Torman väljas tondid teevad keere sealpool akent, elada on kiire. Toasoe kardin katab külma ruutu, vaigistades meisse ei puutu. Murtud oksi viskub vastu ruutu torgib ajju puutub, ikka puutub. Ära mind hüüa, las sarja maa ilming lehtimis, kuul sind varjab see, mis sind varjab. Mind varjab ikka veel tuul. Aeglase surmavarju vasakul astun puruks, paremal tiri tammed vägisi kisuvad turuks. Müüjat lööb kellakägu, ostja on niigi löödud. Sind varjab sinu nägu. Mind varjab see, mis möödub. Kas sa järeldad kõrvalmaitse hambu hakanud palade seest? Hinge surematus ei kaitse tänase elamatuse eest. Meie tänases noorte loomingu saatma, kas sõnad sõelaga süles on esimene külaline Kaire Talviste? Kaire Talviste on lõpetanud Kehra keskkooli. Praegu töötab ta kirjastuses valgusmasinakirjutajana. Tema luulet on avaldatud ajakirjas nooruslooming noorte hääles. Samuti on ilmunud temalt ka kaks luulevihikut klaasist silmi, teine ehtne, 1979. aastal debüütsarjas ja 1983. aastal. Nii, olgu pealegi. Millelt sa luuletad või mismoodi su luuletused sünnivad? Minu luuletused sünnivad sellest, mis ma enda ümber näen inimesed, nende suhtumine üksteisesse teineteisesse, üldse maailmaelusse. Võin nendega kirjutamise teel vaielda ja kurta oma muret nendele ja püüda nendele nõu anda, püüda mõista, teisi inimesi tahta, et nemad mind mõistaksid. Aga kas sa oled mõelnud sellele, et kui sa oskaksid ennast teha ilma luuleta selgeks, et võib-olla saaks ükskord inimeste suhte arendada nii kaugele, et nende vahel ei oleks tarvis luulet, vaid nad sõnastuksid nii täpselt ja kujundirikkalt, et nad saaksid üksteisest aru ilma kunstilise tekstita? Ma arvan, et oma sõpradest ja tuttavatest rääkides me mõistame teineteist ka ilma igasuguse kunstilise testita. Aga ma ikkagi ilmselt kirjutan nende inimeste jaoks, kes on mind kuidagi küll riivanud, aga kellele ma lausa ei saa juurde astuda ja öelda, et kuule, et vaat, ma arvan nüüd niimoodi, et mis sina arvad? Oled see sina seal luuletustes või on see sinu luuletav mina ja kuidas suhtuda oma sellesse luuletavasse minusse? Ma arvan, et minu luuletav mina olen ikkagi mina, sest palju neid ikka siis on. Aga ma suhtun temasse üldiselt halvasti, sellepärast et ta ju vaevab mind. Ta ei lase mul seda igapäevast elu elada. Ja mul on mõnikord tunne, ma nagu segan ennast selle kirjutamisega ka niisugustesse liiga suurtesse asjadesse, mille üle ma ise ka oma mõistusega ja, ja tunnetusega ei küüni. Ja siis tekivad niisugused käärid, tahaks ja ei suuda ja täitsa süümepiinad mõnikord parem oleks muidugi minu igapäevasel minal, kui seda luuletaja mineta üldse olemas ei oleks. Ma olen püüdnud temast ka täiesti sihipäraselt vabaneda, see ei ole mitte poosi pärast ütlemine, mõtlesin, päristasid. Kui sa oled püüdnud luuletamisest vabaneda ja oled ikka luule juurde tagasi pöördunud, milliste emotsioonidega on seal sündinud? Alguses vihaga, et näed, jälle on ta platsis kas siis haarab endasse ja lähed kaasa ja nagu mingi vabanemine on ka siis, kui ma tean, et, et see ei ole üldse kellelegi lugemiseks mõeldud, et ma nagunii ta ära viskan ja ilmselt ikkagi millestki vabanemise võimalus, mida ei oska sõnadega rääkida ka isegi sõpradele-tuttavatele. Kui luuletamine sinu jaoks millestki vabanemise võimalus siis on huvitav, et sa selle luuletamise juurde jõudmisest räägid, kui millestki, mida, nagu ei tahaks, mis nagu võib-olla ahistab või piinab, sa ütled, et jälle on ta siin. Need asjad käivad jah, kõik koos nagu ahistab ja piinab muidugi. Kui sa oled luuletuse valmis kirjutanud kas sa parandad teda palju? Ma peaaegu ei parandagi. Mõnikord on niimoodi, et mõte liigub väga kiiresti ja kohe tekivad kaks sõnajärjest samasugused kirjutanud lihtsalt üksteise peale. Aga enamasti on ikka niimoodi, et kui luuletus saab valmis ja ta on vilets, siis, siis ma viskan ta ära ja teinekord on nii, et ma kirjutan tavaliselt kolm-neli tükki tulevad jutti. Teinekord on niimoodi, et ta jääb pooleli, mõte katkeb ära. Ahah, tähendab, asi ei ole selge. Ja seda ma ka ei pane, lihtsalt ära külma teinekord kirjutan, ega siis, kui ikka ei ole, see ei ole, eks teinekord tuleb uus jälle. Mis sul esimesena tekib, kui sa kirjutad, kas mingit tunne ja atmosfäär või, või sõnaline kujund, sõna kombinatsioon? Ma ei oska neid asju nagu lahutada, omavahel toimub nii kiiresti, et ma ei, ei oska analüüsida. Võib-olla kui kunagi niimoodi saaks maki peale loeks siis näeks, kus on paus, hakkaks pärast võib-olla mõtlemata, miks seal paus tuli, mis ma siis vahepeal mõtlesin või, või kas lendas vahepealt midagi ära? Sest Ma olen seda kuulnud, et minul ootuste puhul on öeldud, et nad on hüplevad. No ilmselt ma ei jõua nii ruttu kirjutada, mul midagi lendab vahelt ära. Kui sa jõuad koju selle päevasaginas tekkinud luuletusega siis sa istud kohe maha ja kohe proovid kirja panna. On ta sul hästi meeles? Üldiselt on niimoodi, et kui ma koju jõuan ja ma saan seda kohe teha ja see peab siis ikka minu arvates väga hea mõte olevat kohe pliiatsi Aaron ja kirjutama hakkan, aga tavaliselt läheb ta kuidagi kõrvale. Ja kummalisel kombel kaks päeva on see vahe, kus võib täpselt seesama tulla samade sõnadega sama mõtte tagasi. Kas sa oled mõelnud lugejale, kes su silme ees seisab, kellele sa kirjutad? Üldiselt muidugi ma kirjutan kõigile, kes lugeda tahavad aga teinekord võtmine luuletustes on sellised pöördumised ju, et teie ja meie ja nemad ja teinekord mul on mingi grupp silma ees, teinekord ma kirjutan lihtsalt nagu nendele inimestele, keda ma konkreetselt sel päeval nägin mingis konkreetses olukorras, kas ma ei saanud nendele siis midagi öelda, mida mul vaja oli või uulitsa peale ei hakka ju ka karjuma lause. Aga kui oleks sünnis, siis võib-olla mõnikord karjuks palja rohkem karjaks. Milline sisu on sinu jaoks sõnal põlvkond? Mingisugust erilist sisu ta ei ole. Kas sa tunned, et sa kõlad kellegagi kokku või sa tunned ennast loojana üksinda? Lähedust, ma tunnen siis, kui ma loen näiteks teiste luuletusi ja ma leian, et, et noh, seal on nagu sarnaseid mõtteid näiteks Reinsandel Reinsanteri viimane kogu mulle väga meeldis. Milline on sinu suhtumine nendesse luulenimedest, keda anti välja samas formaadis kui sinu esimene kogu sellest püüd kogu formaadis tunned sa ennast nendega mingil määral kokkukõlavat või mitte? Mõnega tunnen mõnega, mitte. Katrin velge näiteks tunnen Hanseniga vaevalt. Mida on tabatud, kui on öeldud, et teinekord tundub sinu kogu klaasist silm, et teine ehtne nende luuletuste puhul olevat toitvaks tundeks vihkamine. Vihkamine on väga lai mõiste, aga see ei tähenda kindlasti seda, et ma nüüd seda maailma vihkan vastu pidime seda maailma väga armastan. Aga vihkamist seal kahtlemata on ja see on suunatud just selle vastu, mis mulle siin maailmas ei meeldi. Rööv ei ole raev, see on pigem niisugune vaikne ja vihkamine igal juhul mitte lootusetud, just niisugune nagu abi otsiv ja küllaltki sügav, ma arvan, aga mitte ära. Raev on nagu rohkem niisugune liikuv ja purustav ja mina ei ole purustaja neid rohkem oma loomult, ma arvan. Jah, mul tuli niisugune idee, et ma prooviksin selle teema juurde ise lugeda luuletust. Teie peate teadma suhkru hinda. Kui terve orkester vajab saterkuubi. Kuskilt peab ikka järele andma midagi vähemat, midagi rohkemat. Teie sööge edasi oma valget saia ja tuul pühib platvormil kokku, konisid vanake Hotaabuts kitkupingul habet, aga teda hüütakse päeva vargaks. Teie pistitate taskukoeri siis, kui kõrb jookseb liivast tühjaks. Londonis olevat samasugused pilved tihti 10 korda tihedam udu. Kuidas sinu arvates oli, suutsin ma enam-vähem adekvaatne. Mullu ja suutsid küll, väga huvitav on üldse kuulata, kui keegi teine loeb sinu luuletust, sellepärast et intonatsioonist tuleb välja. Kas inimene on saanud su mõttest aru või mitte? Mina ise ei oleks seda teietvast nii eraldi rõhutanud, aga muidu meeldis. Võidetu laul. Nüüd mööda läks nooruse Nardus kõik kentsakad värsside read. Taas lausun, see möödas, möödas ja nõnda on elada hea soe tuba, kõik käänud ja kurvitsin tõmbuvad tasaseks maaks. Ma heegeldan rätile pitsi. Oh, et sinna nutta ei saaks. Ma heegeldan rätile pitsi ja nõnda on elada hea. Ent surudes tugitooli taas laus, on see möödas, nii peab tuul õhtune hommikuks vaikib, kus ukse ees halasta. Nii naiselik asi on luule. No miks ta ei halasta? Võib-olla liiga palju on soove. Ukse ees, sahiseb lehes sadu. Sõnadest võetakse vereproove. Vitsast saab tihnik. Ussist saab madu. Oma käes väga kaua luuletustel seista, enne kui ma nad kogusse panen või enne, kui ma neid üldse kuhugi pakun. Sest mulle tundub, et enesekontroll peab eelkõige olema. Mõnikord on juhtunud nii, et äkki on kuhugi vaja ja saab kiiruga pandud mõni luuletus, mis on võib-olla nädalat paar vana ja pärast on nagu paha endaletaks, läks halvasti. Vähemalt pooled teise kogu luuletustest olid juba tollal olemas ka esimene ilmus, iiluhub ikkagi liiva jaanalindude pesade pealt, kui need püüdmise peale ise piaadi tõsta. Aja äraarvamise järgi hakkavad valitsema, kes võimu ei vaja, kes on alanduse piiri ületanud, kes on oma alandusest ülendatud. Toetan selja vastu võõrast ahju. Korraks randmel lõtvunud Gellari hinges kogu aeg üks tulekahju. Jääks kevadine vihm. Jätan mõõta mäletamis vaega pauna, millel lappi kõrval jõuan öelda tere ja head aega rohkemaks. Nelunap. Vanasti aeg saadab kohtumist, jääte aastaid arvates maha. Õhtu eel tulen endale vastu ja ei vaata maha. Meie saate teine külaline on Rein raud. 15 aastasena avaldati tema proosaloomingut vihikus viis poissi ja kaheksa tüdrukut. Aasta hiljem kogumikus noored autorid, 1970 7981. aastal ilmus Rein Raua luuledebüütkogumik paljajalu 1983. aastal teine luulekogu. Kestmine tuleb seest. Praegu on Rein raud Leningradi ülikooli jaapani keele ja kirjanduse eriala viimase kursuse tudeng. Rein raud, teie olete Leningradi Ülikooli diplomand. Nüüd kevadisel kiirel ajal on teil ilmselt käsil diplomitöö kirjutamine. Milles see seisneb? Kõigepealt tuleb mul diplomitöö jaoks tõlkida väga palju jaapani luulet. Nüüd see kevad näiteks diplomitöö ettevalmistuse korras. Ma olen tõlkinud vast ehk juba üks, kaks korda nii palju kui selles raamatukese eskas tõbised krüsanteeme õitel mis ilmus Loomingu raamatukogus üldnimetusena täiskuu taeva all on paigutatud. Kui kaua te jaapani keelega nüüd tegelenud olete? Esimest korda ma üldse vist ostsin Tallinna antikvariaadist jaapani keele õpiku kuuendas klassis lihtsalt täiesti huvi pärast ja mulle need tähed meeldisid, mis seal sees olid ja ma hakkasin neid õppima sellest ajast peale. Mul tegelikult hakkaski juba tekkima mõte, et võiks minna kuskile mujale, mingeid huvitavamaid keeli pima. Jaapani keel oli niisuguse salajase ja isegi enda jaoks teinekord mittesõnaliselt tunnistatava unistuseni seal kuskil allpool kogu aeg olemas. Kas võib öelda, et te olete oma tee teadlikult valinud? Kas nüüd idakeeltega tegelemist võib pidada teadlikuks valikuks, seda nüüd vast vaevalt. Aga mis puutub kirjandusse filoloogiasse, siis see on kindlasti teadlik. Mulle tundub, et igal inimesel tegelikult tuleb kunagi niisugune valik sooritada, millises oma maailmakihis ta põhiliselt tahab elada, sest üks suur maailm, mis meid ümbritseb, on väga mitmekihiline. Mulle tundub, et kirjandus, kunst, teater, vaimse elu sfäärid on täiesti võrdväärsed kihid ja ei ole midagi halba selles, kui inimene peab täiesti reaalselt oma maailma põhikeskkonnaks just neid, mitte midagi muud. Inimesel on täielik õigus pidada näiteks raamatute tegelasi või nende väga ammu elanud autoreid. Oma täiesti reaalseteks sõpradeks. Mis keeli te veel teatetunne? Ma olen tegelenud vähemal või suuremal määral enam-vähem kõigi Euroopa riigi keeltega. Albaania iri, Islandi kaasa arvatud lisaks araabia, pärsia, Tadžiki, Hiina mitmesuguste aasia keeltega aga enamasti mitte niivõrd nende õppimise eesmärgil, kuivõrd selleks, et omada nende väljendusvahenditest, mis enamasti erinevad kardinaalselt euroopa keeltest omandanist lihtsalt tähendab ettekujutused, et saada aru, milline võiks olla siis inimese kui liigikeeleline teadvus. Mis keeles te kirjutanud olete, oma loomingut? Ainult eesti keeles, sellepärast et kõigi muud maailma keeled võivad kaasa aidata ja ongi mõnikord seda teinud oma keele, väljendusvahendite täielikumalt ärakasutamisele, siis mulle vähemalt tundub, et ei ole võimalik jõuda ei iseenese ega ka oma rahva ega ka maailma kui niisuguse juurte mõistmiseni muidu kui ainult oma emakeele kaudu. Tavaliselt on ka erandeid, eks isikuti võib olla ju teistsugune see arusaam. Aga vähemalt mulle tundub nii kes ütleb, mis sest, mis sest see sülitab tuulele näkku, kui unedest kaasa ei mõista ta võtta mõtet kõla kui teed peab ta liiga pikaks liivaseks, sest mis on kord määratud lõpuni käia, ei saa seda keegi lõputuks loota, hinges jälgi jätmata. Võtke kas võimul olla, siis kahju möödunudaastasest lumest, kuigi mu sadasin maha koos temaga. Kas võib mind närida südametunnistus paljuks peetud sõnade pärast, olgugi et ma kordasin neid kui tänu. Ja ometi on mul salaja häbi, kui ütlen õpetaja naerma mindki, kaunis juhuslik lill? Need noh, kuidas neid nüüd nimetada kaheksa või neljarealised luuletused tegelikult selle vormima nagu tuletasin ühest klassikalise hiina luulevormist selleks, et kunagi vastavas vormis kirjutatud hiina luulet katsuda eesti keelde tõlkida ja Need on nagu käeharjutused, sest kui millegi tõlkimisega tegeleda, siis eelkõige peab. Katsume saavutada sellist seisu, et luulevorm muutuks loomulikuks. Kas vormiotsingud mõjutavad ka sisu? Iga sisu edasiandmiseks on võimalik ainult üks vorm. Kui vormi muuta, siis sisu muutub paratamatult ka ja selles mõttes tuleb just sisu nimel vormile pöörata esimese järgu tähelepanu, et sisu ei kannataks. Vormiliste nõrkustel. Aga ei tohi, tähendab minu arust unustada ära seda, et r triimidele vastab. Ütleksime ird sisu puhastele liimidele puhas sisu. Vastavust tuleb leida. Nii teie debüütluulekogule, paljajalu kui ka teisele luulekogule kestmine tuleb, seest on kirjutatud üsna hulgaliselt retsensioone, kriitikat ja kestmine tuleb seest puhul isegi võib öelda, et, et noored ise on sellele väga elavalt reageerinud. Ent vanematest Kriitikutest näiteks Ain Kaalep on just rõhutanud teie sõnatundlikkust ja Linnar Priimägi oma retsensioonis. Edasis kirjutab mõtete, et te olete justkui sõnast sündinud elule. Minu arvates sõna on luulekeeles hoopis midagi muud, kui ta on tavakeeles. Just igasugused kujundid, mis tavakeeles jätavad niisugusse ilustava mulje, on luulekeeles lihtsalt täiesti normaalselt luulekeele sõnad kujund, täiend, võrdlus metafoor ei kaunista luulekeelt, vaid on selle loomulik osa. Ja sellest seisukohast nõelatest tulebki sõnasse luules suhtuda. Ja nende kasutamine peab olema vastavalt ka, mida tavakeeles nimetatakse. Andeks. Aga luulekeeles on, ongi kohe loomulik keel annavad sõnale tugevama jõu. Luule ongi võimalikult tugevate sõnade kogum või, või nagu võimalikult tugevaid sõnu kasutades. Kõnelemine. Kuidas teil luulesõnad kokku seote? Igasuguste muude maailmakeeltega tegelemine on paratamatult jätnud ka oma jälje sellesse eesti keele tajusse kõrt ma ei taju eesti keele grammatilisi vormilisi külgi kui mingisuguseid absoluutväärtusi omaette näiteks meie oma eesti keeles. Peame väga oluliseks, kas sõna on ainsuses või mitmuses ja ei saa teistmoodi oma mõtteid väljendada hiinlasel, see ei ole üldse oluline, peaasi et selline ese või õieti selline olek olemas. Nad ei tea isegi nimi tegusõnade vahel vahet. Sama sõna võib lause erinevas kohas viibides tähendada nii nimi kui tegusõna. Aga see on omamoodi seotud ka luulevabadusega või luuletamise vabadusega või millele see põhineb. Konkreetselt see tsükkel, pärismaalane, on katse vabaneda just õieti sellest tavakeelsest mõtlemisest tõestada enese jaoks, et on võimalik sõnu siduda ka teistmoodi ka võib-olla isegi liiga erinevalt tavakeele normidest. Mul on näiteks luuletuse sellest tsüklist pealkirjaga tegutsevad, purustavad, trambivad, lõmastavad, sõtkuvad, hävitavad, laastavad, ehitavad, taastavad, parandavad, ravivad, kohendavad, siluvad. Imestavad. Kas teiste keeltega tegelemine aitab kaasa ka oma emakeele paremaks mõistmiseks? See on keele omapära ja tema kui tunnetusvahendi puhtuse säilitamisel väga oluline. Oma keel on tegelikult ju ainuke võti rahva kõige pikema minevikku juurde. Oma keel kannab endaga kaasas saladusi või mälestusi sellest ajast kui ei ole veel mingisuguseid kirjalikke allikaid säilinud, kui ei ole veel Eestimaale linnu ehitatud, kui inimene ei tunne või ei austa neid mälestusi. Sest ta eraldub oma juurtest ja neid tunnetamata võib nagu kergemini kalduda juurtetule triivimisele, mis nii tema eetilist kui psühholoogilist osa kahjustab. See jutt viis mind mõttele. Teises raamatus on pool raamatut praktiliselt suurt lugu mis on omamoodi kas juurte otsimine või ühed tekkimisloo seletada püüdmine. See on ju tegelikult korraga tekkimis, kui kadumislugu, tähendab, alguses ma isegi tahtsin sellest kirjutada näidendit, sest mulle tundus, et see sisu sobib paremini näidendile. Aga kui see oleks näidendiks saanudki, siis see oleks olnud tõenäoliselt võrdlemisi igav ja juba üsna alguses, praeguse esimese laulu lõpus ma ikka jõudsin järeldusele, et näidendiks see materjal ei kõlba, et seda tuleb kirjutada luuletusena või poemina. Suur lugu on omamoodi katse püüda niisugust teksti kirjutada, mis püüaks saavutada samasuguste eesmärki nagu loomislugu loodusrahvaste juures. Et sündmused, mida sa on kirjeldatud, need ei ole esitatud fakti täna, aga nende esitamine ise on fakt. Inimesed kipuvad sageli ära unustama, et see maailm, milles elame, on kunagi tekkinud, et ta ei ole olnud algusest peale, et ta ei ole lõplik, etteantud suurus ning oma seaduste järgi muutub ja nendesse seadustesse sekkumine toob alati kaasa mingisuguseid tagajärgi. Ja mitte sugugi alati ei või inimesed ette öelda, millised need tagasi pered saavad olema. Aga selleks, et vähemalt oma kohta maailmas ja oma mitmesuguste tagajärgede võimalusi suuta õigemini väärtustada, on vaja see tekkimise lugu püüda uuesti läbi mõelda või elada. Kuivõrd on siis selle üldise tekkimisloo teadvustamisega seotud näiteks iga luuletuse sünd, mida tähendab teile ühe luuletuse sünd? Luuletus on õieti üks võimalus rajada tasakaalu sisemise ja välise maailma vahel. Ideaalne olukord oleks see, kui saaks iga kord maha istudes selle tasakaalu luuletuse abil luua. Et võiks iga hetke luuletusse valada ja niimoodi kaasa võtta saaks, on vaja suuremat oskust ja ka rahulikumat elu. Mõnes mõttes luuletus vananeb kiiresti, vananeb sama kiiresti kui see hetk, milles ta on kirjutatud. Ja teisest küljest ta muudab selle hetkega püsivaks pidevaks. See hetk jääb temasse. Mõte läks ära ja tuba jäi tühjaks. Mõte läks ridade vahele. Päike läks ära ja tuba jäi külmaks, päike läks merre ja meri läks soojaks. Meri läks soojaks suureks Merileks ridade vahele. Nagu alati, nii ka täna on jälle 10-l 1000-l päikesemõõgad vööl. Aga minul ei ole, mu haljasterakellaks valati ühel pimedal ööl. Kellel on vaja, las tuleb ja otsib. Ärgu öelgu, et aega on liiga vähe. Siin on mu maja, aga mis teil on sellest igaüks kinni püüdma, peab oma tähe. Millisena te näete meie praegust eesti kirjandust ja millised on seal siis teie jaoks olulised teed? Eesti kirjandus on ikkagi suhteliselt väike ja mulle tundub, et üks tähtsamaid asju, mis praegu ka mõnes mõttes juba tegelikult viimaste aastate jooksul üha sagedamini päevakorrale kerkib, on nimelt just traditsiooni säilitamine. On ju tegelikult loovad keelte luule, loob keelt, ta ei allu ju nii palju keelele ja mõned kirjanduse väljendid jäävadki pärast keelde alles, see on ju tegelikult samasugune protsess nagu üldse keele tekkimine algusaegadest peale. Praegu on kirjanikel just see vastutus, kuidas nemad keelt tarvitavad, et see tegelikult jätab keelele oma kaudse mälestuse meie ajast. Hästi kasutavad keelt kõik head kirjanikud. Ma väga austan Ain Kaalepit. Klassikutest on mulle kõige lähemal Betti Alver. Kui nimetada kaasaegseid, nii-öelda täies jõus luuletajaid, siis kõige tugevamad on Juhan Viiding, Hando Runnel, Jaan Kaplinski, see noh, ei ole kellelegi uudis. Debüütsarjast peaks nimetama Villu Kangurit, Sulev Kübarsepa, Kaire Talviste. Ja väga meeldib mulle ka veel Peep Ilmet, kellel on ka teatavaid jaapani poole. Kus näete teie oma teed? Ise, olles läänepiirimäel asuvast eestist pärit saanud idaalase hariduse, et ma tegelikult tahaksin, et need kaks traditsiooni ja nii, nagu nad eesti kultuuris avaldavad, et nad ei oleks vastandlikud. Et nad võiksid mõlemad minust läbi käia ja et mõlemas erinevalt väljendatud ühised mõtted võiksid saada ka eesti rahva jaoks. Ühe noore inimese kohta on teie luules väga vähe omaenda minast juttu. Mulle lihtsalt tundub, et mul ei ole veel oma mina väljendada. Ja kui vaadata maailmakirjandust üldse kirjandust, siis näib, et vanemad inimesed harilikult tõepoolest väljendavad oma mina vähem. Võib-olla on isegi teatavas seoses sellega, et neil on rohkem midagi väljendada. Mis on teile oluline väljendada, mida te oma loominguga väljendada tahate? Mis puutub sellesse tõlgendamisse võib ju juhtuda, et iga inimene tõlgendab iga erineva autori luuletuse moodi iga sõna paratamatult kutsub esile reaa assotsiatsioone nii oma tähendusväljal üldse kui ka teistele teostele. Teistele kultuuridele kirjutamise hetkel on oluline tsitaat või või vihje. Mõnikord on see täiesti äratundmatu. Mõnikord on ta äratuntav soovi korral, ta ei ole kohustuslik lugejale, autor ei tohi lugeja jaoks diktaatoriks kujuneda, seal peab olema teatud sõltumatus. Vabadus lugeda nii, nagu ta tahab. Sest tegelikult hoopis autoril peab olema rohkem vastutust teksti eest, sest põhimõtteliselt sisaldab tekst ju ka kõik võimalused. Lihtsalt on see üks asi, mida luule lugejale annab nimelt võimalust osa suutlikkuse iseseisvalt mõelda iseseisvalt ka teistsuguste vahenditega, kui näiteks matemaatika või füüsika pakub maailmale läheneda. Luule on eelkõige tunnetusvahend ja kui tunnetusvahend ei ole vaba, siis on teda raske kasutada. Jälle on jõudnud õhtu väsinud kaja kokku vedama laiali jooksvaid jooni läbi akna. Üks juhuslik tuulehoog on endale nõudnud minu päevase krooni. Kidurate sisu veel siduvat idu valvab üks valguse silm. Siiski, kui taas liisku võtnute ridu ähvardab rähmane ilm tõtlikust kähmulasest, keegi peab välja ruttama tuttava toeks. Pidagu pidu, kes leegis nälja seada, võib hingele Läks põdejad salluva pinge küll õde utuvaid manada, teab. Mine ja usu, et sa oled.