Tere õhtust. Alustame kirjandusliku keskkava, milles improviseerimine teemal õpetaja kuju eesti kirjanduses. Stuudios on kirjanduskriitik ja kirjanduse õppejõud Toomas Liiv ja toimetaja Mari Tarand. Meie jutuajamist ilmestavaid raamatu lehekülgi loeb Peeter Tammearu. Kui kära koolitoas suureks läks, ilmus kooli õpetaja Laur uksele ja sõnas. No poisid, poisid, ärge lage pealt ära tõstke. Lähemal olijateretasid teda ja Toots, kes ka üks nendest oli, tõmbas pintsakuhõlmad hästi laiali, et tema kuldne kooli õpetaja silmis vahest kuidagi varjule ei jääks. Kooli õpetaja nägi ka küll seda toredust, aga rääkimata sellest ei hakanud. Ta tuli klassituppa ja küsis poistelt, kuidas pühad minevat. Hästi-hästi vastati talle kooris. No see on ju hea, Laura omalt poolt ja laskis silmad üle koolilaste rõõmsate nägude käia. Kõik olid seal, mitte ükski puudunud. Kõigi silmist võis lugeda ühte ning sedasama. Jõulud. Mis nüüd viga? Ja laulud lähevad tilga hästi, ütles ta. Ma olin oma toas ja kuulasin, päris ilus oli. Aga üle kõige käib ikka. Ta pööras jänese Tootsi poole. Sinu pass. See tuleb nagu tõrre põhjast. Ära sa peale teiste enam häält tee, lõpetaja ikka ühes teistega ära, see ei ole ilus, kui nii ühe hääl teiste hulgast väga välja kostab ja Sisvee ja nii edasi kestab, kui teised juba vaikivad. Mis arvad? Otse, arvasid kooli õpetaja, tema uurist, räägib, ta võttis ketist kinni ja kõlistas tasa. Kui ta kuulis, et siiski uurist juttu olnud vaid tema ilusast passi häälest pigistas ta korra oma kõrisõlme, just nagu oleks ta kooliõpetaja ütluse puhul ütelda tahtnud. Siin kõriisa on ikka midagi. Laur läks pikkamisi akna poole, kus ta talitas Tõnissoni nägi seisvat. Ta oli poistest tihedasti ümber piiratud, kes temaga juttu ajades ühes liikusid, nii et ta, kui ta akna juurde tahtis pääseda, pidi enesele tasahiljukese teed tegema. Küsimusele, mis ka keegi nüüd jõulu rajal kodus oli teinud, vastati, kes aidanud heinu vedada, kes saunaahju kütta, kes lasknud kelguga liugu ja nõnda edasi. Ainult paar või kolm ütlesid, et nad muuseas ka olevat õppinud. Nojah, jah, vastas Laur selle peale. Vaheaeg on muidugi selle tarvis, et õppimisest puhata ja just sellepärast ma teile ka midagi üles ei andnud, aga vahel noh, nii veerand või pool tundi päevas võiks ikka igaüks raamatusse vaadata. Muidu unustada ära, mis te olete õppinud, sest pidage meeles, vana tahab ikka korrata. Kiirama punase peaga ja valge kraega, arvasin, et veerand või pool tundi, vähe on tund või paar päeva kohta olevat paras. See perre tähendas kooliõpetajaid, kes tahavad. No võib ju kas või terve päeva õppida keeldu selles asjas ei olevat tema olevat aga nii palju tahtnud tähendada, et juba natuke aega väga palju kasu toob. Aga teie talija Tõnisson, kuidas teie elate? Hästi küll, vastas Tõnisson. Ja sina, tali kah hästi. Kas tõesti? Jah? Vaata siis ei lähe ju kellelgi halvasti, see on ju väga tubli. Mis sa seal kodus tegid ka? Lugesin, mida sa lugesid? Vanapagana juttusid, vastas Arno puhastades. Poiste hulgast kostis tasane naeru. Kihin siis otsi hääl kuuldavaks, ta sõnas. Vanapagana jõutud ei ole seda väärt, mis sa tali, loe kord, puna nahkasid, puna nahkasid, hüüdsid pilkavad hääled ümberringi. Tasa, tasapoisid, manitses Laur. Mis seal siis nii naerda? Aga tule tali, ma annan sulle ühe parema raamatu lugeda kui vanapagana. Jutud. Kes tahab veel raamatuid. Ta läks oma toa poole tema järelkari poisse, kes kõik tahtsid raamatuid. Kooliõpetaja oli hädas, raamatuid ta oli, oli, aga enamasti kõik võõrkeelsed ja niisugustele, nagu need siin rasked aru saada. Ta tegi, mis võis, vanemad said venekeelseid, nooremad eestikeelseid aineid, mis nad said, aga igaüks midagi ikka sai. Oskar Luts oma õpetaja Lauriga on loonud niisuguse eesti õpetaja muidugi omas ajas mida kõik teavad, ja juskui. Kas võiks öelda, et õpetaja Laur on eesti kooliõpetaja, ideaalkuju, Toomas Liiv? Seda nüüd tavaliselt öeldakse, aga ma seal õpetaja Lauri probleemi ülal isegi mõni aasta tagasi mõtlesin pikemalt ja selle õpetaja Lauri puhul ikkagi probleemiks. Doviiuli kinkimine ja seda tavaliselt alati tõstetakse esile, kui eriti positiivselt, et õpetaja et tegu, aga ma hakkasin kunagi üks neli-viis aastat tagasi mõtlema et esiteks, mida see viiul tol ajal tähendas, mida viiul või siis tolle aja Eesti külas on eelmise sajandi lõpu lõpukümnendi, ütleme niimoodi mingi eesti külakool, mida see võis seal tähendada. Ja teiseks ma mõtlesin, et kui palju see viiul tollal võis maksta kui hinnaline see kingitus oli. Ja siis järeldus, millele ma tulin, oli see, et see viiuli kinkimine on ikka midagi niisugust, mida õpetaja vist võib endale lubada ainult üks või kaks korda elus. Ja teisest küljest teisest küljest nüüd valida üks õpilane välja, kinkida temale viiul ja siis me muidugi peaksime küsima, et mis kriteeriumite aluseks olid, oli see siis mingi eriline muusika, lembelisus või mingi eriline tõmme niisuguste röörilisemate toonide poole, me ei tea seda. Ma arvan, et see viiuli kinkimine iseenesest on tegelikult kaunis suur probleem ja seda võib-olla peaksin mingis pedagoogilises diskursuses arendama. Küsimus oleks lihtsalt selles, et mida õpetaja võiks peaks kinkima oma õpilasele, kas on see viiul tänapäeva kontekstis ehk võime küsida, see papp kõlab totralt, äkki peaks mõni tänapäeva õpetaja Laur kinkima mootorratta oma õpilasele? Minu mäletamist mööda ikkagi raamatuid ühe või kaheraamat üks või kaks raamatut on mulle kingitud õpetaja poolt, see oli vene keele õpetaja ja see raamat oli vist niisugune filoso filoloogiline Slovo oslawahh või midagi niisugust, see oli vene võib Moskva kirjastuse poolt välja antud ja ja see oli ilmselt siis midagi filoloogilist taimset minus leidis, et ta kinkis, aga muidugi ma arvan, et see noh, see raamat nõukogude ajal, see ei olnud nüüd eriti rahaliselt, see ei ole nüüd võrreldav ilmselt viiuli või mõne muu niisuguse asja kinkimisega. Aga üldiselt minulegi on kingitud ja praegu ma tean, kingivad ikkagi pidevalt koolid oma eesrind lastele raamatuid, on see siis õppetöö või spordi või ükstaskõik, mis alal. Nii et iseenesest kinkimine pedagoogilise võttena on alati au sees olnud. Ainult et küsimus on, mida kinkida ja millises millises mahus ja nii edasi. Minul on meeles algkoolis sain ka ühelt õpetajalt raamatu kingiks, ma olin niisugune hästi väike ja tubli koolilaps väikses armsas tüdrukute koolis. Õpetaja oli kirjutanud sinna sisse Gustav Suitsu luuletusest read, las tantsivad su kergemeelsed jalad ja sealt edasi natuke, aga ma olin nii väike, et ma ei osanud selle taga näha. Õpetaja niisugust noh, võib-olla rõõmsad head ootuste ühe väikse lapseliku lapse suhtes. Minule see sõna kergemeelsus oli nagu miinusmärgiga sõna. Ja mõtlesin natuke, miks õpetaja nii kirjutas, et kas mina olen siis kergemeelne või? Nonii, see oli väike vahe passaaž ja me räägime Edasi kirjanduskriitik Toomas Liiviga ja kirjanduse õppejõu Toomas Liiviga õpetaja praegu just eesti kirjanduses. Ma lasksin oma peast läbi meie klassika voolata niimoodi ja mis mulle kohe meelde tulid muidugi õpetaja Laur, kellest juba rääkisime muidugi Maurus kogu oma õpetajaskonnaga tões ja õiguses, keda nii elavaks on teinud teater ja film veel pealekauba. Siis. Wikmani poiste õpetajaskond, see siis hoopis uuema Eesti iseseisvusaegse kooli õpetajaskond kelle sai meie ette tuua Jaan Kross siis, kui sai hakata õigesti, objektiivselt ja subjektiivselt nendest asjadest kirjutama. Ja siis tuleb mul meelde üks minule armsaid raamatuid, Pommeri aed. Ja on külakool ja ka seal on õpetaja ja õpetajal muidugi viiul. Nii et Mats traat on see mees, kes on õpetaja kuju kui maa soola ka kirjeldanud. Ja pommer ei ole kaugeltki õpetaja Laur. Seda küll, aga ma siiski praegu juhiksin tähelepanu ühele asjaolule ma just selle asjaolu üle mõtlesin, kommunitsin saatesse tulemas, olin et tegelikult me räägime õpetajast, aga see õpetaja on üks niisugune eestikeelne sõna, mis tähendab tegelikult kahte asja. Me praegu räägime, kui me hästi täpselt oleme kooliõpetajast. Aga Eestis on alati olnud ka kirikuõpetaja. Ja minu meelest selles ongi nüüd mingi niisugune kaunis omapärane sonist Eestil omapärane joon, et meil on tegelikult ikkagi rahva teadvuses kahte liiki õpetajaid või tehke mõnikord langevad ühte ja mõnevõrra, mul on niisugune tunne, et nendes naaberkeeltes vist ei öelda kirikuõpetaja kohta, õpetaja ma. Mul ei tule millegipärast meelde inglise ega, ega saksa keeles, et niimoodi. Ja vene keel ja vene keele siis ei ole. Nii et see on kuidagi rahvusliku eripärana meil vist süvenenud, et siis see kirik oli eestlaste jaoks ka mingi õpetus, sutus, võib-olla see on. Kooliõpetus algas kõik ju kirikuõpetajad. Kiriku kirjand. Ja nüüd meil ikkagi on vist jah, see kirik ja kool on ikkagi väga tihedalt alati olnud seotud, see vist praeguse kooli kohta enam ei, ei. Ei kehti, aga varem küll jaa. Tahtsingi juhtida ka, tähelepanupomme on kindlasti niisugune koloriitne kuju, aga aga, aga ma tuleksin veel selle negatiivsema pedagoogi kuju juurde kevadesse. Köster. Ja mul on niisugune tunne. Kestrile on alati liiga tehtud ja tegelikult ta ikkagi oli ka hea õpetaja või kasvataja või kuidas? Inimene noh, see tüüp, kelle kohta pärast öeldakse, et oli kuri ja karvaga Ja mul on just meeles, et seal järgmise osa suvesed, kas seal ikkagi kõik need tootsid ja nad ei ole üpris tänulikud köstrile ja minu, mul on niuke tunne, et see köstrikuju on kuidagi teatrilaval eriti rikatuurseks võimendatud, seal on nad alati olnud need näitlejad, ma olen õige mitut lavastust näinud, nad on kuidagi niisuguse tatsakad ja tead, sa hakkad ja ja, ja kuidagi mängivad seda groteski välja, aga aga tegelikult ma arvan, et see, see on üks niisugune äärmiselt õnnestunud pedagoogide paar. See Lauri ja siis tolle julk Jüri kombinatsioon ja sealt sellest koolist tulid ikkagi kokkuvõttes õiged mehed ja naised välja. Aga palume siinkohal Peeter Tammearu lugeda ette Mats Traadi Pommeri Aia algusleheküljed. Mis pommer teeb? Mis tal muud teha on kui seda, mida ta juba aastaid teinud. Mineval sügisel sai 37 ajast aega, kui ta löövi vallast siia jaagu sillale kolis. Isa antud lehmalauta pani käed kaevul puhtaks, pesi tundi, läks talumeeste lastele õigekirja õpetada. Tollal oli pommernoraatiline koolmeister, kes alateadlikult aimas, et ainult puhaste kätega saab õpetada ilusat, säravat ja korraliku õigekirja. Liiati veel emakeele õigekirja. Tema, kes oli läinud vaimustusega harima Isamaa hariduspõldu. Seda igisööti, kus kündel peab olema 10 härjaramm. Ikka teeb ta sedasama, kannab oma risti ja koolutab laste hingi, nii, kuidas õppekavad ja kristlik kasvatus nõuavad. On ta tüdinud, vajab ehk puhkust. Kuidas on loote närvidega? Ajalool pole sellega asja. Pealegi põletab pomme omatehtud Piivus, nii vänged, tubakated, kliiose, tore, naiste rahvas peab hädaga temast ükskõikselt mööda käima, nagu looma jälile pandud jahikoer petroolinõust. Lõpuks kui koolda ära väsitab, tehku mõnda muud tööd. Ta on ju mitme töö peale meister, kuldsete kätega mees võib katust, kata linu rapsida, kala püüda kõvera konksuga hambaid välja tõmmata. Koolmeister on maa sool puhtaks harjatud klaasiga lamp, mis ei tohi eales tahmuda ja temas peab alati õli olema. Paraku ei aita, on vallavalitsuse poolt muretsetud Petrool kuigi ka see on tähtis. Hoopis tähtsam on, aga see oli, mida ei saa inimesesse valada, mis peab tal juba sündides kaasas olema. Usk haritud mehe võimetesse on suur. Kui ta ei oska mõnele hädalisele abi anda või jääb mõtlema ning pehme taskurätiga prille pühib, peetakse teda uhkeks. Ta peab oskama põrsaid kohitseda, Kelly parandada. Tead ma isegi valuvõtu sõnu. Kui kellelgi peaks pähe tulema, küsida, mis asi on väävelhappe või mis mehed Bismarck või Livingston teatel jalamaid vastus valmis olema. Niisugune on tema elu kadestada, pole selles midagi ohata, samuti. Korrapidaja kõlistab klassitoas kella. See on hiljuti ostetud nagu viierublane pommidega seina kelgi mille pärast pommer käis mitu korda vallamajas kauplemas. Mis puutub kelladesse, siis vähemalt neid jaagusilla koolimajas jagub. Kõik need näitavad tsaariaega. Üks kell tiksub seinal laste rõõmuks ja teine heliseb vallavanem meistripoja käes. Kui mitte just rõõmuks, siis kasuks. Igatahes. Lapsed valguvad klassi. Nad on koolimaja nurga taga jürikuu päikesepaistel drifaadrit mänginud. Mõnele on Riia linn näidatud isegi korrapidaja kõrvad on punased. Koolmeister pommer tõuseb lõunalauast, pühib suu puhtaks ja vahetab paar sõna naisega niisama harjumusest. Siis läheb elutu, papa võtab kapi otsast kõhuka kollase kõrvitsa kõrvalt viiuli võtleri ja koorib pillikastist välja. Seisatab korraks keset tuba ja vaatab aknasse. Ja need kuldnokad, kes seal aias põõsaste vahel hüplevad kullatud nokkadega, kevadekuulutajad. Nagu iseenesest pommer vaikselt, kui mina alles noor veel olin. Samas jääb ta järsku poolelt sõnalt vait, otsekui häbenedes pealtkuulajaid, kuigi kedagi pole läheduses. Ta on vali mees, lapsed võtavad teda kui tull, kuidas see sobib, kui ta nüüd omaette laulab? Kuldnokad kalli mehelised, linnud raudnokas mõtleb pommer. Kui mina alles noor olin kuidas ta võis siis tundide viisi istuda ja lindude askeldamist jälgida. Ja õhk oli täis kummalist helinat ning süda ähvardas rõõmu pärast lõhkeda. Taevake, kui ammu see oli, mõtleb pommer veel. Aga nüüd veab ta laulutundi minema klassituppa, kus rajal tõusnud tolm Siretab ja hõljub akendest tulvas päikeses. Ta on sihvakas, sirge seljaga mees, hall koduvillane kuubell, valge naised, riigitud siid, kaelarätt lisab talle omajagu pidulikkust. Ka habe ja vuntsid on hallid. Kunagi olid need mustad ja varsti on lumivalged. Selline on areng. Nägu on Ida-Balti tüüpi kõrgete põse sarnadega, kuid sirge ninaga. Viimased 15 aastat kannab ta ümmarguste klaasidega prille. Need pole soome-ugri algupära. Umbes niisama vana, on ka oherdiga klassi ukse sisse lastud auk. Üsna loomulik, et vananedes hakkab inimene kahtlema ja kahtlustama kas pole kõik head luuresüsteemid. Vanemate meeste kätetöö. Pommerile on oma salasilm. Siit vaatab ta enne tunni algust klassi, kuidas olukord on, kes teeb koerust, kes lärmab, kes kiusab väiksemat ja nõrgemat. Kõik peab talle teada olema. Salasilm on igas suhtes koolmeistri, parem käsi. Selle andmete järgi jagab ta hirmu ja armu. Ei tea, kust mujalt nende tunnistustele ülespidamise numbreid kisaks. Lapsed teavad, et koolmeister läbi ukse iga nende sammu jälgib, kuid see kõik läheb neil alailma meelest. Nagu käsuõpetuse, üks kord ükski. Kõik läheb neil meelest ära, välja arvatud ehk mõnel üksikul, kel lahtisem pea. Kui palju neid on. Vahel on pommeril tunne, et ta räägib seintele. Kuid sinna pole parata. Niisugune on juba kolm meistri elu. Nüüd ja igavesti. Mats traat on püüdnud hiljem oma loomingus veel õpetaja juurde astuda ja on kirjutanud romaani või pikema jutustuse Inger, kus on nagu ma ei eksi, siis 60.-te umbes aastate kooliõpetaja, noor nonii, sugune nagu mina oleksin võinud olla, kui ma õpetajaks oleksin läinud pärast ülikooli lõpetamist. Kuskil Eesti äärealal Saaremaal, kui ma õigesti mäletan või saare pääl õpetaja, noor üksik naine oma igatsust ja, ja soovide ja elu algusega ja tema mured ja rõõmud pedagoogitöös. Aga see raamat omal ajal, kui ilmus, siis seda ei seatud mats traadi loomingus just kõrgele kohale ja ja leiti, tol korral oli minu meelest käibelse termin olmekirjandus ja liigitati ta sellesse. Aga miks ma seda praegu meenutama hakkasin, on see, et võib-olla tänapäeval või tähendab nüüdisuuema aegses elus ei saagi niisugust õpetaja kuju enam olla ega kirjeldada nagu olid need eelpool nimetatud ja sinna ritta ma paneksin veel näiteks parijõe. Kas poisi koolijuhataja ja kui üldse rääkida huvitavast õpetaja kujust, siis peaks Ristikivi rohtaia Julius kivimit kõne alla tulema. Et miks siis minevikus on nii hõlbus ja kerge nisust huvitavat rikkast koloriitsed õpetaja kuju luua ja miks ei oska vähemalt mina praeguse aja või uuema ajakirjandusest midagi vastu panna? See on niisugune huvitav küsimus ja siin ilmselt on mingid mingid see sotsiaalsed protsessid aluseks, et õpetaja sotsiaalne staatus, tõsi ja, ja määratletus on muutunud, aga mina vist pakuksin ikkagi võib-olla kõige universaalsem õpetaja tüübiks seda Julius Kilimiti, keda sa just nimetasid seoses rohtaiaga. Ühest küljest Mats traat on kujutanud neid, kes on maaga seotud ja ja kuidagimoodi äärealadele, kuigi nad seal teevad väga tänuväärset tööd, aga Julius Kilimit elab ju Tallinnas elukeskuses ja samas ta on mingis mõttes ikkagi niisugune külakoolmeistritüüp, mul on tunne ja siis rohtaed. Mis seal lõpuks selle Julius kivimite elude kokku võtab, see tegelikult on vist üks niisugune kõikide pedagoogide kohal alati tee kerkiv kohale kerkiv võimalusse, see kogu see ilus, ilus elu, kõik see muutub, sumbub niisugusesse rohtaeda. Ja ma julgegi ütelda, kas on hea või halb seal Ristikivi romaanis jääb see nagu kuidagi natuke nukraks või halvaks kipub, aga võib-olla et see on tegelikult üks niisugune ilus võimalus. Aga ma tahtsin veel lisada. Siiski ühe niisuguse teoses on Ernst Peterson-Särgava rahvavalgustaja. Kus on, seal on vist neid kaks vastandlikku õpetaja tüüpi ja ja see, see paar tegelikult haakub vist Lutsu kevade kevadega ja minu meelest nüüd selle romaani pealkiri rahvavalgustaja seal tornist kuidagi irooniliselt esitatud, aga see tegelikult see annab niisuguse väga olulise olulise dimensiooni kogu selle õpetajaameti ja üldse koolisüsteemi jaoks rahva valgustuslik tegevus ja mul on selles praeguses kontekstis tunnetuse koolirahva valgustuslik roll on nüüd langenud küll, et siin on rahvavalgustaja, on vist tänapäeval mingi telediktor või, või teletäht ja ajakirjanik võib-olla, või mõni poliitikaga Clevad lihtsalt see kooli või õpetaja. Sajanditagune roll on lihtsalt läinud tänapäeval teiste ametialade esindajatele ja ja siis samas on ikkagi niisugune võimalus tänapäeva kõikidele Eesti suurtele ja väikestele elanikel, et hakata kirjutama nüüd seda tänavaõpetaja lugu. Ja mul on niisugune tunne, et see võiks tulla isegi niisugune. Groteskne või see ei peaks isegi olema väga-väga seotud tänase reaalsuse või tänase olmega, et see võiks olla midagi niisugust hüperreaalset või kuidas seda nimetada. Aga nüüd heidame siis pilgu noore kooliõpetajanna ingerimaailma tema ja need, kes temaga koos alustasid. Õpetajatööd on praegu arvatavasti pensioniikka jõudmas. Kui te peaksite kuuldel olema, kas tunnete siin midagi endast? Järgmisel hommikul magas Inger kaua. Kui ta viimaks ärkas ja kušetil istudes toas ringi vaatas, oli pilt lausa masendav. Põrandal vedeles värvilisi riideribasid. Siinsamas olid käärid, nõelad, niidid, liimipott nurgas helkis peeni kirevaid klaasikilde. Seal oli ta nääriehteid katki koksinud, papile kleepinud ja kunstratsutaja oli teadeemi meisterdanud. Kõik oli nii, nagu eile kiiruga jäänud. Tubagi oli juba mitmendat päeva kütmata. Keset seda segadust läks ingerimeel kurvaks. Ta oleks pidanud ikkagi koju sõitma, et seal ema isa õe venna seltsis uut aastat vastu. Aga nüüd on ta ihuüksi sellel jumalast ja inimestest mahajäetud saarel, kus keegi talle külla ei tule ja kus temalgi kuhugi minna ei ole. Aeton haiglas. Riina Tallinna sõitnud ja kiuru kutse oli ta ka tagasi lükanud. Miks nii mõnelgi pimedal õhtul oli Inger siit ära igatsenud kuhugi valgesse saali, muusika ja tulesära keskele. Nüüd istub ta üksi keset külma koristamata tuba ja on ise selles süüdi. Inger tegi toa korda ja leidis, et õhtuni on aega veel ülearu palju. Seepärast otsustas ta piparkooke teha, saia küpsetada. Nii pidulikku päeva, nagu seda on vana-aasta, ei tohi ometi lihtsalt maha magada. Toyota küll kedagi külla. Esimest korda elus peab ta uue aasta üksi vastu võtma. Inger vormis klaasiga piparkoogitainast pooli täis kuusid. Tal polnud ühtegi vormi ja piparkoogid tulid igavad. Ta hakkas noaga vigureid välja lõikama. Joonistas tikuotsaga maja, puu, inimese piilupardisüdame ja lõikas välja. Ahjus läksid need küll kõveraks, aga mis siis? Inger vaatas kella. Kodus oli vana-aasta õhtul aeg liiga kiiresti läinud, ikka kippus midagi hiljaks jääma. Täna oli tal aega küllalt. Ta ei kiirustanud nimme. Alles kell 11 kattis laua ja hakkas kuuske ehtima. Kui ta veel koolis käis, oli tal oma esimesele palgale mõeldes kaks soovi osta nii palju nääriehteid, kui süda soovib. Kõiksugu kuule kellukesi ja jää, purikaid ja kilo kommi. Tööle tulles oli tema mõlemad soovid täitnud. Niisiis oli ta õnnelik inimene, mis sellest, et istus praegu üksi. Inger valas veiniklaasi ja tõusis, et puul rippuva kellukesega kokku lüüa. Jutustavad muistsed lood, et võib uue aasta ööl täide minna iga soov, mida siiralt ihkab meel. Omal ajal oli ta seda laulu nääripeol laulnud. Mida ta siis soovis? Ootas ta juba siis armastust, võib-olla ja ootab, ikka, soovib tänagi ainult armastust. Aasta oli ju üsna hea olnud, aga seda kõige tähtsamat polnud, oli vaid igatsus. Kuid tuleks sealt vahtra puiesteelt keegi. Inger jäi pokaali tühjaks. Ei tohi melon hoolitseda, ainult mitte seda. Ta ise valis endale seal lisaosa. Keegi koputas. Inger võpatas ja läks ust avama. Sööri toomas. Õpetaja, kas te saaksite natukeseks välja tulla, kui see teid väga ei sega? Me oleme kõik väljaku peal suure kuuse all. Ingeri taibanud kohe, aga kui taipas, punastas heameelest. Kähku, panin ta palitu selga ja nad läksid välja. Kell sai minuti pärast 12. Nad võtsid üksteisel Kristamise kätest kinni ja laulsid sul aule. Surusid kõik korraga üksteise kätt ja hõiskasid head uut aastat. Ja siis hakkasid nad tantsima, nii et lumi kuuse ümber tuiskas. Aga ma mõtlesin ka eesti luulet pidi õpetaja kuju ja, ja kajastusi kooliõpetajast või niisugust suure tähega õpetajast otsides ja ma eriti palju mälus ei leidnud. Siiski kahel suurel luuletajal on otsene vihje või sõna kohe sees. Üks on August Sanga luuletus, kus ta öösel unenäoliselt kõnnib vanas Tartus tudengina ja ja otsib oma õpetaja Gustav Suitsu maja ja seal on otseselt kahed, kus oled sa mu õpetaja ja riimub ilmselt, et mul on sind vaja. Vaat niisugune ja teine on Debora Vaarandi on üks luuletus, mille pealkiri all seisab minu bioloogiaõpetaja peale. See on see turdus muusikus kus ta räägib sellest, kuidas õpetaja avasta silmad loodusele ja, ja võib-olla veel paljule muule Ki. Ja ta on ise kunagi seda vestluses rääkinud, et tal tõepoolest oli niisugune õpetaja, kes tema ilma vaadet mõjutas. Aga, aga üldiselt kipub mul olema tunne, et need niisugusi õpetaja luuletused kuuluvad rohkem lastelehtede niisuguste lasteluulekülgedele, et nad on selline juhuluule, mida on tore õpetaja päeval ette lugeda, kus on kõik natukene lihtne Lakeeritud luules sellist head kujundit. Või head. Head luulemeeleolu sellest välja ei pigista, sellest teemast. Aga koolist, koolist ja kooliõpilastest on, mul on, lihtsalt, on rohkem. Nii et kool ikkagi on kuuseõpetaja ju alati on kuulunud. Kool on ikkagi kais vist eesti luuletajaid inspireerinud, ainult et õpetaja on siis seal lihtsalt üks, üks komponent, mul tuleb meelde üks Paul-Eerik Rummo luuletus vana harmoonium ja aga seal vist on õpetajad ainult. Majal on õpetaja, kes seisab all pihlamis, punetab Marius ja teisega muhke kompab ta hallide juuste varjus. Kool kuulab seda teele teele Kurekesed heli ja see on, see on väga tähelepanu väärne luuletus tõesti, aga mulle tuli nüüd meelde hoopiski Betti Alveri mul koolis käies. Võõraks jäi see klass, kus istuvad kõik need müstilised kujud ja viimases pingis veerib tähti vanapagan. Seda kooli kujundit hoopis suurema süsteemina on Joalveril tõesti palju. Kas tal on ju tegelikult see kirjandustunnist? Kodune kirjandustund Vistan. Kodune kirjandustund, aga seal jällegi õpetajad siis ei ole või? Mul ei tule ette, säärane vihm taob nagu ladina keel ja ja seal seal on küll õpilane on ja, ja sissekirjanduse tund on õpetaja puudu. Pimine õpetus on eluõpetaja. Aitäh teile kuidagimoodi, ka, isegi jah, Betti Alveri jaoks ikkagi siis õpetaja ei ole olnud oluline, tal on siis kas me saame niimoodi ütelda, Betti Alveri oli õppimine ja kool olid siis olulised kujunditena või, või ka ilma igasuguse kujundilisuseta. Aga siis õpetaja kuidagimoodi on ära kadunud selles Betti Alveri koolis ja kirjandustunnis. Sellele võiks pikemalt mõtelda, see on nüüd nii, et meie anname ka nagu koduülesandeid siin improviseerida, sest ei ole meie kumbki teinud teoreetilist uurimistööd eile üleeile ka eelmisel nädalal olen vaid see on meie lihtsalt kirjandusega kokku puutuvate inimeste improvisatsioon sellel teemal. Õpetaja eesti kirjanduses. Aga muidugi, siin võiks küll teha mingi uurimistöö. Rodion, sa nimetasid neid lasteajakirja, laste ajalehti, et mismoodi on nendes õpetajat kujutatud läbi aastate läbi aastakümnete ja mul on niisugune tunne, et seal ikkagi on ülimalt positiivselt ainult ainult hinge kujutatud ja meil siis vähemalt seal. Kuule siis puudub halva õpetaja kuju, mida proosakirjanduses võime leida. Oled sa nüüd sellega? Olen jään nõusse, aga sina kui ka õpetaja kõrgkooli õpetaja võiksid nüüd leida mõne oma õpilase, mõne erksa filoloogi, kes kirjelduse vastu huvi tunneb ja intrigeerida teda selle teema juurde asuva. Seda võis teha ja seda võiks isegi teha koostöös siis mõne pedagoogika õppetooliga kes siis analüüsiks või lisaks sinna selle pedagoog loogilise tahu, et kuidas on, ühest küljest oleks, kuidas on siis eesti kirjanik kujutanud õpetajat ja teine on siis mida siis nendest kujutatud õpetad teate, õpetamismeetoditest arvata see oleks siis niisugune ühest küljest kirjanduslike, teisest küljest siis pedagoogika teoreetiline töö, see on selles mõttes huvitav. Alustada tuleb mõtelda siin praegu just tuleb hakata varsti neid teemasid andma. Aga selle jutuajamise lõpetuseks ma kutsun sind üles veel mälus läbi lehitsema Eesti nii rikast memuaarkirjandust ja vaat memuaarides on küll õpetajat ja kooli ikka hästi palju, sest mitte ükski meie suurmeestest olgu ta siis Lattik või kõp või no ma ei räägi ju siin juba Lenderi mälestustest, mis on spetsiaalselt kooli rajamise ja kasutamisega seotud. Aga no hellaool joogi või ükskõik, kuhu vaatad, koolist ei saa keegi mööda koolist oma õpetajatest. Jaan Vahtra noorusmaa. Kõik niisugused et memoristikast leiab küll väga huvitavaid lehekülgi. Ja see on vist jah, oleks täitsa omad kohe niisuguse projekti teema õpetaja memuaarides. Aga ma siia praegu lisaksin, et kool on nüüd täiesti niisugune institutsioon, millest mitte ükski inimene vist mööda ei saanud. Euroopas vähemalt on ikke koguse elanikkond märgistatud koolist ja õpet. Ta on vist see ametimees või ametinaine, kellega iga võtame nüüd praegu Euroopa, kus vist on see asi kõige õid samal järjel. Iga eurooplane on ikkagi märgistatud õpetajast, see on ikkagi niisugune universaal Algne amet, millega iga inimene ikkagi nii või teisiti kokku puutub lühemat või pikemat aega ja selles mõttes ikkagi. Õpetaja kirjanduses või kool kirjanduses peaks olema tõesti üks kõige põhilisemaid kujutamisalasid, aga paraku paraku vähemalt siin eesti kirjanduse plaanis niimoodi ei ole. See kõik on kuidagi iseenesest mõistetav, nii nagu nagu söömine, joomine ja siin sellest erilist erilist erilist numbritele kunagi tehtud. Ja selle narratiivi, nagu nüüd moodsa sõnaga öelda loovad inimesed ise oma seltskondlikke vestlustes, oma sünnipäevadel või kokkutulekutel, sest kui rääkima hakatakse koolist, siis igaühel on oma mingisuguse naljaka, hüüdnimega ka võimas vägev õpetaja. Ja devastan rääkida lõputult lugusid, nii et võib-olla see teema on elus ennast nii tühjaks. Kenad, aga ma tahtsin veel küsida ühte asja, et kas ikkagi ei ole, kui eesti kirjandust silmas peame kõige, kõige parem õpetajate kollektiiv antud Tammsaare tõe ja õiguse teises köites kas isiksused seal olinatis, mis veidrustega tahes, kas nad ikkagi tegelikult ei andnud vähemalt eesti kirjanduse plaanis seda kõige paremat haridust ka oma kõikvõimalike veidruste ja negatiivsete joontega, nii et kui me võtame nüüd kooli ja teine võimalus on muidugi see Wikmani kool nüüd, aga mul on niisugune tunne, et see Mauruse õiguse seltskond, et see ikkagi oli kuidagimoodi parem, parem õpetajate kollektiiv kui Wikmani rooli ka küll hea, aga aga seal olid ikka neid, neid, neid, Me ei saa hakata moodsat top kümmet tekitama, aga selge on see, et Tammsaare suur kirjanik, suur mõtleja pidas vajalikuks seda kirjanduses põlistada ja see läheb ühe niisuguse müüdina edasi. Aga seltskond oli väärt seltskondlikke Xe Mauruse kooli õpetajaskond, ma ei räägi õpilasest. Tomativäärtus. Aga nüüd ma palun ikkagi, et Peeter Tammearu viib meid sinna Wikmani kooli Jaan Krossi romaani kaudu. Aitäh härra direktor, Wikman oli tip-top mustas sabakuues triibulises pükstes ja valges isa tapja kraes küllalt salejaga jämeda kaela line isand. Tema siledaks peetud harjasjuus on tuhakarva väikesed vuntsid, punakaspruunid. Tal on suhteliselt jõulised lõuapärad. Nii et näokontuur on õieti püstias ristkülik. Sellisena on ta nägu pigem kujuteldava omaaegse balti chinovniku oma ning ta hallide rahulolematut midagi nõudvad, midagi etteheitvalt silmad süvendavad niisugust muljet. Nii et ta suu väikeste punakate vurrud all on tegelikult üllatav. Sest see on võib-olla isegi mõistma võib-olla isegi humoorika, aga kindlasti tundliku inimese suu paraku vist ka hõlpsasti solvuva inimese oma. Ja kui miski siis välimuselt natuke sajandivahetuse aegses härrason päriselt ootamata siis ta hääl, see on omapäraselt kumen, bariton, mis võiks mõjuda lausa rahustavalt kui selle sametise pealispinna all ja üsna pealispinna ligidal ei vibreeriks lakkamatu falsetilähedane pinge. Ja pisut isevärki on ju ka direktori kõnelemisviis. See on igast saksa või vene aktsendist täiesti vaba ja tarvitab mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt. Härra Johannes Aavik, con ometi, mehe isiklik sõber. Aga kõlab see kõik härra Wikmani suus ikkagi tsipannaksakalt veidi nasaalselt kübeke võõralt. Nii et mõned irvhambad vanemate poiste seas ütlevad. Direktorit polevat küll ei saksa ega vene aktsenti, aga tal olevat märgatav prantsuse aktsent. Direktor astub ruutmeetri suurusele poodiumile. Temaga ei juhtu kunagi, et ta astuks ülemäärase hoo tõttu, mis ta liigutustes sees sedamaid teiselt poolt poodiumilt maha lihtsalt suutmatusest end pidurdada, nagu näiteks kondiitriga hommiku palvustel sageli juhtub. Ei, direktor suudab panna endale õigel hetkel pidurit peale kui ta peab seda tarvilikuks. Aga vähemalt õpilaste meelest esineb temalgi aeg-ajalt ülemera hoogsaid momente, kuid mitte praegu. Direktor astub poodiumile, niiet ta kollakas nägu kerkib peaaegu ühte ritta kuue valge kipskujuga, mis ehivad akende ja kollaste kardinate vahelisi seinal lõike ta selja taga vasakult paremale Kreutzwald, Jannsen, Koidula, Jakobson, Tõnisson, Hurt ning alustab oma Sonoorsel häälel, milles on kuulda erakordse erutuse pinget. Õpilased Ma küsin teilt, kas te teate, kust tuleb ja mida tähendab sõna huligaansuse? Sõna huligaan ei tea mitte keegi ei tea. Kas ma pean arvama, et olete kõigi meie pingutuste kiuste harimatud poisid? Ikka kõige vanemate seas pole ühtegi, kes oleks lehitsenud nii palju entsüklopeediat, et tal oleks kübekene puru pähe pidama jäänud. Klassid seisavad paarikaupa ridades, paarid üksteise taga välja kujunenud järjestuses lühemakasvulised paaride ees, pikemat ka pool, nii et iga klass kahes viirus direktori poolt vaadates paremalt vasakule. Viies, kuues, seitsmes ja nii edasi kuni 11. klassini. Numeratsiooni järjestuses, nende seas ka kaks või kolm vastavat peed. Pudilõuad esimesest neljanda klassini alustavad koolipäeva kell üheksa, nii et kella kaheksast hommikul. Olgu, seal pole neid kunagi kohal. Aga keegi ei mölliend teadma, mida sõna huligaan tähendab ja kust ta tuleb ka mitte 11. poisid, kelle seas entsüklopeedial ehitsejaid kõige ennem oodata võiks. Kümnenda entsüklopeedia istika kandidaat. Sirkel Laasik, Rumma, Paal kõik vait, Katrull muidugi vaid, kuigi tema pidanuks seda kõige tõenäolisemalt teadma. Mitte sellepärast, et tal oleks huligaanid, kalduvus jumala okei, nendest on ta kaugemal kui vist keegi teine kogu kümnendas klassis vaid lihtsalt sellepärast, et sõna huligaan tundub olevat inglisekeelset päritolu, aga inglise keeles on rull väljaspool võistlust. Tema on kogu gümnaasiumi ainus poiss, kes on elanud 10 aastat Inglismaal. Nii et kui ta mullu äkitselt üheksandasse klassi ilmus, oli inglise keele õpetaja preili Jakovlev, kui poisid tähele panid, amas Molne Instituudi kasvatuse kiuste pool taastad tagumistel jalgadel püsti enne kui ta rahunes, sest rull on kõike muud kui oma keele tundmisega või muuga esile tiku ja poiss. Aga ta esile tükkimatustada ei päästa. Tähendab, keegi ei tea, jätkab direktor kangekaelselt, kust tuleb sõna huligaan. Valge kätisega käe läbi vaikuse ja suunab kriidise sõrme 10. klassi esimesse kolmandikku. Troll, kas teie ka ei tea? Väike-roosaka lapsena patrull punastab sügavasti. Ta põlgab kõigest hingest igasuguseid demonstratsioone, nii teadmiste, teadmatuse omi, nii ehk kui ka vale demonstreerimist. Ja vale teadmatuse demonstratsioon oleks ju küll, kui ta raputaks nüüd direktori ja 400 poisi ees oma piinlikkusest higiseks tõmbuvad pead. Nii et ta ütleb väga tasa, aga siitpoolt Taali nurga jaga direktori jaoks kuuldavalt. See tuleb inglise perekonnanimest. Juuliga on seal keegi iiri noormees, kes loopis 1800 üheksakümnendail aastail Londonis mõned asi laternat puruks. Ja õnnetul kombel tehti tema nimi mõisteks. Ma tänan. Hüüab direktor senaatorliku käeviipega, tähendab, me pole siiski päris lootusetult töötanud. Me teame, kust sõna huligaansuses tulnud on, peaasi me teame, kui suhteliselt süütute tegude kohta sett tarvitusele tuli. Tänapäeval kuuluvad huligaansuse mõistesse sageli hoopis tõsisemad asjad kui see, millega üks Londoni poiss 50 aasta eest kur vastaval viisil surematuks sai. Ja seda enam tahan ma teile ütelda. Meid, eestlasi on niivõrd vähe, et iga eestlase siht või vähemalt iga Wikmani poisi siht peab olema surematus. Aga mitte surematus huligaansuse läbi, vaid surematus tänu loovatele kultuurilistele tegudele. Igaüks teist neid teha ei suuda. Aga igaüks teist peab suutma seada mõned niisugused teod. Teaduses spordis, kunstis, riiklikus tegevuses enesele sihiks ja peab töötama kõigest jõust seatud sihi heaks. Ja ma ütlen teile, seda vähem tohivad Wikmani poisid sooritada huligaanseid tegusid. Ja kui keegi teist neid ikkagi teeb, olgu ühiskondlikust nõmeduse, sest ma loodan, et te teate, mis asi nõmedus on või soovist saavutada surematust ala noor härrasjuuliga. Siis ütleme, meie talle nagu soovite, aga mitte meie koolis. Seda põhimõtet silmas pidades langetas pedagoogikanõukogu eile otsuse, mille ma teile teatavaks teen. Otsus on see huligaanse teo eest mille üksikasju ma ei pea tarvilikuks hakata teile kirjeldama. Kustutati 10. klassi õpilase pukspuu nimi on gümnaasiumiõpilaste nimekirjast. Vaikus 400 poisi kohal on nii täielik, et siitpoolt vaadates paremal 10. klassi 40 kohal, ei saa see olla täielikum. Direktor jätkab. Palun 10. klassi endisel õpilasel puks puul minna klassi, võtame asjad ja lahkuda koolist. Mingit liikumist 10. ridades ei järgne. Direktor taipab, et pukspuud ei olegi enam koolis, kuid jätkab sellest hoolimata. Oma otsusele lisas pedagoogikanõuga kukla. Me teame, et õpilane pukspuu ei olnud oma hinnatelt eeskujulike õpilaste seast. Sellest hoolimata tuleb kool talle vastu. Kui ta peaks küllalt tungivalt soovima jätkata õppimist Wikmani gümnaasiumis, siis antakse talle selleks võimalus. Tingimusel, et ta sooritab 11.-sse klassi pääsemiseks eksamid 10. klassiprogrammide ulatuses. Sirkel 10. priimus püsib saalist. Nähtavasti tahate seda teada, et vajaduse korral pukspuule edasi ütelda. Härra direktor, eksamid missugustes ainetes. Kõigis õppeainetes muidugimõista, hüüab direktor äkitselt juba peaaegu päris falsetiga. Ja need klassidesse minna alustada päeva, kasutada päeva nii nagu inimesele sünnis. Nende sõnadega lõpeb ka meie hiline jalutuskäik eesti kirjanduse radadel kooli õpetaja kuju otsides. Saates tegid kaasa Toomas Liiv ja Peeter Tammearu ning toimetaja Mari Tarand.