Mina olen maris Johannes algava maailmapildi pooltunnis. Läheme ajas kaks päeva tagasi. Läheme Tallinnale raekotta, kus iseseisvuspäeval pärjati Eesti Taassünni auhinna laureaate. See oli viies ja viimane kord, kui Jakofon üks küll seda autasu välja andis. Alustuseks räägib ta oma auhinna asutamispõhimõtetest. Nüüd blood ujunud Victimis vihal usus. Siis viie aasta eest tundis Jakobson üks küll vajadust näidata Eesti inimestele, et meil siin Eestis ei ole õigust otsida oma probleemidele lahendusi, vaid lääne poole kiigates. Pigem vastupidi, me ise oleme suutnud säilitada väärtusi, mis Läänes ammu kadunud, peenrahaks, vahetatud või muuseumieksponaatide staatuses. Ja just nende väärtuste pinnalt tuleb meil otsida lahendusi oma probleemidele. 50 aastat okupatsiooni. See tähendas meile omamoodi arengupeetust, aga oma naiivsuses uskuda, et kõik, mis tuleb läänest, on kuld ja hiilgab. Selline mõtteviis on kurjast ja kahjulik, leidis Jacob. On üks küll, kes eelmistel aastatel on oma kõnedes toonud markantseid näiteid läänest siia voorinud abistajate Juhnuse kohta. Oma tänavuses kõnes rõhutas üks küll. Nägin selgelt ohtu, et Eesti võib Lääne tarbijalikkus ahvatlusele järele andes. Kaotad oma põhilised väärtused ja omapära. Ohterendub veel ka täna, et nüüd pole see enam spetsiifiline. Eesti probleem. Jakobson üks küll hoiatab tänase maailma prioriteete, kontrollib see, kes valdab meediat kelle võimuses on otsustada, mis tähtis inimeste tahaks. Just meedial on võimalus totaalsel viisil teistele peale suruda oma mõttelaadi. Kui sa mõtled või räägid teisiti, siis ei tähenda see seda, et sind vangi pannakse. Ei, sind ei võeta lihtsalt tõsiselt. Seda kõike ei tohi unustada. Räägime sellisest asjast nagu globaliseerumine. Jõuan meilegi vist tuttav arendus, et maailm on kui üks suur globaalküla. Mida see tegelikult tähendab, küsib üks küll. Algselt peaks see tähendama midagi väga positiivset huvi väikeste maade, nende kultuuride ja üldse Minoriteetide vastu. Tegelikkuses tähendab see aga suurte korporatsioonide võimalust ja vajadust ennast igale poole laiali laotada, arvestamata tarbijaid, töö tegijaid, kohaliku initsiatiivi ja nii edasi. Täna hoiatab üks külmeid kõike valitseva turu eest mis rikub tasakaalu elus ja võib segi paisata meie ühiskonna. Olgu siinkohal meenutatud, et ükski suguvõsa juured on pärit Eestist. Jakobson üks, kui teil endal on rootsi ja saksa kodakondsus õppinud, on ta Saksamaal ja Suurbritannias valdab inglise, prantsuse, saksa ja rootsi keelt. Ja nüüd läheme seekordsete Eesti Taassünni auhinna laureaatide jutule. Kas Jakobson üks kiri põhimõtted ei tundu veidi idealistlik, Ena? Küsisin seda Freydüssilt mehelt, kes tutvustamist ei vaja. Auhinnaga märgiti ära tema loodus, valgustusliku tegevust. Niisiis Fred Jüssi. Ma olen sügavalt puudutatud sellest faktist, et minul, tänavu tuleb see auhind vastu võtta. Aga see ei ole idealistlik. Ma arvan, et see on, see on täiesti loomulik suhe. See on ka minu isiklik suhe olnud nooremate inimeste puhul. Alati tunnustan või püüan tunnustada, kui ma leian midagi tunnustada olevat noorte inimeste tegevuses või mõttelaadis, ükskõik milles nende püüdlustes ja nende taotlustes ja ja ma pean seda täiesti loomulikuks, et tema oma võimaluste juures teeb seda just nii, nagu tema seda on teinud sügavalt pieteeditundega ja minu arust ja lihtsalt ja loomulikult väga ilusast. See ei ole idealism. Ma tahan oma kõnes viidata ühele intervjuule. Ma temalt palusin siis pärast esimest auhinna kätteandmist ja mind huvitas tema vastus küsimusele optimismist, pessimismi, st ja ja ma küsisin raadio jaoks tehtud intervjuu oli seal õige lühikene ja ta ütles, et timist arvab, et kõik on korras. Optimist arvab, et siin ei ole midagi enam pingutada. Pessimist arvab, et niikuinii on kõik läbi ja pole mõtet enam pingutada, mis ma siin ennast vaeva. Aga tema ütles enda kohta, et mina olen võimaluste vaatleja õieti inglise keeles kõlasse toredasse Aime bossibilist, seda seal tõlkimatu. Ja, ja ta vaatleb võimalusi ja ta ja ta valib neist niisuguse, mis annab, tähendab kõige lahtisemat otsad lahti tee selleks, et edasi minna oma energiat ja, ja oma aega ja oma vaimu ja oma hinge raiskamata tühja tööd tegemata. Tühja tööd oma elus ei ole teinud ka Vello Salo. Eesti Taassünni aupreemiaga märgiti ära tema töö Eesti kultuuripärandi ja kirikule uurimisel. Meil oli Kanada metsaülikoolis kombeks, et mõni noorem isik keele õppimise mõttes tutvustas esinejaid lektoreid ja siis mind tutvustati niimoodi, et kirju minevikuga kindla elukohata ja tundmatud olevikuga isik. No nüüd mul on kindel elukoht Tartus vähemalt aga muu peab paika, et minevik oli väga kirju. See, mis mind siia tõi, oli siis kirjastustegevus, mida mul välismaal tuli harrastada. Aastate 62 kuni 97, vahel umbes 50 üllitis. Aga muidugi on huvitanud kõige rohkem need, mis oli, olid kodumaal, kas keelatud kirjandus? Jah, mõnes mõnes minu raamatus on kaks kuusnurkset templid sees ja need olid siis eriosakonnas luku taga veel seal. Ja see oli neil aastatel peamiselt, kui see oli ka salakaup, nii et ma olen siin nagu salakaubavedajana saanud premeeritud. Tegelikult oligi see taskuraamatusari niimoodi või selleks kavandatud nii väike, teda saaks tasku Pizza ja märkamatult läbi tuua. Ja see õnnestus ja zürii arvates oli üks väga positiivne mõjur, siin eestlased säilis Isamaaline vaim ja esimene taskuraamatu number oli pleis Pascali mõtted, mida ei olnud eesti keelt enne tõlgitud. On teil praegu ka mingid õppejõukohustusi? Õnneks mitte, ma olen nüüd emeriitprofessor juba 91.-st aastast saadik ja kui mul palutakse loenguid, ma olen lugenud ühe semestri Tartu ülikooli juures ja üksikuid kursusi Viljandi kultuurikolledžis ja siin Usuias instituudi juures ei ole valmis seda ka tulevikus tegema. Aga peamiselt tahaksin tegeleda Taaveti laulude tõlkimisega, kuna see on minu meelest kõige nõrgem osa meie praeguses piiblitõlkes. Iga põhjalik töö on, on, on suur töö ja teinekord oleme ajasurve all ja, ja peame peame tegema kiiresti ilmastad kiirustama, siis tuleb jälle üle teha ja aga kui aega on ja võimalus, siis jah, tuleks asju korralik teha, see on minu põhimõtte minu esivanemate oma ja meil oleks hea seda teadvustada, et kuivõrd tuttav te olete? Jakobson üks põhimõtetega? Ma ei ole jõudnud neis veel süveneda, aga muidugi tema üldjoon või selle selle auhinna asutamise idee on väga tore, et aga veel toredamad on inimesi, kellel peale põhimõtete on ka üks praktiline asi teha. Ja ka meil Eestis oleks seda vaja see vähene, mis annab teha. See tuleb ära teha. Ja nüüd ma kuulsin ära. Fon üks küll on müünud ühe margikoguja, saanud selle eest raha ja selle siia paika pannud. Mina mäletan, ma müüsin omal ajal Toomas maha oma kirjutusmasina. Ostsin raudtee piletid Rootsi selle raha eest, et leida stipendiaat, kes uuriks Tartu jesuiitide kolleegiumi kirjavahetust, mille ma leidsin ühe Rooma arhiivis. Ja ma leidsin Vello Helgi, kes tegi väga head tööd. Nii et see, ma investeerisin oma kirjutusmasina väga heasse kohta, oluliselt mullulisest kirjutusmasinatest, väga kahju. Narva-Jõesuu Eesti selts on tegutsenud viis aastat. Aktiivseid liikmeid on seal praegu 70 80 ringis. Auhind omistati neile eestluse hoidmise ja vene elanikkonna integreerimise eest oma kodulinnas, kus eestlasi on elanikkonnast 10 12 protsenti räägib seltsi esinaine Tiiu Toom. Narva-Jõesuu eestlaste selts Kalju, mis on Kirde-Eesti viimane nurgake enne Venemaad on saanud ka tunnustuse osaliseks ja meie tööd on hinnatud. Me olime tõesti rõõmsad. Meie selts ongi loodud selleks, et eestlaste eneseteadvust tõsta ja tutvustada seal elavatele muulastele eesti kultuuri ja ajalugu, haaratonit kaasa, meie üritustesse, tutvustada Eesti kombeid. Meie tegevus ongi põhiliselt seltsielu samad, kohtume poliitikutega, teadvustame neile probleeme. Praegu on aeg edasi läinud ja me peame juba millegi uuega hakkama tegelema. Ja selleks uueks on hariduse teadvustamine, inimeste edasiarendamise võimalused toomine Narva-Jõesuus. Selleks Me lõime oma teabetoa, kus kavatseme siis edendada arvutiõpetust ja võimaldada õppida keeli. Meil on väga hea meel, et meie kolleegid, kaaslaureaadid on niivõrd tuntud inimesed ja niivõrd lugupeetud. Ja see on suur au olla nendega koos hinnatud. Üks Eesti Taassünni auhinna selleaastaseid laureaate on ka Madis Kõiv. Mees, kel ees Eesti teater peatena mütsi maha võtma kokkusaamine filosoofi tagasitulek isa juurde peierite õhtunäitus. Need on näitemängud, mis jätnud jälje 90.-te aastate eesti dramaturgia asse. Kõivu nimega seostuvad ka lavastused põud ja vihm ning seelmann. Aga Eesti Taassünni auhinna pälvis ta sedapuhku hoopis eesti filosoofilise mõtte arendamise ja kaasajastamise eest. Madis Kõivu läkituse luges raekojas ette üks tema õpilasi. Sõnad, millega ta teavitab Teid, austatud kuulajad ja ja millega ta püüab lühidalt iseloomustada oma suhet filosoofiasse. Kogu meie asi on keeles tema sügavuses, mahutavuses ja täpsuses, see tähendab ta võimes ja võimaluses sõnastada ja endaga kaasas kanda luulet ja mõtet sellist, mis püsib ja loob traditsiooni. Esimesel eesti ajal luule sündis ja temaga traditsioon ja ainult tänu temale sai keel omale teise Eesti aja. Nüüd peab siin sündima keele olemise teine pool temast sõnastatud filosoofia. Et kui vaja, läheb veel üht Eesti aega, kolmandat ta tuleb. See mõte on mind viimasel aastal painama ja selle paine sundus mind sundinud. Keelest mõtles mõtiskles ka Vello Salo preemia kättesaamise aegu. Jaanipäevaks 1945 oli teine maailmasõda paisanud minu Rooma linna eni oli tuhandeid eesti noori, ma olin siis 18 aastane, kes seisid üksi kuskil võõrsil, Me olime laulnud Eesti tulevik, see meie kõikide siht, mille eest tuleb surra, toita. See tuli ilmselt ümber teha, mille eest tuleb elada, võita kuidas? Igaüks oli eritingimustes, mina valisin oma alaks sõna eesti keele eesti keele ja kultuuri hoidmise. Ma olen aastakümneid eesti keelt õpetanud muidugi sealjuures kõige rohkem ise õppides. Ja sain luua kirjastuse, mille nimekirjas on umbes 50 üllitis. Võib-olla seisan ma siin salakaubitseja na sest ma ei pidanud raudeesriiet mitte nii nii rängaks, et sellest läbi ei pääse. Kõigepealt eetris 48. aasta jõuludest peale sain ma Vatikani raadio juures aastaid eestikeelseid saateid teha ja nüüd ma kuulan teid kuulatud kirjutada, vaevalt keegi julges. Ja minu taskuraamatusari oli tehtud taskuraamatuna selleks, et ta saaks taskus salakaubana siia tuua ja ta jõudis siia. Eesti kultuuri, Eesti sõna, puhas eesti keel, puhas, ilus eesti keel. See oli üks asi, mida üks mees võis teha. Need tuhanded teised tegid midagi muud, asutasid võitlejate seltse, tegid välispropagandat ja kuidagimoodi olen nüüd mina sattunud siia rambivalgusse ja, ja saan auhinna, ma arvan, nende kõigi nimel. Sest Me teadsime koolis ükskord, kui terve mõte ükskord on Eesti riik. Oli, saab jälle olema, selles ei olnud veel mitte mingisugust kahtlust, et me teeme kõik, mis me suudame selleks, et see, et see tuleks. Aga taassünd üldse, kas me oleme ükskord taassündinud ja see peab nagu see staatus Ko jääma. Ja me peame ikka ja jälle uuesti sündima. Ja et Eesti rahvas õpiks hindama oma keelt seda kultuurivara, mis meil on, ja pärimust, mis on ja mis on aukartust äratav. Et me õpiksime mõtlema. Seekordse Eesti Taassünni auhinnatseremoonia eeskõnelejaks oli lavastaja Jaan Tooming. Siinkohal katke tema jutust. Kas oleme taassündinud? Ja kui oleme, siis kelleks milles me erineme muudest riikidest ja rahvastest milline võiks olla meie siht. Ja täna taassünniautasude viimaselt kätteandmise päeval julgeksin öelda, siht võiks olla roheline kristlik Eestimaa. Rohelisena saame teda hoida niikaua, kuni autode pull ja Kirde-Eesti toss ning maailmamürk meid ära tappa. Tõeliselt kristlikuks sama ainult jumala halastuse läbi. Kui jumal avab silmad, kui me püüdleme jumalariigi poole riigi poole, kus pole kerjuseid, vaeseid, töötuid, kodutuid, korteri puudust, maa, eluki ratsemist, kus leib, kartul ja piim on Eesti kodanikele tasuta kus pole parteisid, ehk erakondi, kus pole kaklusi, Kriskavat reklaami totraks ajavat massimeediat kus pole unustatud, et inimesel on hing ja habras meel. See on rahvas, kes ei unusta oma soomeugri päritolu järel siiamaale tulnud ja pidevalt Silja Land. Kas oleme Nutratuudikesed või on meie vanus meile väge andev kogemus? Venemaa on ohtlik, aga kartma teda ei pea. See on ülekäte läinud, üle paljunenud sugulane või ei tohi jätta oma jonni. Keel on meie tunnus, see on, millega me erineme teistest meil on peale suutnud võõrast keelt vene keelt nüüd Arci asja. Ei tohi taganeda nõudest eesti keel ära õppida neil, kes elavad meie maal. Ega meie pole süüdi, et meie keel on nii erinev slaavlaste keelest ning neile nii raske. Me ei saa kunagi väga rikkaks. Ja see ei peagi olema sihiks, ainult rumal võib loota praegu 20. sajandi lõpul igavest majanduslikku kasvu. Me võiksime praegu korralikult elada, kui poleks ahnust ja pettust. Makse varjatakse, igatsetakse tasu, millega saaks avada surmast edasi kestev, see tähendab jutumärkides igavene pangaarve. Ausust pole, miks, loodame mingisugusele heaolule, mis on heaolu tavaliselt rohkesti tarvitada erinevaid asju, majanduslik kasv, autod, turism ehk ringi kolamine, lora info. Me peaksime küsima, millal on inimesel hea olla? Küllap siis, kui tal arenemisvõimeline tervik ning suhted jumalaga endaga tikkimisega ja mitte minuga on rõõmsad ja rahulikud. Inimese heaolu muutub koer rabelemiseks, kui ta tahab rohkem, kui talle tarvis läheb. Maailmaahne tarvitamine viib kuku poole. Keegi naerab, irvitab, surm teeb oma tööd ning maailm viskleb. Suurim puudus, tarkuse kadumine, intelligentne inimene pole veel tark. Kuid kui ühiskonnas pole tarku, siis ühiskondadega Deerub jutumärkides humaansemaks konkurentsiks võimutsevad Parisnikud ja võimuahned hullud. Uut ühiskonda ei saa luua vanade vahenditega värsket viina. Evolate vanadesse lähkitesse. Selleks, et midagi korda saata, et olla tasemel ja arvestatav. Kas selleks peab olema fanaatik, mida arvavad fanatismist Fred Jüssi ja Vello Salo, targad ja elukogenud mehed, mõlemad? Tähendab fanatismist ma ei oska midagi arvata, sõltub kontekstist, sellepärast et sellel sellel sõnal võib olla mitmesugune tähendus, fanatismist, nii nagu ma seda mõistan, tõelisi fanaatikuid. See ei ole minu jaoks. Olen nendest alati eemale hoidnud. Olgu see siis poliitikas usus või ma ei tea noh, mingisuguses rahvaliikumises või kus iganes. Aga sellesama pehmemas tähenduses, et kui üks inimene fanaatiliselt mitte niisuguses mõttes, nagu ma enne ütlesin, midagi teeb siis need inimene, Need viivad elu edasi. Ma arvan ja selles mõttes, et see võib olla niisugune või naasugune, see oleneb sellest, missugusel taustal seda vaadata. Fanatism on üks paratamatu nähe, igasugused äärmuslikud ilmingud aga kus on ilmselt kuskil keskpaigas, ei ole kunagi äärmuslik inimene selleks, et jõuda pinge välja keskpaika, peab ilmselt mõlemad äärmused ära proovima. Aga mõni on nii tark, et õpib juba mõtteliselt selle selle käigu selgeks. Aino Helene Valgma, Anu raud, Mall Hiiemäe, Tartu kristlik kodu, Tartu semiootikakoolkond, ajakirja akadeemia, võru keele ja kultuuri fond. Need on esimesed, kes meenuvad Eesti Taassünni auhinna laureaatide soliidses reas. Viis aastat on žürii tööd teinud Toomas Tiivel, täna on ta Eesti vabariigi suursaadik Lätis. Siiani on neid laureaate olnud koos tänastega 17. See arv ei ole suur, aga ei ole ka väike. Ja vaadates seda nimekirja, oli vähemalt minul esimene mulje küll. Et see nimekiri on väga mitmekesine, mis on, kindlasti rõõmustab. Samas on muidugi ka nendes kõikides inimestes midagi ühist peale selle, et nad selle auhinna vääriliseks tunnistati. Ja see vast on nende arusaamine ja tegutsemine millegi nimel mida keegi pole kunagi neid käskinud teha. Seda ei oodata nendelt ei ülemused, ei keegi teine, see on sisemine vajadus teha midagi paremaks elamisväärsemaks ja midagi, mille ühisnimetaja on Eesti. Selles nimekirjas on nii kunstiinimesi, teadlasi, õpetajaid, loodusehoidjaid, leiutajaid, see kõik tegelikult mingis mõttes tähendab ju iseseisvust ja vasta iseseisvus ongi üks selline sõna vähemalt minu jaoks. Kõige rohkem seostub taassünniga taassünd, see on uuestisünd, aga juba uude olukorda. Eesti vabariik on üks kord sündinud ja vahepeal on väga palju aastaid möödunud selleks, et uuesti sündida, pidi muutuma või nägema seda uut maailma. Ja see on tõepoolest liigutav ja tõepoolest nauditav. Kuidas kõik need inimesed seda näinud on? Nad on mingis mõttes kõik selle iseseisvuse tootjad ja sügav kummardus neile selle eest. Eesmärk ei oleks see, et meil oleks Eesti vabariik, mille üle me võiksime uhkust tunda. Ja need asjad ei tule käskude ja keeldudega, need tulevad teotahteliste mõistusega ja ka õppimisvõimeliste inimeste tööga. Minu sügav kummardus nii härra Jakob polüxküllile nii laureaatidele kui ka žüriile, kelle üks liige ma olen. See oli viie aasta jooksul kahjuks erakordselt meeldiv kooskäimise koht ja viis. Tänan teid. Saate lõpetame Fred Jüssi ilusa peokõnega, mille ta pidas Eesti Taassünni auhinna kättesaamisel Tallinna raekojas. Väga austatud härra Jakobson, üks kell, väga austatud saalisviibijad kõik. Ma olen mitmel puhul varemgi olnud Eesti Taassünni auhinna piduliku kätteandmise tunnistajaks, aga ma ei kujutanud ette, et see sündmus võiks aset leida kunagi nii, nagu ta toimub täna. Täna sõna on see mulle üllatuseks ja see puudutab mind sügavalt. Et mul ei ole enda õigustuseks midagi konkreetset ütelda, siis ma tahaksin kõnelda mõnest asjast, millele ma sageli olen mõtelnud ja mis tänane päev mulle meelde toob. Tammsaare on ütelnud, et naine on nagu kannel aga vähe on neid mehi, kes teda helisema oskavad panna. Olgu kandlega lood kuidas tahes. Aga missugune mees siis ei tahaks naist helisema panna? Küsisin hiljaaegu ühelt targalt naiselt, ütle mulle, palun, missugune peab olema mees? Tark naine, vastas. Mees peab olema kiilaspäine. Naine teadis seda. Et mees peab küsima iseendalt, aga mitte naiselt, missugune ta peaks olema. Sest ei küsi ju mängija kunagi kandlalt, kuidas teda helisema panna. Eesti on ka nagu naine. Kannatlik, visa ja ilus. Eesti on siis juga nagu kannel. Ma olen aastakümneid sõrmitsenud selle kandle keeli ja püüdnud kuulata ta helisid. Ma arvan, et mõnda sellest on ka teie kõrvu ulatunud. Sest miks ma muidu siin täna seisan teie ees? Olen oma kodumaad väga usaldanud. Ja mul pole tulnud selles usalduses mitte kunagi pettuda. Ta on mind selle sõna otseses ja kaudses tähenduses kandnud. Ja ta mind väga hoidnud. Nii hea kui seda võiks täie veendumusega ütelda ka oma inimeste kohta. Võib elada kirikuta, aga ei saa elada usuta. Meie zooloogia professor Johannes Piiper armastas oma loengutesse lükkida inimlikke Ivasid järelemõtlemiseks 50.-te aastate noorukitele. Ja mul on meeles, et kord usust rääkides ütles ta, et me kõik oleme religioossed sedavõrd-kuivõrd. Me usume täna loodud hea säilimisse homses päevas. Kinnitan teile aulikud siinviibijad. Et Eestis on paiku, kuhu kunagi ei ole ulatunud võim. Neisse paikadesse juhata ükski kaart. Neid paiku on võimalik ära tunda üksnes usu läbi kord leitud. Ei tarvitsenud sobida püsivaks elamiseks. Aga kui neid hoolega saladuses hoida, siis aitavad need paigad korrastada ning tasakaalus hoida riiki meis endis. Sündigu siis keskkomitees parlamendis või piiril mistahes. Ja kus siis veel, kui mitte meis endis, tuleb Eesti vabariik taas üles ehitada kõigepealt. Elu edendamiseks peab olema usku ja head tahet aga ka tarkust läheb tarvis. Aulikud siinviibijad. Mulle on suureks auks vastu võtta Eesti Taassünni auhind. Aga ma tean ka, et aul on hind. Ja et igasugune tunnustus, rääkimata suurest aust, tuleb ära teenida. Alati, kui elu laseb mulle osaks saada õnne, rõõmu, armastust või tunnustust, seisame jälle küsimuse ees, on see tasu või ettemaks? Ma arvan, et see on nii tasu kui ettemaks. Auhinda antakse täna viiendate viimast korda, nagu me kuulsime korduvalt, aga see ei tähenda, lõpuauhind tuleb väärtustada. Ma püüan hoida valitud suunda. Elu lõpusirgel ei tohiks olla keerulisem, kui ta on olnud neil aegadel, kui pidime käima kõveraid teid. Ja tegutseda ikka usus. Täna loodud hea säilivus homses päevas. Nende Fred Jüssi mõtetega lõpetame saate, mis täna oli pühendatud Eesti Taassünni auhinna laureaatidele. Saate toimetas maris Johannes.