Taevasüdame tänane külaline tuleb Eesti draamateatrist. Tere tulemast saatesse Kristiina garancis. Tere. Ja tulete saatesse sel puhul, et homme on Eesti Draamateatris taas esietendus. Seekord Iiri autori, John Patricku, kõik armastavad, no keda või mida siis kõik armastavad? Selle kõik armastavad kolme punkti nagu meie naljaviisi ise ütleme teatris tähendab tegelikult seda, et originaalpealkiri on kõik armastavad upali või ei või, või mis iganes, paar on vääriskivi, kõik teavad, mis opaal poolvääriskivi. Ja tegelikult see peaks tähendama seda, et eesti keeles peaks selle vast eks olema naise nimi, mis on ka nagu kalliski, midagi väga väärtuslikku. Aga eesti keeles ei ole ühtegi kalliskive, naise nime. Ja alguses panime pealkirjas kõik armastavad roosi või roosid. Aga vot roosi eesti keeles juba selline eesti lorilaulude tuntud tegelane ehk see annaks mingisuguse lisaväärtuse või teistsuguse väärtuse. Ja siis me suutnudki otsustada ja panime lõpuks kõik armastavad nii-öelda kolme punkti, kõik armastavad. Tegelikult on opaal või Opal või siis selle naise nimi, keda kõik armastavad ja keda mängib. Maria Klenskaja. Tähendab tuleb siis välja, et kõik armastavad ühte naist, kes ei ole just vist enam esimeses nooruses. Just nii, tegemist on sellise kelmikomöödiaga, mida 100 aastat pole Draamateatris küll mängitud ja ma arvan ka üheski teises teatris, et tegelikult juba hästi põnev on see, kuidas see näidend jõudis meie teatrisse, nimelt siis on ta jõudnud Iisraelist ja Tel Avivis ja Tel Avivi teatriteaduse tooli professori käest, kes on tegelikult ka ise Tel Avivi rahvusteatri dramaturg. Ja kui me otsisime komöödiat, mis oleks tõeliselt ka nagu tramineutri vääriline siis me jõudsime nagu selleni, et meile soovitati seda, valisime, tegime valiku ja Ivo Eensalu meeldis kõige rohkem see, nii et on tegelikult juba mujal maailmas selliste suurte rahvusteatrite repertuaaris olnud, et nad on edukalt mängitud ja selles mõttes on ta Draamateatri vääriline. Tekst iseenesest on oma, oma eestikihtide rohkelt sisult üllatustelt ja ütleme see, kuidas kõik see lugu on üles ehitatud, selline nagu väga hea teater. Ja Maria Klenskaja mängib tõesti peaosa, siis seda opellit apaali, kelle juurde satuvad kolm kelmi ja kelmid, on ka selles mõttes põnevad, et näiteks Peeter Oja pole tükk aega draamateatris mänginud, tema mängib külalisena siis Merle Palmiste, Lembit Ulfsak, selline trio on. Ja nemad tulevad tegelikult plaaniga vana daami mõrvata või temalt raha välja petta ellukindlustusega. Ja siis selgub, et nad kolmekesi püüavad kõigest väest seda teha, aga hoopis ta, see vanadaam, siis Maria Klenskaja, saab nad ümber oma sõrme keeratud ja millega? Üllatus-üllatus headusega. Ta on lihtsalt nii hea, et need kolm kelmi võtab ta täiesti relvituks. See on niisugune tänapäeva muinasjutt mida tegelikus elus väga harva ette tuleb. Vist küll, aga Maria Klenskaja selles mõttes hästi põnev näitlejad, kui keegi kunagi mäletab veel Pedajase ammust lavastust letis ja leek rüübe, kus mängis siis Maria Klenskaja ja Kersti Kreismann kahekesi ka sellist kahte võluvat vana daami siis ta natukene nagu nostalgiline, natukene sarnane selle atmosfääriga. Aga samas Maria Klenskaja niivõrd karismaatiline naine ja niivõrd hea karakterrolli tegija, et ega tema ei mängigi sellist nagu üks-üheselt lihtsalt väga head vanadaami, kes elab sellises Viktoriaanlikus majas, mis siis nagu meenutab endiste aegade hiilgust. Kui tema mängu jälgida, siis võib seal täpselt arvata, et tegelikult võib-olla näeb seda kolme kelmi läbi ja, ja võib-olla nende plaane ja siis ise kui trump Arnold Humal üle, et ta on selline päris hea inimhingede insener või psühholoog ka omamoodi Peeter Oja mängitud kelm sol. Teda võib siis nimetada ka selliseks kääbus Mokiwelliks autol on ta nimetanud tunnistab lihtsalt ühel hetkel oma kuriteokaaslastele ehk siis Merle Palmistel ja Lembit Ulfsak-le. Et kui ma olen õppelliga ühes toas, siis on selline tunne, nagu ma oleksin kirikus elu naljakas, kuidas see võimalik on, et ma kavatsesin ta tappa. Nüüd ma tahan ta ära kosida, tavaliselt käib see vastupidises järjekorras. No ma arvan, et lisaks Maria Klenskaja suurepärasele osatäitmisele on väga huvitav vaadata, kuidas Merle Palmiste ja Lembit Ulfsak kelme mängivad. Sellised John Patricku kelmikomöödia värvikad karakterid ja üllatusterohke sisuplaan panebki mõtlema, ma arvan, iga vaataja, et kas õppele ei mängi mitte topeltmängu sulide kavatsused läbi või saabki keegi tõepoolest olla hingelt ingel. No seda siis näeme teatris niisuguses tükis, mis kannab pealkirja kõik armastavad. Aitäh, Kristina garancis.