22. oktoobril 1978 alustas Carol Voithla ehk Johannes Paulus teine paavsti kohustuste täitmist, mis aga Peetri kiriku esisel väljakul. Ta tegi seda rahulikult ja loomulikult nagu näitleja, kes on oma rolli endale hästi selgeks teinud. Lõpupalve järel ei pidanud uus kirikupea kinni traditsioonist vaid hakkas lähedalolijatele kätt andma. Ta kõndis kardinalide üllatunud pilgu all üle väljaku, kallistas ratastoolis istuvaid, vigaseid silitas ja väikeste laste päid puudutas tema poole sirutatud lillekimpe. Siis tõstis ta kirgastunud pilgu väljakule kogunenud inimeste kohale ja õnnistas kohalolijaid, hoides mõlema käega paavsti saua. Seda pidulikku sündmust jälgiti satelliidi kaudu otsesaatena igas ilmakaares. Uue paavsti ametisse astumist vaatasid nii usklikud kui uskmatud. Poolas oli tol päeval külvist kogu rahvas televiisorite ees ega hoolinud igapäevastest Aaskeldustest. Viiendal märtsil käis vaid tõela Itaalia kaitsepühaku Franciscuse kodulinnas assi, siis teda võeti seal väga soojalt vastu. Rahva rõõmsate tervitushüüete seast tabas paavsti kõrv üksiku hõike. Ärge siis unustage vaikuse kirikut. Vaikuse kirikutes nimetati neid, mis tegutsesid rõhutud olukorras raudse eesriide taga. Johannes Paulus, teine vastas hetkegi kõhklemata. Seal ei ole enam vaikuse kirikuid. Nad räägivad minu häälega. Ta oli valmis kommunistlikele valitsustele meenutama, et paljudel kristlastel puudus sõnavabadus. Üsna pea kinnitas uus paavst oma sõnu tegudega. Ta asus energiliselt uuendama Ida-Euroopa maade katoliku kiriku võimuhierarhiat. Ta lubas anda tuge Tšehhoslovakkia, Ungari ja Leedu piiskoppidele ning õhutas neid julgemini astuma kommunistlike võimumeeste nõudmiste vastu. Moskva poliitiline juhtkond kritiseeris uut paavsti. 1978. aasta neljandal novembril sai Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee eri ettekande mille põhjal oli võimalik järeldada, et paavstile soovib foithla teha sotsialismimaade juhtidega vähem kompromisse kui enne teda on tehtud. Selle ettekande põhjal ei osatud siiski ennustada, kui kiiresti esitab paavst Johannes Paulus teine oma vastastele väljakutse võitluseks. See väljakutse jõudis Poolasse Varssavi lennuväljale valge alitaalia lennukiga teisel juunil 1979. Lennu ajal vaatas paavst veel kord läbi oma esimeste kõnede teesid. Ma tulen kodumaale tagasi. Lähen vaatama oma kodukirikut, oli ta lubanud. Keegi ei osanud ette arvata, missugused on tema külaskäigu tagajärjed. Kui Nõukogude Liidu juht Leonid Brežnev kuulis, et Poola valitsus peab läbirääkimisi paavsti visiidi suhtes, helistas ta otsekohe Varssavisse Poola kommunistliku partei esimesele sekretärile ja käskis keelduda paavsti vastu võtmast. Kuidas ma keelduda vastu võtmast Poola rahvusest paavsti. Kui suurem osa meie rahvast on katoliiklased, vastase esimene sekretär. Mul ei ole võimalik seda teha, Leonid Iljitš. Tee siis nagu soovid. Vastas Brežnev halba, ennustavad hooniga. Kuid ma olen hoiatanud, et võid seda hiljem kahetseda. 1966. aastal olid Poola kommunistliku parteijuhid keelanud paavst Paulus kuuenda visiidi. Nüüd pidi ajalugu selle tasa tegema. Kui lennuk jõudis Poola territooriumi kohale, valis ekipaaži kapten lennutee mis viis üle kraakovi. Paavst nägi tuttavat Vabeli linnamäge ja sellel kõrguvad katedraali. Mägi väiksel jõega naeru, kus oli koos isaga poisipõlves sageli käinud nägi kuuri kuulsat loova Huutad uut tööstusrajooni. Kommunistid olid kaua aega pidurdanud sinna kiriku ehitamist. Lennukilt oli näoga solvai keemiatehas isegi see punane telliskivihoone, kus vaid töölal natside ajal tööl oli käinud. Niisiis teisel juunil 1979, kell 10, null seitse maandus paavstile NUKU Varssavis. Samal hetkel hakkasid helisema kõikide Poola kirikute kellad Läänemeres tatra mägedeni Sileesiast Nõukogude liidu piirini. Lennuväljal võttis paavsti vastu üliõpilaskoor keskaegse lauluga kaudemaaterpoloonia. Rõõmusta emake Poola ja tundus, et Poola kohalt on kadunud kommunistide punalipud. Nüüd valitsesid seal oma maa ja Vatikani värvid. Üks neist tuhandetest poolakatest, kes tervitasid paavsti lennujaamast linna suunduva tee ääres oli piigniuubuljak. Tema ei oleks tohtinud mingil juhul seal olla. Tauli märgistatud vees. Salapolitsei valvas iga tema sammu ja kartoteekides oli kogunenud tema kohta palju andmeid. Alles hiljuti oli ta löönud kaasa keelatud ametiühingurühmituse loomisel. Kui paavst valges ja mäemaastikuautos mööda sõitis, kõlasid kõrvulukustavad tervitushüüded. Pojake vaatas, kuidas Voit õla leebe naeratus näol õnnistas rahvast, kes oli võlutud tema juuresolekust. Ta mõistis, et see oli paavsti tervitamise kõrval ka kommunismivastane meeleavaldus, mis testis rahva enesetunnet ja lootust. Jõudnud linnaväljakule, kust pääseb Varssavi vanasse keskusesse sõitis paavsti auto üle lille pärgadega kaunistatud munakivi platsi katedraali ette. Oli näha, kuidas paavstil hakkasid pisarad mööda põski voolama. Ta kuivatas need käeseljaga. Samal päeval tehti Varssavis esimene missa, mille viis läbi Johannes Paulus, teine poolakate oma Karol Voithla. Võidu väljakule. Sinna, kus oli ka tundmatu sõduri haud oli üles seatud suur poodium. Tavaliselt kogunes rahvas siia sõjaväeparaade vaatama. Nüüd viisid trepid altarile, kus kõrgus 11 meetrine puurist. Suur väljak, mis oli tihti olnud kommunistlikuks võimu sümboliks oli nüüd saanud rahva jaoks uue pühitsetud tähenduse. Kui Johannes Paulus teine kell neli õhtupoolikul väljakule saabus, ootas teda seal 300000 inimest. Paavst rääkis kiriku eelseisvast uuest rollist nii Poolas kui ka mujal Ida-Euroopas kui ka kogu maailma poliitikas. Kirik ei kavatse enam üksnes endale eluruumi nõuda. Paavsti sõnadega, koheselt hakkas kirik nüüd nõudma kinnipidamist inimõigustest ja kristlikest väärtustest, austust iga mehe, naise ja lapse vastu. Need nõudmised olid otserünnakuks üldkehtestatud. Marksistliku ideoloogia sõnakõlksud eks muutunud seisukohtade vastu. Kui Johannes Paulus teine kõneles, tundsid kuulajad nagu mingit erilist elektrilaengut, mis tekib kõikide suurte näitlejate ja publiku vahel. Paavst paistis kõrge risti taustal üsna väikesekasvuline kuid tema sõnad äratasid rahva hulgas vaimustust. Kaikusid poolehoiuavaldused, mis kestsid kümmekond minutit järjest. Kommunistliku partei tähtsaid ülemusi kohal ei olnud. Nad istusid keskkomitee Majas, vaatasid närveerides televiisorid. Riikliku televisioonikaamerad tohtisid näidata ainult paavsti kaaskondlasi mitte seda suurt rahvahulka, mis võttis osa suurimast religioosse sisuga kogunemisest Ida-Euroopas pärast teist maailmasõda. Keskkomitee kabinetti saabusid kogu aeg murettekitavad ettekanded selle kohta, kuidas rahvas paavsti vastu võtab. Leedus kuulasid sajad tuhanded usklikud Varssavist eetrisse antud raadioülekandeid ja paavsti auks korraldatud missat. Rajal olid kirikud rahvast täis. Eestis sai vaadata paavsti Poolas käiku Soome televisiooni kaudu. Ka Nõukogude Liidu tippjuhid jälgisid Varssavit. Ameerika Ühendriikide president Ronald Reagan vaatas televisiooniülekannet Californias Santa Barbara lähedal oma farmi maja rõdul. Reiljaniga koos oli Richard Allen, kellest hiljem sai presidendi esimene nõuandja rahvusliku julgeoleku küsimustes. Nad vaatasid väikesest kaasaskantavate televiisorist vaimustunud poolakate vaimustuse avaldusi, mis panid ookeanitagustel vaatajatelgi rõõmupisarad veerema. See, kuidas Poola rahvas võttis vastu Johannes Paulus, teist tegi Varssavi ja Moskva võimumeestele peavalu. Nende toolid kippusid kõikuma juba üksnes mõttest. Mis saab siis, kui paavst esitab neile tingimused, mis peaksid tagama kiriku ja kommunistide rahuliku kooseksisteerimise. Selle aluseks peaks olema kinnipidamine inimõigustest viisil, mida ükski idabloki maa ei olnud harjunud tunnistama. Poolas käigu ajal kohtus paavst noova puuta töölistega. Omaaegne kivimurrus töötamine oli andnud Voothlale kogemusi, mida ühelgi paavstil kunagi elus ei olnud. Johannes Paulus, teine saatis maailmale sõnumi. Tööinimesi ei tohi muuta üksnes tootmisvahenditeks. 10. juunil 1979 korraldati sotsialismimaade tingimustes suisa revolutsiooniline sündmus. Krakowi lähedale aasale saabus üle miljoni usklikku kuulama ja vaatama paavsti visiidi lõppüritust. Kallid vennad ja õed. Teid saab toetada see jõud, mida annab usk. Teil ei ole vaja karta. Nüüd peab piirid avama, pöördus paavst rahva poole. Kui Johannes Paulus teine astus altari juurde, tõusid taevasse kaks õhupalli millele oli maalitud teise maailmasõjaaegne Poola vastupanuliikumise sümbol, mille tähendusest said kõik aru. Poola jätkab võitlust. Rindejoon olid heada. Paavst kutsus üles võitlema Nõukogude impeeriumi vastu. 1980. aastal, kui paavstikäigust Poolasse oli möödunud aasta oli Poola majandus pikaajalise asjatundmatu juhtimise tõttu väga kehvas seisus. Miljonite tehase tööliste mõõturi täis saanud. 1980. aasta juulis algasid streigid, mis augusti alguseks olid haaranud juba 150 ettevõtet. Teiste hulgas streikisid ka Gdanski laevaehitustehasetöölised. Ola kõige tähtsama sadamalinnatöölised ei olnud algul streigi liikumisest eriti innustunud. Neil oli meeles 1970. aasta, kui Läänemere äärsetes dokkides oli tapetud kümneid streikivaid töölisi. Pidanski dokitööliste ülemused olid lubanud palgaküsimustes järeleandmisi teha. Esialgu streik ei alustatud. Kuid lehvaleesa, kes oli hommikul roninud üle tehase kolme ja poole meetri kõrguse piirdeaia, kutsus töölisi üles streikima, hoiatades neid juhtkonna venitamistaktika ehist. Valeezza oli töölistele tuntud ja autoriteetne mees. Kui ta soovitas streikijatele julgeoleku mõttes tõmbuda tehase siseruumidesse, võtsid Natvale Esson nõu kuulda. Järgmisel päeval. See oli 15. august 1980 saatis paavst oma sekretäri Stanisław hiivitsi Poolasse puhkusele. Jewitz kuulus paavsti kõige usaldusväärsemate hinnatumat abiliste hulka. Ta pidi olema Poolas paavsti silmadeks ja kõrvadeks. Paavst vaatas oma suveresidentsis kastel kandolfos televiisori kaudu sündmusi kodumaal. Ta nägi, et laevatehase väravate juurde olid kleebitud fotod millel olid Johannes Paulus teise ja kuulus Chess tohowa madonna pühapilt. Lääne poliitikud jälgisid rabatult ajutiste tyhi toolide ümber põlvitavaid streikijaid ja nende võitlusvahenditeks valitud religioosseid sümboleid. Streigiliikumine võttis üha laiema ulatuse. Streikijate arv tõusis 300000-ni. Johannes Paulus teine esimese streigi nädala jooksul Poola teemat ei puudutanud. Kolmapäeval, 20. augustil, kui paistis, et streigiliikumisele ei tule veel pikalt rega lahendust luges paavst Vatikanis Peetri kiriku esisel väljakul Poolast tulnud palverändurite grupile kaks lühikest palvet. Olgu, need palved tunnistuseks et meie kõik siin omas oleme ühenduses oma kaasmaalastega ning kirikuga. Me kanname nende muresid oma südames selle kandist oma avaliku õnnistuse Poola streikijatele. Samal päeval saatis paavst Poola peapiiskopile hoolikalt formuleeritud sõnumi. Palvetan kogu südamest, et Poola kirik jälle abistaks inimesi nende raskes võitluses oma igapäevase leiva eest ühiskondliku õiguskorra ja vääramatu õiguse eest elule ja arengule. Päeva lõpuks tegi Poola valitsusajaloolise järeleandmise soostades otsesteks läbirääkimisteks küll Danskis ja muudes paikkondades moodustatud streigi kommiteedega. 31. augustil kirjutati alla senikuulmatud Gdanski kokkulepped, mille kohaselt oli võimalik moodustada esimene sõltumatu ametiühing raudse eesriide taga. See sai nimeks solidaarsus. Lepingu allkirjastamisel võttis lehkvaleezzaa demonstratiivselt taskust 30 sentimeetri pikkuse värvilise sulepea. See oli suveniir paavsti külaskäigust Poolasse ja sellel oli Johannes Paulus teise pilt.