Krakovi peapiiskop Adams, sapiech oli aristokraat, Isamaalane ja poliitik. Kui Hitleri väed Krakowisse tungisid, otsustas 72 aastane kiriku pea jääda oma ametipostile. Ta pidas ühendust mitmete vastupanuliikumise rühmadega Londonis tegutseva Poola pagulase valitsusega Jofatikaniga. Ta aitas Poola juute kirjutades neile katoliku kiriku ristimistunnistusi, mis kaitsesid neid natside eest. Okupatsiooni ajal keelasid natsid katoliku seminarides vaimulike koolitamise sapi, FK ignoreeris seda keeldu asutades põrandaaluse seminari. Et järjepidevus ei katkeks. Vaimulik jätkuks ka tulevikus. Carolvoit tööle hakkas peapiiskopi salaseminaris õppima 1942. aasta oktoobris. Õppetöö toimus kloostrites kirikutes ja kodudes. Igale õppurile määrati õpetaja, kes teda juhendas ning jälgis. Oma õpingutest ei tohtinud tuttavatele rääkida. Selleks, et hävitada vastupanuliikumise organiseeritud tegevus, korraldasid gestaapo ja SS kuuendal augustil 1944. haarangu. Seda päeva nimetatakse ka mustaks pühapäevaks. Kinni võeti üle 8000 inimese. Hoithla istus koos sõpradega kodus, kuid tänavalt hakkas kostma hüüdeid ja rasketest sõdurisaabaste jooksumüdinat. Carol palvetas ruumis valitses paina eelik meeleolu. Noored kuulsid, kuidas sõdurite rasked sammud trepist üles läksid. Keldrikorruse jätsid haarangu pidajad õnneks selles majas vahele. Järgmisel päeval läks vôib tööle sõjaväepatrulle, vältides peapiiskopi residentsi, kus Apjeehaavarias seminaris õppijaid. Salaseminarist Said Carol, nüüd viimaks vaimuliku kuue ja ameti, millest oli unistanud ta ema. Sabiega jälgis suure huviga vait, õla arengut. Mõnikord teenetasid nad hommikuti koos peapiiskopile meeldisse kõhn ja mõtlik noormees. Hiljem kandis ta hoolt selle eest, et fot õla nimi võetakse maha solvai Töökohuslaste nimekirjast. Mõni kuu hiljem, 1945. aasta jaanuaris murdsid liitlasväed hitlerlaste vastupanu. Jakraakov vabastati okupatsioonist. Carrolvoithla sai lõpetada oma õpingud jagi Ello ülikoolis. Ja esimesel märtsil 1945 pühitses peapiiskop Piega ta vaimulikuks. Võit natside üle ei vabastanud kirikut ega Poolat kaosest. Stalinistid haarasid ida- ja Kesk-Euroopas kiiresti ja halastamatult võimu. Kuid Poola katoliku kirik jätkas pärast sõda oma vaikset opositsioonilist tegevust juba aastasadu. Sõdadest ning vallutustest hoolimata olid Poola kultuuriinimesed talurahvas ja katoliku kiriku omavahel väga tugevalt seotud. Kirik oli alati püüdnud Poolat kaitsta seisnud välismaiste sissetungijate ning kodumaiste rusuliste jumala salgajate vastu. Poola oli ainulaadne selles mõttes, et suurem osa rahvastikust tunnistas roomakatoliku usku. Moskva poliitbüroos istuvad tuusad ei suutnud sellega leppida, et katoliku kirikul on Poolas nii suur mõju. Carol Boyd tõela jätkas õpinguid Roomas. Poolteise aasta pärast tuli ta tagasi Poolasse. Sapi FK oli selleks ajaks saanud juba kardinaliks. Et noormees saaks alustada vaimulikukarjääri, soovitas sapi eff teda Kraku vist 50 kilomeetri kaugusel asuva maa kiriku preestriks. Külas oli 200 elanikku. Seal oli imekena vana puukirik. Paljudel on meeles, kuidas luitunud missa rüüs kõhn preester kõndis küla vahel käes kulunud, et veel, kuhu mahtus kogu tema maine varandus. Vaid Tõõra töötas selle küla hingekarjasena seitse kuud. Ta ristis lapsi laulatas noorpaar kuulas ära pihil käijaid ja mattis surnuid, külastas haigeid, pidasid, missasid ja hoolitses iga moodi oma koguduse hingeliste vajaduste eest. Selles külas puutus noor vaimulik esimest korda kokku stalinistliku masinavärgiga. Näiteks kui salapolitsei tahtis likvideerida kohaliku noorte meeste katoliikliku ühingu, taheti värvata üht ühingu liiget nuhiks ja informaatoriks. Et ta kannaks ette, millega ühingust tegeldakse. Noormees keeldus. Ühel õhtul tõmmati ta võõrasse autosse, sõidutati külast välja ja peksti vaeseomaks. Mees jõudis kodukülla tagasi alles järgmisel hommikul. White ülalohutas teda ära, hooli sellest, Stanislav. Lõpuks saevad nad ise seda oksa, millel istuvad. Ta mõtles nende oksa saagijate all kommuniste. 1949. aasta märtsis viidivoite õla kardinal sapilähetusega ülekahhaakowisse Püha Florianuse üliõpilaskoguduse vaimulikuks. Karola oskas innustada noori ja samas arvestas vana kardinal, et üliõpilaste vaimses keskkonnas arenevad ka puit, õla enda kutseoskused. Vot tööle hakkas koos üliõpilastega tegema, mägimatkasid ning retki järvede äärde. Poisid ja tüdrukud, nagu ta oma kaaslasi nimetas, suhtusid temasse eriti südamlikult. Kõik Karoli päevad algasid, mis aga pärast seda mindi koos matkale või kanuuga sõitma. Hingekarjane kandis tavalisi mugavaid rõivaid, enamasti polosärk särke ja lühikesi pükse, et temast kohe preestrit ei nähtaks. Ülikooli juhtkond oli keelanud vaimulikel väljaspool kirikut noortega organiseeritult tegeleda. Tudengid nimetasid void pöörata onuks, mitte ei saaks nagu katoliku vaimulik, kui tavaliselt kutsutakse. Ühest küljest sellepärast et ta oli neist kümmekond aastat vanem ja nad pidasid temast kui autoriteetsest isiksusest lugu ja teisest küljest selleks bet kõrvalites mitte kahtlusi äratada. Enamasti valisuvaid tõela, mõne üliõpilase, kellega koos veetis kogu päeva nii saida, pühendada igale neist ükshaaval võimalikult palju aega. Noored usaldasid teda ja rääkisid talle avameelselt oma probleemidest ning isegi südameasjadest. 1954. aastal hakkas hoithla Lublini katoliku ülikoolis eetikat õpetama. Ta kandis tihti purpurpunast Barretti sarvraamidega aprill ja musta missarüüd, mis oli rohkest põlvitamisest kulunud. Lublinis ühines vaid tõela professorite kitsama ringiga mis kogunes salaja kiriku probleeme arutama. Poola poliitiline ja usualane õhkkond oli muutunud pingeliseks. Vaimulike arreteeriti, kraakovi katoliiklik nädalaleht keelati ära, kuna see oli keeldunud avaldamast esiküljel Stalini nekroloogi. Samal ajal kui katoliku kiriku otsis võimalusi, kuidas eksisteerida. Kommunistliku režiimi kõrval valmistus Krakowi vaimulik Carolvoithla astuma esimest sammu, mis tõmbas talle avalikkuse tähelepanu. 1958. aasta neljandal juulil kutsuti vaid tööla kiiresti Varssavisse. Poola katoliku kiriku pea kardinal Stefan Võšinski residentsi. Võšinski oli juba 10 aastat olnud oma kiriku elav sümbol. Oskuslikult ning visalt oli ta suutnud korraldada suhted kommunistliku valitsusega, kaitstes kõikide diplomaatiliste vahenditega kiriku traditsioonilist suveräänsust. Kardinal Važinski heitis pilgu päevitunud noorele vaimulikule, kellest sõna otseses mõttes õhkus otsustusvõimet ja füüsilist jõudu. Kardinal ei teadnud Carol Whit töölast eriti midagi muud kui et ta on 38 aastane ja sai kutse kardinali juurde tulla kusagil üksildases paigas, kus ta viibis koos tudengitega. Russinski võttis laualt paberilehe ja ütles. Siin on üks huvipakkuv kiri, mille saime pühalt isalt. Kuulake. Kavatsen nimetada isa Karol White ülaKrakovi abipiiskopiks. Olge teatage, kas kiidate mu valiku heaks. Kardinal vaatas Othellot uurivalt. Kas võtate selle ameti vastu? Ta jäi ootama noore vaimuliku reageeringut. Hoithla andis jaatava vastuse. Kaheksandal septembril 1958 pühitseti ta Krakovi linnamäel asuvas vanas katedraalis piiskopiks. Vähem kui kaks nädalat hiljem üheksandal oktoobril 1958 suri 82 aastane paavst pius 12.. Maa kuu lõpul valisid kardinalid uueks paavstiks 70 kuueaastase Angelo Giuseppe rong kalli, kes võttis endale nimeks Johannes kahekümneid. Kolmas. 1959. aasta alguses kutsus uus paavst kokku oikumeenilise kirikukogu. Kutse saadeti kõikidele 2594-le kardinalile piiskopile üle kogu maailma teiste hulgas kakarol vait õlale. Katoliku kirik kui institutsioon on alati taotlenud järjepidevust. Siiski peeti 60.-te aastate esimesel poolel, 1962. aasta oktoobris ja 1965. aasta detsembris toimunud nõupidamiste sarja radikaalseks lahtiütlemiseks senistest tõekspidamistest. Vatikani teine kirikukogu oli revolutsiooniline. Se võttis Roomas tegutsevat paavsti Bürokraatiat tingimusteta võimutäiuse, mis oli kehtinud aastasadu dikteerides katoliikliku Eluviisi seadusi ja pidades valvet nende täitmise üle. Vatikani kirikukogu loobus senisest kirikumudelist, mis oli pärit protestantide vastu suunatud Trento kirikukogust 16. sajandi keskel. Nüüd loodi võimalused arendada suhteid protestantide ja idapoolsete ortodokssed kirikutega. Samuti öeldi lahti juudi vaenulikkusest. Kui void tööla 42 aastaselt Rooma saabus, oli tema nimi täiesti tundmatu. Kuid kirikukogu tõi tema ellu suure pöörde. Kirikukogu istungid olid talle seni olematuks õppetunniks. Ta vaatas, kuulas ja õppis. Tal oli Vatikani Peetri kirikus oma kindel koht, kus ta sai oma silmadega näha ja oma kõrvadega kuulda sõnalist piikide murdmist tuliseid poolehoiuavaldusi, vihapurskeid ja lehmakauplemist, mis kõik puudutasid kiriku osa parlamentaarse demokraatia toimimismehhanismis. Vaid tööna tutvus mõjuvõimsate kirikumeestega. Roomas kohtus ta oma vana sõbra isa Andrei marjades kuuriga, kellega koos oli õppinud Grafi seminaris. Kuur tundis kuurijat väga põhjalikult ja tutvustas Avoid tõelat Vatikani võtmeisikutele. Igal esmaspäeval küsisin Carolilt, kellega ta algaval nädalal tahaks kohtuda. Ta andis mulle nende kirikumeeste nimekirja, meenutab deskuu. Kirikukogul suhtuti poolakatesse kui tähtsatesse kommunismi leerist saabunud delegatsiooni liikmetesse. Peagi sai vaid tõepoolest nende eestkõneleja. Krakowi uus piiskop hakkas äratama tähelepanu. Vatikani kirikukogul. Hinnati teda sellepärast, et ta oli haritud mees. Oskas teisi ära kuulata, rääkis väga mõjuvat kommunismivastast juttu. Kuigi Voothlat peeti nii mõnigi kord abstraktseks aatemeheks, kellele poliitika oli täiesti võõras, oskas ta ära kasutada sümboolika väge. Kuid ametlikult Krakovi peapiiskop ametisse kinnitati sammuste koos saatjatega linnamäel asuvasse katedraali seljas ametirüü, mida olid kandnud Krakowi peapiiskopid juba keskajal. Hoithlak hiilgav tallaar sümboliseeris ligi tuhandeaastast ajavahemikku Poola ajaloos. Selle mõte ei olnud üksnes austuseavaldus traditsioonidele, vaid see meenutas nii usklikele kui võimul olevatele artistidele. Et Poola kirik on ühtne Poola rahvaga. Et kirik on osa Poola ajaloost Sedalaadi trotsi, avaldas uus peapiiskop isegi veel avalikumalt. Ta hakkas energiliselt taotlema ehitusluba kirikule, mis oli kavas olnud ehitada juba aastakümneid tagasi. Kiriku asukohaks pidi saama noova Huuta kaasaegne sotsialistlik linn karakovi lähedal. Aga võimulolijaid ei pidanud oma lubadust. Voothla korraldas jõuluaegse kesköömissa kirikule lubatut baaslageda taeva all, lumes ja pakases. Til hakanud pommitama seda ametiasutusi avalduste järel pärimistega taotledes luba uute vaimulike, seminaride ja kirikute avamise ning rituaalset rongkäikude korraldamiseks. Kui valitsus üritas takistada lastele piibliloo õpetamist, protesteeris selle vastu. Peapiiskopi algatusvõime ja sirge. Selline käitumine leidsid üsna pea tunnustust. 1967. aastal nimetas paavst Paulus kuues ta kardinaliks. Pärast seda sai 40 seitsmeaastases Krakovi peapiiskop ist Carolboythlast üks paavsti soositumaid külalisi. Nad said sõpradeks. Kardinal vait, õla käis Roomas, olles alati paavst Paulus kuuenda eravastuvõttudel. Lisaks erajuttudele tegid nad tõhusat koostööd, valmistades ette tähtsab drink kirja paavsti entsüklikat humaanne viitae. Selles kõrgema taseme kiriklikus karjasekirjas kinnitatud rasestumisvastaste vahendite keeld tundub paljuski põhinevat kardinal vait. Õlatööl. Vatikanis tunti Voothlad kui filosoofi paljude keelte oskajat. Ta suutis vestluses kasutada sujuvalt paljusid Euroopa keeli vabalt rääkiste saksa, vene, prantsuse, inglise, itaalia ja hispaania keelt. Samuti teati hästi tema karismaatilist võimet mõjutada noori. Poola kardinal oli sõbralik kuid esimesel pilgul mitte eriti seltsiv vestluskaaslane. Ta kuulas hoolikalt, mida inimestel on talle öelda, kuid viibis sageli omaette mõtiskledes. Paljud teadsid, et ta oli väga noorena kaotanud oma ema, venna ja isa. Aga ise ei hakanud ta kunagi sellest rääkima. Peale raamatute ja ameti rüüde ei olnud tal muud kui ainult mõned mälestusesemed, suusad, jamatka, rõivad. Kuid Carolvoithlat hakati tasapisi tundma ka mujal kui Vatikani ringkondades. 1976. aastal avaldas New York Times 10 nime keda oli kõige sagedamini pakutud paavst Paulus kuuenda järeltulijaks. Kui paavst kahe aasta pärast 1978. aastal suri, valiti uueks paavstiks kardinal albiino lutsiaani. Kuid kirikuringkondades teati, et Voithla täht tõuseb. Ta on katoliku maailma jaoks oluline isik. Albiino lutsiaani, see tähendab paavst Johannes Paulus esimene sai paavsti toolil olla ainult umbes ühe kuu. Nagu mäletab kardinali autojuht, mõjus tema surm Carole White õlale nii ägeda migreeni ning tundis ennast terve päeva halvasti. Ta teadis, et ees seisab uus Conclav, kus kardinalide nõukogu valib uue paavsti ja tema jää sinna ainult pealtvaatajana. Johannes Paulus esimese valimine oli toimunud imekspandavalt kiiresti. Kardinalid olid jõudnud üksmeelsele otsusele juba nelja hääletamise vooru järel. Nüüd rajaleidja jälle uued kandidaadid. Seekord võis valimine kujuneda aeganõudvaks. Ametlikult pidi kardinalide kolleegium usaldama Püha tooli juhtkonda. Aga kardinalid teadsid, et kirikupea valimine nõuab visadust, leidlikkust ja mõnikord isegi nii suurt jultumust kui vähegi võimalik. Itaallased tahtsid taas pakkuda sellesse ametisse mõnda oma rahvuskaaslast. Üks kardinalide esitatud kandidaate oli Karol Voithla. Teda toetas mõjuvõimas kardinal Fransköönik Viinist. Suurekasvuline ja karismaatiline mees, kes oli kardinalide kolleegiumi kuulunud juba 20 aastat. Ta tundis õelat küllaltki hästi. Omas kohtudes olid nad põhjalikult arutanud Ida-Euroopa olukorda, keskendudes eriti nendele maadele, kus kirik pidi tegutsema pooleldi põranda all. Köönigi soovitus oli, et järgmine paavst peaks olema noor, terve ja pärit kusagilt mujalt kui Itaaliast. Juba üle-eelmise paavsti Paulus kuuenda surma järel oli küüning avaldanud arvamust et ka Ida-Euroopa kaardinalidel on õigus pakkuda oma kandidaati. Kui keegi küsis, keda tema siis pakub, nimetas ta Carol White Lanime. Alati, kui oli võimalus, tuletas ta meelde, et Paulus, kuues oli Krakowi peapiiskopi kohta öelnud. Ta oli julge ja väga äärt mehis. Uurides oma kolleegide arvamusi, jõudis küünid järeldusele, et ühtset seisukohta uue paavsti kandidaadi kohta ei olnud olemas. Mida rohkem ta asja teistega arutas, seda selgemaks talle sai, et raske on muuta poole aastatuhandepikkust traditsiooni, et paavstiks tuleb ikka ja alati valida itaallane. Hoithla ise püsis rambivalgusest eemal. Kuid see ei muutnud asja. Tema kaasmaalane ja väsimatu sõber piiskop deskuur oli hakanud juhtima valimiskampaaniat keelitades mitmesuguseid rühmitusi hääletama Voit õela poolt. Just paar päeva enne Conclawi algust olides kuuril südamelihase infarkt, milles ta päriselt enam ei toibunudki. Hoithla käis sõpra haiglas vaatamas. Deskuuri seisund asendas teda nii et ta sõitis mere äärde ja läks stressi maandamiseks ujuma. Oli sügisene aeg, rand oli tühi, ta ujus jahedasse meres edasi-tagasi niikaua kui jaksas. Esimese hääletusvoorueelsel päeval kogunesid kardinalid Sixtuse kabelis. Nad kuulasid vaikselt, kui neile loeti ette hääletuse reeglid. Nad ei tohtinud võtta ühendust välismaailmaga ja pidid hoidma saladust. Ei tohtinud kasutada mingeid raadiotelefone ega magnetofoni Vatikani turvama. Mehed olid kindlaks teinud, et puudusid seadeldised pealtkuulamiseks. Pärast seda läksid kardinalid oma tubadesse, õigemini öeldes mungakongides, mis olid jaotatud liisuvõtmisega. Krakovi peapiiskop läks gongi number 91 kus oli ainult kava, voodi, öökapp ja väike kirjutuslaud. Hääletamine algas järgmisel päeval. See oli pühapäev, 15. oktoober. Selgus, et itaallased ei olnud oma kandidaatidele häälte andmises ühel meelel ega suutnud saavutada konsensust. Hääletusurni ümber valitsev võitlus oli vastuolus Conclawis valitsev uskumatu vaikusega. Sixtuse kabelist ei kostnud muudkui valimissedelitega rabinat, kui neid kokku murti ja hääletusurni ülesannet täita asse armulauakarikasse asetati. Selles rõhutatud vaikuses toimus tegelikult tõeline võitlus katoliku kiriku tuleviku nimel. Pühapäeva õhtul oli selge, et juhtivad kandidaadid hakkasid oma edu kaotama. Neljandas hääletusvoorus sai mõne hääle vait, õla, see oli hoiatuse märk. Kardinad. Kööning valmistus oma viimaseks võitluseks. Köönik oli teinud sihikindlat lobitööd saksa kardinalide seas. Seejärel prantsuse, Hispaania ja Ameerika saadikute seas. Ta rääkis vajadusest anda hääl vait, õlale, nagu oleks see maailma kõige iseenesestmõistetavam asi. Ta poetas paar sõna uksest sisenedes kasutas võimalust selgitustööks. Lõunalauast tõustes astus nagu muuseas läbi mõne kolleegi toast. Ta ei käinud peale, kui ta rääkis sisendavalt kui kostis ikka enam hääli selle poolt, et paavst ei pea olema itaallane. Hakkas põnevust tõusma. Kuuendas hääletamisvoorus, mis toimus esmaspäeval, 16. oktoobril enne lõunat tõusis garaakovi peapiiskopile antud häälte arv järsult. Pärastlõunal toimus veel kaks hääletusvooru ja siis kuulutati välja vaid tööla nini. Kardinalide ülekaalukas enamus oli jõudnud hääletus tulemuseni, mida keegi polnud osanud ette kujutada. Uus paavst oli pärit maalt kus oli võimul marksistlik ateistlik valitsus. Tauli 456 aasta järel esimene, väljastpoolt Itaaliat valitud paavst alles 58 aastane ja kõigele lisaks mees kes oli keskkooli lõpetamisel öelnud, et ta ei taha saada vaimulikuks. Sügava vaikuse katkestas kammerlen kooni valimiste korraldamise eest vastutava kardinali küsimus. Kas võtate ülesande vastupinge white õla näolt kadus, võtan, ütles ta kindla häälega. Teen seda sõnakuulmises Kristuse oma issanda ees. Võtan selle raske üles, Sandra vastu lootuses ja usus Kristusesse jumala emasse. Austusavalduseks oma kolmele eelkäijale võttis White õla endale nimeks Johannes Paulus, teine üksnes tema oimukohal tukslevisioon reetis kabelist lahkudes, kui suur torn mässas ta südames taastuse rahulikult koos oma saatjaga eesruumi, mida tuntakse nime all. Kaamera, Lakrimatooria nutud uba. Seal ootas uut paavsti tema isiklik rätsep kes oli selleks puhuks õmmelnud kolm valget missarüüd. Väikese keskmiste mõõtudega ja suure. Johannes Paulus teine pani selga kõige suurema missarüü. Kardinalid astusid üksteise järel tema ette ning avaldasid põlvitades talle austust. Seejärel siirdus uus paavst mõõdetud sammuga Peetri kiriku suurele rõdule tervitama roomlasi ja kogu maailma rahvast.