Lood ja laulud on kutsunud endale külla järjekordse külalise muusiku laulja, selleks, et küsida tema käest, millised on just tema enese meelest tema senise muusikutee jooksul need kõige armsamad ja olulisimad lood. Külaliseks on täna Liisi Koikson, saatejuhiks Maian Kärmas. Tere tulemast sadesse. Tervist tahaks teha sellise väikse vahekokkuvõtte, enne kui me üldse sinu lemmiklugusid. Siin reastame, hakkame. Kui palju on sul üldse tänaseks plaate albumeid? Ma ei oska täpselt tegelikult õelda, võib-olla neid on. Äkki ma oleks pidanud neid nummerdama niimoodi nagu Vaiko seda teeb, et number-is nimi? Ma ei tea, äkki on viis, kuus. Kuivõrd tagasi vaadates sa tunned, et see häda on sellises arengus toimunud, mis sulle meeldib või oleksite tänaseks juba tahtnud olla kuskil või areneda mingis suunas juba rohkem juba saavutada enam? Ma ei tea, iga kindlasti oleks võinud rohkem rohkem tööd teha ja rohkem veel kuulata erinevaid asju ja mõelda sundida ennast tegema, mingid. Ma ei tea mingeid otsuseid, et et vahepeal oli kindlasti selline väga mugav aeg, kus kus ei pidanud Ongi ise otsustama kuidagi nagu töö tuli sinu juurde ja läksid seal seda rada pidi, mis ette sattus. Aga ei ole mõtet kahetseda midagi ja siiani on kõik läinud hästi ja nüüd, kui on vaja mingisugused teistsugused sammud teha, siis siis tuleb need nüüd teha. Lauljatee algus oli sul üsna varakult, kuivõrd oli sul enesel tol hetkel sõna sekka öelda või oli see pigem täiskasvanute, sinu vanemate või siniõpetajate? Ja pigem õpetaja valik, vanemad küll ei sekkunud laulude osas. Aga, aga õpetaja kindlasti oli see, kes otsustas lasta ja siis mul oli üks õpetaja, kellega ma käisin ka lauluvõistlusel Tallinnas laulumaias. Aga siis see õpetaja, kes minuga pikemalt töötas, oli Toomas Voll. Kuna ta ise suhtus väga tõsiselt sellesse laulmisesse, sellesse esteetikat ja kultuuri, siis lihtsalt nagu kandus minusse ka üle ja. Toomas Volli puhul, mis olid need sellised esinemiskultuuri, võib-olla alustalad, kas neid saab kuidagi märksõnadena üles loetleda või mida ta teisse üritas süstida? Meil on terve laulustuudio tüdrukuid ja siis me ikka meenutama seda, kuidas ta ütles meile, et et lavale tuleb osata minna, seal olla sealt ära tulla. Selline laser, noh, mingi aeg saatis meid päris tugevalt, et me olime sellised. Ma ei tea, kas see on nagu päris nihuke rividrill oli, aga aga ta nõudis meilt palju ja võib-olla sellepärast ta sai meilt palju. Ma arvan, et eestlaste teadvusesse oled sa jõudnud tõesti väga pisikesest peast juba just ühe väga kindlalooga, mis sind lõpuks lausa Itaaliasse viis, kui, kui minu mälu ei peta. Ja no selle loo jälle toomas valis, sõit pilvelaeval on siis loo nimi, Valter Ojakäär ja Leelo Tungal torid. Kunagi käisin laulukarussellis ka selle looga kuidagi sihuke hästi mõnusa valsi tempoga ja oli sihukese kelmika maid, lugusid, mis ma tollel ajal laulsin siis tegelikult ma olin pigem sihuke niisugune nutulaulu laulja või või noh, sellised tädid ikka nutsid, kui ma laulsin midagi siukest ilusat hästi kõrgelt ja et pigem see oli mu leivanumber ja aga sõit pilvelaeval, sellega me ka kõigepealt käisime Soomes, kus muga võitsin seal mingi konkursi sellega, mis oli päris uhke tunne ja siis sealt äkki tuli see Itaaliasse sõit, nii et Eve Viilup siis. Ma arvan, et nad saatsid sinna mingeid kandidaate, arvatavasti et Eestist oleks siis keegi esindamas. Ja tegelikult ma olin liiga vana selleks ajaks juba selle konkursi jaoks, sest et nende vanuse piirang oli üks kuni üheksanda eluaastani, kui ma olin siis juba 11 saanud. Aga ikka kindlalt tahtsid mind, see oli armas, kuidas nad seal lennupiletid, kõik tehti välja kogu aeg kingitustega kaeti sind üle ja kõik. Väga oluline oli see, et kõik lapsed said täpselt ühepalju kingitusi. Kõikide riikide lapsed pidid enamuse laulust laulma itaalia keeles plussis ühe salmi omaenda keeles. Ja siis alguses toimusidki siuksed proovid ja aasis, mille kingiti väikesed diktofonid. Kuhu siis selle koori dirigent Mariele oli lugenud peale need sõnad niimoodi? See polio teetseedo prestiiž, Siimu, et ma tähtsal saaks aru, kuidas kuidas hääldus on ja selle järgi ma õppisin, õppisin terve loo niimoodi luges ette patsu suu, laavaliin Cheinun. Lõpuks ei tekkinud seda himu, hakkaski itaalia keelt õppima, sest praegu kõlab väga hästi, kui see hääl öeldi, et mul olid nii kõrvus, kuidas ta, ma kuulasin teda nii palju. Jah, seal oligi, alguses oli see ja lõbusatest andi paatsida Marieled muusilmarielest ja, ja siis tuli see demofono ja siis sinna peale saida harjutama ja siis sa said selle diktofoni endale veel. Ma olin kodus ikka nii kõva kooli, läksin sellega. Et see oli päris kõva sõna, nii et jah, selle sõit pilvelaeval, selle pilvega ma sõitsin ikka päris pikalt ja päris kihvt. Vili grammeebeedeeaa, medi, tuulipaania, vooleenin. Rentima. Kui kiirelt sa tundsid, et sinu üleminek sellisest veel õpilasest kasvõi näiteks Toomas Volli õpilasest või, või sellisest inimesest, kes kompab seda, mida ta tahab teha selliseks lauljaks, kes juba aimab, mida ta tahab teha lauljana. Et kui valuline see protsess sinu jaoks oli, see kasvamine selleks liisiks võib-olla, keda me täna tunneme? Ma arvan, et see protsess veel kestab just see noh, et kõhklused ja kahtlused kõik, et kui nüüd tõesti ainult mina otsustan, et kas need otsused on õiged ja kas ma julgen neil üldse näidata kellelegi ja kõik sellised asjad käivad peast läbi, et aga seal on võib-olla hea protsess, vast. Ma ikkagi usun, et peab olema enda suhtes kriitiline, kuigi vahel võib-olla olen liiga, aga aga ma tahan ikkagi ju teha head asja ja ja ma tahan, et mul oleks ka endal okei seda pärast kuulata. Nii et tuleb olla kriitiline ikka. Sest järgmine lugu, mille sa siia saatesse valisid, väike järv. Seda kuulates, mina tavaliselt olen juba mõelnud, et vot see on liisi, et sa nii sinulik Järv, ja sinu hääl olid kaks esimest lugu, mida me salvestasime Väikse järve plaadi jaoks. Siis ma olin sattunud juba sinna Tartu ringkonda kuidagi see viita, muusikal ja tegemised seal Tartus viisid mind kokku siis Alari Piispea ja Lauri Liiv akuga ja nemad pakkusid, et et noh, kui sa siin oled, et siis hakkas stuudios siin meie juures käima, neil oli stuudio lihtsalt niimoodi seal võtaja. Ja kui me midagi teeme bändi ja teeme, teeme hea plaadi ja siis ma olin muidugi jube meelitatud, et nad kuidagi minu peale mõtlesid. Ja need lood olid jah, kaks esimest lugu ja nad olid väga head juhendajad siis või? Nad üritasid minu sihukseid ilulaulmise maha võtta või mida ma olen seni teinud, et et jutusta pigem vaata sõnu ja ja ütle, ütle meile sõnu, et pigem vähem kui rohkem. Ja siis justkui me kuulasime neid kahte lugu, ega ma ise ka ei teadnud, mida ma teen, kus on selline suur muutus. Sa võitled, stuudios laulad, eks ole, ja võitled sellega, et et mingisugust õudsat noodi teha siis tavaliselt refleks on see, et aitad kuidagi ennast ja sellega siis võib-olla endale tundub nagu igav, et ei tea täpselt. Aga samas see protsess on see, et sa otsid seda saundi ja seda sosinad ja ja õige sõna peal mingi õige rõhk ja noh, niisugused väiksed asjad, millega mängida. Ma mäletan, et esimene inimene, kelle Ma saatsin need lood noh, lihtsalt tuleks väljastpoolt mingi arvamus, et et mis sina arvad. Ma saatsin Ewert Sundja lähtudes me käisime siis otsa koolis koos. Ja saatsin küll niimoodi, ma ei tea, nad kuulad, mis tegime, mingi sihukesed asjad, et on jälle nagu aimu ka, kas on hea, talb esis Ewert ütles just selle väikse järve loo peale, et kuule, et see on nii kihvt. Ja see süstis minusse natukene usku ka, et okei, et kellelegi nagu veel läheb korda, et teeme siis edasi. Jätkub saade, lood ja laulud, täna on külas, Peil Liisi Koikson. Read on järgmine lugu, mille sa, Liisi oled välja valinud ja ma mäletan, et son plaadilt, mille nimeks ettepoole ja ma väga hästi mäletan seda aega. Sest ma mäletan kuidagi sinu seda olekut ka, et vot see on nüüd niisugune plaat, mida ma teen ise. Ja ma ise otsustan ja ma ise valin, kes mängivad, ise valin lood. Ja sellesama loo missadele plaadi pealt välja valisid, sa oled ka ise kirjutanud. See oli, oli tegelikult kihvt aeg ja hirmutav ka, eks just see muidugi kusagil intervjuus ma ütlen, et ei noh, nüüd on kõik õige, kõik on õige ja nüüd mina olen boss. Aga siis noh, tegelikult prooviruumis ju ikkagi nagu natukene sõltud pillimeestest ja küsida, et mis sina arvad, mis sina arvad ja et ikkagi selline kõhklus oli endiselt sees. Aga kuna bänd oli nii kihvt ja Me tegime bändilaagreid ja ikkagi võtsime asja tõsiselt ja siiamaani mängin nende muusikutega ja nad on, noh, ma ei suuda neid ära kiita. Seal on Erki Pärnoja marti tärn, Marek Talts, Tiit kevad, Raun Juurikas, et me mängime hästi harva selle bändiga koos, aga aga kui me mängime, siis on lihtsalt lähedki tunnikeseks, lähed niimoodi ära umbes sellisel pehmel saundi padjal lihtsalt hõljud ja siis ükskõik mis noodi sa sinna peale paned, aga kõik kõlab nii hästi. See on tohutu nauding. Aga selle read looga oli jah, mõtlesin kurje küll, et ma pean ikka enda loo panema vähemalt üheks sinna plaadi peale. Ja siis paar poissi olid minu juures külas oligi vist Maarek ja Erki või Mart marti äkki ja. Ja siis ma mõtlesin, et okei, ma olin ise endale ogadele ette. Aga ma panin nad niimoodi enda selja taha istuma diivani peale ja siis ise vaatasin seina, mängisin klaverit, laulsin et käed värisesid, aga, aga ära tegin ja see oli suur hetk minu jaoks, et sa mängid selle loo neile ette, siis tähendab kõike, sa loed mingisuguse märgina, mis sealt pärast tuleb, eks, kui nad vaikivad, siis hakkad seda tõlgendama, miks nad vaikivad on ja kui nad ütlevad, et isa jah, okei, okei, ta ei olnud peaaegu mitte midagi, tähendab, et ta ei julge välja, siis oli nii halb. Kõike tõlgendama pigem halvasti kui et noh, neil ei ole ju näod nii naeru peas praegu nagu ma tahaksin, veel oleks, aga nende reaktsioon oli siis tegelikult oli suht selline vaoshoitud, aga mida rohkem noh, õnneks jäin sellele kindlasti ei, me teeme siis tal ei olnud ka, et. Ma ei tea ja tegelikult seal juba okei. Erkki oli küll selline, kes ütles, et kihvt ja see andis natukene sellist kindlust juurde, kui me hakkasime bändiga alguses on ikka rabedal, täpselt ei tea, lugu on uus ja ei tea mida teha, aga aga praeguseks bändiga on saanud sellest selline võimas võimas lugu alati, tal on mitu osa ja ta kuidagi areneb ja lõpp on selline võidurõõmus, nii et. Ja ma olen, ma olen väga õnnelik selle loo üle. Kirjuta mõneks needki tühi oleks. Käisin joone toolide kuube maak, tuuma. Müüdon val Paavee ja nii seede. Ise olen veidi Haale kui oma õnne üle ja läheb. Vaadata täis teeb. Et kui ta on, nii, ta on, Sul on ta, oleks sisu, liialt kihtede. Tundeid ise olen veidi meeletu. Olen veidi hooletu. Udukuulide. Tundeid kastis. Üle Jaanele. Ena meid. Jällegi lood ja laulud saade teeb oma eesmärki seeläbi, et tutvustab, võib olla selliseid peidetud pärle sinu senises lauljakarjääris. Liisi, mis asi on Kross hädsust? Krahhist on tulem karbis sellele, et on selline Saksa päritolu kontrabassimängija nagu Manfred rindel kes siis 2000. Ma ei tea, kas viis, kuus, seitse hakkas käima siin Eestis ja masin arutamist andis akadeemias õpitubasid ja tal hakkas väga eesti keel meeldima. Ja ta leidis Kristiina Ehini tekstid ja siis kirjutaski neile. Üks oli siis öölinn snaipreid. Aga noh, inimene, kes tegelikult ei räägi eesti keelt kuskilt ta kuulis minu, minu häält ka mingi plaadi peal ta midagi võttis minuga ühendust ja saatis mulle siis selle teema, kus oli meloodia, oli niimoodi mingisuguse MIDI-klahviga sisse mängitud, eks ja siis ma vaatasin seda teksti ja kuulasin seda meloodiat. Ja no need üldse kokku ei läinud omavahel, sest noh, välted on nagu valed või hakata neid sõnu sinna peale panema, rõhud on kuskil. Vaata, eesti keel on nii keeruline, et sa ei saa seda niimoodi võib-olla mätsida nagu inglise keelt. Et ja sellepärast see protsess oli just see, minu ülesanne oli jälle võib-olla mõnda nooti hoida, siis pikemalt, et välde oleks just õige tekst, oleks arusaadav. Ja no need teemad, mis ta saatis. Ma pidin nii palju ketrama seda MIDI demovat üldse saada aru nagu, mis seal toimub, või? Stampisin selle meloodia endale pähe, põhimõtteliselt tegelikult sellega ei läinud kaua aega, mul on ikkagi kuule mingit asja, millest mul kohe hammas peale ei hakka, siis mul tekib hasart. Nii ma pean selle äratama kohe praegu. Ja siis ma kuulan ja kuulan ja kuulan ja kuulan, kuidas see saab nii olla, et ma ei saa sellest aru, ei saa nii olla teelt. Ja siis Ma kuulangi niikaua kui tegelikult ma saan päevaga selgeks, me tegime neid kontserte, siin laivis ka paar tükki ja eks see oli ikkagi veidi hirmutav, ütleme, et see harmoonia nii keeruline. Noh, see oli ikkagi selline padu džäss. Ja need Need inimesed, kes seal mängisid, olid tippmuusikud ja ja selle nende jaoks ka niisugune matemaatika. Aga noh, ning istet, et ma sain sellise kogemuse ja ma olin ikka tohutult tohutult nagu närvis, sest et nad olid. Ma tundsin, et ma ei ole nendega ühel levelil tegelikult. Aga minu trump oli siis ju ta mind siis tahtis sinna, kui ta mind kutsus. Minu trump oligi see minu kas siis minu tämber, mis ma pidin selle selle peale panustama, et ta siis tahtis seda, mis mul on ja siis kuidagi endasse seda kindlust sellega tekitavad. Tegelikult ma täpselt ei saa aru, mida ta siin mängida, aga noh, nii palju kui ma oskan, ma annan, annan kõik. Kes käib märtsikuudel? Maata. So. Juure. Jätkuvalt on lood ja laulud saates külas Liisi Koikson ja ja võtab ette neid lugusid, mis just sinu jaoks on tähendusrikkad või armsad sinu senise muusikutee jooksul. Helletused on üks selline põnev projekt, ei ansambel, mis, kui minu rehkendus ei peta mind, on kaks plaati tänaseks välja andnud kaks plaati. Kuidas öelda sellisesse seltskonda ja, ja sellise nii-öelda nagu pärimusliku muusikasfääri sattusid. Paul Daniel kutsus mind. Ma ei tea täpselt, kuidas tema, kuidas tema sellele laine regilaululainele sattus aga tema tahtis hakata tegema siis regilauluseadeid sässilgu sõitmise, tegelikult see seltskond ei olnud folgi seltskond, sest et peale Pauli oli seal ara järel Jan Alexandra Anstal kremenetskined grimetskaja siis kes meil veel oli? Folgi poole pealt olid siis Marko Mägi ja tollane Kätlin Jaago. Aga Paulia küsis, et kas ma tahan tulla ja, ja mul ei olnud kunagi varem regilauluga mingit kokkupuudet olnud. Ja sellepärast oli ka nii kihvt, et ta mind kutsuseta nagu kuidagi arvas, et ma võiks sobida. Esialgu tundub, see regilaul on selline töö, töö, töö, R ja see on kõik, seda laulad kuus minutit. Ja siis noh, mis siin ikka siis on, eks ole, lihtsalt loed sõnu maha ja aga, ja just see lugu mehetapja, soligi slaidis võis kesta mingi, ma ei tea, kuus, seitse minutit. Ja ma laulsin sellest enamuse aja ja siis ma sain aru, et kuidagi hääleliselt ka kurat noodid istuvad kogu aeg ühe koha peal. See kurnab su hääle nii ära, et ma pidin hakkama nagu suruma lõpus, mul läks hääl lihtsalt ja selle loo lõpus kui sa laulad mingit tavalist poplaul või midagi, siis natukene olnud Altkorra, käid üleval ära ja siis ta tegelikult ei kurna häält nii palju, aga seal on, paned puiselt kogu aeg raiud ühest kohast ja siis nagu ühest kohast kriibi niimoodi sügavamaks ja sügavamaks seda auku. Ja et hoida seda energiat lõpuni välja. Sest et seal ju stoori käib. Terve see aeg. Et Meeli läks, läks mehele ja, ja ta ei tahtnud ja siis ta hakkas ära jooksma, kelle juurde jooksis ja jooksis, ühe teine ei võtnud ja kolmas ei võtnud ja siis lõpuks ta siis uputas ennast. Järv. Noh, selline selline tohutu stoori ja mulle nii meeldivad Pauli seaded, kuidas? Ma ei tea, kas te seda alateadlikult või teadlikult alati ta arvestab tekstiga, ta arvestab selles tooriga ja see muusika kasvab sellega koos või panustab ka sellesse, et see stoori oleks, et sõna oleks võimsam. Ja need kontserdid on olnud ühed minu raskemad, sellepärast seal ka seadete mõttes toimus aralt hästi palju ja kõigil oli mingi oma väikefunktsioon, et noh, ma teadsin, et kui ma tulen õiges kohas sisse, siis on kõik okei, et ma raiun seda oma oma asja. Taktimõõtudega mul probleeme ei ole. Et peaasi, et kui ma tahan õiges kohas sisse siis on kõik okei. Ja see oli hästi-hästi arendav aeg, seletuste aeg, ma täpselt ei tea, kas läbi või ei ole, sest et me natuke oleme koosseisu muutnud ja ja Paul muutis bändi nime Helletustest. Nüüd on bändi nimi Elletuse veega. No ma loodan, et et me teeme veel seda, see on niisugune tore asi, mille juurde tagasi minna. Niimoodi naerda, aga udu. Uraaniga udu. Ta. Teetoode aga udukoodi? Peedi Mäeli Uudaa Tuinud ei meeli. Kas ta luu ka kaalu? Kuulu. Ka püüda. Risteeti päi, Uudüüdame kooke. Ta. Kaer juurde. Ta saab arendada ja ta Igat saadar võimeid arendada ja nii ta nii ta näeks. Ei. Ta aga kulda ta targa ja ta Teina minna venda ja ta ta, ta, ta ja ta. Ei veega targa ja ta EV näitajadel. Eks? Seisma järve juurde. Paari juuksejärve. Ka ja ta väga Elaray ja ta käskis. Nuud uurija peale ja harja laseri Nola paa lumi peale. Kes näeb soo taas? Tuleb välja vist, et, et sul on selliseid ansambli kogemusi rohkemgi kui sooloalbumi kogemusi, sellepärast et lisaks kõlanud Helletusteleri Elletusele, nagu need nimevariatsioonid on, oled sa teinud ka koostööd väga põneva seltskonnaga, mis lõpuks koondus nime alla, vaikne esmaspäev või siis nagu plaadi peal on kirjas Liisi Koikson ja vaikne esmaspäev. Kuidas sai selline seltskond kokku, sest et seal on ühe mehe väga tugev visioon mängus? Ardo Ran Varres, sest on siis jutt ja tema küpsist esimest korda kohtusime detsembrikuumuse võtetel ja sealt tegelikult ühtegi mõtet ei tekkinud. Aga siis kunagi hiljem isegi äkki paar aastat hiljem kohtusime mingil kohviku avamisüritusel ja tuli minuga rääkima lihtsalt, et siin kunagi kedagi tekstist ei tundnud seal kuidagi tuttav nägu, et räägime natuke juttu. Ja siis ta nagu mainis, et äkki äkki võiks teha midagi koos, et ta Tal tekkis selline kihkunendan, kirjutanud hästi palju filmimuusikat vist etendustele teinud muusikalisi illustratsioone, et tal tekkis soov teha lihtsalt lauludega plaat eestikeelsete eestikeelsele luulele, siis näiteks. Ja, aga noh, tal ei olnud konkreetsemat mõtet ei olnud, et mida või või üldse kelle tekstidele ja siis me otsustasime, et saame lihtsalt kokku ja vaatama, et plaane ei teegi. Hakkasime siis kokku saama, seal ta töötas siis veel draamateatris ja tal oli seal helistuudio ja tekkisid sellised regulaarsed. Tule ja mul on mingi väike põhi, et salvestame midagi sisse. Ja me mõlemad samal ajal leidsime transuuri parkalaja luulekogu. Selle lohelausuja äkki oli selle nimi, on suur, ei ole selle mulle just toonud. Ja Ordogaa luges seda ja mulle väga-väga meeldisid need tekstid seal nad olid nii, nii kuidagi sädelevad ja kaunid ja lauldavad tundusid ka. Ja me hakkasime tegema nendele tekstidele muusikat ja sellist toimis jube hästi just see, et ma sain kohe salvestada, laulsin mingeid hääli sinna peale. Et Hardo suhtumine oli see, et noh, go crazy tee, mis sa tahad, et et laulan kõrgelt laule madalalt ja laulu valjusti hästi vaikselt ja, ja vaatame, mis toimib, mis, kui ei toimi, siis selle käentsedame ära, onju. See oli hästi, kuna ei olnud mingit tähtaega. Ja õhkkond, aeg läks alati hästi kiiresti stuudios. Mulle meeldis, et me koos loome, hakkas mängima midagi, mina hakkasin ümisema midagi ja et see oli siuke uus kogemus, mis hästi läksid hingasid teistmoodi, kui läksid seal stuudiost välja. Reibas oli olla, et issand, nüüd tegimegi praegu midagi. Ja selle uneluse looga oli just see, et tal oli tehtud, valmis meloodiale olemas ja kas äkki kitarripõhi oli ka vinti, kitarri, klaveri ühesõnaga mingi tema põhi oli, ma laulsin selle teema sinna peale ja siis tundus, et see võiks nagu massiivselt lõppeda. Laulsin harmoonia hääled sinna peale, mis mul vähegi pähe tulid ja huilgas unda sinna ülevalt ja alt. Ja siis ma mäletan, kui ma tulin sealt lauluboksist välja. Me kuulasime seda siis mõlemad kuidagi saime aru, et issand toimibki. Nii et kohe said aru, et et see on hea. Ja nende. Veel üks lugu on jäänud sellesse saatesse. Ja Liisi Koikson ei ole sugugi mitte pelgalt laulja laulukirjutaja, vaid saatkava CVsse kirjutada näitleja sest korraks juba käis ka tänasest saatest läbi see, et, et sa oled mänginud filmis Detsembrikuumus ning laulnud sellele filmile ka tunnuslaulu tänasesse saatesse, valisid selle loo ka, miks? Valisin sellepärast, et salvestamisprotsess oli hoopis teine, mis mul on kunagi varem olnud, sest et loo autor siis Sven Grünberg istus ka stuudios ja ta kogu aeg katkestas mind sest et tal oli kogu aeg mingisuguseid nüansse nõuandeta, arvatasti tal endal peas kõlas lugu kuidagi, noh, täpselt kuidagi sellisena. Ja siis ta tahtis seda minult saada. Ja minu uus roll oli siis täit tema juhtnööre ja noh, muidugi mingil hetkel ka, kui mulle tundus midagit, miski ikkagi ei toimi, siis siis ma üritasin ka sõna sekka öelda, aga aga see oli raske, Täita kellegi teise nihukest visiooni excuse tegelikult. Et aru ei saa ja lugu on hästi värske. See lugu tegelikult oli hästi raske, sest et seal kolm suurt osa ja samamoodi tuleb seda energiat ikkagi hoida, et lõpuni välja kuulaja viitsiks kuulata. Teatele tunduks, et noh, nüüd veel midagi juhtub, veel midagi juhtub. Ja see salvestus oli tegelikult jah, mulle mulle raske, aga ma kindlasti õppisin hästi palju selle käigus ja ja meil serniga on, on siiamaani head suhted, ta ikka kutsub mind vahel teed jooma enda juurde, räägime. Kuidas, kui ma Londonis ka olin, siis, siis ta kutsus mind vaheliselgis, no nihkub isa siis tegelikult teed seal Londonis Androlys vaja, seal on. Ma ei tea, ma loodan, et me teeme koos veel midagi, tundub, et et tema tahaks ja mina, mina kindlasti ka tahan, et see lugu oli vast most alles algus meie koostööle. Vesi, seda kõike on nii hea meel kuulata ja ma soovin sulle edaspidiseks veel palju sooloplaate, veel palju tähtsaid koostöid erinevaid kohta, eks on tähtis ja koostöid ilusate ja andekate Eesti kaasmuusikutega. Aitäh, et sa siia saatesse tulid, aitäh kutsumast. Ükskõik, mis siin teeluu Seida arma siis on too Suu on Niinudva laava. Hui. Kunisme.