Tere õhtust, siin toimetaja maris Johannes, täna kuulame, kuidas Merle jää häkker loeb oma tekste, kus tsitaate Heiti Talvikust teismeliste tüdrukute iidoli Kaili minu laulu tõlkeni ja on sõjakäiku ja võruvärki libahundist rääkimata. Merca lood ja laulud on salvestatud eesti raadios 2002. aastal. Muusikaline kujundus on Silja vahulilt. Don Ramon. Torm kui puude latvu murrab vastu katust. Hinnad roimarid, siis teavad tema matust. Aga täna on lõbumajal kinni uks. Täna libud, joome ennast oimetuks. Don Ramooni, mälestame, röövik, julma matus. Peame täna nagu pulma. Täna õed, meid ehib pruudiloor. Valgeis vahu pitsistantsiviga, hoor. Don romaan, kui elas seemnest, oli mees. Loodus enam selliseid ei tee. Tema embus oli nagu vangi raud. Tema pilk Musta põrguhaud. Põrguhaud, kus sula, väävlit kees vaatas otsa, veri tardus sees. Teri tardus Peeki Malai põu. Tema suudlus röövis viimse jõusuudlus, kuum, terve päikselõõm. Iga hetk seltsis oli selge rõõm. Tema naer nakatavalt morn. Tema armus au. Võrgukellatorn. Nüüd need anded, pärin vaglad hord. Nii kuis tahtis, kohus nõudis kord, kui tal kõri ümbert kinni kukkus, ling. Lõhki kärises. Kalkun, hoora hing. Sinu matust leidsime nüüd, kui pulmi lauldes laule, rõõmsaid hävituid, julmi. Sinu laiba saime mustlaspidudel last. Don Ramon, me kõigi lõpp on võllas. Seal vastu haiget murepilvelind tuksub tunni järeltund. Säält pilvist saadab põika irve. Suur jumal silmis, surmasund on ammu kustunud, tuleriidad. Iitkudest on saanud soig maaema, valu kokku liidab. Üks lapi nõia sumbunud joig on kadunud, kole kustunud, kena kõik maa, mis suubub virtsaverre. Enim jäätmed lemmingena. End uputavad Musta merre. Neel vaena vaimu veider perevanne kui sulen, silmad südaööde suhu. Ja minu 700. väljaanne on ajus tekitanud järjekordse tuhu. Leid lastest kubisevad küpsed leiva pead neid uskuda, ka minul puudub julg. Sest ajal, mil neid ühte ritta sead, saabun järjekordne infosulg, perverssed kiima triiki täis on peod, kui nülid endalt inimese naha. Kõik leitud kondid ühte kimpu seod. Ja püüad muuseumile müüa maha. Mu hingeakent kriidid, jäätunud jõgi, näost mööda, hulbib külmast juhtme kalu ning koolnud näkke havisaba jalul. Laest alla sajab, nukker ajanudki. Peaks põgenema, aga pole, kuhu? Jää. Klaas on katnud kogu sumbunud ilma. Akvaarium sünk kallilt mulle silma. Et tunded surevad mu karjuvasse suhu. Pilverünk hallitavad ajud. Kalbe kuu on nendes kallakil tuletoomelt lumelopa vajud, pimedus, led kirvendama, tajud. Kostmas aisakella hele kyll. Silm on vidukile vallikraavis, hiljutiselt kajab raudhobu Cap kila. Pill. Kriuksub saani elas asfaldil. Tume kutsar Suxutraavi ajab. Märkab silm. On teisenenud majad kuuest ära roomab lumepilv. Kiibiksin, kui hoopis teises ajas. Olles alustavas aasta 100.. Kuskil esimesel kümnendil. Ma mäletan veel seda liivaranda. Neetud viikinglaeva nina Hirvel lohepead mis tulnud aastaks. 1000 endas kanda, aeg haavata, parandab ent mitte vead. Su nägu välja valgus sajandite sisust. Mist ost, et nüüd sul, Klanitud on tuk. See Mu needus, mis sind minu juurde kisub sind aastasadu jälitanud, hub. Kas tuleb sulle kirelõõmas meelde kus tookord kiiva luitel vägistasid mind? Siis vormisin nood sõnad surnud. Keelde neist läbi imbusid nii maa kui merepind. Ehk mäletub sul minu appikarje? Ekstaasis hoiates Chrisinovelgi äran. Neid minevikku tumedaid kummalisi varje on täis mu silmapõhja hägusamat ärad. Mis minust algas? Minu siis sulgub. Me tantsime küngastel loojakueil. Me tallad tallavad rohtu. On harrast kummastust tulvil, neil kes me enam ei kohtuloojang punaseks, värvin rinnade käed. Haigur laatuses kisendab surma. Järvedal orgudes metsades, mäed on täis meie tantsude hurma. Kaste, teemantid, kõlinal pudeneb keest heinakõrred ruttinud längu kehad lõõmumas loojaku tumedast meest. Meie. Ma jooksin metsa. Et ei enam peaks hoidma suutsu huulte ligi et mitte lasta marus hinge peksta. Kui sõõrmed kuskilt haistavad su higi. Nüüd luusin männikuis, mis ohutuna tunti. Murran eksinud marjulisi salus, rahuldan hall isahunti. Ning lakun väeteid kutsikaid mu jalus. Kuid suve õil lõkkeid loidab või alla uttu vahib kaame kuu maralt nihutades siis ümber küla roiden. Nõudeid meenutades ropult õnnetu. Ja aimab süda kuskil teises laanes. Otsidesse liigud samal ööl. Võib juhtuda, et kord veel kokku saame pea taskus leivatükk ja hoia pussi. Kallis koer mind kutsub koju. Kuulen, tema igatsevad, tulgu. Mina valan pulstunud hundiroju veel mööda soid ja laasi, hulgun. Neel, nuusin metsikuid kummalisi lõhnu. Pühendan Sookaelte mürgiudus. Veel märgistan ma kiviside mõhnu kus ristiämblik veidraid jutte kudus. Kuid minu koera ulg see käiguraja ning kaheksa kistakse ka minu ulg on valus. Est-kahest ahelast ei pure hinnest vabaks. Hall hunt mu südames ja koer mu jalus. Jälle tulen, jäle trumme kuid sirgu laskma sinna-tänna mõni kuurakend koer, ent pressin läbi lumme. Su padja tähele panen kahkse. Hänne. Ma olen roojane. Sui tagahdioose Su taldu lakun nagu jess ihu. Kabel minno poose. Su Beren joostan vabadusest Tihul. Võin püüda. Enesest ei saa ma ikka jagu. Ja lõppeks endale, ma pole miski piin. Mu veri väreleb kui unimagun. Ei, minu ajud on kui puhas kokaiin. Üksainus suudlus, mulk, su ilmal kätkeb lagu. Ei aja mind su mõttest välja, viin, võid otsida kas töös või sõjas pagu. Metsik pilk sind jälitab kui kiil. Mina olen ainult iseenda jagu. Too hunt, kes on mu sees, ei talu puuri, tulin vabastama sind, siis saa sellest aru. Ja otsi enda puhta tunnetuse juuri. Kallis ära põleta mu hundi nahka. Sest mõtle mõnel isi külmal ööl, kui meie asemel sa mind ei kahma. Sest loobunud olen kuskil või ehk öisel tööl. Ning minu ihu pole sinu kaisusooviks soojagi. Külma lund takunud hundi nahk, ehk oman soe haisu. Siis kuumalt valvab sinu külma. Me lauldes kaevame hauda ja neil on labidat käes. Veel palju on laulusid laulda. Ramm peitub viiside väes mis ilmal. Meile on anda, see kõlab Me laulude sees toetab toekamalt kühvlile kanda. Seepeale meist viimne kui mees. Me laulame ööbikuhäälest ja neiust, kel veri on kuum. Ning sellest, kui saabume pääle kogu maailma mõistmise tuum. Kolonel piigaris suurtest, kus ojana voolamas viin laulame mändide juurtest ja liiva sees, hakime siin. Oleme tapluste karmust Mil leekides külal ja siis laulame ilust ning armust. Kord nukkerrõõmus on viis. Kuulame endist ja teist, kuni kaotame sõnad ja hääle. Ning. Kõige viimane neist kraabib mulla meil kenasti pääle. Ma võtan noa ja juuksed ajal maha. J huult, saan mõningaid juhtnööre. Pommi panen Toompea müüri taha ja siis juhatan nii riigipöörde. Ööl mil lahingutest väsinuna magad sa räpase verisena pommilaos. Ma järsku seisan sinu selja taga. Splint ühes sidrun, teises hapras teos. Kõik on ajutine, ajutine tahaks igavest. Kuid igavik sööb armastuse ära. Õnnistan sind, kallis, selle osa teest vil vaikset küla häirib pommikära. Mis te ostad, tapsin süütuid. Neilgi oli pate ka mina süüdi, mis seal pattu salata. Mu enda tegudele annab raudteekate grupp saare viidist, sõbrad Iierrast. Magd las saada nii poliitilise värvi, et otsa inglasi sai mõni mõis. Se läksid pommi pannes, ma ei läinud närvi. Mul lihtsalt armastusest lõhkes põis. Ja lendur laulis omaette. Ja nemad ütlesid, et ehitagem enesele nüüd ühe linna ülesse ja torni, mille ots on ligi taevast ja tehkem enesele nime, et neid laiali pilluta koguma pääle. Jehoova pillas neitsalt laiali kogu maa pääle. Mõra pauh. Süttisid kaks viiruki küünalt. Allah Akbar. Kuulge mehed, sorina, ma ei tahtnud sõdavaid raha. Seletas meile Osama bin Laden. Investeeringud, noh. Tal see teed on imelik. Kud vastas Mohammed süüdates vee TC-kujulise sigari. Su auks lutt siia. Maaorkestris sätin häälde. See annab avalöögi hästi rihitud masstrumm. Vii pildujad kinnitada läände. Kuuled, kuidas käiguminenne. Ma annan automaatidele sisse, hääled. See on nüüd siia nagu riiulite viis. Hüpetega, rooman sinu pääle ei saagi surma kallis emis siis. Nüüd tuleb kuulipildujate pitsikaato. Mul suurest naudingust saab kinni kiilunud salv. Kuus null rikassetteritsikat on. Kuid panina möirgab Gustav Karl. Salve vahetades jälgin libatähti. Toode noovadena sähvatavad öös Su pilti endas kannan nagu mähkimis lakkamatult sisikonda sööb. Pole heas vastu. Pole olnud, iial ei suuda kaunilt öelda, mida soovib kõrv. Ehk saab mu tundeist sulle pildi viia. Sümfooniana kõlav massimõrv. Peast nägin maas 100 viimast nooti. Vastasel näol üllatus, ta on suur, ta kergelt võbeledes jälgib hooti kuis reastub rinnakorvi pääle partituur. Kui kõigest hoolimata siiski saame lüüa. Mind ootab surm või häda, pidap. Olen verisena, rooman ma luid siia teos automaat ja esmaabi pakk. Su pilgust vaatab mulle vastu mu kõigi pingutuste surnukuur. Su ainsas lauses kuulan surma lasku. Sid sõdur, veelgi sitem trubaduuriks. Võtsite pisaravetetase viil? Mõtlesino perre käänis. Või läks alles miil? Vilets, alles, vägisi vesi silme Tikse mõtsija, Ansse pisenitia, Hummu kuni yks. Kattusid Piitedu Vanamiis, Petra. Äärt Räe tähti, nagu ütlesin, närts. Hakinississe tahtsaiatu vana niis Petra ET lõdvessinnast Paabademalt. Vatiin endalt, Dolly kulakti, Petra kaechtus tühida Silmedi, see Jennyle kuts köit, Kenai sõdu, Petra, puhma see armastust dis. Tud deko, nii Kang Hybost tubetra kats tosinat kõrdade yell nagu puuslik rahvast, tiinsemi, Petra. Ja kõik talle Anniv au. Härmooni no paenu, mis jäänuitsi? Kõik aknegi krampi on pant. Rooplesmi tetra oma liiketta püksi. Ots kergendist Jordatav sant. Kuitsvamu mõttes luus. Aga mu nimi pääle liis mille Kuitswane nii kiituud. Mu nimi oli täele liis. Nagu näi Ökvaltiidse mainus, muldu kude silme, mul naeratan kai nagu mõõtsik Jevee lehtev jõe viiene Ruus time huulmus jäämehe jäi. NAGU tarredime Ast hinneta rahte nust. Kümnen haardanduses, kate, mu häik. Dio pehme kala-aabits Vii palahtede häält tunda niisker täidinest sai. Sest kui järgmine päiv Lily Häidsmedel tõi Solekkinen naist pillimat viil Küsse kas Diet, kus ainsas mõttes Ruus? Nii Nicine veerev priitööna täiv kude, Tull. Hütz, veerev, Ruus, tuvist, anna mul kurtuseik. Jokuti käed ja kui sängi, mille Ruuseumanodi oledki pik. Kolmas köred, nagu näi tema jõe viieti vei Ruusi närides nimi, Ani suud. Tere, näete, sil naeratan pommisi huul. Mui says, rusikum, kivi suur. Devus mõttes luus. Illas koolda, kolleti, luur, viimest kõrdanni suud nagu vargapoiss, tuul. Suhted, surget, Saimur, Ruus. Kuitsvam mõttes Ruus. Aga nimi päeveliis, mille kutsumine nii jätki tuud mu nimi pääle liis. Nonii Teinaadinaalsele latsi, tuvaikuma sõdisi. Esiolevas süüdi mõtli asju jääseen võdisi. Ministritel, et Eestimaal rohkem pomlazzywaya dekusi nagu sääse küll, nii turvame maamaja. Et Slazz need selke aia taade koli ökoluuduvast Kas söe või Hallemiilumdast? Veidike suma. Sulle joht. Mõtle. Hinge võisid kiige. Uni tule. Uni tulla. Ja panud süvene Saisma. Haava klient pääle kasus valget ristikheina. Mammakana Kõllakana lätsa rõkkavad aiva Kohom valgus, Koch olai elemise Vaiva. Laadsedki pühedemont. Kõllekalähtas kinni tunde nagu häitsmegi aasude häält. Täi pede jäist. Tei. Sulavaha kulda kuldsada latvu otsa. Kui kiriku ristikese kaia ladva jumala Taiwa kingut hakas pool hiit esile Kymmest tumedat noa leiva sõsma, nii et kõik ilm On üks suur katedraal. Ja kuldne jumala silm. Kaie Taivast. Nii hätsnevat maad. Ööse huuga vele käelile. Taivastume näetismide. Huugele. Ööse väledeeaa Lütsinge. Huugele laiaväljadel katet, käske, püüde välja, mille, Hilio selge hiilsemases. Ilme bitteni VII. Nüüd väljevee kohtu, Chirgudi koobiskav õmbaleviilgu silme piir. Lase mul Kaia Terre do päädeke kui hiinast vahtsus luu r Värm, kui suu. Palokide tuul, kohtukodus on, oledki Edud. Lätte väle pääl sinises täriaknist valgust Hilkse ehtes. Lina kahara, rühede kullaga. Sinna armasta, milles setomaa. Helge sügis-lopa lõikust hääd lumi ilma hõlma alas jääd. Lina kahara, jääde kullaga. Uhke kuism armastas joad, setomaad. Täna õhtul kuulsite Merle jäägerit lugemas oma tekste ja laulmas oma laule. See salvestus on pärit 2002.-st aastast. Saate muusikaline kujundus oli Silja Vahurilt, aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.