Tere hommikust teatri, saate kuulajatele, mina olen maris Johannes ja meie tänaseks jututeemaks on lavakunstikateedri 16. lend. Nimelt lõpetab sel kevadel 15 noort näitlejat. Ja kui me selle saate ettevalmistamisel Ingo Normeti ka juttu tegime, siis oli tema just see mees, selle lennu kursuse juhendaja, kes soovitas kutsuda saatesse meeli, sööd aga veel, kuulete Reet Neymari kommentaare. Saate lõpuosas teeb oma teatrivaatlused Pille-Riin Purje 16. lennu diplomilavastuste osas. Aga alustame nüüd Meeli söödiga. Kuidas te üldse sattusite Ingo Normeti kõrvale seda kursust juhendama ja õpetama? No see tuli täiesti ootamatult, esiteks ma ei olnud kunagi mõelnud, et minust mingit pedagoogi võiks saada ja teiseks, ega me Ingo Normeti ka ei tundnud teineteist, ainult tundsime na tööde kaudu peale minu oli siis Ingo Normet kutsus veel Paula otsiku eriala õpetajaks, nii et esimesel kursusel olime me siis nagu kolmekesi Ingo Normet juhendaja ja ja Paul Laasik ja mina siis nagu õppejõud seal kõrval ja Riina Roose tegi nendega laulu. Kõnetehnikas oli siis kes, kes tuli ka nagu esmakordselt kursuse juurde oli Martin Veinmann, kes on väga ilusti tegi nendega kõnetehnikat väga huvitavalt kasulikult, kuidas ta jaotasid oma tööd, Ingo Normet ega. Meie ootasime niimoodi, et põhiliselt meil olid, olid koos tunnid, kus, kus me koos andsime ja, ja siis olid, kui edasi läks, kursus hakati katkenditega töötama, siis olid minu katkendid ja olid Ingo Normeti katkendid, aga siis oli ka lavastus pärast näiteks põues ja vihmas, kus me nagu mina tegin nagu istusin ta kõrval ja siis andsin ka, mis, mis mõtted minule pähe tuli, nii, nii ma siis ütlesin, need välja ei anna, nagu koos tegin. Mis puutub sellesse üldse õpetajaametisse ja sellesse, mida see kool minule on andnud. Oma esimesel tunnil ütlesin ka lastele, et eks me püüame siis koos õppida mina teie kõrval õpetajaametit ja, ja teie siis püüate näitlejaametit õppida. Ja, ja Ma ütlen, et mina olen sellest koolist küll väga palju saanud, ma ei tea, palju neid õpilased minust on saanud, seda noh, võib-olla natukene ikka midagi, eks ma tegin koos lastega Ingo Normeti kõrval läbi täpselt samasuguse kursuse teoreetilise kursuse nii nagu lapsed tegid, eks ole, nii et Ingo Normeti tunnid andsid mulle väga palju selles suhtes, aga mina lähtusin muidugi ainult oma näitlejakogemustest põhiliselt. Ja mis teooriasse puutub, siis noh, Ingo Normet tegi seda õppetööd ikka väga, väga läbimõeldult ja kujundus endale välja metoodika ja püüdis neid arendada mitte ainult nendest näitlejaid kasvatada, vaid vaid nendest kasvatada, aga igatpidi erudeeritud inimesi, sellepärast et rumalate näitlejad, et aeg on ammu läbi kõigi referaate, küll kõlblehtist, Pansost, Bruckist, stanis, lovskist Kochinist ja püüdis neid inimestena kasvatada, mis on minu meelest väga, väga tähtis kõik niisugune näline naha reaalsuse vulgaarsus maha kiskuda, mis praegu kahjuks väga palju on teatris neil Niukest katete lamedat mängu. Ja mis oli, millest ma tahaksin rääkida, mis oli ikka minu meelest täiesti vapustavat. Ingo Normet viis pärast esimest kursust. Õpilased Prantsusmaale Avignoni festivalile, mis on maailmas kõige noh, kõige suurem teatripidu, mis üldse üldse maailmas on ja noored inimesed, kes noh, ei olnud suurt midagi näinud ega kuskil käinud äkki viia niimoodi läbi roopa äkki Prantsusmaale Pariisi, Avignoni Marsseys. Kusjuures tagasisõit oli neil nii, et nad võisid kuu aja jooksul ise tulla tagasi. Te räägite ikka neist veel kui lastest, millal neist saavad näitlejate jaoks? Minu meelest nad on juba saanud minu jaoks näitlejad, kui nüüd nendest praegu rääkida, siis ilmselt ma praegu enam ei ole objektiivne nende suhtes, sellepärast et ma olen võib-olla liiga nad mulle meeldivad ikka vähemalt, kui me neid õpetasin, siis ma ei olnud sugugi liiga leebe või nii, maalin kaunis, karm ja, ja võib-olla liiga vähe neid kiitsin ja. Aga noh, eks vigadele jälile saamine on võib-olla kasulikum õppeprotsessis ja küllap neid nahutasime väga palju, et minu meelest nad on, on ikka täiesti tugeva aluse saanud, nendel on platvorm, kus nad siis võivad need teha selle lahti. Ja mis mulle kõige rohkem rõõmu teeb, et et sellised õpilased, kes nagu alguses olid väga kinni või kellega olid probleemid ja aga, aga meie nägime, et nende sees on, aga palju nad lihtsalt on on niivõrd tagasihoidlikud, et, et nemad on äkki lahti läinud nagu Riho Kütsari ja turna linnas ja Helena Merzin, kes on üks tugevamaid pra kursusel ja Ago Anderson, kes on väga hea koomik ja ja samal ajal ta koolis näitas ennast lõpus ka kui väga tugeva psühholoogilise näitlejanna ja esiteks, kust me peale hakkasime sellest, et välja juurida valet, et ei tohi valetada laval. Et nad saadaksid iseendaks ja, ja sealt edasi minna, et noh, mitte ainult iseennast mängida, nii nagu palju teatris praegu on, eksole, mängitakse iseennast, et et sealt minna siis karakteri juurde. Ja, ja mis on minu meelest tugev külg nendel, et nad on kõik võimelised tegema väga mitmesuguseid osi, et nad valdavad nii koomikat kui kui traagikat, kui, kui dramaatilist Jaan kui psühholoogilist, see viimane põud ja vihm, mis nad tegid, mina, ausalt öeldes küll Ingo Normeti ja ütlesin, et ei maksa võtta seda, et see on ikka liiga raske. Aga nad said sellega ikka niivõrd ilusti ilusti toime. Näiteks Verdi osa, mis on kirjutatud, mida Ain mäe otsas ja ja Andres Puustusmaa mängivad, seal on ikka täiesti nagu Dostojevski roll antud ja nii ilusti sellega toime tulla. Kui nad teatris tulevikus saavad veel mingisuguse niisuguse rolli, siis nad on õnnega koos teinud nelite kõrvalt seda, kuidas kujuneb üldse noore näitleja publiku suvekas, publik aitab nuudleid, tead? Ei, eks ikka on niisugune mingisugune vapustus näitlejale, kui ta läheb publiku ette, aga aga üldiselt meie suund oligi selles, et mitte neid liiga vara lasta publiku ette, et neil oleks siiski mingisugune oleks midagi seesmiselt näidata publikule mitte ainult et et niisukest vabadust arendada nendes publiku vabadust või seda, et aga et need lähevad ja et nad teavad, milleks nad laval on ja ja mida nad mängivad ja mida nad tahavad. Ja ma ütlen, et nad on kasvatatud niimoodi, et nad ei ole niisugust. Noh, nahaalselt nagu enese peale pressimist või seda nad. Ja et neil võib-olla jah, raske selles suhtes tööd tööd saada mõnedes kes vääriksid väga-väga head tööd ja see on ikka õnneasi, et kas satud kokku inimesega, keda see huvitab või ei satu. See on see, mida te neile sooviksite soovida. Õnne. Ja siis jätkame juba intervjuuga, mis on tehtud reetneimariga. Lõpetaja kursus, keda õieti ei pidanudki tulema teatrikooli, oli vahepeal üks otsus. Mina oli muuseas selle otsuse tegemise juures selle otsuse poolt tookord et jäta üks vastuvõtt vahele ja võtta järgmine kursus kooli sisse siis, kui eelmised on juba lõpetanud. Nii nagu kooli algaastatel oligi. Sellepärast et tekkis noh, nagu tunne, et ühes vanuses noori näitlejaid on eesti teatrisse liiga palju kogunenud, et nad ei saa nagu üksteise kõrvalt üksteise tagant enam tööd ja ühed jäävad nagu teistele jalgu ja ja et äkki on meil tegemist mingi kooli üleproduktsiooniga ja ei olnud ka silmapiiril hetkel inimest, kes oleks olnud valmis võtma, kursust juhendada. Ja oli juba olemas otsus, et see vastavalt jäetakse vahele. Ja hiljem siiski tekkis üks variante, Ingo Normet on valmis võtma kursust ja otsustati ümber viimasel hetkel ja kuulutati välja vastu võtta. Ja ma tahan öelda nüüd seda, et kui kujutleme, et näidata noori näitlejaid, kes siis nüüd tänavu kevadel saavad diplomi, ei oleks üldse tulnud. See tähendab seda, et osa ilmselt oleks tulnud järgmise vastuvõtu ajal, osaleks kusagile stuudiotesse või muudesse koolidesse läinud veel, kus ikkagi teatri ligi pääseb ja kolmas osa oleks tõenäoliselt üldse kaduma läinud, oleks muudele aladele siirdunud ja ja praegu mõtled, kui meil neid nime- ja nägupidi tunneme, et sellest oleks hirmus kahju olnud. Ja siitoristiks õpetlik iva niisugune, et see annete juurdevool ja noortenägude juurdevool teatrisse, et see peab olema pidev, et kusagilt võib-olla väiksema arvulises koosseisus, aga see, see kraan peab kuidagi kusagilt kogu aeg nirisema ja muidu läheb lihtsalt talente kaduma. Et üks asi on, et, et neid tuleb nagu liiga tihedasti, aga teine asi jälle võtame selle suurima rahvusliku vara. Me kaotame mingid anded. Et, et see on jah, niisugune viimasel hetkel sündinud seltskond üldse meie teatrikoolis. Nüüd nad lõpetavad ja nüüd on kõigil hea meel, et see niipidi läks. Milline oli teie jaoks kõige suurem üllatus selle kursuse juures? Inimesi pidi, on nad kõik mind mingil hetkel üllatanud? Ma ei räägikski täna nimedega. Aga üllatus, kui kursus oligi õieti see etem. Eelmine, 15. lend oli ju väga kärarikas tohutu produktiivsusega endast kogu aeg teateid välja laskev seltskond. Nad olid nii efektsed. Ma ei taha öelda, et nad ei olnud tublid, ma tahan öelda, nad olid nii efektsed ja pilkupüüdvad, et nende varjus, kuni nemad olid kooli sildi all kooli egiidi all tegutsemas nende varjus noorem kursus oli väga vaikne. Ja see oli ka ilmselt Ingo Normeti printsiip, et lavastusi hakata hiljem välja tooma. Ja selle tõttu üllatus oli see, et kui nad hakkasid nagu iseseisvalt etendusi andma et nad osutusid olema siiski nii küpsed, nii professionaalselt arenevad. Ma ütleksin, et see pilt, mis neist on kujunenud praegu ei olnud sugugi niisuguse perspektiiviga veel selge kaks aastat tagasi teise kursuse lõpuks ilmselt uskusid sellesse nende eriala õppejõud. Aga meile kõigile teistele sai see selgeks nüüd kahe viimase õppeaasta jooksul ja ja mul on tunne, et, et see oligi üllatus. Seda ei osanudki kahe esimese õppeaasta jooksul veel kindlalt arvata, mis neist saab või või milline kujuneb nende puht professionaalne saatus, aga see kujunes üllatavalt heaks. See on üks üsna harukordne seltskond meie teatrikooli ajaloos kus loomingulistel aladel ja teatrikoolis nii tavaline võistlusmoment ja eneseteostuse tahe ei ole varjutanud selle kursuse puhul mingit inimlikku suhtlemisalust ja, ja üldse nagu teistsugust, normaalsete inimeste suhet elusse. Nad on osanud üksteise võitude ja edu üle vastastikku rõõmu tunda ja selles puudub mingisugune eneseteostuse kramp selles seltskonnas. Nad ei ole lõhenenud mingiteks Peetakse fraktsioonideks ja ja kõigil on olnud palju tööd, kuigi üldsus alati kipub hellitama tema tähelepanuga ühtesid lõpetajaid seekord eriti neid, kes on juba nähtud niinimetatud päris teatrietendustes. Mina küll julgen öelda, et nad on enam-vähem võrdsete võimalustega seltskond ja samal ajal nendele, kes seda kursust etenduste põhjal on jälginud nendele ma tahan öelda, et see kursus meenutab mulle kümnendat lendu. Kas on olnud ka midagi sellist, mida te olete tundnud, et neil on puudu jäänud mida teised saanud, millest teile, kes te olete nii pikka aega seal kooli juures olnud, on nagu kahju olnud. Lavastuste mõttes mängitud tükkide mõttes ei ole millestki eriti kahju, mulle tundub, et nad on küllalt mitmekülgset tööd saanud. Mul on väga kahju ühest asjast, aga see ei sõltu nii palju neist endist. See on see, et meie kool, mis kaua aega funktsioneeris, kui ühtne süsteem, kolmest lülist koosnev süsteem kursus, vanem kursus ja õppejõud tegelikult murdunud nägu natukene lahku omavahel need kursused ja et neid võib juba käsitleda peaaegu nagu ühemehestuudioid, et kursuste omavaheline kontakt on nõrgemaks jäänud ja, ja mingisugune suhtlemisring nii ei ole, nagu see vereringe ei käi praegu nagu ühtselt läbi kooli, vaid kummalgi kursusel on oma autonoomne elu, nemad ise võib-olla sellega rahul. Minul on sellest natuke kahju, kui ma vaatasin, kuidas diplomilavastuste lõpul Paat kursusekaaslased sel hetkel, kes selles tükis ise kaasa ei mänginud tõid lõpuetenduse puhul ise oma kaaslastele lilli. Siis mul tuli äkki pähe, taevane arm, vanasti Digised, alati noorem kursus. Ja et kuidas see siis nüüd nii on läinud ja hakkasin mõtlema, et iseekursus, kes praegu lõpetab, kui nemad ise nooremad olid, ka nendel ei olnud enam kunagi mahti eelkäijate lõpuetendusi vaadata, sest ikka pidi noorem kursus samal ajal olema oma erialatunnis või mingisuguses tähtsas proovis. Nii et siin ei ole mingi suhtumise küsimus, vaid küsimus on nagu mingisuguses töögraafikus või selles, et üksteise töögraafikuid nagu ei arvestata, kumbki toimib eraldi ja minul kui seal lähedal olijale, aga samal ajal ikkagi kõrvaltvaatajal. Minul on sellest ühtse peretundest natukene kahju. Aga see tuleneb võibolla paratamatult ka sellest, et igal kursusel on ikkagi oma juhendaja ja, ja see sõltub tema aegadest ja, ja see sõltub mingisugustest välja tulevatest lavastustest ja mängupindadest ja nüüd tihtipeale üüritakse mingisuguseid teisi saale ja nii edasi, nii et elu teeb oma korrektiivid ja siis on meil niisugune nostalgia, et midagi ilusat on siiski kaotsi läinud. Aga see on, see on asi, mida publik ei pea ja publik ei näe. Kuidas lavakunstikateedris suhtutakse? Kureeriva kooli olemasolusse meil on isegi kaks konkureerivat kooli, tähendab Peda režiikateedri juures õpivad ju ikkagi kogu aeg kursused ja mulle tundub konkureeriva kooli kiituseks peab ütlema, et nad on üha konkurentsivõimelisemad ja teiseks Viljandi kolledž. No mida on juba hakatud nimetama Lõuna-Eesti teatrikooliks? Mulle tundub, et, et ka täiesti konkurentsivõimeline edaspidi vist seda enam, sest räägitakse, et seal on väga tubli noorem, esimene kursus praegu, keda on juba mitmed inimesed kiitnud ja nii edasi. See on täiesti omaette küsimus. Kas on otstarbekas Eestis pidada kolme niisuguse suunaga teatriga kooli? Ma ei ole selles päris kindel. Aga see, et kui nad praegu on kolm, siis mulle tundub, kui me paratamatult peame hakkama arvestama võib-olla et lavakunstikateeder on ka aeg elanud niisuguses teadmises, et et tema on väljaspool konkurentsi, see tähendab ka seda, et, et me peame oma üliõpilastele seda teadvustama, et see ei ole nii sile tee eskalaatoril lavakast teatrisse nagu see on olnud aastakümneid, nagu seaduspärane. Praegu on juba Pärnu teatrisse Pedagoogilise Instituudi lõpetanuid võitud möödunud aastal. Viljandi kolledži rahvas teeb kasugale etendustes. Võib-olla et see isegi on märk, et praegu Ugala ei võta kateedrist lõpetajaid. Neil on küll eelmisest veetud nii palju noori, nii et ma arvan, et, et siin ongi niisugune stiimul üliõpilastele, et mitte, et tähtis ei ole ainult see, et ma sain sisse, siin ma olen ja köögi ja küll ma siirdun nelja aasta pärast teatrikoolist teatrisse vaid, vaid konkurents on olemas ja võib-olla keegi hingab kuklasse, nagu öeldakse. Nii et, et siin peab hakkama kõvasti. Inimesed peavad hakkama ennast tööle panema. Et tõestada ennast, et omandada professionaalsus, et mind märgataks, et mind võetakse. Mind kutsutakse. Olgu selle intervjuu lõpetuseks öeldud, et Reet Neymar on lavakunstikateedri teatriajaloo õppejõud, aga samuti ajakirja teater muusika kinoteatritoimetaja. Olgu öeldud veel seda, et maikuises ajakirjas on võimalik lugeda üht-teist juurde 16. lennulavastustest ja samuti ka intervjuud nende kursuse juhendaja Ingo Normet. Iga Meiega jätkame oma saadet Pille-Riin Purje kommentaariga 16. lennu diplomilavastustele 16. lend ja vaataja lähimuljed veel selgimata, põgusalt distantsilt. Veel oskamata mõelda, et see lend kohe kohe laiali lendab ja sügisest juba erinevais teatrites viibib. Olen näinud neid koos enam või vähem mitmekesi Draamateatris, etenduste ja proovide eel. Neid ei ole ümbritsenud või nad ei ole kujundanud teatud lavaka kamba, hooletud boheemlaslik ilmega õhkkonda, milles on ikka ka poosi. Nad on olnud tõsisemad keskendunumad viisakamatki kui ehk lavakate puhul tavaks kujutleda või kui on nähtud ja saab veelgi nägema. Näiteks 16. lennu noormeeste puhul jääb meelde, kus need draamateatri hooaja avapeol publikule šampanjapokaali pakkusid, korrektsed ja stiilsed oma rollis ansamblitaju ja oskus end mängu sulatada ja teisi arvestada on neisse ehk enam sisse kasvanud ja staari või tõrjutuse kompleks vähem kui ehk mõnel teisel kursusel olnud. Ka ei ole nad ajakirjanduse poolt veel üle hellitatud, ehkki aeg on selleks aldis. Jõuan kaasa aidanud kooli ja õpetajate suhtumine. Kuueteistkümnenda lennu lavastused äratasid algusest peale sümpaatiat. Mäletan tagasihoidlikumalt möödunud ja rutem mängukavast kadunud tüdrukute tüki saialilled Draamateatri väikses saalis mille lavastas Meeli Sööt, kes ka ise kaasa mängis. Mul oli selle näitemängu suhtes eelarvamus, mille andis varem Endlas nähtud lavastus. Ma pelgasin seda teemat ja patoloogia varjundiga inimsuhteid. Ja üllatusin meeldivalt, kui pehmelt ja humoorikalt võis neid suhteid lahendada. Ka see moment, mis lavakate töödes ju vahel võiks eksitada. Peakaaslased mängivad erinevaid põlvkondi. See on ju dramaturgia paratamatu. Aga õnnestunud õppe ja diplomilavastustes loob seegi huvitava suhete võrgu. Niisugused pinge ja mõistmise väljad, mida neis näidendis muidu iial ei tekiks. Nii ka saialilledest ema ja tütarde suhetes. Ingo Normeti õnnestunud hoogsa tempoga poiste lavastuse piloksi bluus puhul meeldis. Mulle äratas lugupidamist just etenduste stabiilsus sest see on ju niisugune väljaelamise või möllamise tükk. Ja kuigi rollid mõistagi elavnesid, muutusid sundimatu maksja orgaanilisemaks ei läinud keegi mängust välja või soleerima. Kindlasti olenes see lavastuse konkreetsest rütmist ja läbi komponeeritusest. Tundub, nagu oleks Ameerika noorsõdureid drilliv distsipliini kool hakanud külge ka osalistele. On seegi lavakooliseaduspärasusi, et ei mängita kattetult üle, et hoitakse püsisidet rolliga, ei lasta end laval lõdvaks, ei lubata endale kahtlast luksust esineda alla oma võimete. Ju leiaks teatrikoolist ka vastandmärgiga näiteid. 16. lennulavastustest oligi piloksi pluus. See kõige hullem, sest lumivalgeke ja seitse pöialpoissi oli vaid hetkes ära. Viimasena tulnud Elmo Nüganeni lavastus nukkude akadeemia võinuks nende jaoks ehk sündida ka ajaliselt varem sest keskendus enam välisele väljendusrikkusele keha Tehnikale liikumisele jäi nagu õppetöö resultaatide avamiseks. Ka lavastusse peidetud poeesia ja elu mõtte otsingud ja küsimused olid minu sisetunde järgi peatatud varasemas eas ja faasis, milles Kuueteistkümnes lend oli juba möödunud. Ehkki taoliste väljendusvahenditega polnud nad ju varem publiku ees käinud. Ja küllap hõlmasse lahkumislavastus ka nostalgiavarjundit ning kokkuvõttet oma bravuurselt muusikali või sõu lavastust nagu seitsmenda lennu kosjasõit või 13. lennu Oklahoma Kuueteistkümnendal lennul ei olnud. Tundub, et nad ei vajanudki seda tingimata. Nende põhilavastused on siiski Tšehhovi kolm õde Priit Pedajase lavastuses ja Madis Kõivu Aivo Lõhmuse põud ja vihm Ingo Normeti lavastuses mõlemad väikestel lavadel. Kaalukad näidendid sügavate rollidega ja võimalustega mõelda inimolemuse saladuste üle. Need kaks on kumbki omal kombel lavastused, mida teatrikoolis heal juhul ikka ette tuleb. Millest on kahju lahkuda või mõtled, et aeg ei peaks veel ümber saama ja mis just oma lõpetamatuse võluga enda külge köidavad ja vaataja hinge rahutuse jätavad atmosfääri kimise ja katkemise hetki mäletama sunnivad. Ilmselt oli põud ja vihm algusest peale terviklikum ja ühtlasem lavastus. Kolm õde aga sisendas vastakaid tundeid, ärrituse kirmest, mõne rolli ebakõlalisuse puhul kuni vaikse hingerahuni. Kolm õde nägin 16. lennulavastustest kõige rohkem. Ja see on üks neid lavastusi, millest sisetunne käsiks kirjutada, aga mis jääbki tõeliselt fikseerimata. Ehkki sealsed rollid hakkavad kaasa kumisema edaspidigi 16.-st lennustunud näitlejate uusi töid jälgides. Tegelaste suhtlemine oli kolmes ões ilmselt kõige elusam ja varieeruvam. Mitmed rollid muutusid etenduste käigus üsna ootamatult, keegi võis avaneda uuest küljest. Keegi võis vahepeal ka kaotada, kord saavutatud tundlikkuse või mõtestatuse ent vastupidi, oli sagedamini. Erinevais koosseisudes, muutusid huvitavalt, suhtlemisvarjundid oli väsinumaid, enam laokil meeltega, etendusi oli üle meelikumaid, hetki oli pingestatud, traagikat oli juhuslikku ja sihiteadlikku eneseleidmist rollis oli haakumisi ajaga lavastuse ümber. Eriti hakkas aeg vastu ja kaasa kõndima Tseebud tõkini rolliga mis oli lavastatud imelikult refräänseks tähtsaks, mis algul tekitas kõige suuremat võõrastust ja nõutust kuni oli hetki, mis sellegi rolliga väljendatud hoolimatu künismi viisid Tšehhovlikku helistikuga all hoovusteni. Ja muidugi need igal etendusel erilise vaikse intensiivsusega kõlanud ilusad laulud mis väljendasid peamist hingepõhjas peidetud igatsusi ja ühtehoidmise lootust, avaruse ja vabadusetaju. Tundub, et mõnegi teise lennu puhul oleksin ma rääkinud nimesid pidi ka eraldi või tahtnud kedagi välja tuua. 16. lennu ümber ja lennusees loodud suhtumised, tõsine ja töine õhkkond võtab selle tahtmise ja on natuke rahutu, mõelda, et nüüd kohe saab igaühest omaette nimi teatriafišil või siiski terviku tunnetaja ja mõistja osaline lavastuses. 16. lennunoored ja uued hääled on kõlanud ka reklaamiklippides kaadri taga. See on tänases ajas paratamatu, on aja märk, aga ei ole tegelikult nende moodi ja ma tahaksingi soovida, et see maailm, mida reklaam võiks endasse koondada või sümboliseerida ei saaks neile kunagi päris omaseks või koduseks. 15 noore näitleja jaoks on kool lõppenud. On hea meel, et Ingo Normeti, Meeli Söödi ja teiste asjaosaliste tööst on tulu tõusnud. Sellega on lõppenud ka meie saade. Kohtumiseni kuu aja pärast.