Üks kalur läks koeraga merele, paat lekkis, mustad pilved. Nii näen seda pilti ma ja isa talle ütelda. Üks naine läks nuttes tänavale, laps sai, kodu jäi valveta. Nii kuulsin, mina jäin mõtlema. Läks, tema kodunt jäi valveta. Üks poiss tahtis suureks saada, aga rohi jäi rinnuni. Nüüd igavesti ta kah lapkasteheina sees ringi. Oma luuletuse üks kalur läks koeraga merele, luges pliidi. Tänase muutonoomingi saates anname sõna kõige Keyerile ja Ivan Haabiskine. Ühine on neile vahest see, et mõlemad on hariduse saanud Tartus. Mõlemad hakkasid oma kirjutisi avaldama 70.-te aastate keskel. Mõlemate katsetusi on ilmunud ajalehes Tartu riiklik ülikool. Noorte hääl edasi. Mõlemad on praegu aktiivselt tegevad noorte autorite koondistest, mis ühendab kirjutamisest huvitavaid noori. Juhan Habicht on Tallinna Noorte Autorite koondise esimees. Priidu peier on Tartu Noorte Autorite koondise juhatuse liige. Juhan Habichti kirjutab proosat. 1983. aastal ilmus tema debüütraamat Eerivad kivid rataste alt. Kaanekujundus on punane, valge, must. Selle raamatu kriitika kohta kirjutab näiteks Olev Remsu. Näib, et Haabistun üritanud raamatusse raiuda mingi uue nooruse vereva esiideoloogia. Maarja Kivistik kirjutab, et veerevad kivid ongi eelkõige ühe ala põlvkonna raamat, mis adressaadist kuus-seitse aastat noorema ja sama palju vanema lugeja jaoks on juba kauged. Ei anname sõna Juhanhaabiskile. Et kirjutate, kas on see juhus, hoid? Kirjutamine ei, see ei ole juhusega, töö minu jaoks on üks meeldiv võimalus iseennast avastada, iseenesest midagi välja kaevata. Mis muidu seal jääksite võib-olla kahe silma vahele ka inimese kohustus või eesmärgiks peakski olema, et kõigepealt iseendast aru saada, mida ta siis üldse tahab, ega ei saa enne inimene elada rahus ja tasakaalus teiste inimestega ega ümbritseva loodusega millegi muuga, kui ta mingit seesmist tasakaal, aga rahu ei ole saavutanud, kõigepealt mul on ka tunne, ma satun kuuluma niisugusse sulgudes ala põlvkonda, kellede hulgas juttude kirjutamine olgu luulega, kas on, aga just juttude kirjutamine eriti populaarne jale? Ikka otsitakse, et kes need nende aastate esindajatest nüüd välja ütleb, mida nemad elust arvavad ja ilmselt siis kriitika ootas ja otsis mingit sõnumit minu juurest ka täiesti tuli nii välja, et kümmekond aastat noorem sell nüüd pöörab selle raamatu poole, kui nüüd oodates, et vanem vend laheks midagi targad sõnad peale ütleks, kuidas elama peaks ja ja teist sama palju, võib-olla vanem siis vaatab jälle, et mismoodi need noored nüüd tahavad asja korraldada. Juhan Aavik, teie olete Noorte Autorite koondise esimees. Mida Tallinna Noorte Autorite koondis endast kujutab? Seal on paarkümmend noort inimest kes päris korralikul tasemel jutte ja luuletusi kirjutada mõistavad. Aeg-ajalt keegi loeb ette, mida ta on viimasel ajal teinud ja valmis saab. Raamatute autoritest on meil kirjas Rein raud, Ilmar trulli, aga Talviste, viimane leid, kui nii võib öelda ka niisuguse nime varjunime omanik nagu maks harnool. Kellega teie tunnete, et nendest moodustate ühe põlvkonna Mõni on musta jutt, mulle päris meeldivad, peaks ehk tulema kirjastusest välja Urmas Miku jutukogu hea täiesti ei ole kunagi luuletuse kirjutanud üsna pisikesest poisist peale proovinud mingisuguseid sõnu ja lauseid ritta panna. Võib-olla mingi Esscapistlik moment, kuigi seda ei ole ka ilus öelda, sellepärast keegi kirjutab, et minna hoopis teise maailma elama. Nii ma neid veidraid muinasjutulaadseid asju enda jaoks tegin pisikesest peale ja ma ei saanud siis päris aru ja, ja siiamaani päris aru, mis, mis vahe on niisugustel lugudel ja päriski seal. Nii nagu teie teete, nii, nad peaksidki välja nägema. Ei, mitte seda, aga et niisugusi asju palju oleks, ei oleks ka keelegi asi ikka igaüks, olgu. No üks kindel suhe on muidugi see, et kirjutati endast natukese noorematest kirjutada sellest perioodist missal Endal nagu juba läbi elatud või natuke selgemaks saanud. Vahepeal oli hulk raamatuid, kus suhteliselt noored inimesed kirjutasid vanainimeste probleemidest, see tundus nagu veider, ma kardan, et kriitikuid huvitas rohkem see, mida kirjeldab üks noh, ütleme siis, 54. aastal sündinud inimene rohkem kui see, et nad Neid tegelasi mingisse hetke konkreetsesse vanusegruppi paigutada oleksid püüdnud. Milline on teie tavaline öine argipäev? Hommikul nagu kõik inimesed, eks ma lähen tööle. TPIsse vaatan, kas arvutusmasinaid juba käima pandud, programmeerija töö, mida ma teen, see meenutab minu jaoks kirimalet natukese, mina teen käigu, siis ootan mitut moodi, teine pool, et arvutusmasin vastab. Ja ega arvutusmasin ei tee seda, mida sa tahad, et ta teeks, aga ta teeb seda, mida sa ütlesid talle, et ta teeks. Ja seal kipub olema suur vahe. On see programmeerimine ka suhteliselt loominguline tegevus siin vahel võib minna päris õhtu viljoni, mingeid pooleli on ja ennast parajasti huvitab ja tunne, et nüüd saab kohe valmis. Ei pruugi saada. Kas te õppisite õige eriala? Mõnigi kirjandushuviline läheb bioloogiks õppima. See ei ole see noh, selle koha pealt on õige, temaatikas on niuke meeldiv abstraksus sees mitmel pool. Et kõik need ruumimõistud ja sealseks muinasjutte küll teisest ruumist. Noh, kutselise kirjaniku häda on minu meelest see, et ta sissetulek sõltub sellest, mida ta kirjutab ja see rikub asja ära. Mis teil praegu kirjutamiseni? Mitu asja niimoodi ala kindlasti õige või optimaalne teha mitut asja korraga. Aga on pooleli kaks juttu ja üks näitemäng ja nad on kõik parajasti nii pikad, et neid paari nädalaga mina ei oska kirja panna. Ja kui tekkivat pikemat vahet sisse, siis seda raskem on uuesti süveneda, et sealt saaks nüüd samamoodi edasi minna üks teema, mida ma juba möödunud talvel ette võtsin, seal see vist liigagi kasutusel olev emantsipatsiooni teema, millele vastutasuks niuke naisterahvaste rüütellik suhtumine võib ära kaduda ja teine asi, mis pooleli all see oleks autovõidusõidu maailm, see on mind huvitanud juba päris pisikesest peale see oma riskide ja piirsituatsioonidega, seda saadakse kogu muu elu tihendatud mudelina ka kasutada. No viimasel ajal tuleb valvel olla näiteks selles suhtes, et lauset ei tuleks välja niisugused nagu Mihkel mutil. See Iraan ja nakkav, aga ei tahaks. Mis on teie enda jaoks ühe hea jutukriteeriumid? Inimene mõtleb läbi mingite veidrate sümbolite ja tal tekivad sees aeg-ajalt ilmselt mingid kokkukõlad või resonantsid. Aga midagi peab inimest riivama ja puudutama liigutama, ilmselt peab seal peale nende väliste sündmuste midagi peab vastava inimese sees vistele, ettekujutustele, maailma asjade käigust ja arengust ja mis on oluline ja mis ei ole oluline. Välisteraalsuste kirjeldamisest jääb nagu väheks selle jaoks. Kuuleme neid katkendit Juhan Habichti lühijutust nostalgiline valgus, mille loeb Margus Hunt. Nostalgiline valgus. On kevadsuvine niiske ja sa tuled sõbra juurest. Jalutad lausa naudid seda vaikset äärelinna ning seda, et oled hetkekski oma muredest vabanenud. Terve päeva hommikust õhtuni, mõned asjatoimetused välja arvatud, istusid sa oma kirjutuslaua taga, vaatasid vihmamis värsket kevadet ikka rohelisemaks pesi. Ent nii suurtes kogustes tundide ja tundide kaupa siiski halliks, üha kallimaks ning masendavamaks muutis. Vaatasid vihma ning üritasid jõuda ikka sügavamale lapsepõlve mälestustesse mis oli ühtaegu meeldiv. Tuleb ju lapsepõlves ikkagi ette väga kenasid elamusi, ükskõik kui tühised nad tagantjärele ka ei ole. Samas aga raske ning ärritav. Sest sa olid otsustanud kirjutada juttu mõnest eredamast mälestusest ja sellest, kuidas see sulle nüüd praegu meenub. Võimaluse korral kõige eredam Ast. Sa teadsid, kuidas seda tehakse. Eeskujud olid olemas raamaturiiulil Kauldingist, Lutsuni. Igaüks oli mälust otsinud mingeid otsustavaid pöördepunkte. Nüüd vaevlesid sina sellesama ülesandega. Sõbrale võisid öelda, et terve päeva ise teadsid ju, et rohkemgi paar-kolm päeva juba idanesid kasvasse idee sinus. Nüüd aga tunde ja tunde vihma vaadanud ei edenenud kirjutamine ometi. Kahe vihmahoo vahel käisid jalgu ettevaatlikult kõrgele tõstes ringi ümber maja. Põrnitsesid põlgusega, tigusid ja vihmausse, kes olid küll väljas üsna samasugusel eesmärgil kui sinagi. Ja võib-olla just äratundmisest see põlgus. Siis veendusidki lõplikult, et sel päeval kirjutamisest midagi ei tule. Et mõtted on puntrasse keerdunud ja sa ei suuda neid enam valitseda. Lootes vihma vahet veel pool tundigi kestvat lippasitsas sõbra poole. Ma ei tea, millise poole nimelt neid on mitmeid. Mõni võib olla väga hea sõber, aga kui ta elab teises linna servas või veel hullem teises linnas siis ei tule ta ometi sõbrana arvesse. Vähemalt sellisel õhtul kahe vihmahoo vahel. Niisiis, ma ei tea, kellega sa kohtusid. Pööraste kõik maailma mured, sinu loome vaevalt nende hulgas kaduv tühisteks. Või kiitis uusi, alles paberile, panemata tähelepanekuid. Veetsite mõned tunnid lihtsalt niisama jõite kohvi, kuulasite ära soovikontserdi ja osa keskprogrammistki. Leppinud sellega, et sa ei suutnud üles leida ja sõnadesse panna kõige tähtsamat ja ilusamat möödunus. Astud nüüd kodu poole ja märkad järsku kummalist Helendust. Lähemale jõudes taipad selle lummava illuminatsiooni otstarvet. Sa peatud ning imetled sinakas valges säras kasvuhoonet keset musta vihmaähvardustest rasket tööd. Aimad endani jõudvat päevavalguslampide osooni lõhna lausa võlulassiks moondunud alumiinium varbadest ning plastikust ehitisest. Taas selgemini kui möödunud päevadel. Kangestuvad mälestused lapsepõlves salapärast vihatud ja armastatud koerad. Luuremängude äärelinnatänavatel tantsutund algkoolis hingematvalt ilusad Ülased kevadises metsas. Ema lohutav käsi puruks kukkunud õuna pildiga taldriku kohal. Sekka millegipärast üks laudadest purre üle mingi ojakese. Meie saadet jätkab Priidu Geir. Mu süda on müügile pakkuda liha karnist, ta seisab, kes kapsa ja makse verisel liha letil. Mu süda on müügile pakkuda. Aga sa valid kiskavast sellofon pakendis suure sealihatüki. Mu süda on müügile pakkuda, kesta ostab, kui sina ei taha oma koerale tänagi pakkuda. Priidu peier töötab praegu Tartu riiklikus kunstimuuseumis. 1900 83. aastal lõpetas ajalooteaduskonna TEMA loomingut. Luulet on avaldatud kõige algusest 1076. aastal sirbis ja vasaras samuti loomingus 77. aastal Loomingu raamatukogus kogumikus kaheksa poissi ja viis tüdrukut 79. aastal kogumikus Noori autoreid, samuti Edasis noorte hääles. Priidu peier on kasutanud pseudonüümi partiniidel. Jack London Kerstimaarler liilialaks, Ado Viilup. Priidu peier, miks olete teie kasutanud nii palju pseudonüümi? Võib-olla sellepärast, et ma nagu häbenen oma luulet ja võib-olla ka sellepärast, et, et siis ma tunnen ennast vabamalt, siis ma saan nagu vabamalt kirjutada. Ma tean, et mu kõige lähemalt tuttavad ja sest mu luuda ikka pärinud sellest kõige lähemast ümbrusest ei tea, et just mina autor olen või saavad teada, siis hiljem viidad ja luuletada saada on siis, kui sa tunned ennast vabana. Kui sul ei ole mingeid selliseid sisemisi hirme, komplekssem, millega minul pidevalt siiski piinlen iga tühisemadki rida paberile vedades. Ja teine asi on ka muidugi see, et ma tunnen alati, et ma ei ole ju üks neid isiksusi, inimesi on minust rohkem. Mehel seda lõbu ei ole, et ta saaks oma oma tähendab last sünnitada. Võib-olla siis ma olen kah selles mõttes naasia elik mees, proovin siis sünnitada siiski teist inimest. Kanysi veidral sõdonimine abil ometi juba kirjutati, see oli üheksanda klassi suvel ja ajendiks konkreetseks ajendiks oli muidugi õnnetu armastus, millest rääkis ka seal esimene luuletus mida ma siin ette lugesin, siis ma olen pidevalt olnud ikka armunud ja just reeglina õnnetult. Kolmandaks võiks juurde märkida kaplatoonilisetavate ja veensist luga, juhtusin lugema ka nöödi detsembrit. See luulekogu õudus nõngate paar aastat hiljem ilmunud 73 ja see oli minu jaoks midagi täiesti uut ja seninägematut, ma lihtsalt tundsin, et et see luule ei ole midagi metafüüsilised, vaid ta on täiesti reaalne, et on olemas siin maailmas. Ja et ka mina võin midagi selletaolist kirjutada. Ennem olin ma küll ka luulet lugenud, aga siukest tunnet tekkinud, et ka mina võin midagi selletaolist kirjutada ikka midagi täiesti teispoolset. Aga siis toimus mingi plahvatus. Ja muidugi endale palunud ikka üsna suur produktiivsus. Ma ei kujuta hästi ette luuletud, kes kirjutaks palju. Kui oled ehtne luuletu, siis sa pead kirjutama palju ainult periooditi. Kui teie endast luule ära tundsite? Rohkem kui 10 aastat olete proovinud ise luuletada. Mis teie jaoks luule on? Minu jaoks on luule, on rahutus on pidev, pidev rahutus, pidev pakitsus, ühenda tahtmine, see on pinge. Kindlasti ei ole muud väljapääsu, muud lahendust, kui kui seal siis ükskord paberile panna ükstakõik pargipingile, kasvõi siis prügikasti peale, aga seal on tulnud luuletada. Lihtsalt on mingisugune istuv asend, oleks ühte kõik apteegis, bussis, trammis, mu õlule ei ole eriti lüüriline, tähendab, ta ei ole eriti tundeluule, vaid ta on mingis mõttes fikseerib seltskondlik sotsiaalne luule. Ja seotud ka mingi väikse sellise sotsiaalse grupiga, milles mõise rinidel ja sedavõrd-kuivõrd muutub. Mu ümbrus muutubki hindut mu luuleni. See on siis mõjudest rääkida, aga kellele ta suunatud on? Suunatud ilmselt siiski rohkem nooremale auditooriumile. Kuskil nii 15.-st eluaastast võib olla kuni 30. 35.-le sest ma ise ka nagu oleme ikkagi rohkem nendega osaduses seotada. Võib-olla jagama siis seda nende tunnet rohkem ära. Aga ma kirjutan mitmes laadis. Ja ega mul on ka lüürilisi asju. Iga erineva väljenduslaadi jaoks on erinev pseudonüüm või nimi. On küll on, proovime ikka mingit erilist stiiliseerus välja pidada iga iga isiksuse puhul elustiili ja siis ka luulestiil On Lomend ja hanged väljas. Autod libedaks sõidavad, teed, ma kõnnin, ei roosteta haljas. Kui kuusepuu, seisan ta ees, pead, noogutan tuulega kokku kõrva, sosistan kummalist viit. Olen üksi, ei vaju veel kokku toetatist, ukse biit. Ja minul on heledad juuksed. Niikaua kui tajuvann ja lund nii kaua on nemad mul siuksed ära pleekinud ja kahvatunud. Kastanihabemed. Kas mängid kitarril veel aknalaua peal, jalad rippu, all tänavakuristik öös ja kastanihabemed ellimas õhus, kõik õitseb, kõik õitsele lööb. Kas meeles on ikka veel lood neist pöörastest aegadest vaga punud, kui ava seedumi jälle näeks onud kui laenatud rubla ja kopikad taskus, käid kulunud pükstes ja sandalettides laokil kas midagi ikka veel tuikab, sest veres? Ikka veel seda suveajal praokil kitarril mängitsa aknalaua peal, jalad rippu, all tänavakuristik öös ja kastani err, helmed hellimas õhus. Sind üleni endasse lahkides. Taevas pea kohal on täis kitarrikeelte pealt tõusvatest, tähtedest. Miks te just niimoodi loete selliste aktsentidega? See on lihtsalt mingisugune sisemine rütm mis võib-olla joritseesis vastutame kõigil harmoonia rütmireeglitele, aga seal mingi sisemine rütm, tavaliselt ma olen ka väga tissarmoon väga ebakõlaline kogu oma olekus ja ja ilmselt ka siis seda hulka luulas. Ja rütm on siis samuti samuti veidikene siis ebakõlas nagu kogu see mu elule. Heerinud ja häirib ka edaspidi. Ükskõiksus. Ja seda ma kohtan enda ümber. Millistes elus väga tihti ükstaskõik, mis avaldamis valutama, siis alles on siis bürokraatia või? Ja kui mu luul on mingi mõte ta nüüd, siis on just see, et anda oma elule ja selle oma elu kaudu ka teiste elule mingi mõte. Siiski mu luule on eetiline ja sõrmundaatus olla olla siiski eetin mingis mõttes ka vaatleja, kuigi ma olen väitnud just vastupidist. Et olen vaid vaatle, aga see on lihtsalt ärritamine. Seda luulet lugevat publikut just oma ükskõiksuse soomusrist välja meelitada, sammusele purustada. Luula surm on just see, kui seda ei võeta vastu ei hästi ega halvasti, vaid nii keskmiselt käib kah ükskõikselt. Milline on teie arvates praegu noorte loomingu üldine tase? Eks mul ole muidugi mõnevõrra raske seda põlvkonda iseloomustada, sest ma ise ka olen selle asja sees, ma ise nagu kuuleksin ka silla põlvkonda, kui on tegemist uue, tõesti uue põlvkonnaga, siis olnd olemas ka mingi rahulolematus selle praeguse kirjandusliku situatsiooniga. Meie luulet proovib kah mitte seda maailma ainuüksi kommenteerida. Ja mingeid ilusaid elamusi pakkuda vaid püüab püstitada probleeme, peab näidata ka alusatele kohtadele meie elus pead, ühesõnaga muuta veidikene ka seda maailma muuta sõna abil teha teda paremaks ja mõistlikumaks. Paljud kriitikud, luulelugejad arvavad, et praegune luule on jõuetu, virise ja ilma just nimelt eetikata. Vähe esteetiline, kõik on eitav, protsiv. No eks see rahulolematus noore põlvkonnaga muidugi mõnes mõttes ka õigustatud, sest eks tasemelt on seal üsna erinevaid. Ma võiksin iirlased oma kolmikut pakkuda. Aado Lintrop ilmaltrull ja Jaanus Tam, need on andekad noor Mäedo. Nende luuleonu jaoks. Huvitav ja kaalukas sõna eesti luulesse. Siin on ka teisi, kas või viimasest sõnast, jättis väga hea mulje, jättis maxarnoon ka Tõnu Toomik. Tundus päris huvitav. Mis on teile oluline ja kust saate teie jõudu? N vastutust ka rääkisime sellest oma iga hinnaga, sellest vastu seisnes selle ükskõiksusega. Tunda vaesusele ja laiskusele selle parodeerimine. Südamele. Siis kõige tähtsam minu jaoks on just paktiviseerida panna tuhandeid inimesi mõtlema luulelugeja lugejaid muidugi eelkõige. Et nad näeksid probleemi, et nad ise oleksid võimelised millegi üle otsustama ja, või ei ütlema. Ja kust ma saaksin siis jõudu, oma väljaastumist, eks siis ikkagi. See on mu enda isiksus endas, viha, jõud. Ja samas kolis muidugi. Ja sedasama tähendab toetus, mida ma tunnen oma põlvkonnast. Tunnen kogu meie elust siiski uhkavat. Ma usun, et vanad tõed on võimalik panna elama uut ja huvitavat elu. Puud puud, puud. Südamehaavad on haaval Lepal kurblase põlv, isegi tammel on olnud raske, karm lapsepõlv. Tema käis noorest peast karjas, kulaku taludes, Kasel kõik lapsed on saadud vaevas ja valudes pihlakapreilid kord tahtis ihaldas õunapuu, aga ei saanutad teda kumbki nüüd õnnetu ojade ääred on mõrkjat pajude halamist täis. Nendega juurest suur õnn see kaarega mööda käis. Akna alla õbluke Vaher külmetab, kleidi väel ootab ta vaeseke malmi tagasi sõjaväest. Loida Sa luule sütitav leek, praksuja ragiseb pingest, noored kultuuripõllule kuldterasid külvama mingem, vaimustus rinnas nii, lähme ahoi, kanna sees loomingu lipu, endine viljatu raamatukoi täna viib selle mäetipu rahvale raamatuid, värskeid ja häid. Vajame jõudagi tunnil nende kallal, nüüd murravad päid noored, meil südame sunnil. Mardil on välja kukkunud poeem, Kirjastus taastub trükime kohe, milles probleem? Soe ja südamlik vastus. Tiiulon siledat sisu ja vorm, kelmika elulil, õrn ohe. Talle naeratab muidu nii morn toimetajagi kohe loidasa luule sütitav leek, loida ja kasu ja praksu anname sinule kirjandus. Me kogu oma jõu jaksu.