Tere hommikust. Täna räägime möödunud nädalal Draamateatris esietendunud Ibseni draamast Beer künt, mille on lavastanud Roman Baskin ja kus peaosi mängivad Elmo Nüganen ja Mikk Mikiver, ema auset Ita Ever ning laval on veel rida teisi draamateatri näitlejaid. Ja täna on see, et meie stuudiokülalised on lavastaja Roman Baskin ning teatrikriitik Lilian Velle rand. Raadio poolt maris Johannes. Alustame vast beer kündi loost minu arvamist mööda on tegemist näitemänguga millel on teatud märgiline tähtsus või mingi selline Kreestomaatiline tähendus üldse. Kui teda lavastatakse, siis temast oodatakse ja siis temast loodetakse võib-olla rohkem kui mõnest teisest loost seisab umbes samal paigal, nagu võiks olla Hamlet. Kas teie lavastaja Roman Baskin, olete selle mõttekäiguga nõus või olen ma üsna valel teel? Peipsini näitemängumaht eeldab seda, mida te räägite. See on teos, mis võtab inimesi ette peaaegu sünnist surmani ja, ja lahkab teda kõigiti piki põiki ja sügavuti. Ja seetõttu vast see tunne tekib, et sealt peaks siis nüüd tuleva mingi ajastu inimese koondportree. See on vähemalt eelduseks, et et oodatakse midagi, midagi enamat sinu jaoks väsitada. Traditsiooniline küsimus, miks lavastas Roman Baskin teel kõndi? On ta mulle väga tuttav? Sibir kündmukas nüüd künt minu moodi, mina kõndi moodi, ma ei tea, aga ta Ta on meie moodi väga, ta on ka praeguses ajas, kus kuidagi võimendub see teema kõikjal ja seda on tunda selle iseolemise ja ja enda leidmise ja ilmtingimata soov olla keegi, maksku mis maksab, teadmata täpselt, kuidas ja, ja noh, see on see rõhk, mis mind seal teemas huvitas. Aga see näitemäng on sedavõrd avaria rikkaset, et suhetes kõikide teistega, keda peer oma teel kohtab ka suhetes nendesse, on midagi, mille pärast teda tasub teha. Seekordne lugu on väga piirikeskne lugu. Kui mäletame seda eelmist, mida lavastas Ago-Endrik Kerge, siis oli see ümbritsev, see shows. Näitlemine, mis seal ümber käis, oli võib-olla rõhuga sellele välisele ja siis üksik ja õnnetu ja väike beer seal keskel, nüüd on nagu see väline hea PRi ümbrus jäänud tahaplaanile või, või noh, nad on nagu ainult kulissid või markeerivad seda peerige käiku ja teekonda. See oli ka teil taotluslik vist, kui te valisite väikese saali. Tähendab markeering võib-olla ei ole nüüd küll õige sõna, sest igaüks, kellega ta nüüd kokku puutub, ei tohiks nüüd nukk olla. Aga rõhk on nüüd kahtlemata piiril, nii on ta juba näitemängus ja nii on ta ka mulle meeldinud. Ta on erilise keskse rõhuga piiril loomulikult ja see on põhiliselt tema vaatlus. Nii et tahes-tahtmatult jäävad teised sekundeerima, see on nüüd selge. Hiljem. Pärast esietendus oli mul pisut teine vaatenurk või nägemisnurk või praegu nüüd kui ma olen teist korda vaadanud etendust, mulle tundub, et, et etendus veel on protsessis, tähendab kõik need olulised asjad on seal olemas. Aga piirid, nii Nüganen kui, kui Mikiver veel näivad otsivat kas mingites nüanssides või, või isegi selles, kuidas mängida. Aga see põhiline, see, see mõtisklus inimesest minu jaoks on seal kõige huvitavam mind see kohtumine suure kõveraga Nonii lavastuslikult kui ka tõlgenduslikult. Sest omal ajal 62. aastal, kui Tamur lavastas veerkõndi, siis broitseeriti suur kõven seina peale sellega nagu rõhutati, et ta on kuskil väljaspool peeri. Ja isegi Sergei leerin kirjutas tol ajal tõlgendas suurt kõverat nagu kodanliku ühiskonna inimest oma haardes hoidvat jõudu. See oli tolle aja sobiv kontseptsioon. Aga praegu on huvitav, just see suur kõver ilmub täies hiilguses lavale üks kord. Ja ta ilmub fanaberina, tähendab, mitte vana piirinaga Mikiveri kehastuses teise. Just, ja siis ja just Tseebeeri, teine ei mina selle käsitlus läbi. Lavastuse on huvitav, sest et kuidagi eile, kui oli etenduses oli kaks vaheaega oli kolm, osa esietenduse ajal kaks osa, siis kuidagi jagunes see etendus nagu, nagu ka sisuliselt kolmeks. Esimene osa näis mulle just nimelt süüdimatu nooruke eneseväljendus, kuni ta lõpuks satub trollide juurde. Teine osa oli maailma kogemus. Tsiviliseerumine mis maksab inimesele tegelikult TEMA, mina lõhestumise ja, ja mina kaotamiseni isegi. Ja kolmas osa oli siis tee tagasi iseenda juurde. On seda võimalik niimoodi väga formaalselt. Ja tähendab, esimesed kaks klapivad kohe täiesti meie lähtekohaga ja meie kontseptsiooniga, nagu öeldakse kolmanda puhul tähendab tee enda nii, eks siis öelda, nii et kolmas on selle mina kaitsmine kõikide jõudude ees, kes tahavad tõestada, et ta pole tegelikult keegi olnud. Seda mina temas ei ole kunagi olnud seletus Mobivalajaste lõpetades kuradiga ja ka külarahvaga, kes lihtsalt ei mäleta teda enam. Nii et Peril on nagu kolmandas vaja ilmtingimata tõestada, et ta on keegi olnud noh, kasvõi Tobrelegi vabre vanalegi, trollide pealikule. Ja kõik ikkagi viib sinnani ta justkui kipub olema sulatuskolbi poiss, läbi vala, ütleb pool seda poolteist nii-öelda hall hall mees, kes ei ole kunagi ere isiksusega ere, mina olnud ja need teatavasti siis justkui lähevad ümber sulatamisele, sest need ei ole, ütleb, et sust pidi saama üks läikiv nööpmaakera vestil, aga untsu läks Aasia ja see on nüüd see, millega beer tõesti sugugi nõus ei taha olla, see ajab ta vastu nii hambad kui sõrad. Ta on üks keskpärane lurjus nagu me kõik. Aga ta on sealjuures siiski võluv lurjus. Ta on inimene enam-vähem kõikide inimeste tunnustega, ka lurjus on ta olnud ja kuigi seegi selgub lõpus deta ikkagi tõeline lurjus pole olnud. Sellepärast ei taha kurat teda, eks ole, kui ta ta on nõus selleks, et eredam jääda, et mitte kulpi minna ümber sulatatud saada, on ta nõus ka põrgusse minema, lihtsalt säilistamina. Aga seal ongi see moment, et kui, kui kurat ütleb talle, et otsib suurt peeri, siis ta on vait, ta ei lähe siis põnnama. Aga nojah. Kuradil on jah lootus, et see, et see antimina või see tõeline, see mis on minu meelest geniaalselt kinematograafiaga paralleel toodud, kus negatiivsust on võimalik lihtsalt teatud menetlustega positiiv saada ja siis näha ära, kes sa tegelikult siis oled. Siis lööb ta põnnama, järelikult tal on, mida karta. Mikiveri puhul, eriti esimesel vaatamisel esietenduse puhul tekkis mul see mõte praegu teie jutust ka, et, et see, mida mitmed Ibseni uurijad räägivad, et üks on see, kes ta pole ja kes ta pole seda tegelikult on need Ibseni, et võib-olla on varematel aegadel liiga liiga sirgjooneliselt liiga ühetähenduslikult tõlgendatud ja ja et sedasama peerige ei saa, nagu ta libiseb käest, teda ei saa niiväga ühetähenduslikult tõlgendada. Ja Mikiveri oli just esietendusel, oli tal kohe alguses, teises osas, kus tal on stseen oma seltskonnas ja kus ta teatab, et ta viib raha türklastele. Ta mängis seda niisuguse piiri peal. Et selles lõi välja omamoodi poeet selles mõttes, et ei tarvitsenud uskuda kõike, mida beer ütleb. Ja, ja see on lipsemini dramaturgia puhul üldse üks väga huvitav konks, et, et alati ei tarvitse ja sel momendil Kui ma ei tea, kas sünni võti jah? Teie lavastuse juures? Noh, suurepärane, ma lihtsalt olen nipsenitiivis lugenud, lugeda igat moodi, aga, aga ma ma olen sügavalt veendunud, et see on, on Ibseni võti. Beer sunnib ennast uskuma. Aga peeri, usu tegelikult seda, mida ta räägib, muidu ta ei vahetaks nii tihti rolle ja muidu ta ei oleks teadlane prohvet. Kasvõi troll, naistemees, mida iganes, mis rollide kõike otsib ja peale peaasi et olla tipus ja olla kuningas ja kas või türklastele raha soetada võitluses kreeklaste vastu, no nii-öelda tugevamat toetada. Aga huvitav, Elmo Nüganeni tõlgendus kahel erineval etendusel oli, oli ta täiesti erinev, esimene kord see, see väga tähtis lause, tahan saada kuningaks keisri ykski. See oli öeldud umbes nii, nagu nagu väike poisipõnn ütleks, tahan olla mootorrattahiir. Tähendab, seal taga ei olnud seda mõtet või põhjust või, või miks ta üldse tahab seda, see oli nagu ühe hooga mängitud, ühe sõõmuga mängitud see roll. Ja pigem välisega kui, kui sisemisega nüüd eelmine kord ma nägin. Ta oli muutunud väga olustikku, seks või psühholoogiliselt täpseks ja, või isegi sotsioloogilised, sellepärast et seal, kui ta siis ütles, tahan saada kuningaks keisri ykski, siis oli selle taga nagu osaliselt seda tõrjutust või seda vajadust olevat just see vajadus olla keegi majandus, selle lugupidamise järele ja nagu, nagu siis nagu kättemaksuks külale või no kättemaks on palju öeldud, aga aga siiski siiski see oli seal kõik olemas. Aga samas, kui nüüd võtta riigi muusikast, olete loobunud. Ei saa öelda, et, et uus muusika oleks vähem poeetiline, aga, aga just dialoog, näitlejate dialoog esimeses vaatuses on niisugune tunne, et vot nüüd selle pealt, mis Nüganen nüüd nüüd, kui ma nägin, tegi seda olustiku täpsust vaid psühholoogilise täpsust. Et kui sellele kasvaks nüüd peale ka natukene poeesiat, et siis oleks ta suurepärane. Sest nüüd on mingisugune kontrast selle muusika ja dialoogi vahel, on, kas on taotlus või, või on see niimoodi välja kukkunud, lihtsalt sellepärast, et näitleja otsib veel. Päris tõelist poeesiat tal sellepärast ma arvan, ei ole, ta lihtsalt on keskpärane ehk justkui ta küsib lõpuks ausalt läbivale käest, mis siis, mis see tähendab olla sa ise? Nevivale ütleb, et noh, see on kanda otsa ees, märkimismeistritahet saab ilmutada ja kui sassis on aimulang, siis, siis ei ole, ei tule midagi välja ja ma arvan, et piiril on seal lõng üpris sassi. Seetõttu temana nihukest tõelist poeesiat, ta on ikkagi antikangelane minu jaoks või selline pseudoakas noh, kõige paremas mõttes meie sarnane selles mõttes, et me, et ta, ta ju osavalt mängib kedagi. Väga osavalt mängib kedagi suurärimeest mängib ta väga osavalt tõsi küll, neegritega kaubeldes oma raha kokku ajanud, aga see soov esineda ja see soo värbeldas soov olla keegi koju sõites tagasi nagu beer laeval räägib sellest, et ma lähen nüüd koju ja, ja ehitan lõpuks oma lossi ülesse ja siis kõik seisavad väravas, mütsid peos, aga tuppa nad ei tule, last saavad aru ka ükskord kese beer on seal nüüd Mikiveri initsiatiivil tagasi toodud lõik. No see kõik viitab sellele, et mida ta tegelikult vajab, ta vajab sellist noh, võimu ütleme nii, siis. Aga lõppkokkuvõttes, kes seda ei vajaks? Nojah, aga sellepärast ma ütlen veel kord, et ta on väga meie sarnane, kas või näiteks kui te puudutasite kõverasse, no see, et üks pool meist sosistab ühel ilusal päeval, kui me oleme niiviisi pikalt, et peaga vastu seina jooksnud poisikesena, et mine ringi, ei käi ringi ja noor persele omaks võtabki ja siis noh, kuskil seal on see selles valikus ilmselt juba viga sees. Aga minu meelest on Ibseni näitemängus võimalik ka seda tagasi võttes, kui tahaks väga väga täpselt leida, kus Beeran siis oma vigu teinud, kus, millistes valikutes siis noh, seal see on üks põhiline, sel teelahkmel. Aga te olete võtnud, ma arvan, niimoodi, mul on siuke tunne, et seda monoloogi pole tavaliselt avastatud kärpest lahti võtnud nii-öelda selle vaimuliku järel süüde poisile, kes sõna sõrmed just mehele, kes oli tõesti tema ise. Selles mõttes ja, ja beer vana peer kuulab seda väga tähelepanelikult, kas on mõeldud siis, et, et mingil määral see lugu teda ka mõjutab või peab ta mõjutama ainult. Ei, pärast seda tuleb ta haua juurde, kui kõik on läinud ja ütleb, et külma tahaksid pärast kunagi mullegi loetaks, kaetaks niiviisi, siin puhkab tõesti keegi. See on nüüd tõesti üks mees, kes sellesse näitemängus ongi olnud, see on seal nelja sõrmega poiskis mäe peal oma maja kolm korda üles ehitasid. Aga samal ajal ta on küllalt keeruline, ta on paradoksaalselt ka mingi ideaali paralleel, jah, sellesama peenkõndi. Vaimuliku suu läbi tahab Ibseni öelda, ütleme niiviisi, et on võimalik ka niiviisi keegi olla. No mitte ilmtingimata kuningaga keisrinna, eks ole, täiesti tavaline inimene, kes mäel elad oma perega ja arisema põldu ja trotsisid loodusjõude ja ehitas aga oma maja, mille veed ära viisid uuesti üles, siis see on minu meelest vastandusena ikkagi ääretult ilus. Missugune see erenööp peab olema siis maailmavestid Birdab ilmtingimata see olla ja sellepärast punnitabki üle. Te praegu rääkisite väga täpselt selle mõte selle kontseptsiooni, aga kui istud ja kuulad seda ja vaatad seda piiri, siis see ähmastub nagu see ei ole nii väga selge kõik, et see oli nüüd kindlasti see mees, kes oli tema ise. Ja peer on see mees, kes seda ei ole ja see on just selle asja võlu, tähendab see, et, Nad täiesti matemaatika, siis oleks ka jama muidugi. Aga. Kavalehel olete te lasknud tsiteerida Tuglast, kes peaaegu ütleb, et on matemaatik. Seal on siiski siiski keerulisem ja ja huvitavam ja lavastuses kajastub ka. Aga ta ei ole praegu veel kõigis nentides valmis ja. Sellele ma ei saa kunagi vastu vaielda, sest ma kujutan ette, hea etenduseks elav etendus valmib viimase etenduseni või täieneb. Aga midagi, midagi niisugust undmäärast või ebamäärast või tähendab see, see üks asi on piiride nihkumine ja ja siis mitmetähenduslikkus teine asi on, on see ebamäärasus ja tõepoolest Need, teised väiksed rollid. Nendes on praegu mingit puisust või ma ei oskagi öelda, mis seal on, mis segab selles ümbruses peaaegu seda võib öelda nii, et see on monoetendus. Egas väikeste rollide tegijad ei taju päris seda tähtsust tegelikult, mis neil on. Näiteks Krjukov on suurepärane episood nööbivalaja Guido Kangur on suurepärane. Kaie Mihkelsonile on väga hea roll. Aga üldiselt need väiksemad, veel väiksemad väike saal on, see on arusaadav. Et publikukatsumine tuleb nagu ajaga, aga, aga seal on väga palju näitlejatel nagu häälebaltele vajutamist kas või kolme tüdruku siini. No seal nad sahmivad ka, see on nüüd minu kapsaaeda, siis saaksime ka taotluslikku, et nad tõesti jooksevadki mägedesse sinna peri järgi ja trollide järgi on, tahavad väga eredaid elamusi, äkki lihtsalt mõõdukraadi küsimused, nad natuke liiga agressiivselt mõjuvad või noh, ma näen kuskil mujal natukene seal teises vaatuses mõnes mõnes mõnes kohas mingid forssi seal seal alguses ma seda ei näe, sellepärast et beer laseb ka seal lamp täiesti põhjas ja punane niiviisi silmadest must, sest teda on solvatud ja alandatud ja solvatud on talle korvi andnud ja mida kõiklase poisikesi peaga vastu seina jooksmise tuhin, peaks olema maksimaalne, sest ta on ju nõus, peaaegu trolliks hakkab. Kui tuleks kõverat, läidetakse silma, seda inimese silma? Jah, seda ta kardab, parandaja silm on teine asi, kui on sõrm, täpselt seesama asi on, on peri puhul, kes lõpuks Tobre vara kohtab, eks ole, ja loodab talt ainsana allkirja Maatestaadile. Ta on olnud keegi. See on ju see argument, millele beer rõhub, tegelikult mäletad, ma ei lasknud endal silma lõigata ja nüüd sa pead seda vandega kohtades tõestama, et ma ikka jäin iseendaks ja ta seal paralleel praeguse ajaloos ja arva, mida ütleb Tobre ja ja, ja nii ta on, noh, et sa trollitee veel sarved ja saba ja ka mitte see üks silm, eks ole, vaid meelsus alles andvat rolli eristusmärgi ja ta väidab ju seda, et peer on tegelikult elu atrollina, elad, sa võtsid meie meelsuse üle sellesama ideoloogia, et olgu endast sul küllalt, elasid sellega. Ja siis on küll Peril mokk mokk üpris maas. Seal lavastuses on teisigi niisuguseid Küütavaid otse paralleele, mis Ibseni Ta oli omas ajas ka kindlasti väga sotsiaalne ja kohati ka üpris küüniline, muidugi läheb ka noh, võib-olla natuke liigagi õelaks. Noh, me oleme sealt üritanud need asjad ära kärpida isegi härragi rull. Sulg ja siis afis, need on ju ka mingid vihjed Norra ja Rootsi rahvuslikele asjadele seal. Aga praegu nad mõjuvad väga huvitavalt, sellepärast et üks on nagu suuruse full ja teine on selle sulega kirjutatud sulega, nagu, nagu midagi viitab sinna poeedi kanti, nii et see on kaela huvitav seos. Ka seal hullumajas leiab peret ju tegelikult, et need hullud ei erine suurt midagi temaga, tema on paber näiteks kuu, iial ei kirjuta keegi, seetõttu võiks ta nende ritta rahulikult jääda, mida muide teine beer temaga teebki ju see on ju puhas eksperiment, eks ole, viie noor sinna näidata, ta läks, tunned ära ta hullumaja kuningas olla, sest sa oled väga nende sarnane ja jätab ta sinna, läheb ise laeva. Selles mõttes noh, üks teeb teisega nii. Ja pärast tuleb noorem kätte maksma talle laevas sellesama kõhedust tekitava laiba jutuga nii-öelda hirmu naha vahele ajama tormi ajal. Seal me oleme vähemalt niiviisi lahendanud, ta teeb tagasi seda, mida vanadale tegi hullumajas, seda teeb noort laevast vanale tagasi. Ma tahaksin küsida vahepeal sealt filosoofiast tagasi tulles maa peale, et et kuidas on näitleja enesetunne ja kuidas neil on lugeda seda teksti, anda seda teksti edasi Underi tõlget tundub kohati, et Mikiver, kes on kogenum, tuleb nagu kergemini minule kätte tema tekst. Nüganen, kellel on vähem kogemusi, ka tema karakter jääb minule tundub nurgelisemaks ja niukseks juraklikumaks, sellepärast et see tekst on ka kuidagi seiklema. Aga juraklikumaksja nurgelisemaks ei tasu unustada, see on ikkagi noor beer, kes, kes veab üksi, ütleme, kuni surmani. See on siiski noor, käes on 20 aastane poiss. Ja see on täiesti taotluslikult ka nurgelisem pärast, kus läheb, piir, on juba ikkagi maailmas tiiru ära käinud ja selle Lifi omandanud, sele elegantsi kätte saanud ja oskusi laveerida ja nii-öelda olla seltskonna inimene igas mõttes suhtlemisvõimeline. Seda kannab nüüd vanem beer. Nii et see võib ka sellest tulla. Mis värssi puutub, siis ma arvan, et Underi tõlge on väga kaasaegne. Minule ei tunduda küll sugugi arhailisena. Ta on väga kujundirikas ja see kujund on võimas, mis seal sees on, aga just selline. Kuidas ma ütlen nagu voolavust olevat. Aga kas see on sellepärast, et see, et me tahame ikka nagu vana aru järgi seda seda poeesiat kätte saada? Vot just seda voolavuse poeesiat näiteks mind, mind tekst ei häirinud. Ma tundsin, et midagi jäi puudu, aga mind kui noh, nii häirimise mõttes, mina ei oleks tahtnud. Näiteks neid suuri musti ohjasid, koljusid ja need olid nagu ülearused isegi ema ause padi ja ja minu jaoks see, see on nagu kindlikum nagu nagu. Ja see oli nagu minu jaoks nagu ülearune. Asjad peavad ikkagi olema, millega mängida. Aga kas ei olnud ka seetõttu, et meil ei olnud distantsi, me olime hästi lähedal seal ja siis see tunne, et järsku noh, kogu see piiritee, ta on nii suur, et ei mahu sinna lavale ära. Ühelt poolt see Nüganen, kes forsseerib kukku seda või noh, paneb nagu pedaali põhja oma möllamistega sissekujundust Arro kujundus oli ja mis on hästi efektne, aga samas ta juba nagu ründab seda publikut ka ta on, osa sellest on juba nagu otsapidi publikus. Siis kui beer pöördub seal mingil hetkel jumala poole, eks ole, ta ronib sinna ülesse, see jumal on tal nätaki prorektorina lagipeas. Et noh, mulle tundus, et kogu see ruum jäi nagu nagu Selle peeri möllamise jaoks liiga väikeseks ja ühelt poolt oli küll huvitav vaadata lähedalt seda näitleja nägu, aga kohati tahtsid nagu karjuda, õhku õhku. Aga tundus, et see esimene pool oli minu jaoks natuke agressiivne ja võib-olla sellepärast just just oli mul niisugune tunne, pole poeesiat või mingi vat just väikse saali intiimsusest jäi puudu, mul on niisugune tunne, et näitlejad hakkavad seda tajuma ise. Seal tõepoolest on, on, on, kaks kolmandikku esimesest vaatusest on tegemist peaaegu ründava Periga enesekaitseks ka ründab. Ja see agresiivsus tekib sellest, ta ründab igale igal võimalikul hetkel. Ta ründab juba ette, arvates, et keegi teda ilmtingimata torkida tahab. On sisuliselt muidugi, aga just seda ruumi arvestades võib-olla seda on liiga palju, ei tea. Ma mõtlen sellele, et nii kategooriliselt karm oli. Esimene vastukaja, et, et milles siis asi on? No kui te nüüd räägite sellest nupust, mis Ekspressis ilmus, siis, siis ma seda küll ei oska kuidagi eriti tõsiselt võtta. Ma lugesin ka taide läbi ja lõpuks on retooriline küsimus, et. Kes on peerija, miks ta selline on, kas ma võin ainsana öelda Cadile sügavas lugupidamises Kadierkli vastu, et ta võiks siiski üks kord veel vaatama minna? Mulle tundub, et üks endast lugupidav kriitik võiks siiski kaks korda vaadata, seda enam, kui ta väidab, et head näitlejad mängivad, nagu ta seal väidab. Aga võib-olla ei lugu ka selles, et täkid ei olnudki valmis jõudnud selle looga? See on hoopis teine asi, muide see on hoopis teine asi, kui ei ole valmis jõudnud ja, ja selle taluka ära, kui kirjutatakse niiviisi, et ei ole valmis jõuda kirjutatud on sõna-sõnalt see töö on sisutu. Siiski tarka kriitikat, analüüsivat kriitikat ma ikkagi nii palju jagan ja asi ei ole meeldimise, mitte meeldimise. Tõepoolest ei ole asi selles kuigi parem on kujut meeldib kui, kui vastupidi. Aga selle ma ikkagi jagan ära, kui mulle. Kui mulle öeldakse midagi, mis, milles asi oli, kui mulle öeldakse, et asja polnudki, siis. Väga palju on niisugune näivuse asi. Eelmisel etendusel mulle näis teises osas, kus vana ja, ja noor Deer jagavad seda teksti ja ja sündmusi mulle näis, et, et Nüganeni oli rohkem laval kui Mikiveri, aga noh, ma võin seda ka arvata, et, et see oli sellepärast, et, et esietenduses Mikiver meeldis mulle rohkem kui Nüganen. Nii et siin niisugused asjad võivad kriitiku nii segadusse ajada. Kaks vaidlevad omavahel nii nagu tõepoolest ja kes tol päeval ütleme nii-öelda ära paneb, see võib ka täiesti sellest kinni olla. Ja ja, ja teine mitte selles mõttes ainult, kes ära paneb, vaid, kes laseb endale ära panna. Ka see võib olla vanade lihtsalt ütleme, mingisuguse sellise käigu laseb noorel näiliselt nii-öelda võita, eks ole, ja pärast tähendab, teises vaatuses on muide niiviisi, niipea kui nad lõpetavad oma prohveti mängimise, hakkabki seesama seesama kahe kahe peale mängus, kus Beerjust tahab teadlaseks hakata ja ja kus siis vana noorele lihtsalt ära teeb, pannes ta nii-öelda hullumaja, aga see on pikk-pikk, eelmäng sellele, kuidas vana alustab noore nii-öelda purki ajamist või lõksu ajamist saamis kõveragagi, ütleme nii-öelda kõvera funktsioon tuleb seal seal vanale. No see on arusaadav, et see tuleb, aga just see, see, nende kahevõitlus, see võiks olla nagu selgem või selles on midagi, millest ei saa aru. See on juba hullem lugu ja, ja mul on tunne, et mitte mina üksi ei saanud sellest nende kahevõitlusest aru, vaid, vaid oli teisigi. Rääkisime vaheajal. Ei meile endile on küll see klaar. Aga kui oleks. No erakordselt huvitav, seda pole ju tehtud, meil niimoodi kunagi pole tehtud. Et see tasuks võib-olla ülevaatamist. Seda, et vana ütleb, et nüüd aitab jamast, sõidame koju, noor ütleb op ja noor hakkab raiuma seda. Oh ei, ma hakkan tõeliseks aja loolaseks, nüüd ma alles teen uue ajaloomaailmale väga kõrgele ülesse ajab ennast, nad niivõrd ei vaidle, kuivõrd jagavad teksti, et niisugune mulje kohati on, nad ka kohati lähevad natuke sünkrooni ja peavadki minema nagu üks p, rikka, eks ole, vahel nagu endaga sinapeal ka kohati on totaalne konflikt. Vaat, see ei tule välja, tegelikult konflikt jah, tähendab, see tuleb välja. No ei noh, kuidas öelda, ta on konfliktis kogu aeg iseendaga, ta on ju kogu aeg, küsib iseenda käest ja ta ei ole ju inimene, kes teab kogu aeg, see on tema võlu ju, et ta kahtleb ja ja küsib. See on Ibseni valuet, ta küsib ja ta ei vasta. Aga see jääb nagu natukene formaalseks või midagi niisugust on, et, et selles nagu puudub see võitluse lust või? No ma ei tea iseendaga või võidelda, võib ka lustiga ja seda küll, et selles on mingi väike väike, mingi nüansson. Segav kaunistaks, kui see välja tuleks, kaunistaks vägastarista. Jumala pärast, ma ei taha öelda, et seal ei ole vigu, näiteks mind pani mõtlema kohe seesama teise vaatuse konflikt võiks olla teravam ja kahe piiri vahel ja see on noh, see on märkus, mis kannab vilja. Aga see tuleb ainult niimoodi arutledes, ega et kriitika on ju pime, tegelikult tema on ju ümberlõigatud silmaga kriitik, ega sinna ei ole midagi peale. Ta on tema ise. Kuna meil kõigil ma arvan, on oma pisuhänd ikkagi ikkagi olemas sellest sellest piirist ja ta võib natukene ära Tegelikult vaatleja vaatab seda väga hea meelega väga tähelepanelikult, ma arvan siiski, et tegemist on lavastusega, millel on potentsiaali kasvada ja, ja mille puhul on mõtet võib-olla veel kord teatrisse minna ja vaadata, mida nad seal teevad, sest kui siin tuleb juba välja, et on olnud väga erinevaid etendusi ja. On olnud muutumisi, mis on kriitikutki huvitanud ja hämmastanud, imestama pannud lavastajat. Aga meie siitpoolt võib-olla täna lõpetaksime, rääkisime Draamateatris hiljuti esietendunud Ibseni päris draamast beer künt, mille oli lavastanud Roman Baskin. Ja siin stuudios Roman Baskini, oli ka Lilian, Vello Rand ja raadio maris Johannes.