Tere, ilusat pühapäeva hommikut. Head vikerraadio kuulajad. Täna on 19. aprilli hommik, imeline ilm, kelle jaoks missugune imeline on, minu jaoks on tänane hommik väga imeline, sest on ilus pühapäev. Mul on rõõm teiega, tahtsin eetri vahendusel kokku saada ja mul on hea meel öelda, et tänases saates ei ole ma sugugi üksi, vaid nagu ikka külalisega jutusaates. Ja tänaseks jutusaatekülaliseks on hea kamraad kolleeg sõber, võitluskaaslane veel, mida kõike siin ette võiks tiitlitele lugeda. Aga mees, kes on praegusel hetkel kahel väga tähtsal ametikohal mees, kes juhatab kahte väga olulist ja tähtsat instantsi. Üheks nendeks on vabatahtlike reservohvitsere ühendav Eesti reservohvitseride kogu, mille juhatuse esimees ta on. Ja teine on Viru vangla, mille ülem ta tere tulemast jutusaatesse, Andre Lilleleht. Tere. Lander, ole hea. Mina tunnen sind ammusest ajast, ma ei tea täpselt, kust otsast kuulajale seda pilti sinust sellisena maalima hakata, nagu sa ise tahaksid. Vanglaülemad on teadupoolest sellised karmid mehed, et räägi oma selline nii-öelda CV ära, kust see kõik alguse sai, et me täna saaksime aru, kuhu sa jõudnud oled ja miks just nii? Hoia no siis tuleb, siis tuleb natukene kaugemalt alata, et kui me räägime kui me räägime sellest, et tööle vanglateenistusse Viru vanglas direktori ametikohale. Ma sattusin viis aastat tagasi konkursi korras ja ega ma olen ikka öelnud, et ega ega kunagi keskkooli lõpetades ei tulnud nagu hetkekski pähe, et võiks nagu viis aastat elus andusega jätta. Et võib-olla siis peaks natukene veel rohkem tagasi minema, et sündinud olen Pärnus, kuigi tegelikult vaata selle, selle sündimisega on ka see, et vot meie põlvkonnal ulatame sinna 70.-tesse kas oma sünniaegadega, et täna on tänastel noortel on suhteliselt raske nagu öelda, et mis aeg siis oli ja ja kuidas on niiviisi, et passis on kirjas, et sündinud olen Sindis, kuigi Sindis kunagi elanud ei ole ja sünnitusmaja seal ka ei ole. Ise tean, et olen elanud Pärnus aga, aga samas jälle tean, et sündinud olen tartus. Nii et, et noh, ütleme siis igal pool Eestis aga pärit Pärnust pärit Pärnust, et seda nõukogude aega mäletasid, sünnikoht pandi ju selle järgi, kus või sissekirjutus, aga sissekirjutus oli selle koha peal, kus sul lubati, et sissekirjutus on, et sa võisid nagu elada Pärnus. Sissekirjutus oli siis Sindis, aga noh, ma ennast Sindi inimeseks nagu väga ei loe, kuigi pass alati ütleb, et sealt ma pärit olen. Et pärnakas õppinud Pärnus Toomases kuuendas keskkoolis, nii et esimesse klassi läksin sinna kooli ja lõpetasin ka selle kooli. Kooliaeg on ka huvitav, et kuna kuna tegelikult nagu poole elust ehk siis kõik nädalavahetused, suvevahed elasin maal Läti piiri ääres Jäärjas kus oli siis meie Meie suguvõsa selline selline päritolu talulillelehed on kõik sealt sellest ühest nurgast pärit. Ja koolis käisin siis linnakoolis või see on natuke nagu maal ja natukene nagu linnas. Ja huvitav aeg oli, et ega mäletan seda, et Ühel hetkel nagu kus esimeses või teises klassis äkise klassi seina peal olev klapp hakkas mingisugust imelikku muusikat mängima, kõik tõusid püsti ja keegi hakkas leinahäälel ette lugema, et suur juht ja õpetaja on meie hulgast lahkunud. Mäletan Leonid Brežnev ja mäletan, kuidas kuidas õpetajad nutsid, sellepärast et nad tõesti uskusid, kohe tuleb sõda. Et noh, nüüd tõesti kohe tuleb. Kas sina ka siin Andrea tollel hetkel ei uskunud, mina näiteks uskusin ka, valin vist siis kuuendas klassis viiendas klassis ja ma mõtlesin ka, et kui Brežnev sureb, siis on ilmselgelt sõda lahti. Vaata, mina nagu esimeses teises klassis, mina lihtsalt tõusin püsti, sest kõik tõusid ja, ja mina ei saanud aru, mis nagu nagu pihta hakkas, mina küll ei uskunud tookord ei, ühte pidi teistpidi. Aga kuidas ta nagu, nagu võib-olla tänase päevaga seondub. Et noh, me ju mäletame seda aega, kuidas sealt edasi iga paari aasta tagant midagi läks. Ma just nädalavahetusel puhastasin maal rehetuba, leidsin vanad nõukogude naised ja leidsin selle nõukogude naise, kus oli suurelt ette kirjutatud kes lahkus järgmise lehe peal, oli suurelt pildilt, kes tuleb, aga noh, minu mäletamist mööda see pilt, kes tuleb, oli seesama, mis nagu tegelikult selle musta lindiga juba juba natukene hiljem oli nii et tuli nagu vaadata, mis aastanumbrisse läheb. No sellised kõik vanemad mehed tahtsid korra seal eesotsas ära käia, et järjest järjest pandi, pandi siin ette, nii ta läks. No kuidas see sinu teekond niisugusel moel on läinud, et et ütleme selline kool, suvevaheajad maal ja kõik see muu? No ilmselgelt sa ei mänginud ju lapsepõlves vanglaülemat või vangi või päti ja politseiniku või kuidas, kuidas nagu sellest see. Noh, vaata, meie olime, mõtlesime, maakoht oli selline, kus lähima teise asustuse või telefoni telefonil viie kilomeetri kaugusel sinna pidid nagu lüpsifarmi minema, et telefoniga helistada saaks. Nädalast tuli kaks bussi, mis sõitsid Lätti Valmierasse ja vot see oli selline koht, et, et suvel näiteks sa kuulsid juba siis enam-vähem, kui Kilingi-Nõmmes buss kanti nagu jõudma hakkas. Et seal läbi metsa kuulsid, et need puss nagu tuleb, sellepärast et ega siis asustus seal piirkonnas nagu väga enam peale seda. Seda seda külaelukorralduse lappimist polnud alles jäänud. Et noh, minu jaoks vaat see loodus seal keskel elamine, noh selline suvel heinategu ja, ja talvel seal puudega jantimine, mets, põllud, noh, see oli kõik selline, mis, mis võib-olla pani siis need väärtused selliselt paika, et ma ei mäleta küll, et ma oleksin nagu kinnipeetavat ja vanglaülemat nagu kuidagimoodi mänginud, aga aga noh, sealtsamast kõrvalt läksid teise maailmasõjaaegsed, et sõjateed kord ühele poole, kord teisele poole Lacalunali kiivrit täis. Ega siis seda tulirelvadega oli ka niiviisi, et eks neid vedeles seal igal pool seal teise maailmasõjast jäänud erinevates kohtades ja ega siis vanemad ei pidanud ju kõike teadma, kus kohast oli midagi üles leitud ja et mängud olid ikka sellised jõulised. No sul on André endal praegu maakodu või selline suvekodud, kui palju sinu tänane maakodu erineb sellest maakodust, kus oma lapsepõlve suved väitsid, et milline on see, milline on see rõhuasetus sellel nii-öelda töökasvatusele, ma mõtlen just seda, et kui palju sul sellest, mis sotsidest puudega jantimine ja, ja heinategu, et see kõlab alati selliste, minule sinusuguste meeste suust, et no suvel me tegime seda aega, et tegelikult oli see vastik. Tead, vaata vaata vist on niiviisi, et kui, kui ka aastaid midagi nagu harjus sisse siis noh, täna on nagu see, et ei saa kuidagi nagu lahti, et sa tahad öelda, et sa pead heina suvel. No tänapäevaste vahenditega, selles mõttes seda heina pole väga kellelegi nagu ette sööta, aga, aga ikka käru sisse ja käruga siis kuhugi jälle kõrvale ja, ja eks seda, seda maad on meil suvekodu lähedal ka selliselt välja renditud, et kohalike ühistu majandab ja vaata, vaata seega, et sa lähed lastega hommikul tõused üles prae hommikul oma pannkoogid, mida ikka pühapäeval umbes kümne-üheteistkümne paiku peaks ju tegema ja siis astud välja ja sul on tõesti nagu rukkipõld kogu silma ulatuses. Ja sa astud kaks sammu ja soetasin rukki põlu sees ja kaks aastat hiljem on seal suur nisupõld. Ja kujuta ette, kui sul on selline kahe, kolme, nelja viie aastased, et põngerjad, kes siis nagu kasvavadki selle kõige keskel üles, et nende jaoks on ka täiesti tavaline minna uppuda rukkipõldu, mis voogab silmapiiri peal, korjata sealt võib-olla mõned lillekesed, tuua need koju. Et noh, mul on see kuidagi külge jäänud ja, ja ka selles tänases maakodus. Noh, see on nagu mingisugune elustiil. No kas sa oled hommikul niisugune varajane ärkaja või oled sa ollakse unimüts? Et kas 11 10 11 nagu sa ütlesid, pannkoogitegemise aeg, et on see seal, millal sa oled jõudnud oma perele juba midagi nii-öelda üllatuseks ette valmistada või oled sa hommikused lehed läbi lugenud või mis sa teha jõuad, sa oled see, kes viimasena tuleb, muidugi aru isana tagant toast õhtu sügades ja lauda istudes. No tuleb kohe nagu see pilt ette, et viimased kuu aega on meil kodust põhiteema see, et et viieaastane ronja on endale selgeks teinud, et tema tahab oma äratuskella, tema äratuskell helisema enne kõiki teisi, et raudpolt kell pool seitse on keegi juba üleval ja, ja see, et antaks nagu võimalust, kaheksa, nii nagu välja vedada ka puhkepäevadel, noh see ei ole eriti nagu variant. Lähme tänasest pühapäeva hommikust küll võib-olla natukene natukene karmide seinte vahel, aga sinu igapäevatöö juurde, mis tegelikult on paratamatu, on olemas, on tööd, mida peab tegema ja sinu töö on tänasel hetkel, millel, mis on sinu palgarendi on seotud vanglaametiga ja viru vanglaga meil ülem, sa oled ütlandremiss, mis tunne on käia tööl vanglaülemana, suur võtmekimp vöö peal ja selliselt, et sa tead, et sina paned G5 kabineti ukse lukku, astud väravast välja, sõidavad koju oma pere juurde, aga sinna sinu selja taha sellesse müüridest sissepoole jääb terve hulk inimesi, kes seda mingi teatud perioodi aasta kaks kolm 10 teha ei saa. No küsimus, et mis tunne on, tunne on, tunne on selline, et kuna see on töö ja see on, see on töö, mis riigile vajalik siis sa pead tahtma seda tööd teha, sa pead tahtma hommikul sinna keskkonda minna. Ja sa pead tahtma siis, kui sinu tööaeg läbi on, tahtma sealt ka koju minna. Et vot tänane vanglasüsteem erineb tegelikult nii palju kardinaalselt sellest, mis oli 10 20 aastat tagasi. Et tegelikult, et päris raske on neile inimestele, kelle, kelle teadmine vanglasüsteemist pärineb nagu nõukogude ajast. Päris raske on täna selgitada, et tegelikult vangla hoopis midagi muud, mida me oleme harjunud ühiskonnas, langeks pidama. Et kui, kui veel ka kümmekond aastat tagasi võis põhirõhuks vanglas pidada ikkagi järelevalve korraldust, ütlesid seda, et kellelgi on suured võtmed, me paneme need võtmetega need uksed kinni ja keegi peab sees olema ja keegi võib väljas olema ja see on peamine, millega vangla tegeleb. Sest noh, täna, kui me räägime tänapäevasest karistuspoliitikast ja tänapäevasest ühiskonnakorraldusest pigem me peaks ikka mõtlema sellele, et kinnipeetav, kes viibib kinnipidamisasutuses, viibib selle eesmärgiga, et ta ju varem või hiljem tuleb välja. Ja see aeg, mis ta on, kinnipidamisasutuses, uksed riivid, peavad loomulikult pidama, aga meie põhitöö ei ole mitte ainult see pelgalt riivide jälgimine, vaid meie põhitöö on tegelikult tegeleda kinnipeetava riskide hindamisega. Miks ta pani toime sellised teod ja nende riskide maandamiseks siis tema individuaalse täitmiskava elluviimisega, ehk siis kuidas teha nii, et kui ta vabaneb, et siis ta ei paneks toime uusi tegusid, kõlab idealistlikult, aga no aga kui me ei usuks, et see on võimalik, siis me ju saaks seal igapäevatööd teha ja ka sellisel juhul oleks õhtut tulla nii-öelda ukse kinni keerates ja koju minnes nagu nagu selline tunne, et kas, kas tahaks nagu järgmine päev tagasi tulla. Kui palju sinu hinnangul on, on selles kinnipeetavate hulgas seda kontingenti ütleme näiteks protsentuaalselt on seda pooled on seda vähem kui pooled või on seda rohkem kui pooled need, kes tunnevad ennast süüdimõistetuna ja vangipanduna ülekohtuselt ehk et kui palju on neid, kes ütlevad, jah, ma istun asja eest, ma tegin seda ja see mulle määratud karistus on õige. Ma istun oma selle etteantud aja ära, ma lähen minema, edaspidi enam nii ei tee. Ilmselt on seal väga suur osa neid, kes ütlevad ei, ei, ei, mina pole mitte midagi teinud, mind on ilmsüütult siia sisse pandud ja, ja nii-öelda võitlevad kogu aeg oma oma vabaduse tagasisaamise eest. Et kui suur see protsent täna nagu on, sest et ühiskonnal on jäänud mulje, et inimestel, kes vanglaga kokku ei puutu. Neil jääb mulje, et umbes, et seal vanglas nagu muud ei toimugi kui ainult üks, üks virisemine vingumine enda õiguste taganõudmine, mis on inimlikult absoluutselt mõistetav. Tahtsingi just öelda, et aga hästi loomulik just ega siis, ega siis inimene vanglase käitub kuidagi teistmoodi, kui ta käitub väljaspoolt. Et inimesel on omane leida oma tegudele mingisugust õigustust või põhjendust ja kui ta on selle endale leidnud ja ja nii-öelda pähe kinnitsementeerinud, aga siis on väga raske ju veenda, et noh, tegelikult sa eksid. Et noh, mida me, mida me vanglas teeme. Kui palju neid on, André, kes, kes on täna, keda sa tead, et vot see mees kindlalt on selline, kes tunnistab oma süüd ja ta ei, ta ei võitlejaga heitle praegu nii-öelda metsikult nagu kala kuival, et ta teab, et ta on asja eest siin ja ta varsti läheb minema sirge seljaga. No vaata, su esimene küsimus oli see, et mis see protsent võiks olla kokku Viru vanglas, on 1000 Kohti 1100-le kinnipeetavale ja tavapäraselt meil on seal sees kusagil 880 kuni 920, kinnipeetavate arv kõigub hommikul tihti, ei tea, milliseid kohtuotsuseid päeva jooksul kohtud vastu võtavad, õhtuks võib see arv olla juba hoopis teine. Aga, aga vaata, see see protsent on igal inimesel sees. Eks ma pigem vastaksin su küsimusele niiviisi, et pigem need, kes on oma karistusaja alguses, kes saabuvad vanglasse et nende hulgas on enamus ikkagi neid, kes leiavad, et et ikka kuidagi kuidagimoodi on ikkagi võimalik, et ma peaksin olema ka, et äkki äkki keegi on ikka mulle liiga teinud või siis, või siis isegi kui paragrahv on õige, siis noh, kindlasti see, kes selle seadusetegija on vale. Aga, aga eesmärk on ju see, et vabanedes peaks see protsent olema teisele poole. Ja nagu me võtame igat indiviidi eraldi, siis me võime öelda, et ega ta vist päris nulli ei lähe meil kellelegi. Jah, valus, valus mõte, aga nii ta vist on. Milline üks nädalalõpu nisugune pühapäev alates hommikusest äratusest kuni õhtuni välja vangi jaoks välja näeb, mida? Pühapäeviti meie eesmärk on hoida kinnipidamisasutuses päevakava ja režiim võimalikult sarnane sellise elukorraldusega, nagu me oleme väljaspool vanglat eks, kui me räägime tavalisest tööpäevast, siis hommikul on äratus Süüakse, tehakse hommikusi toimetusi, minnakse kooli, tööle, ollakse seal, kuni lõunani süüakse, minnakse jälle kooli tööle, millega inimesed tegelevad peale ja pealelõunaaega õhtul tullakse siis nendelt tegevust, sest mis on planeeritud on vaba aeg sektsioonis, kus siis saad suhelda teiste kinnipeetavate, kes on samas sektsioonis. Ja siis on ühel hetkel öörahu, kus minnakse magama, nii et noh, ütleme viis päeva nädalas on selline tavapärane töö nädal. Ja kui nüüd võtame siis laupäeva ja pühapäeva, siis noh, millega, millega me tegeleme, laupäeval ja pühapäeval käime, kes käib sportimas, keskib oma huvialadega tegelemas. Võib-olla mõnel on sellised tööülesanded täita, mida nad ka nädalavahetusel täita, nii et et noh, jällegi me nagu, me nagu püüame luua seal kinnises asutuses nii hästi kui see meil õnnestub sellise keskkonna, kus kinnipidamisasutuses olevad isikud võimalikult rohkem pöörduksid sellest elukorraldusest, mis on väljaspool vanglat. Selles mõttes hommikul saab kauem magada ja äratus on ikka äratuse ajal ja loendus on ikka loenduse ajal hommikusöögi ajal. ERSO kell kuus, no ega ega nädalapäevast olenemata nädalapäevast olenemata äratus on ikkagi kell kuus ja loendus on ikkagi kaheksast hommikusöök on ikkagi sealsamas äratuse ja loenduse ajal. Aga jah, no küsimus on selles, et kas sa siis kohe peale loendust lähed kooli nagu tavaliselt näiteks näiteks alaealised kinnipeetavad kindlasti koolikohustused ju iga päev käivad koolis või siis nädalavahetusel hakkab tegelema mingisuguse muu tegevusega. Kui palju neid selliseid nii-öelda tegevusteks antud võimalusi või valikuid tänasel hetkel nagu Eesti riik oma kinnipeetavatele pakub, et ma saan aru, et vanglate üsnagi standardiseeritud, et see käib nagunii-öelda, noh, on asju, mida tehakse igal pool ja mis on, mis on inimestele õigus, on antud võimalused, eks ju. No jällegi tuleme tagasi selle juurde, et me soovime ju pakkuda neid tegevusi, mis maandaksid riske, kui inimene ei oska riigikeelt Eesti vabariigis, siis oleks ju väga hea, kui ta seda riigikeelt väga hästi oskaks. Kas vanglasoleku ajal nullist võib jõuda seal C-taseme, me noh, oleneb sellest, kes kuidas püüab aga noh, näiteks tõesti riigikeele õpe on see, mida me pakume kõigile, kes soovivad. Ikka. Kutseõpe üldharidusesimesest klassist kuni 12. nii tegelikult kõik, mis sinna vahele jääb, noh, tõesti kõikides vanglates Eestis on, on ikkagi need tega tegevused enam-vähem sarnased, aga noh, piirkonniti erinevus võib tulla sellest, et kuna Viru vanglas üksusepõhise juhtimise läbi on on üks nendest üksustest üle-eestiline noortevangla kus on siis alaealised ja noored süüdi mõistetud Kinnipeetavad siis, siis seal on kindlasti mahud koolile, haridusele, ka üldharidusele just noortele suunatud tegevustele kindlasti suuremad. Kuidas see üks kinnipeetav ennast nii-öelda ära majandab, on üks küsimus, mis alati inimesi väga huvitav, sellepärast et sageli tundub see nagunii-öelda ülekohtune või isegi mitte ülekohtune, see tundub rohkem kui ülekohtune, et keegi paneb toime midagi seesugust, mille eest ta mõistetakse süüdi, ta pannakse kinnipidamisasutusse ja samal ajal siis need, kes on tegelikult kannatajad, need siis maksavad töötajatena, maksumaksjatena maksavad selle nii-öelda retsi mingisuguse mugava äraolemise seal mõned aastad lihtsalt kinni tema söögi-joogiküte mugavused, kommunikatsioonid ja kõik, kõik muu. Et kus see, kus see niisugune tegelik piir läheb, et, et see oleks nagu tore teada ju, et mida nad ka nagu ise teevad või kui palju vang üks vangis olev isik ennast ise nii-öelda ära toidab ja majandab ja kui palju võiks maksumaksja vangi jaoks kuluda. No ma natukene astun sammu nagu, nagu oled, et et kui ma su küsimust kuulasin, siis minul mõte jooksis teie tegelikult kõigepealt sinna, et loomulikult ühe inimese kinnipidamine kinnipidamisasutuses on ühiskonnale väga kallis lõbu ja ühiskonnaliikmetena ka meie maksame selle kõik kinni. Palju lihtsam oleks, kui ühiskond suudaks hoida nendest tegudest, mida ühiskonnaliikmed toime panevad ilma selleta, et keegi vangi pannakse, loomulikult, see oleks ju kõige odavam. Aga noh, paraku paraku see ei ole reaalses maailmas 100 protsenti võimalik. Ja me ju ei pane kinnipidamisasutusse isikut, et nagu, nagu lihtsalt sellepärast, et me tahaks kuhugi raha kulutada. Meil ei ole võimalik seda inimest hoida väljaspool kinnipidamisasutust mingitel konkreetsetel põhjustel. Ja kui nad on seal kinnipidamisasutuses, siis noh, loomulikult me võime ju hakata nagu arutama selle üle, mida ta võiks selles sealviibimisest nagu kinni maksta ja, ja lõppkokkutõstage maksabki kinni. Ta maksab oma vabadusega ju kõik kinni. Et noh, kui sa oled mõnes ka tänapäevases kinnipidamisasutuses käinud, siis ma küsin su käest, et kas kas õhkkond, mida sa oled näinud, ma tean, su Viru vanglas käinud? Ma olen see mõlemale, et kas, kas, kas see, mida, nagu seal vanglas sees ringi liikudes sektsioonides ringi lõikudes oled sa tunnetanud, kas see on mugav äraolemine? Ma vastan ausalt, ei ole. Et, et see on kuidas ma ütlen jah, seal ei ole, ütleme võib-olla niimoodi, et ega siis tegelikult arvestades seda, kui paljud inimesed elavad ja millistes tingimustes vanemad inimesed, kes elavad kuskil maakohtades, kuhu ei vii tee, kuhu ei vii elektrijuhtmed, kus inimesed elavad sisuliselt nagu mingisugusel reality show's, eks ole. Et siis sellega võrreldes jahmas on muidugi öelda, et neil on radiaator, soe, aknast on enam-vähem okei ruuduline, aga vähemalt mingisugune vaade ja kraanist tuleb soe vets duši all käia, sul on riigi poolt nii-öelda vorm seljas, antakse kausiga süüa, et see on kindlasti mugavam kui väga paljudel Eesti inimestel, kes, kes ilma kinnipidamisasutuses viibimata tegelikult oma reaalses elus tajuvad palju suuremaid raskusi või, või hakkamasaamis probleem, eks ju. Et selles mõttes ta jah ei tundu, ei, ei tundu mugav, aga ma arvan, et seal puudub kindlasti inimesele väga loomulik vajadus, vajalik privaatsus. Ja, ja, ja muidugi võimalus kontakteeruda ja suhelda nende inimestega, kellega sa tahad. Aga isegi noh, vaatame sinna juurde, kõige olulisem, sul puudub võimalus ise otsustada, kas sa tõused hommikul või sa ei tõuse. Sul puudub võimalus otsustada, kas sa lähed sellesse kohta, kuhu sind praegu viiakse või sa ei lähe. Sul puudub nagu suudab, vabadus. Me oleme loonud keskkonna, mis on kaunis kallis keskkond, kus me näitame inimesele, et Sa võid elada tegelikult ju väga hästi ka väljaspool vanglat. Aga sa pead midagi tegema selleks, et vot see, see elukorraldus, milleks me siin lõpetame kinnipidamisasutuses. Et sa oleksid võimeline seda hoidma ka väljaspool kinnipidamisasutust, ilma selleta tagasi tulla. Sellepärast et ükskõik kui ilus või hea on kinnipidamisasutus uue asutusena tänases Eestis. Ta on vangla, kus uksed käivad lukku. Kamber on kamber, ta toon vangla. Nii ta on. Kuulame vahelduseks siia hoopistükkis muusikat, et ma olen palunud nii sinul kui nagu kõikidel teistelgi saatekülalistel, kes jutusaates käivad, et nad võtavad kaasa mõned oma sellised lemmik lood või teda puudutanud muusikapalade, mida me, mida me võime sinu fonoteegis täna kuulda saada. Tead sellega nüüd nii huvitav, et see nüüd võtke, ütleks selle vanglabloki nagu lõpptulijat, et ma võtsin, ma mõtlesin, et, et noh, mida ma, mida ma kaasa võtan ja kuna see hetk, kui sa mulle helistasid, ma olin parasjagu enda kabinetis ja ja tead. Mul oli üks plaatpärasem peal ja vot see on selles mõttes ma natuke selgitame veel nagu valesti, nagu mõista, et et vaata, kui ma nüüd lähen sinna oma oma nagu noorusaja juurte ja ütleme, et ma olen sihuke pooleldi nagu maal ja pooleldi linnas üles kasvanud ja vot sellised seitsmekümnendad kaheksakümnendad, et see on nagu selline minu, minu nagu nagu kujunemisaeg. Et vot kõik teavad viimsetele liiget, eks ole, absoluutselt kõik, välja arvatud tänased noored, kui näiteks riigikaitseõpetajana täna näiteks tänastele kümmendikele, nagu räägin midagi Ibashenkenbergist või, või nad Viimse reliikvia te olete näinud ometigi siis lahe, mis Vello on, see selline on, eks ole. Ja vaata vana Sõrmuste isanda ja vot midagi sellist, eks ole, ja vot vot mõtted nagu siduda nagu seda, seda, seda minevikku, mis meid nagu kõnetab ja seda just selle olevikuga. Et vaata, meil maal oli see, et meil olid väljatrükitud kuskilt tuli hangitud Viimse reliikvia esimesest sõnast kuni viimaseni kogu tekst sihuke suur pakk läbi mitmekordse kirjutusmasina, kujutad ette, kopeeri raskusi lugeda ja vaata, see oli see, et see oli ju see oli noh, see oli pähe kulunud seal nagu peast rääkisid Viimse reliikvia klišeesid hüüdlauset selline nagu noh, seda kõnetasid kõike. J mingil hetkel andis, anti välja ju juuks plaat rokkreliikvia ehk siis tribuut Viimse reliikvia muusikale ja siin on siis võetud, need vanad lood olid antud siis tänaste tegijate kätte ei lasknud neil vabalt interpreteerida. Millisena, nagu siis tänasele noorele kõlbaks äkki see see vana lugu mängida. Ja huvitav on see, et mulle selle plaadi pealt kõige rohkem meeldib Tanel Padari lugu, vaata, ta on selle muutnud nii Rockilikuks, nii tänapäevaseks ja samal ajal sinna sisse vahele pikkinud neid. Neid originaal originaal vahelauseid, et et vot vot see sobiks nagu, nagu ma arvan, väga hästi sellist, sellist seda meie lapsepõlve meie tänase reaalse eluga nagu siduma. Ja see, mis sõnum on seal nagu selles loos edasi antud, siis noh, ega igaüks kuule, ta saab aru omanikuta. Astme järgi täpselt nii, paneme selle plaadi peale ja kuulame. Kuulasime siis rock reliikviad, laulusolistiks oli Tanel Padar, kes siis siin ühtekokku siis lasi ka vanameister, legendaarsel ütleksin minu arust üks Eesti Eesti näitekunsti suurkuju Jüri Järvetil oma häälega sinna vahepeal sisse laulda või sisse lugeda. Et iseenesest hoogne lugu, ma kujutan ette seda vanglaülema kabinetti, kus suurtest kõlaritest niisugune niukene tümakas tuleb vangla hoovis mehed teevad labidatega tööd ja siis kuulevad suurtest kõlaritest, on see nii või? Ei, no seal kabinetis aeg-ajalt sellist muusikat tõesti kuuleb, aga, aga vot tänased kinnipidamisasutused on ju sellised, et see see vabaduse võtmine või kinnipeetavate kontrolli all hoidmine tähendab tegelikult seda, et see kontrolli all hoidmine on ikkagi täielik. Et ega siis tänases vanglas leida kedagi, kes lihtsalt kusagil nagu hoovis nagu, nagu nagu labidad liigutab seda nagu, nagu naljalt ei leia, et tegevus on ikkagi mõtestatud ja, ja kui on töö tegemise aeg, siis on töö tegemise aeg ja kui on õppimise aeg, siis on õppimise aeg. Et heli meil lastakse vanglas tegelikult ainult nendesse lõikudesse, kus selle heliga saavutatakse mingisugune täiendav isolatsioon näiteks jalutuskäikude ajal bokside peal, et noh, lihtsalt mingisugune heli hoiab näiteks vahistatud omavahelist suhtlemist. Ja sellisel juhul noh ma olen ikka mõelnud, et, et võiks nagu klassikalist muusikat, rohkem rohkem last, aga paljud võib-olla peaksid seda piinamiseks. Nii et noh, siis muusikavalik on tavaline raadio ikka see, mis sealt tuleb. Kunagi oli ühes kloostris aset leidnud niisugune situatsioon, et üks noor munk küsis kloostriülemalt et kas ma palvetamise ajal suitsu võin teha. Mille peale kloostrile mõttes loomulikult mitte. Aga kas ma suitsetamise ajal palvetada võin öelda jah, võib küll. Et selle niisuguse mõttekäigu valguses ma küsiksin Andres sinu kui kui, kui oma hea sõbra käest. Et ole hea, seleta, sa oled sellest nüüd viie aasta jooksul ilmselt palju paremini aru saanud, endast selle korraks läbi lasknud, mis asi on niisugune asi nagu vabadusekaotus? Me räägime sellest väga palju või kuuleme neid suuri sõnu tehtavat näiteks kas või meie riigijuhtide poolt, kui me kuuleme mõnedel paraadidel või suurtes kõnedes kui oluline vabadust hoida ja seda mitte kaotada nähes nende üksikisikute, kes on vabaduse kaotanud seaduse silmis rikkununa mingisuguseks perioodiks, et mida see sinu jaoks tähendab, kui sa kuuled niisugused sõnad? Paari nagu vabadusekaotus. Tead, huvitav, et sa selliselt küsida, et ma just siin viimastel aegadel noh, peale neid Ukraina sündmusi peale seda et olukord maailmas läheb järjest kriitilisemaks ja ja me ju mäletame seda aega 90.-te alguses, kui sa vabadus meile tulid. Et noh, kui sa nüüd küsid seda niiviisi minu viie aastase viimase viie aasta teenistuse kontekstis, siis ma olen noh, ma olen mõelnud või tundnud nagu seda et üks kinnipidamisasutus, ükskõik kui moodsas või, või demokraatlikus riigis ta ei ole, ta on kinnipidamisasutus, kus inimestelt on võetud vabadus ise otsustada, nad on pandud kellegi teise tahte järgi toimetama. Ja see meenutab mulle nii seda nõukogude aega, milles me üles kasvasime. Et tegelikult piiram kinni sisse välja saavad ainult need, keda on lubatud sisse või välja saada sees kehtib kindel režiim, kindel päevakava. Sinul ei ole vabadust väga palju ise otsustada, asjad on sulle ette kirjutatud, sul on ette kirjutatud, mida sa mõtlema pead. Et, et tegelikult, kui me räägime täna Eesti Vabariigist ja sellest, et meie peame midagi tegema selleks, et vabadust hoida siis mina tunnen, et ma tahan teha kõik, mis minu võimuses. Et Eesti vabariik ei läheks sinnasamma tagasi, kus ta 20 30 aastat tagasi oli ja, ja see on meie teha. Et vabadus, kui selline on, on ikkagi nende inimeste hoida, kes selles vabaduses elada tahavad. Ja, ja kui me räägime vanglas, inimestest, kes on oma vabaduse kaotanud, siis nad on kaotanud sellepärast, et nad midagi tegemata jätnud või, või, või siis või siis vastupidi, midagi mõtlemata jätnud ja teinud asju, mida pole vaja teha. Ja see vastutus selle eest, et olla vaba. See ei ole ju ühiskonnas, kuidas ma ütlen, tähendab, üksikisiku vastutus olla vaba sedasi ühiskonda enda peale võtta, seda peab iga üksikisik ise tunnetama, ise otsustama, et ta tahab olla vaba. Aga lähme sinna ühiskonna tasandile, siis siis Eesti vabariigi turvalisus, Eesti vabariigi vabadus on meie kõigi, kes me siin elame vabaduse tunnetuse summa. Ja kui meie ei taha vabad olla ega siis keegi ei tule meid ju käskima vaba vaba olemiseks. Et vaat kui me võib-olla siin olekski nagu hea korraks hüpata sinna sellest vanglamüüridest välja, et et noh, ma, ma toon selle riigikaitse õpetuse kontekstis, kui ma hakkasin riigikaitseõpetust andma siinsamas lähedal, 21. kool paistab siitsamast kuskilt aknast näed et see oli esimene kool, kus ma, kus ma võtsin siis siis klassi, kus kohal riigikaitseõpetust anda ja vot mäletan, minu meelest oli kas 2005 või 2006 aasta. Esimesed selle lennuvõitlejad on juba reservohvitserid ehk siis ajateenistuse käinud, kõrghariduse saanud ja juba oma kordusõppustel ka ohvitseri auastme välja teeninud. Et vot vot need olid need õpilased, kes mäletasid midagi 91.-st aastast, kui sa ütlesid nagu näiteks 91. aasta augustiputš siis vot neid kuidagi kõnetas. Ja, ja kuidagi meil nagu noh, sa said aru, et sa, sa saad nende noortega rääkida sellest, mis oli ennem ja mis on pärast. Aga kui sa oled täna õpilaste juurde, kes on sündinud peale 90 esimest aastat, siis siis ma viimasel 1000 on järjest rohkem, et et kui sa palud nagu järjekorda panna, et ütleme siis detsembrimäss augustiputš aprilli pronks pronksiöö, eks ole, või siis, või siis Jüriöö ülestõus, et kas, kas tänapäeva noor suudab need nagu õigesse järjekorda panna, siis noh, kui ta on tubli, ajaloo huviline muidugi suudab. Aga kõik need asjad on tema jaoks midagi ajal raamatust lugenud. Nad ei kõneta seda tänapäevast noort. Ja vaat, kuidas teha nii, et see põlvkond, kes meil täna peale kasvab, et see põlvkond ka tunnetaks, et see riik, mis meil on, on tegelikult üks ime. Ja ja selle riigi hoidmine meie enda käes mitte riigikogu käes ja mitte kaitseministri käes ja mitte tegelikult kaitseväe juhataja käes vaid meie enda käes, meie tahame seda riiki hoida ja oleme valmis selle riigi eest välja astuma, siis on hoitud. Aga kui meie seda ei taha, siis ega noh, ega siis, ega siis need institutsioonid, mis me riigis oleme loonud, ilma meieta. Ta ju ei toimi. Head kuulajad, pühapäeva hommikune jutusaade käib juba mõnda aega ja minu tänaseks saatekülaliseks, kes on meiega hiljem liitunud, mul on hea meel öelda, on minu sõber Andre Lilleleht, kes on Eesti reservohvitseride kogu juhatuse esimees ja ühtlasi Viru vanglaülem. Me läheme oma saatega edasi, me oleme rääkinud täna väga huvitavatel teemadel, nendel, mis inimesi ikka paelub, et need, kes elavad nii-öelda vabadusest, me oleme täna vabadusest väga palju rääkinud, siis need, kes me oleme vabaduses, tunneme ennast pärast niisugust sinu selgitavat mõtlemapanevat jutustust või õigupoolest siis selgitust sellest, et miks me tunneme ühtemoodi või teistmoodi nende suhtes, kes on parasjagu süüdimõistetuna kinnipidamisasutuses. Et, et sa praegu natuke nagu meelitasid. Meie kuulajad, me tunneme ennast nagu paremini just läbi selle, et sa ütled, et me oleme võimelised järelikult mõtlema ja mitte tegema mõtlematusi ja mitte tegema tegusid, mis oleksid nii-öelda järelemõtlematult või oleksid pahuksis või, või ebakooskõlas seadusandlusega. Aga oskad sa öelda, milline on see sektor Eestis kus sellise kogemusega ja niisuguste lainetel või niisugustel teemadel mõelnud mehena nagu sina oled viis aastat olnud? Et kui sul nüüd saab aasta lõpus 2011. aasta lõpus saab see vanglaülema töö läbi, et millises sektoris sa ise tunned, et niisugused teadmised ja see, see nii-öelda Nov, How võiks olla Eestile väga oluline vajalik. Et kus sa, kus sa tunned, et keegi võiks praegusel hetkel öelda, et kuule, mees, mõtlesin selle endise vanglaülem, aga ma tahaksin rääkida, sest et tal on kindlasti väga palju mulle öelda, et kes need inimesed on. Nüüd sa panid mul suu kinni, et vot selle nurga alt ma ei ole nagu mõelnud mu käest ikka küsitakse, et mida ma peale esimest detsembrit 2015 tegema hakkan, siis ma saan ikka ütelda, et ma ei ole veel välja mõelnud, mida ma tegema hakkan. Et kõigutaks puhata nagu natukene. Aga aga tead, ma, ma võib-olla ikkagi ikkagi lähen ikka jälle tagasi selle selle noorema põlvkonna juurde see, noh, need, need need nooreks peale kasvavad. Et ma kardan, et, et meie põlvkond on juba nii välja kujunenud, sest väljakujunenud inimest nagu, nagu muuta nagu nagu väga keeruline. Aga, aga noh, nendest kogemustest just, mis tulevad sealtsamast selle Roklile reliikvia nagu, nagu originaali lõikudest ja tegelikult, ega siis see, mida Tanel Padar laulis, oli ju ka ju ju juba tänastele noortele nagu mingite vanaisad asi enam-vähem, eks ole, võib-olla ei kõneta enam nagu hästi. Et vot vot vot vot kui nagu nagu tuua sedasama kogemust, et vabadus on asi, mida tuleb hoida ja, ja sa pead ise otsustama ja vastutama oma otsuste tagajärgede eest. Et ma olen ise mõelnud seda, et võib-olla noh, võib-olla mingil hetkel tuleb nagu, nagu rohkem tähelepanu pöörata sellele, et inimestele selgitada, mis on nende osa. Meie kõige õnnelikus elus. Et, et muide, muide, see on ka see jälle väike väike, võib-olla kõrvalepõige, et et ega siis see, kas me oleme õnnelikud või ole õnnelikud, seda me saame. Meie enda sees ikkagi saime ütelda, et me peame olema õnnelikud või me ei, me ei tohi olla õnnelikud või kas me, kas me oleme rahul oma riigiga või me ei ole rahul oma riigiga. Et seda meie sees tunneme. Kuidas nagu teha nii et me nagu, nagu aru saaksime sellest, et aga see tunne, mis meil sees on, see on ju meie enda teha. Et kui ma tahan olla oma riigiga mitte rahul. Kui ma tahan olla mitte rahul sellega, kuidas näiteks on üles ehitatud Eestis üks või teine institutsioon, mis ma olengi mitte rahul. Et kui ma tahan olla rahul või noh, leida võimalusi, kuidas asju nagu paremaks teha, see on minu sees, tuleb, tuleb emotsioon, eks ole, nii nagu me kinnipidamisasutuses kinnipeetavate seest peame üles leidma selle miski, mis paneks neid tahtma ennast muuta. Et kuidas me, kuidas me ühiskonnas laiemalt jõuaksime selleni, et et noh, äkki pole vaja nii palju Tigetsedama vahel. Aga kuidas me saaksime selleni, et me saaksime, et me saaksime üle ühest niisugusest minu meelest, et kõige keerulisem, kõige raskemast asjasse on see, et me et me räägime, kui oluline on olla edukas ja samas me kaardistame sellega ära mingisugused töökohad meie maastikul ja pildistame või sildistame sellega inimesed, kes justkui kvalifitseeru noh, nende hulka, keda me peame nii-öelda edukateks ja see tähendab seda, et et lihtsat tööd tegevad inimesed lähevad seda lihtsat tööd tegema välismaalasest, nad seal ei pea häbenema oma naabri või sugulaste ees, et nad teevad just nimelt sellist tööd. On nad siis lihtsalt koristajad, lihtsalt remondimehed, lihtsad ehitusmehed. Ma julgen väita, et need inimesed käivad välismaal tööl sellepärast et nad ei häbene seal seda tööd teha, nad tulevad tagasisides jah, ma töötan välismaal, ma teenin seal normaalselt. Aga nad teevad lihtsaid töid, mida tegelikult vajab ka Eesti. Ja ühel päeval moel või teisel on neid töid vaja Eestis teha ja siis tulevad siia seda tööd tegema need inimesed, kelle puhul me hakkame rääkima, et miks nad eesti keelt ei oska. Vaat kuidas sellest valehäbist kuidagimoodi nagu lahti saada, et et jälle mul millegipärast tulevad, noh, võib-olla seepärast kevadel väljas, eks ole, ja ja, ja maa kutsub nagu labidat ja, ja viimased puud metsast välja toomata mõttekoja keerleb sellele, et meil maal vanaema juures, eks ole, siis ega see seal tuli kõik tööd ikka ise teha, eks ole. Ja ega mina ei teadnud tükk aega, mille pärast meil kõige paremad piirkonna õunad on. Miks õunapuude lõunad on kõige paremad. Ja ma ei teadnud seda ka, kuidas see kuiv kemmerg nagu tühjaks saab seal, kas ta tühi kogu aeg, eks ole. Aga vot, kui ükskord tuli nagu ise seal majapidamishakkama saada, siis saad kiiresti aru, miks õunad olid head ja miks Veligümmer kogu aeg nagu, nagu tühi oli ja siis said aru, et see protsess, mis seal vahepeal on erakordselt ebameeldiv, aga kes see veel siis selle ära teeb, kui mitte ise, kui sa neid häid õunu tahad. Nii et noh, mina ei tea, et kas siis tunda häbi selle pärast, et mõni töö oleks nagu nagu kehvem kui teine. Noh, ma arvan, et et noh, Eesti riigiasutustes töötavad inimesed, kes teevad seda päris tööd kontoris seda päris tööd piiri peal, need, kes valvavad piiripatrullpolitseinikud, kes on reaalselt nagu nagu tänava peal kaitseväelased, kes on reaalselt oma ülesandeid täitmas, mitte need meiesugused, staabiohvitserid, eks ole, kes käivad ja planeerivad, kuidas vasakule või paremale mingisuguseid nolekesi tõmmata, aeg-ajalt seda peab ka keegi tegema. Aga noh, need päris inimesed peaksid olema minu meelest nagu uhked selle üle, et nad seda tööd teevad. Ja ju me ise saame midagi teha selleks, et et siis väärtustada tegelikult neid kõige rohkem. Kuidas seda teha? Vot vot ma praeguses praeguses kontekstis või selles asutuses, mille meeskonnaga. Ma olen viimased aastad koos töötanud, ma nagu julgen öelda, et me me tõesti oleme andnud maksimumi endast selleks, et väärtustada just nimelt seda just nimelt seda valvurit just nimelt seda kontaktisikut just nimelt seda kriminaalhooldusametniku, et et noh, nemad on kõige olulisemad, sest nemad tegelikult teevadki seda tööd. Et kui me suudame näiteks ühes lähme jälle sinna muidugi kinnipidamisasutuse juurde tagasi, aga aga me suudame nagu selgeks teha, et selles asutuses direktor on tegelikult küll väga oluline, aga suhteliselt vähetähtis. Sest et ilma direktorite toimub kõik edasi. Aga kui sul ei ole seda inimest, kes on vahetult seda päris tööd tegemas no siis on ju sisenedes jama. Ja, ja anda edasi neile inimestele töötajatele panustajad talle seda, et nende peal tegelikult ürik püsibki minust minu arust see on, see on üks peamisi asju, mida kõik juhid peavad tegema. Kui hästi halvasti see meil õnnestub, noh ju siis on palju veel areneda, kui nii palju väljaspool Eestit. Otseseid otsijaid on sinu, sinu peres kasvavad lapsed näevad oma isa puhul niisugust sirgeselgselt ja niisugust konkreetset ja väga-väga selgete mõtete väga selgete plaanidega. Milline see siin on, niisugune pehmem pool on või kuidas sa, kuidas sa nagu oma lastele seda niisugust issit teed. Et sa ei ole ju kogu aeg kodus niisugune noh, käed puusas ja hea küll, et ütleme, teeme kuivkäimla tühjaks, viime selle kõik siin õunapuu alla, et saaks häid õunu, et sinul on olemas Juhandreiega mingisugune selline nii-öelda issi pool see koht, kus sa tunned ise, et vot nüüd tahaks nagu sõrmed risti panna ja pöidlaid keerutada ja, ja võib-olla isegi põnevalt mingisuguse õnnepisara pühkida, et milline see sinu niisugune soft pool, milles sinu lapsed ja sinu lähedased rõõmu tunnevad. No seda peab lasteaialähedaste käest küsima, et ma olen, ma olen mõelnud, et, et äkki Vaata reeglid on selleks, et neid neist kinni pidada, eks ole, ega siis reeglite järgi elamine aitab ju ju palju paremini ka. Ka kuidas ma nüüd viisakalt ütlen, eks ole, et meil on kodus on alati naguniiviisi, et et noh, nagu ta ikka jääb, et noh, mina ikka üritan ütelda, et noh, asjad peavad olema kuidagimoodi ja siis lapsed tõmbavad nagu nina mingil hetkel nagu viltu jooksevad emme selja taha, võtavad seal ja laste käest kinni ja siis piiluvad sealt tagant, mis esinud järgmisena teeb ja emme kuidagi suudab asjad lahendada ära ka sellisena, et noh, tegelikult ei ole vaja nagu, nagu väga palju nagu mingit reziimi taga ajada, lapsed tuleb suunata asja tegema nii et nad ise tahavad neid asju teha. Et kui sa küsid, et mis on minu soft pool, siis siis Väiksemad pesamunad on vist ära tabanud, et issi on tegelikult väga soft sellepärast et, et nad oskavad kenasti selle issi niiviisi ümber sõrme keerata, et et lõpuks lõpuks nagu tuleb välja, et, et ema nagu tunduvalt karmim korrahoidja isi seda ongi, nii et. Ma arvan, et selle selles mõttes nagu noh Ma olen selle koduse režiimi hoidmisega siis natukene pehme nende inimeste osas, kes, kes mind nagu tunnevad, aga, aga no jälle teile oli selline situatsioon, tuli, tuli tüdruk ja teatas, et tal on mulle kaks kingitust. Ja me olime just ennem nagu prouaga rääkinud, noh, ma ei tea, mis, mis tööl on juhtunud või siis päeval on juhtunud, et just rääkinud vahele kas või nimetama naist prouaks. Tead, ma nimetan mõningad teda prouaks tõepoolest sellepärast et ma nagu vaata tegelikult noh, see kõla pandud lehmale väärikad Ausalt ütlen, et et tegelikult on, on, on tema nimi Merit aga, aga, aga ma kutsutud alati mammuks, sellepärast et on maasikamammu. Aga nüüd, kui sa nagu, nagu räägid midagi, mis nagu kodus toimub, siis meil on üks kord juhtunud selline asi, et räägin mammust ja siis keegi küsib kõrvalt, kellest ta räägib, et ma kuulan mammuti, kes mammutav, kes seal kodus on, et, et noh, proua käes on ikkagi see pere hoidmine, aga, aga, aga noh, mis ma tahtsin öelda, on see, et et vot kuskilt oli tüdruk kuulnud, et ma rääkisin, et kusagilt oli mingi sõrmus ja, ja mingi kaelakee vist kusagil kas ära kadunud või keegi otsib taga parasjagu või nad lihtsalt lihtsalt rääkisime mingisugusel teemal ja ja läheb, mitte meil, aga noh, lihtsalt, et on kadunud, keegi kuskilt leidis või keegi kuskilt kaotas. Ühel hetkel tuleb selline särasilm ja ütleb, et tal on issile kingitus. Tissi, tahtis sõrmust ja kaelakeed. Ja, ja tuleb ja vot need on need väikestest kummitustest neoon, selline selline oranz, eks ole, tulede annab. No mis ma teen, loomulikult panin käe peale selle käeketi panin sõrme selle sõrmuse, siis käisin kogu õhtu ringi selline kuulge, natuke karvane, sellised neoonoranžid siis kaunistused peale, tütarlaps oli väga rahul ja õnnelik, aga, aga no selleks tissid ongi. Aitäh, meie tänane pühapäeva hommikune jutusaade hakkab läbi saama. Minu tänaseks saatekülaliseks oli Andre Lilleleht Eesti reservohvitseride kogu juhatuse esimees ja Viru vanglaülemsõber, kamraad, pereisa ja muidu väga-väga tore eesti mees, head kuulajad, mina soovin teile rõõmsat pühapäeva jätku, olge terved, olge hoitud, kohtumiseni kuulmiseni.