Täna õhtul, kui vihm, kõikide inimeste mõtted on juba tegelikult homse päeva esimese koolipäeva juures olen ma külas ühes peres, kus elavad kaks endist koolmeistrit. Hilja jah, Madis Levandi. Kui palju teil praegu aastaid on? Minul on 74. Minul on 90 ligi kuu aega öösi üheks kuur. Ja sellest eluojast olete te kolm-nelikümmend aastat õpetanud lapsi, niiet igipõlised koolmeistrid, kuidas te ise kooli läksid? Aitäh, mina olen sündinud ja kasvanud, kooli vajas, isa oli mul õpetaja soigus. Ja ma nagu seda päris esimest koolipäeva ei mäleta. Mäletan seda, kui vaja. Käisin esimeses klassis ühest Lindast, kes oli väga hoolas tüdruk. Nii et mingil määral juba lugeda, siis oskasid ära. Kas koolmeistri tütrel oli ka koolis lihtsam läbi saada, kui teistel tüdrukutel? Ei tea, isa nõudis ikka minu käest rohkem kui teiste käest. Kui ma läksin edasi Rakvere Õpetajate seminari, siis igatahes matemaatikas ja paljudes teistes ainetes olime nagunii tugevad, et seal algul oli nagu kordamine, et oli juba koolis nii põhjalikult läbi võetud. Minul on meeles küll, kui ma olen veel väike seitsmeaastane olin. Ja siis läksin katse kooli ja sealt oli siiski, aga mul Piiblu tükitasid kõik peas ja väga tark laps seal ja katsekooli ajal. No mida see katsekool tähendas? See oli see hetk enne kooliminekut sisse kesine, kui õpetaja tihtipeale tuli kurigi kooli katsuma, aga siis minister ka ligi ja siis see katsus siis iga kord ka nii siis nooremaid lapsi enne koolilapsi. Ja nii eden mul siin energiakooli köster. Tennis esimest koolis ja vaat siis räägivad, et, et ma valetan, revolutsioon ja meil õppi pärast, siis läksin Ko sõitsin koju kodus, siis vaatasin ülevalt Keldee pealt vaatasime öösse, mõisad põlesid. Nii et see jättis väga nii, muidu mullivad, sellepärast siis ongi nii hea, oli ajaloos edaspidi, meile tuletati, mõisad põlevad, saksad surevad ja metsa, aga see on meie. See oli väga kena. Ajalooline mälestus oli see. Aga muidu koolis oli muidugi kena olla ja, aga oliga niisukesi õpilasi kis olite sviidis, ei saanud hakkama sõnaga jumala jo kummaline letites. Siis ma sain Alagi põraga. Mul oli, selles mõttes on, 20 miili tuleb olijaid pagan seda usuõpetust ja, ja kirikule. Neid oli ikka roppu moodi palju, aga me poisid hakkasin juba hakkas nii nagu pilkeks võtma neid vannud liivi luutükke ja ja kõiki neid, kõik, mis vana piibliloos ei juhi Ajalu sätti tulija tihem koolis nagu poisid palju lugesin anidesse raamatukogus raamatuid ja ja, ja aga meil ju liha ka. Meil oli hea õpetaja univer tema väga pooldesse lugemist ja oli selle poolt ja köster Friedemann, see oli pärast Tallinna smanni Jaani kogudus. Looda sest jumala sõnast ja keegi, nii et otsekohe, nii et et mise keegigi tahtis. Kui ta hakkas tatra, rääkige, rääkige poisid taga, klas olime kõigis öös laulu joomingu palvuses siis poisid hakkasid kaarte mängida. Aga. Tema patria sees kõigis jumalast, aga poisid mängisid kaarte ja siis aga vaat, univer oli teistsugune. Liigutama Köstelt joonide tuli usutundi kõik kaardid ja gloobuse klass ja vaat siis rääkis, et vaatad, kuidas need usundusin, keeleni veerenud ja need hoobist. Teine. Teine minek, mida ma tahaksin nüüd paluda, teil meenutada on see, kui te läksite kooli esimest korda õpetajana. Mina lõpetasin 1933. aasta kevadel kooli ja sain siis õpetaja kutse, kuid töökohta ei olnud ja esimene koht oli siis siin parasmaa algkoolis viienda klassijuhatajana, kusjuures õpilast vanemad maksid siis minule palka ja niisugust suurt vaimustust ja toredus tagu oleks esimesel kooliaastal ja kooli. Ma ei tahtnud seda nagu ei olnudki selles mõttes, et oli üks niisugune poolik. Nii et muidu see oli nagu algkool, lihtsalt et vanemad omal soovil palusid viiendat klassi lihtsalt teha, jah. Selles mõttes, et see siit nad oleks muidu pidanud Pärnu-Jaagupisse sõitma. Aga see oli hobustega sel ajal ja see oli liiga pikk maa ja siis nad noh, võtsid nagu eraõpetaja selle viiendale klassile, aga esimesest neljanda klassini oli ikka riigi palgal. Sügisel siia, vaat siis oli juba sõdurid olid siin maades igal pool kolimas, olid sõdurid, olid sellised korteris ja kõik ja no mis siis teha, aga vot siis oli nõudmine. Sõdurid sital, viies kuskil mujal ei viidi ära tragöödiat, kutsuti mind õpetajaks ja joonelt järgmise aasta hakkas peale kursuseid meil vaid joonud õpetaja, kutsun kursused ja mina tegin siin kolm aastat läbi seal üht-teist 20 ja 21 saksa läbi ja anti siis algul kutsetunnistus. No läksin siis, hakkasin õppima kolledzis oma isale, ütlen oma linna kooli läksin, mina tahan õpetajaks õppida ja ma nii huvitatud sellest kõigest siis õppimise asemel ja nii muidu kõrval balane, ütlen ainult huvidoni raagi, et kui Läksin, õpetaja tuba või see ei oma elutubadesse kõik tuulised välja läinud ja viiene ja vaatasin siis, et need saavad siis minu eluruumid siia tulema. Ja siis ta pitseeritud seina peal oli kenasti suurelt oli kirjutatud. Toredalt. See oli seitsmeteistkümnendal aastal, te olite siis ise ju ka üsna noormees on kümneaastane. Üks, 20 Rumeenia, tulin tööle, arvutasin esimese raamatukogujoonelt õpilaste raamatukogu raadi baarsed, raamatut saime juba, sai ostetud, seal õpilased tõid raha päris. Ja siis korjan raha 1000 nitraat reaalkaovad või pole niikuinii tsaariraadio sellessaanidele osta. No vot ja siis läks koolielu tublisti edasi. Oleme nüüd meenutanud kaht niisugust võiks öelda toredat kooliminekut, aga lõpetuseks ma tahaks küsida, kas teil on ka meeles see esimene september, kui ei olnud enam vaja kooli minna? See päev oli väga nukker päev sest loobumine on alati raske. Õpilaste lõpupidu pidada igavest pain, kõigil lilled rindu ja see hoidiseid tahku meie, see on nii jälle süüvinud hinged. Minul jäi pärast kui ma midagi tegin, kui olin, või isegi unes. Covid olin veel koolidega, küll tulijale inspektor tulija tegelikult teda ei olnud, aga vaat unes tuli ta meie ikkagi, tähendab hea meel oli külmisel minevikust kooliaastat. Nii on kooliajast küll halba, ei saa seal midagi ütelda. Kui nüüd, esimesel septembril tulevad need möödunud aastat meelde kas õpetajale vanale õpetajale meenuvad ikka need kooli head küljed? Kool on otsast lõpuni üks hea koht. Ja esimene september, kui esimese klassi ja teise klassi lapsed lähevad il sinised, et vormimütsid peas, Ralitsed seljas, tõsiselt nii asjalikult kooli poole loob midagi ilusamat huvilist ei olegi. Kuulad alati uus, siin ei ole midagi korduvat, iga päev lähed tööle. Sa ei tea, kuidas Sa oled omal konspekti valmis teinud ja kõik mõttetud, lähed klassi? Hoopiski algab teisiti, kui sa oled mõelnud ja sellesse üks võluga on ja minu üles vis Vidule, nagu esimesel septembril on olnud. Et kasva, suudad niimoodi töötada, et see laps astuks kergel ja rõõmsal meelel kooli poole.