Täna on meie saade neile, keda huvitab kirjandus ja kui ma selle lause ütlesin, siis ma sain kohe aru, et tegelikult see on siis kõigile, sest kõiki inimesi huvitab tegelikult kirjandus. Nii, aga külaline on Anu Saluäär, kes on tõlkija rootsi kirjanduse eesti keelde tooja ja väljaande Loomingu raamatukogu kauaaegne toimetaja ja loomulikult me räägime täna raamatutest ja kirjandusest, meie oleme sina tuttavad sellepärast et see töövaldkond on meid kokku viinud. Kuigi see kujunemise ja vermumise ja nooruse aeg Tartu Ülikoolis on meil mõlemal olnud, aga see ei langenud ühte. Mina olin oma Tartu tolmu juba jalgadelt pühkinud. Kui sina, Anu ülikooli astusid. 67. aasta orkaani sügisel säri orkaani, isegi meie sisseastumiseksamite ajal oli just parajasti orkaan. Ma käisin paar päeva tagasi Tartus septembrikuu ja nii ilus oli. Ja niisugune nostalgia tuli peale ja ma tõesti kujutlesin korraga, nägin nagu seal oma vanemaid ja Bernard Kangrot ja August Sanga ja ennast ja, ja enda põlvkonda ja oma lapsi ja mõtlesin siis jälle selle, selle Tartu vaimu ja Tartu tähenduse peale. Mida sinule Tartu tähendab, too oli Suleerine, mõtle ennast natuke sinna sügisesse Tartusse. Ei, ma väga hea meelega mõtlen ennast Tartusse alati sellepärast, et nüüd just mul veel viimasedki aastad olnud Tartuga sidet oma lapsed on mõlemad need Tartu Ülikooli selleks ajaks lõpetanud ja ma olen nagu Tartuga kogu aeg nagu püsivalt olnud. Mingis seoses ja Tartu muidugi muutunud seda nii palju muutunud, niisama kui me käisime üks paar nädalat tagasi, viimati. Muidugi, see ei ole enam see Tartu, mis oli 67. kuni 72. aastal. See oli noh, me kõik oleme palju häid mälestusi ei eitanud siin 68. aasta sündmustest ja see oli omamoodi omamoodi niisugune muinasjutuline, sõltu, mis tol ajal oli nii heas kui halvas mõttes. Aga noh, eks ta nüüd ole moderniseerumis ja ja võib-olla see tudenkondki on kuidagi muutunud, aga kahtlemata niukene nostalgiline mälestus on meie ülikooliajast säilinud. Isegi isegi selles muutuvas Tartus Kas sa läksid Tartusse niisuguse kindla teadmisega koolist, et sind huvitab filoloogiakirjanduskeel mul veidikene? Noh, oli see nagu tõesti ette ettekavatsetud tegu nii-öelda, sest ma olen natuke nagu perekonnapärimust sinna feoloogiasse. Mu vanaisa oli juba alustas kasvõi 1910 ajaloo-keeleteaduskonnas õppimist ja seal kuidagi nagu perekonnapärimus olnud, et nagu kirjatööga tegelemine on olnud väiksel viisil, mitte mitte mingil silmapaistval viisil, aga väiksel viisil on seal on nagu, nagu kombeks. Ja, ja tõtt-öelda ma kuskil keskkoolis taipasin, et kirjaniku minust ei saa aga aga tõlkima ja mul nagu istuks ja me proovisime seda keskkooli ajal nagu mingites tundides juba veidike ja siis see mõte õieti sai kuskilt kas, kas õpetajatelt või, või oli seal Tartus mingi avatud uste päeval, kui, kui öeldi kuskil keegi lausus nii-öelda ajaloolised sõnad, et need, kes tahavad tõlkida, ei pea õppima mitte võõrfiloloogiat, vaid eesti keelt. Ja see kuidagi siis lapsed meelde ja siis ma puht teadlikult mõtlesingi seda. Valik eesti keel ja eesti keelt õppisingi kõrvalt võõrkeeli. Aga räägi natukene, sa juba vanaisa nimetasid, räägi natuke oma kodust. Õieti vanemad ei ole mul mingit mingit kirjanduse inimesed kumbki olnud, aga, aga nii-öelda kirjandus huviga võiks ütelda. Aga mu vanaisa oli, mitte filoloog, kuigi soodumused, filoloog, aga tegelikult kirikuõpetaja ja noh, tõesti sõna otseses mõttes kirja inimene, kes ta kirjutas päevaraamatuid, terve elu. Ja need on praegu nagu koguni ajaloolise väärtusega, kuigi me ei ole Rootsi, on need ajalooarhiividesse andavaid, hoiame kodus, see kuidagi annab ajaloolise mõõtme ja niisama mu tütrele, kes, kes nüüd on õppinud aja loolaseks arheoloogiks ja see kuidagi noh, tekitas sellise pärite armastuse Võib-olla ta puterdas. Ja ja võib-olla siis sealt on niisugune noh, nagu kirjutuslaua taga istumine on olnud, no tõesti niipea kui ma ennast mäletan, ma olen peaaegu kirjad kirjutuslaua taga istunud. Aga tõlkimine kui selline muutus tööks muidugi see, see on noh, tõesti võib-olla ütelda siis hobi ja huvi ja, ja töö. Mina õnnelikud inimesed, need, kes saavad seda, on nii palju öeldud, kulunud väljend, aga ma olen selle peale mõelnud, et tõesti, kui see, mis sind ikka tegelikult nii huvitav, saab tööks alla, see on onlain. Sina õppisid rootsi keelt eesti keele kõrvalt siis ja liitusid kohe varsti töörühmaga, kes suurt sõnaraamatut tegi, see oli pikk, suur töö, noore tead, see oli niisugune. No lingvistid. Aga õige pea sattusid sa siis sellele töökohale, kus sa praegu oled Loomingu Raamatukogu toimetus. Jah, see oli kuidagi ootama tund, ma ütleksin sellepärast et kui me praegust kirjastus seisu võrdleme tolle ajaga siis lootus kuskile ilukirjanduse toimetajaks pääseda oli praktiliselt null. Sellepärast et oli olemas ainult üks suur ja üks väike kirjastus, suur kirjastus Eesti Raamat, Väike-kirjastus, Loomingu Raamatukogu. Ja muud võimalusi praktiliselt ei olnud. Ja Eesti raamatus oli veteran, toimetaja Arnold Ravel täies elujõus juba palju suurt tööd teinud ja teeb seda veel siiani jõudsalt edasi. Ja noor filoloog, kes tuleb siis oma nii-öelda skandinaavia eriprogrammiga Tartu ülikoolist ja ta oli täiesti ülearune siin maailmas muidugi praegu, kui ma mõtlen nende noorte skandinaavia filoloogide peale, keda tuleb iga aasta ülikoolist välja 20 kaupa. Noh, nendel on palju laiemad võimalused ju rakendada ükskõik kuhu kaubandusse, tööstusesse, diplomaatiasse. No ma ei tea veel kuhu. Aga tol ajal see muidugi muidugi täiesti puudus tundus niisugune idealistlik ettevõtted, noh mis Skandinaavia eriprogrammiks mõtled õige sellega peale hakata. Aga ootamatult jah, tõesti, suunamisaeg läbi sai, kus ma olin eesti raamatus korrektoriks, siis ootamatult avanes see võimalus Loomingu raamatukogus kuidagi. Jüri ojamaa telefonikõne tabas mind nii-öelda sõna otseses mõttes une pealt. See oli ka kuidagi tuttavate kaudu, nii et head tuttavad olid, minu nime mainivad temale ja tal puudus teine toimetaja Loomingu raamatukogus. Terje Kuusik oli olnud seal kolm aastat üksinda kohusele 52 numbriga. Ja nii sattus 76. aastal, siis sain Loomingu raamatu toimetajaks. Maailm jagunes siis nii, et minule jäi Skandinaavia ja ütleme, soome saksa keel tõlgete toimetamine. Nii üle 20 aasta 22 juba. Aga sa mainisid enne, et justkui oleks olnud üks kord õhus sul isegi raadiosse tööle tulek. Aazee väikeseks. Püriment ja see ei õnnestunud, tookord oli karm kord Nõukogude kord ja, ja kehtisid niuke asjad nagu riiklik suunamine. Ja nimelt oli nii, et Rootsi saated kuulsalt Rootsi propagandasaated, mis raadios toimusid, rootsikeelsed seal oli, üks pakkumine oli, et ma tuleksin sellesse osakonda tööle ja ma tegin isegi mikrofoni proovi nii-öelda ja sain selle paberigi, mis suunati siis Tartu Ülikooli suunamiskomisjonile. Aga noh, ma ei tea, kas hästi või halvasti, ma isegi praegu arvan, et võib-olla oleks hästi, et ei sattunud sellesse asutusse. Jäi mul tookord, oli mul väga kahju muidugi sellest, et oleks saanud ikka rootsi keelega praktiliselt tegeleda kogu aeg ja 73. aastal tundus mulle see seal seal kirjastuste liinis täiesti võimatu. Loomingu Raamatukogu pakkumine tuli siiski neli aastat hiljem. Noh, nagu välk selgest taevast ja noh, nii on selline jäänud, et siis ma olen ühte kohta pidama jäänud. Ja tasapisi sai siis sinu tõlkimise objektiks ja, ja armastuseks ka see rootsi kirjandus eeskätt. Ja ega sa vist niisugune väga arve pidaja ei ole, oled sa üles lugenud siiski, kui palju sa oled Rootsi roosat tõlkinud? Jah, mass põhimass rootsi keelest küll jah, natukene tõlkinud Tanja norra keelest. Aga üks tähtpäev, nagu meil oli ülikooli lõpetamisest 25 aastat, siis siis selle puhul öelda kuidagimoodi ikka ikkagi hakkama kokkutulekuks midagi ütelda, siis ma tegin kiire arvestuse ja sain umbes 25 raamatut, nii et 25 aastat või lõpetamisest ja 25 raamatut on enam-vähem niisugune. Ümmarguselt noh, ma, nende hulgas on muidugi suuremaid ja väiksemaid raamatuid, nende hulgas on väikseid brošüüre, paksud raamatut. Aga nüüd on viimastel aastatel isegi on nagu kuidagi kukkujana nad niimoodi välja. Ma olen hea meelega tahtnud natukene huvi tunda. Nii Norra kui Taani keele vastu natuke laiendada keele oskust ja muud. Et nüüd olen tõlkinud ühe raamatu norra keelest ühe raamatu taani keeles, see peaks just, et täna-homme ilmuma Loomingu raamatu Gustani järjest tõlgitud üks Willi Sörensen, kui sa mäletad Vili Sörensen, kunagi ilmusid 67. aastal kummalised lood. Need on väga omamoodi kummaline kirjamees, kes ei ole mitte või isegi mitte päris selles mõttes ilukirjanik, ta on rohkem niisugune ühiskondlik mõtleja. Ja ta valab need oma mõtted absurdses kirjanduslikku vormi. Ja see raamat oli väga intrigeeriv. Nimelt käsitleb maailma lõppu ja nüüd mulle kuidagi nagu tundus ajakohane raamat maailma lõpust. Sajandi lõpp on meil käes ja kõik muu. Nii et sellepärast see on raamat jumalate hukust. Ragnarok on pealkiri siis skandinaavia mütoloogiast pärit teema. Kui suured need vahed me teame, et need keeled on lähedased, aga kujutan ette, et seda raskem on valla. Ühelt teisele lülituda ja võib-olla kirjasõnas mitte niivõrd Väga ettevaatlikke, väga õige. Aga kõnes kindlasti kõnest kindlasti. Kõnega ongi nii, et ega ma norra taani keelt ei söanda rääkida ka sugugi mitte mitte sellepärast, et, et väga kerge on ajada segamini sõnalõpud ja muud niuksed väiksed üksikasjad. Aga kirjapildis ei ole see sugugi mitte võimatu, sest nad on tegelikult väga-väga sarnased ja veidike vene keele ajalugu tunda, et siis on seda väga lihtne tuletada, neid vormisid üksteisest. Ja kui oskaks veel paremini islandi keelt, siis oleks lausa kerge, sellepärast et näiteks uusnorra keeles on nagu islandi keelega ühiseid jooni ka muidu nii tavalist keskmist raamatut tõlkida ma enam nagu peaaegu et ei märka vahet, ta kuidagi tuleb nagu esimesest leheküljest nii-öelda lülitad ümber ennast teisele keelele. Aga kui neid kirjandusi samamoodi võrrelda on kindlasti mingisugune suur ühendav toon või joon, mis juba sellest geograafilisest lähedusest tuleb. Aga kas, kas võiks midagi välja tuua niimoodi, et aga siiski vat rootsi kirjanduses on mingi niisugune, ma ei oska ütelda? See see on muidugi loomulikult seal olemas. Kes kes tunneks seda asja nii tervislikumalt ja täielikumalt, siis saaks kindlasti näidata erijooni ja ühisjooni, aga mina olen, ma ei ole mingi teoreetik, vaid vaid nii-öelda praktika ja nii palju, kui mul on noh, nagu tulnud nendega tegeleda või, või kui palju ma olen lugenud nii palju kui ma kätte saanud. Sest ma ei ole nii-öelda üldkirjandusteooriaga nii nii kursis. Aga üks joon on kindel see, mis Taanit eristab kindlasti Rootsi kirjandusest. Euroopalikum, kuidagi iroonia lahedus, rootslased kipuvad olema pigem niuksed kannatavate tõsimeelsed norralased jälle nii-öelda nagu me mäletame vanadest põhjamaa romaanidest niuksed, karged ja karged ja karmid ja, ja noh, nii-öelda looduseinimesed ja kunagine, väga vana, 36. aasta Ernst Raudsepa skandinaavia kirjanduse vihik. Siis seal oli erakordselt tabavalt öeldud kolm lühikest tsitaati, kuidas eristada Taani, Norra ja Rootsi kirjandust? See minu arvates on paika pidanud nii palju kui ma iganes on elus neid neid lugenud. Iseloomustus. Kuulame seda tsitaati nüüd kohe. Ernst Raudsepp on kirjutanud 1935. aastal. Piltliku ülekantud mõttes aga väga tabava iseloomustuse kolme põhjamaarahva erijoontest annab juba üks nende vana kroonika anekdoot. Kui 1101. aastal kohtusid kolm Põhjamaade kuningat, siis olevat rootslaste kuningas hinge olnud neist kõige sihvakam taanlaste kuningas Erik eye kuut kõige ilusam ja Norra kuningas Magnus Paljasjalg kõige vapram. Kui neid välispidiseid omadusi pisut süvenedes üle kanda. Vastavalt rahvastele tabavad nad ka seal märki. Nii on rootslastele tõesti omane teatav vaimne ja hingeline sirge haid. Pöökpuumetsade ja viljarikaste tasandike elanik. Taanlane on kaheldamatult silmatorkavalt esteetiline kuna karmides loodustingimustes elav norralane on neist kolmest kõige võitlus tahtelisem. Milline omadus väljendub kirjanduses lakkamatu probleemidega heitlemise ja kirjandusele kui tõe otsimise vahendile vaatamise näol. Kolme põhjamaarahva tänapäevast hingelaadi iseloomustas kirjandusteadlane Valter Jalmar kohtas 1925. aastal järgmiselt. Taanlane on põhjamaa prantslane. Tema vaimule on omane see kergepuhang, irooniat ja aristokraat selt kibe naeratus, mis annab kõigile asjadele ja tunnetele peene läike. Kodanluse ja aadlike haua kestnud vaimsel juhtimisel laskis Taani rahvas võrsuda sellisel ilumeelel säärasel esteetiliselt peene tundelisusel, mida teised kaks põhjamaarahvast ei oma. Tema vastand on rootslane. Küll võib temagi tagasi vaadata sajandeid kestnud aadlikultuurile kuid suhted sellega on hämardumas. Rootsi aadel oli liialt soldati aristokraatia, nii ei jätkunud tal küllalt aega oma ilumeele väljaarendamiseks. Selle asemel omab rootslane midagi muud, mis taanlasel puudub. Kui Taani vaimsust tuletab oma esteetilise ideaalikunstist siis põhineb rootslase kunsti eesmärk looduses. Rahvas, kes elab kaunil rikkal võimsate pinnavormidega Maal peab teda ümbritseva elutu looduse võlusid tundma palju intensiivsemalt kui rahvas kes oma kodumaal alati sattuubidüllilisele ja mitte kunagi vägevale. Seepärast aga ka sel põhjusel, et rootslane on hingepõhjas tegelikult sünteetik peavad tema meeled eriti suunduma kosmilisele. Ainult selle taevasse pöördunud vaimsusega lasevad end seletada säärased isiksused nagu Sweden pori ja strinud päri lihtsakoelise maid. Ühtlasi tüüpilise maid Skandinaavia lasi, on norralased. See mere ja liustiku vahele pigistatud rahvas meenutab oma sünguses loovast Rotsistantalaste Prometheus korraga. Udu keeb viikingiveres. Kuid selle udu all põleb kohutav tuli ürgkirg. Kui see leek end läbi sööb, siis tõuseb kirg hävitava Iluni. Norralane on suur teoreetik. Ta on tagurlane, demokraat, kommunist kõik teooria pärast tal võimetu anduma elule ja ilule järelemõtlematult. Ta peab alati juurdlema ja vaagima. Ta kirjandus on peaaegu alati poleemilisi filosoofilist laadi. Need on põhjamaise mõtlemise kolm suurt põhijoont. Taani esteetika, Rootsi eetika ja Norra problemaatika. Aga kui astume neid natuke kõrvale ja unustame ära, et me oleme eestlased ja eesti kirjandus on meile kõige tähtsam ja kallim, kuidas võiks eesti kirjandus selles samas reas olla, et no ütlesid just äsja, et rootslased natuke niisugused tõsimeelsed ja, ja. Nonii, enesesse süüvinud uurijad ja niimoodi küll, aga meie meil kangesti meeldib öelda, et me oleme nagu norralased, aga vahel ma mõtlen, et et meil on palju püüda sinna, et olla nii sõltumatud vaimult ja nii ei olnud muidugi tõsi, Eesti kirjandus muidugi laenanud. See on see asi, et noh, me paratamatult oleme hilistekkelised nii-öelda ja paratamatult Eesti kirjandus on ju laenanud Eskujudelt laiast maailmast ja see homsoni suur eeskuju siis tõi seda norra tuult minu arvates eesti kirjandusse üsna üsna tublisti. Võime isegi Tammsaare juures täheldada seda ja, ja Gailiti kindlasti ja nii, et see ei ole mitte jätnud eesti kirjandust puutumata. Me teame, et eesti keelde üsna palju tõlgitud skandinaavia kirjandust koostasime bibliograafiaid siin mõned aastad tagasi läbi aja ja saime tulemuseks ju sellised pildid, 200 300 teost on tõlgitud rootsi keelest, siis rootslased on eesti kirjandusest tõlkinud kaks kolm teost ja see üllatas Skandinaaviasse tõsiselt ja nad olid üsna masendunud, sellest isegi ütleksin noh, et nagu meremaad ja ei ole nii-öelda huvi tundnud oma idakalda vastu, kui samal ajal, kui meie oleme siis läänekalda vastu tundnud huvi juba 100 aastat. Ja kvaliteedis ei ole põhjus sama hästi. Tammsaare oleks võinud mõjutada sama hästi rootsi kirjandust kui, kui Mahamson eesti kirjandust. Aga noh, nii ta on ajalooliselt läinud paratamatult. Ja, ja see oli meie, see suur küpsemise ja kujunemise aeg, rahvana kultuurrahvana see 30.-te aastate teine pool eriti ja, ja kui palju siis tõesti nendes, nii põhjamaa romaanisarjas kui Nobeli laureaatide sarjas seda kirjandust välja anti. Aga siin peaks rõhutama ka seda, et seda ka väga palju loeti, mitte ainult, et anti välja, vaid tõesti rahvas teda armastab lugeda siin nüüd seoses Norra teema esileolekuga, kui meil oli kõrge kuninglik visiit räägiti sellest, et, et see on just imestusväärne kui palju teatud norra klassikuid ja seda võiks laiendada ka skandinaavia kirjanduse peale üldse. Nii-öelda rea eestlane lausa tunneb teatud põlvkond siiski muidugi. Ja seda võib isegi märgata sellest, see mõju ulatus ju veel üle 30.-te aastate pagulusse, kui anti lemmikraamatuid välja uuesti paguluses neidsamu tõlkeid sest lihtsalt ei suudetud seal olla ilma eestikeelse homsonitaja kodunt saadud kaasa võtta, siis avaldati seal ridamisi uuesti. Ja nüüd, kui siin uuel eesti ajal tuli jällegi suur Nõudmine nendele hävitatud kadunud raamatute järele ja nagu me teame, küll protseni taamal laulavad metsale anti kiiresti kohe uuesti välja kõik kolm köidet. Ja minu arust osteti ka ära, et selline põlvkondade side on nagu olemas, et kui vanaemad armastasid seda raamatut, siis lapselapsed ostsid jällegi nüüd isegi nüüd veel nüüd muidugi, nüüd viimastel aastatel on see kirjastus pilt muidugi muutunud ja nüüd juba enam inimesed ei jõua nii-öelda lihtsalt armastusest ja huvi pärast kõik kõiki raamatut. Näiteks minu lapsepõlve maailma nii perekondlikult kuulub väga tõsiselt Selma Lagerlöfi, ühesõnaga ma ei kujuta üldse ette oma noorust ja kujunemist ilma nende raamatut ette. Ja ma usun, et ma ei ole erand. Ja just ees jah, ja seejärel taas välja antud jälle kõik kõik kordustrükkides välja antud ja mõned on küll ka uuesti tõlgitud ja mäletan redigeeritud tugevasti ja nii. Ja viimati ilmus ju Selma Lagerlöfi surmakutsari Portugali keiser, mis olid viimased, mis olid veel siiamaani eesti keelde tõlkimata. Nii et nüüd on meil kogu Selma Lagerlöfi eesti keeles olemas. Jaa, kuid oleme hoopis kirevast ohud tult kirevat raamatu aja ei ole enam vaja Moskvast küsida, kas see raamat on enne vene keelde tõlgitud, et seda võiks hakata eesti keelde tõlkima ja nii edasi ja nii edasi. Meenutan meelega mõnda niisugust teid ka, et meeles oleks, mis olid meie, meie vaimueluraskused ja pinged. Nüüd on vabadus võtta ja tõlkida, kui vaid leidub kirjastajaid ja lugejaid jäid ja majandusküsimused on muidugi teised, aga ka inimese orienteerumine raamatute riigis on hoopis raskem ja keerulisem. Ja, ja võib-olla et raamatujakirjanduse osa inimeste elus on ka kuidagi teisenenud muutunud, vot kuidas sina seda näed. Sina keeles, elu on kirjandus ja raamatud on su töö ja sinu abikaasa töö. Toomas Haug on kirjandusteadlane ja kirjanduse uurija ja loomingut toimetaja. Ma kujutan ette, et hommikukohvist alates kuni selle hilise tunnini, mis praegu on ikka raamatutest, räägib. Eks see üldiselt muidugi Irjastajana ma tean seda kõik, et, et asjal on tundmatuseni muutunud. Põhimõtteliselt sellepärast, et on noh, ütleme isegi sadu kirjastusi, lugejaid ei ole juurde tulnud ja see raamatute hulka, mida nüüd välja antakse, see on tõesti silmipimestav ja, ja loomulikult ei saa jätkuda ju lugejaid ühtviisi. Samas see muidugi noh annab, võiks olla teatav arvamustevabaduse ja kõik muu selle pluralismi nii-öelda. Aga muidugi mingis mõttes oli ju väga lõbus vana vene aeg selles mõttes, kui ühel nädalal lugesid kõik inimesed ühte sedasama raamatut ja siis muidugi andis teatud ideelise ühtsuse. Ja noh, natuke võib seda aega nostalgiliselt kahetseda, et see oli omamoodi romantiline ja kõik keerles nagu nii-öelda, kui Loomingu Raamatukogu vihik ilmus, siis, siis kõigil oli see järgmisel nädalal suus ja vestlusteemaks ja nõnda edasi. No muidugi seda absoluutselt enam ei ole, see on selge. Tiraaž on umbes 10 korda 10 korda väiksem, sedasama toimuma kõikide raamatute tiraažid ega massiiv raamatute massiive tohutu suur kogupilt teistsugune ja, ja tuleb ütelda, et see on noh, selline nagu kogu normaalses maailmas. Ja sellega tuleb lihtsalt leppida see meie ilus omamoodi niukene, klubiline ühtsus, nagu vanasti oli nende raamatute ümber. Seda muidugi enam ei ole. Aga samas meil on ju nüüd tohutult tohutult kättesaadav, me saame. Me ei pruugi kõike koju osta. Me saaksime need. Laenaks tänamatu, kuhu ta saama peaksid järgnema. Muidugi kiiremini, eks ole, natuke kiiremini, et saaksid teise loomulikuks osaks, et igalühel on äärmiselt lihtne seda saada ja koju. Ja, ja muidugi jah, seda seda ühist täiesti kogu rahvast ühendavat vestlusteemad, nagu näiteks mõni mõni kaskovihik või vihik, mis tol ajal olid. Et seda, seda muidugi ei tule enam kunagi, see on täitsa selge. Aga see värvikirevus peaks ka jälle andma erihuvidele suurema võimaluse, nii et iga nädal võib igaüks lugeda kümmet erinevat raamatut ja kui ta leiab siis oma mõttekaaslase kuskilt mitte enam sadu tuhandeid mõttekaaslasi vaid leiab näiteks oma endale kolm mõttekaaslast samal teemal, siis see moodustab ju väikese eksklusiivse ringi. Ja, ja muidugi see kirjandusest 10 ja ju jutt raamatutest, ma tunnen siin mingil määral, et näiteks niisuguse raadiotoimetaja minusuguse osa võiks ka olla see, et ikkagi inimeste tähelepanu juhtida, raamatutest rohkem rääkida ja mitte ainult selles mõttes kommertslikuks plaanis, et aidata raamatukaupmehel raamatut müüa, vaid katsuda neid raamatuid, mis mis võiksid niisugusele no laiemale rahvateadvusele hästi vajalikud olla. Teatud ajas jah, et on kaugel. Kauem kestvaid raamatuid ja on ühepäevaraamatuid muidugi, eks ole, kauem kestvaid raamatuid, mis, mis jäävad üle aegade ja ütleme, järgmise sajandini ja veelgi edasi. Et neid lihtsalt on aega rõhutada, neid lähedal on, ütleme saadaval nad on ära tõlgitud, nad on olemas. Ja nendega võib tegeleda veel ka rahulikult 50 aasta pärast. Need ei pruugi nimelt olles sellel nädala kuum teema, eks ole. Ja see kõik see suur kirjastus, nii-öelda tegevus, mis toodab väga palju ühe päeva kraami. See võimaldab neid kavereid kallimaid ja kauem kestvaid raamatuid tasapisi ja mõistlikult välja anda, et nad jääksid nii-öelda kestma. Nad ei, võib-olla ei kesta igavesti riiulis, aga nad kestavad raamatukogudes ja see säilib eesti keeles nii-öelda see, kui ta on juba kord ära tõlgitud toodetud ja välja lastud. Aga nüüd, Loomingu Raamatukogu lehtedes on ju teatud määral noh, niisugune nagu vastutused minust, oleneb missuguse raamatu Rootsi või Taani või Soome või Islandi kirjandusest meie nüüd vajalikuks peame eestlastele kätte anda. Siin on tühimikke Vellassikas, aga samal ajal on uus kirjandus, kuidas informatsioon kindlasti on paljudel maadel on ju oma kirjanduse levitamise ja propageerimise keskus, et kohe selleks, et kursis hoida neid, kes selle kirjanduse vastu huvi tunne või kuidas see käib. Tegelikult muidugi nii Loomingu raamatu uusi jätku kohta kõikide asjade jaoks oleks veelgi rohkem numbreid, saaks veidi rohkem avaldada, meie maht seab oma piirid, ei saa ju võtta populaarseid suur romaane, vaid meie maht on pisikene. Ja me saame nii-öelda tutvustada ja me oleme nagu põhimõtteliselt võtnud selle, et üldiselt Loomingu Raamatukogu nüüd nõukogude ajal ta muidugi püüdis tegeleda nagu kõikide võimalike puuduolevate aladega, isegi kriminaalromaani on avaldatud seal kõike, mida tol ajal kuskil mujal ei olnud. Aga nüüd on see, et või noh, nagu me oleme mõelnud seda hoida nii-öelda väikeste maitseproovide nii-öelda raamatukoguna. Muidugi me ei või kunagi ei vastuta selle eest, et me oleme absoluutselt esinduslikud, muidugi mitte, sest kus me jõuaksime olla nüüd viimase numbriga absoluutselt noh, just see naelapea pihta tabada, aga Me tõlkijat abiga muidugi, kes oma pakkumised teevad kataloogid abiga ja siis me saame noh, eriti Skandinaavias, Saksamaalt ka on inglisekeelset katalooge. Ja noh, ja saame otsida ja valida, kui palju meil nüüd ise valime, valivad tõlkija, siis võiks ütelda, noh, ma ütleksin, et võib-olla jaguneb pooleks, aga võib-olla isegi otse tõlkijate pakkumised on võib-olla isegi ülekaalus. Aga muidugi mitte võtta kõike vastu, vaid seda, mis tundub nagu sobivat. Ja nii, siis üritame teha maitseproove hästi võimalikult paljudest keeltest sest mujal kirjastustes kipub nagu kuid kõigis maailma kirjastustes domineerima inglise keeles tõlkimine väga inglise keelt ei saa välistada, aga üritame teha oma keelte rida nii kirevaks kui võimalik Loomingu raamatukogus. Ja valida siis vastavalt muidugi ka tõlkijate olemasolule ja võimetele. Meil ei ole ka igalt alalt inimesi võtta aga vastavalt siis sellele, kuidas on võimalik, kuidas raamatute kättesaadavus ka rahaliselt jõud ei käi üle kõikide asjade ostmiseks, püüame pidada seda tõlkekultuuri üleval erinevate keelte alal, et, et näiteks ei kaoks lõplikult. Ütleme väikestest keeltest tõlkimise oskused. Et kui pakutakse näiteks Ungari keelestki, pakub tõlget, et ta saaks üldse oma ungarikeelse kirjandusega kuskil läbi lüüa. Ta enamikus kirjastustes ei võetaks seda, sest see ei ole nii müüv. Aga Loomingu raamatu kui, kui riiklikult tagatud Rjastus võib seda lubada endale, et anda tööd ka Ungari keeles tõlkijale, anda töölt ladina keeles tõlkijale, anda tööd rumeenia keeles tõlkijale. Et nii-öelda oleks valgustatud eri maailmanurgad ja needsamad keele oskajad saaksid oma oskusi rakendada. Ja et need ei kohtuks või muutuks mõttetuks ja ei jääks seisma. Aga see on üks väga huvitav küsimus, et, et siin me saame. No see on niisugune protsess, millegipärast nagu sa ütlesid, on nii, et need suured lihtsalt on nii massiivsed ja nii ees igal pool. Ja head muidugi ka, ega selge see inglise keeles oleks palju head tõlkida, võiks lõpmatuseni tõlkida. Aga see on minu meelest niisugune noh, läheb nagu selle diverstiteediga või selle printsiibiga kokku, et nii nagu looduses peab olema kõiki erilillekesi ja taimekesi loomakesi palju liike, mida suurem see skaala on seda rikkam ja, ja parem on kogu see maailm. Aga et kui neid Ta kujutletav tabel teha, mis keeltest meil kõik üldse võimalik tõlkida on, siis ma arvan, et, et Eesti selles mõttes uhke olla, et meil on ikka päris palju välja panna, et kui praegu peaks võistkonna välja panema ja siis siis saaks lisa palju keeli ikkagi. Jah, see on tõesti tõesti rõõmustasin väikse rahva juures on see ilmselt ka võib-olla vajalik nagu rahva väiksus ise tingib seda, et tuleb nii-öelda tunda kõiki muid maailma keeli. Inglastel ei pruugi mitte midagi tunda, isegi mitte saksa keelt, sakslased olid hapud, selle peale nad isegi inglise keelde kuigi palju tegite saksa kirjandust, aga väiksel rahval igal alal peab olema noh, kui mitte päris meeskond, siis üks, kaks asjatundjad võiks olla küll iga keele peale ja meil on see tõesti suur õnn, on see, et, et on olnud niivõrd keelehuvilisi inimesi, kes on õppinud kõige kummalisemaid keeli ja mitte mitte selles mõttes kummalised maailmas laialt levinud võib-olla, aga, aga lihtsalt see, et nendel on tõesti raske õppida ja, ja kindlasti ka isegi see õppimise noh, et kuidas õppida või kus kohas õppida nõukogude ajal, eriti sellepärast tuleb meenutada tänuga. Bent Nurme konna orientalistikakabineti näiteks, mis oli fantastiline õppeasutus kust said alguse näiteks Linnart Mälli paali, sanskriti keel ja, ja kõik muu mis seal kunagi Loomingu raamatukogus meie meie paljude keelte hulgas esindatud. See huvi oli tol ajal juba Tartu Ülikoolis väga elav ja see, kuigi see ei olnud kuidagimoodi riiklikult soodustatud või pigem vastupidi, öeldi, et umbes nii, et milleks teil seda kõike vaja on, et seda ei saa ju, no sotsialistlikus ülesehitustöös kuidagi rakendada. Aga sellest ajast ma usun, et see asi on säilinud ja näiteks nüüdsama hiljuti rõõmustas meid üks, üks noormees, kes õppinud araabia keelt ja pakub Loomingu raamatukogule ühte moodsa araabia kirjaniku teost. Ja nii-öelda see diversioon, et ei kao meil kuhugi, ma kuigi, kuigi ma vahepeal mõtlesin, et kõik inimesed lähevad inglise keele peale üle ja unustavad kõik need pisiasjad nagu nagu Läti ja Rumeenia keele aga, aga ei. Ei ole nii, neid keerame natukene lehte, muide, mida sa tavaliselt sel ajal teed, kas sa magad juba kell 11 või või äkki loed raamatut voodis? Ei lohe iialgi raamatut enne kella üht öösel me oleme nii öised inimesed üldiselt et enamasti, kui on nagu tööperiood ja nüüd see juba on septembrikuus siis siis üldiselt ma töötan õhtuti, sest ma olen hommikul väga raske vedamisega. Aga töid on nii mitmekesised, et ausalt öeldes see sulab nagu üheks 24-ks tunniks kott Loomingu Raamatukogu töö on oma tõlkimine siis tihtipeale mingit võõrad toimetused toimetusse tööd lisaks Loomingu raamatukogule, mis lihtsalt keegi peab selle ära tegema, kui väga teised kirjastused tellivad. Ja see hooaeg siis ühe paberi. Kusjuures juurde kolimine see on muidugi kui tõesti 24 tunni jooksul, sul on ikka oma kirjutuslaud ja abikaasal ava tõdeda kõik kõikvõimalikud lauad kaetud paberitega. Muidugi muutub täiesti kurnavaks, et aeg-ajalt saabub niisugune hetk, kui ütled küll, et ma elus näha enam midagi, mis on paber ja mille peal on midagi kirjutatud. Ja siin ei ole, et ütled, et ma ei taha näha seda või teist rootsi tõlget või selle raamatu käsikirja toimetada. Dmitri veeningid, kolmandat asja, aga nüüd loeksin mõnuga mõnda. Ja mis siis peaks, seda juhtub muide. Nad on mind juba viimastel aastatel tõesti sellepärast, et kuna meil on nüüd nii palju kirjastusi ja nii palju võimalusi küll tõlkida, küll toimetada, et mul on tõesti kujunenud niimoodi välja, et need viimased aastad on järjest olnud käsikirjad, käsikirjade käsikirjad, kas tõlked või toimetustööd ja siis on tõesti nii, et enamjagu valmis tehtud raamatut enam nagu ei olegi aega üldse kätte võtta, äärmisel juhul võõrkeelset aga eestikeelset raamatut või õigemini valmis tõlgitud eestikeelset tõlget, mingit muud mitte mitte enda välja antud. Pole ausalt öelda peaaegu üldse aega kätte võtta. Kui siis eesti originaale. Ma tahtsin küsida, et ega sa ometi tunnistajaid sa oled eesti kirjandusest kauge sest kuidas muidu saaksid sa. Olla vestluspartneriks, kui jutt läheb näiteks Jaan Krossi uuele romaanile, kui keegi korteris kirjutab sellest arvustust ehteks ei asi selles, et enam nii hull ilmub prouad, siis on. No üldiselt minu esimene Kes selle läbi loeb, sellepärast see on minu vaieldamatu lemmik ja, ja üleüldse ma olen klassist eluaeg pidanud kõige rohkem. Ja need paiga lennu ostsin mina esimesel lugesin. Päeval ja näen, ma saatsin kogevate õigesse kohta õiget klahvi vajutama, aga, aga on ju palju. Nooremaid jäädernsemaid eesti kirjanikke Selles mõttes muidugi Me Loomingu toimetuses on juba iseenesest nii, et, et see on ikka, kui ta ilmub, siis on samal päeval nii-öelda raamat, on seal olemas kas retsensiooni eksemplar või saab ise ostetud mahtude ja saab ikka loetud. Tõesti muidugi. Aga muidugi ma ei võta mingit seisukohta eesti kirjanduse koha pealt seljatatud. Kross aga, aga see on võib-olla natuke ka Rootsiga seotud, sellepärast et Nobeli komiteele ma ei ole siiamaani andeks. Et nad ei ole meie, anna andeks. Kuidas sulle tundub, ma olen mõelnud, vahel? Ma ei tea, kas mul sobiv siin raadios niimoodi rääkida, aga ma usun, et nad annavad mulle andeks. Vanasti oli nissan lauset oma firmat ei tohi kritiseerida. Ja ega ma ei kritiseeri, aga vahel ma mõtlen. Loomulikult, muusika on raadiokuningas, me teame seda. Ja ära ilma me kuuleme väga häid ja lihtsalt häid ja vahel ka keskpäraseid saateid, kus räägitakse muusikat, lauludest, lööklauludest, välismaalauludest, Kodumaal, lauludest ja muusikutest ja bändidest ja paladest pannakse neid ritta ja räägitakse, kellel on sünnipäev täna, kes sai 37 aastaseks Ameerikas või kes sai 29 aastaseks Inglismaal ja millal ta oma albumi plaadi veidi nüdsin korrigeerinud Berlin, sest igaühel on oma armastus, et kas sellega võrreldes ei ole mitte natukene vähe jutt raamatutest ja antoloogiatest ja luulekogudest ja essee valikutest ja et kas ei ole veidi kirjandus kui aine jäänud tagaplaanile? See kahtlemata vastab täiesti tõele. Ainuke lohutus selle asja juures on see, et Need on kõik ühepäevased asjad, kõikvõimalikud bändid tulevad, lähevad, kaovad ja noh, heal juhul jääb neist järele linte ja plaate, aga need mattuvad juba järgmise päeva tähtede alla. Aga õnneks võib ütelda seda, et raamatut jäävad. No see on see tuntud lause scripta, manent. Et raamatut ju jäävad ja nett võib võtta kätte veel 50 100 aasta pärast. Ja selles mõttes me võime võib-olla seda mõist sekeldamist nagu olümpusliku rahuga vaadata. Isegi ütleme muidugi sai iga päev võib öelda mata meie kuulmist ja nägemist ja nõnda edasi. Aga kuskilt kunagi ma näiteks, ma mõtlen kogu aeg sellele, et kui, kui me anname välja mõne mõne raamatu, mida sel nädalal või sel kuul või isegi sel aastal ei jõua kõik inimesed teadvusesse üldse, see ei jõua nende teadvusesse, nad võib-olla ei tea, aga üldiselt see raamat on ilmunud. Aga ütleme, 10 aasta pärast, üks tudeng leiab selle raamatu raamaturiiulilt kas raamatukogus või oma vanemate raamaturiiulilt ja ütleb, näe, kui tore raamat, see, et just see on see, mida ma olen tahtnud lugeda või otsida või midagi, nii et see selles mõttes, et kui, kui nüüd säilivad nii-öelda füüsiliselt, siis nad ei ole mitte sellel nädala aktuaaliteedid, siis me toodame midagi niisugust, mis kui ei juhtu midagi, niisugust katastroofilised hävivad kõik raamatut edasi, siis seda neid saab ju lehitseda veel palju-palju aastaid hiljem. See on omane kinnismõte olnud võib-olla auahne, võib-olla jumal teab, mis on. Aga Ma ütleksin, et see nagu püüdleb õigluse poole, et tõlkija on ju interpreet ja tõlkija interpreet on alati olnud varjus isegi noh, see nagu hea toon, normaalne ja toon see, et Öeldakse, et kui tõlkijat ei ole märgata, et siis on valesti tõlgitud. Aga põhimõtteliselt inimese töö, mis on selle taga, inimene võib olla istunud aastal, pole isegi mitu aastat selle raamatu kallal ja kui keegi ei tea, kes seda on teinud, siis see on nagu ka autoriõiguse riivamine, tõlki, autoriõiguse riivamine, tõlkija üldiselt jäetakse märkimata, aga siis retsensiooni lehtedes näiteks ja seda võetakse nagu nagu peaaegu et umbes, nii et noh, mis sa siia trügid, et seal oli niukene tehniline tegijat, et see ei ole mingit tähtsust sellel või kuidagi umbes nimetada, sellel on tähtsus. Näiteks mina valin ostmiseks raamatuid ainult tõlkenime järgi. Sest ma tean, et näiteks hea tõlkija üldiselt ei võta ette ka mingit kergekaalulist tühja-tähja. Ja samas ma tean ka seda, et ma võin usaldada seda, mida ma loen sealt. Tõlkija kaitseb autorit igasuguste moonutuste eest. Ja kui tõlki seda ei tee, siis peab seda toimetaja tegema. See on äärmiselt tähtis, mis sõnastuses me selle raamatu saame. On olemas tõlkeid, mida ma ei suuda üldse lugeda, sellepärast et ma komistan, ütleme, kolmandal real täiesti, ütleme, kas arusaamatult või kohmakalt tõlgitud kohale ja ma ütleksin, et ma jätan seal raamatu samal hetkel kõrval ma ei suuda seda enam edasi lugeda. Ja tegelikult see määrab tihtipeale raamatute saatuse tõlkekvaliteet. Sest kui ilmub tõesti hea raamat, mis on originaalis hea ja ta ilmub kuidagi abitult saamatult kohmakalt tõlgituna võib-olla vigaselt, enamasti näiteks toimetajana, ma tean, et ütleme, kolm viga raamatu peale on normaalne, see, sa võib juhtuda igal inimesel. Aga kolm viga leheküljel see näitab seda, et see raamat on kaotanud ära oma väärtuse ja ma olen eluaeg mõelnud mitte üldse enda pärast, vaid vaid kõikide teiste tõlkijate pärast seda. Tõlkija kui selline peaks olema nähtavate tähtedega ja kui raamatut tutvustatakse, siis peaks ka tõlkimisel all olema, sest see on kvaliteedimärkiga. Tõlkija tunneb kohustust ka siis mitte eksida, kui ta teab, et tema autorlus avalikustatakse siiamaani. Ma võin öelda, et mul on teatud tõlkijad, tohutud autoriteedid, tõlkeid, ma loen ilma kõhkluseta ja ilma umbusuta mõned eesti rahvale ka nimetan kadunud Henno rajandi siis Arnold Travel kindlasti minu õpetaja kolleeg Edvin hiidel muidugimõista minu eelkäija Loomingu raamatukogus kes on niivõrd kohusetruud ja niivõrd punktuaalsed inimesed nende sõrmede vahelt ei lipsuta ühtegi ühtegi eksitust. Autor jõuab eesti keelde sellisena, nagu ta on originaalis põhimõtteliselt noh, muidugi eesti keeles. Ja peale selle loetavate raamatute, kui need on maailmakirjandusest meile siia toodud keel mõjustab ju terveid põlvkondi, mõjustab ka eesti keelt. Seda kindlasti. Siis ma üldse jällegi võiks mul niisugune lemmiklendsõna. See tegelikult tõlkijad on teinudki eesti keele põhimõtteliselt ju. Kui liidame siia juurde veel Johannes Aaviku, kes oma tõlgete kaudu levitas oma oma uudis, moodustusid eesti keel kui selline tuli talutarest ja tal puudus väga-väga palju mõisteid ja ütleme isegi minski filos filosoofilisi mõttekäike, mis on tegelikult tulnud tõlgete kaudu eesti keelde. Ja nüüd, kui need mõttekäigud on tõlgitud lonkavalt kuidagi vigaselt, siis oleme me ju euroopa kultuurist valesti aru saanud. Nad peavad olema sellepärast absoluutselt õigesti tõlgitud. Mul on praegu lihtsalt värske kogemus laua peal, kerge kooriraamat ilmub, maga muide kirjastused, narvalasi tõlge, väga hea tõlge taani keelest, see on nüüd esmakordne kerge koori jõudmine eesti keelde vahetult taani keelest, võib-olla on mingid väiksed katkendid siin-seal tõlgitud, aga mitte mitte iialgi kaante vahel see tõlge. Ja üldse, kui ma pean seda toimetame, siis ma jälgin seda ülima pedantsusega, seda tõlkija mõte, jooksu, sest nüüd see tõlge jääb nii-öelda kooli kirjavaraks, ülikooli kirjavaraks võib-olla paljudeks aastaks, võib-olla, võib-olla e-tõlgitakse kunagi enam uuesti eesti keelde, ta jääb sellisel kujul nagu meie temad nüüd esitame. Kui me eksime kõike koori mõtete edasiandmisel, siis saavad Eesti üliõpilased sellest edaspidi täiesti valesti aru. Ja, ja see on ikka tõesti see vastutuse tundmine, see on väga ilus ja hea on seda kuulata. Ja võib-olla selle asemel sinna hällilaule hakata laulma, kuna hakkab õhtu hilistund saabuma hädade lõppema, võtaks hoopis niisuguse mõtte lõpuks et see vastutustunne ja kohusetunne oma tööd, ükskõik, mis ta siis ka oleks väga hästi teha, on see, mida meie saame selle Eesti riigi ehitamiseks anda. Kõik see kõlab kuidagi väga pidulikult, aga ma ütlen nüüd kuulajatele ka, et sünnipäevasaatega on tegemist ja teie perekond teie mõlemad tooma saagiga ei ole kauged poliitikale, kui seda ütelda selles mõttes, et te mõtlete kogu aeg kaasa Eesti käigule ja kujutan ette, et te olete neid inimesi, kes leiavad, et niisuguse vapra töötamise ja optimismiga usuga, et siiski kõik see, mis need seljataha jäänud, rasked, et, et meil on jätnud sellest me saame võidu siiski. Ma ütleksin ka, et isegi isegi poliitikas on see kohutavalt oluline nii-öelda mõtteselgus ja, ja, ja formulatsioon, et kui toimetajana võib ju öelda, et partei programm omaenda partei programmi peaks nii-öelda ka väga-väga hoolikalt läbi toimetama Et ise ka aru saaks ja mitte ise, vaid, Peaasi, see, et valijad aru saaksid ja peaasi, et seal mingisugusel libastusi ei teki just valestimõistmisega ja sealt keel põhimõtteliselt Eestisse nohu, eriti muidugi Eesti on ju nii-öelda Me oleme keele alusel ühinenud kogu kogu riik siis eesti keele selgus ja arusaadavus ja korrektne esitus nii-öelda. See on üks osa kogu meie riigist, vardan. Seal saate lõpuks võiksime me siiski kuulata ka lehekülge mõnest raamatust, mida sina oled tõlkinud või mida sa praegu tõlkida. No kuigi kõige värskem, mida lugejad veel ei ole jõudnud lugeda ega kuulda siis võta seesama raamat, mis sel nädalal just ilmub sama Loomingu Raamatukogu vihikukene. Millise orenzeni Ragnarok? Jumalate lugu, jumalate lugu on omamoodi paroodia. Kas paroodia või ümbertõlgendus vanema ja noorema Eda tekstidele vanem noorem Edda teatavasti käsitlenud Põhjamaade mütoloogiat ja kui ta on äärmiselt poeetiline arhailisest sõnastuses luuletekst siis nooreme ta on nendesamade lugude proosa kokkuvõte Norrist hulluseni sulest kirja pandud 13. sajandil. Ja nüüd Vili Sörensen käsitleb neid samu vanu müüte nii-öelda kaudselt. Mõeldes tänapäeva maailmale siis kuidas ütleme, jumalad omavahel võitlevad jumalad võitlevad hiidudega. Ja see kõik see ta võiks nimetada mingiks mütoloogiliseks poliitikaks, kui meil oli sinna poliitikast veidike juttu ja ühtlasi kirjandusest, siis võib-olla see näide või see lehekülg ei anna nii head pilti kogu raamatust, raamatut tuleks tervikuna lugeda, aga väikese proovilehekülje võiks siin esitada. Jumalad ei olnud alati ühel nõul ja eriti jagedasid nad ühe asja pärast, mis seetõttu võeti üles jumala, olete nõukogus. Nõu peeti suure saarepuu all, mis kasvas keset püha hiit Askordi südames. Oodin ise istus tingi platsil kõige suurema kivi otsas. Tema vastas istus tema naine friik ning tema paremal käel istusid toorja, tolle naine sihv. Siis ei öelnud sõnagi ja kui ta juhtuski midagi ütlema, siis rääkis hoor kohe valjemini. Ja seepeale jäi siis kohe vait. Nende vastas friigi kõrval istusid Frey ja Freya friigi paremal käel istusin juurde Valder ja nende vastas. Oodini kõrval istus tüür Kozlokega. Lokke ei olnud ei aas ega vaan, ei heledatega tumedat verd. Ta oli sünni poolest hiid ja seda oli ikka veel märgata, ehkki ta oli nii ammu jumalate poole üle tulnud, et keegi seda ei mäletanud. Välja arvatud muidugi Odin ise. Kui jumalad muidu pidasid hiidusid endast palju rumalamaks, siis lokkele oli neil raske vastu saada. Ta oskas ka üht-teist niisugust, mida nemad ei osanud. Aga mida oskasid mõned hiiud kuju vahetada ja end mitmesugusteks loomadeks moondada. Ja ta oskas isegi teisi ümber moondada ja seepärast peljati teda pisut. Aga jumalad kasutasid lokke moondumise oskusi ära ja saatsid teda aeg-ajalt linnu kujul hiidude juurde spioneerima. Olgugi et mõni kahtles, kas hiiud omakorda lokkeid samal moel ära ei kasuta. Võib-olla jäi lokkel jumalate juurest tunnustusest puudu, kuna ta oli pooleldi hiid ja võib-olla sellepärast ta nii tihti üritasin Harriski jumalaid. Aga võib-olla oli ka vastupidi, et jumalad vaatasid tema peale viltu sellepärast et ta nii tihti nii tõrvitasinarites friigi meelest ei oleks looke üldse tohtinud istuda jumalate nõukogus, kus tohtisid olla ainult kõige kõrgemad jumalad. Aga oodin kostis lokki eest hea sõna. Hoodin oli nimelt otsustanud, et sõjas langenud inimesed ei pea minema surmariiki. Helgi mis asus sügaval maa all, kus surnud olid ainult enda haledad varjud. Dali Nornidelt välja kaubelnud, et langenud kangelased tuleb tuua üles tema juurde vaal hali, kus oli lahedalt ruumi. Valhalis oli nimelt 540 usd ja igast uksest võis korraga läbi minna 800 meest. Ees lagedal väljal pidid surnud sõdalased jätkama oma sõjamehe elu ja üksteisega hommikust õhtuni taplema, kuni kõik on langenud. Aga kuna nad juba olid surnud, ei võinud nad päriselt langeda, tõusid uuesti üles ja võitsid platsi suures saalis pidulauas, süües sealiha ja juues õlut, kuni pikali kukkusid. Järgmisel hommikul läksid nad jälle lahingusse. Samal ajal oli Hoodin sisse seadnud alamate jumalannad üksuse, keda kutsuti Valküürideks. Nood pidid surnud kangelased lahinguväljalt üles korjama. Mõistagi ainult need, kes olid auga langenud ja ei olnud põgenemisel surma saanud. Valküürid olid ka need, kes surnutele Valhalis süüa juua, ette kandsid. Surnud sõdalastele oli võrratu olemine ja väljavaade säherdusele saksa elule pärast surma muutis inimestele sõjaväljal suremise eriti meelitavaks. Asjade säärase korraldusega olid sõja jumalatooria tüür mõlemad väga rahul. Rahul ei olnud aga armastuse jumalad. Freya, kes muidu oli nii leebe, võis kergesti ärrituda, kui talle tundus, et inimestega oli armutult ümber käidud ja nüüd neistele armutu, et elu ja rõõmupäevad määrati pärast surma ainult langenud sõjameestele. See tähendas vahetegemist naiste lasteaia kõikide teiste inimeste kahjuks, kes elasid rahumeelset elu ja surid haiguse või vanaduse kätte. Me ei tohi inimesi õhutada sõda pidama, ütles Freya. Vaida armastama. Irvitas looke. Aga vähe on neid, kes surevad armastuse kätte. Lõpetes looke. Einar Kraut luges lehekülje Willi Sörensen raamatust mille on tõlkinud Anu Saluäär. Temaga Loomingu Raamatukogu toimetajaga veetsime tänase õhtutunni. Raadio poolt oli stuudios Mari Tarand. Head ööd.