Keskööprogramm tere õhtust. Algab keskkava helgale, kes veel luulet naudib. Aga kes on Helga? Sellest pisut hiljem. Mina olen Mari Tarand ja kolmapäevane keskne saade on nagu tavaliselt kirjanduse sõpradele. Täpsemalt neile, kes veel luulet naudivad, kuigi Tänapäev mõnikord kipub luule minevikunähtuseks kuuluma. Täna. Me oleme selles saates siin neljakesi. Meeli Sööt ja Tõnu Mikiver loevad luule näiteid. Ja Sirje Kiin ja mina püüame luuletusi kommenteerida. Pühendusluuletusi eesti lüürikast nimelt. Neid on üsna palju. Alustagem siis helgale, kes veel luulet naudib. Sa luulemeelne laps su nime kõlast, kui paistaks selge kevadpäev. Veel elu kibedust ei kanna õlad, vaid värsse leitsvad väiksed käed. Kaks tarka silma teesklematult kaevad, kui öise taevasina põhjamail. Tänavate tuuled pole puhkunud vaid päevitanud mereranna õhk. Su maailm alles, valad, luule, suhkrust. Ta hääbumist ei nõua täidet, kõht. Käid kitsel kuulil süütu naeru, vilge. Kui võõra küsi, kimbutab su käed. Kas kasvab naerust isa mõru pilge või põhjamaise ema süda? Saastatega peatselt sirgud klikaks ning tõsielu võidab luuleväe. Mu mälestustes. Jääd sa lapseks ikka. Me käime üle teineteisest mäest. Tegemist on Juhan Sütiste luuletusega. Jaa, kuulajad võib-olla mõistatasid ära, kes on Helga? Võib-olla mitte, aga siin on orientiirid olemas. Kas kasvab naerust isa mõru pilke või põhjamaise ema süda? Tegemist on Gustav suitsuga ja tema abikaasaga, Aino Tavo suits, soomlanna, nagu me teame ja nende tütar Helga on olnud see laps, kellele Juhan Sütiste selle luuletuse pühendanud. Aga see luuletus tekitab assotsiatsioone ühe teise kuulsa lapsele pühendatud luuletusega. Just nimelt Gustav Suitsu luuletusega ühele lapsele. Ja selle üle on ka võib-olla lugejaid mõnikord mõelnud, et kes on see Gustav Suitsu luuletuses üks laps, kelle hele naerda tuppa äkki paikas. Su hele naer mu tuppa põikas suhele naer mu raamatute nukrust läbi lõikas kui järve aer. Kaks palmikud ja lohud, kelmid põsis kaks palmikud ja silmad säravad needema mõisi kaks salmikud. Ja kargia kihksu, rõõmsaid tantsu jalus. Ja karjakihk. Nüüd mängib tuulis päena terves talus su eluvihk. Aprilli kurb. Nii läbi elu, pisi aprilliurg, laps, lustiline, ära iial küsi, miks olen kurb. Las tantsivad su kergemeelsed jalad. Las tantsivad, oleks lahti neil kõik mängualad ja päiksemaad. Kuid vägitöö on leinanaerdes kanda. Kuid vägitöö on vilistades käia leetriranda. Kui langeb öö. See on ikka üks tuntumaid eesti lüürika palu üldse minu arust. Jah, ma usun küll, et read su hele naer mu tuppa äkki põikas, on ikka igale eestlasele koolipõlvest meeles, kui mitte muidu. Ja kirjanduslooski on selle üle vaieldud. Kas see on õieti pühendatud ühele lapsele või armastatule näiteks kampmaa kirjutas oma 30.-te aastate kirjanduslugudes, et see on suitsuarmastusluuletus ja seda on ka mõnedes antoloogiates esitatud suitsuarmastus luuletusena. Aga Nigol Andresen, kes on lähemalt uurinud ja päris põhjalikult selle luuletuse struktuuri ja, ja sisu analüüsiga tegelenud on leidnud, et see siiski ei ole armastusluuletus, aga need mõlemad jäävad hüpoteesiks. Andresen siis arvab, et see on tõepoolest ühele lapsele, kuid millisele lapsele seda ei ole kirjandusloos veel keegi jälile saanud, aga Andresel on küll jälile saanud selle, missugused eeskujud selle väga keeruka ja haruldase vormi vormiga luuletuse puhul on olnud ja siin on viidatud nii Götele kui ka vere luuletajale Solocupile, kellel on täpselt samas vormis luuletused olnud kirjutatud ja Andrese arvates on küll, on seal küll pigem viide Götele ja eelkõige Göte luuletusele needesceblebden, mis Sanga tõlkes pealkirjaga armastatu lähedus. Nii siis see Göte eeskuju viitab küll jälle sellele, et seal võib hoopiski olla armastusluuletus. Nii et jätaksin ikkagi otsad lahti, kas on lapsele või armastatule kirjutanud? Aga sa ise, kui jätta kõrvale, et sa oled kirjanduse uurija lihtsa lugejana, näiteks mina ei ole luule lugejana seda iial muuks pidanud kui tõesti lapseepuhtusele ja, ja siirusele pühendatud luuletuseks. Jah, aga kui nüüd seda teades seda versiooni, teades, et see võib olla armastusluuletus, siis ma pean küll ütlema, et selles ulatuses on selline õrn erootiline värelus sees ja loomulikult võib see ka olla mingi lapseohtu neiu suhtes tekkinud tunne. Nii et kes seda teab, ka Kristian Jaak Petersoni, Alo luuletustes. Me ju vaidleme ja mõtleme siiamaale, kes võis olla armastatu küll, võib-olla ideaal, keegi kujutletu ja mis soost, kas mees- või naissoost sedagi me keegi ju praegu täpselt ei tea, me võime seda ainult aimata. Luuletuse võlu ikka selles seisabki, et palju asju jätki, aima. Kuid nüüd oleme otsa lahti teinud selle pühendusluuletuste teemale, see on nii ääretult lai, et mulle hirmu peale siis 10 saadet teha või, või mitukümmend. Sest pühendusluuletus on ju nii väga mitut liiki. Ja kui siin suits oma luulega juba sisse tuli, siis suits oli 19 aastane noormees, kui ta kirjutas Juhan Liivile pühendatud luuletus tuse käkimäe, kägu, mis on meie luule klassikasse jäänud. Ja mida me nüüd kohe kuulame? Päikene paistis nii palavalt. Käkimäel kukkus kägu. Karjane vaatas ka sealt igatsust helkis nägu. Oleksin kägu, siis tõuseks maa käkimäe, kuuse latva. Peipsid, kust saaksin vaadata ülese laane katva käo-na, siis kukuksin ilmale. Mis ma näen Salakesi kui nagu peegel mu silmale sätendab Peipsi vesi. Olen nii noor, Evel, jaksa maa ronida kuuse latva. Peipsid, kust saaksin vaadata ülese laane katva? Oh kui metsa seda poleks sees, varjamas, vete vilku. Oh, kui poleks nii, väikemees, küll siis küünitaks pilku. Aga tuuled, kui puhuvad, kuulen ma Peipsi hüüdu lained randa, seal uhuvad, sinna tunnen ma püüdu. Karjane kasvas jah, jaksas ta ronida kuuse latva sealt päris Peipsid sai vaadata ülese laane katva säält tema kukkus silmale, mis nägi Salakesi, et nagu peegelda silmale sätendas Peipsi vesi, jääd seal peeglis, end kujutas Ranlase majakene kalameestele vee ujutas kõvasti tehtud vene laanes, aga kasvas, liikus ju. Varjusid laotada lahku, säält aita ei Peipsi vägi. Unustanud käo on koguni need, kellel korrada kukkus. Kas siis kõik tänugi täiesti kukkuja vastu hukkus? Eks tema kukkunud ilmale, mis nägi Salakesi, et nagu peegelda silmale sätendas Peipsi vesi, jääd seal peeglis, end kujutas Randlase majakene kalameest üle vee kujutas kõvasti tehtud vene Johan Liivile on väga palju luuletusi pühendatud ja ka meie teistele kõige suurematele luuletajatele on teised luuletajad neid pühendanud. Aga Juhan Liivi auks on koguni üks kogumik koostatud ikka Liivist mõeldes. Ja mäletatavasti seal on ka see Paul-Eerik Rummo luuletus. Võib-olla teda polnudki üldse, mis minu arust jääb ka meie elule klassikasse. Jah, mul on ka tunne, et see külmetava järve kujund seal Paul-Eerik Rummo Juhan Liivil pühendatud luuletuses on tõusnud võib-olla kogu selle sajandi eesti rahva traagika üheks kõige võimsamaks sümboliks ja ja kindlasti kuulub see Paul-Eerik Rummo luuletus nende pühendusluuletuste hulka, mis kasvavad, et nii-öelda võimsamaks sümboliks ja suuremaks kunstiliseks üldistusvõimeks on suutelised kui lihtsalt ühele isikule või teisele isikule v luuletajale pühendatud luule, et see ongi minu meelest üks paremaid pühendusluuletusi liike, see, kus kunstiline kujund kasvab üle omaette selliseks võimsaks vahendiks. Nojaa, sest et mõned niisugused pühendusluuletused on oma olemuselt juhuluuletused tõesti, mis alati ei pruugi elada kauem, kui just neid päevi. Jah, selline luuletus eeldab ikka ka selle teise osapoole tundmist, aga kirjanduse lukku jäävad ikka rohkem sellised luuletused, kus ei pea alati eeldama seda teise osapoole tundmist, vaid seal sisaldub ka mingi uus kvaliteet. Uus, selline kunstiline kujund või, või uus kunstiline teave sellele inimesele, kes võib-olla seda teist osapoolt isegi mitte ei tunne. Et see on minu meelest üks mõõdupuu, millega neid pühendusluuletusi mõõta, kas ta nüüd juhuluuletus või mitte, et kas seal on midagi rohkemat kui ainult üks ühe inimese teise tundmine teisele pühendumine. Siis ma tahangi võtta ühe luuletuse, mis on omamoodi marginaalne selles kavaski. Kuna sina oled Kersti Merilaasi uurija ja hästi tunnete, te olete minust monograafia kirjutanud, siis võtan Kersti Merilaasi esimese vapustava ja vaimustavat nooret loodud luulekogu maanteetuuled. Ja siin on üks luuletus pealkirjaga ess veele. Mu mälestuses valge Lääne rand on nagu habras tuule, keri liivas ja merepark kus sinu kerge kand maa niiskust ingli kombel vaevu riivas. Kui kaugeid avarusi nälgides jäin tundmatutest maadest unelema siis eemalt laste mängu jälgides mu kohal naeratasid, nagu ema. Sulle ammu koduks saanud šansse oli see ja nopitud granaadas viinamarju. Sind päikselist randadel Sudee tõi Pärnu hämarate puude varju. Onloovris õhtukiirte kuldses joassinud vanad meistrid vaimustanud siiralt. Siin on su suitsuvärvilises toas koos kõrvu Bergmann, luts ja sünge piiralt. Ja samas seisab raamatute riit, kust levib mitme ilmakaare hõngu. Kui sina nagu ärapöördes siit juustes hoiad hõbedasi lõngu. Need, kaunid suvepäevad läksid pea, mis koos meid pargi haljusesse kandsid. Ma aiman, et sa isegi ei tea, kui palju usku sina mulle andsid. Kuist nagu templi võlvistik, kus need madonna pilt mu mälestusse hõõgad. Üks käsi hoidmas sinihalli rüüd. Ja teises lumivalget kuremõõgad. Ja kuigi sa mind sõbraks hüüdsid ning ma oma käe su pihku võisin panna jäi sinu imeliselt habras hing oli tabamatuks, nagu jumalanna. Mina ütlen, et mina ei teadnud siiamaani, kes SP on, võib-olla polnud sellele kunagi mõelnud, sest see ei ole Kersti Merilaasi niisugune eriti tugev luuletus, millele oleks hiljem oma hilisemates kogudesse üldse sisse võtnud. Ega minagi poleks teadnud, kui mul ei oleks olnud juhus, võimalus seda Kersti Merilaasi endalt küsida? Ei, see oli 80.-te aastate keskpaiku ja siis ta ütles, et see luuletus on pühendatud Barbaruse abikaasale säuts barbarusele kellega Kersti Merilaas tutvus 38. aasta suvel Pärnus siis kui ta hakkas August Sanga perekonnas käima ja vanematekodu külastama oma tulevase abikaasa kodu koosveedetud Pärnu suvepäevadest. See igatsuslik mälestusluuletus räägibki. Kuid samas on see tulvil Kersti Merilaasi enda igatsust kauni inimhinge ja kaunite kunstide, aga ka tema enda teostamata jäänud kunstiõpingute järele, mida Pariisis käinud ja kunste õppinud. Säuts Barbarus samas valdas ja meri laasile meenutas. Ja pühendusluuletus minu arvates mõjub isegi natuke liiga senti mentaalselt. Aga samas siiski sellise siira vaimustuse joodsa kohesusega kirjutatud. Säuts Barbarus oli kena daam. Esimest korda Kersti Merilaasi õnnestus nende pärnu jõukas kodanlase kodus näha nii palju kauneid raamatuid, kaunist mööblit ja kauneid pilte seintel. Nii et see Porbaruste kodu jäi temale nagu sellise vaimse kodu sümboliks elu lõpuni. Johannes Barbarus polnud ju tol ajal lihtsalt laenult. Luuletajad oli arst, kes teenis väga hästi tolle aja kohta. Ja kui me mõtleme, kuidas, mis oludest oli Kersti Merilaas ise pärit Barakidest pisikestest üüritubadest tulnud, siis on täiesti mõistetav, et see, see vaimustus ja selline ahne janu sellise vaimse kauniduse ja, ja vaimse olemuse järele selles isiksuses selles Essbees ehk sissejuhatus Parboruses tema jaoks kehastus. Nüüd heidame veel ühe silla, August sangast oli juba juttu, aus sangal on luuletus on jälle öö ja siin ei ole küll konkreetseid peal mingisugust pühendustega rida, aga siin tõuseb jälle meie ette seesama Gustav suits, August Sang nimetab teda kui oma õpetajat. Ja minu meelest see luuletus ka igatsus sinna, oma noorusmaale, nii nagu seda on ka teistele arvujatel ja ja nagu hiljem, Kangral on see motiiv kõige tugevam, et sinna Tartusse tagasi ja veel kord läbi elada, neid aegu. Neid kujunemise, õppimise ja alma materiga ja õpetajatega seotud aegu. Siinsis August Sanga kummardus Gustav suitsule. On jälle. Ja jälle mina, nii nagu muiste, tudengina käin tulnud auditooriumist kesklinna tumma jõululumist. Kuu akadeemiline veerand on tähetorni poole keeranud. Kontuurid justkui joonestatud. Ent kõik on ümber hoonestatud. Ja asjata. Ma ootasin maja, kus elas kord mu õpetaja mu tähtteejuht, muu tuulemaal möödaniku, luulemaal. Ta kätt näen, kõhna soonilist ta naeratust, iroonilist. Oh, mälestuste mühav Jordan. Ma käin ja kalleid ridu, kordan kui tihti nende rõõmust raevust Ma olen joonud nagu kaevust. Üksele täht mu kohal tuikab. Üks kauge vedur välja, huikab mu sissepoole pöördud karje. Madaga leinan kalleid varje. Ent võimatu on tulla tal tammugi on mulla all. Ja ees on uued katastroofid. Järgmine autor, kellelt ma olen mõned luuletused siia saatesse valinud, on Ain Kaalep. Kui vaadata Ain Kaalepi luulekogusid niimoodi sirvida, siis temal on neid pühendustega luuletusi suhteliselt palju. Ja ma võtsin ühe kogu ja sealt vaatas mulle vastu väga tuttav luuletus Tepandi laulduna. Hästi tuntud ka paljudele üks kask ja selle all on pühendus. Kas sa tead, kellele sa mühedantseri? Selle all pühendus Mati Undile, ma saan aru, kui oleks veel tegemist kassiga. Aga kasega ja küsisin Ain Kaalepi käest, mis seos on sellel luuletusel mati hundiga. Ja Kaalep ütles järgmist, et kord vestelnud Nevad seltskonnas teemal pühendusluuletused, et kas on mõtet neid lahti muukimata nimetähti sinna panna, kui teistele midagi ei ütle. Ja siis oli Kaalep öelnud matile, et aga mina pühendan sulle täisnimega ühe luuletuse ja nimelt oma kõige värskema uuema, mis ma olen kirjutanud. Nii sai siis see loetusele pühenduse ja seal klaasmaastike kogus. Ta sellisena seisab koos selle pühendusega. Aga Kaalepile on üldse palju pühendusluuletusi, näiteks nagu August Annistile pühendatud hoomerast lugedes, mida saab tõlgendada kui kummardust üldse nii antiikväärtustele, aga samas ka nende väsimatu vahendajale, Annistile. Just nagu muistne laevur, kantud merest, nii võimukast kui aja enda vool. Kes kaua lausunud kallist perest, nüüd pärituules kihutab kui nool, et tunda rõõmu esimesest perest siis aga kohe kärsid tuimal kool, need aarded välja kanda laeva kerest, mis saadud imeretkelt igal pool. See kuld, mis oma sära eale ei kaota. Nende relvad, mida nüriks ja ei taota. Ja ootajaile anda andamina kõik saak, kõik kingiks saadu ning kõik ost. Niisama tunnen praegu end ka mina sest olen kaua lugenud hoomerost. Ain Kaalep on üldse selline luuletaja, kelle loomingus on nii-öelda kunstil ja kaunite kunstide väga tähtis inspireeriv osa ja paljud tema luuletused räägivadki mingitest kas kunstiteostest, maalidest, kirjanikest või või mingitest kirjanduslikest nähtustest ja, ja ka vorm on talle tihti olnud inspireeriv, just nimelt sellised klassikalised ja antiikluulevormid, nii et tema on üks selliseid mitmekesisemaid inspiratsiooniallikate poolest luuletajaid, kes meil üldse on. Ja samas nendest luuletustest kajaks nagu see tema nende aastate igavene refrään, et meil peavad Tartus olema ikkagi klassikalised teadused ja vanad keeled ja mida ta raius nagu oma Kartaago hävitamist kõikvõimalikel koosolekutel, konverentsidel ja kirjanike kongressidel. Kuni lõpuks teost. Ja aastakümneid see andis ikkagi kants vilja, nii et lõpuks me peame täiesti loomulikuks, et Tartu Ülikoolis taas on klassikaline filoloogia. Kuid on olemas ka üks luuletus, mille pealkirja all seisab pühendus Ainile. Ja selle luuletuse on kirjutanud Kersti Merilaas. Panime tähele ka seda, et see luuletus on kirjutatud aastal 1979. Lapsed talv on tulekul. Lill ei, õitselind ei laula. Astub vanaisakaru läbi vaikse härmatanud metsa, aula. Jätab kitsed kargama, kuremarjad soole. Astub viimast astumist oma osmi poole. Helkleb välkleb Hallis ajus maha murtud mullikaid, jahikoeri, nuhi, koeri ja neid teisi hagejaid. Jäi sul terveks kasukas, ole vait ja vagune. Egas midagi ei muuda. Urin ahjutagune. Ilmon haudjas unine päev ei paista, tuul ei puhu. Paned käpa kuklal, pistad piibu suhu ja sa enam mesi puist ei mõtlegi. Ei kaera, kippu. Lumi heiskab katusele. Valge rahulipu. Kersti Merilaas elas mitmed talved ja suved Peedul, kus elas ka Ain Kaalep ja nad olid kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel seetõttu juba niisugused head sõbrad ja naabrid. Ja jagasid teineteisega nii kirjanduslikke kui poliitilisi muresid. Ja üks selle mure väljendus tegelikult nende võib-olla pikkade õhtute vaidluste tulemus tundub olevat ka see luuletus. Tahaksin siinkohal meenutada 40 kirja Loogased seotud seika siis, kui Kersti Merilaas oli saanud oma pojalt Joel sangalt 40 kirja teksti mis ei olnud veel ära saadetud ja millele alles korjati allkirju. Ta oli sellest väga südamlikult sisse võetud ja tahtis asjas ise kaasa lüüa ja läks seda õhinal Kain Kaalepile näitama, kuid Ain Kaalepi kaine praktiline meel ja säästlik hoiak Eesti rahva suhtes, et meid kõiki ei tohi lasta hävitada igaks juhuks halvimaks, tuleb valmis olla, me peame olema ettevaatlikud, jahutasid kersti lapseliku õhina maha ja ühesõnaga Ain Kaalep tegi Kersti Merilaasi selgeks, et see kiri ära saate alla kirjutada on liiga ohtlik ja panus tungivalt ka temal seda mitte teha ja Kersti usaldas teda nii palju ja võttis kuulda ja, ja sama ta soovitas ka oma pojale. Nii et iga kord, kui mina seda luuletust kuulan, kuigi seal aasta varem enne 40 kiri kirjutatud, siis vahekord just nende. Niisugune. Kahe sõbra poliitiline vahekord peegeldub minu arvates selles ulatuses ka selgesti. Mäletan minagi neid aegu, kus raadios Ain Kaalepi nimi justkui oli keelatud suusõnaliste käskude ja korralduste kaudu. Aga kui ükskord keegi lihtsamini raadiotoimetaja olevat mingil keskkomitee nõupidamisel küsinud lapsesuuga, et tahaks neid musti nimekirju näha siis oli talle vastatud, et kust te seda üldse võtate, et on olemas mingid mustad nimekirjad? Ja Ain Kaalep oli ka minu jaoks tartus, kes haapisin 60.-te 70.-te aastate vahetusel. Kuigi teda ametlikult ei lubatud ülikooli õppetoolile, oli tema minu jaoks ikkagi see nende aegade kõige olulisem vaimne isa ja kirjandusprofessoriks pean ma enda jaoks eelkõige Ain Kaalepit, kuigi ta ametlikult seda siis ei olnud, nii et tema mõjutas seda meie põlvkonna vaimsust. Niivõrd-kuivõrd ta seal ikkagi määras ja määrab ka praegu akadeemia ringkondade vaimset taset ja sisu. Kuid nüüd. Ta on siin üks huvitav paaris luuletus. Raudrohi ja raudrohutee on üks Debora Vaarandi ja Kersti Merilaasi vaheline väike dialoog luules. Kas kuulame kõigepealt raudrohi Kersti Merilaas, Debora Vaarandi-le? Tuisk kõvad, umbe kord meiegi teed istume mähitud seitsmesse salli. Soemüüri ääres Skaxeite kaks halli rüüpame mõrudat raudrohu teed. Siiski ei asjata maamunatallatud, kõrge päikene pea kohal käis kõike ja kõike küllaga kallatud. Veersecon täis. Veer Secon täis. Võsu on hõsutud viimne kuivakama. Värtnal veel viimne heie. Kui teised on saanud hakkama, saame ka meie. Tee on Debora Vaarandi luuletuse pealkiri ja nüüd, kus ma seda vaatan, imestusega näen ma, et vaarangi kogutud teoste luuleköitesse on sattunud ränk trükiviga, seal on luuletuse trateering 1960. Aga tegelikult, kui Kersti Merilaas oma luuletuse kirjutas 64. aastal olles saanud viiekümneaastaseks äsja siis see Debora Vaarandi vastus muidugi on umbes samast ajast või varsti pärast seda Siin pole kaasas lastei meest. See karm on sõprusrada Sa laulu teed raudrohuteest. Et mulle pühendada. Kas tõesti ühtki õiget õit mu jaoks ei õitse enam. Raudrohutee jah, ükstakõik, eks tervislikult kenam. Kui kulmudeni tõuseb hang ja meil on sõnad pärssis. Koos loeme pihus tassi sang veel mõnda vana värssi. Ja rüüpame raudrohu teed ja nägu Kreimpsutame. Kui sõprus käib ka hanges teed, ta pole loll, jalame. Debora Vaarandi Kersti Merilaasi sidus sõprus nad tulid ju pärast sõda tagasi luulasse suhteliselt samaealistena ja, ja sama kannatuste põlvkonnaga. Kersti Merilaas pidas Deburat nagu enda eeskujuks nende Stalini rasketel aegadel, kui nemad August Sanga karid Kirjanike Liidust välja visata. Tollane abikaasa oli Kirjanike Liidu esimees siis püüdis üks paar teist aidata ja vastupidi. Miski ei ole siin elus mustvalge. Mäletan sedagi, kui Kersti Merilaas rääkis, et sama päeva õhtul kui August Sang ja Kersti Merilaas Oled Kirjanike Liidust välja visatud, siis tulid Debora ja Juhan õhtul pakkusid oma rahalist abi nendele. Et kõik need seosed ja sõprussuhted säilisid. Vaatamata nendele rasketele aastatele ja oma Kersti Merilaasi elu lõpuni oli ta ilmselt kõige lähedasem sõber Deboraga. Et sellist kahe luuleta lähedast vahekorda ja sellist kerget võib olla omavahelist, isegi niisugust nöökimistuja Haasimist kostab sellest luuletusest küll. Ma ei tea, neljast osalisest nendes kahes paariskeelset juttu oli on siinpool ainult veel Debora Vaarandi ja ta ei pane pahaks, kui see väike anekdootlik lookesi ja ka juurde jutustada, et selle Kersti kirjutatud luuletuse peale, kus tema oma tegelikult veel küpses ja õitsemise ilusas eas vanaduse nukrust Devoorele pihib, olevat Juhan Smuul öelnud, et vana nagu üksi, mis ta teist kaasa kisub või midagi sellist. Aga no see on just nii, nagu sõprade vahel juhtuda võib. Kersti Merilaasi luules on ju selgelt näha see vaheaeg, see raske paus, mis August Sanga surmaga seoses tema loomingusse tekkis. Aga siis on Kersti Merilaasi ise kunagi rääkinud, ta tõusis sellest raskest olukorrast välja kuidagi luule najal. Ja et see oli Paul-Eerik Rummo luule, mis teda äratas. Hea ja siin ongidel luuletus vilepuhuja mõeldes Paul-Eerikule. Mustvalge maailm, ühel pool mustvalge maailm, teisel pool. Keskelt läks läbi roheline roheline poisikene. Võrratu vilepuhuja. Valge võttis ta paremalt, valge võttis ta vasemalt pani valged vastakuti, korjas kokku kamalusse. Valges ta valguse tegi. See luuletus vilepuhuja on lausa otseselt inspireeritud Kersti Merilaasi enda sõnade kohaselt Paul-Eerik Rummo noorpõlve luuletusest mille pealkiri oli kingitused ja see luuletus arendab sealset vilepuhuja motiivi väga kaunilt edasi. Luuletus üldistab minu arvates nii kahe luuletaja enda vahelist mõju seost, mis iga pühendus luuletuse puhul on nagu see põhiline kui ka luuletaja mõju maailmale, et see on omamoodi niisugune vaimne vaidlus, mida see, mida need kaks luuletust väljendavad. Ja meenutame seda Rummo vilepuhujad, kellel oli kolm kaunist sõna, sõna sõnatud nime nimetatud üks oli kuldne, üks hõbene ja üks oli valge, vaskine. Ja luuletaja kinkis need kõik tähe rinda tüdrukule ühe panin päikseks peale päeva teisel panin Kuuksi kumendama ja kolmanda panin ma täheksi. Merilaasi vilepuhuja son, see motiiv edasi avardatud kuni lausa valguse loomise avardatud kuni lausa valguse loomiseni ja looja kui pillimängija, kelle mängija ilu teevad maailma paremaks. See kordub ju Merilaasi loomingust ka mitmel pool mujal, eriti laste luules ja näiteks laulumängus Pilli Tiidu samuti. Aga kui me nüüd laiemalt vaatame eesti luulelukku, siis vilepuhuja motiivi on ju veelgi, on Marie Underilt luuletus üksteisest pimesime mööda käime, kus sul vilepuhumist kui kunsti tajumist. Seda hetke, mil inimene oma tavakesta all hakkab üldse kunsti märkama, sellest osa saama, üritatud seda elamust väljendada. Ja siis samuti on kirjutanud Betti Alver vilepuhuja luuletuse 39. aastal, kus ta kirjeldab kunstiloome niisugust looja poolset külge tema enda kunstile ärkamist ja kunstnikuks kujunemist, kunstnik olemist. Et need Underi, Alveri, Merilaasi ja Paul-Eerik Rummo vilepuhujad võib nii mõtteliselt luuleloos nagu dialoogi panna, igaüks neist lisab sellele vilepuhumise motiivile midagi juurde. Aga kui veel ajas tagasi minna, siis muidugi mul juba kreeka mütoloogias vilepuhumisel oma kindlad tähendused ja ja seal kindlasti kirjandusloos kuni rahvusvaheliselt mõelda üks väga levinud motiive. On aasta 1947 ja mis siis Jaan Krossi elus täpselt just oli, sel ajal, kui ta kirjutas oma luuletuse kolm poetesti, ta on ikka üks noormees ja ta on pühendanud kolmeosalise keeruka vormiga luuletuse kolmele naisluuletajale kuuleme selle kõigepealt. Soe käsi, mis mu silmad võlukaevul maailmaküllust mägevateks, pesiin. Lai jõgi, mille pettur Reskseil laevul kontuuride üle kelgib sügav vesi. Iga hõõguv ridadast on uudisleidude suur aardekast ning ise joobunud värvest säält oma rikkusi järvest tulblevast. Mu meeli toidab tema kui pillav rõõmus ema oma last. Mul olgu kanda piduri või leinariie. Mu südames on temal kohv. Õnn, mille pisar on niisama ehtne kui liblikal, kes kuulab muinasjuttu. Lill, tume õiene ja roosa Lehtne mis härdub kiiresti ja naerab ruttu. Hea maa ja noore rohu harras ihk. Pilv tuules kaitsev küps viljavihk. Kuumad joogid, vereks. Rustiikseid ning idülliline Šiversti käin lauldes teie reipal saatel. Kersti. Vaim kõrvuti iroonia oma õega ja ranget selgust igast kulmu virvest. Sentents Mysica üllatava tõega, kulist targem on ja peenem hirvest keel kord kui marmorkord, kui portselan, kust voolab mõtessadelefontaan. Kui oleksin maneerlik ja küllalt kavaleerlik, Don Juan siis teadeski, et küll ma teilt üksnes ülikülma pilgu saan. Ma austaks siiralt auväärt etiketi ja suudleks teie puhast laupa. Niisiis jälle Marie Under, Kersti Merilaas ja Betti Alver. See suur rida eesti naisluuletajaid, mida alati on eesti luules keskseks peetud ja mida on ka rahvusvaheliselt peetud imeväärseks, et ühes väikeses kultuuris ühes väikeses kirjanduses on naisluuletajatel alati olnud nii keskne roll, et peaaegu tõesti ärkamisajast alates igal põlvkonnal on olnud Eestis õnn, et neil on üks keskne naisluuletaja, kes on selle põlvkonna tunded ja igatsused suutnud suutnud nii õnnestunult luulekeelde panna, et, et see on nagu kõigi jaoks omaseks muutunud. Alates Koidulast ja, ja Anna haavast Maria Ungarist, kuni Kersti Merilaasi, Debora Vaarandi ja Viivi Luige ja Doris Kareva ja, ja miks mitte Merca, Merle Jäägeri või, või Elo veeni, Elo Viiding, uni välja? Ants Oras on kunagi kirjutanud, et eesti kirjandus on selles suhtes tema arvates üks maailm, sa maailma haruldasemaid kirja kirjandusi. Ja ma arvan, et ka siin, selles Jaan Krossi luuletuses võib seda kummarduse kuma kosta just seda aukartust täiesti naiste suhtes suurte eesti naisluuletajate suhtes. Ja vahemärkusena võiks veel öelda, et et lugesin hiljuti ühte Ameerika uurimust selle kohta, seal oli päris ligi 40 riigi võrdlus. Eesti mehed olid ainsad, kes hindasid oma naisi kõrgemalt kui, kui teised, teiste riikide mehed igal pool mujal. Naised hindasid mehi kõrgemalt. Meil oli vastupidi, võib-olla midagi sellest on säilinud just tänu eesti suurtele naisluuletajatele, mine tea. Ja siin nüid mõned kummardused veel, Marie Under-ile on muidugi üldse vist palju luuletusi pühendatud ja neid niukseid allusioone ja kontaktiastumisi tema kujunditega on kahtlemata rohkesti kümneid luuletus, kindlasti aga siia saatesse ma olen valinud prahugaks Debora Vaarandi oma. Nüüd ja alati sireli hämaras õunapuu valguses tuled ja oled oma õitsva vere pärast. Oma kaht värvi silmade pärast mis seovad lõokest ja põhjatuult. Tuled mehitse heina ja hobuse lapse pärast. Kuutõbiste orbude pärast, Rõõmu kuulutaja, siia, siin hallimaa jahedusse pillamas, kire seemneid, ilu, iharusi, lindude ingel, pihlade õde, merelehmade karjane, mure kuuma suuga sulatamas, Hangi unetuse veega uhamas rohtunud tunde, tuulejões sõudja. Nüüd ja alati siia siin kus närbumata õitseb suveri, mari. Ja meie saate lõpetab Betti Alveri pühendus Marie Underilt ei vaibu. Aga enne seda ma tahaksin veel juhtida tähelepanu sellele, et vaat, peti halveril ei ole väga palju luuletusi, mille pealkirja alla oleks pühendus kirjutatud peale sellesama ei vaibu, mis on Marie Underilt pühendatud ja luuletuse võlg, mis on pühendatud Iideepsile. Heiti Talvikule. Aga Karl Muru juhtis mu tähelepanu, kui me sellest temaga rääkisime. Et tegelikult võiks terved kogu korallid Emajões käsitleda kui pühendust. Heiti Talvikule. Ja selle Underi pühendatud luuletuse puhul ma täheldasin veel seda, et see on, ma tean seda Betti Alver ise usutluses ütelnud, et see on kirjutatud 80. aasta hilissügisel. Marie Underi surma puhul. Ei vaibu, ei vaju tuhka looja laidetud luuleread. Kui ta ise põrmu ei pilla, oma süttivad sulepead. Ikka põle pärada, paber ikka pakub end paberiks, spaas tulekindel tahutud kivi. Raud, kaljuräbu, une, räni ja mõõgateragi maas. Eiei kivis ole kõlapinda ega mõõgas midagi head. Seepärast me inimrinda. Looja kirjutas oma read. Eesti naisluuletajate vahel on nii, nagu näitlejatel on olnud see sõrmuse edasiandmine siis minu arvates eesti naisluuletajatel on olnud mingi sisemine. Selline mõttelise. Marssalikepikese või talismani edasiandmine ja seda, kui väga Betti Alver ootas mingit märguannet Marie Underilt sellest, et on olemas üks huvitav ja haruldane kirjalik jälg. Nimelt Marie Underi üldiselt vaikis. Ta ei avaldanud oma arvamust noorema luule suhtes praktiliselt kunagi, mitte ka mitte erakirjavahetuses. Küll aga kirjutas Under Erna siirakule, kes toona uuris Marie Underi loomingut järgmist. Ma väga kurvastasin Betti Alveri mehe äkilise surmast, vaene peti. Ütelge talle paar head ja lohutavat sõna minu poolt. Armastan ja imetlen tema luulet juba ta esmavärssidest saadik. Ja kuigi see kiri oli kirjutatud 72. aastal ei jõudnud see teadmine Betti Alveri nii mitte. Enne kui alles 83. aastal. Kui Keeles ja Kirjanduses ilmus see kiri Erna siirakule, siis on Betti Alver kirjutanud päevikusse, et keele ja Kirjanduse märtsinumbris ilmus Marie Underi kiri, kus ta ütleb. Armastan ja imetlen tema luulet senises Alveri luulet juba esmavärssidest saadik. Kirjutatud viiendal veebruaril 1972 ja keegi pole mulle sellest midagi lausunud. Nii et see, see lause, mida ta ootas nii mitu teist aastat, võib-olla isegi mitukümmend aastat, sest et Under läks ju Eestist 44 ja nende vahel mingit kontakti ei olnud kirjavahetust ja vaevalt ka üldse isiklikult kohtusid. Mul vähemalt puuduvad andmed, et Underi Alver oleks omavahel kohtunud, aga just see üks lause katkenud ja keegi pole mulle sellest midagi lausunud, see väljendab seda, kui väga ta hinges ilmselt ootas mingit märki Underid ja see tunnustus ikkagi lõpuks tuli. Sa kutsusid mu mälust välja Ristikivi tsitaadis on rohtaias, mis ma ei tsiteeri täpselt, aga sa mulle kallis andmed, mis algab umbes nii, et nii jäävad meil ikka mõned laulud kuulmata, mõned sõnad ütlemata. Ja edasi, et need on võib-olla just need, mida me oleme kogu aeg oodanud. Me lõpetame nüüd selle hilisõhtuse mõtiskluse luule üle milles osalesid Sirje Kiin, Meeli Sööt, Tõnu Mikiver ja Mari Tarand, selle saate toimetaja ja head kuulajad. Ma arvan, et see ainevald on nii suur, et võib-olla me koguneme veel mõnikord Neis samades mõtetes siia raadiomikrofoni juurde. Head ööd.