Sulnis on rahu, mis tuleb see-eest puude silmade seest ära läinud ajatast, leia meest, märg Käia endeid saabuvast täiest sunnison rahu, mis vaigistab ilma kasvanud puusse või särata silmarahu on vaja sellesse ilma ilmamis rahutu ilmast ilma. Loojangu loomevalgusest süttib põlema sulepea. Püüad kirja panna talumatud hetke. Hetk hiljem hämarus, tuhkhallid, kirjaread, öö kui kogu musti tindiplekke. Üks mure murtud, teine muretuna kasvab. Ja murepuu on nagu silmapiir. Kui astud lähemale, kaugeneb ja kasvab. Kui kaugeneb, ta järgneb iga viiv. Ma tihti istun muretunaldaksi ja mõtlen rõõmudest ja mõtlen muredest. Ta lehed lopsakad, ei varja paradokski. Et suured rõõmud sünnivad just suurtest muredest. Tähe tänava maju vihmasajus mul vaadata meeldib, kui tuleme keskeeli koju kino ideaalist. Kui kustunud on äri vitriinid ja peremees lukustab ust. Mulle see aeg väga meeldib. Aeg täis vihma ja armastust. Noorte loomingu saate alguseks kuulsite Märt Luige luuletusi. Punasekaanelise debüütkogust, tule sammal. Luges Peep Kala. Märt Luige loomingut on varem avaldatud ajakirjas Looming sõna noorus ja ajalehtedes. Mart Luige eelmisel aastal ilmus sinu esikkogu nimeks tule sammal. Nüüd on sellest juba tükk aega möödas ja on kirjutatud hulga retsensioon retsensioonides millegipärast üheks tulisemaks punktiks olnud arutlusmütoloogilise etnograafilise aine üle sinu luuletustes. Mis sa arvad, mis on selle põhjuseks? Ma panen imeks, et sellele mütoloogia üldse nii palju tähelepanu pööratakse sest minu kogus ei ole see teema ju valdav ega peamine eesti luules on ju alati olnud pilk suunatud minevikku. Tõsi küll, aeg-ajalt on seda veidike pahaks pandud. Kuid sel tasemel ja nii palju mütoloogiat, kui mul on väga paljud autoritel. Mind on süüdistatud just selle mütoloogia ja etnograafiaelektrilisel seostamisel. Kas luules saab üldse teisiti seostada, võib-olla on kogu luule ütlectic? Mis sa arvad, kuidas jõuab mütoloogilisel kujul väljendatud elamus rahvani lugejateni? Julgen arvata, et ta jõuab, meie luules on ju väga palju antiikmütoloogiat ja kui eeldada, et isegi see meile mitteomane pisut raskevõitu jõuab rahvani siis muidugi eesti mütoloogiast ammutatud peaks seda ammugi jõudma. Kahjuks kuuldes arvamusi lugedes kriitikat ei mõisteta, püüan seda mütoloogiat anda eelkõige algtähenduses, lihtsalt vihjatakse teatud perioodidele, näiteks ärkamisaegsele kus eesti luules on kasutatud sama ainevalda, võib-olla siiski natuke teistel eesmärkidel. Ja vot siin oleks mul veel üks mõte sellest ärkamisaegsest. Ta on viimasel ajal olnud selline termin, mida meil kasutatakse enamjaolt halvas tähenduses unustades ära juba selle sõna teise tähenduse dema, varjundid, mis oli meie jaoks ärkamisaeg ja mis ta jääb meie jaoks igaveseks olema. Ma tean, et sa alustasid luuletamisega küllalt varajases nooruses. Ja on ilmne, et sel ajal on olnud sul nii mitmeidki eeskujusid kes on sinu luulet aidanud selliseks, nagu see praegu on. Imelikke sammas, nii tavaline, kui see ei ole mu esimene eeskuju, oli Jüri Üdi ilmselt selline mängulik luule maneeridlik, seda heas mõttes on alati veel luule kogenematule inimesele kõige põnevam kõige põnevam järele aimata. Ja pealtnäha Nende Üdi luuletuste vahe ja siis autor endale ulatuste vahe on vähemärgatav. Hiljem lisandusid siia muidugi Runnel nagu enamikel Paavle Lõhmus. Ja sellest on vast vaid mõned aastad tagasi kui siis sellekteeruses värle peamiselt sander ja ilmet. Nende autorite puhul ma pean ütlema, et et ega see sõnum ei ole just mulle nii lähedane kui nende selline hinge hakkavus. Algaja luuletustest üldse noore inimese loomingust kiputakse lausa parastavalt otsima eeskujusid ja siis kiputakse ka nina peale viskama, nagu see inimene oleks siiras ja nagu tema kirjapandu ei, ei olekski vahetu tunnetus, vaid hoopis mingisugune kultuuri ümberlaulmine. Minu arvates peaks pigem otsima välja iga autori juures just selle, mis on temale ainuomane, jättes kõrvale siis need hallusioonid. Kuigi praegu on ka teine tendents mille järgi siis kiidetakse selliseid reminessensi, allusiooni nähtused heaks. Ja mingil määral on see õigegi, et kogu eelnevat kirjanduslugu võetakse nagu meie ühtse kultuuripärandina. Ja Me rajame ikkagi kultuuri ja kirjandust eelnevate põlvkondade vundamendile. Ilma ollakse võimatu. Me rääkisime nüüd siin möödunust, aga millisena sa näed ennast oma vanuselist loovate inimeste seas? Ennast on muidugi kõrvalt raske vaadata. Aga mulle paistab, et praegune aeg on kuidagi selline kogumise aeg, et tõepoolest selline lõhkumise eitamise või siis maksimalistliku optimismi aeg on möödas. Ja praegu, nagu püütakse seostada meil erinevaid kultuure püütakse kõigest leida seda, mis meile meie rahvale tema loomulaadile oleks vastuvõetav. Ja muidugi on jõudnud seega praegusesse luulesse. Ja sellepärast on, ma usun, 80.-te aastate luule, palju. Sügavamale minema. Ja samas puudub selline romantistlik suhtumine, nagu oli seda kuuekümnendatel aastatel, mil alles avastati. Et kõik me oleme osa sellest suurest, et kõik on omavahel seotud organisatsioonis. Ja siis oli tõepoolest uudiseks, et mingi sputnik jõuab väljaspoole maakera, et on olemas teised tähed, see kõik jõudis muidugi luulesse. Praegu võetakse osun palju rahulikumalt. Kas ka need võtavad seda rahulikumalt, kes on sinuvanused? Ma mõtlen värsket debüütkogu omanike nagu Ilmar trulli ja Hannes Ihamad. Ma usun, et Ilmar trulli luulaja Hannes ihu oma luule, minu luule seal vahepeal veel, et need on sealt eri eri vaatepunktid. Taotlused peaksid, aga ma siiski üsnagi ühed, missugused see on ikkagi selline aus dialoog meie maailmaga, sele, seletamatuga, mis meie kõigi sees toimub. Et esiteks vähemalt enda jaoks kõik asjad ja nähtused paika panna, kuigi võib jagada kaheks boonuseks. Et selline julge sõnamänguline, pisut nihilistlik luule nagu näiteks ilmaltrullil esindaks hoopis mingit boonust, teist poolust. Aga ma arvan, et see dialektika oleks siinkohal liialt primitiivne ja lihtne. See on lihtsalt erinev loomemeetod muidugi kantud inimese teisest loomusest. Aga noh, me kõik inimesed olema ühed siis leiategi veel ühe rahva noored autorid. Saate teine esineja on Hasso Krull. Hasso Krull õpib Tallinna Pedagoogilise Instituudi neljandal kursusel eesti keelt ja kirjandust. Esimest korda avaldati tema luuletusi ajakirjas noorus. Viimati maxarnooni nime all almanahhi sõna. Enesetapjate laul. Me tulime ära sealt, kus veel keegi pole käinud ega unenäod haledaid ajalisi rünnanud. Me oleme vaikuse häälmed, endast surmanud. Ööd ei vaatame poole enam kuugi. Tantsige üle luhtuda, mis meil enam surmadest. Jookske kokku saeveskisse, kus kuldhambuni elu võtamegi eest oma häbelik seerium. Me tahame kinni võtta sae söbadest. See luuletus on ilmunud seitsmendas kogumikus sõna on see kirjutatud ka nii kuulmismeelele või kirjutadedel lihtsalt luuletuse valmis kirjapildis või. No see on suhteliselt rohkem kuulmismeelele võib-olla kui kui teised. Varem ma kirjutasin rohkem kuulmismeelele hiljem üha rohkem niimoodi, et peab olema mõtlemise, ruumi aega aga nagu praegult teda lugesin, ta võib mitut moodi lugeda. Aga iseenesest Ma nii kiiresti lugeda luuletust ei tahaks. Sellepärast et tõesti siis sõna jõua õieti mõjuda, praegult ma lihtsalt niimodi surusin ta peale lihtsalt tuleb niimoodi peale ja midagi tema vastu ei saa ennekõike luuletades mõjub mingi pildina. Lehekülg lahti võtta, ei pruugi üldse mingisugune vigur olla lihtsalt mingi jaotus troofideks nelikud või kolmikud või kaksikud. Ja siis naersid ka kas siis ilusti ühel joonel või kuidagi sassis või mingi kurja pojaga. See mingi niisuguse eeltunnetuse luuletusest otsekohe loob, noh rütm on tegelikult juba visuaalselt lugejasse sisendatud hakkab lugeva selles geomeetrilises ütleme dispositsioonis sinna sisse siis hakkavad tekkima Need, sõnad peab olema niisugune eeldus, sellest lähtepunktist voib sirutada välja kõigepealt üks lause. Ja kui on niisugune tunne, et sellest laost võiks hakata midagi genereerima, noh, sa oled tegelikult ühest lähtepunktist sellest lausest isegi siis võibki luuletust hakata kirjutama ja see on umbes nagu aasia aimus olemas aimus mingi luuletuse võimalikkusest, noh, võib kirjutamata jätta, siis on mingisugune sisemine olukord mille teadvus lahendab kuidagi teisiti, igast luuletusest paratamatult alati vähemalt üks mustand, eks puhtunud, ja siis võib-olla lõpuks veel ka mingi komplimendist või õndsust puhtalt kipub tulema niisugune, natuke liiga viimistletud ja liiga kirjanduslik, siis tuleb midagi välja mõelda, et ta ei oleks nii kirjanduse, muu uudisest. Luuletus sünnitas ta ei tohi liialt Hollan hariliku ettekujutuse moodi kirjandusest vaid natukene nagu noh, midagi imelikku. Et otsekohe ei ole päris kindel, kas see ikka on luuletaja kirjandus. Kirjanduslik haridus ja hariduse omandamine on teie maitse juba ära rikkunud. Maitse ikka ongi töö, kui on kirjanduslik. Haridusmaitset ei ole. Just siis, kui kirjanduslikku haridust ei ole, sest siis ei orienteeru, mis õieti on literatuurne ja mis on kulunud ja mis võib olla värske ja mis võib-olla siis tõesti kaunis igas suhtes. Mõned kriitikud on viie maxarnooni nime all kirjutatud luuletuste puhul öelnud teie kohta, et noor vihane mees Sellepärast mul ei ole midagi hullu ja nagu kindlasti ole kohe olnudki. Väga vihane, võiks ka niimoodi vihan õlled netele, väliselt leebe, noh, niimoodi võib seda mõeldakse mängu kuidas tahes. Kas see on omamoodi luulest taotluseks olnud? Jah, ilmselt mingil määral, sest luuletusi niimoodi teha mingi mõttega, et nad ikka mõjuksid. Pühadus on üks komponent, mis võib teadlased elavdada luuletaja lugeja teadmust elavdama. Aga kui nüüd luuletada nimelt noh, traditsiooniliselt just ma ei mõtle selles suhtes traditsiooniliselt, et ütleme, 100 aastane ütles vaid 100 aasta mõjutas just. Tegelikult peaks luuletama hästi traditsiooniliselt, nii et, et mõnes ajalõigus ei tõesti traditsioonist lahti mageda tagasi lükata, kõik teha nihukest täitsa isoleerivat luulet siis ja mõnedele hästi palju seoseid traditsiooniga, aga alati peab ebatraditsiooniline olema selles mõttes, et et see, mis kirjutati 10 20 aastat tagasi, et sellest nagu teataval viisil ise sellest põlvnetes mingist aspektist teadlikult lahti öelda. Kelle luule ja kelle looming on käinud teie ees? Ilmselt erilisi märke kuskil luules ei leia. Põhimõtteliselt lugesin Viidingut. Sellele tuli Prüdi Kaplinski tegelikult mingil määral juba hästi. Ka lugesin ja mõtlesin, et huvitav, kuidas ma sellest kunagi saan ka aru. Üsna oligi nagu üks niisugune luulevaimustus peale neid. Et uue maja, luuletajaid, õnnelit, õnniksoot, hõlmerit, näiteks Undevit ma keskkoolis nagu ei osanud üldse lugeda, noh mul ei olnud kuskilt kinni hakata mingit pidet minu teadvuses üldse. Tema luulega ei tekkinud mingit pinda, seda kujutist eetikale, suhtumistele pühaletama luule siis batuurini roosan. Paljuski huvitav, kuigi tal on igasugused vastu otsused ka vaielda, kutsed, kirjandus, laastanud just oks, niisugune kuju, kes on siiamaani kuidagi väga imelikult ikkadel kõrvale jäänud, tema tähtsus ikka võiks olla jah, ikka mingil määral ongi täiesti inimeselt suur. Suured laevad telefonipostide taga kurja häälega apelsin ümmargune, üle rohelise laua. Näe, keegi ei pea teda pliiats käest selle asemel pihku labidas, kaeva kulda, otsi hinge kummeli teiega pese roosa roosa naise rohelised karvad, vesi roosa juurdest juuksed üle mäekotkas. Mis arvutab nad, õhk käiks hõljuma maantee- ja mere kohal kui tunduvad stseenid? Nende kaeblik klu-klu kõrgel kohal. Kas tõesti olen mina ainuke, kes kuuleb? Kas ma tohin nii? Kas ma nii jõuangi kunagi koju Itakale? Kaks Oidipus? Kas tõesti olen mina ainuke, keda põletab see armastus eelviimasest pilgust? JOKK aasta Maarium, mu kasuema. Võõrastütar eelmisest elust. Meie pole süüdi, ei ole kütet, tööd on ainult valged lumehelbed. Ja kolm mõtet nagu kolm muna tulitamas ilmatu põlvel. Käsi peseb kätt, jalga pead. Üks filosoof puhastab teist, üks jumal armastab teist. Ikka sama laud, sama kop. Ja pimedas kapis. Ainult. Hiljuti toimus Kirjanike liidus eelmise aasta luule arutelu ja seal võtsite ka teie sõna. Asja tuum oli, eks olles rääkides hakkasin rohkem rõhutama seda pateetika momenti. Tegelikult tahtsin ültsakestilisatsioonist rääkida. Et on mingi niisugune stabilisatsioonipuudus või puudulikud Paljus nooremas luules see on just teismeliste raskeks küsimuseks muutub, kui niisugune inimese luule tähendab luulemis puhtalt inimesega tegelema, aga seda ei saa teisiti teha. Kui tuleb inimest kuidagi stiliseerida tuleb juba enda mina stiliseerida mingil moel midagi sealt paisutada, midagi kahandada, teha niisugust tööd saaksale mingi objektiivse korjelaadi emotsioonil või kui see keel on ja ta meie osa on ja meie tema osad, siis tuleb lihtsalt vaadata, mis temaga saab teha. Ja kui ta meile mõningaid vingerpussi mängib, siis tuleb vaadata missuguste krütskitega talle vastu saab. Mis on ühele noorele luuletajale, mis on teile oluline? Oluline on oma luulet hästi teha. Ja see on niisugune peamine esimene ülesanne selle juures keskenduda tuleb igasugustele asjadele. Aga vahendite osas ilmtingimata keelele, noh, niisugune filoloogiline keskenduma peab olema. Hiljuti korraldas Kirjanike liit seminari, kus kirjanikud arutasid koos noorte autoritega nende loomingut. Luuletaja Paul-Eerik Rummo, mis mõtted teil seal tekkisid? Sellel seminaril umbes kuskil was natukese üle 20 seminarist, nii kui nii võib öelda. Peab ütlema selgituseks kohe, et sellised noorte autorite seminarid on põhimõtteliselt korralised regulaarsed nähtused aasta-paari tagant ikka püüab Kirjanike liit neid organiseerida. Ja mina omalt poolt ei võtnud sellest seminarist osa mitte samades funktsioonides, mis mul tulekomisjoni esimehena, vaid lihtsalt ühe seminarirühma ühe juhendajana ning mul ongi üsna kehv ülevaade tervest seminarikäigust ja kõigist osavõtjatest. Lihtsalt koos Jaan Krossiga juhendasime ühte, põhiliselt klasse kirjutavate noorte inimeste rühma, kus oli siis osavõtjad. Põhiliselt viimastel aastatel on proovitud sinna seminarile kutsuda pigem selliseid mitu sünka hirmus algajaid. Aga, aga mitte ka enam neid autoreid, kes on juba oma raamatu saanud kas välja anda või on selle piiri peal või on juba saanud korduvalt esineda no näiteks kas või sõnaväljaandes ühesõnaga selliseid, kelle kellest kui peaaegu valmis kirjanikust saaks juba rääkida. Meie seminaril rühmas, mida, mille juhendite hulgas ma olin oli üks selline noormees, kelle raamatu käsikiri on praegu kirjastuses toimetamisel ning peaks suvel ilmuma, nagu kuulda oli. Tema nimi on Tõnu Õnnepalu. Huvitaval kombel see nimi vist väga palju ei ütle, kuna ta on tagasihoidlikult siiamaale, ei ole kuigi palju oma teksti avaldamiseks ajakirjadesse andnud Tõnu Õnne paluskile raamatu ilmumisel omakorda on juba vanemaid ja kaugemale jõudnud maid autoreid, keda samuti saab veel täiesti lugeda noorte hulka, sealjuures nagu kas või tänases saates kuuldud Märt Luige. Eks siin mängib oma osa kaasa ka nii lugejate informeeritud, et mõnes mõttes on ka juhuslikest seal lugejate jaoks juba olemasolev noorkirjanikke, kes veel ei ole. Oli väga huvitav praegu mul kuulda neid kahe noore mehe esinemisi. Ning kui ma nüüd ei teaks, et Märt luigel on raamat ilmunud ja ta on mõned aastad vanem KUI Hasso Krull kellele raamat ilmunud ei ole, siis näiteks nende tänaste juttude põhjal ning luuletuste põhjal, mida kuulsime ja mida ma ka siit-sealt mujalt lugenud olen, ainult autoritelt oleks seda raske öelda. Nad mõlemad minu meelest küllalt ühel küpsusastmel. Autorid. Nende kahe noormehe ja veel ka mõnegi teise põhjal. Püüda mingit üldistust teha, siis minule väga meeldib selline teadlik teadlik suhtumine oma kirjanduslikku tegevusse ei ole olemas, ei ole tunda sellist noh piinlikkustunnet või mis tegelikult alati natukene võlts valehäbi, et noh, mõned luuletaga natukese või või et mis ma võib-olla luuletan isegi hästi, aga mis, mis mis see maailmas maksab, on tunde, täiesti oma tegevust tõsiselt hindav ja ja väärtustav eneseväärikas suhtumine asjasse, see on äärmiselt sümpaatne. Seda enam, et, et enamikel juhtudel ja noh, kindlasti täna kuuldud kahe noormehe puhul Ei ole üldse põhjust karta 11 mütsiga viskamise ülbust või või sellist noh, pahemitsevat pinnapealsest või poseerimist oma oma luuleti olemisega. Kui Need, selline valmisolek hea humanitaarhariduse omandamiseks, nii et tunnetatakse selle kokkukuuluvust omaenda sisemiste taotlustega, omaenda selle vaba spontaanse hingeeluga saab. Kui selline valmisolek saab tavaliseks, siis võib küll loota üle hulga aja taas kõige paremat tulevikku meie arenevale kirjandusele.