Tere hommikust, alustame saadet maailmapilt ja stuudios on kunstiülikooli õppejõud David Vseviov ja teda küsitlemas maris Johannes. Meie tänase saate teema oleks arutada natuke Eesti ühiskonna hetkeseisu üle. Oleme ammu rääkinud sellest, et me elame nii-öelda üleminekuajas. Kas selle ülemineku ajal on kunagi ka alguses? No raske on öelda ja see asi hakkas mind ennast ka huvitama ja huvitama seoses ühe konverentsiga, mida meie majas hiljuti p, tema ülesanne oli siis analüüsida kunstis toimuvaid protsesse just nimelt ülemineku ajal. Ja paratamatult tekib ka küsimus, et kui on üleminekuajajärk, siis on ju esiteks vaja teada, mis siis milleks üle läheb, tähendab, mis oli enne, mis oli pärast ja sellele asjale võib läheneda siis nii ilusti ja nagu me nõukogude ajal koolis käinud oleme harjunud, et kunagi olid kapitalistlik formatsioon, siis tuleb kommunistlik ja seega peaks olema siis üleminek kommunistliku formatsiooni viimase astme sellest arenenud sotsialism-ist siis kapitalismi tagasi. No nii, tuleb välja, et mis siis, et selg ees, aga kuskile. Ja teine on muidugi väga keeruline probleem, kui nüüd see nali kõrvale jätta, on ju see, et et kui on üleminekuetapp ja kui tõesti on üle minna kuskilt kuhugi, siis tähendab, on olemas üldse mingisugused seaduspärasused, tuleb nii väljaõigus, tähendab, me teame, et midagi on ees. Me millestki millestki lähtume, kui me arvame, et saab kuskile üle minna, nii et siin on ridamisi. Kui te nüüd püüaksite seda praegust aega iseloomustada, kus me siis asume? Kuna ma just praegu püüdsin selgeks, et keegi ei tea, kus ma asuma, sest mingisuguseid etappi paika panna on väga raske noh, juba sellepärast raske, et vist ajaloo niisugune filosoofia peamine probleem on ju üldse selles, et kas mingisugused seaduspärasused üldse on olemas, kas midagi kordub, kas Messali tuleb uuesti ja kui ta tuleb, kas ta tuleb siis täpselt samuti nagu toolil. Ja kui oli, no siis me võime ka esitada küsimuse, et kas mingisuguseid ülemineku perioode näiteks etapp on ka varem olnud ja kui on olnud, siis võib-olla saab võtta sealt mingisuguseid malle ja kui on olnud ja leppida kokku, et ka praegu on, siis saab kasvõi isegi vaadata, kus me antud üleminekuetapil oleme. Kas algas äsja või on see lõppema söanda kuskil keskel või nii edasi. Ise ma olen mõelnud, et kui üldse mingi kriteerium saksa olla, siis võib-olla Lähtepunktiks võiks olla ühiskonna küpsus, ütleme niimoodi, et midagi oli valmis midagi siis no roiskus või riknes või purunas sa jood. Lepime kokku, et see, mis nüüd oli, sai nüüd vahepeal otsa, okasaastal seal 88 või 91, ükskõik kes, kes millise aasta nalja pakub enam-vähem. Siis nüüd me nagu ehitame midagi uut. Ja mis on stancani raske öelda, aga sotsiaalpoliitiliselt või kõige olulisem asi, mida inimkond on läbi oma pika ajaloo ehitanud, see on riik, on ju niimoodi? Me saame ka isegi öelda, et üks riik sai otsa vähemalt siin Eesti territooriumile, Nõukogude riik sai otsa ja algas Eesti riik. Siis teki peale rida küsimus, et mis see riik on. Ja kui ta ka neid kuidagi pöida välja joonistada, siis esimene asi, mis silma ette tuleb, minu jaoks on hierarhia Ricon hierarhia, son, paratamatu hierarhia, son ja niimoodi ta on väga erinev hierarhia. Seal on ka kõrvalteemadel võib-olla hierarhia, peapeade, rarhia jalgadega ja ta on niisugune püramiiditaoline hierarhia. Ette kujutada, et see vana hierarhia lagunes. Nonii, ongi piltlikult need, kes olid hierarhia tipul, need löödi minema ja need, kes olid keskel, need on praegu õudsas sabinat. Mis neist saab ja, ja kaal, tants, struktuurid on sassis ja nüüd toimub uute struktuuride ülesehitus. Vot ilmselt ülemineku perioodil võibki defineerida mingisugust ajajärku, kus üks hierarhia on kadunud, hävitatud, see võib olla nii rahumeelselt nagu Eestis võib ta olla võib ka väga vägivaldselt, nagu ütleme seitsmeteistkümnendal aastal Venemaal või prantsuse revolutsiooni ajal, Prantsusmaal hakkab toimuma nüüd uus hierarhia. Loomi Novi sünd, vaid ta tekib. Ja need paistab, vähemalt kui me leppisime kokku, et väiksed seadused pärasused on olemas siis vähemalt ajaloost jääb niisugune mulje, et selle, seda tühja aega ei saa olla peaaegu. Et seda poliitilist üleminekuperioodi praktiliselt ei ole. Ta võib jätta niisukese mulje, et see uus hierarhia pole veel valmis ja loomulikult ta pole veel valmis. Siia peale tulevad veel igasugused nisukesed Rossetikesed ilusad ja küll ta ennast ehib. Aga põhimõtteliselt see ierarhita periood ei saa kaua kesta. Sellepärast et ilma seda hierarhiat naisavarii kui olla. Ja reeglina need üleminekud teatud vormil vähemalt musele, uue hierarhia kui skeleti vormis toimuvad väga ruttu. Ja siit ka see niisugune väikene, minu tees, poliitiline hierarhia ja selle najal Olev ülemineku periood Eestis on ammu läbi, seega ei ole mõtet enam rääkida nendest asjadest, mis võib-olla võiksid kehtida ülemineku perioodid sest lihtsalt on sellest aspektist läbi, mis ei tähenda, et väga paljud selle suure hierarhia sees olevat pisikesed hierarhiad oleksid juba paigas, seal toimub suur suurkohtade otsimine, see võibki olla vot vot see on väikene kunstimaailmahierarhia selles suures hierarhias võib mitte olla paigas ja seal võib see ülemineku periood kesta. Aga suured mängureeglid on juba paika pandud. Nii et sellest aspektist võib öelda, et üleminekuperiood on läbi ja teisest aspektist tarkade ajaloolastena me koos kahekesi seda teame. Ühegi asja kohta peaaegu ei ole. Ühest ja lõplikku vastust ei ole veel paigas, et selles mõttes on seal päris huvitav. Kui nii-öelda hierarhiad nüüd vahelduvad ja paika saamas on, kas on muutumas ka mingisuguseid väärtusorientatsiooni? Ühele aspektile veel vist püüaksin juhtida, tähelepanu on see, et teatud mõttes need üleminekuperioodid ongi need perioodid, kus kujunevad uued, needsamad orientatsiooni õigus sest juba eos valmistatakse või, või keegi seda uut hierarhiat ehitab või paneb kokku ja loomulikult ta teeb seda oma huvidest lähtuvalt. Ja vastavalt sellele kujunevad ka kõik need, need vaatenurgad sellest aspektist üleminekuperioodid on inimkonna ajaloos nisukesed. Nad on sõlmpunktid tegelikult siit sind sõlmub tulevase näidendi, selle suure ajala näidendi stsenaarium, siin teda kirjutatakse, väga paljud seda ei tea. Kirjutajad võivad meile teatada ükskõik mida, no reeglina nad Taetaks teatavad meile kaks varianti, kas nad ehitavad meile helget tulevikku, üks variant või teine Nad kutsuvad meid koos ühiselt taastama helget minevikku, siin erilist vahet ei ole, mõlemad on küllaltki suured abstraktsiooni, mida tegelikult teevad tegelikult ehitavad reeglina ütleme nii, jutumärkides enda jaoks mõnusat olevikku, toredad asjad. Ja muidugi on ja näed, elamineku perioodid võimaldavad tekkida nendel struktuuridele, mis mitte kunagi normaalses situatsioonis, keda ei saa tänna vaatama praegu mingeid kaadreid mõnest riigijuhist, teatud ajaloole tapil ja meil ei ole üldse kahtlust, et me näeme hullu, me oleme ebanormaalset inimest, tema kogu käitumine on ebanormaalne ja ma ei hakka neid riigijuhte nimetama, aga ma võin ka seda teha. No ükskõik, see võib olla, no Mussolini, Stalin, Hitler nõrkus või paistavad me, kuidas see sai võimalik? Kolm. See saabki sellepärast võimalik olla, et üleminekuperioodidel need struktuurid on nii paigast ära, väärtushinnangud on absoluutsed, teised ja nad võimaldavad välja tõusta naljad, Nad lükkavad ennes võimaldavad struktuurides neid kohti omistada neile, kes tavalises juba kujunenud struktuuris seda iialgi ei saavuta. Nii et selles mõttes on see seal peab olema valmis kõigeks üldiselt ja protsessid toimuvad seal väga kiirelt. Ja seal on päevade küsimus, kus me võime kedagi maha magada, keda ei peaks iialgi ühegi hierarhilise struktuuri juures tippu laskma kinnistatud hierarhiasse ronimine mööda seda redelit on selline pikaajaline protsess, siin redelilt köitvel loksuvad siin enamus redelid kukuvad koos nende meestega, kes ronib maha, aga mani saab üsna ruttu silla üles. Ja siis ta hakkab ehitama ühte huvitavat asja, kuidas seal üleval olnud mõnikord üksi läbi ajaloo, ta hakkab ehitama seda hierarhiat tagurpidi, ta ehitab püramiidi, aga ta ehitab püramiidi, mis toetub pinnale mitusele suure alusega vaid selle tipuga. Ja minu meelest see on need eksmoment, miks me mõnikord imestame, kuidas mõned võimsad vägevad riigid järsku kaovad, et me ise võib-olla koos imestasime siin mõned aastad tagasi, impeerium võis järsku nii kokku variseda ja läbi ajaloo on olnud sellised veel. Minu meelest nad ongi, näed, impeeriumid või need riigid, need moodustised, kelle hierarhiline ülesehitus on tipu peal, kus tuletage meelde kasvõi seda laugude, seda hierarhiat, ainult see tipp on võimeline otsuseid vastu. Ma kas või otsust ei tule mitte allpool taisse lekteeru välja võtta ülevalt poolt määratakse all on ju niimoodi mitte alt üles või ülevalt alla, aga tagurpidi tipu pealt. Ja nüüd, kui see tipp maha lüüa või kui selle tipuga midagi juhtub, kui diplom lihtsalt lolliks, siis see kõik võib laguneda või ta ise saab lagundada. Kui see hierarhia on õieti üles ehitatud, siis püramiidi ka noh, põhimõtteliselt midagi ei juhtu, kui keegi selle tipukese ära lõhub. Aga kui see tipp on all ja kui ta katki läheb, siis püramiid kukub kokku. Ja kui selles püramiidi tipus on üks mees, nimetame teda jutumärkideks korbatsiooniks, kui tal tekib ükskõik mis idee, siis, siis ta ongi võimeline selle püramiidi tegelikult praktiliselt üksinda uppi keerama. Noh, see need on kõik spekulatsioonid nendega võib vaid, see on niisama. Natuke nalja, aga kui me nüüd vaatame sellest sellest püramiidi mängus sedasama tänast, Eestit, tähendab arvata võib, et meie püramiid ei seisa siiski ühelgi No kuule, kui jumal hoidku seda väitmas, temal on neid alus, tippe kohe nii palju. Mina küll püüan kogu aeg jõuda abstraktsioonidesse teriti konkreetselt Eestisse tagasi. See on nagu naise roll olla maisem, aga sellest vestlusest tuli nüüd välja, et me praegusest siiski selles samas Eesti oludes. Et meil on. Juba nii-öelda tekkinud oma hierarhia loal, kui mehed on meil olemas ja seda funktsioneerib hästi või halvasti, kellele meeldib, kellele mitte, aga ta toimib. Aga kui suured on siis nii-öelda need muutumise võimalused ja mängumaad? Muutumise võimalusi on igasuguseid, tähendab püramiidil kõikidel astmetel on võimalikud igasugused muutused, aga mitte need muutused, mis muudaksid struktuuri, struktuur muutuks täielikult, kas nüüd vabatahtlikult või vägivaldselt, siis me saame rääkida juba teisest riigist. Minu meelest, noh, kõik on ju kokkuleppeline ja need on alati kokkulepped. Aga põhimõtteliselt küll jah. Uue hierarhia teke on uus riik. No ta võib olla ka uus dünastia, ta võib ükskõik mis olla, seda üleminekuperioodi on, kes kuidas kasutanud edukamad, kes vähem edukalt. Nüüd kui me hakkame tunnetama, et see aeg hakkab otsa saama siis vist kipub ka nii olema. Et need protsessid nagu aeglustuvasse liikumine või noh, ütleme niimoodi, et ratsaenam rikkaks ei saa. Selles on ka teatrist huvitavad nüansid, näiteks kui kuna te juhite kogu aeg sellele niisugusele inimlikule või konkreetsele aspektile tähelepanu, siis on siin isegi nisuke moment, et näiteks. Ruttu vahetuvad hierarhiad on huvitavad asjad ja riigid nad toovad endaga tavaliselt ka kindlaid põlvkondi, nad täidavad kogu hierarhia reeglina ühe põlvkonna esindajatest, muuseas ta on küllaltki hästi Eestis jälgitav suhteliselt, ma ei ütle, kas need on minust nooremad või vanemad mehed või naised, sest siis ma reedaksin omavanuste kuuluvust põlvkonda. Aga need on umbes kuskil 30 35. kuskil selles selles vahel õiguskellal stardipositsioon oli suhteliselt soodne, kes olid just tol ajal, kui hierarhia hakkas murenema, eelmine lõpetamas kõrgkoole ja, ja nii edasi ja nii edasi ja järsku avanes hierarhia erinevatel positsioonidel, nii palju vakantsed, loomulik kuus, välisministeerium nõuab 200 inimest, uus siseminister ja nii edasi ja nii edasi. Nad rida neid hierarhilisi struktuure, mis varem puudusid või mida meil riigina ei olnud võimalik üldse täita. No ma ei ole, toon näitena praegu esimene, mis pähe tuleb, seesama välisministeerium, selge see, ta täitub teatud põlvkonna esindajatest, ses on teatud koht. Ja mul on niisugune tunne, et samasugune protsess toimus ka omal ajal Eesti vabariigis, kus hierarhia uue riikliku hierarhia täitis üks põlvkond kui isegi ka üks sõpruskond teatud mõttes Eesti piirides, need on noh, peaaegu peaaegu samad asjad, kõik, nii väike. Ja see üks põlvkond liikuski koos need 20 aastat ja ega eriti ju kedagi juurde ei tule. No tippude tasemel päts oli, Watson, Laidoner oli, Laidoner on ja nii edasi ja selles on teatud ohud, on inimene, me kõik teame, et ka teatud firmades inimesi lihtsalt ühtedel kohtadel töökohta on vaja teatud aja pärast lihtsalt vahetada, sa, sa satud mingisse rutiini ja vot nende erarhiates on sisse programmeeritud, võib-olla mulle nii paistab teatud rutiinsus, vot tänu sellele seal ei toimu nagunii sihukesi normaalseid üleminekuid, võib. Aga samas noh, on ju olemas sellised asjad nagu valimised, mis nagu ühe Võimuseltskonna vahetab loomineku täiesti arusaadavalt, praegu ma juhtisin tähelepanu laenult äsja tekkinud niisukesele hierarhial on muidugi seal demokraatlikke hierarhia, erinevus ongi selles, et ta võib seda hierarhiat täita valimiste kaudu. Loodetavasti teatud mõttes paremate esindajatega ka. Aga ega see ka alati nii ei ole. Siin on ikka, on olemas teatud kihid, kes hierarhiat moodustavad. Ja kas moodustamine toimub ülevalt alla või alt, et üles, siin on väga suured vahed, aga siin on ka teatud nüansid, mis neid mõlemaid sarnastuvad. Demokraatia võibki ja peabki määrama seda, et see hierarhia ei täituks mitte mingit oleks kõik sõprus või põlvkondade või muudel alustel, vaid nimetamast demokraatlikuks. Samas on, eks ole ju tulemas nii-öelda uued põlvkonnad, üks on nii-öelda mäng sellel valimiste ja selle demokraatiaga ka teine asi on lihtsalt looduse sead. Loomulikult, ja uus põlvkond põlvkond on paratamatult mässab isade vastu, see on täiesti arusaadav, sest ta on nendest erarhilistes kohtadest reeglina ilma. Ega siis demokraatlikke valimisi korraldatakse loomulikult, aga ka see, Meie võib-olla nüüd kahekesi otsustasime homme kandideerida, ma ei tea kuhu, ei tähenda, et see oleks meil võimalik, kuri, me ei kuuluks teatud seltskondades teatud parteidesse teatud gruppidesse. Noh, see, et me, me nüüd satume valitute hulka, seda määravad ju mingid tegur. Miks just nii, miks just miks just tema, miks teatud seltskond, miks minema, aga kui ma töötan kuskil struktuuriüksuses, eelistan kedagi sellel lihtsal põhjusel, et ma teda tean, on ju niimoodi, ma tean teda mitte nüüd sellepärast, et tal on sinised silmad või pruunid silmad, vaid sellepärast, et on hea töötegija või tõmmata stiipsu õppinud minuga täpselt samadel kaalutlustel ja samadest momentidest lähtub ka kasvõi sedasama parteijuht, kes nüüd mingit hierarhiat hakkab moodustuma, sinna ei teki juhuslikke elemente, need on küllaltki kindlalt sisse programmeeritud. See asi on küllaltki kindlalt paigas. Mis ei tähenda, et teatud poliitilistel eesmärkidel hierarhia moodustamisse võiks juurde tõmmata väljapaistvaid näitlasi, sportlasi ilusate silmadega, siniste juustega ja nii edasi inimesi, need on hoopis teised asjad. Aga nad ei määra, nagu seda põhisuund põhitendents. Minu kooliajal räägiti sellest, et Ühel isiksusel nagu polegi erilist suurt osa ja rolli siin elus ja asjade otsustamisel. Nüüd on nagu need vaated ja seisukohad muutunud. Ja see teooria on nagu kokku kukkunud, nii et et võib-olla nüüd võikski arutada edasi sellel teemal, et kuivõrd see isiksus peab arvestama seda hierarhiat ja kuivõrd isiksusel on võimu, seda hierarhiat. Näiteks muuta kõigepealt ma tahtsin öelda, et peale seda, kui te olite koolis, läksite te vist kindlasti kuskile ülikooli nagu paljud meist ja siis me lugesime geniaalselt lehanovi teos isiksuse rollist ajaloos valimist nisuke, sammussagaja raamat, tegelikult, ja seal läks jällegi üks ajaloo filosoofia suur probleem, kui suur see isiksuse osa üldse on mida ta võib määrata ja mida ta mitte. Ja jällegi haakub muuseas väga ilusti selle meie eelmise teemaga selle üleminekuperioodiga. Kusjuures need üleminekuperioodid võivad ajaloos olla ka väga pikad kui, kui nüüd tinglikult öeldes näiteks Venemaal, võib-olla see kogu kodusõja periood peale revolutsiooni oli ülemineku periood ja miks ma arvasin, et see Eesti üleminekuperiood on tunduvalt lühem just tänu sellele rahumeelsena? Ta ta eeldab ja ta võimaldab seda uut struktuuri uut riiki rahumeelselt üles ehitada ja meil ei ole takistusi selles ehitustöös. No see on nii vaieldav. Me teame läbi ajaloo niivõrd palju suuri isiksuse, no ma ei tea, alates sorrist ja lõpetades ei tasu nimesi nimetada, aga vahepeal on neid ju kasugus. Peeter esimene Karl 12. kusjuures see on minu probleem, üks on ühe jaoks suur teineteise jaoks suur ühe ajaloo vaatevinklist standa positiivselt suurt teise ajaloo vaatevinklist on ta negatiivselt suur. Ta on kas midagi loonud kellelegi jaoks, alati on ju kellelegi jaoks ka, kuna tegemist poliitiliste isiksust, ega siis need on teinud midagi kellegi heaks. No sama, see seal on vaieldamatult suur isiksus roomlaste jaoks, aga oma Gallia sõdade ajal. Ta vist need barbarid. Tapja vangistab nii palju kui jaksab sõdade 1000 võtete kaupa, nii et võib-olla selle ajaloo aspektist kirjutamata ajaloo aspektist andeks väga negatiivne tegelane Vene ajaloos positiivse näitena. Just nimelt impeeriumi aspektist tuleks alati Peeter esimest, aga samas vist mitte ükski Vene tsaar pole hukatanud, võib-olla nii palju inimesi kud, Peeter, esimene ja seesama Peterburi on ju ehitatud sisuliselt inimeste Guntidel, sina oled ju kokku aetud tuhanded, kümned tuhanded, võib-olla sajad tuhanded inimesed, kas sinna soosse siis selle imeilusa linna rajasid, need, need on väga-väga keerulised probleemid ja nüüd sedasama isiku roll. Ja vot ilmselt ongi niimoodi, et ta ilmnebki pigem ülemineku perioodidel, ütleme niimoodi üleminekuperioodid võimaldavad võib olla ebastandardse mate isiksuste tõus kui nisukest kujunenud hierarhiat puhul neid elimineeritakse juba alguses ei saagi, ta on niivõrd erinev, ma tõin selle näitena kasvõi sellest kaudsest hullusest. No meil ei ole mingit õigust kedagi nimetada, aga no lepime nii kokku siis foto üleminekuperioodidel tekivadki need situatsioonid, kus tänu kümnete juhuste, ka ajalooliste suurte juhuste tulemusena on võimalik ühe niisukese isiksuse tõusul. Ja vaat siis selle isiksuseomadused hakkavad ajaloos mängima tohutut rolli. Näiteks fantastiline väikene niisugune teos on Fromi Hitleri analüüs, kus ta lähtub teatud tema niisugustest iseloomujoontest ja käsitlebki nende kujunemist läbi tema lapsepõlve ja analüüsib siis teda hiljem kui riigimeest just nimelt vot nende iseloomujoont läbi. Ja loomulikult me näeme ju kasvõi oma väikeses snii pisikeses eesti poliitik, kas, kuivõrd inimeste temperament, nende oskus ennast väljendada, nende teatud iseloomujooned teevad kedagi meie jaoks, kasvõi kellel meil on oma temperament, oma iseloomujoont sümpaatseks. Ega te ei kuula ju kunagi peaaegu vastuseid naat? Ütle mulle, et kas sulle see mees meeldib või ei meeldi, keegi ei ütle ju? Ei tema, see majanduspoliitika või tema, need välispoliitilised nägemused ei vasta minu, selles ta mulle lihtsalt ei meelt meelt, heida meelt, anneni, oi kuidas mulle vähi meeldib, oi, kuidas mulle ei meeldi, inimene lähtub ju väga niukestest subjektiivsetest sellest ja sellepärast isiksused ajaloos on olnud põnev teema ja on jälle perioodid, kus isiksus võib ju joosta ajaloos. No peaga kogu aeg vastu seina, ainult neid isiksusi me ei tea, sest nad ei ole muutunud ajalooliseks isiksuseks ei ole olnud neid ajaloolisi tingimusi, mis oleks võimaldanud neil nagu selle hierarhia tippu või kuskile Tibsetele kohtadele jõuda. Aga nüüd, kui vaadata sellest aspektist, et väljakujunenud ühiskonnas eksisteerivad reeglid ja osadele inimestele sobib rohkem alluda nendele reeglitele ja teised, kes on võib-olla pinnale tõusnud, sellel ajal, kui on olnud selline ülemineku sebimine, kes on võib-olla ta nendest reeglitest väga kaugele olnud, et kuidas siis nemad sobituvad nüüd sellesse, ütleme rohkemgi. Siis me võime näiteks jälgida neid inimesi jällegi nimetamata nimesi ja ei oskagi neid kõiki nimetada, ütleme kes kuulusid hierarhiasse nii huvitaval kombel, et nad eelmises hierarhias, kui ei olnud ja nad seda eitasid, nad eitasid seda hierarhiat täielikult, see on ju ka võimalus. Õigus, tähendab sa paratamatult oled, me peaksime hakkama tundide viisi siis defineerima, seda mõistjate hierarhia ei oleks kuskil, aga kuna me oleme kokku leppinud, et me natuke mängime siis, siis las ta olla nüüd uus hierarhia võib näiteks need inimesed täiesti ära nullida selle läbi, et ta lülitab sinna sisse. Ja nad on täiesti peata olek, kus nad on harjunud kogu aeg, nende kogumentaalsus nende kogu põrgimus on sundinud. Vot nende roll hierarhia juures on olnud nokitseja, see hävib, purust kritiseerida, kritiseerige jah, see on vajalik, ilma selleta ei püsi ka midagi. Ja nüüd järsku Jušerarhiade ühe ilusa niisukese salto ja lülitab nad sinna sisse edutades pandud paika ja nii edasi ja, ja me võime isegi mõnikord jälgida, kuidas kuidas need inimesed kaotavad pea läbi ajaloo, mõtle tänada, ma räägin üldse õnnelik. Nii et see, see võimalus on, on olemas ja üldse on veel üks huvitav asi ega mõelda hierarhiat ei kihutata niimoodi üles-alla, see ei ole alpinism. Ja need on mingisugused tasandeid ja kui me jälgime ka poliitilist nisukest hierarhiat, siis see tähendab ju seda väga tihti konkreetse inimese puhul teatud astmele jõudmist, see tähendabki pendeldamist kuskilt lõigus A kuni lõiguni, ütleme L, aga mitte iialgi alla ELi ka nõukogude aegse hierarhia juures. Tuletage meelde, et kui köögi võeti maha keskkomitee teatud osakonna juhataja kohast, siis väga harva sattus ta katla kütjaks teratud nomenklatuurse mängud, kus inimene liikus, muidugi on väga suured erand, et keegi rikub hierarhia mängureegleid ja nii edasi. Siis küll jah. Aga jällegi, et keegi ei arvaks, et see rarhianeid paigas. Peeter on siin ja Jüri on seal tants struktuurina paigas ja kui ma mõtlen seda, et Eesti üleminekuperiood hakkab läbi saama või on läbi, siis ma mõtlen, et ta struktuuri naa hakkab paika saama, et needsamad ministeeriumid on välja joonistunud. See struktuur on välja, joonistasin nii väga oluline, meie iialgi ei saa hakata nüüd rääkima teemal, kes kus selles hierarhias asetseb, sest kindlasti on siis kasvõi kümned kuuldajat, kes ütlevad, kui ma ütlesin teatud põlvkond, siis keegi võib öelda, mina võin ise öelda, et ma tean hoopis ühte üheksakümneaastast meest, kes asub selles hierarhias väga kõrgel ameti postil, nii et inimestel pole siin juttu, tähendab, ta on kui, kui struktuur, aga struktuuri naa mõjutab ta paratamatult ka igaühte meist ja vot seda me seal ka oma konverentsil arutasime, milline on siis kunstniku osavad, kui need hierarhiad on valmis või mitte osa või kuidas see teda mõjutab. Ja siis, kui hierarhia on, on, on purustatutega nagu veel ei ole ta veel toimi. Sest ka kunstnik selles hierarhias kuskile asendub või, või hierarhia suhtub temasse, kunsti puhul võib see olla ka niimat. Danete konkreetsed kunstnikud ei aseta mitte mingile, aga hierarhia võib oma suhtumist kunsti väljendada selle läbi, kelle pilte ta ostab. Kelle pilt oma seinal, kes taide välja see on, see on ka huvitav ja nii võib hierarhia olla mõnikord ka väga halb hierarhia võib mingis mõttes kunsti suhtes sulle väga hea. Näitena kasvõi sedasama prantsuse absolutistliku hierarhiat, kes võis olla ju nii, ütleme, ajaloo aspektist maha jäänud ja, ja konservatiivne ja, ja nii edasi ja nii edasi ja takerdada ajaloo käiku, aga rikka tellijana tolleaegse Euroopa kõige rikkama tellijana tellis ta fantastilist kunsti, ütleme, talle loodi fantastilist. Ja samas võime tuua täitsa näit, et ütleme, Vene tissidentliku põrandaalune kunst näiteks nõukogude ajal, kes töötas vastu hierarhial, lõi ka fantastilisi teost, nii et hierarhia võib-olla kui soodustaja, ütleme kui ostja või kui tellija ja samas võib ta soodustada või kaudselt ka sellega takistab nii et need on väga keerulised protsessid. Aitäh David Vseviov nende mõttemängude eest.