Kultuuriga ja tere on laupäev, kolmas oktoober. Tuuliga stuudios Mari Tarand. Pean kohe ütlema, et mulle isiklikult jättis lõppeval nädalal kõige sügavama mulje tuuline sügispäev Alatskivil, kus tähistati Liivi muuseumikümnendat sünnipäeva. Kuid sellest kõigest räägime pikemalt nädala pärast järgmises kultuurikajas. Tänase saate läbiv teema on hoopis eesti kultuurisidemed. See, kuidas me suhtleme teiste kultuuridega, kuidas me ennast tutvustame maailmale. Saates esinevad Maimu Berg, Andres Ehin, Jüri Talvet, Lembit Peterson, Igor Karsnek ja mitmed teised. Briti nädal Tallinnas rahvusvaheline kirjanduskonverents Tartus PEN-klubi maailmakongress Helsingis. Sellega on öeldud, mõned saate peateemad ja nüüd kohe saab kommentaariks sõna kirjanik Maimu Berg. Saksamaa on meie huviorbiidis ja praegu eriti, sest eks seal lõppenud ja äsja valimised kus oli mitu Eesti ajakirjanikuga jälgimas, mis seal toimus, kommentaare on ilmunud lehtedes nähtud teles kuuldud raadios ja väga tore on ka see, et Saksamaa tähistab jälle oma ühinemist kolmandal oktoobril. No siis me teame veel, et Berliinis käivad suured ehitustööd võib-olla ka vastuolulisest suhtumisest nendesse ja nii edasi ja nii edasi. Teine asi on muidugi see, kuidas eestlased praeguse hetke saksa kultuuri tunnevad. Tähendab mitte Götet sillerit või Caspar David Friedrichi või Robert Schumanni, vaid saksa praegust kaasaegset kirjandust, kunsti ja muusikat. No kui teha niisugune viktoriin ja paluda, et haritud eestlane nimetaks kiiresti vähemalt kolm kaasaegset saksa kirjaniku, kunstniku ja heliloojat ja vähe sellest, et veel kirjeldaks, millega nad on hakkama saanud siis ilmselt väga palju me sellele vastata ei oska. Ja võib ju küsida, et kes selles süüdi on. Või on see üldse mingi süü? Hiljuti helistati mulle Berliinist ja üks raadiojaam sealt palus, et ma annaksin neile telefoniintervjuu. Ja paluti mul rääkida eesti kultuuri hetkeseisust. Ja see oli päris huvitav küsimus mulle ka, sest eks me ikka elasin eesti kultuuris, aga hetkeseisule ju alati ei mõtle. Ja maa valmistasin seda päris tõsiselt, et ma panin punktide kaupa kirja kõik, mis mulle oluline tundus suvisest muusikafestivalidest, kultuurikapitali, nja täisteatrisaalidest, kunstinäituste, suure hulgani ja triennaali, nii praegu ja Pärdist töörist, järvi, krossi ja tore, nii sai Niilus klantspilt, et hakkas natukene imelik ja. Ma mõtlesin, et tõepärasuse huvides peaks ka mõned tõrvatilgad Eesti hetke kultuuri meepotti leidma. No ma väga pingutasin ja siis ma mõtlesin, et need on näiteks raamatute kõrged hinnad ja luulekogude väikesed tiraažid. Aga needki tundusid rohkem nagu kunstlikud, kui päris tõelised mured. Ja siis, kui telefon helises ja mulle öeldi, et nüüd kohe hakake rääkima. Et pärast intervjueerija väikest sissejuhatust tulevad ka küsimus, et mul oli siis uhke tunne küll, mul on hea rääkida meie noore riigi pulbitsevast kultuurielust. Sissejuhatust, mida intervjueerija tegi, olin ma sunnitud paratamatult pealt kuulama ja hakkasid juba mõned kahtlused, ta oli lihtsalt pealiskaudne ja isegi asjatundmatu. Aga esimesest küsimusest taipasin, et olen rääkima palutud kui vene asjatundja järjekordselt. Vaata, ma ju armastasin venelast. Kui mu kevadel ka Saksamaal ilmunud raamatu pealkirja uskuda, kas te kirjutasite selle raamatu vene keeles, eks ole. Ja mis ajast Eestis eestikeelset haridust antakse, kui antakse, kui palju ilmub teil venekeelseid kultuuriajalehti ja ajakirju, kui palju on venekeelseid teatreid, see on kindlasti ka üks teema, mis sakslasi võiks huvitada, aga paraku ei ole see meie eesti kultuurielu hetkeseisule just kõige olulisem ja kõige iseloomulikum. Ja kuigi selles valdkonnas on Eesti näitajad nii subjektiivselt võttes täiesti kiiduväärsed. Aga kui ma ütlen, et neid ajakirju ilmub kolm või üks teater tegutseb siis saksa suurte arvudega harjunud publikule mõjub see järjekordse diskriminatsioonina. Ajakirja üks kõrgkool, üks teater siis protesteerisid, ütlesin, et ma nagu tahaks rääkida asjast ikka eesti kultuuri hetkeseisust, et kui me näiteks teeksime saksa kultuuriülevaate meie raadios, et me ei räägiks ju ka vist türgi kultuuriajakirjandusest Saksamaal või türgi teatritest seal. Ja peab ütlema, et ega mu sõbralik küsitleja selle vastu ka ei olnud, ainult et küsimus, et mis nüüd järgnesid, olid veel asja tundmatumat. Ta rääkis midagi seal seitsmekümneaastasest okupatsioonist ja. Ta ei teadnud üldse, palju neid eestlasi on ja palju neid venelasi meil siin on ja no ühesõnaga, ega ma ei tahagi teda ka nii väga süüdistada seda intervjueerijat. Sellepärast et me oleme oma pressis ka juba harjunud iga päev meie ajakirjanike pealiskaudsuse harimatusega hagi kokku puutuma. Ja üldse võiks asjale vaadata alati optimistlikust küljest, vaadakem siis sellest küljest, et kui tore, et Eestist üldse Berliini raadios juttu tehakse, meist räägid, takse huvi, pakume mingilgi määral ja pealegi on mu kaasa eestle, oli kena inimene. Ta kuulas mu etteheited viisakalt ära ja kuna tegemist polnud otsesaatega, ta lasi ennast parandada ja endale natuke teadmisi jagada ja lõpuks me saime vist päris kena ümmarguse jutu kokku, nii et eestlased olid söönud ja venelased ka tervet pärast tegin püksi järelduse ka sellest kenast vahejuhtumist, et muidugi me võime täielikult ignoreerida seda, kas keegi kuskil üldse meie kultuurielu vastu huvi tunneb. Sest ega meie kultuurielu siis sellepärast elamata jää. Meil käib siin välismaalasi ka esinemas ja ikka palju asju toimub, eks ole. Aga see, et meie autoreid ilmub mujal maailmas, Saksamaal ka ja meil on rahvusvaheliselt tunnustatud muusikuid ja ühesõnaga, see tekitab seal ka niisuguse mulje tõesti, et siin Euroopa kolkas mingi kultuurielu on ja siis võib ju küsida, et mis siin on. Nii et me oleme juba pikka sammu astunud selleks, et ennast teadvustada nendele läänele ühineval-Euroopale. Me oleme olemas nende jaoks, aga iseasi, kuidas me olemas olema ja kuidas meid identifitseeritakse seal kas eeskätt meie suure naaberrahva kaudu või euroopa kaudu või, või päris lausa otse. Ega see ei ole ainult teise poole viga. Siis me peame ikka ise ka mõtlema, mis me oleme tegemata jätnud ja juhused kasutamata jätnud Saksamaal Eesti kultuuri ja kirjanduse vastu ka läbi meie lühikese taasiseseisvumise ajal üpris suurt huvi üles näidanud, meid on siin korduvalt esinema kutsutud ja need on enamasti toimunud just saksa poole initsiatiivil, jaga saksa poole finantseerimisel. Aga meiepoolne samm on peaaegu astumata. Meie asi on seda huvi hõõgvel hoida ja isegi lõkkele puhuda, mida sealtpoolt ilmutatud on. Ja näiteks kui me praegu oleme avanud juba eesti kultuuri instituudid Helsingis ja Budapestis, siis võib-olla oleks ka aeg Berliinis niisugune instituut avada. Meil ei ole ju põhjust teistelt koga midagi oodata ja siis viriseda, et meid ei mõisteta. Me võime iseennast mõistetavaks teha ja asendamatuks teha oma kultuuriga selles ühinemas Euroopa kultuuriruumis. Ja ma arvan, et mida rutem, seda parem. Eestist kaugemal käinutest jagab täna oma muljeid Andres Ehin, kes viibis hiljuti PEN-klubi maailmakongressil Helsingis ja varsti pärast seda Peterburi lähedal. Huumor avas Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi ja Vene luuletajate-tõlkijate kohtumisel festivalil Nord West. Helsingis. Maailmakongressil oli meilt kaks ametlikku hääleõiguslikku esindajat. Märt Väljataga ja Andres Ehin. Teistelgi eestlastel oli vaata et veel vastutusrikkam muidki ülesandeid, nii näiteks sellel Benny maailmakongressil. Kaplinski juhatas ühte istungit, mis kandis pealkirja eurotsentrism. Maailmaküla ja Rein Veidemann juhatas väga menukat istungit, mille nimeks oli balti kirjandus. Võrreldes Praha kongressi, kus ma mõni aasta osalen paistis silma rikkalikult briljantidega ehitud, aadlidaame, kes kirjandussalongide liidrid, juhatajad kuskil Pariisis Londonis või roomas neid kaugesse põhja, Mass Helsingisse ilmus palju vähem. Võib-olla on asi ka selles, et Haaveli kantseleiülem, vürst sus Swartzenberg kuulus ühte Euroopa tuntumast aadlisuguvõsasse. Ka oli palju vähem näha jaapanlasi, keda oli hirmus palju Prahasse, kellest igaüks oli mingisuguse ülemailmse kirjandusliku organisatsiooni president või vähemalt peasekretär. Ega peale jaapanlaste enamasti keegi ei oldud nendest vaimsetest organisatsioonidest kuulnud. Aga väga palju Lõuna-Korea lasi. Aga siin Helsingis oli see-eest jällegi palju enam inimesi SRÜ maadest. Nii et kui, kui Prahas oli SRÜ maadest peamiselt esindatud ainult Vene ja võib-olla Ukrainas, sest üks härra oli ja, ja siis nüüd oli Ukraina Valgevene gaasiat, Kesk-Aasia endised nõukogude vabariigid kõik esindatud ja oli üks SRÜ päev, mis oli väga kurb ja pessimistlik. Kõik rääkisid järjest, kui raske olukord on ja kuidas vaesus takistab kultuuril areneda ja kultuur läheb põhja ja keegi mitte midagi teha ka ei osta ega tea, kuidas sealt välja pääseda. Nii et n kui organisatsioon on kindlasti palju uuenenud ja muutunud ja teistsuguseks saanud, kui sa kujutled seda kunagi, kui meie sinna ei kuulunud. Teadsime vaid, et see rahvusvaheline võimelisus, kirjanike organisatsioon maailmas toimib. Nojah, sel ajal, kui meie ülikoolis olime, oli seal võib-olla 50 maa esindajaid, aga nüüd, kui ma ei eksi peast mõtet, on vist 120 üksteisest küljest on penn jäänud jällegi muutumatuks need trükivabaduse, sõnavabaduse ja inimõiguste küsimused ja abikirjal, kelle, kes ühel või teisel maal represseeritud või koguni vangis on, võib protestid sel puhul, kui mõni kirjaniku ja ajakirjanik või muidu kirjutaja inimene on maha löödud kusagil nende asjadega pen tegelenud varem ja tegeleb ka praegu ja praegu on ehk kõige kurvemad ja kuumemad kohad on Hiina ja Türgi kus on väga palju kirjanikke ja ajakirjanike tagakiusamist. Aga neid see teine sõit. Selle ürituse hingeks oli Rootsi kultuurijatesse Moskvas Joan ööber kes on ka ise luuletanud suur luulehuviline ja sellepärast oli ta sinna kokku kutsunud luuletajaid rootsikeelsed ja venekeelsed, et võiksid vastastikku tuttavaks saada ja kas või koha pealt 11 teineteist tõlkida. Baltimaade kirjanikud olid mõeldud sinna suguseks väikeseks, meeldivaks, karmiks, tuuriks või vürtsaineks. Aga tegelikult ma arvan, et Baltimaade osa oli seal küllaltki suur ja, ja märgatav ja siis mul oli kaasas kõikvõimalike varasemaid tõlkeid vene, inglise, soome, rootsi keelde. Seda ma seal ka ette lugesin ja enda sabanud või eriti ei ole ilus kergitada, aga vist oli küll nii, et iga pala järel oli aplaus ja siis Ott Arder teise Eesti esindajana temaalses lausa laulis pelmani tuntud joomalaule mis ka rootslaste ja ja soomerootslaste üldise imetluse osaliseks said. Aga niisugune kohtumine annab ta peale selle meeldiva solidaarsustunde ja mõningate uute kontaktide otseselt tööks ka näiteks tulid sa tagasi mõned luuletused kotis, mida tasuks tõlkida loomingule vikerkaarele näiteks. Jah, ma arvan küll, seal oli näiteks venelastest oli väga hea luuletaja haarast, leib, kratt, ja kes on kas Samaaras hakanud välja andma uut kirjandusajalehte, mis püüab Moskva ja Peterburi kultuuriväljaannetega võistelda ja mis teeb seda üsna edukalt? Aga nüüd sinu väikesesse kodulinna Raplasse Kiiusse praegu sind ootab üks teatri. Ja Raplas tähistatakse Rapla linna viiendat aastapäeva ja sel puhul etendab Rapla teatritegemise selts strinberi näidendit isa ja siis mul oli palutud kah väike sissejuhatav sõnavõtt teha. Homme algab Tartus Eesti võrdleva kirjandusteaduse assotsiatsiooni teine rahvusvaheline konverents. Maailma luule postmodernismi ajastul. Selle hingeks ja vedrugs on professor Jüri Talvet, kes enne algavat sündmust rääkis kultuurikajale järgnevat. Mõte oligi koondada tähelepanu luulele seekord sest nagu teame, mõnel rool ja isegi väga paljudes paikades luulet peaaegu enam ei peetagi kirjanduse hulka kuuluvaks, vähemalt kirjastajad on suurenenud. Kas loobunud sellest arvates, et romaan on ainukene kirjandusliik, tõenäoliselt see siiski niimoodi ei ole. Sellised teame, et luulet ikkagi kirjutatakse kõigist moodsatest protsessidest hoolimata maailma mis tahes paigus. No peale selle muidugi postmodernsus iseendast poleemiline küsimus, see, nii ongi siis mõte kutsuda Tartusse maailma eripaigust õpetlased arutlema selle üle, missugune on luule kohta enam maailmas. Kas luulel on tulevikku, kuidas postmodernses luules seostuvad rahvuslik ja rahvusvaheline. Me oleme suutnud Tartusse kutsuda siiski õpetlasi päris kaugetest paikadest, siin näiteks Indiast tuleb India õpetlane professor maid, Ray, kes räägib india postmodernsest luulest praegusest luurest Indias. Hiinlanna, kes elab Itaalias, tuleb siia Leaks ja kes räägib hiina luulest? Üpris põnev on seal komputsiaanid ja playboy ja nii edasi on seal mängus võrdlev kirjandusteadus ei tähenda kaugeltki seda, et nüüd ühe või teise rahvuse esindaja peaks rääkima ainult oma rahvuse luules või vastupidi. Võrdlev kirjandus tähendabki oma rahvuse piiridest väljumist laiemates maailma kontekstidesse, nii näiteks jaapanlanna ai koroona ja kes on Pariisist, tuleb ka tema räägib hoopiski prantsuse luulest. Mul on väga hea meel, et lahkuvad esinejad Rumeeniast, millest me teame väga vähe. Ungarist samuti. Rootsist on kaks nooremat meest, üks neist on Eesti päritolu eeter Talmre kes räägib rootsi luurest ja samas roosade Mattias sõõre räägib hoopiski rootsi keeles kirjutava eestlanna Mariaga Mandre luulest. Nii et selliseid huvitavaid juhtumeid on kõik, see on paljuski tänu meie osalusele shokis vaese siis võrdleva kirjandusteaduse assotsiatsiooniga. Enamik neid tulijaid ongi just tänu nendele sidemetele, mis on seal tekkinud ja eriti viimasel sel la kongressil laidenis, kus olid koos komparatisti. Ja muide osavõtjate hulgas, meil on ka selle juhtkonda kuuluv Sven-Erik Larsen Taanist, kes on praegune uus sella Euroopa varahoidja ja selle täitevkomitee esindaja. Temaga tervitab meid selle konverentsi alguses Thomas Salumets, tema tuleb Kanadast k ige kaugelt Vancouveris ja teema on tal üldse humanitaarteaduste ja luulevahekord tänapäeval ja mina ise ka ja ma arvan, et ma olen saanud ette valmistada küll piisavalt selleks ma olin neli kuud Stanfordi Ülikoolis eelmise aasta lõpus ja seal just tegelesingi postmodernse luule lugemisega materjali olema jõudnud, kellud koguda äärmiselt. Ja niimoodi ma teen mingisuguse sellise teoreetilisevõitu sissejuhatuse ja selle järel ma keskendun hoopiski kahe eesti tähtsama luuletaja ka postmodernse ajastu tähtsama luuletaja Jaan Kaplinski Hando Runneli luule külje avamisele. Konverentsi avamisel tuleb esitlusele olen eesti võrdleva kirjandusteaduse assotsiatsiooni aasta kirja intelliteraaria kolmas number, kes seekordses numbris on rõõmustavalt palju eesti kirjandusest artikleid ja eesti kirjanduse käsitlusi. Laiemas maailm oli selles kontekstis ja seostes, on Toomas Salumäe. Sealt on väga põnev artikkel ja sealt sepsis Jaan Krossi, Jaan Kaplinski ja Lindakivi põhilisi hoiakuid kirjanduse ja elu eest. Ja siis on meie mitmed noored õpetlased Leena kurvet, Käosaar, vaatlev, Viivi Luike võrreldes maalrid Kätuudiga. Ja kokkuvõttes on, on, ma arvan, see number üks, üks kõige põnevamaid. Suur konverents on pühendatud professor Villem Alta mälestusele, kes oli pikka aega Tartu Ülikooli väliskirjanduse lugupeetud. Peod ja oktoobri lõpus saab 100 aastat täis Villem Alttoa sünnist aga igatahes on see konverents, pühendus Villem Alttoa mälestusele. Konverentsi eel, vahetult avatakse näitus Ülikooli filosoofiateaduskonna raamatukogus Villem Alttoa Ast Villem Alttoa. Suured teened on siis ikkagi selles, et see väliskirjanduse maailma kirjandus püsis Tartu Ülikoolis Eestis. Seda õpetati endastmõistetavat, olid need äärmiselt rasked aastad, kui tema seda tegi pärast sõda ja kus olid valistasid kõikvõimalikud ideoloogilised keelud, käsud tabud aga ikkagi tegi ja seda mäletavad väga paljud siin Eestis, kes on siis temal õppinud, Villem Alttoa, oli ka ikkagi poeetiline vaim, tõsi küll, tema suured tööd olid võib-olla rohkem proosa üle mõtisklused Kitzbergist Vildest. Aga siiski ma tuletaksin meelde, et Villem Alttoa koostatud on näiteks suured mahukad keskaja ja renessansi kirjanduse antoloogia, et kus on luulet väga palju ja seal ma tean, et ta ise näiteks on tõlkinud selle iiri saagad vägagi poeetilises, mida ma mäletan. No ma mäletan ka isegi nendest loengutest, kuidas hiljemalt tsiteeris näiteks Johannes Semperi tõlkes lääni sügise laulu Sügise vinge laskub mu hinge. Eestist esinevad inglise keelsel konverentsil Ene-Reet soovik Julius ürt, Rein Veidemann, Kersti Unt ja Sirje Olesk. Pilvi Rajamäe, Reet sool ja Jüri Talvet. Edasi lühemaid kultuuriuudiseid Loomingu üheksas number ilmus äsja ja tulvil huvitavat materjali proosast vanad meistrid, kui nii võib öelda Mati Unt, Arvo Walton siis Kruusvalli minimalismi ja Southern lopsakust ning Mart Kivastik ja Eeva Park, luuletavad näiteks Helvi Jürisson ja Peep Ilmet. Kohe kisub lugema Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma käsitus Tartu 1968 30 aastat hiljem. Udo Uibo on inglise keelest tõlkinud Salmon Rusty selgituse pealkirjaga heas usus, milles kirjanik 1990. aastal põhjendab ja selgitab oma teost vapustust ning valusaid kogemusi sellega seoses. Paula seeringi intervjuu Doris Karevaga kannab pealkirja. Ma kõnelen vaid sellest, mida salgan. Uute raamatute tutvustusi oli sel nädalal ka mitu. Nii näiteks tutvustas oma romaani kaardimajake Kirjanike Maja kohvikus Ira Lember. Armastust vihkamist, pettumust, seal on ka natuke müstikat sees, mul oli teda huvitav kirjutada ja loodame, et on ka huvitav lugeda. Piret Viires siin tegi kokkuvõtte. Ütles, et tema loodab, et meeldib. Et on haarava süžeega. Nii nagu tänapäeva, aga ta on umbes 20 aasta vältel juhtub, lõpeb 89. aastal sellel päeval, kui Balti kett oli nii konkreetne päev. Nii et me tunneme ennast ise seal oma ajas ära. Natukene allegooria on see, et me pole oma sinilindu taga ajama, aga ei näe neid, kes meile armsad kõrval on see ja võib-olla siis ka selle 10 käsu motiiv, mida me nii lihtsalt ja kergelt kõiki patustame, arugi seda. Ma küsin, Ira Lember teie käest veel hoopis teistpidi küsimuse jõuate te palju lugeda ja praegusest selles kirevad raamatuletis leida need oma raamatut ja mida te näiteks viimati tõelise mõnu ja huvi ja naudinguga lugesite. Ega ma palju osta maiga raamatukogust nõmmeraamatukogu kasutan ja praegu naudin, ei ole lõpetud, seda ruttu ei saagi lugeda. Krossi paigallendu. Täna, kolmandal oktoobril saab 75 aastaseks heldia Estam, keda meie kultuuri üldsusel oleks põhjust tunda. Ta sündis Tartus, kultuuriajakirja oli on väljaandja ja samanimelise kirjastuse omaniku üürinaelapea tütrena. 20 aastasena läks tütarlaps koos vanematega põgenemisteekonnale, elas üle surmaohtliku meresõidu 1944. aasta sügisel või Saksamaal põgenikelaagri tavaline teekond nii paljudele eestlastele ja asus hiljem juba abiellunud elama Ameerikasse. Tema rahvuslikus ja kultuuritööst tuleb mainida tööd Ameerika hääle toimetuses aastail 1984 kuni 1990. Ajakirjanduslik tegevus oli alanud juba palju varem. Ta on teinud kaastööd Vaba Eesti sõnale ja meie elule Torontos ja tulimuld on avaldanud tema artikleid ja luuletusi. Samuti oli ta naisteajakirjanik Triinu toimetaja. Peale ajakirjanduse ja võrdleva kirjandusteaduse on helgija Estam õppinud ülikoolis ka Fotograafiat ja tal on olnud personaalnäitusi. Nüüd unistab ta, et saaks oma fotosid näidata ka Eestis ja heldia. Esta elab nüüd Eestis Otepääl ja sinna saadamegi temale, kes ta on teinud nii palju eestluse hoidmiseks välismaal. Oma sünnipäeva õnnesoovid. Nüüd aga veel teinegi raamatu tutvustus. Alo Murutar on kirjastuses Elmatar avaldanud noorsooromaani nohiku seiklused. Autor teadaolevalt esimese kursuse üliõpilane, varjub pseudonüümi ess-k Richardson taha. Esmane väärtus on minu arvates selles, et lõpetab ära võrdlemisi pikaaegse vaikelu noorsookirjanduse valdkonnas. Ma usun, et see põlvkond, keda mina esindan ka suhteliselt noor põlvkond, mäletab toomas linnupoega, mäletab Agu. Sihvka annab aru ja taolisi raamatuid, aga praegu on tükk aega olnud ikkagi suhteline vaikus. Sellega on nüüd see vaidlus läbi ja ma arvan, et mina, minu kolleegid on seda raamatut väga usinasti lugenud. Ja nad avaldavad oma üldist rahulolu sellega, et see on see enesekiitmise staadiumis. Raamatu rakurss, millega kirjeldatakse, noh, ütleme keskkooli 10. klassi taseme umbes vanusegrupp tegemisi on selline. Karupoeg Puhhist sihuke pisut iyahtlik psühholoogid ütlevad siis pisut Anderdo mingis mõttes kannataja mingis mõttes nohiku, ühesõnaga nohiku rakursist. Trastiks on väga vahvad illustratsioonid. Sellele kontrastiks on siuksed tugevat iseloomujooned. Selle noorikul on head sõbrad, soovitan, kui ta selle kätte võtate, siis varuge nii poolteist, kaks tundi aega, sest et käest ära seda ilmselt ei pane. Tartu lasteteater on see, kes oma töö suunab noorele vaatajale. Seal esietendus sel nädalal 10. hooaja algul saksa kirjaniku Mika nende ilma lõputa lugu Tallinnas salongteatris on, ta ei anna meetov toonud lavale tükitöö ja armastus, see on Tammsaare tõe ja õiguse esimese osa ainetel. Rakveres esietendus eile Vahva sõdur šveik. Homme on esietendus Tallinna Draamateatris Tom Stoppardi armastuse leiutajad. Lavastaja on Hendrik Toompere juunior. Aga juba täna esietendub Draamateatri väikeses Stahlis Toomas Bernardi komöödiaharjumuse jõud. Teose tõlkinud Jaan Undusk, lavastanud Lembit Peterson ja Lembit Peterson. Iga ajas juttu Pille-Riin Purje. Tegemist on austria kaasaegse autoriga, kes suri 89. aastal. Tema loomingust on eesti keeles ilmunud romaan, külm auto, õppinud Mozart, tõumiseni, muusikat Patriot kirjutanud muusikaarvustusi, mingi periood oma elust mänginud ise laval. Tema looming on küllaltki keeruline ja omal ajal oli ta Austrias isegi teatava siukse skandaalse kuulsusega autor. Opositsioon Austria riigiga ja Austria elukorraldusega sellides väljendusega tema loomingus konkreetse näidendi kohta nii palju, et jääb kuskil nihukese komeetodellartest lähtuva traditsiooni ja ütleme tšehhist lähtuva traditsiooni, kokkupuutepunkti raskemaid näidendeid, mis mul kunagi on ette tulnud, avastada just oma ülesehituselt, oma teksti ootamatute käikude poolest, aga samas kaiks poeetilisemalt valuvamaid näidendis Aleks tsirkusetrupp ja direktor kari Paldil on see, mida ta 22 aastat püsivalt oma trupiliikmetega läbi püüa, püüa mängida ükskord perfektselt pärast tsirkuseetendust maha Schuberti pudelikvintett. Lavastus viib kokku draamateatri näitlejad ja teatrumi. Noored näitlejad. Mul on olnud õnn töötada ka 11 hoidvate inimestega. Et tupp on minu meelest täiesti kokku sulanud nii Aarne Ükskülaga kui ka Ain Lutsepp, aga ma olen töötanud enne nii Draamateatris kui Arneks. Viimati Teatriumis, kus ta mängis kreooli ja üliõpilastele on see kokkupuude professionaalsete näitlejatega, riigiteatri laval. Et see oli kõik selle koostöö eesmärke, et mingil etapil olgu järgus, kuhu nad olid jõudnud proovida kokkumängu, professionaalsete näitlejatega ja see töö on olnud raske, aga aga rõõmustav. Filmikommentaar on täna Piret Pääsukeselt. Pärast märatsevad hiidsisaliku ja kõikvõimsaid kommunisti kangelasi viimsepäeva lahingu ja muidu suure paugu vahel jõudis meie ekraanidele ka meeldivalt inimlik linateos Robert Redfordi hobulausuja, mis valminud Nicolás Evansi samanimelise bestselleriks saanud juba eesti keelde tõlgitud esikromaani ainetel. Kristin Scott Thomas kehastab selles ajakirja peatoimetajat fännid, kes suurlinna kiires argipäevas pole taibanudki, millel on ta kaotanud sideme oma teismelise tütre Kreestiga ja millel on tema karjerismi ees taandunud armastav abikaasa. Üks vaikne talvehommik aga toob nende pereellu järsu pöörde. Koos parima sõbrannaga ratsutama. Näinud kreis satub avariisse, kus sõbrannastab surma. Kreesil tuleb amputeerida jalg ning tema teine lähedane olevus hobune. Pilgrim lub läbi elatud šoki mõjul ega lase endale enam kedagi ligi. Mõnda aega püütakse peres optimistlike loosungite abil edasi elada, ent siis mõista bänni, et tal tuleb leida abinõud tütre aitamiseks. Ja tütrele annaks eluisu tagasi eelkõige tema hobuse paranemine. Pärast pikki otsinguid Sabeni kaugel Montanas elab tombuckeri nimeline mees niinimetatud hobulausuja, kes tegeleb probleemsete hobustega. Hänni käsutab tütre autosse, laseb hobuse treileriga taha haakida, haarab kaasa sülearvuti ja mobiiltelefoni, et oma töid distantsjuhtimisega teostada ja asub New Yorgist teele lootuses, et saab selle mehe teeneid osta. Ent Buckeri farmis keset ääretut loodust ja looduslähedast elu nii oma hämmelduseks hoopiski iseenda eluhoiakuid ümber hindama hakata. See on üks lugu, mida filmis jutustatakse, lugu, millele saab kaasa elada, mille tegelastega pole keeruline samastuda. Teiseks on nimikangelase hobulausuja lugu. Pokkeritaolistest meestest räägivad Metsiku Lääne legendid juba mitusada aastat. Hobulause Need on mehed, kes oskavad ilma jõhkrate jõuvõtete ta metsikuid hobuseid taltsutada ja vajadusel ravida. Olgu nende oskused pärit põlvest põlve edasi antud salateadmistest või hoopiski taevalik kand. Ikkagi on ateiste tavalist inimeste jaoks kangelased. Ent kuigi Don Bucker Robert Redfordi enda kehastuses ravib lõpuks terveks nii hullunud hobuse kui sandistunud tüdruku hinge, pole tema lugu. Temagi on vaid inimene, kellele küll antud erakordsed võimed, kuid kes on pidanud selle esto oma omade ohvrid. Niisiis on hobulausuja eelkõige film, tasakaalu, hingerahu, otsimisest, elus julgusest teha valikuid, sest alati tuleb sammas millestki loobuda ja lõpuks ka teiste meie lähedaste ja nende valikute respekteerimisest. Loomulikult on filmis ülistust loodusele nii eetilisi kaljumägede ja tuules lainetavates vannide panoraame kui ka väga lühitäit, kuid kõnekaitse uuri plaane hobustest. Ent kui võrrelda seda Robertit spordieelmise lavastajatööga aastast 1902 filmiga Riveranstroovit jõgi voolab läbi elu, mis oma looduse imetlemisega muutus Stenki mentaalselt igavaks, on hobulausuja igati tasakaalustatud. Omale kõrvale kui hingele midagi pakkuv teos kõige oma 168 minuti jooksul. Igati väärt saavutus 61 aastaselt Robert reetwordilt, lavastaja, produtsendi ja ühe peaosatäitja kolmainsuses. Olgu veel öeldud, et filmivõtted kestsid kaks aastat. Enne alustamist aga otsis reetwordi üles tõelise hobulausuja vak brannameni kes olnud prototüübiks Nicolás Evansile tema romaanikangelase loomisel. Mainekas hobulausuja oli filmi juures konsultandiks tema juhendamisel omandajastereid Ford vajalikud lasso käsitsemis. Võtted, kehahoiakud hobusega suhtlemise viisid. Keerulisemates olukordades oli haka bränna Mantaletublandiks. Ja nüüd lapsena Ene Jürna. Tuleval esmaspäeval, viiendal oktoobril kell 10 homme avatakse Tallinnas Raekoja platsil briti nädal, millega tähistatakse Suurbritannia ja Eesti vahelisi sidemeid, nagu märkis Briti suursaadik Eestis Tim gradok. Selle nädala eesmärgiks on anda eestlastele ettekujutus kaasaegsest Suurbritanniast. Britney nädal hõlmab rahvaüritusi ja kontserte, presentatsioone ja ärialaseid, näitusi, kultuurisündmusi ja meelelahutust. Briti nädala kultuuriprogrammi tutvustab Imbi, Reet Kaasik, briti nõukogu juhataja. Briti nõukogu tegeleb ja kultuuri, hariduse programmidega Eestist on kultuuriatašee funktsioonidest, Briti nädal on muutunud juba traditsiooniks. Seekordne nädal kannab nimetust kaasaegne Suurbritannia ja oleme tahtnud näidata seda Suurbritanniat natuke teise nurga, millest me oleme harjunud teda kujutama maa härrana, kes läheb oma koertega jahile, kui siis kõvakübaras Londoni ametnikuga, kes tormab vihmavari käevangus tööle. See imidž Suurbritanniast on ehk natuke vananenud, sest tänapäeval, kui sõita Inglismaale, siis see rahvaste ja keelte paabel on midagi, mida võib-olla inimene traditsiooniliselt Suurbritanniat kohta ei kujuta. Rääkida nüüd nädala üritustest, siis parimaks esinejaks on barokkorkester Academy jaksanud, mõtlesin Fields, mille kontsert toimub teisipäeva õhtul Eesti kontserdisaalis. Teine natukene erineva kallakuga muusikasündmus on neljapäeval ja reedel toimuvate mustanahaliste kvintetti kontserdid nende Blackwossis ansambel, kes esinevad neljapäeval Tartus ja reede õhtul Tallinnas kontserdisaalis. Teine teema, mis läbib Briti nädalat, on kirjanduslik teema. Selleks on meil kutsutud Eestisse kolm kirjanikku poeeti kirjandusteadlast, kes esinevad nii loengutega kui loevad oma teostest katkendeid. Nende esinemised on siis reedel ja laupäeval Briti Nõukogu ruumides, reedel ja laupäeval. Muusikamajas kirjanduslike ürituste alla võiks lugeda ka näitusi. Esmaspäeval avatakse rahvusraamatukogus suur pasterite näitus, see on avatud kaks nädalat. Samal ajal näidatakse Rahvusraamatukogu seitsmendal korrusel briti kirjanikke tõlkeid, lisaks on ka eesti lapsed proovinud kirjandite kirjutamisel nii et kirjandite ja joonistuste konkurss hilisena. Mina kujutan Inglismaal, see toimus juba siin, septembrikuus ja auhinnad nende võitsid. Selle antakse samuti kätte rahvusraamatukogus. Esmaspäeval kell kolm, kui toimub näituste avamine. Film on juba traditsiooniline. Kinomajas seekordne filminädal koosneb kaasaegse briti režissööri Kend lõutši retroperspektiivist algab esmaspäeval, lõppeb sisuliselt neljapäeval ja reedel toimub esilinastus Jon mädaki filmile, mis 97. aastal valmis, mis Braun kuninganna Victoria elust. Kõiki neid briti nädala üritusi toetavad ka Tallinna teatrid ja nad on selleks nädalaks spetsiaalselt välja valinud briti autorite töid. Briti nädala kultuuriprogrammi tähtsündmuseks võib pidada kammerorkestri sant maatininda fiils kontserti Estonia kontserdisaalis. Igor Karsnek, mida võiks öelda kontserdikülastajale orkestri tutvustamiseks? Selle kollektiivi asutas kuuekümnendatel Londoni Kuningliku Sümfooniaorkestri viiuldaja Nevil märlynar ning ajapikku on päikesest põhiliselt barokkmuusikat esitanud keelpilliansamblist välja kasvanud 20 liikmeline kammerorkester. Nende repertuaar on aastate jooksul muidugi tundmatuseni laienenud ning pidevalt on tõusnud orkestri reputatsioon muusikamaailmas nüüdseks Academy of Saint Martin Fieldsi näol tegemist maailmas kõige rohkem salvestatud kammerorkestriga, kelle esituses kõlab ühtviisi meisterlikult nii barokk kui ka nüüdismuusikaorkestrile töötanud kolme muusikajuhi käe all. Nendeks olid nimetatud söörline vill, märynar aiana Braun, nii praegu siis genes silita. Aastal üheksa, 93 pälvis Academy of Saint Martin Sheffield esimese orkestri maailmas briti kuninganna autasu oma väljapaistva tegevuse eest rahvusvahelisel areenil. Ning eks ole kõnekad ka kollektiivi teised auhinnad. Hakkame siis üles lugema kaheksa Edisoni Grand Prix ning mitmed kuldplaadid salvestuste eest. Auhinnaga pärjati neid Milos Forman filmi Amadeus muusika vastuse eest ning kes vähegi mäletab üheksa Oscarit võitnud filmi Inglise patsient siis ka selle filmimuusika on nende esitatud. Kenast silito on akadeemia Oksand Martin instabiilse kunstiline juht ning alates aastast 1980. Tal on väga kirju ja muusikaliselt rikas minevik, alustanud juba seitsmeaastaselt oma viiuliõpinguid jätkas ta neljateistkümnendail neid juba kuningliku muusikaakadeemia stipendiaadina David Martini juures hiljemgi, juba samas ning aastast 1971 on lito ka Kuningliku Muusikaakadeemia liige. Tilinendi plaatide nimistu on üsna aukartust äratav, sinna kuuluvad nii Händeli ooperi avamängud Holsti keelpillimuusika paremik, Britten, Elgar, Walton ja typet, ühesõnaga muusikat, barokist nüüdisheliloojate nii välja. Estonia kontserdisaalis kõlab minu arust sant Mardinset Filsi esituses huvitav kava Gustav Holsti pooli süüt nendesse kapridža Scertso kriigi süüt Holbergi aegadest. Nende retskis infoniette muuseas see on üks Poola helilooja. Suhteliselt viimaseid teoseid üheksakümnendates pärineb ja tšehhi helilooja Joseph supp serenaad essu kokkuvõttes. Teisipäeval esineb Estonias kordse tasemega kammerorkester. Kontserdi afiši viib lõpule Ivalo Randalu. Mulle jääb täna tutvustada mõneti teistlaadseid, kontserte tsid, kes Rootsi aeg 1980 899 kuuluv Bobo stentsoni triot ning Briti päevadel raames esinevat ansamblit pläkuoissis. Triot tuleks õigupoolest nimetada Põhjamaade džässi tri jaoks, kuivõrd kuulsate rootslaste pianist Bobo stentseni ja kontrabassimängija Anders Yormiini kõrval mängib löökriistadel taanlane Jon Christensen. Tip teads, see trio niiviisi on stentsonon modem džässipianistina püsinud eliidi seas üle 30 aasta. Ta mänginud koos ka Sten keetsid on seeerry, käri partoni jaan paar parki ja teiste meistritega. Stensoni arenguid ja suundumusi on hea jälgida plaadistuste põhjal. Nii on 70.-test täheldatav ameeriklasest pill bilansist lähtunud teisenemine oma euroopalikke isikupära suunas. Iseäranis kaunisunda lüürikuna. Igor Karsnek, keda äsja just kuulsime, tunneb hästi ka džässi poolt ja tanenditki, et praegu jaotub Bobo Stenssoni muusikaline aktiivsus kolme grupi vahel nendeks Charls loid kvartett Taiv Liibanonis kombel ning muidugi täiendad Riio stentson on ise ühes intervjuus põhjendanud niisugust mitmekülgsust järgmiselt. Selleks, et muusikas mitte kinni jääda harjumuspära lasesse rutiini tuleb pidevalt mängida erinevates koosseisudes. Lähevadki interpreedid, üks olulisemaid arenguruumi tagatisi sensorile on selliseks rutiinivabaks arenguks muidugi üsna palju võimalusi olnud. Oma praegust muusikalist käekirja iseloomustab pianisti, see nõnda. Minu mäng muutunud lihtsamaks ja selgemaks, ma olen ajapikku jõudnud sellele üha lähemale mida tegelikult tahan väljendada ning mu väljenduslaadki on muutunud märksa vahetumaks. Stevenson Trio kontsert toimub kolmapäeval kell 19 Estonia kontserdisaalis. Samas reedel neid päev varem, neljapäeval kell seitse Ülikooli aulas. Laulab läkuoissis Inglismaalt ja lauljaid on viis, kõik on mustad Suurbritanniasse sisserännanute järeltulijad, kes väga kinni oma identiteedis tehaksegi, vaid hakkab Bella neegrimuusikat kurbadest spirituaalidest kuni rõõmsa ja mitmekihilise muusikani. Inspiratsiooni on ammutatud need aafrika pärimusmuusikast pluusist, sässist, gospelmuusikast, kalüpsust kuni tänapäeva levi nähtusteni välja. Alustanud on kõik lauljad kirikus ja see ühine kogemus on ligi 10 aastat väldanud ühisinfitseerimised. Aluseks. Mõjutavad aga naiste hääled, neid ongi viiest neli. Sealjuures hoolitakse nimelt ka koolitamata häälevärvist. Kärol Pempeton. Ansambli muusikaline juht on olnud algusest peale ansambli kujunemise juures ja kirikuõpetaja tütrena said oma esimese muusikalise hariduse nimelt kirikus talulis kirikuks. Koordisega juhtis neid. Hiljem laulis ta koolikooris. Tema lapsepõlv möödus muusika keskel ja ta õppis varakult mängima klaverit, tšellot ja mitmeid puu Pille, kuid ise hindate inimhäält üle õige. Loodetavasti jõuab neilt meieni mitte üksnes eksootika, vaid ka sõnum, mida nad kannavad ja valget elegi lauldes. Küllap esmaseks peavad. See oli kultuurikaja, mille valmistasid täna ette Kelly tüli ja mari tarand kuulmiseni.