinna ehtesse sisse istutab, et siis mina nagu põhiliselt painasin ikka sellega, et mis kivis nii et joomul siis mingi niisugune võib-olla alateadlik tõmme oli, seda ma tean kindlasti, et kui ma lõpetasin keskkooli, siis mul oli nagu niisugune dilemma, et tegelikult oleks läinud meelsasti õppima. Moedisainer ahaa. Et mul oli taga selge nägemus, mismoodi inimesed, Peaks riides käima ja mis neile sobib ja mis neile ei sobi, aga ma ei saanud. Noh, ütleme nii, et tehnikumi minna ei olnud mõtet, sest sealt tulid juurdelõikajad aga kunstiakadeemiasse, eks ta sellel ajal oli kunstiinstituut, ei olnud minul mõtet minna õppima, sest siis ma ei oleks saanud, kuna mul ei olnud niisugust joonistamise annet küll, aga. Mul tuleb ette, et astudes juurasse algkursusel, nii mõnigi eakam kursusekaaslane küsis mu käest, et mida sina siin teed. Et miks sina küll juures seal, et olnud, et sa peaks ju kusagil olema õppima mingit näitekunsti või sellist, ma olin ilmselt niisugune natuke kiiksuga, natuke, võib-olla liiga lihtsameelne ja natuke liiga palju fanta sõõria, võib-olla liiga lapsik. No niisugused sihiteadlikku seltskonna hulgas juma paistsid silma, sellega aga meeliste ennast sättida ka ja kõrvarõngaid kanda ja kaelakeesid ja jumal teab mida sealt kindlasti ja eks ma olin ju ka teismeline, kui ma keskkooli lõpetasin Enamikule teismelistele ei ole ju võimalik anda mingeid näpunäiteid, mida ta peaks kandma ja eriti veel lapsevanemate poolt, nii et pigem olin mina see, kes ikkagi ütles seda, et mis emale sobib ja mis ei sobi, mis õele sobib, millist soengut ta peab kandma ja ma mäletan, et isegi tema pulmakleidi mainisin mina, sest ma teadsin täpselt, mis värvi see peab olema ja missuguse tegumoega maalin usinasti õmmelnud kõik kooliaja ja ma tegin riideid veel oma lapsele, oma mehele ja iseendale siis kui, kui veel aega oli ja kui töö kestis sellel ajal nagu kellast kellani ja siis oli vaba aeg, kunas siis firma loomise idee tuli see firma loomisel, mõte hakkas koitma 1988 89. Meil nagu oli küll päris algusest saadik selge, et varem või hiljem teeme oma oma juveelifirma. Et me ehitame töö, kajame, avame oma kauplused, sest see oli ju just see aeg kui mitte midagi saada ei olnud, kui inimesed seisid pool aastat järjekorras, et registreeruda mingisuguse tavalise tellimustöö andmiseks ja eks siis seda mööda meil nagu need mõtted käisid ja kogemusi kogusime. Aga para kui enne, kui kehtestati Eesti vabariik, ei olnud võimalik hakata seda juveeli asja eraettevõtjana tegema, sest litsentsimajandus toimis ikka läbi. Moskva ja Eestis oli kaks suurt ettevõtet, see oli siis tootmiskoondis ühendus ja kunstiga kombinaat ARS, kellele olid Moskvast antud need juveelitooted valmistamise litsentsid ja ma arvan, et meie saime oma litsentsi siis kätte. Kas aasta oli 92, nii et ilmselgelt üks esimesi eraettevõttel baseeruvaid juveelifirmasid on aurum mis kõige raskem oli firma loomise juures, tagantjärele mõtlen, et hulludel ikka veab alati. Julgem pealehakkamine on pool võitu, sest et mina nagu ei osanud Nad karta seda juveelipoole riski. Ja Allan ei osanud karta seda, seda juurapoolset riski ja bürokraatiat, nii et teks see noh, niisugune Järjekindel paberil majanduse ülesehitamine. Ja paralleelselt sellega ka andsid hankimine ja selle firmad töökoja ja kaupluste ülesehitamine, nii et tegutsesime nagu kahel paralleelsel suunal. Aga kumbki oli oli oma ala asjatundja ja ma arvan, et noh, niisugune õnnelik kooslus, et et asjast sai asja ja väga palju tagasilööke ja niisuguseid rumalusi, rumalaid vigu ja selliseid asju ei olnudki. Praegu vist oleks märksa raskem teha, sest konkurente on palju ja kindlasti on praegu alustada selle äriga. Ma ei oska isegi öelda, kui palju kordi raskem, sest aastal 92 varitses endiselt turult defitsiit ja kui me avasime oma esimese kaupluse, siis me võisime seal müüa ükskõik mida rahvas käis. Rõõm oli suur, et turul on mingi omatoodang käsitsi tehtud erinevad disainiga sellest, mida müüdi siis nii-öelda sealt N Liidust tulnud vene tehaste toodangust ja oluliselt käsitöö erineb. Algusaastatel ei olnud meil üldse mingeid probleeme müügiga ja sedamööda kuidas siis Eesti nagu integreerus sellesse maailma kaubanduse süsteemid olid siis esimesel linnukesena need mäe kerged soome ehted, traadikesed, mida suure vaimustusega vastu võeti, sest inimesed olid väsinud sellest raskest massiivsest tehtest mis tuli Venemaalt siis tuli järgmises etapis nii-öelda see türgi tühitoodang ja, ja samuti imekerge, aga pealtnäha suur. Ja loomulikult see jätkuvalt meie aurum Jeka truuks oma toodangule käsitööle ja vastupidiselt selle suure vooluga me ei läinud nagu kaasa selle selle massvidinate müügiga, vaid ujusime siis sellel hetkel vastuvoolu. Ja ilmselt ka mitte võib-olla nii profitaablilt kui need niisugused ühe päeva peremehed, kes sõitsid kotiga Türki ja tulid sealt tagasi, müüsid nädalaga oma tooted laiali, läksid järgmise kotitäie järele. Hea meel on see, et me oleme selles võitluses ellu jäänud ja hea meel on see, et me ei ole kaotanud oma nägu, vaid pigem vastupidi, me oleme järjest omanäolisemad siin ka väiksel Eesti turul ja ka võrreldes Euroopa selle juveelikaubandusega on päris uhke tunne, kui tulevad välisturistid jah, etavad seal galeriis ja ütlevad, et vaat, niisugust asja meil ei olegi. On teid püütud mustata, jalga taha panna, ma mõtlen, teie konkurente. Ilma selleta vist äri ei toimigi, aga ausalt öeldes eks ta on olnud ja tõenäoliselt on seda päevast päeva, aga mul ei ole olnud kunagi naguniisugust aega. Rock käin hiilimas konkurentide kauplusi pidi ja kuulan, mis seal räägitakse ja et ma saadan nii-öelda libaostjaid ja vaatan, et mis seal räägitakse. Et eks info liigub ja võib-olla meid nagu väga Ta ei ole võimalik mustata, sest lõppkokkuvõttes kvaliteet on ju see, mis kliendi jaoks on oluline. Aga eks kindlasti sellel teemal juttu, et ei tea, mida endast mõeldakse ja oh, seal on ju kõik nii kallis ja, ja mis te sinna lähete ja vaata, meilt saab ikka palju odavamalt ja noh, see on teema, mis kindlasti on, mida kindlasti räägitakse ja mitte ainult meie kohta. Ja kahju ongi nagu sellest tihtipeale see ostja ei suuda ise adekvaatselt nagu otsustada, et kas nii-öelda see sõber, mees müüa käest justkui on nagu kõik väga odavalt ja väga lihtne saada, et kas müüa ehe või, või toodega üldse mingit kriitikat kannatab, kui selle läheneda selle kvaliteedi poole pealt. Kõige rohkem häirib mind. See ei, ei ole aus. Ja ma arvan, et eks probleem on peaaegu igas ärivaldkonnas peaaegu kõigil tootjatel peaaegu kõigil müüjatel, sest ka tänapäeval suures globaris veerunud maailmas on ju pidevalt üleval see, et kas tehakse võltsinguid või müüakse nii-öelda mitteadekvaatset kaupa ja paratamatult ükskõik kuidas pingutaksime ikkagi need inimesed, kes neid võltsinguid toodavad ja müüvad ja ka illegaalselt müüvad, et nende elu on nagu selles suhtes palju muretum kui meil, sest neil ei ole seda ärisilti tänaval neile sisene kontrollid ja neid Nendel senis ilmsetel ostjatel pärast väga raske üles leida. Küll aga väga suur osa sellest sellest nii-öelda beibest ja inimeste rahast jõuab selliste müüjate rahakoti sellest mul on tõsiselt kahju, et te olete üks vähestest Eestis töötavatest diplomeeritud moloogidest. Miks neid eksperte nii vähe on? Siin on nagu kaks põhjust, üks see, et saab ju ilma hakkan ja teiseks see, et see õppimine ja koolitus on väga kallis ja kolmandaks see, et seda siis ei ole võimalik õppida Oltab keelteoskust paratamatult. Ja ma olen natuke uurinud seda ekspertide olemasolu Eesti vaba riigis, selgub, et Eesti esimeses vabariigis ei olnud mitte ühtegi Kemaloogi, ehkki maailmaski emoloogia sellel alal küll juba oli olemas kui, kui teadusharu. Kui me räägime Nõukogude aastatest, siis ei olnud ju mitte mingit vajadustki emoloogia järele, sest kõik ehted tulid suurtest tehastest, sest valdavalt nad olid sünteetiliste kividega ja valdavalt iga ehte küljes oli nii-öelda see vene keeli Pirka mille küljes oli ka täpselt paigas, mis on see see kivi, millega see ja siis kaunistatuda ja esimene võimalus üldse eest teeoludes oligi Vestsedagemaloogiat õppida siis aastal üheksa ainult neli. Kui meieni see info jõudis ja noh, siis, siis muidugi me tegime kõik endast oleneva, et õppida ja nagu näha, see ei ole niisugune, et millega rikkaks saada ja mis nagu sellele sellele koolitaja firmale ka kõvasti sisse toob. Sest erinevalt jällegi ma võrdlen maailmaga. Ma võrdlen Euroopaga erinevalt muust maailmast Eestis nagu ei tunnetata seda kemmoloogi osatähtsust ja rolli üldse niisugustes valdkondades, nagu on näiteks kindlustus, pangandustegelikult. Võtan sellel alal tänu sellele, et ma teen seda kemoloogia, eksperdi tööd ja oma igapäevase töö kõrvalt ja ma ei pea nagu sellega ennast ära elatama. Vastasel juhul võib-olla ma ei elakski ära sellega, sest Eestis valdavalt ollakse eksperdi juurde siis kui tihtipeale vaadatakse seda kivieksperti ühendajaks või atsensikuks, mis tegelikult on hoopis teine mõiste. Aga, aga Eesti oludes jah, tuleb inimene, kes tahab mingit oma vanaehet või ära tüdinenud ehet ära müüa ja võeta seda ehet võib-olla vastu kas komisjonipoodi või pandimajja või siis nahk pärast nüüd pikemat aega koolitust ja jutte. Inimesed on ka natuke kuulnud ja nad ütlevad aga Toomale ekspertiisi tõend, et see ikka on briljandiga, sõrmus või rubiiniga sõrmus. Nagu selles hädas tuleb inimene eksperdi juurde, et teda pigem huvitab see toote hind. Kui see fakt, et millise kiviga või millega tegu on ja siiamaani ei ole kasutanud, siis Eesti kindlustusfirmad ja pangad vist ehteid üldse kui, kui mingi imiteeritud väärtusega ja ka kindlustusjuhtumite puhul ma ei kujuta ette, ma ei tea, kas ehteid üldse kindlustatakse ja millise väärtusega, millise hinnaga, sest kindlustuspettuse tehetega on maailmas väga levinud ja muu maailma kindlustusfirmad absoluutselt talati konsulteerivat ekspertidega, enne kui nad mingi ehtekomplekti kindlustavad. Tundub, et tehnoloogia eksam Londonis oli teie elu raskeim eksam, jah, selles mõttes küll, et kui ma ütlesin, et reaalained olid mu jaoks nagu mitte just meelisvaldkond, siis Gemmaloogia valdavalt hõlmat, füüsikat, keemiaoptikat ja, ja, ja seda kõike inglise keeles, kuna ma õppisin jah, Londoni koolis, siis tagant ühele, kui ma nagu hakkan mõtlema. Et ükskõik mis inimesele ma ütlen, et jah, ma tegin füüsikaeksami või keemiaeksami või optika inglise keeles, et siis tõusevad silmad otsaette, paljudel, aga tõepoolest ma tegin ja muidugi eks selle võrra oli lihtsam, et see valdkond on ju suhteliselt kitsas, et seal ei olnud tegemist teoreetilise füüsikaga ja, ja kõrgema matemaatikaga. Aga aga keemia ja füüsika valemid siis kõik eri kaalut, optikas, murdumisnäitajad, kõiksugused, teoreemid, tõestused, tootmisprotsessid. Ta tuli osata ja ka teoreetiliselt oli osata neid kalliskive määrata ja neid eksameid kokku selle koolituse perioodil oli neli siis lõpueksam, siis, siis koosnes nagu pikast Rodust teooriast ja praktikast ja võttis enda alla neli tundi. Kõik tellimus ehte inglise süsteemist tähendabki seda, et eksamitingimused olid väga ranged. Eksamil olid järelvaatajad ja me ei tohtinud istuda eksamit andes üksteisele lähemal, kui kaks ja pool trit ruumist välja minna ei tohtinud ja isiklikust omandusest oli lubatud hoida. Siis ekspertiisi labori sisseseade aparatuur ja, ja pastakas, harilik pliiats ja kustukumm ja joonlaud arvuteid ega mitte midagi. Missugune on siis aparatuur, millega te töötate, mis peabki emioloogil olema? Jah, see on nüüd väga hea küsimus, sest paraku inimesed endiselt arvavad, et kui sa oled juba õppinud ekspert, et siis sa Härrad kive nii-öelda silma järgi valevaatamise teel. Tegelikult asi ei ole sugugi nii, aparatuur koosneb paljudest erinevatest keerulistest aparaatidest. Kõige lihtsam töövahend on luup, spetsiaalne, mis on ainult vääriskivide uurimiseks. Siis on erinevad valgustused, mille valgel siis kive tuleb vaadata, mis ei kivide spektrit, ei ole ultraviolett kiirgust seal sees. Igapäevane töövahend on mul Microskaaperis sorte tostega tavaline uurimine käib kusagil neljakümnekordse suurenduse all aga on võimalik ka palju-palju suuremalt seda kivi võib tema osa uurida siis baasvarustusse kuulub refragdomeeter, millega mõõdetakse keeli murdumisnäitajaid ja, ja ühesõnaga kas kivil on topeltmurdumine või ei ole, kas tal on üks optiline telg või on kaks optilist telge. Ja siis need kalliskivide murdumisnäitajad ja kalliskivisi spektor, mida uuritakse spektroskoobi all, on enam, on sellised nüansid kalliskivil nagu inimese sõrmejäljed, igal kalliskivide grupil on oma spekter ja kui sa oled selle spektri saanud sellest kalliskivist kätte, siis ei ole teda võimalik ajada segi ühegi teise kalliskiviga ja täpselt samasugune on siis murdumisnäitaja, mis on nii-öelda numbriline üks ja kolm kohta pärast koma. Ja järgi on võimalik, siis ütleme 200 eri liiki kalliskivi ajada nagu oma gruppidesse, et vot see nüüd on safiir, tema murdumisnäitaja ja topeltmurdumine on selline. See on smaragd, tema murdumisnäitaja on selline, sest on ju olemas maailmas lugematu arv ühenäolisi kive, on nad siis selle sinised, on nad siis valged, on nad punased, on nad roosad rohelised ja neid on Nende kalliskivide seas, mida nii-öelda noh, igapäevaselt juveelikauplustes müügil on, on ikka oma 10 20 liiki ja siit tuleb nagu välja siis see päris võimatu on eksperdil silma järgi öelda, et millise kiviga on tegemist, kas teie teenust ostavad ka teised firmad? Aga suhteliselt vähe, kui me vaatame seda, milline toodete kirevus on Eesti turul, siis ma arvan, et väga paljud nii jaemüüjad, firmad kui ka hulgimüüjad, firmad peaksid oma kaubapartiisid võib-olla usinamalt kontrollima, et hoida ära pärast hilisemaid pahandusi, kui tuleb klient, et eksperdi juurde ja siis ekspertiisi käigus tuleb välja, et oi, mul on müüdud, eks ole, mingi sinine topaas, aga tuleb välja, et see on hoopis sünteetiline kivi. On isegi olnud juhtumeid, kus on ostetud teemantid ja saadud Circoon on ostetud kallist rubiini on saadud sünteetiline, et sellisel puhul nagu keeravad asjad selle müüja suhtes väga, väga negatiivseks ja väga halvaks. Tõenäoliselt see inimene enam kunagi seda kauplust ei külasta. Personal. Personaalpersoone saatekülaline on Heli Kuulmann. Millised on teie lemmikehted, mida teie armastate kanda? Mõni sõbranna on öelnud, et miks sa kogu aeg ja sama ehtekomplektiga käib? Mul on nagu kaks lemmikut, üks on ka mee ja teine on pärl, kui väga lühidalt öelda. Ja pärlid varieeruvad, siis nii, nii valged pärlid kui ka siis ehtsad mustad pärlid. Sest pärlite maailm on täpselt sama keeruline ja salalik, nagu on kalliskivi maailm üldse, et tihtipeale me kanname ehtsate pärlite pähe ka seda, mis ei ole üldse ehtne. Aga jah, lemmikud on, on pärlid ja, ja kamee ehted, mis ei ole niisugused väga-väga sillerdavad väga Kreiskavad, et ilmselt minu natuuriga sobib nagu selline ehe rohkem, et pigem ma hindan ehetes ta niisugust disainiväärtust ja seda rääkijat kiiksu ja, ja seda, et on näha, et see on, see on tehtud kunstnikutööna kui seda, et ta on nagu siis istutatud, väga läikivaid kalliskive. Kas see abikaasa kullassepast abikaasa kannab ka ehteid minimaalselt, aga siiski võrreldes tavalise eesti mehega, võib-olla meie abielusõrmused on teemantsõrmused ja siis tal on olemas kaelaehe koos oma talisman ripatsiga. Ei tea, miks eesti mees ei taha hästi kanda? Esimene viga on vähene haritus? Ei ütle haridustase, mõtlen, vähene haritus ehk teadlikkus, teine ehk see, et me oleme põhjamaine rahvas ja tihtipeale et nagu eriti need, kes on juba keskeas või jõle kesk ja leiavad, et, et kandmine on nagu putamise märk, et mees ei peaks ennast ehtima üldse. Samas kui me hakkame sellesse süvenema, siis ega päris ilma ehet, et ta ei ole vist ükski mees toime tulnud, sest suuremas plaanis võib ka prill olla ehe, võib kasu olla pealla ehe. On terve rida ameteid ja positsioone kus mees ei saa endale lubada minna ärikohtumisele ilma korrektse riietuse ja korrektsete aksessuaarid, et nii, et sellel alal tegelikult on ka Eestis tunda arengut, on tunda ka seda kerget edevuse kasvu. Et siiski nooremad mehed juba tunnevad huvi selle vastu, et mis mulle võiks sobida. Lisaks sellele, et mul on kell lipsunõela ja mansetinööbid, et võiks olla mõni kaelaehe, võiks olla mõni huvitav sõrmus, sest et minu kindel veendumus on küll see, et kui meeskonnamehed, siis ehe, peab olema mehe vääriline ehk Ta peab olema väärtuslik, ta peab olema niisugune isikupärane ja ta peab olema läbimõeldud. Loomulikult poisikesed tänapäeval ma arvan, et ka 90 ja 11 12 aastased poisid, meil on suguvõsas ka selliseid poisse ringi jooksmas tehteid juba väga varakult ja hoopis hoopis niisuguse suurema huviga kui minuealised poisikesed kunagi lapse eas. Nii et tunda on, et et see maailm Klavaliseerub, vaadatakse rohkem filme, loetakse raamatuid selles suhtes, ma olen täiesti nõus nende noorte moedisaineritega kes Eestis leiavad väga palju huvitavaid ehteid nii meestele kui naistele kes siis tõesti lateks ehetest, mis iganes Baltest nööridest, puupärlitest, kividest plastikust. See on väga huvitav jälgida, kuidas kunstniku disaineri mõtte töötab ja milliseid materjale kokku pannakse. Aga muidugi kui me räägime inimestest vanuses juba juba üle 30 aasta, noh, siis see seab juba ehtele hoopis teised nõuded ja loomulikult positsiooni ametikoht. Kas teie pojad tunnevad kalliskivi maailma vastu ka huvi kalliskivide vastu? Kaootiliselt üksteise, et pigem võib-olla ehk et kui nähtus ja ehted kui sellise professionaalse pere lapsed, et nad oskavad näha seda, mida teised kellel ei ole nagu niisugust kokkupuudet selle ehtemaailmaga võib-olla teised ei oska, ei oska tähele panna, aga äri neid ei huvita. Ühte poissi kari ikkagi praegu on kaudselt meiega ühes äris ta on alles 25 aastane, ma arvan, tema maailmapilt on veel väljakujunemisel ja, ja eks siis elu paneb paika, kas ta, kas ta mingitki külge pidi, jääb nagu selle ehk äriga seotuks või, või hakkab teda tõmbama hoopis mingi mingi muu valdkond. Praegu ta igal juhul kuigi palju selles meie äris ka osaleb. Moekunstnikud käivad ikka aega Pealt vaatamas, mis toimub Milanos, mis toimub Pariisis, mis toimub Londonis, kus siis juveeliärimehed käivad vaatamas, mis maailmas toimub? Siin tuleb teha vahet ehtekunstnik jah. Vahel ja, ja kullakaupmeeste vahel ütleme niimoodi päris päris sirgelt välja. Et kuna meie firma tegutseb nagu mõlemal suunal, et me oleme ühteaegu nii loojat ja disaine ja diaautoriehtevalmistajad ja müüjad ja teisalt ka masstoodangu müüjad, siis ütleksin ma nii, et kaupa varumas. Ma käin piike Itaalias ja, ja võib-olla ka Saksamaal. Ja disaini poolt ma käin vaatamas. Šveitsis on niisugune mess nagu baaseli mess, mis on Euroopa kõige suurem, kella ja ja ehtemess ja seal on niisugune oma Kunstnike sektsioon, mis mulle tõsiselt alati huvi pakub. Ma veedan seal päris palju aega ja ma suhtlen päris paljude maailmakunstnikega, seal on esindatud siis maailm on tuntud ehtekunstnikud, kes on oma kollektsiooniga väljas ja samas nad on ka ärimehed, nad on ka müüjad. Olen järjest rohkem, mõtlen selle peale, et võib-olla peaks nendega isegi veel rohkem suhtlema. Ma kastan nende käest aeg ajalt seda ehet ja mõnda kivi teriti tehtima, koht on Peeter Lorentsi ka, see on siis saksa kivi disainer ja, ja kivilihvija, kelle käest ma paar korda aastas ostan autorigi riidekollektsiooni, millega meie disainerid siis kavandavad ehted ja need tehakse siis kas disainerit kliendi poolt valmis või siis meie juveliir-ide poolt ja on Mul ka päris häid kontakte Soome ehtekunstnikega. Sest et maailmas tervikuna ju ju disainerid töötavad hoopis teistmoodi kui Eestis Eestis tihtipeale on ikka see seisukoht, et ehtekunstnik, et ta peab kindlasti käsitsi seda ehet tegema ja ta paneb galeriisse välja ja kas siis rahvale meeldib või ei meeldi, kas siis ostjale meeldib? Et noh, nagu kunstnik ennast ei kuuluta, mitte kunagi tellija järgib Eestis tihtipeale on ehtekunstnikud saanud sellise kasvatuse. Piinlik on nagu arvestada inimesega, millega mina muidugi nõus ei ole, sest et, et üks niisugune firmas töötava disaineri töökogemus kuluks igale ehtekunstnikule ära. Esiteks ta arendab teatud mõttes teiseks, ta annab ka informatsiooni, ta võib-olla õpetab ka inimest näge tema hoopis teise rakursi alt, sest et ehtekunst on tarbekunst. Ja tahes-tahtmata iga kunstnik on huvitatud sellest ka, et tema kunsti ostetakse. Ja kui sa nagunii-öelda 100 protsenti seda kandjat ignoreerid, et noh, siis tema ilmselt ignoreerib ka seda kunstnikku, et täpselt samuti nagu mis tahes tarbekunstis, et noh, niisugune tool on üks jalg lühem kui teised, võib küll saada disainiauhinna, aga paraku nagu praktilises elus ei leia kasutust ja nii on ehtekunstis ka, et kindlasti on kunstnikel vaja teha neid oma fantaasiakollektsioone. Aga samas selleks, et olla tegija keegi maailmas ja ka Eestis metallikunstnikuna ta peab tegema aeg-ajalt ka seda, mida inimesed kannavad ja mida inimesed ostavad ja selles plaanis mulle meeldib Euraapa suund ja lähenemine, kus suurem osa tuntud metallikunstnikke disainereid ongi sellepärast tuntud, et nad teevad suurt firmadega koostööd. Natisainivad kas siis päris niisugust masspartiid, mis lastakse välja päris suures arvus eksemplaridena ja inimesed ostavad sellepärast, et ta on ikkagi disaineri ese või nad teevad ka mingit niisugust väike tiraaži, aga igal juhul tänu sellele, et neil on taga suurfirma, nad saavad osaleda kõigil nendel maailma suurtel konkurssidel, kuhu ei ole mõtet minna põlve otsas tegijal kus selleks, et võita börsi ütleme teemanti auhinda või võida hiiti Musta pärli auhinda. Paraku ei piisa heast tahtest ja heast fantaasiast, vaid maailmatasemel. Eeldatavasti on vaja, et sul on ka korralik sponsor taga, kes sulle need materjalid ostab, millega sa selle uhke olete valmis tehtud, nii et arenguruumi on siin Eestis ka kunstnikele, et nad peaksid vaatama selles suunas, et et olla voolust. Tööstusdisainer ei ole absoluutselt häbiasi. Oma firmast tuleb teha igasuguseid töid. Heli, kui oleks valida, millist tööd te kõige meelsamini teeksite. Mul oleks hea meel, kui ma saaksin tegeleda selle selle oma nii-öelda südamele, Mätase kalliskivi disaini ja kalliskivi niisukese hunnikus all ja autoriehtepoolega palju rohkem ja palju rohkem sügavuti kui praegu. See niisugune suure firma juhtimine ja omanikuks olek mulle aega jätab, et et ma ideaalis tõepoolest võib-olla toimetaksin sellises väikses galeriis ja võib olla võtaks mingi aja pärast selle niisuguse suure Reeli kaubanduse selja taha, et see kindlasti see niisugune eri tellijale tegemine, eriliste kivide leidmine ja neile disaini kokkupanemine, koostöö kunstnikuga, et see on nagu see, mis on hingele su sõnu. Öelge palun üks number ühest seitsmeni ma kasutasin saateski kuulajate küsimusi, nii et üks kuule saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Viis. Persona saate külaline oli vääriskiviekspert ja juveelifirma Aurum juhataja ning omanik Heli Kuulmann. Persona saate auhinna saab Eerika karits, kes küsis Eli kuulma neilt, millised on tema lemmikehted. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.