Kultuurikaja. Tere hommikust, on laupäev, 24. juuni ja kultuurikaja toimetamise, kordan mari tarandi käes. Aga ei ole meil täna tavaline laupäev. Selja taha on jäänud jaanilaupäev ja võidupüha. Ja üle kogu Eesti on neil öödel põlenud lõkked ja inimesed on kaua üleval olnud või mõned võib-olla ei ole üldse. Paljud on põlenud lõkked nii Lõuna-Eesti kuplite vahel kui süda Eestis kui neeruti järvede ääres Saaremaal, kui põhjarannikul igal pool kus tahes. Kultuurikajaaineks ühe paikkonna et selle kaudu näidata, et kui on inimesi, kellel on oma kindel usk väärtustesse mida võib-olla rahaga osta ei saagi, siis nad saavad suudavad läbi viia midagi väga ilusat ja endale ja teistele rõõmu valmistada. Ma arvan, et mõned kultuuriga kuulajad kuulavad seda samastudes ja öeldes uhkelt, et ka meil on niimoodi teised võib-olla mõtlevad, et natuke kadedalt, et miks meil nii ei ole ja kolmandat võib olla Löövad juba lähemal ajal pead kokku ja käed külge ja hakkavad mõtlema, kuidas ka oma kodupaigas midagi loovat ja head korda saata. Niisiis meie tänases kultuurikajas juhivad meid Tiiu ja ott Sandrak kelle aadressiks praegu juba pikemat aega on, kas siis Kolgaküla Kuusalu kihelkonnas? Ja tegelikult on õigem ütelda Kolga-Kuusalu vallas, sellepärast et Kolgaküla kirjutatakse siis kuus kilomeetrit edasi on, ongi Kolgaküla, mis kirjutatakse kokku ja siis lähevad kirjad segamini. Nii Tiiu ja Ott Sandraku, teie elukoht on juba hulk aastaid seal Kolgal kesklinnast Tallinnast, kolisite sinna. Miks. Hulk neljas aasta jookseb ogo, miks kolisime, tootsime linnast ära kolida maale ja eestypydi köidub palju ju tükk aega sai oodatud ja mõeldud ja ega see ei olnud muidugi juhuslik, et just nimelt kolka sai kolitud. Ja kindlasti üks põhjus oli see, et seal korralik kuul lausa keskkool olemas ja lasteaiad vastasmaja suuresti sai ka laste pärast linnast maale mindud. Teil on palju lapsi, mis nad seal tegid, kui kes, kui kaugele oli? Maret läks viiendasse klassi, Rasmus läks kolmandasse klassi ja kolm väiksemat olid üks ei käinud lasteaias ja kaks siis käisid lasteaias. Et need on nad kasvanud, kõik enam-vähem, kas neli tükki koolilasteks kasvanud ja üks veerand lasteaialaps? Ja see paik vana, sügava paksu kultuurikihiga koht, kuhu linna ärritlas peredest inimesed läksid siis ja ütleme nii palju ka, et Tiiu Sandrak on õppinud leedu filoloogia. Lõpetanud selle Vilniuse Ülikooli ja Ott, Sandra ajaloolane. Nõnda siis teid ootas seal ees ka teisi linnast läinud inimesi. Ise ütlesite üks kord juttu, teil on emigrantide küla? Meie nii-öelda abiline seal kõigepealt oli Piret Selver, kes oma suure perega temal kommunidele neli last eri meelde, et märg ja nemad olidki neil need, kes aitasid sisse elada ja tutvustasid rahaga ja, ja üldse igatepidi abistasid. Aga emigrantide külada mõnes mõttes on sellepärast, et meiega koos kolisid sinna Aavo Ermel ja Piret Por. Eili, valdav Emil Rutiku tuli natukese aja pärast ja, ja võib-olla kõiki. Ma isegi ei tea, kes kes enam-vähem kõik ikkagi kuidagimoodi linnaga seotud on või siis teevad oma tööd kodus. Nagu, nagu intelligendid ikka. Ja kuidas neid, see vana kultuurikiht, nagu ma ütlesin, see eks ju kõik meie laulud, meie folkloor, Kuusalu, meie vanimad murded ja, ja kõik see, see niisugune omamoodi kultuuri häll on siis muutunud ja arenenud ja, ja mis on siis praegu sellesse Kolga kultuurielus tähtsad kool sai öeldud. Head kaal on väga väike, armas tubli keskkool siis on meil seal muuseum ainukene vallas. Ja siis on nii-öelda nimetatakse Kolga klubi, mis on ka küllaltki marginaalne, sest tegelikult klubi kui sellist pole olemas, puudu muutusi, aga see Kolga klubis võtab enda hõlma alla siis need alles jäänud tublisid, et laulu- ja tantsuinimesi, kes kunagi 15 aastat tagasi alustasid ja, ja vahepeal elasid rasked ajad üle ja ikkagi edasi tegutsevad. Meil on seal väga tubli kammerkoor Taavi Esko juhatusel tõesti väga kõrgel tasemel ja siis on rahvatantsurühm on, kes on väikesest kohast ennast tantsinud kõige kõrgemasse kategooriasse ja ega neid kõrgema kategooria rismi on ikka väga vähe eesti peale. Noh, nemad on niisugused eriti tublid, aga peale selle muidugi Piret Selberg, tema jälle on vedanud kolm aastat Ühte nihukest toredat asja nagu puuk, galerii, laste kunstiring ja, ja tõesti on harinud lapsi igatepidi küll kunstiringi juhendajana ja küll ka näitustel, ringi vedajana ja nendele isegi häbeningide tegijana ja ja võib lutt, lisab midagi. Veel muidugi raamatukogu rahva hoobistu selts, see on puht nii-öelda euroalgatuslik ühendus ju mitmesugused ettevõtmised koosertzumuna, kunstikoolitus, see on käinud just nimelt rahva pista seltsi egiidi all. Ja huvilisi leidub. Ja kui ma nüüd loen sellelt kutselt, mis sai sädemeks, et neid üks skulptuuriga ja sellele teie kodukohale pühendada, et tuleb Kolga Karap, see on siis niisugune rahvapidu või vana traditsioon uues kuues, et külarahvas tuleb kokku, lõbutseb ja teeb midagi sisukat ka, mitte ainult ei joo õlut. Ja siin on mitmeid huvitavaid asju, aga minu silm muidugi langeb seda kava vaadata, ütles, et siin sees on näiteks raamatuaasta märgusõna, kuidas raamatuaasta on kulgenud siis ka teie väikeses Kolga. Mina tahaksin üldse ütelda seda, et raamatuaasta on üks väga hea mõte praegusel hetkel, kui tõesti see noorsugu on põhiliselt istumas televiisorite või arvutiekraanide ees on õige aeg tuletada meelde tõesti raamatu tähtsust. Ja teisest küljest jälle väga viljakas pinnas on just minu meelest väikestes kohtades niisuguste ürituste läbiviimiseks. Ja mina pean küll kiidusõnu ütlema nii meie inimeste kohta kui ka nende esinejate kohta, kes meil on käinud. Et meil on küll noh, väga suur huvi asja vastu olnud näiteks no meil on, tähendab, me alustasime seda raamatust tegelikult natukene varem, kui päris raamatuaasta hakkas, sest mina mõtlesin, et lõppude lõpuks see raamatu osta võib iga aasta olla raamatuaasta. Ja üks esimesi esinejaid oli meil Jaan Tätte, et kes rääkis endast justkui kirjamehest. Ja siis kuna meil on ka kino näitamise võimalus, siis näidati tema stsenaariumi järgi tehtud filmi. No see oli väga meeleolukas õhtu. Siis käis meil külas Aino Pervik ja noh, seal oli meile suurepärane võimalus koos diretselbergiga teda tutvustada, sest Ta on mitu Aino Perviku raamatut kujundanud. No see oli ka täiesti omalaadne kogemus. Rohkem muidugi niisugustele algklassiõpilastele. Siis käis meil külas Andres Langemets, tema oli küll mõeldud rohkem täiskasvanutele, täiskasvanud kuulajaskond oligi, tema rääkis natuke tõsisemal teemal, aga ka meie kooli kirjandusõpetajad olid, et noh, ma usun, et nad pärast ütlesid, et nendel oli väga huvitav ja ja, ja kindlasti said nad uusi mõtteid ja juba see, et sa saad suhelda inimesega, kellega sa ikka iga päev ei suhtle, see annab ka väga palju. Ja just niisuguse ruumi mõõtsin seal ainukene ja täpselt ja muidugi üks väga väga meeleolukas. Üritus oli meil kirjanduslik piknik, see oli, tulid Rootsist külla Helga ja Enn Nõu. Ja, ja nagu rusikas silmaauku oli just enne seda Viimsis Harjumaa kooliteatrite võistluse Kehra kooliteater võitnud Helga nõu näidendiga või õigemini raamatu inseneeringuga pea suu peaauhinna. Ja siis, kui nemad kuulsid, et meile Helga ja Enn Nõu külla tulevad siis me tegime niisuguse vastastikuse, kuuleb, et nemad tulid meile esinema sellesama näidendiga. Ja muidugi oli see seal oli niisugune tore üllatusmoment, et ma ei ütelnud Elga nõule enne seda, et näidend tuleb ja viisin ta saali ja siis hakkas näidend pihta. No tal olid pisarad silmis. Aga kuidas te saavutate niisugust asja, kes on siis vedru, kes kutsub, ja inimesed muudkui lahkelt tulevad ja, ja rikastavat elu. No tähendab, meil on muidugi väga tublid kirjandusõpetajad tõesti virve Talts ja ja Indrek Pirkkan ja. Jää Tiiu Sandraku, teie olete aasta otsa juba klubi juhataja. Et ei ole veel, aga juhtus, see juhtus täpselt nii et, et kõige viimane laps sai lasteaiavanusesse ja Piret Velberg, kes enne selle koha peal oli, ütles, et nüüd võtad sina selle koha üle. Polnud taganemisteed. Aga see kirjandusaasta ürituste kohta, seda ma pean ütlema küll, et on kohapeal vastuvõtt olnud alati väga hea. Terje Varul juhatab ka näiteringi. Jah, tema on läbi aegade näiteringi juhatanud ja tema endised õpilased olid väga andekad. Üks. Kärt Reemann võitis Betti Alveri luulekonkursi Grand Prix ja, ja, ja siis Kärt Reemann ja Marju Jaanime olid kahekesi need, kes ikka kooliteatrite võistluse saad, alati võitsid mingeid kohtasid, kuigi niivõrd väike kool ja niivõrd noh, iseenesest väike trupp oli kaks, kaks esinejat, aga nüüd Terje varude puut truck ja, ja nüüd on nad terve aasta läbi ikka jälle esinenud, esinenud ja ma usun, et, Ja neid sellel Karapil näitavad nad. Vene keelt nad näitavad ühte näidendit, mis peaks olema mõeldud nii lastele kui täiskasvanutele sel Terje Varuli väljamõeldud. Tema armastab ise välja mõtelda ja tal väga hästi tuleb see välja. Aga ta ütleb, et see tuleb üllatus, aga mõisa võõruses toimub see Üllatusi oli Kolga Karapil palju oli küll ka niisuguseid asju, mis kõikidest meie rahvapidudest kõigile tuttavad on. Aga eriti palju oli siin pühendatud lastele tähelepanu värvikas rongkäik, kus lapsed olid kostümeeritud lemmikraamatute kangelasteks ja kandsid enda õmmeldud lapilipp Pepe ja poiste jaoks eraldi oli välja mõeldud lõkkeplatsil tinavalamine ja sepatöö. Sellekski leidub seal inimesi, kes viitsivad ja tahavad noorte poistega tegeleda. Aga tõeline üllatus ja see, mis ka siinkõnelejale hästi palju huvi pakkus oli kolmapäeva õhtul või õieti kesktunnil vastu neljapäeva alanud Kuusalu kihelkonna mängud. Kui keegi mäletab Tallinnas vanalinna päevade aegu peetud väravamänge mille initsiaatorite eks olid tookord Mikk Sarv ja vennad Juhansonid ja veel paljud teised, siis selle idee edasiarendamisega on tegemist otsandrak. Päikesetõusust ja tehtud siis Bonaline ringpeole hiljem leitud, et on targem lõpetada päiksetõusuga selle väikse vahega, aga nii see kukk tehtud üle 10 aasta näoga Tallinnas. Nüüdseks on see asi katki jäetud, võetimise jätsime ta katkisest. Täiesti mõttetuks muutub võitlemine öise liiklusega ja keset seda mürograaja pidevalt autodest rappumist, noh see ei võimalda enam tekkida selle lõhkunud, mis on taolise ürituseks tarvilik. Aga lisaks Tallinnale on viimastel aastatel tehtud seda taolisi laulumänge ümber linna nüüd kaks korda Viljandis ja tahavad kindlasti edasidega Tartusse joosta. Esimest korda suve alguse festivali ajal siis samuti. Plaan on teha Rakveres, jätta tundub, et taoline mudel ise on edukalt rakendatud mitmel puhul, et see seostub mitte ainult Tallinnaga ja Tallinna vanalinnaväravatega. Ja seda enam, et seal lauluvara, mida on kasutajate, ega see ei olegi linnalaul ja mõte viia need laulud ja see idee sinna, kus nad tegelikult tulnud on, söödakse mitu aastat tagasi ju siis sa seda korrutatud teiste koos tegijatega ennekõike vennad Johnsonit, joon humalal. Mikk Sarv oli veel üks peamisi nii-öelda ideoloogia eestvõtjaid. Et kui teeks õige sama asja mitte linnus, vaid moor ja Ta juhuslikus koos vaid just nimelt sealkandis, kus need laulud on tegelikult kokku nopitud. Stenomic laulusid, mida sai kasutatud Tallinna värav mängu all ja millised on paljuski kasutatud ka teiste vära mängude ajal. Need ongi Kuusalu kihelkonnast eri aegadel üles kirjutatud. Ja nüüd üritamegi selle ostla rada ju. Liigume ringi siis Kuusalu rannaäärsel maastikul. Lugupeetud kohalviibijad, täname kõiki, kes on kohale tulnud. Ma räägin ennem lühidalt sellest, et me nüüd tõime need laulud siia tagasi. Ja sellega seoses ma kohe ütlen ära, et kui on keegi nii-öelda kohapeal olijatest, kes tunneb, et tema teab mõnda laulu kohe ja tahaks kohe ise eest laulda, et siis mingeid takistusi me ei tee. Ja et nende laulude kohta, et see, see, miks me siia on tulnud oleme, oli see, et me lihtsalt oli see Tseelia oli Mikk Sarv ja tuule ja ja, ja, ja, ja paljud teised, kellega tekkis mõte, et kus laulda regilaule Tallinna linnas ja kuidas neid laulda ja siis me leidsime, et ainukene noh, niisugune tegevus, mis meid esivanematega seob, on käimine. Kellel veel seob, eks ole, kellel nii väga enamis joogi käiminegi. Aga ja käies, et see oli üks neid tegevusi, kus neid pikki laule lauldi ja kuna Tallinna kõikide suurte linnade ümbruses regilaulu traditsioon kadus ja kõige varem, et siis lähim paik, kust me neid leidsime, oli Kuusalu kihelkond. Ja siis me käisime ümber Tallinna linnamüüride ja väravate ja läbi nende väravate ott rääkis linna ajalugu ja siis meie laulsime vastu neid regilaule. Mõtlesime, et see kuidagi tuleb, no et nagu tuleb kuidagi kasuks Tallinnale ja aitab, see ei aidanud. Aga kusjuures võib-olla aitas, tähendab elukvaliteet ühtlasi ka kvantiteet on niivõrd ühesõnaga hüppeliselt Tallinnas edasi läinud, et seal ei ole öösel kannab rahu. Mistõttu juba tegelikult juba kolm-neli aastat tagasi otsustasime, et ühel hetkel me peame nende lauludega siia tagasi tulema. Ja käima siinkandis nendega ja, ja et seal reklaamis oli, oli, oli minu nimi ja mardi nimi ja, ja oti nimi. Aga see on ilmselt meie mardiga, oleme tegelikult nagu ääri-veeri isegi peaaegu Kuusalu kihelkonna elanikud, kui see piiride nihutamine sinna Jõelähtme poole õnnestub, et siis vähemalt suvel meid võib arvata teie hulka ja me lapsepõlve oleme selles rannas veetnud selle tõttu võib-olla selle kuulutuse peale õigustatud, aga, aga täna otseselt eeslauljatena on selja Ruuseven Sophia joones, kes juba mängisid pilli, tuule, kann siin ja Juhan laulab veel ühte laulu eest, oli Joanne, mõtlesin valesti. Onu jah. Ja, ja siin sarve ootasime, ma ei tea, kas ta, kas ta jõuab pärale ja tõesti, ühesõnaga kui keegi keegi tahaks ise siitkandi rahvast õige selle murdega seda laulda ühte nendest lauludest, mis meil siin plaanis on, mida ta laululehtede peal näete. Eriti siis temaga ei olegi vaja sellest eestlaulja saab minu käest taskulambi vaatamata sellele, et me oleme seda peaaegu tähendab nüüd juba üle 10 aasta neid laule läbi lauludega nad ikka niimoodi üks kord aastas läbi laulmisega pähe jää. Et neid lauldi ikka omal ajal sagedamini niimodi, nii et mina olen kõik olulise öelnud, ma annaks sõna otile, kes räägiks nagu vist ilmselt nagu praktilistes küsimustes, et kuidas see liikumine hakkab toimuma ja mida autodega tegema peab ja mis nagu valla poolt on välja mõeldud, on välja mõeldud. Tere, kogu Kuusalu inimesed, kauged külalised. Ja välja hakkab see asi nägema nõnda, et hakatuse teeme siinsamas, miks selles veidi hiljem ja edasi kõigepealt Me mitte, kõnni natuke, kõnnime tuiana siinsamas ja seejärel lähme ronime nendesse riista puudesse, millega siia sõitsime ja sõidame siit muuksi muuksis, jätame riistapuud sinnapaika, edasi liigume jala ja söe tuleb üsna pikk kõndimine, aga seest on ka koha, mida pidi tasub kõndida ja käime loomulikult lauldes ja kohtadel siis lisaks veel teist ja kolmandat ja lõpeb kogu see rongikäik Citris. Sealt omakorda toimetatakse kõik tahtjad autode juurde, kel autosid, polnud, siis bussidega kodu tagasi. Ehk siis nii Kuusalu kui kolka ja kestab päris pikemalt jääda, sealt läheb liinibuss kaob peale kuut läbi. Aga aga tõenäoliselt selleks ajaks on juba toss väljas. Ilmselt evakueeruma veidike paremini. Üritame kella kolme paiku olla muuksi linnamäel, sest täpselt kolm, null kolm tõuseb päike ja mõni minut hiljem peaks metsa tagant välja lupsama, nii et seal oleks tore olla linnamäe peal ja seda oma silmaga näha. Esimene suvepäev ikkagi ja esimene päris suveöö, sest eelmine öö ei olnud veel suve. Suvi algas tegelikult siis, kui oli päike juba tõusnud öö tegelikult läbi. Nii et see rongikäik toimubki esimesel suveööl ja niisugune tore aasta ka üks aastat lõpeb, teine algab ja selle keskel pööripäev. Võib-olla vanasti olekski mõttetult vaieldud, seda esim jaanuarini puhata, kokkuleppeline asi, vaid suvine pööripäev oleks ilmselt olnudki see aasta voolita. Ja seetõttu ongi paras aeg just sel ajal neid toiminguid teha. Ja miks me seda siit alustame, see on kõige õigem koht alustada ka matka vähemalt Kuusalu kandis, paremat kohta kindlasti pole. Eriti kui mõelda sellele, mis siin toimus. 19. sajandi keskpaiku, kui sedasama tülivere veskid rentis mees nimega Juhan Leinberk, keda rohkem tuntakse prohvet Maldsvetina kes oli siia välja saadetud pastor Ahrens järelevalve alla et see kontrolliks tema usulist ja muud ühiskondlikku aktiviteete. Aga siinsamas kõik jätkus vanaviisi nagu Järvamaalgi, kus Leinberg pärit oli. Ja nimelt siin toimus suured malts petlaste kokkutulekud ja koosolekud samas tamme all istung diabeeti nõu, kuidas rännata nalja tõotatud maale ehk lihtsalt soojale maale. Ja esiotsa oli mõte, et peaks minema Tallinna linna alla ja sinna tuleb valge laev ja viib kõik soojale maale. Mõeldud tehtud mindigi siitsamast Tallinna linna alla istuti Lasnamäel leeris mitu nädalat valget laeva ei tulnud. Ja siis mõeldi uuesti, mida mida teha ja otsustati, et kuna valget laeva ei tulnud, siis tuleb minna jala ja siis rännati siitsamast jala, hobuvankrite, kodumajakraami ja nii-öelda suurte ja pudulojuste ka jalarännak tegi soojale maale Krimmi. Nii et see on jah, üks selline koht, kus on alanud vist Eesti pikimad jalgsimatkad ja selle kõrval meie tänane matk õige lühike, et lohutagent selle teadmisega, kui tal raske hakkab, et see on kõik tühi-tähi võrreldes jala soojale maale minekuga. Ja tamm ise, millal me oleme, see on kindlasti üks Eesti kõige vägevamaid vanu ohvripuid, ta ei ole kõige suurem, ta ei ole kõige vanem, kõrgem kõrgust on kõigest paarkümmend meetrit jämedust alla kuue meetri õõs on seest uhke. Ühe variandi järgi mahub sinna seitse inimest, teise, ärge üheksa täna noh, keegi nagu tihanud eriti katsuma hakata, palju sinna sisse läheb. Aga lisaks sellele on teada, et ta pidi olema niuke lepituse tamm, et kui minna kahekesi sisse ja enne marold tüli kahe inimese vahel, kui enne üritada ära unustada, siis seal õunasse tüli ununeb. Lõpp, et nalja tulles pole enam, kellelt meeleski. Aga palju täpselt Maud, kes seda teab. Õõs tekkis tükk aega tagasi, nagu peremees rääkis, siin vastas selle künka sees seal 18. sajandil, Põhjasõjajärgsel ajal oli elanud võnsigusti kellel jood majavadele koobas, elaski koopas ja ühel hommikul oli vuntsi Kusti vaadanud koopasuust välja näinud, järsku päike paistab koopasuu ette. Midagi on korrast ära, sest sa ei saa olla iial ole paistnud ja selgus, et seal samal ööl oli murdunud tamme suur oks mis varjas parasjagu varoomikus, päikest, mis oleks muidu paistnud täpselt koopasuu ette. Ja varahommikune päike, kust ta tuleb kirdes, tuleb ja sinna suunda liikuma hakkamegi. Aga liikumise suund iseenesest on teatud määral tinglik, sest kui me liiguksime, liiguks jala ja siis peaks liikuma 10 kilomeetrit jalad jõuda järgmisse kohta. Seetõttu Me ei hakka kõndima mitte kirde poole, vaid tegelikult hakkame pärast vaikselt liikuma. Natuke teisele poole seal, kus on masinad, seal, kus ootavad poisid. Aga iseenesest tingliku mõttelise suunates kirde suund sealt, kus hommikune päike paistma hakkas ja sealt kus peale suure oksa maha murdumist. Kavonzigusti nägi oma kooponnist järsku hommikust päikest. Ja kõik, kes siin olid, said ilmselt seda paika tasapisi tajuda ja kes siin käinud on, ega naljalt need ühekorraga aga ei piirdu. Ja ilmselt paljud paljud meist on käinud siin päris mitmeid, kui mitte lugematuid kordi ja kes ei ole veel käinud, küllap siia satuvad veel ja veel ja kindlasti tulge vaadake mingi aja pärast, kui ka need kaks kiviaeda, mis seal vahepeal ära lõhutud. Nüüd on taastatud siin kunagi oli küla Tanuvate rist ehk ristee kahest taolisest kiviaiaga piiratud tänavast ja sellist asja ei ole täna enam õieti kuskil näha. Aga mõne aja pärast saate te siin seda nägema nii nagu ta kunagi oli samuti silda seal, kus tuli vana tee, nii nagu ta läheb siit panga peale ja suure tee peale välja. Ja täna oleme siin hulgakesi ja nagu vanasõna ütleb, ega hulgast hukka ei saa, aga tulge siia kindlasti ka ühe-kahega. See on just see kohtliku nõnna tulla. Ja siit suure tamme alt hakkamegi riista selle laulupeo meile alati pihta hakanud, nii Tallina Vära mängude ajal kui ka Viljandi ja Tartu ja Lihula teiste värav mängude ajal. Ehk see ongi lugu nimega suur, taob. Sarve Mikk laulis seda seda alati ise. Aga, aga ta tervitab meid kõiki ja on selle Raplamaal niivõrd ametis, et ta ta vabandas, et ta, et ta jõudnud tulla, oli peaaegu tulemas. Teine, kes meid kõiki tervitab, on vana Tormis, Veljo Tormis, kes just vallameestega järjekordselt pidas väikest koosolekut, kuidas tema juubelit läbiviija augustikuust ja, ja praktiliselt oli juba välja murdmas laua tagant, et tulla samuti siia. Aga nii-öelda tohtrid ja ja omaksed ei lubanud tal tulla, siis ta ütles, et tal on nii kahju, et ta on nii vana. Aga mõttes on ta meiega, sest on ta ju siitsamast kandist pärit. Ja, ja need laulud talle väga armsad, seesama suure tamme laul ka, et oleks olnud vahva, kui ta oleks seda ise eest laulnud. See laul on tapulla külast üles kirjutatud selles variandis, mille, milles ma teda nüüd eest laulan. Majja ja Mart Kraft Sofon on 1911. aastal laulnud selle variandi nõndaviisi. Läksime metsa, no ja see on ikka niimoodi, et ikka eeslaulja laulab rea ette ja siis kõik saavad rea lõpust mõistatada, et mis see viimane silp on ju nii-öelda sisse astuda, leegahjusega leegaiust teha ja siis sedasama sedasama rida korrata järgi. Ja siis otil oli see mõte, et võiks ümber tamme käia, aga ma arvan, et see võib-olla ei lõppe hästi, kui me kõik korraga. Kui keegi tunneb, et ta tahaks kõndida, kes päripäeva, kes vastupäeva. Et, et siis oma tunde järgi võib sind ringi kõndida laudest. Kes ei ole ühte ringi ümber teinud ja käega otseselt seal ikka ise loll küll. No vot, aga laul käib niimoodi. Xine metsakondi May, läksin metsa, konni maipühapäeva hommik Kulla pühapäeva hommikul ääri päiva okta alla ääri pärmiga. Päiva Laune hell la laule Ella leitsene metsas, tammepoesaal seenemetsas tammepoes, vein, mina tammetaadi õue, Väimina tamm taadi jõu, istuti nii jaama aas, istuti ja ma kuupäev ei peale paistnud kuupäev ja le paistnud veegagu kolleta nuudee kaagu olleta ludelendei oksal Žannude linn, täi oksal. San nuud madu ei uurilla oma ka luud, madu ei juuri laamaga. Veis. Liigumegi mööda oma öist kaunist maad on hele, suve häält tõuseb udu ja kaob, siis jälle liigutakse, nii et eeslaulja ees, teised lauldes järel, siis jälle uus paik, uued seletused oma koduajaloo ja saatuse kohta. Kui. Hundikangrud juurest edasi minnes lauldi mehetapja Maie lugu siis Edasi turie keldri juures haned kadunud, kõikidel olid käes laululehed, nii et taskulambi valgel või kel nii head silmad, et suverski nägi, sai laulusõnu jälgida ja kõigest täielikult osa võtta, kõigele täielikult kaasa elada. Ja praegu oleme kärga pealsel ja tõrvikute valgel, räägib Ott Sandrak. Sellest paigast. See on tegelikult eesti vanim kultuurmaastik, sest taoline lagekarjamaa kadakad ja kiviaiad see kõik ei ole mitte ürgloodus, see tekib ikkagi tänu sellele, et inimene koos oma loomadega on tegutsenud siin sajandeid ja sajandeid. Ja selle tulemuseks ongi taoline maastik milletaolist tegelikult ongi ainult Eestis mõnel pool Rootsis ei kuskil mujal ilmas ja seda maastikku, pidime täna liigumegi mööda muuksi loopealseid ja muuksi küla ise, nagu öeldud, on põlisküla. Ilmselt juba nii-öelda pronksiajast saadik on siin elatud, karja veetud ja tasapisipõldu haritud nimi ise tuleb hilisemast ajast ja Nimuxigudsiteri kaks küla, mille maadel me täna liigume. Mõlemad on ajalooliselt seotud Kolga mõisaga. Kolga mõis. Keskajal olid tsistertslaste kloostri mõis ja munkadest tuleb muuksi küla rivist Ongi vanas põhjaeesti murrakus, sama mis tänapäeva kirjakeeles munk ja twitteri tuleb ilmselt tsistertslaste nimes lihtsalt öelda suupärane lühendus. Ja esimest korda on juttu muukse külast juba üle 700 aasta tagasi, aga see on kõigest esimene paberlik ära nimetamine lõpuks tühi-tähi ja ei ole erilist mõtet lugeda oma külade ajalugusid sellest ajast, kui taanlased nad maksude saamiseks kirja panid või mõnes muus paberis loetleti, mis mõisa alla nad kuuluvad. Kui ümberringi on ka olnud, mis näitavad, et teist nii palju vanust on kindlasti veel turjal. Ja siitsamast kärga pealselt hakkame liikuma pikki Kärka ja sealt teeme pöörde, liigume üldiselt võrreldes tuldud suunaga, mis seal kirde poole, sedapuhku liigume edela poole. See ongi nii-öelda suvine ilmakaar juba sedapuhku ja kuu välja raam jõuda, selle paiga nimi on hundikangrud. Ja tegemist on siis suure kalmeväljaga esivanemate kolmud ja sinna kõnnime ka lauluga, mis selleks igati. See laul on ema haual, aga nüüd laulust juba lähemalt. Et see, see laul on tegelikult natukene ida poolt pärit, son Haljalas pärit laule kõiki Me Kuusalust vajalikele Aude tookord Tallinnas ei leidnud. Et me laulame haljale laulus ja sekka ka seal loobult ja Liisu Jalakas 14. aastal on selle selle variandi konkreetset laulu, mida tuule eest hakkab laulma. Mei kaksi vaesdalasta Mei kaksi vaeslast nii kaksi kui ka Adam ei kaksi, kui ka paar, kui pardipoega syyda paar pardipoega sündida, lähme tooniga keerikule tooni. Kuusaale. Seljakotid seljas Kell laps kukil, kel suurrätt õlgadel, niimoodi matkati läbi kõik ettenähtud paigad ja kohad lauldes ikka neid oma armsaid laule ja päikesetõusuks jäi, jõuti uuesti muuksi linnamäele, sest see on imeilus koht päikesetõusul jälgimiseks. Keema anni vakka valmistama onni valmistama kirstu kaan, ta kinnitab oma kirstu. Kraaginny trauma ei või tõusta, tütar, noori ei või tõusta. Ei või tõusta. Ta muruga Täna on niisugune ilus suvepäev ja ilus rääkida toredast peost ja ja lastest ja tulevikust, aga kas kõik päevad on niisugused, men vahel niisugune hall pime novembril päev ka, kus mõtled, et pagan võtaks, miski ei lähe ja miks sai siia tuldud ja ja kus on kõik need nooruse unistused või ei ole kunagi nii? Jah, meie kandi looduse muidugi haruldaselt ilus see on, seal on kuidagi see liigirikkus on juba niivõrd suur ja noh, värske õhk on juba omaette näitus ja tähendab nihukesed elulised väärtused, mida linnas võib-olla sa ostad raha eest, meie saame seda oma igapäevases elus, kui televiisorist või kust iganes tuleb seda midagi lihtsalt kogu aeg peale siis noh, niiviisi mõtled kogu aeg, et jumal tänatud, et sa sellest väljas oled. Siin ei puuduta. Et võib võtta raamatut või kuulata linnulaulu või, või hoopis teistmoodi elada ja ei ole, see linn ei ole sugugi primaarne. Ja tegelikult samas need kõik need mugavused, millega laisk inimene harjunud on, need on sul ka seal olemas. Ega mitte millestki ilma ei ole jäänud, vastupidi, palju rohkem võitma. Tänases kultuurikajas juhtisid meid Tiiu ja ott Sandrak ja laulis rahvas Kolga ja Kuusalu rahvas. Ja eest lauljad olid tuule kann ja Jaak Johanson. Aga nüüd kuulame veel ära, kuhu soovitab muusikat kuulama minna. Meie kommentaator Ivalo Randalu. Nii palju kui seni on peetud Pärnus David Oyster mälestusfestivale oleme kippunud seal esinenud mainekate helikunstnike eakavade pärast sest nii ühed kui teised on ikka seotud olnud nii või teisiti tolle suure inimesega ega olnud erand mullunegi. Seal oli tähenduselt kaalult nagu senistele analoogidel, kuid ajapikku oli neile kõrvale kasvanud mõnda, kuidas öeldagi suurejoonelisemalt ehk näiteks tervet Eestit hõlmava Tallinna orelifestivalid. Ent juba mullu suvel sealsamas Pärnus pandi maha märk, mis tõotas ois trehhifestit tõsta samale kuivite veelgi rahvusvahelised tähelepandav samale tasemele. Ja nüüd täpselt nädala pärast, see algab, algab mõõtmetes ja sisus, mida suvepealinn veel kogenud ei ole. Räägime sellest täna üldiselt edaspidi, siis juba konkreetsemalt. Kahe nädala jooksul esimesest 15. juulini antakse 26 kontserti enamasti kaks päevast hommikul ja õhtul. Hommikused sealjuures mõistliku piletihinnaga raekojas või Eesti õigeusu kirikus. Sisuks Bach ja Beethoven ei rohkem ega vähem. Nimelt sarjana süvendatud sisseelamisega. Esinejateks on külalistena Tatjana krindienko, Chang Gao. Samuti mullu sügisel Šostakovitši-nimelise konkursi võitnud romantik kvartett Venemaalt. Meilt Arvo Leibur, Ivo Sillamaa, Andres Mustonen teisigi. Õhtused kontserdid Eliisabeti kiriku avaras saalis on ka hoopis avarama ampluaaga. Seal tehakse väärt muusikat keskajast nüüdis päevadeni ja soolomuusikast vokaalsümfoonilise suur vormideni. Ja siingi tuuakse välja mitmesuguseid seoseid, sest kas pole näiteks Carlorfi populaarse karmine Borana kõrval tore kuulata just ka neid keskaegseid laule, milles dorf selles kantaadis lähtus või huvitavat teisendused, näiteks Schuberti tsükk, kel Ilus möldrineiu, mitte klaveri, vaid intiimset kitarri saatel. Loomulikult asub aukohal viiul, pill, eeskätt Fintenko ja seal ka kätes, kuid soleerivad Carfaarned, prantslane Michel lauto, Andri Loorents, king tšello, Monicketti klaver, Kalle Randalu või olete kamba hile perel rootsi bariton Olle Persson koos nende kuulsaima kitarristi Mads perstreemiga. Teised oma osan noortele talentidele juba mainitud romantik kvarteti lehile, titaani raadio rahvusvahelise konkursi võitnud, andineb Jaanuatriol mitmete kursside laureaadi, sealhulgas äsja Londonis peapreemia saanud Soome pianistina Anti siire alal. Rääkimata siis veel meie Olari Elts-ist. Ja ka noort muusikat mängitakse nüüd Pärnus, nimelt kohtuvad seal isekeskis nagu ka oma muusikaga publiku ees Londoni ja Eesti noored heliloojad. See on kuningliku muusikaakadeemia parimad, keda esitati ka Londonis festivalil. Tin profil ühelt poolt ning teisalt Mirjam Tally, Toivo Tulev, Mart Siimanni ja Jüri Reinvere, kelle loodi kaar, võitis Rostromil Amsterdamis omas Klassis teatavasti esikohajäämist teost nüüd Pärnuski mängitakse tagatipuks aga kohal ju Neeme Järvi, kes ootab Pärnusse kahtekümmet, viit noort, aga juba kogemustega dirigent oma esimestele meistrikursustele. Neid ootata nii sakslaste Austriast, Inglismaalt, Kreekast, Soomest, Norrast, USAst, Hiinast, Jaapanist, Türgist, venest ja vist mujalgi. Vaat niisugune seltskond tööd tehakse Pärnu linnaorkestriga ja häbi neile rahaal lugejat. Ta ei ole küll aga Järvil häbi nendega kaks kontserti anda, kaasates nii Eesti filharmoonia kammerkoori ja Chang Gao kui oma Retistist tütre Maarika Järvi. Tseegol punktfesti esimest nädalat tutvustame ligemalt tuleval laupäeval. See oli kultuurikaja, mille valmistasid ette Külliki Valdma ja Mari Tarand. Soovime kõigile, et meie põhjamaa lapsed oleksime oma aasta kõige valgemale ajal pisut avatumad ja vastuvõtlikumad kõigele heale ja ilusale kuulmiseni.