Jälle on aeg kultuurikaja saateks nimetan kõigepealt saate tähtsamad teemad kõigepealt kultuuri komment tar toomas Liivilt, siis kuuleme, mis on need ajendid, mis panevad kirjutama tänapäeva eesti kirjaniku. Eesti paviljon maailmanäitusel Expo 2000 tõotab tulla omanäoline, põnev. Kuulame kahest uuest teatrietendusest, siis räägime sellest, mis rolli on hakanud täitma oma põhiralli kõrval Eesti Muusikaakadeemia buss. Ja saate lõpus ma ikka Ivalo Randalu kontserdi kommentaar saate toimetaja Martin Vihmann. Kõigepealt kultuurikommentaar Toomas Liivilt, Toomas Liivak, kirjandusteadlane, aga ühtlasi ka Tallinna Pedagoogikaülikooli õppejõud. Peaks vist alustama meile kõigile viimastel kuudel südamelähedaseks saanud teemaga vendade Voitkade teemaga me kõik teame, et nad on juba juuksuri juures käinud, saun on neid viidud, tahtsin. Ja täna vist peaks juhtima meie vabariigi kultuuri, juhtida tähelepanu sellele, et oleks viimane aeg vist riikliku tellimusena ka teha, vendadest mingi kunstiteos, ka skulptuur, aga võib-olla miks mitte per ballett operett või, või näiteks muusikal? Me ju mäletame kõik, kuidas viiekümnete aastate keskpaiku eesti teatrite lavadel nii Tartus kui Tallinnas, eks menukalt ooperit Rummu Jürist. Ja ma arvan, et praegu oleks tõesti aeg teha ka uus operett niisugustest Eesti legendaarset test kultuurikangelastest. Kui me vaatame seda praegust eesti kultuuripilti siis ma arvan, et kõige aktuaalsem on ikkagi küsimus Eesti kõrghariduse tulevikust, Eesti ülikoolide saatusest ja ma arvan, et siin on kõige meeldivamaks näiteks 16. märtsil Eesti kvaliteetajalehtedes ilmunud kirjutised, kus siis haridusminister ja Eesti vabariigi valitsuse pressibüroo direktor teatavad nendest suurtest muudatustest, mis Eesti ülikoole tulevikus ootavad. Kõige meeldivam ilmselt selle asja juures on see, et minister ja valitsuse pressibüroo direktor oriliselt asjast natukene erinevalt aru saanud nad ei räägi päris ühte juttu, aga juba seitsmeteistkümnendal märtsil minister siiski natukene õiendab, korrigeerib valitsuse pressibüroo direktori sõnu. Ja see minu meelest annab tunnistust ikkagi Eesti poliitika professionaliseerumisest, niimoodi Euroopas ka poliitikat tehakse, üks räägib ühte, teine natukene teisiti, sellepärast on siis võimalik korrigeerida, interpreteerida. Aga selle asja tuum on muidugi ülikoolid arvus ja siin on vist kõige olulisem ikkagi niisugune kummaline info. Või niisugune vabariigi praeguse valitsuse seisukoht, et Eestimaa kõrghariduse põhiprobleem on selles, et meil on liiga palju akadeemilise haridusega inimesi. See on tegelikult vana probleem. Juba 1900 kolmekümnendatel aastatel oli Eesti vabariigil probleeme haritlaste üleproduktsiooniga ja praegu on jällegi siis niisugune aeg kätte jõudnud, kus valitsus saab aru. Haritlasi või haritud inimesi on liiga palju, et on probleeme ilmselt valitsusel ja ma saan siis selle praeguse kõrghariduse reformijate tagamõttest niimoodi aru, et praegune valitsus eelistaks natukene rumalamad, et rahvast ja selleks on muidugi kavandatud üks väga huvitav kava 2000. neljanda aastani. Millal siis peab Eestis olema? Päris hästi ei saa praegu aru kolm või neli ülikooli. Ja siin on muidugi palju igasuguseid probleeme, missugused ülikoolid jäävad, missugused ei jää, aga mulle siiski kõige rohkem meeldib valitsuse pressibüroo direktori Kaarel Tarandi kirjutisest üks lause, see on Eesti Päevalehes 16. märtsil ilmunud kirjutis kus valitsuse pressibüroo direktor ütleb Eesti kõrghariduse kohta niimoodi ma tsiteerin, muidugi, õpetada tahaksid paljud, kuid mida varem loobume enesepettusest, nagu oleks võimalik Eesti-sisene konkurents kõrghariduses seda parem. See lause on minu meelest niisugune ülimalt programmiline lause siin. Ma kordan, siin öeldakse välja, et meil praegu vist on mingisugune enese pett, kus me arvame praegu nagu oleks võimalik Eesti-sisene konkurents. Kõrghariduses tegelikult see praeguse valitsuse arvates võimalik ei ole. Ja sellest tulenevalt siis muidugi tuleb ka vastavad halduslikud järeldused teha ja edasi peaksist juhtima nüüd raadiokuulaja tähelepanu sellele, et see, mida praegune valitsus peab võimatuks see Eesti-sisene konkurents kõrghariduses. Et see tänapäevane on ikkagi töötanud, võtame kas või Tartu Ülikooli ja Tallinna Pedagoogikaülikooli näited. Mõlemis õpetatakse inglise keelt erialana ja ma arvan, et see meeldiv konkurents on kestnud vähemalt eelmise aasta suveni üpris positiivsete tagajärgedega. Aga nagu me praegu võime valitsuse seisukohast aru saada, et niisugune asi tegelikult ei ole võimalik. Nii et ilmselt on meil tõesti tegemist mingisuguse unenäoga, seni on meil olnud konkureerivad erialad, meil on olnud võimalus eesti koolilõpetajal valida, kas minna piima näiteks Tartu Ülikooli inglise keelt või Tallinna Pedagoogikaülikooli sedasama inglise keelt, aga praegu võib arvata, et tulevikus see võimalus, kui võimalik tuul kaob ja et meil tulevikus saab olema lihtsalt üks ilus ülikool. Niisugune kõiki Eesti kõrghariduse võimalusi ühendav ülikool ja loomulikult siis sinna suunatakse kõik rahad ja nii edasi. Ma arvan, et siis me saame võib-olla juba aastaks 2004 midagi niisugust mini Moskva mini Nõukogude Liidu taolist Eesti kõrghariduses, kus on ikkagi väga selgelt koordineeritud tsentraliseeritud juhtimise all olev niisugune hierarhiline süsteem. Ja muidugi on siis üks niisugune otsustab instants. Tõenäoliselt saab see olema Tartu ülikool, kes siis hakkab kõiki neid kõrgharidusega seonduvaid küsimusi koordineerima. See kõik on juba olnud ja ega selles midagi halba pole ju olnud. Ainult et küsimus on ilmselt demokraat peas. Ja see praegune situatsioon, kus on tõesti võimalik veel eesti koolilõpetajal valida, kuhu minna õppima näiteks sedasama inglise keelt ja see tegelikult on üks demokraatia tunnusjoon, inimesel on võimalik valida. Ja kui me nüüd selle valimise võimaluse kõrghariduse valdkonnas ära võtame siis muidugi järgmiseks tõeliseks kultuuri probleemiks saab, et kas on Eesti vabariigi kodanikel vaja ka mujal valida, kas on üldse vaja näiteks valida mitme erakonna vahel, võib-olla oleks siis ka aastaks 2004 vaja ühendada näiteks Eesti erakonnad ehk parteid? Möödunud aasta kirjanduspreemiate laureaatide nimed on teada, on teada need nimed ja on teada ka teoseid. Meid väga huvitas see, mis on motiivid, mis on ajendit. Miks tänapäeva eesti kirjanik üldse kirjutab? Seda küsimust esitas Katariin leini õige mitmele laureaadile. Mihkel Muti pärjati esseistika preemiaga artiklite kogu muti tabloid eest. Tema arvates on kirjandusedukuse pandiks kirjanduse kohanemissuutlikkus kaasaegsete nõuetega. Tänapäeval on märksõnaks kiirus, tahame me seda või ei taha ja kuigi trükiprotsess on praegu kiiremaks läinud ja ka romaanid ja kõik luuletused ilmuvad palju kiiremini, siiski see kolumni või veeru kirjutamine, ajalehes mõtlemine, see on veel kiirnagu, kõik teised žanrid. Ja sellel on omad eelised olemas kahtlemata, kuigi ma ei arva, et see on ainus ja kõige suurem kirjandus on kaks. Parameetrid on kiirus või aeglus ja sügavus või pealiskaudsus, nendest on võimalik koostada igasuguseid kombinatsioone. Kõige parem on muidugi sügav ja kiire, kõige halvem on pealiskaudne ja aeglane. Noh, näete ise saab ühtemoodi ja teistmoodi, ma arvan, et see, mida mina praegu esindan, see on kiire. Kui pealiskaudne, kui sügav, las seda otsustavad teised. Piiride kadumine kirjandustegevuses iseloomustab Mihkel Muti järgi veel ühte kaasaegsete arengusuunda. Igal pool angloameerika maailmas vähemasti ammu on kadunud ära piirid kirjutajate vahel, kes kirjutab ilukirjandus, kes kirjutab välispoliitiliste teemade sena lihtsalt olemas autor, kes kirjutab, ütleme Lähis-Ida probleemidest autor, kes kirjutab perekonnaprobleemides pisut kujunda liikumas vormis ja see kirjutaja tüüp hakkab ka meil nüüd tekkima. Ei ole enam suurt vahet kirjanikke ajakirjanike vahel, kas see meeldib ühtedele või ei meeldi. Nii et see, see uus traditsioon, mis meil ilmselt tekib ja ka meie need kolumni kirjutajad, veeru kirjutaja, et need on paremates esindajate tegelikult põhikohaga olnud nii-öelda ilukirjanikud ja nad praegu jagavad oma ilukirjanduslikke võimeid uute tehniliste ja sotsiaalsete väljakutsete vahel. Aga kui me endast räägin, siis ma olen kogu aeg kirjutanud oma romaanides ka pisikesi esseesid neile ju kunagi kriitikud mõtlesid välja. Need, kes need haabjani loode nadolid, Essdeestikud, romaanid, ma võiksin ka kõiki neid kolumne, mida ma praegu kirjutan oma lehtedes. Ma võiksin välja mõelda mingisuguse müstilise tegelase ja ta istub ja see, see ongi selles, et iga päev mõtleb välja mingisuguseid mõtteid. Oleme me kirja saadab mingil ajalehele, aga ma võin sellele teha ümberringi raami. Et see on üks romaan, nüüd säärane tegelane, ajakirjanik ja ma kirjutan ära selle ajakirjaniku ja tema teosed, aga praegu jätan selle raami tegemata ja, ja ainult trükin ära selle, mida ta saatis. Nii palju siis sellest. Romaanipreemia sai Jaan Kaplinski kõrval ka möödunud aastal ilmunud romaani eest Marizad. Mari Saat kirjutas oma romaani neli aastat. Minul on nii, et mul on õieti ükskõik, mida kirjutada sellepärast et kõike kirjutada raske ma kirjutan alati väga aeglaselt ja näen sõnade otsimisega kõige suuremat vaeva. Nii et see romaalset kujuneb nagu iseenesest ja see töötab peas iseenesest. Aga probleem just selle kirjapanekus ja ma usun, et mõnedel teistel on jälle vastupidi, nendel on siis nähtavasti võimalik ka osa kirjutamisega rohkem teenida. Miks kirjutada, kui seda nii raske teha ja kui on võimalikud teistsugused väljundid näiteks just natuke kergemini, natuke paremini, võib-olla tulu sisse toob ajakirjandustegevus siis need inimesed, kes tundub, et siin praeguses meie olukorras on isegi marginaalsed, kes ikkagi ei loobu ja kirjutavad, et miks nad seda teevad. No ma usun, et see on kirjanikule, mitte kirjutamine on vaimselt väga rõhuv ja raske aga ma olen nagu harjutanud ennast selle poole, et mitte kirjutada ja et mitte selle all, siis ka kannatama, saapa mitte kirjutada. Aga see pole just kerge. Näitekirjandusautasu läks sellel aastal Jaan Unduski näidendi, kuid Bay Vienna eest. Küsisin, kuivõrd tema arvates on kommunikatsiooni ajastul soositud see žanr on ju draamakirjandus üles ehitatud tegelaste omavahelisele suhtlemisele. No võib öelda küll seda, et minul seostub selle näidendiga esimene ainus näidend. Sega ühe kommunikatiivse probleemi lahendamine, sest tegelikult ma alustasin mitte küll täpselt samamoodi, aga ütleme samal vini teemal ühte proosalugu ja see nagu hakkas minema, tundus, et, et sellest võiks midagi midagi pikemat olla, kuid mingil hetkel jäi ta nagu seisma ja ei tahtnud enam hästi edasi liikuda. Ja siis tõepoolest ühel õhtul see juhtus just nimelt Viini linnas tundus mulle, et Ma pean seda asja uuesti ja natuke teistmoodi alustama, just nimelt näidendina. Nii et ma sain sellest nii-öelda paisust üle just sedamoodi, et alustasin seda teksti proosana, aga lõplikult ta nüüd formus näidendiks, aga vot ma muidugi ei oska. Ja kui te küsite nüüd üldiselt meie aja kohta, et kuivõrd näidend on ajastukohane vorm. Ma ei tea, kas näidend on ju alati seotud ka teatriga ja kuivõrd teatri lämbe meie aeg. Ja siis ta hakkab nagu rohkem jälle muutuma sinnapoole, aga, aga võib-olla veel mitte päris. Eesti keelest võõrkeelde tõlkimise preemia läks venekeelse luule antoloogia tegijatele. Elvira Mihhailova oli selle luuleraamatu koostaja. Luuleseisund on läbi aegade olnud mõneti marginaalne ning see pole teisiti ka praegu. Muidugi luule ele aparaati, sest loomulikult igal ahel neid luule, Lemmelesid, inimesi oli vähe. Ja niimoodi see jääb, aga see ei kao kuskile. See on alati olemas. Nüüd, kui on antud välja see luule antoloogia valik eesti luuletajaid vene keeles, siis kes oleks publiks auditoorium, kes seda loevad, kas ainult nagu kitsa eriala spetsialistid? Ei usu. Sest Taani on neid veidrikuitendiligente, keda see huvitab ja nad taipavad, mis asi see on. Sest nagu te mäletate, Jüri Lotman kunagi ütles, et kui see on kultuur, siis ta ei ole ei väike ega suur, ta on kultuur. Ma juhuslikult sain Venemaalt ajakirja või ajalehe geneezneja Bahreini ja just selle antoloogia kohta oli suur retsensioon. Ja see oli tõesti suur üllatus. Tänavuste kirjandusauhindade saajate suhtumine kirjandusse on kohati vastandlik rõõm, et äramärkimist ja tunnustust on leidnud nii erinevatelt seisukohtadelt loodud looming. Teatavasti avatakse sel suvel järjekordne maailmanäitus, seekord nime all EXPO 2000. Et järgmine maailmanäitus toimub alles viie aasta pärast Jaapanis ja ülejärgmine 10 aasta pärast kuskil Ladina-Ameerikas on praegune näitus meie jaoks muidugi tähtis. Aga veelgi tähtsam on see, et ta toimub Saksamaal Euroopa Liidu kõige tähtsamas ja mõjuvõimsamas riigis. Ja Eestil on tarvis tutvustada ennast mitte ainult Saksamaal vaid kogu Euroopa liidus, kui me lähenevaid poliitilisi sündmusi silmas peame. Aga Eesti paviljon tõotab kujuneda Pilku püüdvaks sellel maailmanäitusel ja kuidas ikkagi hakkab meie ekspositsioon välja nägema, sellest kõneleb nüüd Eesti paviljoni direktor Marju Kullassepp. Meie paviljon asub ida territooriumil. Meie naabriteks on Läti, Leedu sugugi mitte kaugele ja Ameerika paviljon ja otse vastas on Itaalia paviljon. Koht on hea, koht on hea, kuidas nüüd see home väljana tegemist on väga atraktiivse ekspoliku paviljonid, mis oli ka argument, miks žürii just selle paviljoni välja valis. Meil on nimelt selline erilisus selle paviljoni juures, et tegemist on paviljonid, mille osad elemendid on pidevas liikumises ja lainetab meil katus mis kujutab endast kuusemetsa. See liikumine pigem meenutab sellist hingamise rütmis rahulikku subjektiivset liikumist. Lainetusena kuskil katusel orienteeruvalt 170 tükki ja iga kuusk on ühendatud trossiga, mis läbistab siis kogu hoonet kaasa, arvavad ekspositsioonisaali ja selle trossi teises otsas on paekivi paekivilahmakas. Ja see asub siis paviljoni klaaspõranda all. Allo meilt lahmakat naha just nimelt ja pae need liikuvad paekivid on näha ja veel, kui seda paviljon iseloomustada, siis põhiline materjal, mis domineerib, on klaas, see tähendab seda, et meil on klaasist seinad klaasist põrand ning klaasist lagi. Kas seda muret ei ole, et see mehhanism näiteks ei hakka päris tööle nii nagu plaanis? Ei, me ei tohi seda muret üldse endale pähe võttagi, sellepärast et praegu on lõpetamisfaasis projekteerimine, ehitustööd juba käivad ja meil on väga tugev tiim, kes on tegelenud nii projekteerimisega kui ka nende edasise ehitusega. Nii et sellist asjade püüame vältida ja teha omalt poolt kõik. Ja oleme veendunud selles, et Eesti paviljon avatakse esimesel juunil. Nüüd üks asi on need trossid ja paekivilahmakat, aga seal on ka väga suur osa, eks ole, ma kujutan ette ekraanidel aktiivsetel ekraanidel, kuhu saab vajutada. Mida on eesti silmas pidanud, kuidas selle tee valis? Meie osalemise motoks on maa, mis murrab laineid ja see idee, mida me läbi selle moto tahame väljendada, on siis see, et Eesti on teel jätkusuutlikku ühiskonda mis paraku tähendab seda, et ühiskond peab igaüksjagu pingutama, nõuab seni valitsuse pingutus ka isegi üksikindiviidi pingutust, et et me jõuaks sellise koos kõlalise seotud ühiskonna nii ja, ja seda mõtet läbi teatud teemadeni tõepoolest edastada püüamegi põhilisteks erastamisvahenditeks ekspositsiooni saalis on kolm hästi suure, mõtlen mõõtmelist ekraani millel näidatakse temaatilisi animatsioone ja lisaks sellele on veel külastajal võimalik tutvuda puuteekraani arvuti läbi ka informatsiooniga, mis kajastab seda ideed ja muuseas, no üldiselt on võimalik saada ikkagi eestist erinevat informatsiooni erinevate eluvaldkondade ja, ja ühiskonnasektorite kohta. Olen kuskilt lugenud, et on mingisugune viktoriin Eesti kohta, on võimalik kuulata näiteid eesti keele kõla kohta. Ühesõnaga tika kuidagi seda väikest maad tuttavaks. Ja kahtlemata, sest noh, paraku tuleviku tõdeda seda, et Eesti on väike riik ja me oleme paraku veel suhteliselt tundmatu ja, ja tutvustada ennast mitme külje pealt ja väga hästi, ma arvan, see on praegu selline õige lähenemine maailmanäitusele. Kui sul on see võimalus, et mõni näitusekülastaja ütleb, et oi, et on küll ekraani taga, aga ta on harjunud nägema teistsuguseid, nähtusid ta noh, kergitab kulme, et, et mis see siis on? Siin on nüüd see asi, et korraldajaga, Peelda ja mida me peame taotlema, on see, et et need animatsioonid, mis tegelikult on, on väga huvitavat, orienteeritud tervikut, näda nagu lugu jutustuseks kokku põimitud Eestit tutvustavad klipid ja täpselt samuti on ka külge arvutites püüame rõhuda kunstilise vormi peale, et nad oleksid võimalikult haaravad nad tõmbaksid külastajad endaga suhtlema. Ja noh, selge see, et, et noh, EXPO oodatakse 40 miljonit inimest ja külastajaid on erinevaid. Kindlasti on selliseid, kes on väga väsinud, jalutavad paviljonis kõigest läbi aga, aga kindlasti on ka see kontingent, kes Eesti vastu huvi tunneb. Järgmise kaastöö on meile saatnud Pärnust Viktor Kaarneem. Ja nagu kohe kuulete, on jutt kohaliku teatri uuest lavastusest. Pärnu teatris Endla esietendub täna õhtul itaalia näitekirjaniku Louisi Lunari komöödia Senaator Foxi püha perekonda. Näidendi on Pärnu Endlas külalisena lavastanud Vanemuise teatri lavastaja Tiit palu, kelle jaoks on senaator Fox sama autori teine lavastus. Tartu Vanemuises mängitakse luincilunaari näidendit kolmekesi kahevahel. Pärnu Endlasse on esietendusele oodata Nende näidendite autorit Itaalia literaat ja teadlast, Luitšilunaarid, kes külastab Eestit esmakordselt. Lisaks senaator Fox'ile häirib autor vaadata ka Tiit palu Vanemuise lavastust lavastajaid. Palu, mis köidab teid Luitšilunari näidendites, et taas tema loomingu poole olete pöördunud. Eelmine lavastus kolmekesi kahevahel oli väga edukas ja see oli väga hea teatritekst luidžunud mulle saatnud kõik oma näidendit, mis tal üldse on ja nende hulgast ma näen veel näidendeid, mida ma tahaksin teha ja Eesti teatrid on minu poole pöördunud huviga, et kas mul ei ole midagi välja pakkuda ja midagi mõnes teatris veel teha. Lutši on praegu elavatest itaalia näitekirjanikest vast kõige tuntum ja kõige rohkem mängitav viimase 10 aasta jooksul maailmas. Tema kõige parem teose kõige rohkem mängitud teos on jah, kolmekesi kahevahel, aga ka Senaator Fox on leidnud vastukaja kogu Euroopas. Itaalia teater on eriline teatrilaad komeetodellarte, see on välja kasvanud itaalia rahvateatrist. See on farss, seal laadateater ning Luitši on möödudel artett kasutanud tänapäevaste teemade lahkumiseks. Minule isiklikult sobib komöödiavorm, mis muidugi ei tähenda, et kui mööda peaks olema kergemeelne teatritegemise viis, ma arvan, et kui mööduda saab lahata väga keerulisi, tõsiseid küsimusi. Nüüd siis Pärnu Endlas Senaator Fox ehk püha perekond, mis on selle näidendi põhiteema, kuhu selle näidendi võiks liigitada. Meie oleme pannud žanrimääratluseks moraalikomöödia, kui müüdud on. Ta räägib korrumpeerunud poliitikust, kes peab laveerima valede vahel, eks ole, kui, kui sa juba korra oled valetanud, siis sul on raske seda, seda valeta kogu aeg meeles pidada, aga inimene, kes kogu aeg ainult valetab, valetab oma perekonnas, valetab oma naisele, lastele, valetab oma oma sõpradele. See on huvitav teema. Ja see on huvitav asi ka näitlejale mängida, sest negatiivset kangelast on alati alati huvitavam mängida kui positiivsemad ja negatiivsed kangelased või negatiivset iseloomujoontega kangelased või tegelased on selles etenduses kõik. Itaalia poliitika on korrumpeerunud poliitika, sünonüümi ja sellist korrumpeerumise või mölaklust kõige kõrgemal tasemel esineb ka meie elus nii sageli, et selles etenduses on küllalt palju äratuntavat, ehkki otsesed viited puuduvad. Näidendis on tekst, et tõelised poliitikud surevad ainult vanadusse. See meie peategelane, see nato foks sureb südamerabandusse, nii et selles mõttes ta pole õige poliitikuid, tal on ka südamesse midagi säilinud. Aga kui lüüa leht lahti ja, ja libistada pilku mööda kohalikke uudiseid, siis on ju korruptsioon, korruptsioon, korruptsioon, kogu aeg. Korruptsioon on ka selle selle tüki teemaks, ma usun, et seal on midagi, mida vaadata, ära tunda siia. Tähendusele on oodata ka autorit ennast. Kuidas juhtus, et temaga kontakti leidsid? Lutsidurnari elab Milanos ja tegeleb viimasel ajal ainult näidendite kirjutamisega. Ta elab sellest, sest teda lavastatakse nii palju ning tal on ilus komme käia nendes paikades, kus teda lavastatakse. Kontaktiga leidsime kolmekesi kahevahel tegemise ajal. Nii temal kui minul on kodus internetiühendus, mis tähendab seda, et kilomeetrit tuhanded kilomeetrid meie vahel ei oma mitte mingit tähtsust mõne sõbraga väikses linnas sa kohtad harvemini kui sõbraga kaugelt arvuti vahendusel. Näidendi Senaator Fox on eesti keelde tõlkinud Eva kolli nimiosas senaator Foxi mängib Endla lavastuses Jaan Rekkor. Teistes osades on taas Pärnus külalisena Carmen Mikiver ning Endla näitlejad Liisa Aibel, Tõnno linnas Ahti pudersel Laasovi Ago Anderson. Kunstniku töö on lavastusele teinud Ene-Liis Semper ning muusikaline kujundus on lavastajat Tiit palult. Ja me jätkame teatri teemadel, kõneleb Pille-Riin Purje. Üleeile Draamateatris esietendunud kanderi jeebi kuulus muusikal Sorbas on küllalt paljudel meeles Ingo Normeti lavastuses Endla teatris 1989. aastal. Siis oli nimiosas Feliks Kark, nüüd on Sorbas noorem vend Tõnu Kark. Üks osatäitja läbib mõlemat lavastust Silvi Vraidi ennustus jõuga Seraabian, kelle laulja olek köitsid taas. Ju olin 11 aastat tagasi vaatajana vahetum ja vastuvõtlikum sest mälus püsib Normeti lavastus, mitte detailsena, aga puudutava õhustikuga. Eriti eredalt meenub plii tedre sarmikalt mängitud Hortaansi saatus tema surmastseeni valusalt pingestatud kontrastid. Aga põhjus võis olla ka selles, et tookord nägin sisse mängitud lavastust praegu veel Crumpliku võitu esietendust. Ivo Eensalu on näib, et programmiliselt end lastelavastustest üle kasvatanud ja mastaapsete muusikalidele pühendunud lavastades keerukaid meelelahutuslike ja tänulikult juba ette garanteeritud publikumenuga massitükke nii linnahallis kui nüüd draamateatris. Noriva kriitika osaks jäi kuulatada Buzuki helisid ja nautida tantsunumbreid liikumisjuht Laine Mägi. Sinna vahele aga väsida keskpärasusest sirgest tuhmivõitu režist. Ja kujutleda, milliseid sügavusi võiksid tegelaskujud seega näitlejad saavutada ka muusikali näiliselt lihtsas skeemis rääkimata ausammast ja keerukamat suhtlemisest tegelaste vahel. Midagi kammitseks, teatav lapselik tehtud mängumaneer. Kahetsedes imestada, et nimi osalisel on varuks kõigest paar žesti, liigutuste reageeringut, millega tulla läbi kogu Sorbase rikka rolli. Ah see ongi siis isikupära, muutumatu, ilmatu lai naeratus, põlvist nõtkub ja õhus õieli kätega vaimustus ning juba vist päästmatult Tõnu kargilik kõnemaneer. Angelina Semjonov, Ahortaan, siis võib aimata mõndagi liigutavat, aga poolele teele jäi veel tema ja Sorbase lugu. Rohkem tegeldi kummagi sooloetteastetega. Hortaansi mängib ka Anne Reemann. Nihkose introvertne roll näib üksjagu tänamatu, aga on võimaluslik. Veiko Täär muidugi sobib tüpaažilt ja rolli iseendaski väljamurdev lõputantsu nuhkelt teostatud. Ainult kui sellega kaasneks killuke sisimat tuld ehk seesmist arengut. Eks seda võib edaspidi veel oodata. Uhke ja tume saladuslik lesk oli esietendusel Kleer Mai Baum mängib ka Garmen Tabor. Nihkose ja leseliinis on Aimumas plahvatuslikumat võimalust. Samas mõjus üks võtmehetki noormehe valgusesse astumine üsna plakatlikult. Esietendus võeti vastu suisa ovatsioonidega ja ega publiku rahulolu ühe või paari kriitiku nõudlikum pilk niikuinii ei kõiguta. Täissaalide tänu muudab tegijad isekeskis rõõmsaks ja mida teatrile veel vaja. Aga puudu jääb sellest tundest, et kõik sünnib esmakordselt. Ometi on just see Sarbase elukreedo. Eestis ei ole 1000 aastaseid puid, nagu mõnel teisel maal on ette näidata. Ometi on puud ja mets eestlasel olnud olulised nii vaimses kui materiaalses mõttes. Ja seda sidet aegade taha rõhutab ka üks näitus, mis on avatud Eesti akadeemilise raamatukogu fuajees. Saan Hendrik Relve koostatud näitus aastatuhande mets aga selle näituse koostamisel on tal olnud palju abilisi ja need abilised on olnud noored. Hendrik Relve. Sellel seltskonnal on üks nimi on Metsanoorte Ühendus ja teine nimi on metsa, ordus on üks ja sama seltskond ja see on kusagilt keskkoolist alates kuni tudengite ja natuke vanemateni välja. Neid ühendab siis selline loodusesõbralik ellusuhtumine ja, ja pehmed eluväärtused ja, ja siis huvi Eesti looduse vastu. Ja selle seltskonnaga. Me tõesti tegime kolm aastat tihedat tööd, kammisime kõik Eesti maakonnad läbi. Meil oli muidugi väga palju abilisi, meie oma seltskond oli, kui me väljas käisime, kuskil võib-olla paarkümmend inimest, aga need, kes meid aitasid, neid oli ikka sadu. Me kõigepealt ju saatsime nii-öelda meedia kaudu välja sõnumeid. Meid huvitavad suured või tähelepanuväärsed puud ja meile tuli palju vastuseid põhiliselt koolidest ja pensionäridest kõige rohkem. Ja looduskaitsetöötajatelt muidugi, ja, ja metsameestelt ja ja nende juhtnöörepidi samuti kõiki kaitsealuseid puid pidi käies siis sai kolm aastat igal suvel kammitud maakond maakonna järel läbi ja niimoodi ühtviisi vormistatud. Me kirjeldasime siis umbes tuhandet puud. Nüüd te tegite teatud valiku nendest 1000-st puust ja te siis otsisite ka materjali, suulist pärimust, nii kohalikelt inimestelt ma kujutan ette, kui ka siis kirjandusmuuseumist, ma ise olen olnud põlispuudesse kiindunud aastakümneid ja ütleme, niisugused eriti kuulsad puupersoonid on mulle ikka ikka vanad tuttavad. Aga jah, see oli väga tähtis, et kohapeal puu lähedalt küsitleda inimesi ja saada nende käest siis neid, neid lugusid ja, ja terasid ja mälestusi ja, ja mida iganes, mis on seotud selle puuga. Tooge mõni näide nüüd niisuguste värvikate puude kohta, mida te olete pildistanud, mis on need sellel näitusel ja mille kohta on ka siis mingisugune ilus lugu, tuleb meelde, tülivere tamme juures on Johannes selline seitsmekümneaastane mees, see puu on ise ka äärmiselt põnev, tema sees on niisugune õõnsus, kuhu mahub paar inimest sisse ja ja selle kohta on rahvajuta kirjandusmuuseumist juba eelmise sajandi keskpaigast alates. Ja tema ise räägib neid näiteks üks, mis on niisugune, et miks tülivere tamme nimi on tülivere tamm. Nimelt, kui nüüd külas läheb tülli üks mees ja naine ja nad ei saa kuidagiviisi lepitud, siis viimane võimalus, mida külarahvas saab lubada, on see, et pannakse see tülitsev paar sinna tülivere tamme õnsusesse ja see on parajasti nii kitsas, et sinna mahub kaks inimest hästi tihedalt üksteise vastu seisma. Ja kui nad õhtuks sinna on pandud, siis hommikuks annad kindlasti leppinud, kuidas te lühidalt iseloomustaksite eestlase suhet puu ja metsaga nüüd kuivatame sajandite taha? No ma arvan, et Me olemegi mingis mõttes metsa kaudu ennast määratlevad ja puude kaudu ennast määratlevad ja tegelikult saab sellest alles siis aru, kui sa natukene rohkem maailmas ringi rändad ja natukene rohkem teiste rahvastega räägid ja suhtled. Meie peame seda nagu endastmõistetavaks, aga see, et meil on nii palju näiteks pühapuid säilinud siiamaani seal, see on väga haruldane Euroopas. Ja ma arvan, et, et puud on tegelikult siuksed pärimuste kandjad, nad on nagu mingisugused magnetid, käsnad, mis imevad enda sisse põlvkondade lugusid, põlvkondade mälestusi ja, ja selle kaudu jälle järgmine põlvkond saab nüüd endale ja mida kauem see puu on olnud, seda rohkem ta kannab. Enda võras kogu oma kujus ja olemuses, kultuuri. On olemas ilus rahvusvaheline sõna, multifunktsionaalne see sõna võib tähendada mitut asja, aga tundub, et ta sobib tähistama ka Tallinna kõige nooremat, kõige värskemat kultuuritemplit. Siit jätkab juba maris Johannes. Õpilased õpivad ja õpetajad õpetavad Eesti Muusikaakadeemia Rävala puiesteel elab oma täisverelist elu. Et üks nii suurejooneline hoone Tallinna südalinnas võib asjasse pühendamatule jääda peaaegu märkamata ta seda ei jõudnud, ära imestada möödunud reedel, kui olin kutsutud sinna majja ühe näituse avamisele. Aga äkki on meie kuulajate seas minusuguseid teadmatuid? Veel seepärast küsisin Muusikaakadeemia prorektorit Marje Lohuarvult kui avatud on nende uus kodulinnarahvale. Ja muusikaakadeemia positsioon Eesti praeguses ühiskonnas julgen arvata, on kõvasti muutunud. Varem tõesti, vahest oli selline tunne, et meid nagu tegelikult ei ole olemas, kui tuli meile mingi väliskülaline ja ma tõesti võtsin ta ilusti vastu meie Kaarli puiestee mõnes siis ta küsis mõningase ealisi jutuajamise järgi, et viige mind muusikaakadeemiasse. Ja siis ma tõesti seisan fakti ees, et kuhu ma siis veel nüüd pean minema. Aga nüüd meil on suurepärane hoone ja muidugi sellega seoses ka meie muutume ilmselt Eesti ka Tallinna muusikaelus, mitte ainult muusikaelus, lihtsalt märgata odavamaks, me oleme juba reaalselt olemas, korraldame oma 120 kontserti aastas. Meil on oma sümfooniaorkester, kontserdid on meil põhimõtteliselt tasuta ja kui on mingi pileti hind, siis see on ikkagi minimaalne, võib-olla 10 krooni. Ja kontserdid on meil üldiselt siiski täidet. Ma mäletan, kui me tegime selle aasta septembris Eesti muusikafestivali, mis ühendas endas Kuut kontserti, erinevate erialade üliõpilased, esinesid, saab. Me tellisime teoseid oma noortelt heliloojatelt üliõpilast, et mis sai ette kantud siis tõesti meie kitsukene kammersaal ei mahutanud kõiki kuulajaid, see tung oli niivõrd pöörane sinna, kui nüüd keegi tahab siia majja midagi vaatama tulla või üldse ka maja ennast vaatama, et noh, on ka see võimalik ja tuleb võtta ühendust ja, ja teatada enda soovist. Ja me tõesti, me püüame vastu tulla igatpidi. Kontserdid on selle maja pärisosa, siin on asjahuvilistele avatud väärt raamatukogu ja eksponeeritakse Eesti kunsti. Aga nüüd siis maalitud muusikast näitusest, mis sündinud lavastuskunstniku Liina pihlaku juhendamisel meie kunstiakadeemias ja siia muusikaakadeemiasse üles riputatud Liina Pihlak. Ma olen seda tööd juhendanud seal nüüd juba neli, viis aastat. Olen endale töötanud välja niisuguse metoodika, et me algame peale puhtast muusikast, sellepärast et kuna üliõpilased on harjunud kujundama teksti siis ma tahaksin, et nad hakkaksid kujundama ka muusikat, need näiteks muusikale rahastustel annab sisu muidugi tekst, aga terve tundetooni ja koloriidi ana muusika. Ja sellepärast me oleme aastaid teinud niisugusi eelharjutusi, et me oleme antud teose kohta teinud ka maale. Tooge näide mõnest teemast, maalide muusikat, aga aga kuidas need pealkirjad võisid olla, tähendab esimeseks teemaks ma panin lihtsalt puhta muusika ilma mingisuguse informatsioonita. Et üldse mitte öelda, kes on helilooja, mis on teose nimi, et nad oleksid täiesti nagu puhtad lehed, läheksid selle asja juurde. Teiseks teemaks ma andsin neile juba teatud stiilid ja paluksin neid natukene kokku viia vastavate kunstistiilidega. Ja nüüd kolmas teema on siis programmiline muusika ja siis on mul veel kevadel niisugune teema, et originaal ja töötlus. Ja siis ma tahaksin viimasena anda ühe muusikapala, nad maaliksid seda muusika kulgemist. Et looksid ühe teose põhjal väikese seeria teoseid, sest noh, muusika ei ole, jõuab ainult ühe hetke hetkemeeleolu, noh, siin praegu on igast teosest, noh üks üks pilt mingisugune noh, valdab meeleolu. Ja nüüd meie tavakohane kontserdi kommentaar kõneleb Ivalo Randalu. Pelk Eesti kontserdi kavaraamatus ütleb, et kui täna võib nende poolest iga pere kenasti koos kodusooja nautida siis homme õhtul jookseb ehk nii mõnestki majast punane joon läbi. Tõsisemad lähevad kella seitsmeks Nigulistes. Särtsakas, kas rahvas kella kaheksaks Von Krahli saali. Nigulistes viib Hortus Musicus koos külalistega oma sarjas kirikupühademuusika läbi palvepäeva naaber tänavusega mängib Siuke veetrio Prantsusmaalt. Niisiis džäss ja täpsemalt avangard, džäss. Martin Kree on prantsuse 1990. aasta, džässmuusik mängib kuue ja 12 keelsetel nii akustilistel kui elektrikitarride bariton ja Feretleskitarvidel Jamudelgi pillidele. Meeskonda kuuluvad Bruno joon kontrabassil, riik, šamp, kaar trummidel. Nad ei esinda mingit kitsast või konkreetset stiili, vaid üpris rikkalikku segu, mida võib tinglikult nende omanäoks nimetadagi. Igatahes on nad suutelised mängima peaaegu kõik ning on eesotsas mussi tükk veega. Väga loovad muusikud. Tallinnaga jätkame. Teisipäeval tuleb Estoniasse Mozarti Beethovenit, Tšaikovskit, Brahmsi kavaga Kalle Randalu. Eile esines ta Valgas sama muusikaga ja nõnda on see nädal tagasi juba räägitud. Asi. Neljapäeval aga on taas sümfooniakontsert ja seekord astub ERSO dirigendipulti Olari Elts. Kui Andres Mustonen alustas kunagi barokieelse muusikaga ja on üle esimene läbi kõigi ajastute liikunud tänapäeva siis avalikkuse ees ja laias laastus on Olari alustatud vastupidist liikumist avangardist suure mineviku poole. Esialgu jah, küll õige lähedale, sealjuures kaasajast lahkumata. Ta nimelt on üheks kolmest oopusest nüüd ansambli lemmiku, jaapanlased toorutake mitsu, töö. Sei, see Teitsmi mentaalselt ligidasena, pealegi samuti või eriti mereteemalise Ena kõlada stack emitsuga kõrvuti CBC tippteoseid, sümfooniline süit erialapealkirjaga kolm eskiisi, meri on kirjutatud 1905. aastal ja võib küll öelda, et otsena tuuri jällegi selles peegelduvad muljed ookeani ja Vahemererannalt. Diskiisid on koidust keskpäevani merel lainete mäng ning tuule ja merekahekõne. Selles muusikas on hoomatavad nii helitult jõugevad pilved kui lainete pehme sillerdus. Nii tuule sosinad kui selle raugeda ohked. Eks partituuri kant, tõeline looduse hingus ongi teinud merest ühe maailma orkestrimuusika puu. Ning kolmandana Traveli Vals baasiks nõndanimetatud soovi kontserdite hellik pool elu kõrval. Seda ei tule võtta lihtsalt vahelsina seana koreograafiline poeem viinid, valsi žanris sümfooniline iseeritud tõlgendus selle arengus Schuberti Straussi dünasteni. Üks asi on loo juures siiski ka ebaõnnestunud seal kummati Traveli endas selgitav tekst, mis on sedavõrd udune, et no vähemalt koreograafia lausa segab. Muusika ise on aga lummav, selle liikumine muutub üha palavikulisemaks ja söesta peatumatud katastroofi poole. Tartlastele pole muud head öelda, kui kahest eelmainitud kõvast saavad nemadki osa. Homme, seega enne Tallinnat mängib algusega kell 16 Vanemuises Kalle Randalu. Hortuslased tulevad oma palvepäevaga samasse kolmapäeva õhtul. Regioonides toimuva osas pole pikka jutt enam vaja. Homme kell kaks alustab professor Lauri väinmaa jõhvi kultuurikeskuses kava sarjast elu kolm värvi. Kolmas see on must suuline kirgastumine. No ei, see pole sünge, tõsine ja ülev. Muusikaga küll. Rein Rannap läheb homme kella neljaks Rakvere kauri kooli, tema kava on meil samuti juba varem lahti, räägib prantslaste džässimehed. Martüüpweet riiust mängivad esmaspäeval kell 19 Viljandi kultuurimajas, teisipäeval kell 19 jõhvi kultuurikeskuses ja kolmapäeval kell 18 veel ka Haapsalu linnagaleriis. Ning reede õhtuks sõidab Põlva ei keegi muu kui rahvusmeeskoor juhatab Ants Soots. Kultuuriga ja saade on jõudnud lõpule, saate panid kokku Külli tülija, Martin Viirand uued kultuuriuudised nädala pärast.