Niisiis räägime, kuidas elasid need Rakvere lasteaialapsed? Üks hetk olid lasteaias hommikul kella üheksast kella neljani ja selle aja jooksul anti nendele hommikusöök ja lõunasöök ja pärast seda võisid siis minna ka varem või või mõnikord vajadus oli, võisid ka hiljemaks jääda. Ja muidugi peab ütlema, et paljud vanemad olid tänulikud, lapsed olid hooldatud ja olid hästi toidetud, mis üks suur pluss oli ja seal olid keskmise kodaniku lapsed olid niimoodi sust eriti jõukad ja neid oli meile harvem. Lapsed olid kõik ühesugused ja armsad vaatamata kestvad ja kust nad tulid. Ja ütlesin seda, et seal need lapsed, paljud vajasid hingesoojust, ajasid pea silitamist, ajasite sülle võtmist. Ja mäletan ühte momenti, mida minu kolleeg ka alati meenustab üles hommikul, kui me olime valged, puhtad kitlid olid seljas ja ootasime oma kasvandik all siis juhtis üks väikene poisikene. Ta oli nii hullemini määrdunud kui ta reede õhtul. Läks lasteaiast ainult võib-olla pisarate vagusid, olin näkku rohkem tuld ja kui ta tuli, haaras sinust kinni puhtast Skitliste haaras kinni ja pani pea vastu sinu põlvee sülle. Siis ma mõtlesin küll Eise paaride kipp teil ei loe. See, kes sinu küljes praegult ripub ja võib-olla et tema väikesele vaesele hingele toob, toob kergendust, aga vot niisugused momendid olid meie töö juures ja ma pean ütlema seda, et me olime mõlemad nisukesed, kes me siiski lapsi armastasime ja ega me nende peale ei karjunud, üks vahel ka hing muidugi, kes üle, aga, aga seda ei meenuta seda meil oleks olnud, aga nende kodud olid paljudel, olid ikka väga kehvad ja emad ei hoolitsenud, ehk olid joodikud, meil siis niisugust sotsiaaltööd ei olnud, nad said abirahasid, saidia elasid ära ja mida ma pean muidugi ütlema, et mida meie ei saanud veel oma töö juures tööd, laste vanemad ei osanud näha selle vajadust, kuigi see oleks olnud väga vajalik, et neid kasvatada või jagada nende muresid, sest meil oli ligi 70 last, nende hulgas oli õnnelikke ja õnnetuid vanemaid, siis ma kohtasin veel sugulast Aleksander elangutes, tihti käis Rakveres ja selle ümbruskonnas loengut ega kasvatusalaste ja loengutega ja ja tema nii tihtipeale ta külastas port, kui ta tuli. Ja siis me alati käisime koos. Kas me rahvamajasse niisugune klubi oli? Istusime kuskil, ega tema oli karskuse tulekandja ja siis me istusime limonaadiga ja, ja vestlesime ja tema oli tore inimene sellest, et tema kah oli inimene, kellega sai vaielda ja oma mõtteid avaldada, aga ta oli väga tore etapp, mõnikord pani probleeme, mis tekkisid töö juures, panin need paika. Ja ta väga palju muretses ka vastavat kirjandust, oli minu täditütre abikaasa vend. Et nagu perekonnatuttav ja trühvli lõpul oli tal 94 aastane sünnipäev, nii et tal seda jõudu ja vitaalsust veel siia maha siiamaale jätkub. Jah, ta oli väga tubli, tantsumees. Ei olnud väga niisugune suur tega, tugev oli aga küll temal olid kerged jalad ja talle endale meeldis ka. See oli talle ka nagu vaheldus, kui see nüüd selle loengute ringisõitmise vahel oli nagu väikene lõõgastus ja ma hea meelega teda täna on ikka veel tänapäevani ore inimene ja ma arvan, et paljud vist ülikoolis, kes tema käe all õppinud, meenutavad teda ma alguses mainisin, et see inimesed, kellega me hakkasime väljaspool maha lasteasutust suhtlema olid natuke nagu tagasihoidlikud. Natuke enesekesksed. Aga huvitav see, jää sulas ja mille tõttu? Lastekaitse, ühing, ratas. Et raha saada. Käsitööõhtud ja nende töödest tehti oksjon ja neide, müüdi nende linnajuhtide leia. Sakste leia rahakatele inimest ei leia arstidele ja advokaatidele ja pastoritele mina ja minu abiline Põiklik. Olime nagu. Piletid pakkumas ja meil oli siis iga aastal oli pall korrastati laste jaoks. Võtame kõik nende ukse ta kuskil meil häda muidugi ei öeldud. Siis me tegime, argiõhtud olid meil alati alati kutsuti kokku ja tuli see seltskond tuli ja teate niimoodi, meie saime ka Nende seltskonna hulka, nad hakkasid meid nagu oma vääriliseks pidama ja ja kunagi ei lükatud meie eest ust lahti mingisuguse ettekäändega, et ei taha või oli nii, et alati tekkis kohe kontakt. Ja muidugi ei tea, kui suur see nüüd see sissetulek oli, aga see tahe. Meie oli seal selle, meie selle volikogul või sellel et natukene kaasa aidata, et seltskond aitas kaasa selle lasteaiamajanduse nii paremaks ja vabamaks muutmiseks. Siis seal oli linnavalitsused tol ajal ka väga rikkad, ei olnud 39.-le tulid juba need sõjapilved tulid, tähendas see kõik, see elumuutus, sakslased läksid ära Rakveresse väike linn, seal oli võrdlemisi palju oli, neid läksid ära, kõik see tekitas niisuguse äreva õhkkonna. Ja kuna mina isa suri 1937, kui ma olin Viljandis viimane kord ja ema jäi Tallinnasse üksinda ja siis ma hakkasin mõtlema, et mina vist pean, ma ikka Rakverest ära tuleb. Et see elu nii keeruliseks läinud ja võib-olla ma olin ka ühiskonna deklemale, muide, olin ka Rakveres selle naisliidu esindaja Rakverest ja mitte, et ma seda kartsin, aga ma vaatasin, et et see oli ja muidugi mul oli nii palju sõpru, häid sõpru ja ja kui ma selle otsuse tegin, siis mul oli tõesti, ma tegin selle südamevaluga, sest jäi maha Võrus sõpru ja tulin siiski Tallinnasse detsembrist 1940. Siin oli juba nõukogude kord, oli juba organiseeritud ja laste võrk hakkas tihedasti arenema ja muidugi ma pidasin ka seda soodsaks momendiks, et Tallinnas kohta saada ja nii mingi 12. lasteaia omale, et teda organiseerida ja see oli sakslaste poolt maha jäetud. Jah. Kus kandis linnas oli, see oli kivimäel muidugi alguses oli rasku ja, ja niisugune segadus oli, aga, aga ikka. Me hakkasime ikka, tulime, tulime, olime, meie olime Pärnu maantee suure tee ääres ja kui nüüd venelane läks ära ja sakslane tuli siis juhtus meil niisugune asi, et meil jäi viis või kuus last jäi kätte, kuna neil oli veel kaasa viinud terve rida laste vanemad kaitsekraavide tegemiseks. Ei tunnusapsi ennem õhtul järgi. Ja lapsi, teht, sinna jäin ainult mina ja kopp, aga sõjamürin tuli ikka, rinne tuli ikka lähemale, tuli lähemale ja siis hakkas niisugune kohutav hirm ja südamevaru, mida teha, mida teha nende lastega? Need olid kõik nelja viie aastased lapsed ja ei osanud midagi muud kui meie selle lasteaiakoridor, mis oli ilma akendeta, pime. Läksime sinna. Lasime selle kokaga põlvili maha ja võtsime, haarasime need lapsed oma niimoodi ja vastuseinal. Surusime, hoidsime, läksid, nutsid, sõjamürin käis kohutavad, plaksud tulid, aga midagi ei osanud. Rohkem kui midagi, ma ei osanud isegi siis paluda palvetada, see oli väga-väga raske moment, aga väga õnnelik moment selles mõttes, et me pääsesime õnnelikult ja tervena. Aga järgmiselt oli, ülejärgmisel päeval oli juba rinne juba tuli ja vanemad said oma lapsed kätte ja oli rõõmujällenägemist. Ja, ja muidugi tohutut tänulikkust, mida vanemad on avaldanud, tulid sakslaste aeg, siis juhtus niisugune asi, et ma läksin maale matusele ja tulin esmaspäeva hommikul tööle ja pidama, näed, näen ümber maja on Saksa sõjavägikatlad, keevad, uksed on lahti murtud ja sõjavägi on lasteaeda sisse läinud. Võim on võim. Ja Läksin kohe siis haridusosakonda. See oli nõmme keskuses, seal öeldi, siin ei ole midagi teha, siin ei ole mingisugune sõjaväel, on õigus ja, aga nad olid siiski heatahtlikud inimesed, viisakad inimesed, nad olid tõstnud kõik meie asjad teisele korrusele, need kasutasid alumisi. Suure ruum ehitasid sinna ringi. Suured vahe, vaheseinad ja narrid narid sisse. Ja niimoodi me siis elasime koos selle. Aga nemad ei seganud meid ja meie ei seganud neid ja ja, ja muidugi lapsi, laste arv jäi väga väikseks ka ikka paljust, kellel oli võimalik, viisid oma lapsid maale ja ja kõrvale ja ka toiduga hakkas siis raskuseid, väheseid lasteaedu jäi veel tööle. Meie jäime tööle selle tõttu, et me olime nagu natuke linnast väljas kivimäel ja natukene nagu looduse keskel ja isegi juhtus niisugune. Ent et Tallinnast ei olnud enam võimalik toiduained meile välja kirjutada ja kirjutati meil vääna. Vääna-Jõesuu. Kuidas sinna saada, romb? Vaevalt tiksus seal hommiku varakas kella nelja või viie ajal läks ja tagasi tuli alles õhtupoolikul, aga midagi ei olnud, ei olnud, vaata kasvataja teed koju ja mina võtsin kokaga kaasa ja läksime sinna, meil oli sealt määratud võid ja, ja küpsiseid. Kui ärilahti tegi, siis me võtsime oma kauba välja. Aga kuhu nüüd minna? Ja siis me läksime sinna mere ääres, istusime seal päikese käes ja kui tuli piirivalve sakslane, tuli noormees ise, olime ka noored. Ja me mõtlesime, et me teeme ka naljad, mis siis just. Aga tema ei saanud meie naljast aru. Ta küsis, mis te siin ees istute, olime nabis, ootame. Mis, mida te võtate? On vaja seda, sõidate ära. Me ei tea. Kas te lähedel itta või läände. Meie seda praegu ei tea. Ja me mõtlesime, et noormees võtab meiega meiega midagi rääkima. Võttis piirivalve kätte, läks kordonisse. Kordonist tuldi, mitu meest, mitu sakslast tuli, jälgi, võeti meid sealt kaasa, meie seljakotid seljas ja läksime sinna kordonisse pildi, mida te siin teete. Kuhu te tahate minna, mis biooniti? Paari minuti jooksul läinud. Ja siis ei olnud meil midagi, võtsime oma biskviidi ja suured võikastid olid, aga see oli välja müüdud, seal läksime, istusime seal vääna jaamas siis nii kaua. Niisugune juhus oli siis selle toidu hankimisega. Sakslaste ajal oli veel niisugune asi, et lastevanemate seas oli kirjanik sirge Rudolf Sirge. Tema oli just jäänud leseks ja temal oli väike tütar Irja. Ja ta tõi selle lasteaeda meile. Ja alati meeles, kuidas see väike Hirja vaatas aknast välja. Ta ütles, et vahe nagu puurilind ja kirjanik Sirjega juhtus niisugune asi, et meie palusime teda tulla meile jõulumeheks. Ja tuleb jõuluõhtumilgate. Ei tule kirjanik, sirged ei tule, ei tule. Ja juba laste vanemad on kohal ja jõulumeest ei ole. Ja siis selgus, et tema orjarteritud. Aga kuidagi saime üle üks haridus, nagu need ühte ja raamatupidaja oli meil ka seal. Meie lastepeol ja panime ruttu temale need riided ja jõulumees oli ikka kohal veeres sõjavanker teistpidi tagasi tagasi. Sakslane läks, venelane tuli. Aga enne seda, üheksas märts oli ja minu kodu hävines täielikult. Me elasime Koidu tänaval. Ja siis tuli venelased uuesti. Vot siis juba organiseeriti lasteaedade töö. Haridusministeeriumi juures tuli optilised kabinetid ja olid vastavad inimesed, kes hakkasid juhendama, meie tööd. See oli siiski oli natukene nagu kindlam suunamine ja ja, ja nagu ei olnud enam vaja nii palju otsida ja ja hakkasime tööle ja kõik laabus. Ja vaat siis tuligi Anna Mirka. Minu jure oli, kui need lahkunute kasvataja tuli, tema ja ta peab ütlema üks erakordne inimene, kellel on niipalju huumorimeel, kes oskas kõige mustemaks kõige raskemas olukorras asja naljaks keerata. Aga te olite ikka sellest samast inimene, las ta ikkagi inimesi ikka sellest samast ajast. Muidugi mul anatilgaga ei olnud väga kaua aega töötada, kuna ta oli, ta oli luulelembilda, oskas ta oskas luuletajate taas, kas Salme igasuguseid lastele teha ja need ilmusid, kihi jääb ja viidi haridusministeeriumi juurde ikka, ta oli niisugune tubli, tubli inimene. Aga meie jäime sinna, jah, oma murede ja mõtetega. Ja me töötasime, kui nii juhtus, üks kohutav õnnetus. Sõda oli lõppenud juba siis, kui Nigul sisse tappis. Ja aga meil õhutõrjekahurid ikka harjutasid. Teie olete noor, tee seda ei tea. Õhutõrjekahurite lasid neid homme ja need üleval lõhkesid niimoodi ära. Aga ükskord selle harjutamise ajal langes üks pomm lõhkemata pomm. Ühe männi latva, mille all mängisid meelapsid. Kaks last sai silmapilkselt surma. Kohutav, see elu, elu, minu elu kõige raskem moment, mida ma olen läbi elanud. Palju oli meil vintsutust, palju oli häda, palju oli meid kuulamisi ja kõik käis kuidagi nii teravalt. Mäletan üht ülekuulamist kasvatada Anita Jaanbergiga, läksime miilitsasse ja viidi niisugust tuppa, kus miilitsad puhastasid oma relvi. Teate, plaksutasid need revolvrid ja igasuguste asjadega siia põlesin õpetajat üks niisugune plaks plaks plaks kleit ja lasti mees seal tükk aega olla, nähtavasti. Et hirmutada, hirmutada ja, ja pehmeks teha. Milles teid nagu siis Vakra süüdistati järel, minul süüdistati, et kasvataja oli hooletu, ei jälginud lapsi, kuna lapsed olevat mänginud pommiga lõhkeainega selle puu all selle tõttu mind süüdistati, et mina ei, ei ole suutnud järelvalvet oma kasvatajate üle luua. Aga seda Epam tuli tegelikult ju taevast, kõik oli selge, ta ei saanud olla, kui ta oleks all, on lastel oleks rebitud käed või oleks midagi. Nad ülevast tõmbas männi latva sirgelt maha. Ja killud langesid alla ja langesid alla lastelaste peale ja isegi killud langesid 29. kooli Se Kivimäe kooliseintesse. See oli ilmne, kõik oli ilmne, kuid keegi ei lasknud seda tunnistada. Ma palusin mitmel korral ekspertiisiks, tulgu abiks keegi, et see ei saa ju võimalik olla, see ei ole ju loomulik, et niimoodi on lapsed saanud onu hukkunud, see ei saa ju võimalik olla ja mitte kuskilt abi saanud. Ei, vaikis haridusosakond, vaikis ministeerium. Ühel päeval anti mulle korraldus ilmuda linna parteikomitee see öösel kell 11. Ja minuga ases tuli tolleaegne haridusministri asetäitja tohter. Ma arvasin küll, et nüüd enam midagi head enam siit välja ei tule. Ja palusin 13. lasse juhatajad, kes oli minu klassiõde gümnaasiumist eakad ühtesse lasteaednikuna. Et kuule, kas sa saad tulla ka sinna, sellesse toore seal koridoris ette midagi juhtub, et siis on vähemalt teada, mis siis saab. Ja kui me läksime sinna saali koosolekusaali, siis tuli minust üks lühikest kasvu naisterahvas. Meede ütles mulle niimoodi, sosistas Tohveljak, siis. Ärge andke alla. Ja teate, mis tähendas see kaks sõna, ärge kalla. See andis mulle jõudu, ma astusin üle selle läve, kus oli suur pikk laud, ma ei mäleta enam, kes need keset kohtumõistjad olid või kes seal olid, kuid mäletan ühte nurka. Üks imelik kogu mehi oli, ma ei tea, minu meelest mustad sonid peas ja ja mis seal siis olid. Aga muidugi, ega ma kergelt alla ei andnud, jahi tõesti jäänud. Vaidlesin, vaidlesin ägedasti ja põlle, vaidlesin isegi ka võib-olla valesti. Aga ma nägin mulje, seda enam mingisugust lahendust ja mul ei ole enam pääsu, aga ma pean võitlema selle eest, mitte mina üksi, vaid kasvataja sama kõik ja ma pean võitlema selle töö eest, et mitte mehi ei ole lapsi hooletuse tõttu surma saatnud maid riiklasiivat ja seda ütlesin paha. Ja oleks siis minister ühes sõna ütelnud, istus mu kõrval, oli üks üks seda ei toetanud, oli, see näitas kõik, Nad katsid kõik, nad kartsid. Mis mul karta. Mind löödi kohe maha, töökohalt. Oli meie otsus. Ja saime sealt kella kahe ajal öösel tuleb nii palju vaieldi ja oli see, mis oli minu endaga ja oli mis kasvatega, kuid veel üks väga raske momentoliis lastimatus mattis, lapsid, riik matis lapsid. Tähendab ta midagi tundis, kas hakkas südametuisk kuskil rääkima, kas hakkas mõni inimene aru saama, et et ainult valega isa läbi. Ja mul on meeles, maksid ihukalmistule ja ja siis meie kahekesi kasvatajaga võtsime täpselt võrdselt nende nende lainetega. Ja rahvast, kui palju oli kokku tulnud. Ma arvan, et nad siiski vaatasid meie peale, kui Nõukogude korroftil pandi mind 13.-sse lasteaiakasvatajaks lastevanemate komitee, kadunud nikule Remmeliga ja ilma minule teadmata, nad olid läinud keskkomiteesse oli tookord meie esimene sekretär, oli Nikolai Karotamm läksid selle juure ja rääkisid, et et vot niisugune asi on ja see oli ütelnud niimoodi. No ma imestan, et inimesed tabasid vorstist, tulevad inimesi aega mahedama ja teie tulete kurjategijaid kaitsma. Ja ma ei tea, kas sellest siis tuli pööre. Mind jäeti tagasi kasvate ennistatiga tööle. Aga ainult kohus oli tulemata. No ja siis? Ma ei saa aru, kuhu see lähedusi. Saad aru, mis, mis pöörles oli? Jääb veel niisugune pööre. Läks mõni aeg tagasi, mind saadeti haridusosakond, haridusministeerium Leetu, oli lasteaednike konverents oma meeleolu parandama. Ja lohutust, mida te oskate selle kohta ütelda, nii et nii teid kui seda kasvatajat jäeti siis rahule, seda kaost ei tulnudki. Kohus tuli ja me läksime ja kohus tuli. Ja see kohus oli umbes just kuu aega hiljem tuli kohus tulija, kohus mõistis õigeks. Ega siis tööisu alguses ei olnud, aga diviisud tuli ennast kokku võtta, kuid ikka hingevalu ja mul oli nagu tahe, et ma ei tahaks enam siin lasteaias oli tuli niisugune juhus appi. Et tööstus, Cooperit, tiib oli seal kõikused, artellid olid, nende ühendus oli väga rikas organisatsioon, seakas komsomoli tänaval laste päevakodu ehitama ja ma palusin ennast võtta kandidaadiks selle juhataja kohale. Ja kui see enam-vähem valmis saia, kui sisustamiseks läks lahti, siis valiti mind selle selle töö peale ja see oli muidugi, et maailm selles mõttes, et ma nende, mis selja taha jäid, need valud ja vaevad, sattusin väga rikkasse keskkonda ja ma võisin oma unistustes tellida seda, mida ma tahtsin.