Tere õhtust. Mina olen toimetaja Tiia Palmaru ja kutsun teid Heino Mägi juhtimisel hilisõhtusele jalutuskäigule Otepää linna. Täna õhtul siin pimeduse varjus. Me oleme Otepää linnas, Heino Mägi koos teiega, kes te olete olnud? Väga palju aastaid Otepää keskkooli direktor, aga teid, kõik Otepääl aset, kellega ma olen elus juttu olnud, võtavad niisuguseks elavaks legendiks, Otepääl, kes kõike teab, mis Otepää kohta üldse on ilmas kunagi kirjutatud, räägitud või mis siin on juhtunud. Kas te ise ka arvata, et see teie kohta ringi liikuv legend on õige? No võib-olla osaliselt ehk on tõesti õige esmane on püüdnud tundma õppida oma kodukanti ja koduümbrust ja see vajadus ma tagantjärele mõtlen, on tekkinud juba õige varases lapseeas. Ma mäletan, kui ma veel algklassides käisin otepää Pealt eemal neeruti algkoolis siis millegipärast mind köitsid ikka need mäed ja järved midagi huvitavat, kas, kas seal mõni legend või muistend nendega seotud on ja need sai nii meelde jäetud, hiljem kohe talletatud üles kirjutatud isalt ja naabritelt päritud. Nii et see huvi nähtavasti lapsest peale miskitmoodi on minus pesitsenud. Aga nüüd me seisame muidugi Otepää kesklinnas, mis on näärijärgselt veel väga ilus ja ehitud. Kas selline komme on siin juba ka olnud varasematel aastatel või, või on esimest korda nii palju värvilisi tulesid ja kaunistusi Otepääl? No see sellisel kujul nähtavasti on teist aastat, sest möödunud aastal oli esimest korda, kus Otepäält nimetati jõulumaaks ja sellel puhul eriti südalinn püüti siis mõnda sellisesse toredasse jõulumiljöösse öösse ja näärimiljöösse ja noh, sellel aastal siis seda traditsiooni jätkati. Ja seda annab ehk ehk veelgi rikkamaks muuta ka sisuliselt. Nii et väliselt südalinn on tõesti meeldiv ja nagu ikka jõulude ajaline ride ajal on tulnud ka täita neid jõuluvana ja näärivana ülesandeid ja siis oli väga meeldiv jõuluõhtul liikuda siin lihtsalt mööda keskväljak ja peatada kõiki inimesi, olgu nad suured või väiksed ja küsida nendelt salmija värssi. Nad vaatasid, imestasid väga kaugelt olid need inimesed ka, no kuidas siis niisugune komme, et nad, jõuluvanad siin pesitsevad, liiguvad pidevalt ringimad ja juba teist aastat meil meil neid jõuluvanasid, on siin rohkesti ja tuleb kõik värss öelda või salme öelda, võin laulda ja lugeda. Ja peab ütlema, et kõik nad ikka midagi tegid ja omalt poolt ka muidugi need jõuluvana kostüümi taskud olid ikke komme ja, ja küpsised täis pandud. Nii et igaüks, kes ikka luges tingimata midagi, midagi ka vastutasuks sain mööda minnes astusin sisse oma tuttavatel ja sealjuures ka vanadele pensionäridele, keda ma teadsin ja tundsin. Muidugi, need olid nii üllatunud ja mõtlesin, kuidas üksik, selline vana inimene elab seal raskustega, pooleldi korraga temale. Jõuluvana tuleb külla, midagi lugesid oma värsid, salmid ära ja said oma kummid kommikesi kätte ja olid üliõnnelikud tagantjärele. Nii et sellel teemal võiks süveneda ja edasi minna. Alati ma arvan, on palju realisi Otepää kandis suvisel ajal, siis, kui kõik kuklid on rohelised ja järvesilmad vastu peegelduvad. Aga kui nüüd mõelda teie talvise kodukoha peale, mis te ise kõigepealt arvate, mis on Otepääle kõige iseloomulikum ja sellele ümbrusele ka? No Otepää lumi ja talv, eks need on sellised kattuvad mõisted sest Otepää vaat tuntakse nii laias kaares ikka sellise talispordikeskusena ja seda juba hästi vanast ajast peale ma olen lugenud ja inimesed on jutustanud, et juba 20. Nendel aastatel hakati korraldama siin selliseid üle-eestilisi suusavõistlusi ja siis korraldati ka esimest korda sinine Otepää linna lastele. Huvitav võistlussõidud 928 siis suurvõistlus oli Otepää linnamäe all sinna kogunenud siis maha hulk maailmatu hulk selliseid Otepää poisse. Ühel kohtunikul tuli mõte, et kui korraldaks õige nendele ka ühe võistluse ja siis koguti neid kokku, neid oli saanud midagi kahe 30 poisi ümber. Sellised pütilauad nagu tollal olid all ja pandi nad ühte ritta ja siis võistlusreis ümber linnamäe, kes siis kõige enne tagasi jõuab tahvli šokolaadi kolm esimest kohta ja no sisuline läinud siis lahti hirmsa kisa ja lärmiga, see esimene poiste suusavõistlus ja palju pahandusi muidugi tee peal, sest nad need pütti lauaks ei püsinud jalgade all, aga ärase tehti auhinnad kätte saadi, aga sellest kõneainet igatahes on olnud läbi aastakümnete, et vaat kuidas ikka tore ja põnev, et esimene suurvõistluspostile algas üle 20.-te aastate lõpul. Nii et see suusatamine ja talv ja lumi seal Otepääga seotud ja kui lund ei ole talvel Otepääl, siis on igatahes väga kurb. Suusatajatest pole siin kunagi puudus olnud. Ma olen muidugi teie suust kuulnud ka ühe võrdlemisi lõbusa talvise loo aga see oli sealt Kääriku poolt. Jah, ma mõtlen, millist neid lugusid sealgi juhtunut palju, millist lugude nüüd täpsemalt? Lotte rääkige mõni enne ära ja mida mina vere? Seal on lugusid igasuguseid alutad vaja, alustades jube kõige tähtsamate riigimeestega. Praegune aasta 1994 mulle meenub, meenub, et 30 aastat tagasi oli meil külas Otepää Kääriku mail tolleaegne Soome vabariigi president Urho Kaleva Kekkonen ja noh, tema nagu oli väsimatu suusataja ja siin siin Eestis viibides ka ilma suusatamiseta hakkama ei saanud ja tollal tema saatjaks oli Arnold Green siis tol ajal ju elasid Fred kudu ja nende eest ja, ja kaasabil ja muidugi terve grupp üliõpilasi kaasa ja tihti Käärikul siis 25 kilomeetri pikkune selline suusamatk. Üliõpilastest töötab praegu meil Otepää keskkoolis kehalise kasvatuse aitaja õpetajana Helle Tallo dollalt oli Helle Ritsing. Et ma olin väga nimekas suusataja ja nemad algul olid küll nood, mis vanamees pöörduda, kui kiiresti ta sõidab. Ta ütles, et Nell, eriti naisüliõpilastel oli tükk tegemist kohe tema kannul püsida, aga muidugi jama tohtinud jääda. Ja selliselt see tore suusamatk sai teoks. Aga sel ajal siis meie tolleaegne ülemnõukogu presiidiumi esi tollal oli Aleksei müürissepp selle ameti peal, tema siis küttis seal Kääriku järve ääres sauna Sist pärast sellist suusamatka ikka korralik saun, igal juhul kulub ära. Ja nii siis pärast need suured auväärsed külalised ja meie vabariigi tähtsad tegelased käisid siis üheskoos saunas ja tänapäevalgi kutsutakse seda sauna ikka kikuneni saunaks. Sest see tema on tõepoolest seal siis saunas käinud ja leili mõnuga seal tunda saanud. Aga pean ütlema, et see lugu langes kokku sellega, mida SA tassi moosis. Oli tore, aga, aga ma ei varja seda. Et ma hindasin ennast küll üle, et teha nüüd niisugune pikk jalutuskäik siin hilisõhtuses Otepää linnas pärast seda sauna juttu ma tunnen, et minul on külm, mis te arvate, mägi, äkki jätkaksin oma juttu juba kuskil kuskil ahju taga. No külaliste vastu peab ikka olema viisakas, nii. Mul tuleb nõustuda sellega, nii et astronoomid ja Kattroralla Ma mäletan seda Heino Mägi teie varasematest juttudest, kui ma olen juhtunud teie poolt juhitud ekskursioonidel, et Otepääl Otepää kandis on olnud Eesti mastaabis väga palju asju, mille kohta võiks öelda esimene või ainus. Ja nii ta tõepoolest on välja kujunenud. Ja sellele kahtlemata oleme, oleme uhked. Kui ütelda nüüd tagantjärele, et meie linnapea siin paar aastat tagasi Jaanus Raidlal temale ka selles veendunud ja tema uuris, et mis, millest see võiks küll tulla olnud Jüri järeldusele, et siin on kosmilist kiirgust rohkemgi kahtlemata mujal ja leidis ka oma kodumaja lähistel sealt mäe tipust sellise sellise koha põlistammede all, et sealse kiirguspidi kõige suurem olema. Aga sellest kiirgusest pidi jätkuma tervele ümbruskonnale. Ja eks meil keskkoolis muuseas ma pean ütlema, et meie meie, Otepää keskkool on vabariigi kõige kõrgemal tasemel olev keskkool. Usute seda? Ja noh, ega teist meetrit merepinnast ja vat õige, keda sellest ei pääsegi, sellepärast et Otepää linn on linnadest kõige kõrgemal tasemel olev linn ja Otepää keskkool on Otepää linnaosas ka kõige kõrgemal kohal. Nii et ma usun, et, et keskkoolide valdkonnas vähemalt see, kui arvestada tõesti merepinnast, siis ühtegi nii kõrgetasemelist kooli ei ole. Aga me rääkisime energiasambas detseensel ka lähistel ja meie õpilastel on kerge, sest enne kontrolltööd kiiresti lippavad siin energiasamba juurde, laadivad ennast energiat kõvasti täis ja kontrolltööd on hoopis lihtsam ja lõbusam kirjutada. Aga see on mõjus mõjunud nähtavasti läbi aastasadade, siis kui meenutada ajalugu siis tõepoolest kas või hariduse ajaloost rääkides. Esimesed rahvakoolid tekkisid ju rohkem kui 300 aastat tagasi ja üks esimeste hulgas oli Otepää. Kindlalt on teada, et 1686 siia suunati Forseliuse seminari üks kasvandikest õpetama. Järelikult kool pidi juba siin olema töötama või kui teda ei olnud, siis vähemalt siis tööle hakkama. Aga sellest on kaugelt juba üle 300 aasta tagasi, nii et esimeste hulgas vabariigis. Ja kui tekkis vajadus teise, sest me kooli järele kihelkonna kooli järele siis me teame, et esimene kool asutati kanepisse aastal 1805 Otepää mehed, tolleaegsed olid väga solvunud, et näed, kanepi mehed jõudsid ette, et nüüd ei ole midagi muud kui vähemalt teine auhinnaline koht tuleb kindlustada. Nad käisid ja uurisid järele, mismoodi see kool seal käima on pandud. Ja tõepoolest, aastal 1808 teisena Eestimaal on mõeldud, siis me mõtleme Liivimaa ja Eestimaa kokku, sest Eestimaa mõiste oli tollal natukene erinev, sest solisti kumer kubermang oli, oli Põhja-Eesti ja Liivimaa Lõuna-Eesti, aga nii Liivi kui Eestimaal kukkunu Otepää kihelkonna kool teadaolevalt teisel kohal siis kokku praegusel Eestimaa territooriumist lähtudes. Ja kui me veel astme kõrgemale astume, siis aastal 1905, kui toimus revolutsioon, siis Saar oli sunnitud lubama väikerahvastel asutada ka emakeelseid kõrgema astmekoole. Ja jälle olid Otepää mehed need, kes asja tõsiselt ette võtsid. Tal oli siin juhtpositsioonil, nimelt kas rahvusliku liikumise tegelane Gustav Wulf õisnööbid, kuhu tõttad sa laulu autor, mis Eestimaal on juba kõlanud 110 aastat. Tema ettevõtmisel aastal 1906 moodustati siin hariduse selts ja see selts suutis 1907. aastal puhuda hinge sisse siis esimesele emakeelsele progümnaasiumile ja peab ütlema, et siis Liivimaa ja Eestimaa osas see oli nii A koolide seas esimene üldjärjestuses siis Tartu Pärnu järel kolmandal emakeelse koolina. Nii et kahtlemata Jensen märkimisväärne saavutus küll. Kahjuks need kõrgkoolid on juba ära moodustatud, mu tuleks järgmine järgmine aste. Luua kõrgkool, aga eri koolitüüpe muidugi praegu aja praeguse aja tingimustes on võimalik ehk luua. No praegune põlvkond peaks siis välja nuputama, mida veel annab siia juurde esimesena või vähemalt ikka teisena või kolmandana teha. Seda, et Otepää ja Pühajärve vahet on paar kilomeetrit, selle inimesed oma mõttes peaaegu unustavad ära, sest Otepää pühajärve on ikkagi täiesti üks meie jaoks, kes me elame siit kaugemale. Eks ta üks ka meie jaoks, kes me elame siin Otepääl, sest Otepää ja Pühajärv, eks nad ole meie jaoks ka lahutamatud, sest pühajärv oma loodusliku iluga annab palju juurde. Otepää sellisele väiksele linnakesele ka, sest linnaosas on ju veel palju-palju teha, et muuta tema kauniks ja Pühajärve vääriliseks. Aga pühajärv ja siit tuleb lahe üks üks selline kelmikas mõte. Esitaks teile küsimuse, et see, mille poolest siis pühajärvele peaks kuuluma kõikide Eesti järvede seas kindel esikoht. Oskad sa kuulaja sellele vastata? No kuna mina oskan, siis ma ei ütle kuulajaile ette, vaid mängime natukene muusikat ja siis pärast seda teenomegi vastate. Pühajärvele kuulub kindel esikoht selles osas, et ta on kõige enam kunstis jäädvustatud Eesti järv. Temast on kõige enam kirjutatud luuletusi nupul, jutustusi romaanide veergudel. Tema ilu leiab kajastamist maalikunstist ilmtingimata päeval muidugi kinokunstis. Nii et selles selles valdkonnas on leitud. Et ta tõepoolest on selline järv, mis nii heldelt inspiratsiooni jaganud meie loomeinimestele ja eks tal ole oma külgetõmbejõud tõesti olemas olnud, kui liikuda mõttes ümber. Pühajärve supelranna juurest hakkame minema, esimesed talud on Kolga talud ja Kolga talus õieti Kolga taludes on peatunud palju meie nimekaid kultuuritegelasi, eelkõige kirjanikke. Meenub aasta 1905, mil siin peatus meie tulla aja kõige silmapaistvam jutukirjanik Eduard Vilde, muuseas, tema pink, mis pärineb 1000 905.-st aastast, on praegu aidaesisel alles ja seda hoitakse, kui pühad reliikviad selle talu pere poolt. Nii et kõik ekskursandid, turistid, kes siia Otepää maile jõuavad, käige kindlasti ära Kolga talus ja te imetajate seda pinki, millel istus Eduard Vilde tee 905. aastal ja kirjutas siin ühte omadri loogiast, amine, see raamat võis olla, mida ta Otepääl kirjutas? Teate arvata. Ja noh, see oli prohvet maltsvetlus, prohvet maltsvetlus, distan, on kirjutatud. Õige mitmed-mitmed peatükid siin rajal või samal perioodil enam-vähem teises Kolga talus peatus August Kitzberg ja Kolga talus on peatunud ka meie male suurmeister Paul Keres ja tema kaaskonna ja terve hulk teisigi kirjanikke, olgu nimetatud kas või Karl August Hindrey August Alle ning peotäis veel teisi peale või edasi liikuda, siis on tunnustust võitnud Pozlovitsa talu eelkõige juba sellega, et tema 1918 19 on olnud see ekspeditsioonile. Kes uuris siis pühajärveni põhjalikult selliseks peatuspaigaks või staabiks. Need olid esimesed Eesti bioloogiateaduses doktorid on ja siis kahe aasta vältel kogunud siin väga huvitavaid andmeid ja, ja materjale. Edasi liikudes jõuame saare tallu anasaared alune hästi tuntud meie kirjandusloos, sest oli pikkade aastate vältel 1000 900 kahekümnendatel aastatel siis meie Siuru rühmituse kirjanike selliseks suvekoduks. Ja siin on peatunud Marie Under moosis. Ats on siis Semper, Visnapuu, maalikunstnikud, Konrad Mägi, Ado Vabbe ja neil hästi-hästi. Sageli käisid külas ja teised kultuuritegelased ja kirjanikud, nii et see on olnud selliste sellisteks kirjanike kunstiinimeste kokku saada raamiste üks nendest paljudest kohtadest ja see on kajastunud ka nende nende loomingus. Kui meenutame Marie Underi loomingut, siis üks tema ilusamaid loodusluuletusi hümn hommikule on just kirjutatud siin Saare talus. Ja sealt saab alguse väike jõgi ja siis tuleb üks huvitav rand, mida tänapäeval kutsutakse vaeva kivi rannaks. Vaat see vaevakivirannanimetus on nüüd hoopis hiljem tekkinud alles paarkümmend aastat tagasi, kui meie koolid ja üldse meie koolid põhikool muutus kaheksa- klassiliseks siis pühajärve kool mõtles seoses sellega peaks ning uue traditsiooni välja nuputama ja nemad tulid siis selle vaeva kivi traditsioonile, et hakata kujundama sellest sellist omanäolist traditsiooni. Milles siis seisneb, seisneb selles, et leiti varas kivimürakas mida ikka nii kahe-kolme-neljakesi tõsta jõuab, see veeretati kooli. Ja seal ta seisis kuni kaheksanda klassi lõpaatuseni ja pidulikul lõpuaktusel pandi see kivi veeretati siis kanderaami peale ja kaheksanda klassi lõpetatud tähendab üheskoos muidugi puhkpilliorkestris saartel ja kiki lõpuaktuse osavõtjate saatel. Kant isegi kivilina pühajärve randa vaeva, kivi randa ja visati suure pidulikkusega vett. Aga vaesed seitsmenda klassi õpilased, kellel need mured ja vaevad kaheksanda klassi lõpetamise veel ees seisid need pildid selle kivi sealt põhjast välja kookima ja siis kandva tagasi sinna kooliaed. Ja seal ta siis jälle aasta otsa seisis ja ootas järjekordset vette viskamist. Möödunud aastal pühitseti uue koolimaja valmissaamist ja nagu tavalisel dikton, kõrgeid küla külalisi kohal. Seal oli kohal isegi minister Mart Laar ja sisevaeva kivi oli veeretatud sinna uue koolimaja ukse ette. Ja Mart Laarile anti selline püha ülesanne, mitte lint läbi lõigata, vaid vaeva kivi selle uue, äsja valminud koolimaja ukse eest ära veeretada või ära tõsta. Muidugi, laar tuli selle ülesandega toredasti toime ja see uus uus koolimaja. Selliselt avati. Heino Mägi öelge, kui paljudel filmimeestel on olnud pühajärve niisuguseks lemmikpaigaks. Ega ei oskagi kokku lugeda, aga neid on õige õige rohkesti. Ja mulle meenub esimesena võib-olla selle tõttu, et alles nüüd, jaanuari algul siis oli võimalik televisioonist näha meie esimest Eesti värvilist kunstilist filmi. Kahjuks televisioon sai näidata küll mustvalgena, sest värvikoopiad ei olnud käepärast. See oli 1000 955. sel aastal filmitud kontsertfilm, kui saabub õhtu. See film mulle meenub, eriti sellepärast, et ma ise olin selles ka osaline, sest seal oli Georg Otsal laulda üks laul, kolhoosi pillimehed ja teda saatis siis ansambel, kuhu kuulus akordion siis kannel, viiul ja selline puhkpillibass. Ja juhtus nii, et need pillimehed olid Tallinnast kohale toodud, aga akordionimängija silmad ei pidanud sellele valgusele vastu, tuli kohapealt leida siis uus akordionimängija ja siis tehti, tehti selline selline ülevaatus ja leiti, et, et ma kõlban sellesse ametisse küll ja pandi sinna saateansamblisse mängima. Nii ma siis ta 955. aastal kogemata sattusin ka sellesse Eesti Kontsert filmi ja saatsin selle Georg Otsa laulu Polhoosi pillimehed. Emis filmiti Otepää linnamäel ja selle filmi koosseisus Otepääl filmiti veel pühajärve ääres kiigemäel. See kiigelaulustseen, mida laulis Harri vasar ja mida saatis sidele akadeemiline meeskoor. Muuseas, nimetus Kiigemägi ongi sellest saanud endale jääkaasaegse nimeta tuse, sest varem nimetati seda lihtsalt Nüpli künnis seks, Varik mäeks, kuna sinna selle jaoks ehitati neli suud võimaste kiike. Kiibid jäid sinna, seal käidi tiikumas ja hakati seda mägi kutsuma siis kiigemäeks. Aga ilus pühajärve rannal hiigelalla järve peale vaadata on ilus, Kolga poolsaar. Algul talilage, nüüd kasvab seal Otepää keskkooli abiturientide poolt istutatud park. Seal filmiti, tuleks 160 kas 65. või kuuekümnendatel aastatel. Film laulusõber. Selles laulu sõbras oli ka palju Otepääl asi, kaastegevat siis Kolga talu, millest oli algul natukene juttu, seal meenub vallatud kurvid, kasvõi see lõbus stseen, kus mootorrattaga sõidetakse läbi küüni seina ja kõik sellele sellele järgnev toimub. Pühajärve ääres Kolga talus, noh siis isegi tolgus koordis, meenub avalgus koordis Georg Ots kündis. Nii uus maasaajana. Pisikesi võidi, Roosi ootas seda traktoristi kündma ja siis see on filmitud Gustav Wulffi viimase elukoha lähistel, Nüpli Lõhmusel ja palju loodusvõtteid sellele filmile valgus koordis pärinevalt just Otepää mailt. Ja hiljem tuleb neid neid filme muidugi kuhjaga. Viimastest filmidest meenub tants aurukatla ümber, kus õige paljudel juhtudel jälle puututi kokku siis Arula bändiga. Sest see selle stsenaariumi autor Mats traat, tema, tema sünnikodu on Otepää mail arulas Purtse talus. Ja need tüübid ja kohad, mis on seal kajastatud paljuski just leidsid kajastamist selles filmis need filmimehed sellel ajal õige sageli olid siin Otepää maailma ja nii võiks jätkata. Raja Teele kodu ka. Jah, kuid vähers liikuda moslemeid seal arutelu juttu. Filmi suvi oli poslavitsadalvu raja Teele koduks ja raja Teele isad selles filmis. Siis kehastas meie Otepää rahvateatri peanäitejuht Kalju Ruuben ja tema abikaasa. Ta tõi raja Teele. Ema osa täitis ka üks Otepääl. Anne ainuvähis. Aga kui me nüüd tuleme järve kallast mööda edasi veel sealseid mälestusmärke vaadates, siis on üks seal üsna värske uus. Jah, eks need järk-järgult tule ikka juurde, eks see seostub 1900 91. aastaga, kui meil oli väga püha ja kõrge külaline Tiibeti Al dalai-laama siin Otepää mail ja temagi pidas vajalikuks, et see pühajärve veelgi pühamaks saaks siis omapoolne püha, kus temale veel juurde anda. Ma olin ise ka tunnistajaks, kui see oli vist kolmandal oktoobril 1991, hästi suur rahvahulk, neid oli teave protele 1000 ära oli koondunud siis pühar väärte ja kui dalai-laama oma saatjaskonnaga tuli sinna ja tema esinemist muidugi trükiti, aga siis siis tema viskas sinna pühajärvevette. No ma ei tea, kuidas neid nimetatakse midagi püha Valgete sihukeste helmeste taolist või. Ja lubas sinna vastavad vastavad sõnad sõnad peale, mis tähendasid seda, et pühajärv on endisest nüüd veel palju-palju püha ja mitte ainult selle. Pühajärve õnnistamisega ei lõppenud ja tema otepää otepää ringi liikumine. Teatavasti ta külastas ka Otepää kirikut. Otepää kiriku juures kasvab praegu tema poolt istutatud tamm. Mis kannaps siis mälestus sellest märkimisväärsest taevast illi kõrge ja kauge külaline Otepääl. Ringi liikus? Seda, kuidas on Otepää nimi tuletatud, noh, me võime isegi arvata, aga, aga miks sa Otepääl see teine, see nuustakul nimi? Jah, vot sellel nuustakul nimega on tõesti nii, et juba Jansen omal ajal Pärnu Postimees kirjutas, et kui mingisugune eriline häda ei sunni, siis see nimi nuustaku võiks küll aegamööda ära kaduda, mis midagi muud ei tähenda, kui puhtuse puudust. Jah, aga selle kadumiseks ametlikult läks isegi 60 aastat aega, sest 60 aastat Ta päris ametlikud kohe oli, oli fikseeritud ja kirja pandud. Milles ta tuli, siin on kaks varianti, üks on selline hele rahva pärimuslik, see on tuletatud lihtsalt sellest, et saksa keeles pähklipäev on lustaak ja noh, siis mõeldi sinna lugu juurde, et noh, järelikult siin kasvas väga palju sarapuid ja sügisel aeti siis kõik inimesed sinna pähklipäevast osa võtma, mõisale pähkleid korjata ja ja noh, siis tuli pähklipäev musta ja selle kohale hiljem hiljem siis vajati selline asula alevik, alev ja praegune linn, et ju ta sellest alguse sai. Aga tegelikult on ajaloolased, mõtlen siin ajaloolane Annist ja temaga kaasaegset on uurinud arhiiviandmeid ja on leidnud, et kuskil 18. sajandi algusest peale on siin figureerinud nende talupoegade nimekirjas selline talupoja nimi nagu musta Aadu, kellel oli kümneliikmeline perekond. Ja hiljem see nustak Aado maavaldus. Siis ühendati rajatava karjamõisa koosseisu, aga sellel karjamõisal, mis oli püha järvemõisa osa ei olnud ka niisugust erilist erilist nime ja siis hakatigi kutsuma seda, seda rajatud karjamõisat mustaku, karja mõisaks. Kuuse lustakas Ado maa avaldus oli ühendatud ja nii ta eksisteeris selle nime all. Ja kui aastal 1862 saadi luba, mida pühale mõisnik taotles, tutada alevik siis kandusse nimi siia üle. Rahvas ristis tema lustakuks, nii ta enne oli nii tema jälge ja tuligi ametlikult kasutusele nuustakul. Alevit ja nustakunimiaalse alevik eksisteeris 1922. aastani, mil siis ametlikult võeti taas käibele Otepää alevi nimetus. Kui me praegu vaatame nüüd ringi, siis see ilm ja lumi küll on üsna lubav selleks, et sellel aastal peaks Tartu maraton teoks saama. Aga öelge, ma nagu kuskilt mäletan seda, et Otepääl on olnud ka selliseid mehi, kes on hakkama saanud pisut teistsuguse, noh, võiks öelda vesise või suvise maratoniga. Eks siin tõepoolest igasuguseid toredaid ettevõtmisi on olnud ja seoses sellega, et nüüd vaadata ja koostada selle aasta Otepää kultuurikalendrit või siis ma leidsin sellise huvitava seiga, mis toimus 60 aastat tagasi Otepää mail. Nimelt kolm Otepää vaprat ettevõtjat, see oli tolleaegne villatööstuse omanik, oli härra Viira, siis oli trükikoja ballasse Otepääle isegi trükikoda, näete, oli Pallase juhataja raja orjabraks ja raamatukaupmees, härra Saar. Nemad tulid suvel mõttele, et teha üks selline seiklus, rikas ja kõmuline paadiretk Pühajärves Tartu linna. No me teame, et ametlikult algab see Väike-Emajõgi siis pühajärvest, esialgu ta on väga kitsukene, väikene oja, Gene, aga noh, see asja huvitavaks huvitavaks tegigi, et see sealt siis alustati paadimatka. Küll teda veeti, seda paati ma kujutan ette järel ja kanti seljas. Aga ajakirjanduse andmetel see tore mat see, mille pikkuseks Väike-Emajõe pikkus on 81 kilomeetrit, aga Võrtsjärve sinna veel juurde aja Võrtsjärves Tartu linna noor, see tuli ligi 200 kilomeetrit ära. No see oli esimene selline põnev sõit, igatahes Tartus suure pidulikkusega neid tervitati ja võeti võeti vastu. Ajakirjanduses leidus väga palju toredaid ja lõbusaid selliseid sõnumeid selle omapärase paadisõidu kohta ma siin rääkisin meie spordimeestele eelkõige, et no kuulge, siin Tartu maraton on küll juba kuulsust võitnud, et mõtleme nüüd välja ja miks mitte siis korrata 60 aasta järel seda oma pärast paadisõitu pühajärves Tartu linna. Sellega peaks ometi tänapäeval toime tulema. Gustav Wulf õis on siiski olnud see inimene, kes on Otepää kultuurilukku jätnud võib-olla selliseid kõige pikemaajalisemaid jälje. See kahtlemata on nii, sest tema elu ja kogu tegevus seostub Otepääga Otepää kihelkonnaga. Tema on sündinudki ise ka Otepää kihelkonnas, tõsi küll, praegusest Otepää linnakesest, noh, üks 12 kuni 15 kilomeetrit eemal Vastse Otepääl, Juusa talus, aga see kulus ka Otepää kihelkonna koosseisu. Need väga tihedad sidemed ka tollal olid seal vastu Otepääl päris Otepääga. Ja kui rääkida tema ettevõtmistest, siis meenub tema kõige populaarsema laulu õrn ööbik, kuhu tõttad loomislugu. See on tema kirjutatud nagu paljud teisedki luuletused tema õpingute ajal Tartu Õpetajate seminaris aastal 1883, aga sellest saab juba sel aastal 111, kolm ühte järjest. Aastaid tagasi, kui ta õppis Tartu Õpetajate seminaris ja tema pingil Naabriks, oli Karl ramm, kes armastas viisikesi kirjutada. Ja ühel hommikul nad jälle koolimajas kohtusid, oli Karl ramm, siis Gustav Wulfile, kui oma pinginaabrile teatanud, et öösel und ei tulnud, magada ei saanud ja tulija kirjutas ühe tema oma vaadates väga ilusa viisi, aga ole sina nüüd mees ja tee sellele viisile väärikad sõnad juurde. Noh, see oligi see, see meile tuntud õlut puudutad, sa viis jaani siis Gustav Wulf hakkas, hakkas sellele olemasolevale viisile sõnu juurde tegema ja peab ütlema, et sellel viisile said tõesti igati väärilised sõnad. Nendes sõnades hiigub seda maameeleolu miljööd talupoegade rasket elu ja saatust ja lootusi, helgesse tulevikku. Ja nii ta see laul liikvele pääses. Eedeede avaldati aastas aastal 1983 Postimehe lisalehes ja tahan kiiresti läks liikvele terve Eestimaa osas laulu loomine. Muidugi sai Gustav Wulfile teatud mõttes saatuslikuks, sest pärast seminari lõpetamist ta läks tööle Puhja kihelkonna kooli. Aga need mõisasaksad ja kirikuhärrad, need, need ei sallinud Gustav Wulf just selle laulu pärast. Ja nii saavutada digiet, et võeti Gustav Wulfil õpetamise õigus ära. Ja nii ta siis aastal 1896 otsustas tagasi tulla oma kodukihelkonda Otepää kihelkonda ja hakkas pidama siin siis vallasekretäri ametid ja töötas sellel ametipostil tervelt 43. Olles sealjuures kõikide nii progressiivsete seltside kui mitte siis esimees, siis vähemalt tingimata juhatuse koosseisus, nii et tervelt 50 taastat. Ta oli Otepää kultuurielu üks nimekaid eestvedajaid. Noh, enne oli jutud, ta oli ka karskusselts edasi esimeheks ja oli absoluutne karsklane, isegi tema pulmakutsele oli kirjutatud selline lause, pulmapidu toimub ilma alkohoolseid teejooki deta ja tema abikaasa, kes temast oli ligi 25 aastat noorem. Jälgi samasuguseid põhimõtteid, aga millegipärast nende loodus tühja kohta ei salli seatud 900 kolmekümnendatel aastatel hotell tema vanemast pojast jälle sai Otepää kandi üks tuntud napsivend. Ja suvel tavaliselt peatus Ulfi pere seal Nüpli järve kaldal, seal oli Gustav Wolfi kaasa Olga Wulfi selline sünnikodu. Ja on läinud rahva hulgas käibele. Ta on vist ikka selline päris tõsielule vastab, et ühel laupäeva õhtupoolikul siis vanem poeg jälle tulnud sealt Nüpli järve poole, väga lõbusas tujus alla ja, ja laulu jorutades ja teatanud, et vaata, kallis isa, Gustav Wulf, et see, mina küll tahtsin, et me võtaks selle, selle Wulffi saksa Ratase nime asemele õige eesti nime, nagu seda paljud kolmekümnendatel aastatel tegid. Et sa sellega ei nõustunud, aga, aga mina tulin ise sellega toime, sest täiskasvanud perekonnaliikmed võivad seda omal käel teha. Ja mina ei olegi enam Wulf vana Wulf pärinud, kuidas ta peab siis kutsuma enda kallist poega. Oli siis poeg teatanud, et, et ma kaalusin kaua aega, ah ja mõtlesin, et ma võtan ühe Otepääga seostuva ajaloolise nime ja minu nimi on nüüd karupäev. Nophana sügalt kukalt natukene ja ütelnud selle peale siis et nuia oleks võinud võtta küll parem lamba pähe. Ja ma arvan, et need kuulajad, kes meid on siiamaani ära kuulanud on ära teeninud väikese preemia, et me lõpetame Heino Mägi mõne teie koolmeistri mälestuse humoorika mälestusega, no olgu see siis teie töö esimesest või viimasest päevast või kuskilt keskpaigast. Jah, mul on selline muigele ajav mälestus pärit esimesest tööaastast esimesel aastal, noorele koolmeistrile antakse igast õppeaineid õpetada midagigi, teised ei taha nii. Ma pidin õpetama joonistamist eluaegne joonistamisega tege tegemist teinud, aga esimesel õpetaja aastal tuli ka viiendas-kuuendas klassis veel õpetad joonistamist. No kevadel maikuu läheme sinna kauniga kaarna järve kaldal, istume seal üleval sellisel perve peal ja teeme, teeme joonus, joonistame looduses sellised sellist motiivi ja korraga hakkab hirmust pistamine ja, ja kurjade sõnade lausumine. Vaatasin, et mis siis nüüd lahti on poissi näost Coheni punane ja valge, vaheldumisi nool, suri missis viga. No vot see naabripoiss viskas temale konna suhu. No esialgu kangesti tükkis nae kanda peale, Kunnas nagu sa ise olid siis selle. No kuidas ta saigi visata noodini välja, tema parajasti oli mõnusalt haigutanud, suu laiali ajanud, aga naabripoisil ammuse väike kullakene seal käes ja vaata, kuhu sa selle konna nüüd paned ja korraga vaatab kõrvale naabripoisil suu lahti, lops kiiresti konnapoeg sugu. Võitjate kujutada muidugi niisugune vastik tunne ja ajab sülitama konsuus novot, pedagoogina, ratsioon, no mismoodi sa lahendad kohe koheselt lahendada, kelles õiguse annad? No ise ka selliseid kelmuse teinud muidugi. Natukene natukene, mõtlesin, et nupukas poiss, vaat kui kiiresti reageeris, selle konna suhu, viskas aga seda ei saa jälle jälle kani ametlikult välja kuulutada, no siis siis pidi kiiresti mõtlevad nuia joonistamise tundjasin, haigutad, see on juba üks üks miinuspunkt sulle, kuidas joonistamistunni ajal finals haigutat. Ja teiseks, no kuidas, et kui sa ikka haigutab korralikult käes uuetesse mingist kolmas visata tegime selgeks, et, et tema ise ka ikka suuresti süüdi, et tema, tema võimaldas sellisel lool siis kõndida ja see konna suhu viskaja no kuidas ikka karistad ja loomi söötnud üliviisakas ei ole nüüd selle konna suhu visata ja ja tema muidugi vaikselt muigas Nool õppesse lugu sellega, aga nüüd vaat järele mõelda neid järgnenud aastaid ja aastakümneid, ega sellest aegutajas temal eluks ajaks hajutajaks jäänud temast õiget, see sellist töömeest pole saanud. Sellest konna suhu vis käest tema väga kiiresti nii oma oma ettevõtmistega ribalt oma maamajapidamisega jõudis, jõudis edasi. Hakkas tundma tõsist huvi tehnika ka üle küll autode ja traktorite masinamasinate vastu ja temast on, on väga niisugune nupukas ja väga autoriteetne mees välja kasvanud ja sirgunud ja alati, kui ma teda lahendavad, tervitab, siis mul ikka tuleb meelde. Selline lugu.