Kui kavandasin juubelisaadet akadeemik Paul Aristest, sai raadiosaade pealkirjaks Paul Ariste, see üks ja ainus see üksainus, tuleb öelda ka muusikamehe Valter Ojakääru kohta, kes ongi seekordse keskprogrammi külaline. Valter Ojakäär olla ei ole lähenemas mingit ümmargust tähtpäeva, me lihtsalt räägime tema noorpõlveajast ja rasketest sõja-aastatest. Kuulame natuke vahele ka muusikat. Mina olen Martin Viirand ja Valter Ojakäär alustab sellest, et miks välista just klarneti oma pilliks. Parajasti oli, oli svingmuusika moes ja sai raadiost ikka seda Benny Goodmani orkestrite mängu kuulatud ja kuidagi tundus, et, et see on mulle kõige sobivam, sest hiljem ma olen seda kogenud, et igasugused klahvpillid on mulle vastunäidustatud. Jaa. Jaa, jumala õnn, et sellega ei hakanud ennast vaevama ja muidugi viiuli üldse kõne alla tulnud. See vajab ikka äärmiselt. Ma imetlen kõiki viiulimängijaid, kes on selle alg algtöö läbi teinud ja tõusnud heaks mängijaks, sest see algus on viiulil ikka kohutavalt raske, ma arvan. Aga siis tuli ka üks muutuste, saite selle esimese hariduse kätte klarnetis. Sõda hakkas lähenema ja teie isa praktilise taibuga, mees, te olete sellest ise kirjutanud, mõistis, et raha ei ole mõtet hoida, raha läheb odavaks. Ostis teie vanemale vennale mootorratta ja teele saksofoni. Kas te hakkasite seda ise harjutama, kast, hakkasite seda ise õppima? Saite õpetust. No tegelikult oligi nii, et klarneti kah, nii kui ma selle sain 39. aasta suvel kätte selle pilli siis ma juba ilma mingisuguse juhatuseta sain sealt tooniga ja midagi ma seal juba juba mingist viisikesiga mängisin ja muidugi siis kui kooli läksin, siis hakkasin kooli poolt saama neid juba vilunud õpetaja käest tunde. Nonii te hakkasite mängima tantsuorkestrites koolipoisina juba jah. Jah, minu klassis oli üks klassivend ja elasime lähestikku. Leon Lindau, tema oli kuulsa näitlejanna Liis Lindau vennapoeg ja tema oli, ma ei tea, kas ta oli juba vist midagi seal noorkotkaste orkestriga midagi juba proovinud või igal juhul tema hakkas mulle peale käima. Ma mängisin tollal suupilli lihtsalt nii oma lõbuks ja aga ta ütles mulle, mis sa selle suupilliga siin loristatud, see pole mingi pill, õpi mõni korralik pill ära ja noh, siis ma olin siis klarneti ja, ja hakkasime niisama omapäi mängima. Tema oli see mees, kes nooti tundis, mina alguses ei tundnud üldse noodi, mängis ainult kuulmise järgi, arvasin kaua aegas, nooti pole vajagi üldse. Teie eluloos on üks episood te astusite komnooreks. Kuidas see lugu oli? No see oli keeruline lugu, ma olen, kahetsesin seda tookord kibedasti ja olen seda hiljem kahetsenud, aga no mis teha, nii ta nii ta läks. Ma õppisin sel ajal muusikakoolis ja minu õpetaja oli väga hea tromponist. Tiit Karis, et komnoortele tehakse orkester, see asi ikka ei võtnud vedu, ei võtnud vedu. Aga siis ühel ilusal päeval pandi mulle paber nina, et sa käid juba siin ja et lastud liikmeks. Muidugi tagantjärele mõeldes ma oleks võinud ütelda, et ei ja poleks ka midagi paha olnud. Aga tõsisem asi oli see, kuidas teid võeti hävituspataljoni. Meie klass jagunes pooleks, 22. aastal sündinud kuulusid vene mobilisatsiooni alla 23. olid vabad ja ma olin täitsa rahulik. Et mind see asi ei puuduta. Ja ühel ilusal päeval see oli paar päeva pärast sõja algust tuleb üks, üks teine poiss, kes oli ka minuga omal ajal koos skaut ja kes oli ka komnooreks astunud. Et kuule, et üks koosolek on, et kästi sinna tulla. Ja noh, Ma mõtlesin, et huvitav küll, et mis koosolek see on, et lähme vaatame, kuulame saal oli rahvast täis, no noori oli seal vähe, suurem osa olid keskealised inimesed ja Ühel ilusal momendil pandi saali uks lukku ja küsiti, et kas on neid, kes ei taha meie Stalini ja isa eest võitlejalistliku kodumaad, kaits sots sotsialistliku kodu, tol ajal vist isegi sotsialistlik kodumaa ei olnud nii väga termin, aga, aga igal juhul kes ei taha kaitsta need astugu välja. No mis tähendab, tõused üles ja marsid välja, mina ei taha kaitsta. See oleks kõik, vaatasid kohkunud nägudega ringi, et mis sest neid on ja ja no muidugi keegi välja. Ja siis oli niimoodi, et pandi kõigil nimed kirjat hävituspataljonis, ma olen hiljem tagantjärele lugenud kõiki neid nõukogude ja ka teise poole pealt neid igasuguseid kirjeldusi, kuidas need loodine, vispataljonid ja nõukogude. Selles kirjanduses on kogu aeg öeldud. Toimuv rangelt vabatahtlikkuse alusel ja isikliku avalduse põhjal. Ja kõiki kontrolliti, elulugusid ja kõike. Ma võin kinnitada, et selle Pärnu hävituspataljoni tolleaegse loomise juures mitte midagi taolist. No midagi kontrollida polekski jõudnud, selleks poleks aega olnud, loomulik, aga, aga ühesõnaga siis oli selle tagajärg oli see, et ühel hetkel see oli siis mõnda aega hiljem tõsteti teid autodesse ja te läksite metsavendade vastu siis Pärnus siis nagu kagu poole vä? Kilingi-Nõmme poole ja tee peal on meeles koht, võlg, Ojasild oli, seal, peeti kinni ja ja kontrollida, kas see ei ole mitte mineeritud, tähendab, oli teada. Muidugi meile keegi midagi rääkinud tagantjärele ma olen kuulnud, et, et teade tuli Pärnusse, et et Kilingi-Nõmmes on sinimustvalged lipud üleval. Ja et seal organiseeritud vastupanu. Nii et meie ülemustel oli see teada, meil oli kaasas tegelikult üksainuke jagu. Umbes 10 meest oli punaarmee lasi, need olid nähtavasti piirivalvurid ja üks nooremleitnant oli siis kogu selle operatsiooni üldjuht, läksime jalgsi üle, autod tulid tagant, kolm autot oli aga muidugi seda operatsiooni vastaspoolelt juhtis major Lilleleht. Ja kes oli hiljem kuuendas rügemendis minu rügemendi ülem ja tulemus oli see, et esimene auto sõitis otsekohe vastu seda kaitseliini ja sai selle kõige kõvema tule rahe enda peale. Mina olin õnneks teise auto peal, aga avati tuli tihe tuli ja eks muidugi neil metsavendadel, kes seal olid, ei olnud ju ka mingist jumal teab mis relvastust, nemad olid jälle omakorda saanud nähtavasti kuskilt piirivalverelvi. Ja teine asi on see, et kui kaitseliidult korjati relvad ära 40. aastal siis mina olin just kaitseliidu staabis neid relvi õlitavas ja siis ma nägin, kuidas neid relvi kärudega viidi vaikselt Ovi kaudu kõrvale. Et päris ilma relvadeta neid ei oldud, aga muidugi eks neil olid seal jahipüssid ja segane relvas, segane relvastus ja auto peale oli muidugi täielik paanika, sest need küljelaudadest lõid kogu aeg kuulid läbi ja seal kõikesin äärte peal olid, eespool olid ja need olid kõik juba haavatud ja keegi ütles niimoodi, et tõstke valge lipp, et kaua nad mõjutavad meid ja otsin taskurätiku, sidusin sellele püssile ümber, tõstsid selle üles ja nii kui ma sain natuke viibutada, siis siis käis plaks mul. Ühesõnaga sain käestavad, natuke ülalpoolrännet ja hiljem ma sain seda teada ja ma seda usun ka. Et seesama leitnant, kuidas valget lippu nägi, siis ta tulistas lihtsalt. Ja nähtavasti oli siis nii ja võib-olla siis mitu korda või igatahes ta sai mulle pihta, keegi tegi sellest tagant ukse selle luugi lahti, ma sain sealt maha, sisseleitnant küsis minu käest veel, et kui ta arvas, et ma olen terve ja küsis veel, et et kus ma püsi jätsin ja siis ma tõstsin selle käe üle, siis ta nägi ka ise käsi vajus look alla. Siis ta huvitav, nii, kuidagi nii lapselikult küsis, et poisina. Ma ei vastanud talle selle peale midagi ja ausalt öelda valus ei olnud. Ei olnud valus, ei olnud. Et niisugune. Vaat ma usun seda, et see, see hoopoli omamoodi tuimestus ja verd eriti palju ei tulnud, ma muidugi tundsin, kui käte ülestõstetav see varrukas. Aga pärast, kui ma juba hiljem vaatasin, Ma olin rohkem koos teiste verega kui enda verega, ainult see üks parem käsituli. Tulemus oli see, et siis ma hakkasin sealt kuskilt eemale roomama, et võib-olla pääseks tule alt ära ja minu taga tulid kaks siis teda vene vene piirivalvurit või mis nad olid. Ja saime natuke maad edasi, raamat aga ei jõudnud siis sinna, kus eemalt paistis niisugune osa. Saime siis sinna umbes pool maad või kolmveerandmaad ja siis juba tulid juba sealt, metsavennad tulid juba ahelikust tuli peale ja minu taga siis venelane võttis granaadi ja viskas granaadi, aga ta viskas selle nii vara ära, et lõhkes sealsamas kuskil ja sellest, mida kasu ei olnud, nii et need poisid, kes tulid, olid endised, nähtavasti ka Pärnu koolist koolivennad ja seal oli väga palju tihemetsa metsatehnikumi poiss oli seal, kes olid selle lillelehe poolel. Teid võeti kinni, teid raviti, seal oli veel ühte ja teist juhtus ja siis viidi tõid Pärnusse ühte suurde laohoonesse, mis oli tehtud vanglaks. No see on ikka, see on ikka nagunii võtta. No tegelikult surmalaager, see oli endine, mingisugune lina, teda nimetati petiaidaks võrgus ja see oli mitmekorruseline maja ja see oli ikka täis tuubitud neid, keda kogu aeg toodi ja ja no see oli siis niisugune noh, nagu nagu, nagu soomlased ütlevad, vennatapuperiood, kui punased ja valged olid vastamisi, siis see oli meie vennatapuperioodi, see kõige aktiivsem maksti kätte lihtsalt. No loomulikult, sest. Ma sain ju väga hästi ka nendest aru, kes, kes olid kättemaksjad. Ega ma ei tundnud ennast nüüd, et ma olen nüüd, et mulle tehakse liiga ja üks juhus oli see, et meil on seal üks Martna vallast oli üks noormees, kes oli olnud miilits ja tuli välja koridoris seisis trepi peal, Mademel seisis mees, kelle perekond oli küüditatud. Ja ta oli öelnud, tuled, sina siit eluga välja ei lähe. Ja teised ütles talle kogu aeg-ajalt, mis sa ronid sel ajal sinna välja. Seal käidi noh, nagu väljakäigus ja nii edasi ja et kui tema on seal valves, siis ära mine kaevama, tehnika kanged, mis ta mulle ikka teeb. Ja lõpptulemus on, see läks välja ja siis löödi kaks ruumi, oli made misse viisi, mis olid mõlemad vange täis. Niuksed mõlemalt poolt kinni ja käisid paugud ja ta lasi seal maha. Natukene veel ajas ettepoole, mul on jäänud mulje, et hävituspataljonis olid suhteliselt julmad, jõhkrad ja niisugused fanaatilised bolševikud siis või punased. Kas Pärnu oli selles mõttes erand või, või on need lihtsalt ülepaisutatud, need hilisemad mälestused? Vaat kuivõrd mina sattusin, sain pihta juba kohe alguses, siis ma ei oska seda öelda, et see oli ainuke kord, kui ma nägin seda seda hävitamata, see oli täiesti võitlusvõimetu meeste kamp, ütleme siis, see oli lihtsalt üks segi löödud kamp seal ei olnud, seal ei olnud mitte mingisugust. Lihtsalt tuldi rulliti üle ja kuigi see, see kestis ikka ka oma teatud aja ja tulistati muidugi mõlemalt poolt, aga muidugi minul jäi niisugune mulje, et see on mingisugust nihukest, tõsist lahingut ei saanud ollagi. Kas seal oli, et oli varrukal mingi side musta pealuud see ei ole nagu partševistlik stiil. Seal oli jah, oli punane side oli ja seal olid need vene tähtedega IP istrebiitiline pataljon ja all oli siis must dialoog kontidega. Kuidas teie päevad seal kulgesid? Kindlasti oli seal nälg. Seal olid kirbud. Kohutav nälg oli, et ma ei ole oma elus nii, nii, nii palju toidu peale mõelnud ja, ja alguses oli nii, et kui toodi esimest korda toodi siis seda laket, mis meile anti, siis maiseerud seda ja siis teised kohe tormas sinna kallale, et kuule, anna siia, ma söön ära. Aga siis paari päeva pärast läks juba kõik, nii et noh, see oli praktiliselt solk. Ja siis leib anti mingisugune noh, ütleme kas see uni võib olla niisugune, no mis ta võis olla üks 400 grammi või mis võis olla päevas ja see oli kogu kogu toit. Inimesi viidi ära, igal öösel tuli tuli mees või kaks meest, üks näitas taskulambiga tuld ja luges nimed ette ja no see oli kohe teada, et need enam tagasi ei tule. Ja kui palju neid seal võis olla, nii et noh, ma ei oska ütelda, aga eks on ikka ikka hea hulk. Nonii, tee pääsesite sealt välja, mul on mulje, et isa vist aitas täitnud. Isa püüdis teha kõik, mis võimalik, aga tema, need jooksid enam-vähem liivaga kõik. Ja aga ma mäletan ühte momenti, kui, kui sinna tuli üks saksa, ma arvan, et see oli vist mingisugune propagandakompaniist või midagi nagu ajakirjandusega seotud ja ta käis nagu uurimas ja siis talle oli räägitud. Noh, et mina olen siis üks, keda siis politruk tulistas ja mina sel ajal saksa keelt suurt ei osanud. Ta heitis mulle ette, et ise sa oled gümnaasiumi lõpetanud ja ei oska saksa keelt ja Niina käratas mulle. Aga, aga siis saksa keel oli kehv või? No rääkida ma ei osanud, aru, sain, aga ma olin muidugi keelte peal võrdlemisi ja hiljem, noh kui ma olin juba seal poolteist aastat Saksa sõjaväes, ma rääkisin täitsa vabalt. Ega meil suurt vestlust ei tekkinudki. Aga koos ühes kambris oli helilooja Arnold siirak, mürtsub, trumm ja pillid hüüavad. Tema oli võetud tänavalt kinni, kui ta oli lugenud mingist ajaviiteks mingist saksa sõnastiku. Õppis saksa keelt võeti kinni ja toodi sinna ja ja siis igasugu nalju oli, seal oli muidugi neid jah, tõesti, kes olid noh, küüditajad ja, ja, ja hävituspataljon, ased ja nendega pikka juttu ei peetud. Aga siis kuidas, kuidas see oli, et ma sealt välja tulin, ei oska siiamaani öelda. Ja võib-olla osalt ka see, et noh, oli teada, et ma olen pillimees ja kuidagi nii seal kohapeal tunti vend ja me olime juba mänginud seal orkestriga, nii omamoodi niuke populaarne bänd ja aga eks ta vaktsiine oli, sest tegelikult ema oli tulnud sinna tooma neid riideid või midagi pesu ja emal oli öeldud, et temal ei pruugi enam midagi tuua. Niitori tabab mees, hakkasite jälle pillimehena leiba teenima. Kas te, Raimond Valgre ka, olite siis juba tuttavat? Kui sõda algas, siis ma mängisin just ja siis tulid juba enne sõda ja kas te mäletate neid esimesi muljeid temast ja kuidas see töösuhe oli? No töösuhe oli väga tore, ta oli ikkagi niisugune väga sõbralik ja niisugune, noh, nagu öeldakse, kambajõmm tol ajal me ei oska teda vaadata nagu praegu, Raimond Valgre, kõik räägivad hingevärinaga. Paljudes ta oli üks paljudest pillimeestest muidugi minust vanem pillimees ja vilunud, selles mõttes ja ta oli, tuli sinna Tartu poistega, nendel oli oma noodirepertuaar kaasas. Ja, ja neil oli üks väga hea klaverimängija seal kellega ma praegu saini uuesti Kanadas kirjavahetusse, kes oli tolle aja kohta väga hea Didi Wilsoni stiilis klaverimängija ja kes õieti võttiski selle orkestri nagu harjutamise selle musta töö oma hooleks. Nüüd te olete kirjutanud, et enne sõda oli kaks suurt, oli Raimond Valgre ja oli Boris Kõrver ja siis oli veel niisugune nüansset. Ühe loomingut trükiti ja paljundati teist mängiti raadius, kuidas sinivälja kujunes. See kujunes jällegi väga lihtsalt juhuste kokkusattumuse tõttu. Valgre sai oma laule trikki panna väljaandes modernlööklaulud, kuhu teda kutsus kaastööliseks tema sõber Artur Ranne. Aga kõrveriga oli niisugune asi, et tema oli koostöös Gert helbemäega ja Gert helbemäe oli niisugune noh, kirjutas kuuldemänge ja ja tema kirjutas kuuldemängu lööklaul. Jaa, Kõrver kirjutas sinna kuuldemängu, ma ei tea, kas üks, viis, kuus laulu kuuldemängu minu teada esitati raadius kolm korda. See läks ja läks ja läks suure menuga ja, ja kõigepealt jäi rahvale meelde ikka see, see laul, see, sa heidad mulle ette, ebatruudust on pitsist, märksunutustas korjet või nutust, pütist kõrt ja, ja sellest tuli tõeli tõeline lööklaul. Nii et rahvas teadis kõrverit tol ajal palju paremini kui Valgret ja peab ütlema seda, et Valgre oli selle koha pealt võrdlemisi tagasihoidlik, et tal oli, sel ajal oli väga palju ilusaid laule ja me oleks võinud neid ka mängida, sest me mängisime seal rannasalongis ka ju hilisemad tunnid mängisime peast, me oleks võinud ju neid valge rassiga siis mängida, vat Valgre lauludest olid muidugi olemas siis juba see muinaslugu muusikas. Aga ma ei ole kindel, et ma sel ajal seda lugu üldse teadsin tema oma lugusid välja toonud sinna. Ühesõnaga, mul on mulje, et natukene on Boris Kõrver jäänud teenimatult tahaplaanile. No on küll, mina paneks nendele selles mõttes võrdsus märgi, et kahjuks on kõrveri selle perioodi laulud kõik lindistamata. Isegi need noodid on olemas ja mul on tema käega kirjutatud üks suur pikk popurii kuud, annad näiteks kõrveri lauludest, no üks on see pitsist taskurätt, aga tohutu suursõjaaegne lööklaul oli ju see, seisan üksi vahipostil kaitsensiitma eesti neiu põhja valge naine, tango. Te olite mõnda aega Pärnus ja siis te hakkasite õppima klarnetit, kas oli nii? Õnneks ma sattusin väga hea õpetaja juurde, venelane ta eesti keelt ei oska? Ei osanud, aga aga kui mul midagi viltu läks, siis ta ütles niimoodi. Et miks, miks see oli nii, tema niisugune juhendas, aga, aga väga head tööd tegi minuga ja Alan läxins konservatooriumi sügisest kuni 43. aasta kevadine õppida, aga siis tuli saksa mobilisatsioon. Ja õpetaja Libee lukk, aga mitte Bruno Lukvaid Bernhard Lucia algusest, et sõjaväkke ei võetud. Pääsesite tegite ikka muusikat mängisite sakslastele. Kas teil olid mingisugused ajapikendused, et kuidas ei? Mingit pikendust ei olnud, meid lihtsalt sakslane ei tahtnud. Sakslane arvas, et ta võidab selle sõja üksinda ja meie jaoks otsustavaks sai Stalingrad, see oli tohutu hoop ja ka hull oleks pidanud siis aru saama, et nüüd on aeg hakata kergelt mõtlema selle sõja lõpetamist peale. Aga muidugi ütled seda ei mõelnud, kuigi sellest ajast on ta, ma olen neid materjale lugenud, on väga palju, kes, kes püüdsid talle selgeks teha ta oma nendest, aga noh, tal oli võimatu selgeks teha, et Ta oleks võinud ju selle armee sealt välja tuua. Ta oleks päästnud see 300000 meest. Aga ta ta ei lubanud, taganenud. Kindlus, Stalingrad, seda tuleb kaitsta, seda tuleb kaitsta. Ja siis oli niimoodi, et nüüd oli korraga mehi vaja. Ja neid, keda siiamaani põlati näiteks kui palju oma klassivendi ja noori poisse läks vabatahtlikult 41. aastal Saksa sõjaväkke. Kuigi neid sinna võeti pika hambaga. Aga kuidagimoodi nad võeti neid sinna ja, ja noh, see on ka muidugi teada, et taheti meie oma väeosi ja kõike seda sakslane sellest keeldus ju. Ei tulnud kõne allagi, et Eestil võiksid olla mingid oma väeosad või see esimene mobilisatsioon oli väga tore ja see oli niimoodi, et kuskil jaanuaris oli see pauk, Kööbelsi hüüdis siis sakslastele voldi totaaled, Kree kuulutas välja totaalse sõja. Ja muidugi totaalsest sõjast ei saanud siis ka okupeeritud maade need noormehed kõrvale jääda, kaasa arvatud Baltimaad ja kõik teised seal ja siis mõeldi välja niisugune ilus termin Fils Willigi abitahtelised ikka jällegi oli nii, et ega meid ei võetud sõjaväkke, meid võeti sõjaväe abiteenistusse. Aga seda ei tohi ära segada selle tööteenistusega Arbets teist, see oli midagi muud ja oli ka poisse, kes käisid selles tööteenistuses, aga, aga see ei olnud otsekohe nii sõjaväeline ta ja muidugi seal labidad olid õla peal ja marssisid ja kõik seda muud tegid seal labidad tega ja drillija. Aga ta ei olnud otseselt sõjaväeline. Mehe seisukohast parem variant oli. No meile anti valida tegelikult seal Fationi kohviku peale oli see no vastuvõtupunkt või kus arsti arstipunktist läbi käisime. Hirmus piinlik oli seal ihu alastile läbi marssida laua eest ja kõik see protsent aed siis loomulikult. Ja, ja see oli ka omamoodi niisugune, ma ei tea, mingi nagu alandamine ühesõnaga, näidata teile ära, et vot sellest hetkest peale teie olete neid liha mitte enam inimesed, vaid te olete liha. Kui palju oli neid, kes tundsid vajadust võidelda bolševike vastu? No sel ajal tundsid paljud vajadust, aga aga paljudel oli ka selge, et see asi kipub mõttetu olema, et saksa siis oli selge, et Saksamaa on sõja kaotanud siis ei uskunud seda enam keegi. Ja see oligi nii, et kui meid oli meid kirja pandud juba seal saadeti uksest välja, siis vastas üle koridori oli uks lahti ja seal oli eks SS velt veebel või üks nooremohvitser, ma ei mäleta. Ja see ütles poistele kõik, et tulge nüüd siia tuppa paremini kirja Eesti leegioni. Et kui te lähete sinna abiteenistusse, siis te olete juriidiliselt võrdsed Vene sõjavangidega, aga ma ei mäleta küll ühtegi, kes oleks. No oli nii, kindlasti oli, sest eestileegion koostati ka ju nii-ütelda vabatahtlikest nii-ütelda vabatahtlikust kuigi Need olid ka kõik mobiliseeritud, kes kellel lihtsalt anti valida kas sinna või sinna. Aga no meie pärast nagu selgus, kui meid, kui meid viidi juba Venemaale, ma uurisin hiljem selle diviisi ajalooga põhjalikult järele internetis kõik nende väeosade ajalood selged ja ma saan teada kõik, mis selle diviisiga pärast meid juhtus ja, ja kus nad Austrias võeti, lõpuks vangi pooled langesid, venelaste käte pooled langesid ameeriklastelt ongi. Kui ma oleks sinna diviisi edasi jäänud, siis, siis oleks ellujäämise korral oleks olnud pilt niisugune kas siis vene või ameerika vangis on ükskõik. Aga sellega oli nii, et kui me olime seal juba saksa diviisis, siis neid määrati hobusemeesteks Me olime järelveos ja Sõime täpselt ühest katlast. Sakslastega. Saime Market Hendrik, täpselt samadel alustel sakslastega. Ja kui ühel mingi sugulase hetkel taheti meile välja anda mingisugused punased kõlakud, meil olid need saksa vormiriided võetud nende surnute ja haavatute seljast. Niisugused Mul oli kõhu peal suur paik ja niuksed, no lihtsalt mingid räbalad olid. Korralikku mundrit meil ei olnud. Ainult korralikud olid ainult need tööülikonnad, millega mängisime talli puhastamas ja nii need olid viisakad, täitsa uued, ma unustasin selle ära, kui taheti miljonid õlakud välja anda, siis me kategooriliselt protesteerisime, et me ei ole mitte mingisuguseid vene Harro. A oli see Ruskaia tiitlina arme ja Vene Vabastusarmee, siis oli, Vlassov juba tegutses ja mõtlesime. Teeme nüüd selge vahe, et me ei ole venelased ja me ei kuulu sinna ja neid olekuid meie endale peale ei pane ja meie selle eskadroni ülem, mis oli see tagavarateenistuse ülem oli, see ütles, et poisid ei pruugi panna nitranguid kõlakaid. Kas te nende jaoks olete vabatahtlikud? Kohe küsiti ja öeldi, et et kes need idioodid on, kes praegu veel tulid vabatahtlikult sõtta? Me ütlesime jah, me oleme kõik sunniviisil vabatahtlikelt sankraise Fraivilligend ja see oli neile juba tuttav termin ja muidugi naersid ja said meist aru, kõige paremini iseloomustab see seda, et kui sügisel toodi sinna mingisugune Nendel oli ka niuksed, politrukid oli, see Petraiumfitseer tuli sinna ja see oli pärast seda, kui Mussolini oli juba võetud langi ja ja tuli rääkima, et noh, et mis sellest Itaaliast, et see on hea, et see ära see segas meid kogu aeg sõda võitmas. Ja neil on ikkagi niisugune imerelv, millega me kõik lööme korrad puruks ja rääkis ikka seal on rahvast ja ja siis, kui tulime sealt ära, siis oli üks niukene rukkipõld oli, kus me tulime teineteiselt poolt ja ja siis ma vaatasin just seda, et seal järel päevas olid vanemad sakslased, niisugust üle 40 ja mõni mõned olid juba päris hätid juba ja siis üks üks vanem hüüdis teisele. Willi Schmeisser, Clintoni Inscorn raatena nendele on see püssi rukis viskamine on kindel termin ja kuna struki võlu juures siis ta ütles, et meid on reedetud viskab ris Rockisse ja no ühesõnaga põõsas ütleme meie piss põõsasse ja. Itaallaste kariteel veel üks episood, kus sakslaste ja itaallaste suhe tuli päris karmilt välja. Teie mängisite pildis oli veel enne sõjaväge. See oli siin all praeguses Vene Draamateatri all, ma ei tea, mis seal praegu on üks kasiino, aga sel ajal seal resona glooria mängisime seal pori orkestriga ja, ja siis, et siin olid mingisugused Itaalia kiirpaadid sadamas ja need itaallased asusid praeguses inglise kolledžis seal endises tütarlaste kommertsgümnaasiumis seal selle Jaani kiriku vastas. Ja nemad käisid õhtuti, no üldse see publik oli enamus ikka sakslased, eestlasi oli aga, aga suhteliselt vähe. Ja siis oli niimoodi, et meil oli seal üks kabareenumbrid, olid seal, Vladimir Sapposhini esines seal kabaree-des ja Paul kaldega tegid seal igasugu koomilisi numbreid ja, ja siis saatsime seal neid kabareenumbrid ja meile üheks tantsijanna oli seal üks ning see nimi on mul ka meelde jäänud saksa nimi ja tema seal tantsib ja teeb oma liigutusi seal igasuguseid ja ja seal on keskel, on niisugune pisut madalama astme võrra madalam niisugune tantsu tantsupõrand, lauad on nagu astme võrra kõrgemale, seal ümber tantsupõranda. Ja tema seal tantsupõrandal tantsib ja tuli üks itaallane sealt mööda ja läks koheselt tantsuajada tema juures nii mööda, et peaaegu oleks teda puudutanud, aga siis siis tantsijanna tehe niukse liigutusega leidjale tugevasti lahtise käega vastu nägu käis plaks ja tantsis rahulikult edasi. See hakkas seal muidugi. Ta nägi otsekohe talle kallale läinud, aga hakkas seal midagi seletama ja ta õieti suud lahti teha, kui kolm või neli sakslast olid tal juures õieti kööki, tekstile, diiselköögis, köögist oli kuulda rooli makaroni kuulsed niuksed, väljendused, mis seal käisid, see näitas oma liitlastesse suhtumist ja aga teisest küljest näidata ka näiteks meie leegioni poiste suhtumist sakslastest, seal oli ka vana-aasta õhtul võeti. No ma ei tea, või oli vist luba natuke kauem hoida seda restorani lahti. Aga siis olid leegionärid läinud seal väljas sakslasega tellija üks saksa lohistatud selle keldrist treppi mööda niimoodi üles, nägu oleta, lõug käis kogu aeg vastu astmeid muidugi üles. Täitsa Grovi. Ja siis läks korralikuks löömaks ja see lemming kaldus kasin alla ja selle ümber saali, ma ei tea, kas seal praegu enam andma ei ole kaua seal käinud, seal olid peeglid väga ilusti kujundatud, saal oli kui, siis hakkasin õllepudelid sinna peeglitesse lendama ja siis ma mäletan ühest lauast võeti kinni, kui hos laudlinadega läks sealt laua pealt kõik, mis seal oli, toidud ja pudeleid maha ja ja siis perenaine oli pro Lellep. Tema ütles, noh nüüd me paneme selle koha küll kiti ja oligi niimoodi, et uksed pandi kinni ja kutsuti muidugi patrullid välja, need tegid puhta töö ja ja nii see vana see oli siis 43. aasta vastuvõtt Tallinnas kloorias. Nii nüüd tagasi teie sõduri aegadesse. Teil läks selles mõttes hästi, et olite hobusemees tükk aega rindel meestel oli tunduvalt karmim. Aga siis hakati ka nagu põhja poole saatma või olite kuskil? Peipsi taga või kus te olite, ei Meide, meid koguti kõigepealt kokku, kuskil oli juba Harjetas, nagu öeldakse. See oli juba oktoobri lõpp vist, kui kõik eestlased koguti nendest järelveoüksustest kokku. Ja meid viidi Volosoos. Kosovo on üks suur raudteekeskus. Ja seal Volosoos formeeriti niinimetatud Fischeri pataljon või ametlik nimetus ersatspataljon Narva narva tagavarapataljon, nii et me ei olnud mitte see kuulus Narva pataljon, vaid Narva tagavarapataljon ja seal olime väljaõppel. Ja mina sattusin saatuse tahtel pioneerivälja õpilasi, õpetajaid. Neid tankimiini õhku laskma ja käsigranaate loopima ja põhiliselt purustustöid, sest ehitada ei olnud enam vaja. Aga ette oli näha, et on, on vaja õhkimisi ja seda, seda kõike, kuidas, kuidas võtta süütenöör panna sinna tooli padrunisse ja siis kuhu ta asetada ja siis põlema süüdata ja siis jooksu panna ja arvestada välja, kui pikalt põleb see värk ja ainsa korra saame laskmas käia. Üheainsa korra, ühe ainsa korra teil puudus lahingukogemus. Kas te tundsite, et kui on ainult taganemine ja midagi head teorees loota, et sõduri moraal ei saa eriti kõrge olla või kuidas sellega oli? Ega ta ei ole küll ja me saime teha ju selle taganemise kuulus taganemine Leningradi alt, kui 14. jaanuaril murti läbi Leningradi rinne ja, ja noh, see on omaette ooper, see on üks kõige huvitavam periood, kus seda asja saini sai näha, mitte lugeda raamatust ega näha, sest vaid elada ise seda kaasa ja siis me tegime selle taganemise kaasa, kusjuures mulle veel anti idiootlik ülesanne, ma pidin kuni Narvani kõik sillad õhku laskma. Ja oleksite esimest hakkasime laskma, siis tuli suur kisa, sealt olid sakslastel oli ekspatarei seal teisel pool jõge ja et kas te hulluks läinud, mida te siin teete ja ma ütlesin, et meil on korraldusse sind õhku lasta ja siis ei saa, me peame ikka selle kahurid ära tooma, teiselt poolt ja siis ma ütlesin, et vaadake, siin oleks kast seda tooli. Lükake sinna silla alla, see ja siin on süütenöör ja see kõik rikud ja võtke ja pange ta põnev, täitsa kindel, et see silda õhku laskmata, sellepärast muidugi meie poolt oodati seda, et noh, et me ühesõnaga venelaste nina alt laseme kõik. Kui venestunud hurraaga pealisessil lendab õhku nagu sõjas tehakse nagu tehakse ja aga muidugi mereline käega ja pärast seda esimest katset me ei teinud ühtegi katset. See oli muidugi kohutav pilt, missugune paanika taganemine hiljem tagantjärele lugenud seda jõudude vahekorda, no see see metallihunnik, mis nendest sakslastest taganedes üle rullis. See oli kohutav. Aga siiski, sakslastel ikka väga paljud teed olid kõik umbes ja siis läksid kuidagi nagu omadega sassi või. Oli teed olid nii umbes, et, et et noh, ma nägin ühte juhust pealt, kus üks noh, auto oli jäänud veoautotee peale seisma ja ja välisandarmi velt, veebel, kes pidi korda pidama, ähvardas üht ohvitseri maha lasta, kui otsekohese kraavi lükata, sealt auto eest ära. Ja hiljem, kui me jõudsime juba omadega Narva siis käisid saksa põgenejad, kes olid paaniliselt põgenenud, olid nagu vene sõjavangid, rihmad olid maha võetud, käisid, jalutasid nagu sõjavangid, neid viidi Saksamaale ümber formeerimisele. Nii et see oli ikka täielik paaniline põgenemine. Hiljem siis meid paar päeva hiljem. No võib-olla ma ei oska ütelda, siis saadeti meid esimest korda lahingusse. See oli seal kulgu all. Seal oli ka juba meie omakaitselisi erariides, olid kokku kraabitud, juba siis oli seal hollandlase, isal oli belglase, seal oli selle saksa Felthernhalle diviisi pioneeripataljon oli ja, ja kes seal kõik olid koos? Sakslastel olevat olnud ka niisugune suhtumine, et ah, las need eestlased siin surevad oma riigipiirile, eks ole, nende varjus läheme me ära. Ja siis nad sõimasid eestlasi, et teie siin püüate rinnet hoida ja selle tõttu me ei pääse Saksamaale tareta sõja pikendajad. Niisugune sõna oli sakslastel. Võis olla küll ja ma mäletan ise, kui ma kuulsin, kui kaks sakslast omavahel selle taganemise ajal rääkisid, et noh, jõuame Narva jõeni, seal peavad eestlased nad kinni. Ühesõnaga, et siis me saame siit minema kodumaad kodumaale ja tegelikult nende soov oli see, et ja tegelikult oligi nii, et kui me hakkasime 18. septembril Narva jõe ääres taganema, siis olid juba sakslased kõik läinud. Ja kui me olime Tudulinna ja Avinurme vajadusel kotis, siis ma ei mäleta, et seal oleks olnud ühtegi sakslast. Samuti Porkuni. Selle loo viimane vaatus oli, kuidas üks perekond teid ära päästis, te saite erariided torite kuskil heinaküünis või lakas või rääkides. Algusest peale ma ei tea, mitu päeva juba magamata olin kogu aeg käies ja juba nägin käies juba und ja igast ilusad unenäod olid täitsa sammudes, tulin sealt kunist läbi niimoodi, et jõudsin sinna Vat just ühe selle vabastusarmee selle soomukiga, kaks venelast oli seal peal ja nad olid Eestis käia. Nad olid Eestis ka ja, ja mina sain lihtsalt sinna peale, et ükskõik, kuhu nad sõidavad, et noh, lääne poole siis olid, oli tegelikult pärast seda Tudulinna ja Avinurmelt olid juba kõik üksust absoluutselt segi, seal enam mingit lahingukorda kuskil ei olnud. Võib-olla mõni eriti andekas nooremleitnant leitnant sai oma mehed enda ümber koguda, aga, aga praktiliselt see kõik oli juba laiali, sain õnneks sealt maha, enne kui nad tanki pealt ühesõnaga puruks tulistati. Ja siis ma sain sealt kuidagi läbi roomata ja pooleldi raamatus pooleldi käies jõudsin saksi mõisa ja siis oli seal juba eemalt oli juba näha, kuidas kuidas ahelik tulid niimoodi, inimesed seisid seal hiigla erutatud seal õue peal ja et näed, tulevad, tulevad, tule, nägin, et see oleks redeli üles üles sinna üks suur suur heinaküün olijad sinna lakka või mis ta heinaküün oli, mingi laudahoone või mingi küüni igatahes oli. Ja läksin sinna lakka, ütlesin, kui tuled, siis las võtavad mind vangi ja nii kui ma sinna sain, Niva jäin magama. Järgmine hommik. Siis ma ärkasin, mingisugune login, lagin, lagin käis ja sealt katuseprao vahelt välja piiludes nägin venevoorid, liikusid seal venekeelne jutt käis juba kõva ja, aga siis mul hakkas üks, üks asi hakkas mind vaevama, ma olin sealsamas Porkunis, olin visanud oma püssi minema ja seal lamaseks üks venelane, tal oli Seebeeezzaa kerge automaat. Mõtlesin, kui mingi relv peab tingimata olema, võtan siis selle. Ja ma olin sellega koos sinna üles läinud, sinna küüni seinte sisse. Ja ma mõtlesin, kuni tullakse ja küsivad, kus su relvan ja näevad sedasi, küsivad kohe, kelle sa maha tapsid, Keila linn, munder seljas, mantel seljas ja õnneks seal oli hästi palju heina, pugesin inte alla ja ja tuligi juba, keegi tuli üles ja teine alla ja, ja hüüab ja siis torkis seal ka natuke midagi, ma ei tea, aga nii väga pealiskaudselt ja öeldis nikovooniat kedagi ei ole ja läksid minema, siis ma peitsin selle automaadi kohe nii ära, et et ma ei tea, võib-olla tänapäeval ei ole leitud kuskil, kraapisin sinna sinna pooleldi sinna põranda alla või sinna kuskil pilude vahele ja siis hakkasid poisikesed mulle süüa tooma. Sinna oli evakueeritud üks üks Narva lasteaeda. Sinna mõisa, sest Narvast evakueeriti kõike, tehti korraldus, et Narva tühjaks teha, ma olin sel ajal veel Narvas, kui, kui seal ei olnud tsiviilelanike ja saatsid mulle sooja suppi sinna ja ja nii ma seal elasin ja lõpptulemus oli see, et ma vaatasin taguma, seal elan, munder seljas ja läksin ühel öösel sealt alla ja siis läksin sinna kuskile. See oli vist selle mõisahoone vist nagu katlakütja maja või korter Tarvi, ja seal oli üks paar, oli mees ja naine ja naine hakkas nagu minuga rääkima ja mees ütles mingi mingi kohe minema, meid lastaks kohe maha, kui teid siin leitakse. Ja naine hakkas sõitma, et sul omal poeg on Saksa sõjaväes ja koos aja niidia ja küsis, et mis vaja on ja maitsesta, et kui, kui juba, siis andku juua, nüanss mulle juua ja ja siis ma läksin, kordasin veel seda, et no et kaua ma seal üleval oleneb, las võtavad meid vangi. Ja läksin uuesti ühest tagasi ja natukese aja pärast tuli keegi tuli, ta hüüdis mind alla ja see, see oli üks naine ja mitte see ja Tal oli seal mingisugune sonimüts, müts oli väga tähtis sel ajal. Seepärast, et kui sa palja peaga oled, siis oled sõjaväemütsi minema visanud, aga ainuke, mis mul jäi, mingisugune naiste tuulepluus oli, mis ma olin nii kõhn, sel ajal mahtus mulle selga treeningpüksid aga sõjaväe saapad jalga, aga õnneks ei osanud keegi neid sõjaväesaapaid uurida, need olid Joalt nende takistitega löödud jana raudadega. Kõik see oli selge, et see on sõjasaabas, annab mulle need riided ja, ja siis andis mulle veel ühe suure kannika leiba ja siis tekki ei ole eluaeg pekki söönud ja ma kardan, et vist tookord ka söönud ütles mulle veel niimoodi, et ärge unustage, et see, kes teile need riided andis. Venelane, ta rääkis vabalt eesti keelt, aga ilmselt Narvast. Ja ma ütlesin talle selle peale, et no kui see teid lohutab, et minu ema on ka venelane, no ta ei olnud selle peale mitte midagi ja siis ma läksin ühes, vahetasin riided ära ja ootasin nii palju pimedas ei, julgend minema hakates ootasin nii kaua, kui tõmbasin kõikuma, Sold puhi väikesteks tükkideks ja peitsin ära ja mundri ka ja mis seal oli, must mingit märki maha ja klarnet oli mul kaasas kogu aeg. Ja siis hakkasin astuma ja siis tegin siis Eesti kaardile jalgsi diagonaali peale ja 11 kilomeetrit enne Pärnut võeti kinni võeti kinni ja ma ei hakka kogu seda juttu, räägime seal, oli sellepärast, et vahepeal oli muidugi koledaid pilte. Türil ma nägin, kuidas kuidas Ühte veriseks pekstud meest vedasid, Nagaani ta käes vedasid mööda tänavat, kuskil jälle viisid ja kogu aeg käis niisugune püüdmine ja niisugune saatmine ja ja Aravetelt tulin läbi, seal oli kamp poisse niimoodi koos tulnud ja ühel taskust leitud granaat ja need olid kohapeal kõik maha lastud ja inimeste et seal oli hirmsaid asju, sinna maale sain sellega, mul oli konservatooriumi õpilastunnistus koos templi Johan Aaviku allkirjaga ja templiga pildiga ja siis tulid kogu aeg dokumenti taskust välja, olin aus mees, kogu aeg. Need tegid niukse näo, nagu see oleks ohoo, mingisugune niuke, täitsa isikutunnistus. Aga siis seal juba seal tammistas, kus mind kinni võeti, seal oli juba korjatud kokku numbriks 100 meest ja seal ei aidanud mingisuguseid dokumente ega midagi. Siis meid veeti jälle ringi ja viidi Pärnusse ja no Pärnus oli nii, et viidi meid Pärnu vanadekodusse ööseks ja järgmine hommik toodi sinna, suur pajadis kartuleid, koorega kartulid, kuumad, kõik tormasid sina nende kartulite kallale ja ma nägin, et lootust ei olegi selle summa seest midagi saada, et ma ootan ära, et ega nad otsa ei lõpe. Jäin sinna, seisan sinna, äkki uks läheb lahti, üks madrus on ukse taga ja küsib, et no nii palju ma sain vene keelest aru, et kas sa oled siit linnast pärit või peale minu oli üks teine mees veel, nii et ta kõnetas meid kahte meie kohe, et jajaa Pärnust siis ütleb niimoodi, et vaat, minge nüüd koju. Ja kui tuleb registratsia, lähete registreerima, kui kõrvale hoiate. Tavaline jutt jälle, laseme maha. Ja nii me läxine, ma ei tea, kas see teine mees oli, ma pole seda kunagi enam miinimum näinud, kõik sõltub suuresti juhus ja ei ole ja läksin koju ja läksin registreerima. Ja jällegi oli juhus, et mul oli võetud välja nõukogude passi enne sõda ja see oli ühes lauasahtlis, ma sain selle nõukogude passi, läksin registreerima. Ja kui seal kõigi kõik sõimati läbi. Kõik sakslased, olles olnud mehed, mina panin selle nõukogude passilaua peale, pakuti istet ja see major, kes seal oli, hakkas kohe tead vestlema Mcovskideri meelde ja ütles A, Sovetski sport. Nägu läks laia naeru täis. Soi. Jajah, nüüd kõiki lugusid ei jõua enam rääkida, aga siiski see, kui mees läheb konservatooriumi, tahab jätkata oma õpinguid, noormees sõjast läbi käinud. Kuidas toimus teie kõrvalejätmine, kuidas seda seletati, mis teile öeldi ja kaugele jõudsite, tantsiti mingi avalduse sisse või kuidas? Andsin avalduse sisse ja lasti teist korda teha sisseastumiseksamid, ega ei olnudki midagi. Läksin vaatama ja minu nime nimekirjas ei olnud, läksite uurima ka siis? Ei no mis ma läksin, isa oli juba sel ajal oli alles patareis, viidi hiljem niikuinii Siberisse, ise olen Saksa sõjaväes olnud. Mis ma seal enam ei läinud, ei läinud. Päris selge pilt oli, milles asi. Aga siiski te saite, kas oli 50 või 51 teid võeti vastu. Mis asjaoludel, kes aitas? No siis aitas kõigepealt see, et mul oli vahepeal see kurikuulus rannakolhoos sündinud, seda lauldi igal pool ja Georg Otsa häält teati ja, ja minu nimi oli ka nagu elav tuttav ja ja siis Eugen Kapi helistab mulle, et kas te ei taha astuda konservatooriumi, ma mõtlesin, et ma juba proovisin astuda, aga neid ei võetud vastu ja ta ütleb, nojah, et, aga et seal Suure-Jaanis seal poisikesed parvega sõidavad seal järve peal ja laulavad seda paati, pole tehtud linnuluust, et te olete valmis, heliloojad juba, ma ütlesin jah, nii, valmis maaned nõva õppisin vahepeal ka erinevate liidu sellest noortesektsioonis siiski pooleli jätma midagi. Tema abiga ma sain sisse, muidugi ta võttis siis nii, aga tema Pedraudse Tordik, Eugen Kelder, mina, ma ei teagi kõiki, keda Eugen Kapp. Nii et noh, nagu omavastutuse nomis vastutusel. No oli teada, mis me ikka teeme ja võeti neid vastu ja ma ei tea, mina. Eugen Kapi kohta ei ütle ühtegi halba sõna. Ta oma isa ütles, et mina olen komponist Artur Kapp. Mina olen komponist, minu poeg on kommunist Aramis kommunisse jõuga katki, siis nii väga oli. Kas see on sobiv lõpetada meie seekordne jutuajamine, aitäh stuudiosse tulemast, Valter Ojakäär. Mina olin küsitleja rollis Martin, piiranud. Nii pole tehtud linnuluust, kaared painutasin tammepuust, nabanud pilliroo, kummatiide ega punapõlle keeldil. Jääde tugev mootor tuksub, nagu ta kaalub, lainer, temal mürisevad läbi all ja ta endalt kannab kolme kanget meelt, kes on käinud mitmel err õigel noor emmal üle valla ramm vanem võrke laskma kõige, kolmas, aga väga palju lauleed. Alateda kuuldelt merre. Igal mehel noorik randa maha jäi liiga, padi vakka, ei, aga harva näen ma oma päid, kiir, tema on nii-öelda karjabrigadir, küll ta kaunid on putiber, praegu toon, ütleb linameres magala, tood rohkem kasu toovad minu kirjakud. Jatoorus tõver tood, oota, oota tullu tuuled, vaid adval suvine iludusi, angerjaid, fakaid ja kergeid naba veedee tulevad ja kummardavad triinu. Oota ülbaminugarjalejaga, laiad laugud ootvalda rajama telia uimed, vikerkaared, tarritoode küljed, hõberahadega kirjatud.