Kuulsai lõpule 1000 931. aastal ja siis oli juba mõeldud elukutsele ja kindel soov oli saada õpetajaks. Meil oli sel momendil Eesti vabariigis küllaltki õpetajate üleproduktsioon ja veteseminari ei võitnud kaks aastat õpilasi vastu. Siis 33. aastal oli nii suur tung, et sinna sai ainult parematest parimad ja mina kukkusin läbi. Ma ei pääsenud. Niisugune kurvastus, õnnetus küll, valasin pisaraid ja tundus, et nüüd on maailma lõpp, aga siis ma sattusin sõjaväeliste, õdede mõtetede kursusele. See oli üks niisugune lahendus, kus tuli iga päev minna ja midagi oli vaja õppida, midagi oli vaja teada ja see oli nii huvitav ja see oli ka seotud nagu inimesega ja tema tema eluolu tervisega. Ja selle kõrval Emmast sattusin kristlik noorte naisteühingusse. See oli üks haruldane organisatsioon, kelle juhiks oli peasekretär, oli Ella Kirsipuu. Ka erodeeritud huvitav naine, kes oma hariduse oli Ameerikas saanud ja temaga koos oli veel. Ega ma väga hästi mäletan, Dagmari Jürgenson, tema oli rohkem niisugune sügavusklik inimene, aga väga, väga inimlik inimene, kui inimesel mure, kes oskas teda oma juures hoida senikaua, kuni see mure, leevendus ja mis kõige suurem rõõm oli, et selle kristlik noorte naiste ühingu juures oli avatute lastekasvatajate kursuseid. Kuna Tartus oli ka lastekasvatajate seminar, oli ka tegevuse lõpetanud, siis oli see ainukene koht, kus võis saada hariduse ja lasteaiakasvataja kutse ja muidugi selle kursuste kaudu me sattusime Tallinna lasteaedadesse ja mis andis mulle niisuguse vaimustuse ja niisuguse huvi. Ja, ja ma mõtlesin, oi, ma tahaksin ka niisuguses suures valges majas nägu oli esimene lasteaed koplis Pärna tänava, viies laste päevakodu, et oi, kuidas see oleks elus suurim õnn, kui ma pääseksin sinna ja tuju on ju nii lähedane laste, ega see ei ole ju halvem. Ja nii sattusin kursusele, sain probarhju vaba, leiab Arhoolise kursuste juhataja. Tema oli omapärane inimene. Mida ma teda mäletan, et tema oskas selgeks teha, et iga laps on isiksus, igaüks on omaette, et me ei saa võtta teda kui massi, sellepärast alati isa meie olla kurjad lapse vastu, kui me kahekesi ei ole suutelised suhtlema. Vaid täiskasvanu peab aru saama, et mis, mis on selle põhjuseks. Ja vaat, üks niisugune punkt selle tun, tema vedasin terveks oma eluajaks kaasa. Ja tänu ja tänu temale. Ja muidugi meil oli seal mängud, olid eriti ta armastas dramatiseerida muinasjutte, tema andis ka võimlemist, andis meile Laulmist, andis meile käsitööd, kõik are ja muidugi oli, temal oli ses rööbeli meetodite, see on rohkem käelistele tegevustele panna tervete lastekäelistele tegevustele. Ja, ja sealt saime, kogusime üsna tugeva pagasi, millega meie lõpetades saime hakkama. Ega lasteaeda ei saanud kergesti tööle, kui õpetaja seal ta sai ta lõpetamisel ikka kohe niisuguse paberi, mis näitas selliseid kasvatatavate lasteaiakasvatajate kohta saada, kuhu Tallinna oli peaaegu lootuseta, ma olin Tallinna inimene, muidugi ma oleksin näinud seda kõige meelsamini, et ma siia saanud. Aga kolinud küll praktikal käis esimeses laste päeva kodus koplis, seal oli juhatajaks tookord preili Ivi Välile. Marta Kivivälilepp, muidugi, temal ei olnud ka võimalust mind aidata, küll aga sai ta suveks võtab praktikale, et näha, kuidas see laste päevakodu on ja ilma rahata ilma tasuta, aga mõnikord väikesed, nii. Võib-olla lõunasöök oli ja, aga, aga see oli, ma olin tänulik ja see oli tore ja see, see ümbrus, kõik see õhkkond ja kõik need lapsed tõstis minu niisugust sisemist pinget ja tahet ise ka kord kuskil niimoodi midagi luua ja luua ja teha Tallinnas jooned, kuid Virumaa lastekaitse ühing Rakverest korrastas laste suviseid mängu murusid. Ja mina sattusin tuttava kaudu verre Virumaal Laekverre ja see toimus kooli juures. Kooli direktor oli tookord Tartul Lauringson. Tali väga niisugune lahke ja tore ja abivalmis mees. Ja koolis oli veel õpetajad, kes ei olnud suvepuhkusele läinud. Need võtsid kõik synni sõbralikult vastu ja ja, ja mul oli siis niisugune, ergutab tunne, teate, kui ma astusin koolimaja uks sisse, ehk hommikul läksin tööle, tulin ülevalt klassiruumist, kus mul oli minu elamine oli korraldatud, siis ma ennast tundsin nii tähtsana nagu tõesti oleksin ise ka selle selle kooli liige olnud. Aga see suvine lasteaeda Eestis ainult kaks kuud, mida ta suvine lasteaiad tähendas, kas siis linnalapsed lihtsalt toodi maale või seal kohalikud lapsed ja maalapsed ja küll oli tore, et mitte ainult ei olnud eelkoolilapsed, palka nooremad koolilapsed ja seda kõiki neid lapsi organiseeris pool juba kevadel, kes sellest soovib osa võtta ja kaks kuud oli ilma tasuta oli, kõigil olid väikesed leivakotikesed kaasas ja nii see seal me mängisime seal, ma püüdsin rakendada ka neid oskuseid laulda, nendega ja võimelda. Ja muidugi see oli ka maarahvale veel tundmata, sest direktor Lauringson ütles niimoodi, et kui ta kevadel ütles, et, et meil tuleb sellel suvel. Meie koolist tuleb lasteaed, siis koolitädi oli tehnud. Imelik küll, kuhu see lasteaed veel siia pannakse, kui me oma uuesti nii väike on? See näitas, et, et ka maainimesel oli see võõrasse tundmata, aga ma pean ütlema, et kontakt, maainimesed, kuna mul enne eelnevalt olin ise natukene mahahõnguline ja siis nende mainimisega nendel nende emade-isadega oli nii tore oli suhelda ja oligi isegi tore, kui mõnikord ütlesid, oi kirjastaja preili jätte tähendab siin üksinda. Homme järgi tulge korra meie peresse sinna tallu ja see oli nii nagu üks pere. Ja, ja ma väga nii, vaata siis lahkusin sealt. Kuid talveks oli vaja kohta ja aiameilt suunati ja meid ka valiti. Mind valis Viljandisse proua Lätik Viljandi maakoguduse õpetaja Jaan Lattiku abikaasa, kuna tema oli Viljandit kristlik noorte naiste ühingu naine ja nemad organiseerisid lastele lasteaia. Ei olnud ei uhkeid maja, vaid see oli ühest suurest korterist kaks suurt tuba, emeli olnudki, paberid ei, meil ei olnud pilli. Aga see ei tähendanud sest niivõrd ilus loodus looduse keskel ja ise sellest ka haaratud, ma viisin lapsed sageli loodus ja mis kõige rohkem, ma korjasin loodusmaterjali ja me tegelesime ja palju paremini, kui võib-olla nende valmis olnud mänguasjadega. Lähen Viljandisse minekud. Rongijaam oli linnast kaugel. Ja kui ma läksin oli pro Lätikuga kokku lepitud oli. Ja ta oli, mis mind üllatas, ta oli vankri hobusega, oli mul vastasjaamas ja siis tuli see noor roheline kasvataja, pisikene kohver oma isikliku varaga kaasas. Istusin selle kõrvale, siis ma seda kaua aega mäletasin, tehte, kuhu mind viidi. Mind viidi kirikumõisa ja anti mulle teisel korrusel. Anti tuba. Kas ma olin õnnetu, olin ma õnnelik? Ma ei oska ütelda, kuid see oli mulle erakordne aeg, sest ma sattusin hoopis teise miljöösse hoopis Issi sugusesse vaimsesse keskkonda ja ma pean seda ütlema tänu praost Jaan Lätikule, nad olid huvitavad inimesed, proua oli niisugune suur, tugev et mustajuukseline ja niisugune väga niisugune jõuline ja väga nisukene, energiline, ja tundus nagu kõik see majapidamine oleks tema kätes ja nendel oligi suur talu, kus proua viibis seal ja tema oli nagu selle majandusjuht. Aga praost ise, Jaan Lattik oli missugust keskmist kasvu ja rohkem kõhnem ja tuhkblondide juustega ja lahku kammitud soenguga. Seal käis nii palju kirikuõpetajaid. Seal oli õhtusöögil, oli üks ja teine oli ja ja mina sattusin nende keskele. Mul oli alguses, mul oli suure ja, ja kuidas ma oskan olla ja mida ma oskan nendega rääkida? Aga ma pean ütlema, kes lähendas mind kõigile nendele probleemidele küsimustega, millega seal tegelete, ega seal ainult ei olnud usuküsimused, ei, ei olnud, seal oli sünnist surmani, oli need jutud, Jaan Lattik oli üks väga laava ja sorava kõneviisiga, ta oli väga Mark. Ta oli huumorimeelne, ta oskas, isegi mõnest matuses oskas välja tuua karakterid inimestest, kes kes olid leinajad, kes olid kurvastavad eriti pulmadest. Ta oli nende peigmeestega tihtipeale hädas. Kes oli juba enne altarile astumist oli võtnud omale julgestust, oli ju, oli, aga tema oskas seda nii huvitavalt välja tuua ja see oli. Ma pean ütlema, et mina tema kaudu hakkasin vaatama elu sünnist surmani. Muidugi. Lätis oli ka huvitav, mina olin noodini nägi, et ma ikka kohmetunud olija ja seal neid noori pastorid käis ja siis sai ka, katsus ja anda, mul, ma ei mäleta enam, mis kirjatööd nad mulle vahel andsid, et ma kants seal kuskil kantseleis oleksid, muidu ei läheks hiiliks välja. Ma ei mäleta, mida ma kirjutasin, aga seda ma mäletan, et mul ehk antis proua alati midagi kirjutada, aga muidugi kahjuks see lasteaed ainult töötas esimesest septembrist 15. juunini. Ja peale selle suve oli ilma palgata, siis hakkasin mõtlema, et kuidas lahendada seda olukorda. Ja siis ma sattusin uuesti Laekvere siis aga ühel päeval tuli vereharidusosakonna inspektor härra Meos kahtlema, mida me lastega teeme. Nendel muide selle Virumaa lastekaitse Ühingul oli väga paljude koolide juures olid lassi, mängumurud, lasteaiad ja nad pidasid hoolt ja jälgisid ka nende tegevust ja, ja, ja lastesse suhtumist ja, ja üsna üsna nii asjalikud nõudlikud vaatas, aga võib-olla ta jäi rahule ja võib-olla see koolidirektor ütles pärast ei tohi, et et tuberite teil läks päris päris hästi. Et polnud, polnud väga viga. Aga piili olnud see suvi lõppenud ja sõitis läbi revideerima haridusosakonna juhataja, Rakvere linnapea asetäitja tuli sinna, meil oli parajasti lõpetamine ja valmistusime lõpupeoks. Ja muidugi meie dramatiseerisime rahva rätsepat, see, ma lõikasin neid mütse ja kleiti ja paberitest riietest ja ja olin selle suure segaduse sees lapsed ümber. Suured rühmad olid 40 ligi 40 last. Korraga ilmub Rakvere haridusosakonna juhataja, vaatab, vaatab, ütleb niimoodi. Kuulge, kas te ei tahaks tulla? Viljandiga siis ta hakkas neid hüvesid lugema, ütlesid visata 60 krooni sätte prii korteri, sate prii söögi, sate suveldajatega, kaks kuud puhkust koos kooli õpetajatega, saate koolivaheaeg. Ja muidugi ettepanek oli ahvatlev. Aga muidugi mul oli Viljandist kahju, sest mind oli võetud, kas siis oli see oma patrooni, too oli võetud väga hästi, väga nii, hoidvalt võeti mind vastu ja ja ma kohtasin seal väga mitmeid niisuguseid toredaid inimesi. Mul oli väga piinlik ära ütelda, prolatikule Nad olid minu vastu ikka väga sõbrad. Noh ja nii, aga lahkuda tuli Viljandist ja läksin, rakvere. Üllatusin, kui ma nägin seda ilusat laste päevakodumaja. Kreutzwaldi tänaval Kreutzwaldi ausamba ligidal, Rakvere gümnaasium üle tänava mäe otsas ja mäelt veerelt alla oli mõlemil pool iri taimla ehmatus oli suur, kuid õnn oli oma meeles ka. Ka suur minu omaseks patrooniks sai linnapea proua proua võiks. Seal oli nii nagu päike, volikogu või niisugune ring, kes siis lasteaiatööd jälgis, jälgis kasvataja kõigi tema käiku siia kõiki tema, me olime nii nagu peo peal valve all. Õnneks minu elu kergendas, et ma sain oma kursuse kaasVilma sahker põitliku sain omale teiseks töötajaks kaastöötajaks, kuna mõlemad selle laste päevakodu juhataja kasvataja olid abiellunud, jätnud tühjad kohad meie jaoks. Muidugi ma pean ütlema, et me olime ikka nii vaimustatud, aga kui ma võrdlen oma edaspidiseid tööd ja käite, siis oli ta veel nii lihtne ja loomulik, aga me ise olime kaabel, nii lihtsad ja loomulikud, alles selle oma oma tööga, keskset juhtimist meil ei olnud, ei olnud haridusministeeriumi juures võib-olla ainult kohalike haridusosakondade poolt, aga nemad hindasid meid ka natuke nagu väikese kooli seisukohalt, nad ei suutnud veel tulla alla meieni lasteaia lasteaiatasemeni ja aga hakkasime ise otsima. Otsisime, jääb veel omal oli väga huvitav meie oma Mituudini nurka, milles seisis. Meil oli üks tohutu suur puust kohver millesse oli pandud iga lasteaia poolt midagi tema arusaama järgi huvitavat, midagi uut käsitöömaterjali ja siis luuletusi, väikesi jutukesi, mida ma arvasin, võib-olla nad ei ole kätte saanud neid ja näidendid. Ja need liikusid kindla graafiku järgi edasi. Ja meil Rakveres oli alati, kui peatati raudteejaam, teatas teile, kus teie nimele paga kohver. Ja muidugi me läksime kohe järgi ja ja, ja siis me saime mõnikord vedada nii peale ja meie pidime saatma järgmiseni selle kohvri tapale ja see oli nii kindel käsk, kui me saime nii mitu päeva võistlema, koha peal olla. Selle aja jooksul oli vaja täiendada. Meie raudteejaama ja saate edasi. Aga see oli nii huvitav, mütsiga, ootasime, igalühel oli midagi uut ja midagi leida ja isegi katsusime nuputada. Ja muidugi me katsusime palju kirjandust kirjandustilka saama. Ella Treffner oli Tartus, kes oli andnud sellekohase raamatu lasteaiatöö kohta välja ja kuna mina natukene oskasin saksa keelt ja väga palju, Me saime Saksamaalt, saime ka kirjades, siis Saksamaa oli lasteaedade häll, püüdsime ka seda teistele anda ja kõik, niisugune väga üksmeelne ei olnud niisugust omapoolset vedamist. Tundsime ennast nagu vastutavana kad, selles, kes töötas kas tapal või, või, või seal, Võrus või Petseris siis muidugi meil ka lasteaiakasvatajate selts vist arvatavasti ja meil oli sillaots, oli Pärnu laste päevakodu juhataja, oli selle esimees oli, ja meil olid suvevaheaegadel olid veid, suvekursuseid olid Pärnus ja olid Narva-Jõesuus. Millised olid need need lapsed pärast lasteaias, käisid veres, oli juba teine kontingent, seal oli nagu sotsiaalsed probleemid tekkisid kaotsi, seal seal oli terve rida sotsiaalseid perekondi oli kuid need ei olnud niisugused, kellest ei oleks jagu saanud. Kuid Need lapsed ajasid toitu, head toitu, nad vajasid peas säilitamist, isegi mõnikord sülle võtmist. Ja seal tuli meid nagu niisugust hingelist. No just tuli hakata jagama nende nende lastega, muidugi meie püüdsime ka vastavalt sellele meie sellele järelevalve komisjonile meeldida ja ja me tegime, tegime seda tööd. Mina tõin Laekvere koolis olid kooli see tunniplaan meid lasteaeda, et seda ei olnud esimene asi, mis mina Rakveres panime ilma sahker põlikku, panime kohe kirja ka, meil on kõik patsion, poltimine, see on, see on punumine, laulmine ja kõik see. Ja see oli juba neil natukene nagu meiepoolne niisugune vanus selle laste lasteaiatööle. Teine asi veel. Mina mängisin väga halvas klavesid ja esimene asi oli Liltsin Rakveres klaveriõpetaja. Ja hakkasin seal ennast täiendama. Et nii palju, et ma saaksin rahuldavad lastelaul saata ja lihtsalt tantsee saata. Ja õnneks oli tore õpetaja, kui meil olid suured peod, siis ta oli alati nõus ise tulema mängima meie ees, sest ikkagi meie, nii muusikaharidus oli meil ikkagi küllalt küllalt lünklik. Ja mis ma ütlen inimeste kohta võrreldes Viljandiga. Seal ma kohtusin Niukest haavatud tolekud nisukest poolehoidvat mõnikord küll natuke, võib-olla ka mulgi kõrkust. Ka. See haaras mind, aga Rakveresse olid inimesed rohkem enesekeskseid ja ka volikogu prouad olid tulid tähtsate meeste naised. Nemad olid omaette ja esimest korda, mina kogesin seal ka seisusevahet, me olime noored. Ilma Põiklik. Me vaatasime naljaga selle asja peale, päästsime mõnikud nurga taga, et vot niimoodi oli, jääb see meid ei häirinud, soli noorusid, nõus, ei olnud siin solvumist midagi, vaid meie eesmärk oli ainult hästi-hästi teha ja pühida ikka paremini, paremini katsuda, paremini teha, kui me senini oleme teinud. Ja mida ma mäletan, esimene tellimine, mis oli, sai Tallinnas Esto muusika kaudu tellitud laste orkester Saksamaalt siis olid ju võimalused löökpilliorkester, aga see oli Rakveres ka uudis. Ja sellega me nagu võlusime väga, väga oma ülemusi ja ikka me ütleme, et ja ikkagi pärast naersin, et vihka, pead ikka pilliga ikka läheneva inimesele. Ei, ei see sõna loe midagi.