Varahommikul kell oli mõni minut viis läbi sisenes õde Vincenzo paavsti magamistuppa. Null oli harjunud igal hommikul kell pool viis viima paavsti magamistoa ukse taha tassi kohvi. Aga nääset kohvitassi seisab ikka veel puutumata. Haka sõderincentsa muretsema. Tastus tuppa sisse. Johannes Paulus esimene oli kangestunud lugemisasendisse, hoidis isegi veel pärast surma paberilehti käes. Ta näol oli kivistunud naeratus. See juhtus 29. septembril 1979 Elu apostlite palees läks täiesti rööpast välja. Alles 26. augustil oli kardinalide kolleegium kogunenud Vatikani ja valinud paavst Paulus kuuenda järelkäijaks 65 aastase Veneetsia patriarhi Balbiino lutsiaani. Kõik tundus olevat korras paljudeks aastateks. Oma nime Johannes Paulus esimene oli luts Jaani võtnud kahe eelmise paavsti järgi. Kuid kahjuks ei jõudnud Johannes Paulus esimene istuda paavsti toolil rohkem kui ühe kuu. 29. septembri hommikul kell seitse 42 andis Vatikani raadio edasi surmateate. Et Johannes Paulus esimese leidis surnuna. Nun Vincenzo. Sellest ei räägitud ametlikult. Sõnani. Oleks olnud sobimatu teatada, et nunn Vincent, sa nägid teda nagu tavalist surelikku pidžaamas. Vatikanis valitsesid ranged eeskirjad. Maailmale ei sobinud rääkida, et lahkunu magamistuppa astus esimesena naine. Seetõttu kõlas ametlik versioon, et paavsti oli leidnud surnuna üks tema meessoost sekretär. Riigisekretäri korralduse kohaselt viidi Johannes Paulus esimese eluruumidest ära tema isiklikud asjad prillid, toatuhvlid ja öökapil olnud ravimid. Üks paavsti erasekretäri teist rääkis hiljem olukorda ilustamata. Ta murdus, kuna ta pidi kandma väga rasket koormat ning taluma mõõtmatut üksildust. Näib, nagu oleks Johannes Paulus esimene oma elupäevade lõppemist ette tundnud. Mõni päev enne surma ütlesite sekretärile. Oleks pidanud valima mõne teise mehe, minust parema. Paulus kuuenda enda valik oleks tegelikult olnud teistsugune. Tema õige järeltulija istus Sixtuse kabelis minu ees. Kui mina ära lähen, tuleb tema minu asemele. See mees, kellest Johannes Paulus esimene rääkis oli Poola kardinal Karol Voithla Krakowisse jõudis teade paavsti surmast kõigepealt raadio kaudu. Vaid tööle, autojuht kuulis seda uudist esimesena tõttas kohe kardinali residentsi. Sisenedes kööki tundis ta leivakanamunade kohvi lõhna. Köögiga. Kõrvaltoas pidas kardinal oma lähemate abilistega nõu eelseisva päeva planeerimise kohta. Ta ei alati hommikust seal köögi kõrval, keset toidulõhnu. See meeldis talle, oli kodune ja meenutas lapsepõlve. Autojuht ütles ühele köögis askeldav male. Paavst suri täna hommikul Roomas. Nolvatas hämmastanult autojuhile otse vastas. Paavst suri juba kuu aega tagasi. Seda küll, aga nüüd see uus ka, seletas autojuht. Autojuht astus tuppa, kus kardinal void tõele hommikusse ja küsis. Isa, kas te olete kuulnud, et Johannes Paulus esimene on surnud? Hoid tööle oli hakanud just lusikaga suhkrut tee sisse panema. Ta läks näost kahvatuks ja tardus, parem käsi ette sirutatud. Vaikuse katkestas lauale kukkuva lusika. Kolks sattus. Kardinal vait õela elutee oli selle hommikuni kestnud 58 aastat. Karol vaid tööle sündis 18. mail 1920. Tema ema Emilia oli juba 36 aastane habras naine, kes oli kuus aastat tagasi kaotanud tütre. Isa Karol oli 40 aastane Poola armee leitnant tegevväe jaoks juba liiga vana. Seepärast sarida olla kodus väikeses Vardovitši linnas ja hoolitseda Emilia sünnituse eel esimese poja Edmund eest. Samal päeval, kui algas Emilia sünnitus Aziz marssal Joseph pis Sultski juubeldavas Varssavisse pärast punaarmee üle saavutatud võitu ja Ukraina pealinna Kiievi vallutamist. Tuhanded poolakad alistasid tänavaservi. Hüüdsid Kiievi vallutajatele kurra. Sellest päevast möödus tervelt 59 aastat, enne kui Poolas pühitseti jälle samasugust rõõmu ja lootuse päeva. See oli päev, mil too Vatovičess vaid tööla peres sündinud teine poeg tuli paavstina oma kodumaale Varssavisse. Kuidas olid möödunud need 59 aastat? Uus pereliige sai isa järgi endale nimeks Karol kuid ema kutsus teda Lolekiks. Laps oli elav ja rõõmsameelne, ema iseloomuga. Kui vanem vend koolis oli, veetis Emilia kõik vabad tunnid kosel loolekkega. Mängis temaga, luges talle ette, jutustas piiblilugusid. Kui loolek hakkas kuueaastaselt koolis käima, muutus ema tervis kehvaks. Tasakaaluhäired ja rängad seljavalud sundisid teda tihti terveks päevaks voodisse jääma. Kuigi mõnusaid koduseid hetki jäi kogu aeg vähemaks, tundis Emilia oma poegade edusammudest suurt rõõmu. 1906. aastal sündinud Edmund, keda ema hüüdis mundekiks, õppis Krakowi ülikoolis arstiteadust. Ta oli väga meeldivaks olemisega andekas ja sportlik noormees. Karol hakkas õppima poiste koolis, temast sai kirglik jalgpallimängija. Koolitöö edenes väga hästi ja nagu koguda usklikule perele oli katoliku kirik maast madalast oma ja oluline ka Carolile. Ema Emilie oli juba algusest peale soovinud, et nooremast pojast võiks saada vaimulik. Ta oli sellest rääkinud ka oma lähedastele. 1929. aasta 19. aprillil kui kaheksa aastane Karol oli koolis, viidi ema haiglasse. Ta oli raskesti haige, südamelihase põletiku neerupõletikuga, ütlesid arstid. Surm saabus samal päeval. Kui Karol pärast tunde koju jõudis, tõi naabermajas elav õpetaja. Talle ema surmateate. Emilia foithla oli siis alles 45 aastane. Ema suruma rel tõmbus Karol endasse. Õpetaja märkas tõsist muutust tema käitumises. Poisile sai rohkem kui enne oluliseks raamatud. Palvete maailm. Pärast ema kaotust olid Carolile kõige suuremaks toeks ja eeskujuks ta suur vend, temast 14 aastat vanem Edmund. Hea tennisemängija jalgpallur. Kui Edmund kraakowist kodus käis, õpetas ta Carolile ja teistele Fadovitši poistele jalgpallinippe. Nii nagu Karol jumaldas Edmundit. Nii hoidis ja armastas suur vend kadeda. Tihti nähti neid koos tänaval palli taga ajamas. Mõnikord kandis Edmund Väike-venda kukil. Edmund seltskond aitas Carolil leevendada ema kaotusevalu vennaga koosolemine sisendas talle enesekindlust. Tulevikulootusi. 1930. aastal, kui Edmund sai arstidiplomi, võttis isa Karoli Krakowisse venna lõpuaktusele kaasa. Isa oli just pensionile jäänud ja vanema poja ametisse astumine tähendas üle hulga aja pere majandusliku olukorra paranemist. Seni oli pere isase sõjaväelase palgaga ainult hädavaevu toime tulnud. Pärast ülikooli lõpetamist asus Edmund praktiseerima piielscosse. Carol käis tal seal tihti külas. 1932. aastal puhkes Poolas sarlaki pideemia. Edmund valvas öösiti talle lähedase neiu haigevoodi juures. Kui ta hakkas tundma ägedaid peavalusid ning palavik tõusis üle 40, oli selge, et Tauli saanud sarlake nakkuse. Ta tundis iiveldushoogusid. Kurk oli väga valus. Edmund tervis halvenes kiiresti. Ja neljandal detsembril 1932 Ta suri. See juhtus enne, kui isa ja vend teda vaatama jõudsid sõita. Tol õhtupoolikul nägi naaber, kuidas Karol seisis koduõuel üksi ja nõutu. Naabrinaine võttis tal ümbert kinni, lohutas teda. Karol vastas kiibeduseta. Nii on jumala tahtmine. Poiss tõmbus endasse ka rääkinud, rohkem midagi. Mitu. Aastakümneid hiljem kinkis üks itaallasest toimetaja paavst Johannes Paulus teisele väikese raamatu mis oli pühendatud Edmund hoithlale paavsti noorelt surnud vennale. Ümbrispaberil oli, et mondi Photo paavst võttis raamatu ja andis sellele mõtlikult suud. Veel praegugi hoiab katoliku kiriku pea Vatikanis oma kabinetis kirjutuslaua sahtlist hektoskoopi mille ta omale rajal sai kingituseks Pielsku haigla personalist. See stetoskoop kuulus paavsti vennale mundile. Leitnant hoithla soovis südamest, et tema ainus allesjäänud pereliige, 12 aastane Karol saaks kasvada ja omandada hea hariduse. Isa pühendas talle kogu oma armastuse ja hoolitsuse. Nad palvetasid ühiselt, käisid iga päev missal ja veetsid koos nii palju aega kui võimalik. Kord, kui üks klassivend Carolile külla tuli kuulistada läbi uksejooksu, madinat ja hüüdeid. Sisse astudes nägi ta, et möödel oli seina äärde lükatud ning Carol ja isa mängisid kaltsukeraga. Jalgpalli. Kooliajal tekkis Carolil veel üks harrastus. See oli näitlemine. Kooli näiteringis tuli talle esitada peaosi õpetaja õhutusel liituste kohalike harrastusnäitlejatega. Karol osutus nii palju tõotavaks andeks, et sõbrad ennustasid talle tulevikus näitleja või kirjamehe karjääri. Ta oli oma kooli kõige populaarsem õpilane. 30.-te aastate keskpaiku oli Karoli jaoks huvitav ja täisvereline aeg. Kui ta kodust näidendi proovidesse suundus, kuuldi teda ikka omaette rõõmsaid laulu. Viis ümisemas. 1938. aasta maikuus tuli Krakovi peapiiskop Adams sapi eff ametiasjus Fadovičesse. Carolile tehti ülesandeks pidada külalisele tervituskõne, milleks ta valmistus eriti hoolikalt. Saab Jehoova, vaatas noormehe hingestatud nägu tema blondi juukse pahmakat. Mida kavatseb see noor mees pärast kooli lõpetamist teha? Küsis ta Karoli usuõpetajalt. Kas ta ei võiks õppida vaimulikus seminaris? Carol palus õpetajalt luba ja vastas peapiiskopile ise. Ma soovin õppida poola keelt ja kirjandust. Kahju küll, sõnas peapiiskop. See oli aeg, mil maailm muutus pöördeliselt. Karol oli sõbrunenud oma majanaabri juudi neiu Kinkabeeriga öll 1938. aasta suvel. Päeval tuli Kinka Voithlade uksele näol vaga tõsine ilme. Karol sai kohe aru, et midagi on korrast ära. Kinka ei olnud varem nende pool käinud. Neiu rääkis Carolile, et tema isa, kes oli ühe kohaliku panga juhataja, oli otsustanud koos perega Poolast emigreeruda. Poola ei olnud juutide jaoks enam turvaline paik. Noored kisakõrid kutsusid rahvast boikoteerima juutidele kuuluvaid poode ja muid asutusi. Sageli löödi nende aknad puruks. Caroliisa üritas keelitada, kingad Poolasse jääma. Ega ju ometi kõik poolakad juutide vastu ei ole püüdiste selgitada. Kakarol püüdis kingad mõjutada, et neiu Poolast ei lahkuks. Aga Voithlad jutt ei mõjunud. Carol oli sellest väga puudutatud ja tõmbus jälle endasse. Taas oli ta sunnitud kaotama endale armsa inimese. Kui kool sai läbi, kolis Karol koos isaga Krakowisse, kus astus jagi ellu ülikooli. Esimesel septembril 1939, kui sakslased Krakowi pommitama hakkasid, oli Karol parajasti vanas katedraalis. Pommid plahvatasid, sireenid hülgasid Hitleri. Saarlased tungisid Krakowi peale. Juba kuuendal septembril. Orika Rakov okupeeritud pealinn Varssavi langes 28. septembril. Carol hoithla koges. Tähendab elamine okupeeritud maal. Natsid tõmbasid silmust poolakate ümber ikka rohkem koomale. Need, kel ei olnud natside arvates sobivat tööpaika, võidi küüditada Saksamaale. Karolin õnnestus 1940. aasta sügisel saada tööd Krakowi lähedal kivimurrus mis kuulus sakslast juhitavale solvai keemiatehasele. Hoolimata ilmast tulid kaheksa tundi järjest rasket tööd isegi siis, kui paukus kolmekümnekraadine, pakane. Töötingimused olid väga rängad. Karol nägid pealt, kuidas üks tema kaasmaalastest kivimurrus suri. Kivipurustaja juures töötava mehe meelekohast tungis hooga sisse kivikild. Töökaaslased olid raevus hukkunu naisele, heina oli kõrvalt väga valus vaadata. Carol hoithlat kutsuti kivimurrust tudengiks. Ta paistis silma oma kehva ja tööks sobimatu riietusega. Ühel külmal päeval tuli ta tööle isegi ilma kuueta. Ta oli teel oma kuue ühele veelgi vaesemale ära andnud. Töökivimurrus ja sõja katsumused muutsid kaar olid ka väliselt. Ta nägu jäi kõhnaks kõndides hoidistada selga Kumaras. Sõjaaegne toit oli napp, olukorda halvendab asjaolu, et Karoli isa haigestus raskesti. 18. veebruaril 1941 oli eriti külm ilm. Isa jäi koju voodis, Karol läks tööle. Pärast tööd ostis Karol süüa ja ravimeid ning ruttas siis koos ühe sõbraga oma keldrikorterisse. Jättes sõbra eestuppa astus. Ta tahab poolekus, lammas, isa. Hetke pärast tuli ta sõbra juurde tagasi pisarat silmas. Seekord ei jõudnud isa-poja kojutulekut ära oodata. Ta oli päeval surnud. Carol pani käe sõbra õlale ja puhkes nutma. Ma ei olnud kohal, kui suri mu ema. Ma ei olnud kohal, kui suri mu vend. Ja ma ei olnud ka oma isa lahkumise juures. Carol valvas isa surnukeha juures kogu öö. Seal võttis ta vastu ka otsuse oma tuleviku kohta. Aastaid hiljem juba paavst Johannes Paulus teisena meenutas ta oma noorusaegu ja ütles. Juba kahekümneaastasena olin ma kaotanud kõik inimesed, keda ma armastasin ja keda ma oleksin võinud armastada. Pärast isa surma süvenes Karol veelgi rohkem religiooni. 1942. aastal teatati Krakovi peapiiskop sapi ehkale et white õla tahab saada vaimulikuks.