Ahjualune on tervist, mina olen Urmas Vadi ja hakkan ahjualusena kohe sõitma Võrumaale, et minna Kütiorgu külla. Leelo Laurits seda head kuulamist. Tere, leelo Laurid, tere, armas. Selle intervjuu algusega läks natuke aega, sest su koer hüppas mulle sülle ja ma saan aru, et ta on vist väga noor koer, seal ta praeguse hunti vä? Ja ta on 10 kuune sihuke suur lahe poja ja ta ei taju oma suurust. Ja mulle tundus, et ta hüppas sülle, silmad olid sellised, et miks ma siis võis olla selle tulla, aga samas on täpselt sama suur nagu mina. No ta on üle 40 kilo raske aga täielikus teadmatuses oma lahesusest. Nende raamatu kütioru pisikesed asjad pühendasid koerale. Tillukesed pisikesed kõlab valesti, eks ole? Minu jaoks pisikene või tähtis. Et minu meelest nagu nüansid on erinevad sõnadel ja ja siin on võib-olla ka see minu Võrumaa päritolu. Tillukesed on aga mul suupärasem ja meelepärasem. Jah, see sai mustale koerale pühendatud sellepärast et kui tema suri siis tema surmaga seoses siis ma male sõnan. Ühesõnaga, samal ajal kasutasin selle ära ka selleks, et kõik kõik kurbus, et kõik muud leinad, mis iganes elu jooksul üleüldse kunagi läbi elamata olid, siis said need tema surmaga nagu kuidagi läbitunnetatud. Ja siis ma kirjutasin tillukesi asju, kui mingid assotsiatsioonid või asjad tulid ja siis Karoliina ja Marina arvasid, et võiks nagu kokku panna. Neid tekste selles raamatus raamat ise on ka üsna-üsna väikene ja mis, mis kuidagi on väga hästi kooskõlas sellesama sisuga, et need, need jutud no väga lühikesed ja nad on ka sellised, et nad on hästi erinevad. Raadiokuulajale teadmiseks, et mis krõbiseb, ei ole mitte mingi kolded, tulivaid kellelegi kont, mida praegu koer järab. Aga ühesõnaga sinu raamatust, et, et nad on hästi erinevad need tekstid, seal on luuletusi, mingeid unenägude kirjeldusi, selliseid väiksemaid esseid nii edasi ja nii edasi. Aga et, et mis neid kõiki ühendab, et, et noh, see ongi nagu sinu teadvus ja see ka, et mis nagu pealkirjas juba öeldud, et nad on kütioru tillukesed asjad, et siis see paik on hästi oluline. Ja vot sellepärast ma tulingi sulle siia Kütiorgu küll, aga leelo, kas sa tahad enda selle raamatu kohta öelda, on nad nagu need lood, mis, mis saavad sellise ühise mütsi tänu sellele, et nad on siin kirjutatud. Jah, muidugi, aga tegelikult oleks võinud olla kirjutatud ka kus tahes mujal looduses kindlasti mitte linnas. Aga miks? Sellepärast, et seal assotsiatsioonid jooksevad ju kõik lindude häälte värvid valgust, tuulekahinatega, taimedega, kassidega, loomadega ja isegi need asjad, mis on seal tsitaatidega raamatutele viited, mis on parasjagu töös olnud. Isegi need on sellised, et sellist tööd linnas sai teiega kuskil kontoris, ega seda sa teed siis noh, kinnises ruumis, eks ole, et raamatuid toimetada ei saa. Suure rahva sees? Ma arvan, et eks ikkagi paljud toimetavad ka. No kontoris sa saad siis, kui sul on lihtsalt noh, lihtsalt ütleme, elementaarne korrektuur või, või lihtne keeletoimetus. Aga kui sa pead teksti süvenema, sa pead asju kontrollima. Isegi muusika taustal häirib, et, et sellist tööd tehes sa pead ikkagi nii süvenema, sai mingit tausta ja oleksin Perling. Aga mulle hästi meeldib su raamatus. Et, et seal ei tule välja see, et olen siin keset loodust metsamoor ja mina olen kõige targem siin ja teie linnas olete lollid ja tuledest välja on see, et et jah, see, mis sa kirjeldasid mingi linna intensiivses, aga siin on just nimelt see looduse intensiivsus, mis tegelikult noh, ega vahet ei ole. Lõpuks. Ei ole jah ja nagu ma ei mäleta, kas seal on ka seda mainitud, et et New Yorgis ma just tajusin nagu seda suurlinna sarnasust metsiku loodusega. Et kui sul on New Yorgis, ümberringi on hästi palju eri rahvusi, eri keeli, palju keeli, millest sa aru ei saa, tohutu intensiivne, palavikuline elu ja, ja noh, tegelikult see on mõistetamatu, metsik, intensiivne nagu metsas käia, eks ole. Et peale New Yorki siis hakkaski nagu see mitte otsus ei olnud kohale tulla, aga tasapisi lihtsalt läks nii et iga korraga järjest rohkem ja siis ma hakkasin Tallinnas juba, vaata, vahetasin töökohta, et saaks rohkem maal olla ja siis mingil hetkel lihtsalt oled rohkem maal ja siis siis tuli nagu kodinad kokku korjata, kõik ära tuua linnast. No loomulikult, üks ei ole parem kui teine või halvem kui teine, aga lihtsalt minul endal on olnud lihtsalt nii, et paarkümmend aastat ma elasin linnas ja mul oli seda vaja ja nautisin kogu täiega kõike, mida linnal iganes pakkuda on ja siis sai see aeg lihtsalt ümber. Sa praegu nimetasid seda New Yorki, et kui mina elan, New Yorgis käinud, aga, aga pilt on ikka näinud, et seal on ju need pilvelõhkujad, et, et põhimõtteliselt see maastik. Tänan, et mingisugused asjad kõrget nagu puud tulevad maa seest välja. Täiesti. Aga tähendab see koht iseenesest, noh, selles raamatus räägi ekse sellest kütiorust, et mis see ajalooline taust sellele on, et saadan, et just sinu taga raamaturiiulis raharia Võrumaa riiulia Jah, see on enam-vähem Võrumaa Setumaa isad on siin, aga siin on ka tõesti need Vaino lahinguraamat, mis on kütiorust, eks ju, ja. No just ma hakkasingi mõtlema täpselt sellesama Vaino vahingu ja Madis Kõivu kirjutatud raamatu peale, ent Speed laskumine orgu, org on ja need sellel ajal see on, ma tean nüüd, mis ajal see raamat kirjutatud on. Muidugi järgi vaadata, kujutan ette mingi 40 aastat tagasi. On küll ja 88 on, see, ei olegi väga unustada. Aga milline see paik siis välja nägi? See kuulus Valdur Ohaka kunstnikule ja tema naisele. Ja kui nemad tulid, siis idanõlv oli mets. Seda polnud veel suusakeskus maha võtnud, seda läänenõlval võeti. Majad ei olnud aasta läbielatavad see maja, olles Valduri siia toodud ja tehtud, et selle koha peal oli ka midagi muud. Mina sattusin siia need üheksakümnendatel vist, et ma seda päris esimest otsa algusotsa ei ole näinud. Ja eetla leidis selle koha nii et nad olid lihtsalt suusatamas ja tal läksid suusad käest ära ja siis libises, libises kuni kukkus kõhuli ja siis oli lihtsalt siin õue peal. Sellega mingi maailma loomise meediaga. Aga see maja, kus me praegu istume, kus siis mis Valderjaid lohakas on, on siis ehitanud või toonud siia seda nimetataks kolli maja. Seda nimetatakse põracolli majaks ja seda sellepärast, et see ehitati aidaks. Ja Halla külas ehitati see aidaks ja mees, kes seda tegi, tema nimi oli Nikolai Põder. Ja siis sealt võeti ta palkhaaval lahti, toodi siia, pandi uuesti kokku ja siin siis kohapeal maastikus sobitades on siis nagu nõlva pealt alumine korrus juurde tehtud, kuna maapind langeb, eks ole, et ta on nagu languse peal püsti, symbol on siis need jalad, aknad on ümber tehtud ja. Hiigelsuured aknad peab ütleme hästi palju valgustanud sellise palkmaja kohta ikka väga ebaharilik ja selle aja kohta, kui ta on ehitatud. Ja ja siis eesmine osa on juurde tehtud meie elemendi seest põhjalikult ümber ehitanud aga sisunka aukude juures katuse servas on siis eetlategi puust saagis välja siis need põdrapead, lugupidamise märgiks siis Nikolai põdrale ja sealt sai siis põdra kallima nimi. Mõned aastad tagasi, kui minagi siin rohkem käisin, siis siin suviti oli hästi palju inimesi, siis mul oli isegi nagu sinust ja Peeter Laurits. Kahju, et, et näed, et nii palju inimesi käib, mingis mõttes on väga tore, eks ju, et siia satub inimesi ja sa ei pea ise kuhugi linnainimeste järgi minema, aga mingis mõttes tundes, et, et seda otsas või enda, seda naudingut, et ma saan üksi olla rahulikult. Et seda seda nagu polnudki vä. No see sest alati on hästi erinev talvel ja hilissügisel ja väga varakevadel on alati vähem rahvast olnud läbi aegade. Aga noh, minu jaoks ongi nagu juulikuu on maal kõige igavam kuu, et siis lähevad kõik rohelised värvid lähevad ühesuguseks. Ja siis riskisime ka nii, et et juulikuus olid nagu, kuidagi kujunes nii kõige rohkem rahvast ja siis tihtipeale ma sõitsingi Tallinnasse ja Tallinnas, nädal või kaks, et just ja ma olen ka nii läinud, et kui on liiga rahvarohke järjest olnud, siis olen sõitnud Tallinnasse seal olnud ja siis pannud ukse lukku ja lugenud kalamajas siis koju tagasi, kui privaatsusest isu täis on Tallinnast saanud. Aga see on ikkagi ja nii, et keegi vägisi tuleb, eks ole. Et toimub ikkagi ümberringi see, mida sa ise lased ümberringi toimuda. Ja läbi aasta ongi mõnus, kui ajad on erinevad. Ja ütleme, et varastel aastatel võib-olla tõesti oli nagu liiga sageli oli ka võõramat rahvast. Et ma viimastel aastatel seal on ikkagi nii teinud, et. Kui tulevad sõbrad, et siis tuleb üks, kaks kolm korraga, et oleks võimalik nagu tõsiselt suhelda. Kui on suure rahvaga asjad, siis ongi suure rahvaga sead ja siis ma vaatan hoolega, Neid suurema rahvaga asju ei satuks liiga sageli. Et noh, et mingid kolmenädalased vahed oleks kindlasti vahel. Ja ma olen hakanud ka natukene nagu selle mõttega asju, suunamad, mis mulle endale on tõsiselt huvitav, et ütleme, et kui, kui varem oli ka tihtipeale mõni kunstiülikooli tudengite grupp tegi mingit oma praktikat või mida iganes. Et siis nüüd selliseid asju ma enam ei ole teinud, kui see ei ole just üksik inimene, kes üksinda midagi teeb. Et nüüd on rohkem olnud, et et kas siis keskkonnateemaga seoses või on mingid kirjandusega asjad olnud või siis eelmine aasta annetöör puu tegi sellise, nad nimetasid seda häälelaagriks, oli mingi nädal-paar nädalat peaaegu millest siis olid nagu noh, proovid ja etendus oli kuusikus ja hiljem siis Tallinnas katusekinos. See oli mulle hästi huvitav, sest seal jussike aeg, kus ma tahtsin seda inimhäälega lauluselli õudsalt, tore kõik ühtekokku, et sa saad ise kujundada seda, mis seal ümberringi on. Ja, ja on ka nii olnud, et ma olen näiteks läinud. Kella üks kast oli ja seal on kolm kassi ka. Kolm kassiga ja et ma olen läinud näiteks ka naaberkülla sauna ja siis saunast koju tulnud ja vastanud, et Real on rahvast täis. Ja siis ma lähen, ütlen tere ja et nüüd mina lähen Obama ja homme suhtleme edasi ja tulen tuppa, magan homme suhtlen. Et ei ole mingit. Ma ei mäleta, kuna ma selliste asjade peal oleks ärritunud viimati, et sellele sa saad ju liikuda sujuvalt, täpselt nagu suur perekonda, eks ole, et vahest võidi lisada küll, aga, aga kõik otsivad seda oma nišši ja keegi ei õienda kellegi. Lahe, kas lihtsalt tuleb? Kusjuures need on kaks kassireas, ma arvan, et nad tahaks ka midagi öelda. Eks nuusutab mikrofoni. Räägin loitsima. Ma arvan, ta täiendas praegu ütlesingi. Ta ütles, et Ahambai Minuga ütles ta Aga Leelo Laurits, kas see, et et sa toimetad enda raamatuid siin et ja ise nii-öelda noh, ütleme, et sa ei käi kuskil tööl, vaid et sa oledki nii-öelda teistest inimestest ka eraldi kuidas ennast motiveerid? Ma kujutan ette, et siin võib väga lihtne olla lihtsalt mõnusa nagu aknast välja vaadata või toda ja kuidagi ja kogu see maailm, mingisugune kõik need tööd ja asjad jäävad kuhugi kaugele. No mul on hästi palju õnne olnud. Et mul on ikka ja jälle kogu aeg on tööst sellised raamatud, mis mind tõsiselt huvitavad. Ma päev otsa siis päev otsa, siis loen seda raamatut, toimetan seda raamatut ja ütleme, et ma läksin seda raamatut niisama ka hea meelega lugenud, aga nüüd ma toimetan seda, saame sellest natukene palka. Ja selliseid raamatuid, mis oleks olnud igavad. Neid on ikka noh, ütleme umbkaudu 10 aasta peale, võib-olla ongi 10 või vähem olnud, viis tükki võib-olla. Aga selle siin metsas lähevad. Nädalapäeva nimi ja kuupäev ja tähtaeg ja need kõik lähevad nagu neid ei jõua jälgida ja meeles hoida kogu aeg. Ja siis ma teen nõnda, et kui mul raamatusse tuleb mulle öeldakse, orienteeruv tähtaeg, ma vaatan selle mahu ja armutan välja, mis peaks olema päevas loetav miinimumarv lehekülgi, et ma õigeks ajaks valmis saaksin. Ma olen selle, mul on, töökalender on, eks ole, siis ma panen sinna kirja, kui palju lehekülgi oma iga päev ilmtingimata pean lugema. Ja siis ma viskan selle peast välja ja lihtsalt nagu jälgingeelse miinimumlehekülgede arv saaks loetud, mõni päev saab rohkem, väga hea, siis saab mõne päeva lõdvemalt võtta või puhkepäeva vahetada. Aga siis on veel see ka, et tööd on ju erineva raskusega ja kui ma ka nagu esialgu olen välja rehkendanud, et mis see miinimumarv peaks olema, et õigel ajal kõik valmis on, siis ma umbes 30 40 lehekülge toimetan, ärajaid, jälgin, et kui palju ma tegelikult selle töömahu juures või töö raskusastme juures nagu suudan päeva jooksul teha. Ja siis, kui sealt paistab, et ei tule tähtajaga välja, siis ma annan kirjastajale, räägin kirjastajaga ja siis läbi mängu natukene nihutame kuhugi poole. Aga kui sa ise ennast iseennast toidab, siis see ka ei ole põhjust kahetseda ja tegelikult kui sul on huvitav raamat tööst, siis tihtipeale sa tahadki, oledki juba järgmine päev edasi tegema, et on huvitav on. Aga noh, seda on ka muidugi, et noh, kui raamat on toimetatud, siis ta läheb majandusse pärast kujundust, seal aedal korrektuuri, ehk siis siuksed tähe pead komad näpukat ja noh, mõnikord on küll nii, et noh, et seda korrektuuri enam ei taha lugeda, et aga mõne raamatu puhul on veel teist korda on väga mõnus natsa lugeda. Ja noh, näiteks see aeguma psühhoteraapiat õppisin Tartust siis kõik see kolm aastat, mis ma koolis käisin ja õigupoolest juba enne aasta veel hiljemgi praktiliselt enamik raamatuid olid kõik psühholoogia psühhoteraapiaalased. Et, et noh, et see oli noh nagu kõik jooksis jälle hästi ilusasti kokku, et kõik, mis ma tööd tegin, see oli seotud sellega, mis ma õppisin ja tohutult huvitav oli kogu aeg. Aga miks sa seda psühhoteraapiat õppima läksite, sellisel oma huvisele? See oli oma huvi, jah, sest tegelikult kui ma keskkooli lõpetasin, siis ma alguses mõtlesin, et, et ma tahtsingi psühholoogiat õppima minna, aga siis läks kuidagi nagu teisiti ja mul on väga hea meel, et ma siis ei läinud. Et, et noh, et huvi psühholoogia vastu on mul nagu kogu aeg olnud ja mul on hästi tugev empaatiatunne, mul on nagu kalduvus soodumus või, ja kui siis elad siin metsas, kuhu sõbrad tulevad külla, mitte sa ei, sa ei saa sõpradega kokku kuskil klubis, linnas, kus sa kaks tundi suhtled ja hulgakesi lobised, tulevad sul kaheks päevaks kahe tunni asemel siis sa suhtledki nagu vähemalt eks ole ja, ja siis noh, nii või teisiti kerkivad esile igasugused igasugused teemad ja see oli jälle nagu jälle loogiline, loogiline tegevus, nagu mitmes mõttes, eks ole, et ühest kohast Ast huvi teisest küljest igapäevane suhtluseks ju noh, kõik jooksis jälle nagu kokku. Ja noh, see juurekool lihtsalt selles mõttes mulle tohutult sobis, et et see oli selline transpersonaalne psühholoogia ehk siis mitte et ei keskendu mitte ühele konkreetsele koolkonnale teooriale käsitlusele meetoditele, vaid vaid noh, see hõlmas nagu palju erinevaid asju ja ühtlasi siis palju erinevaid tehnikaid ja noh, teisalt ma olin juba piisavalt vana selline enda noh, enda elus nagu seal mingi sügavam otsing ja asjad nagu läbi teha, eks ole. See oli seal koolis ka tore, et kui õppejõud oli teema loengu nii-öelda ära pidanud siis toimus näidisseanss, mille viis õppejõud läbi ja siis olid, oldi gruppides, kus siis kordamööda oldi heri rollis, et üks on siis terapeut, teenen kliente, Komoson vaatleja, kes siis noh, analüüsib ja mõned märkmed kirja ja siis vahetati. Et, et noh, et kui psühhoteraapiat ka teha, et siis on nagu minu arvates on tohutult tähtis, et sa enda nahal oled kõik läbi teinud, kõik need meetodid, mida sa siis teise teisega kasutanud Aga sa saaksid töötada ka praktiseerivad terapeudina. Nojah, ja eks ma, eks ma teengi, eks ole, nojah, eks ma, eks ma teengi, aga, aga mitte iga päev ja et noh, Võrus tööl käia, mingit kabinetti seal pidada, seda ma ei taha, mulle lihtsalt üldse ei sobi. Teiseks, mulle meeldibki nagu füsioteraapia puhul ka, et et ma ei tegele inimesega mitte ainult tund aega ja siis järgmisega tund aega, vaid vaid, et see inimene on mul siin ja me tegeleme siis vähemalt poolteist tundi. Ja teiseks noh, ütleme poolteist kuni kolm tundi keskmiselt. Ja teiseks see koht on noh, üks mu töövahend, siis ütleme nii. Jah, segaselt vahele tekkis kohe seesama kujutelm, et et ma ise ka ju, eks parkisin auto sinna sinu naabri juurde naabrinaise juurde, kes käskis sind tervitada ja siis siis ta helistas sulle vahepeal küsis, et kes see mees on, kes selle kelladele. Ja siis ma nii-öelda nagu, nagu vahing ja, ja kõiv, siis laskusin kurgu ja siis ma mõtlesin, et praegune aeg on selline hästi vigane, porine ja eriti värve nagu ei ole siin loodusesse. Et, aga et see sa nagu noh, see on küll kuidagi niivõrd kahemõtteline, asetad sa laskud või et sa ei saa kohe autoga õue sõita. Tegelikult suvelist, aga ma kartsin, et küll kinni läbi metsa tolles, aga et et aga et sa pead mingisuguse nagu initsiatiivi jooni riituse läbi tegema või noh, see kõlab muidugi väga suurejooneliselt, aga ikkagi, et sa kuhugi lähed kuhugi. Ei, meil elu on täis ka tillukesi installatsioone, nii et täiesti adekvaatne ja ja noh, kui sa ütled, et praegu eriti värve ei ole, siis näiteks ütleme, et kui sa oleksid tulnud ja kurtnud, et sul on mingid tohutud sundmõtted peas ja muudkui mingid asjad ketrajad, eks ju siis ma oleks praegu sul kahe küünarnukist kinni võtnud ja me läksime läinud sinna trepi peale istuma. Ja siis ma oleksin palunud sul vaadata, kui palju sa näed erinevaid pruune ja halle Nojah, jah, erinevad hallid ja pruunid varjundid. Just, ja, ja siis sa näed, et kõik ei ole ühesugune, eks ole ja teiseks sa saad nagu kohe ka Maldsel mutavad harraks vaka seal teostaks ja ja tegelikult nagu hakatuseks alati piisabki juba sellest, kui sa kasvõi ühe minuti või kolm minutit on puhanud, eks ju. Selles mõttes ütlen, et noh, et kuidas kohtade vahendina kasutada. Ja see inimene peab ikka täiesti endas nagu selles enda mõttes kinni olema, kui ta kui ongi sellised sundmõtted peas, et kus, kus ta ei suuda enda seda sisemonoloogi kuidagi lõpetada. Aga noh, teinekord ega ei pea ju. Ühesõnaga mõnikord on ju ka nii, et noh, ei tule tööst välja või kogu aeg, mingid mõtted on peas ja mõtled endiselt edasi ja siis siis võib ka neid harjutusi igasuguseid teha. Lühikene aegki ajule puhkust anda ka ka siis, kui nagu laua taga kaks tundi lähed järjest toimetanud ja juhe jookseb nagu kokku siis lähed õue, viis minutit ja saad nagu pea puhtaks, kohe tühjaks. Jätkame jutuajamist Leenu Lauri. Et ma olen endo nendelt inimestelt, kelle juures ma ahjualusena külas käin, olen ikka küsinud, et et kuidas päev välja näeb või mis sa täna teed ja mulle tundub, et teiste inimeste taeva kujutad ikka, et eks nad seal on, teevad siis noh, mulle tundub sinu puhul ma küsin kohe, et mida sa täna teed või kuidas su päev välja nägi, et ma mäletan, et paar aastat tagasi, kui ma suures külas käisin, siis pidi ikkagi allikalt vett tooma toodika, allikalt vett veel. Nojah, ma, joogiveed on allikast, aga need on ka kaev, et majapidamise saab kööki ja siis kastmisvett enam ei tassi ka allikas mäest alla. Allikast tuleb ülesmäge tassida kõike et kastmisvee saab kaevust, aga joogivett ma tahan tihtipeale allikast. Aga siin on nüüd jälle nõnda, et päevad näevad eri moodi välja sõltuvalt sellest, kas on sügis või talv, kevad või suvi. Et kas elad siis nagu looduse rütmis? No üks asi Talvel tahaks ainult magada, tegelikult. Kas asi on nagu looduse rütm, aga noh, talvel hakkabki su päev ikkagi sellega, et sa ärkad üles, paned kõigepealt pliidi alla tule v v pojad pliidi peale, siis paned ahju, tule selle aja peale pahaks läinud, siis vesi on ka nii palju suhet, saad ennast pesta, eksju ja siis hakkab sul ülejäänud päev. Ja kui on tohutult külmad talved, siis kütad veel õhtul ka teise korra, eks ju, see on niisugune rutiin, eks ju. Seal on esimene asi, ärkad üles, lähed üle õue, teed kasvuhoone lahti. Paned see valmis, et see õhtuks oleks taimede kastmiseks? Need on nagu sellised igapäevased rutiinid, mida sõltumata sellest, mis päeva jooksul toimub, need on nagu noh alati nendel aastaaegadel, mis siis, mis siis kunagi ära ei jää või. Aga ülejäänud päev on ikkagi nii, et. Ja siis hommikul oma kohvikruusi, kui ma lähen ka õueala, on see kümmekond 15 minutit õues ja siis hakkan tööle nagu kõik inimesed. Ja siis siis üks asi nüüd praegu möödunud suvest suve lõpust saadik, mis ka ühelgi ja täpselt nagu linnas, minu tööpäevad on samamoodi kuskilt kuus-seitse-kaheksa tundi. Oleneb päevast Kas see jalgpallikujuline kera on seal kasvuhoone? Et seda ma polnud näinud, mõtlesin, mis asi, kas seal mingi installatsioon, seen, kasvani, sõbrad ehitasin. Miks ta selline jalgpall on? Ta ei ole jalgpall. Oleren. Ehk siis noh, muidugi jalgpall on ka tulla ja lähen, et põhimõtteliselt see on niuksed tüüp süsiniku molekule, mis enam-vähem sellised välja näevad. Ja siis mul ei tule nüüd selle arhitekti nimi meelde, kelle nimest see termin on pärit, on kes analoogseid ehitisi tegi. Mitte kasvuhooneid, aga muid, selliseid ümmargusi, igasuguseid erinevaid asju ja siia õue peale abielu, teistsugune kasvuhoone. Et seal peab ikka olema nagu herilasepesa Loomi pidada see see mõte oleks nagu täiesti võõras või et need tavaliselt on ju see, et, et ikka ikka maal mingid kanad on või lammas või sellel Valdur Ohaka. Ma olen kuulnud neid, oli eesel. Neil oli jah kohvipaks suitsukonisid sai tema ja kes küla peal rändamas ja ükskord toodi miilitsa tagasi. Ja noh, nemad pidasid ka siga, kelle nad sügisel mahaleid ja konservikarpidesse toppisid. Ma iseenesest võiks ju pidada, aga see keskkond on siin selline keeruline maastiku poolest, et siia veel nüüd lauta mahutada ja üle talve pidada ja et mulle väga hästi meeldiks kanad ja haned ja ja kits näiteks ja ja lambad, aga noh, nagu sa näed, ega siin nõlvade peal pole mingit kitse, isegi lambal on sendiga vähe askeldamis ruumi, et aitab mulle metsa loomadest küll. No see on üldse huvitav, mida näiteks eesliga tehtide, milleks üldse ees ja näiteks ma käisin paar aastat tagasi Belgias maakohas. Aga huvitav, seal oli väga palju eesleid. Et see oli nagu ma ei saanud aru, milleks neile eeslid. Et ma arvan, et see on lihtsalt nagu lõbu pärast, et seal mingi. Ma ei tea, mul on tore kellegi vanus, Jonny tähed. Aga mis, mis nemad see Valdur ohakas, et lohakas Reesliga tegid. Ja ja ma olen kuulnud lugusid, et et kui sügisel Tallinnasse tagasiminek, oli stopiteesel ka mingisse autosse, aga, aga kus ta Tallinnas oli või mis valt sõna ei olegi kunagi küsinud? Kuskil kortermaja keldris või vannitoas? Ma ei tea, et Laanwell elustada Veedla käest küsima, et eeslid pidasid Selles oma raamatus sa räägid ka keelest, et, et ja sa kasvatad ka see ei ole päris tavaline eesti kirjakeel, et seal on hästi palju seda võru keelt sees. Ja selle keele kohta ütled, et et sa oled jõudnud tagasi selle keele juurde. Et kas seal on ka seotud sellega, et sa oled vahepeal Tallinnas elanud, nüüd oled tagasi siin Võrumaal. Ma arvan küll, aga tegelikult tegelikult mul keeletaju ja keelepruuk on. Lasen ikka lapsest saadik kuidagi natukene Võrumaaga Lõuna-Eestiga ikkagi seotud. Et isegi Tallinnas kõnes aeg-ajalt tuli mingisuguseid sõnu, mille puhul ma isegi teadvustanudki, et seal nagu murdus Kusjuures praegu sinuga rääkides, ma ise olen ka tartlastest ikkagi lõuna poolt inimene, aga aga praegu sinuga rääkides mul ei küll ei ole kõrva hakanud, et, et see on mingisugused. Murdesõna, aga ma ei ei, muidugi loomulikult mitte. Et kuna, kuna ma kui ma räägin murret, siis ma räägin murret ja kui ma räägin eestikeelses, ma räägin eesti keelt ja kui Raamatus on seal küll kuidagi segamini see asi. Ei ole? Ei mul on seal vist üks kaks võrukeelset lauset andja, rohkem võrukeelseid sõnu isegi pole mitte. On vaat siis sellest tekkiski, et see oli pigem nagu mingi paar lauset võru keeles ja siseneda. Ei, seal on ainult see taevakene, võib-olla tiivad, surin on, surin on nagu sihuke võrukeelne sõna ja ega seal suurt rohkem võrukeelseid sõnu ägi. Pedagi verre on ka. Rohkem polegi minu meelest jah. Tiivad surrin, Vaiseltsurrin ise minu meelest annab. See võiks eesti keeles olla, selle võiks nagu üle võtta kasutusse, sest et annab palju paremini mingit surinat edasi. Siin on, aga surin, on ikka hoopis midagi muud, et tähendus on sama, et kui sul läheb lind niivisi, tiivad suri vaadet. Aga noh, mida rohkem võru keeles räägid, kui räägid kogu vestluse võru keeles, siis tuleb ka nagu see vahe tegelikult noh, rohkem sisse, eks ole. Et noh, mõlemad räägidki siis puhtamini, et võru keeles ei kasuta siis eestikeelseid sõnu, mida ütleme, et kui ma olin Võrumaale tagasi tulnud, siis mu võru keel sisaldas ikka päris palju eestikeelseid sõnu. Et nüüd enam mitte ja noh siis vastupidi, et eesti keeles rääkides ikkagi mõtlesime kasutada. Aga kas mingi vaade või, või mõte või mingi tunnetus on täiesti teine, kui sa räägid eesti keeles võru keeles. Küll jah, mõtlemislaad on juba teine, et näiteks kui võru keele grammatikat õppida ja, ja sealt, et ütleme, et grammatiliselt on mingisugused vormid täiesti mõeldavad ja lubatud ja õiged, siis näiteks neid üleüldse ei kasutada võru keeles rääkides, et meil oli mingi võru keele Ühesõnaga, võru keelt õpiti mingi viis päeva. Goes. Hasso Krull nimelt just nimelt õppis grammatika hästi põhjalikult selgeks. Me ei olnud keegi selle peale üldse varem mõelnud, et ja siis selgus, et grammatiliselt on nagu mingid asjad täiesti õiged, mõeldavad igatpidi ja siis selgub, et me üldse ei kasuta selliseid vorme vestlusele. Vahva lavastust võru keeles rääkides on, sa ei ole nii tohutult tõsimeelne. Et see on nagu ka üks asja, et. Võib-olla sellepärast, et noh, ikkagi lõunamaarahvas Võib-olla ma ei tea võib-olla et Sven Soiver vist oli see, kes tegi põhjaliku uuringu põhjaeesti ja lõunaeestlaste erinevustest. Ja siis üx sirbi tagakaas oli lühike kokkuvõte sellest uuringust. Et seal oli ka hästi palju erinevusi, oli välja toodud alates sellest punktist, reaalsusest ja tõsimeelsusest ja et on nagu kohe hoiakutes on erinevused sees. Mis hetkel sa kirjutad neid neid tekste, jutuajamist alustasime siis seal, Elo Laurits ütlesid, et et see oli seotud just nimelt selle leinaga. Aga sa kirjutad muidu ka luuletusi, et mis hetkedel sa kirjutad? Sinna said koondatud need tekstid, mis olid et kuidagi nagu emotsioonid ja käisid, noh, nagu mingi siukse sügavani loo peal, eks ju. Kui nende assotsiatsioonide pealt tuli erinevaid asju kokku, siis nad lihtsalt nagu tervikuks nagu saabki, nagu see mingisugune sisemine nivoo, eks ole. Aga, aga põhimõtteliselt ma olen kirjutanud niikaua kui ma ennast mäletan, vahel rohkem vahel natukene vähem siukseid märkmeid asju kirja pannud. Ja siis, kui taha tuleb. Ja mõnikord ma lihtsalt tegelen nendega pärast edasi ja mõnikord mitte. Ja noh, see on ikkagi nii, et et istud 15 minutit kuskil trepi peal ja mingi asi lihtsalt jookseb nagu peast läbi asjadega, tuled tuppa, et kirja või siis kuskil õues või velsker mainis, et mõni teine võtaks selle ja selle asja kirjutaks sellest pika loo. Mida võikski tõepoolest teha, et nagu selliseid tillukesi kontsentreeritud asju on, aga arvutis hästi palju, millest võiks lugusid kirjutada, aga aga mul on nagu see häda, et. Mulle tundub, et nendega on nagu kõik öeldud ja ma ei viitsi enam, mulle ei paku enam nagu naudingut selle lahtikirjutamine. Et see läheb siis minu jaoks juba natukene nagu selliseks töö moodi asjaks kätte. Kuigi samas jälle ei ma ei, ma ei viitsi enam lugeda ka sedasorti asju, kus on liiga palju nagu midagi seletatud, et tegelemiseks jah, kuigi teisalt jälle noh, mul on praegu kaks asja pooleli, romaan on pooleli ja üks selline äraspidine koera koerapidaja reisiraha. Koerapidaja reisiraamat käsil. See on väga õige selles mõttes, et tangi äraspidine käsiraamat, ehk ta ongi natukene nagu selline sümboolses mõttes koerapidaja reisiraamat, et ma just nagu uisuga seoses ta üsna samamoodi nagu need tillukesed asjad, aga Nad on siis seotud pisut selle koera kasvamise, õpetamise, koera, teiste liikide suhtlemist kõige muuga. Ja siis romaani moodi asi on mul ka praegu, nii et mul on mingi 60 lehekülge selliseid kontsentreeritud juppe, eks ju. Vahepeal üritasin nagu neid lahti kirjutada ja siis mingi 26 lehekülge sai nagu korralikult kirjandusena lahti kirjutatud ja siis ma tundsin, et natike väsimus tuli tõsi nagu esimese peatüki ja esimene lause sai, et ma ei viitsi enam lugeda, et raha nagu algabki siukse lausega. Et see on siis noh, üks tegelastest, kes selle lauses. Aga see on minu jaoks küll väga sümpaatne, mitte, et ma ise niimoodi käituks vastupidi, aga, aga mul on nagu kõrval nagu vaadata, hästi sümpaatne, et saarle, saamatusse, kriteeru tillukesed asjad ei hakka mingit meeletut kirjandust tegema, vaid et nad ongi nagu selles suhtes nagu tavaliselt tekstid või et, et nad on nagu. Sa oled nagu eluaeg lugenud, et kui sa nelja-aastaselt umbes lugema ja enamik elust oled iga päev midagi ütlema, et noh, võib-olla aasta kolme jagu kogu elu peale tuleb selliseid päevi, kus üleüldse midagi ei oleks lugenud, kui su töö lugemisega seotud, siis mingil hetkel mingil hetkel tekib see tunne, et et ei pea liiga palju seletama, kui tulevad nagunii-öelda. Ma ei mõtle mitte sisutud lauset, vaid nii-öelda tühi lauset või massilauset või pausi laused või mistahes iganes laused, et et noh, siis tundub nagu noh, selliseid asju ma olen nii palju igalt poolt mujalt lugenud, et ei ole huvitav, lihtsalt enam, eks ju, mitte mitte, et see halb oleks, ma ei mõtle üldse seda. Aga, aga noh isiklikust nagu vaatevinklist vaadatuna ja, ja ma isegi tõesti ilukirjandust ei jaksa eriti enam lugeda tihtipeale noh, lased nagu diagonaalis. Siis aeg-ajalt satub mingi sihuke asi, mida nagu mõnuga täiesti lause lause haaval ja sõna-sõnalt läbi loete. Et need raamatud, mida sa ise toimetada, pigem ikkagi teaduslik kraam, põhiliselt. Jah, et sihuke populaarteaduslik ja siis aeg-ajalt on ka sellised, et eneseabi raamatute moodi, nagu need tänapäeval on, eksju. Ja siis. Mul on nagu töös olnud ka ainult füüsikaga seotud asju ja ja siis mõned aju aju uuringutest, raamatud. Kõik on nagu enam-vähem, noh, selline populaarteaduslik ja ilukirjandust on tõlkeilukirjandust ma ei olegi praktiliselt viimasel ajal enam toimetanud, aga siis on natukene eestikeelseid originaale, eks ju. Aga On huvitav teha, sellepärast et kui see on tõlkeilukirjandus, siis sa ei saa seal ühtegi soovitust anda või seal midagi lobiseda, eks ole, või sa siis sa teed tõesti nagu sihuke keeletoimetus ja ongi kõik, eks ole. Aga kui eestikeelse tekstiga töötada, siis on õudselt huvitav, on suhelda ja siis sa saad kenasti delikaatselt oma ettepanekud öelda ja selline tegevus mingi ilukirjandusega seoses meeldib mulle palju rohkem kui. Ühesõnaga huvitavam, et näiteks kui sa kirjutad raamatud, siis minu jaoks oleks tohutult huvitavam algusest peale näha seda sinu raamatu valmimise protsessi. Ja ma naudiksin seda tohutult rohkem kui seda. Ja noh, ostan nüüd selle sinu raamatupoest ja varasemalt pole näinud need noh, ma tõsiselt eelistaksin algusest peale kogu protsessi näha, sest ta kokku sai. Ja mis ta siis sai, eks? Jah, viimase asjana kuidagi, millest võiks rääkida, tuli meelde see, et sellest sinu raamatusse kirjeldasidki ühte füüsika-alast raamatut mida sa tõlkisid ja ja seda, et, et kas kellelegi silma vikerkesta peale saab. Ühesõnaga, et sa oled samal ajal nii, netis vaatad niisama ringi, ma arvan, et kindlasti rääkida selle loo need valesti või sa täpsustada. Aga siis ma hakkasin mõtlema, et see oleks päris nagu huvitav, võib-olla see on isegi nagu sinu puhul tabab, et sa oled siin kütti järves, eks ju. Nii arvuti on siin laua peal, eks näeme mingit meeletut kaugust sinu aknast, eks ju, et et see on midagi nagu sarnastega ajab muidugi juhtme kokku see, millest see füüsik, mida ta kirjelda. Ei, no tegelikult tänapäeval on see kõik juba ju olemas, eks ole, et need prillid, mille kaudu sa lähed võrku on ammu olemas, sead, need läätsed ka, mis pannakse, silm on olemas. Et noh, minu jaoks oli lihtsalt, mida ma ei suutnud nagu hõlmata või kujutleda oligi see, et kui ma lähen prillide kaudu, eks ole, siis ma suudan seda hallata. Aga kui ma nüüd prillid ära Ma võtan ja ma panen selle silma ja noh, kui sa lääts, on mul silmas ja kui ma lähen Läätse kaudu lähen võrku internetti, siis ma ei näe, mis ümberringi toimub. Ja kui teadus on nüüd sealmaal, et, et sellel Läätse kaudu võrgu kaudu saab veel minuga askeldama ka katta, siis see oli see, mis nagu sihukest hõlmamatut kummastust, sihukest noh, mitte selles mõttes hirmu. Kardame, aga kõhedust tekitas see kõhedust ja natukene siuke muidugi, seda saab ka iga kell välja lülitada, eks ole, või silmast välja võtta, et pole hullu midagi, jälle. Aga eks selle Endel vahest ei ole siin üksi kõhe olla. Seal on muidugi nii suur koer, kes tahab kindlasti musitada kedagi võõrasta juuksepärast, arvab, et seepärasem Kui sa lähed üksi kodus, Tartus on sul kõhe. Ei ole mul käes olema, ma mõtlen seda, mida ma arvan, et paljud mõtlevad, et kui sa oled ikkagi täiesti keset metsa, et, et siis siis justkui võiks olla või et see on nagu metsa nagu tundmata on ju noh, ongi, et sinu jaoks ei oleks. Ma arvan seda, et looduses ei ole peale tillukesed puugid, kes ei ole kedagi, kes mind ohustaks. Ma pigem ütleks nii, et kui sa oled keset suurlinna rajooni esimesel korrusel, seal võib natukene kõhe olla. Aga metsas need taevake, mis siin metsas saab kõhe olla ka minu arvates ainult inimesega seoses see ei ole ju teistmoodi kuskil mujal mõelda nagu selle peale, et mis iganes inimesega juhtuda võib, siis siin võib minuga veel vähem halba juhtuda kuskil linnas. Nii et kõhe küll ei ole. Tänane ahjualune käis külas Kütiorus leelo lauritsa. Saate panid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.