Tere tulemast kuulama saadet Persona. Tänane külaline on Eesti raadio uudistetoimetuse vastutav toimetaja Riina Eentalu kes pälvis oma töö eest kõrge riikliku autasu valgetähe viienda klassi teenetemärgi. Vestlust juhib Marje Lenk. Kuidas sina drina ei ole viga, tänan küsimast. Kas orden on elu ilusamaks teinud? Kui nüüd natuke nalja teha, siis aksessuaarid ikka määravad kõik. Aga tegelikult on see orden tekitanud minus ühtepidi tundeid päris tõsiselt kohe. Ma olen rõõmsalt üllatunud. Ja ma ei tea, kes mind täpselt esitas, ma võin ju ainult aimata ja siinkohal tahan ma neile kõigile öelda. Suur aitäh usalduse eest. Aga teisipidi pani see mind kohe mõtlema, et nii palju inimesi, kes minu meelest väärivad seda palju-palju rohkem ei ole seda veel saanud. Need on mõnes mõttes Johuste mänka. Sina vastuvõtule ei lähe? Ei, ei lähe. Aga sina oled vastuvõtul käinud? Mina olen vastuvõtul küll käinud president Meri ajal. Räägi mulle, kuidas sulle meeldivad sellised rahvarohked ja suursugused, Vastuvõtud peod, kuidas ennast sellises õhkkonnas tunned? Ma olen inimene tegelikult, kellele meeldib väga omaette olla. Et ma olen terve selle pika ajakirjanikud jooksul mõelnud, kuidas mina selle tee peal ikkagi juhtusin, kus tuleb nii palju suhelda. Sest et tegelikult jah, naudin ma päris hästi üksi olemist ja mulle päriselt hästi ei meeldi. Väga pikalt niisugustel massiüritustel olla. Aga niisugused vastuvõtud taastas mu meelest, see võib täitsa olla. Ja ma tunnen ennast seal päris hästi, sest mulle meeldib ka teisi vaadata ka siis, kui ma parasjagu kellegagi vestleb, ei tunne ennast üldse halvasti. Ma tean inimesi, kes tunnevad halvasti ennast siis, kui ta peab üksi olema või kedagi ootama tema või tal ei ole parasjagu seltskonda. Ma tean paljusid inimesi, kes on öelnud, et et nad on suitsetama hakanud, sellepärast et siis on siis on ju ometigi mingi tegevus ja kõik ei vahi mind nagu lolli, et ma istun seal üksinda ja mul ei ole kedagi, kellega rääkida. Mind niisugused probleemid ei vaeva. Ja teisipidi olen ma ju selle aja jooksul õppinud tundma palju inimesi, kes kindlasti ka kuskil vastuvõtul on, et ei ole viga. Kas sa oled seda uhkete peokleiti, mida sa kandsid president Lennart Meri vastuvõtul, saanud ka hiljem selga panna? Ühe korra see oli Kadrioru lossis kunstimuuseumi aasta lõppu pallil ja pärast seda seisab ta kapis ja tõenäoliselt jääbki sinna. Kas sina ei ole niisugune nobenäpp, kes teeb kiiresti ümber? Nüüd tuleb piinlik koht? Elevant on mulle küll käe peale astunud, ma ei oska üldse naiste näputööd teha, suure surmaga midagi parandada, võib-olla võib alistada äärmisel juhul. Aga Ma ei ole seda näputööd armastanud teha ja tõenäoliselt ei ole, sellepärast ma seda ka ära õppinud. Ja kui ma koolis käsitöö tunnis, kui ema seda näputööd valmis ei teinud, siis saime kahe noh, nii on jah, riietest veel rääkida, siis, ega need riided raadioski vähetähtsad ei ole, lähed mingisse uhkesse kohta lugu tegema, sul peab ikka valve kostüüm kuskil rippuma. Sellel päeval, kui ma reporter olen, tuleb panna ennast niimoodi hommikust saati riidesse, et et sa võiksid minna peaaegu et igale poole, et jah, see nõuab riietust, ei saa minna teksadega igale poole, näiteks Kadriorgu president Meri juurde lugu tegema ei maksnud minna teksapükstel. Kas on tulnud ette ka niisuguseid asju, et tuleb lugu teha, jumal teab, kus kohas näiteks kas pööningul või keldris või milleks ei ole üldse ette valmistatud, lähed uhkes kostüümis ja äkki siis öeldakse, et vot nüüd ronime sinna või nüüd läheme sinna? No üllatusi on meie töös alati. Aga on ju võimalik panna suhteliselt universaalselt riidesse ka niimoodi, et ei pea häbenema, siin, aga saad ka ronida pööningule või kirikutorni, kuhu on tulnud ronida või mida iganes. See oli mul üldse üks esimesi lugusid. Kui Tallinna Raekoja restaureerimine või suur remont lõppes, ma olin napilt tööle tulnud. No tol ajal olid suured rasked makid tuli järel lohistada. Siis ma pidin minema seda lugu tegema arhitekti Tibekleriga kes kogu seda raekoja restaureerimistööd juhtis. Läksime ära paiguta sisse ja talle tundus, et seal on liiga palju saginat ümberringi. Et läheme ikka vaiksemasse kohta, läheme kohe päris objektile, läheme keldrisse, keldrisse tol ajal pääses, tead, kust kohast? Õuest? Tänavapinnal on seal need väiksed kaaraknad täpselt tänava peal. Sealt läks sisse üks laud, piki seda lauda, ronisime käpuli sisse ja hüppasime sinna keldrisse. Seal põles üks pirn kuskil pirni, seegi läks läbi. Ja siis oli seal kottpime, ma ei leidnud nuppe üles, aga siis oli vaja ju välja ka saada. Siis tuli upitada ennast sinna laua otsa peale ja siis võis näha terve raekoja platsi järgmist pilti. Käpuli ronib aknast välja reporteri preili Mac lahinal järel, kasukas seljas ja tema järjeldedibecler või oli see vastupidi, ma ei tea. Igatahes ma olen tagantjärele mõelnud, mida imet sinna pimedasse keldrisse oli vaja minna. Me oleksime võinud rääkida südamerahuga raekoja fuajees. Aga noh, noor ja loll noori rolli ja siis sa mõtlesid, et jumal küll, kas niisugune ongi sisse raadioreporteri elu? Ei, seda ma ei mõelnud. Aga naljakas küll, kas sa läheksid intervjuusid tegema sõjakoldesse, ütleme Iraaki või võitšeeniasse, riskiksid sa, ma olen piisavalt julge, olen ma aru saanud oma pika elu jooksul. Et ma ei pelga, ma ei ole küll hulljulge, aga aga näiteks ka 91. aasta sündmused näitasid, et et ma saaksin hakkama. Tavaliselt, kui seda vaja oleks, ma ei kipu Tsetseeniasse ja ei kipu ise Iraaki. Võib-olla see on niisugused poiste mängud rohkem. Aga ütleme siis nii, kui on vaja, siis küllap ma lähen, sest mulle meeldib ennast kuigi palju ikka proovile panna. Kui sa mõtled 91. aasta peale, mis sul kõigepealt meelde tuleb, kui sa oma tööd meenutad? Kõigepealt tuleb meelde see, kuidas ma sellest teada sain ja kuidas ma siis ehmatasin, et mina olen puhkusel, ma olen üldse Tallinnast ära ja seal toimuvat, niisugused asjad ja teised on tööl ja mind ei ole. Ja sellest hetkest, kui ma seda teada sain, hakkasin otsima bussi, millega Tallinna tulla, kaugel solid Viinistul kodus, kodus ja ei, ma sain sellest teada alles siis, kui kuskil pärast lõunat alles, sest ma olin metsas marjul. Ma üldse ei teadnudki kogu asjast midagi. Ja bussikaanoveenistult ei tulnud siiapoole ja siis ma läksin kolm kilomeetrit päris peale jalgsi, isalt tuli veel buss ja siis ma tulin Tallinna ja raadiomajja mis oli sinu esimene töö. Tegelikult selleks ajaks olid naised raadiomajast välja aetud, juba kõik koju kihutatud ja ainult mehed olid jäänud, aga aga ma ei läinud ära ja mitte pärast, et, et mängida mingit kangelast, vaid. Ma olin alati olnud oma toimetusega koos, me olime kõik alati koos teinud igasuguseid saateid, kui midagi on juhtunud, me tulime kõik kokku ja tegime. Ja teisipidi tundus mulle, et kodus on mul veel hullem olla. Täielikus teadmatuses. Siin, mida teistel teada oli, sain ka mina kohe teada, kuidas olukord on, et mulle tundus, et et siin kardan ma palju vähem kui kodus. Ja siis me tegime intervjuusid, eetris ei käinud, mitte mina, Urmas Loit oli seal, kes seal eetri peal ja veel mõned. Aga me tegime siit väljast intervjuusid, inimesed olid juba ümber raadiomajja raadio kaitsmas ja sealt tegime intervjuusid, käisime niisama linna peal sõitmas vaatamas, kaugele need tankidega juba on. Niisugust teed, mida sa praegu kardad tihti ja mõnikord lihtsalt kardan lähedaste pärast. Noh, mitte ei karda, vaid mõtlen, loodan, et neil läheb kõik hästi ja ja loodan, et nad on terved ja muud hirmu, mul ei tule järsku pähe, kui sul tuleb mõni tähtis otsus teha, kas vajad ja kedagi kellega nõu pidada või oled sa niisugune ise otsustaja? Ma saan hakkama ise ka oma otsustega, aga ma ei ole nii suur solist või, või jah, soolomängija, et teisi mul vaja ei oleks. On ikka, ma kontrollin oma otseseid ikka teiste pealt ja ja päris meelsasti. Kes on need inimesed, kellega sa arvestad. Kas need on kolleegid? Neid on kolleegide hulgas ja neid on ka mujal. Seda on väga raske öelda, ma ei hakka nimetama nimesid, aga sa tead, et igal inimesel tekib See seltskond, kelle arvamus talle loeb, kes on tõestanud, et nad on, on seda väärt ja nende arvamus on mulle tähtis ja, ja et nad on minu jaoks autoriteetsed. Igalühel tekivad need inimesed, ma ei tea, kuidas, aga nii on sõnad siinsamas raadiomaja lähedal, viie minuti tee kaugusel, kaheksa noh, seda ei ole ka palju. Ei. Kas see on hea või halb? Tee mõttes. Väga hea. Ja praegu ma veel naudin seda tõesti, sest ma olen nii palju elanud nii kaugele oma tööst, et ma pidin nii vara hommikul juba tõusma, et et hakata tulema tööle, kui mul oli varane vahetus. Ja siis sa sõltusid, et bussist ja tont teab millest. Aga nüüd on see, et ma, ma tean täpselt, millal ma tulen uksest välja ja ma tean täpselt, et ma jõuan ja ma ei jää kuidagimoodi hiljaks. Teisipidi teater on lähedal, kõik on lähedal. Praegu ma naudin seda, jah, ma ei tea, kuidas pärast pole või hiljem kas sa võtad meelsasti külalisi vastu? Mul ei ole nende vastu midagi, aga kuidagi on kujunenud nii et jube lugu küll, et ma käin ise rohkem külas, kui mul külas käiakse. Ma olen ju enamasti tööl ära nii harva kui ma üldse kodus. Jumala tõsi, ma olen mõnikord mõelnud, et, et see kodu ongi mul rohkem magamise koht. Mu elu on niimoodi kuidagi läinud suure ja olen tööl ja ja kui mul vähegi võimalik on, siis sõidan maale ja nädalavahetusel need kodu on jah, niisugune koht, et lähed vara ära ja tuled õhtul hilja. See maja, kus sa praegu elad, on mitu korda väiksem kui Lasnamäe maja. Kas mured on ka väiksemad selles majas? See maja on rahulikum, kuivõrd tõepoolest, et meil on 20 korterit majas ja Lasnamäel oli? Ma ei tea, kui palju siis rahulikum on, jah, ja kuna meil on korteriühistu, siis meil on hästi vahva ja hakkaja ühistu esinaine. Nii et selles mõttes on jah rahulik. Naabritega oled kõigiga juba tuttav, ma ei pruugi nendega kõigiga tuttav olla, aga ma tean neid küll kõiki nägupidi, nii et me tervitame trepi peal, mida ei juhtunud teises majas ilmaski ja mõnega olen ka päris hea tuttav, jah. Kas sina oled ka selline inimene, kes helistab kohe, kui näeb mingit viga või, või kui näeb, et kellelegi tehakse ülekohut või ma olen märganud seda enda pealt küll, et kui mul on vaja võidelda kellegi teise eest siis lähen ma siis ma ikka lähen peale küll. Kui mulle tundub, et sellel inimesel tehakse liiga ja mulle tundub, et minul on õigus siis teiste eest võitlen ma vist natuke rohkem, kui ma olen seda osanud enda eest teha. See lihtsalt on nii. Ma ei tea, kas ma seda nüüd iga kord teen ja ma kodanikutunne minus ärkab, aga aga väga sageli küll. Kui on vaja kodus midagi parandada, kas sa saad sellega hakkama või, või helistad kuhugi? Kõigega hakkama ei saa, aga väga paljude asjadega olen pidanud hakkama saama ja küllap saan ka. Aga muidugi mitte iga asjaga. Sa oled rannatüdruk maalt pärit liinistult, seal tuli vist igasugu töid teha, seal tuli teha neid töid, mida lapsest saati ühes kaluriperes ikka tehakse. Seal tuli käia hommikul vara. Paadi vastas, aga merele mindi poolest ööst ja hästi varalid, paadid juba rannas ja lapsed olid need, kes pidid võrku päästma, ehk siis need kalad sealt välja aitama. See oli hästi vara. Kas sa käisid ise ka merel? Isaga? Ma käisin jah, emaga rohkem isa käis. Sellepärast ema ja vanaisaga teha sellepärast et isa käis suure paadiga püüdmas, aga, aga lestavõrgul käisid ema ja ja vanaisa ja, ja siis võeti lapsed kaasa. Merzza ei karda? Ei karda merd, aga mul on aukartust tema eest, sest ma tean küll, mis ta teha võib. Ujuda oskad hästi? Ma ei ütleks, et hästi, see on nagu see, et kingsepa lapsel pole saapaid ja. Ma usun küll ja hästi varakult õppisin ujuma, aga mul ei ole mingit korralikku stiili kätteõpitud, nii et ma ei või öelda, et mõjun hästi, aga huvi on küll, jah. No mis tõid veel, tuli siis kaluriperes teha heinaga niitsid, meie peres oli nii, et mehed needsid ja kõik muud heinaga oli naiste mure, isa ja vend neitsid maha. Ja ema, ja siis me õdedega karutasime, panime kokku, laotasime, kuivatasime, vedasime lattu. Mis loomatilorid? Lehm siga, kanad, lambad, mitte palju, nii et söök tuli sealtsamast. Enamasti jah, merest ja oma laudast. Teil oli suur pere, viis õde-venda ja, ja üks vend oli uppunud enne, kui mina sündisin. Pesamuna oli siis õde Mare, õde Mare oli pesamuna ja tema elab päristel. Et sealsamas kolm kilomeetrit praegu kodune ja tegeleb tšintšilja tega. Sul ei ole veel kasukat, ma ei tea, ma läheks hälliks enne, kui ootaksin ära, millal kasuka saab. Ja siis tekib küsimus, et kes selle kinni maksab, kes Viinistul elavad veel? Liistule läks nüüd tagasi vend kuigi ta oli vahepeal Tallinnas, aga nüüd on ta ikkagi juba valda sisse kirjutatud mõtted ja ja kuigi ta tee on Tallinnas, aga need tema kohta võib öelda, et tema pidevalt Viinistul vanemad elavad. Ema elab, isa on ammu surnud. Kui tihti sa käid kodus? Nii tihti kui saan, aga talvel? Ehk kord kuus jõuan ma sinna. Aga ma puhkuse suvisel ajal olen ma alati vinistel olnud. Kala enam ei püüa. Jah, vahel vennaga ikka käin merel, sest vend võttis võrguloa ja, ja võis ühe võrguga käia. Need siis vennaga olen ikka käinud ka jah? Kui sa mõtled oma lapsepõlvele, kas sulle meenub mõni lugu seoses raadioga? Ma olin päris pisike, siis meil oli patareidega raadio või lampidega või, või mis iganes, igatahes lastel oli keelatud seda näppida. Aga ma teadsin ju küll, kuidas ta sisse-välja käib, sest seda ma olin näinud. Ema-isa olid merel, siis mul oli hirmus igav ja siis ma läksin ja keerasin selle mängima. Mu meelest tuli hirmus huvitav saade, see oli miski lastesaade mudelit kohutavalt põnev. Ja siis ma mõtlesin, et et ma jätan emale ka natuke temaga kuuleks, keerasin raadio kinni ja ema tuli merelt, siis ma läksin tähtsa näoga raadio juurde kavala näoga ja keerasin raadio uuesti mängima, kui sealt ei tulnud mingit lastesaadet, sealt tuli hoopis midagi muud. Ja ma olin väga, väga pettunud, et ma ei saanudki emale jätta seda saada. Ma ei tea, mis hetkel mul tekkis see soov, et et ma tahan ajakirjanikuks ja päris kindlasti siis raadioajakirjanikuks. Aga seda teadsin ma juba üheteistkümnendas klassis, kui, kui oli vaja valida, kuhu minna õppima ja siiamaani ma ei tea, mis selle tõugu kandis ju see pidi olema Eesti raadio, mille pealt ma selle mõtte olin saanud. Nii et kui ma Tartusse läksin, siis ma teadsin, et ajakirjandus see on, mida ma tahan. Ja kui tuleb see elukutse valik, et siis see on raadio enisega läks, tõsi, ma käisin vahepeal ka üheteistkümnendas klassis ja Eesti raadios oli Noorte reporterite Klubi ja, ja sinna ma kandideerisin. See oli hullem kui praegu tööintervjuud. Et seal oli mitu vooru, meid valiti kõik välja. Kõigepealt kirjandia, siis suuline ja vest Lucia. Tõeline õudne ikka. Et sinna reporterite klubisse võeti mind ka vastu, aga ma ei saanud väga pikalt käia, sest et maalaps bussid ei käinud väga sagedasti kaugelt käia. Nii et ma sain siin käia ikka väga vähe. Kuidas sul kirjanditega lood olid? Koolis? Sellega oli kõik hästi. Sellega ei olnud mingit muret, nii et, et need olid mul ikka enamasti viiad ja kellesse sa siis oled läinud, kes kirjutas nii hästi, teil kodus? Isa oli meil meeletult palju lugenud, ta ei olnud palju koolis käinud, aga Tal oli nii lõpp hea pea ja ta oli nii huvitatud maailmast, et ta luges kohutavalt palju, et tema oleks võinud see olla. Või siis ema, kes täpselt samamoodi loeb siiamaani üle 90 aasta vana loeb lehti ja raamatuid, nii et ju see geenide Sali, kuigi neil ei olnud võimalust seda välja arendada sel kombel, kui võib-olla meil tegid sädemest sega kaastööd või ei teinud, ei kirjutanud kuhugi ei kirjutanud ja seetõttu jällegi silma, et kuidas ma ikkagi ajakirjanikuks, aga. Sa olid hästi aktiivne, lõid igal pool kaasa ja ülikooli naiskooris laulsin küll. Vaike Uibo käe all, mul ei ole solisti hääl mitte kunagi olnud, küll aga hea, ma arvan, ansambli ja koorihääl Moscan teisi kuulata ja ja see on kooris ja ansamblis väga tähtis. Hiljem ei ole kuulnud? Ei ole, ei ole enam aega olnud ja selleks, et laulda, siis peabki ikka laulma praegu hakata laulma. Ma arvan, et mulle hääl nii paigast ärarääkimise hääl ja laulmise hääl on hoopis ise asjad. Et ma arvan, et ma võiksin isegi mööda laulda, ma kujutan ette, niimoodi on paigast ära, need, siis tuleks ikka häält, paika saad. On sul plaati kodus palju? Ei ole. Aga muusikat kuulad hea meelega, kui on aega, jah, kuulan hea meelega, aga ma ei ole muusikaliselt haritud ja, ja see kõik on see, et missugune muusika mõnus, lihtsalt mingit vastukaja tekitab, siis ma naudin seda. Mulle meeldivad hääled. Kus on, kas on kerge sees, mis ei ole, mis ei ole niisugune loid või tuim või pealispindne. Ja ka ka rütmid on niisugused, millest ta põlema kirge seal on vist päris õige sõna, sellesse ei pea olema tohutult tormiline lugu kergvõib väljendada ka väga vaikses laulus. Aga kui seda ei ole, siis on igav. Kas sa pärast ülikooli sattusid uudistetoimetusse juhuslikult või, või oli see ka sinu soov? See oli küll juhuslik selles mõttes, et Ivar Trikkel oli minu kursusetöö juhendaja. Ja tema mu raadiosse tõi sinna uudistetoimetus just, sest ta ise oli sel ajal seal päevakajas. Sinna ma siis jäingi. Ja Ma ei olegi seda kahetsenud, ju see siis sobis mulle. Sind ootas ees tuhadeis andekaid ja kuulsaid mehi, suuri kuulsaid raadiohääl, suured egod ja siis järsku üks naisterahvas, sa oled öelnud, et sa tõmbasid ukse taga rinna õhku täis ja siis alles läksid tuppa ja sellepärast, et alguses ikka virkus ma, Feliks Kaasik, kes iganes, küll nad ikka proovisid, et mis puust tüdruk on? Ma ei tea, kas nad just mõtlesid niimoodi, et kas saab teise nutma või isa vaevalt et nad niimoodi mõtlesid. Aga lihtsalt selles toimetuses on tugevaid vaja seal ikke niukesed kes kohe silmad pisarais kuhugi jooksevad. Sellest ei saa uudistetegijat, reporterit need kohanemiseks aega ei antud, kohe tuli vette hüpata tuli ja ma mäletan küll, et kui mulle ainult tihtilugu teha, et järgmisel päeval lähed sinna e läbi, ma ei maganud, ma mõtlesin selle loo peale ja nii see algas. Aga Trikkel ütles siis, kui ma esimest korda pikerdaja tegin, tähendab, et otse ikka saadet juhtima läksin. Siis ütles ta pärast. Ta pole elu sees nii enesekindlat praktikanti näinud. Kes kahe loo vahel jõuab veel eetris laulda ka, tähendab mitte eetris, vaid stuudios laulda, noh, laulsin ma sellepärast, et mul oli närv nii kõvasti sees. See aitas mul rahuneda. Ma olen eluaeg olnud nii, et kui ma närveerin enne eksamit ka siis ma laulan siis, kui ta käitab lihtsalt ei, mis on ükskõik. Ta juhtuvat laule, mis sel hetkel meelde tuleb. Ma läksin väliskirjanduse eksamile keeltemajja kurssal juba üleval seal ja mõni õudselt pabistasin. Siis ma läksin trepist ülese, laulsin suure häälega, et see on see sööda, see rumal, sööda. Pabistasin nii et see enesekindlus tuli võrdlemisi kiiresti. Ma ei oskagi öelda seda enesekindlust, aga, aga jah, eneseusku peab olema, muidu ei saa ju. Et siin koolitati jah, ruttu välja, kui ei tulnud see kindlus või see soov või see teadmine, et ma suudan seda teha küll. Siis tuli astuda minema sellest toimetusest, aga kuna ma sinna jäin, ju siis tuli välja. Kui oled juhtunud arhiivis, kuulama neid vanu, vanu lugusid. Ka selle loo pärast on häbi ka, ma ei ole neid käinud ele kuulamas, ma olen mõned enda jaoks ise alles jätnud. Ja üks neist oli intervjuu helmeid ahvermanniga. Lõpp matult, armas, andekas ja tagasihoidlik inimene. Tal oli juubel ja seda tähistati noorsoo, kes tollal veel. Ja siis mina pidin seda lugu tegema, aga ma juba teadsin ka, et Helmi Tohvelmani ei taha rääkida, sest ta on nii tagasihoidlik, ta ei taha intervjuud anda, seda ütlesid mulle kõik. Aga siis me leppisime kokku väikese vandenõu, seal oli Komissarov ja Tõnu Mikiver ja kes ütlesid, et et me räägime temaga, sale, valvel, kui me anname selle märku, siis sa tule. Ja kui nad mulle märku andsid, siis ma läksin ja siis me rääkisime niimoodi, et mina esitasin küsimuse Helmi Tohvelmani vastase iga vastasega astus sammu eest ära ja mina astusin sammu järele. Need varsti olid seljaga vastu seina ja siis ma jätsin ta rahule, aga see oli üks mu elu armsamaid, intervjuusid see oli, see oli kenasti räägitud tall ja tasase ja vaikse häälega ja selle ma jätsin endale alles hiljaaegu, ma kuulasin seda üle ja naersin heleda häälega. Sest missugust õrna lapse häält mina sel ajal ikka tegin? Need hääl on ikka kõvasti muutunud, kui sa mõtled oma vanade kolleegide peale, kellega sul oli kõige parem klapp, kellesse tunned puudust tähtsama, tunnen neist kõigist puudust. Nad olid nii isemoodi, aga, aga nad täiendasid seda toimetust. Et selle varase toimetus oli niisugune särav, et seal igasuguseid igasuguse iseloomuga inimesi, virkus, niisugune särtsu täis ja energiast pakatav ja teisipidi jälle ott kool, kes oli noh, niuke, tark ja rahulik ja mõistev ja temaga, kes loodus kogu aeg kaasas just nagu tõi selle toimetusse otiga ma olen palju rääkinud ja ma olen temaga ka väljaspool tööaega koos olnud ja, ja jutt rääkinud, nii et jah, tema oli üks neist, kellega ma rohkem rääkisin, küll suitsetama, õpetati viina võtma, õpetati sinka toimetuses. Ma õpin alati seda, mida ma õppida tahan. Suitsetama ei ole mina kunagi hakkanud küll olen mina selle ära proovinud ja see oli juba ülikoolis. Kui esimene kursus alustas, siis suitsetas meil ainult leelo tungal, kõik teised olid nii korralikud, veel teisel kursusel suitsetas juba peaaegu terve kursus ja mulle öeldi, et mis asja sapipardad niikuinii hakkad, kõik on hakanud. Ma ütlesin, andke see sõit siia, võtsin selle suitsu, panin põlema, tõmbasin alla, köhima ei hakanud. Ei teinud teistele rõõmu, kustutasin ära ja ei olegi rohkem suitsetanud. Kuidas selle teise asjaga on? Noh, seda on ju ikka tehtud. Ja praegu olen Ma küll see, kes on veini uskunud. Et minule meeldib vahel veini juua, punast veini. Sina vead siis uudistetoimetuse skulptuuri vankrit ja oled seda peaaegu algusest saadik vedanud, et ma jäin jah, kultuuri peale, kui ma tulin. Ja ma ei ole seda kordagi kahetsenud, praegu teevad seda ikka teised ka. Aga siis oli küll see suuresti suuresti minu teha, kuigi mitte ainult võtta või Veldermann, kes on suur kultuuritegija, kes hiljem küll meie toimetusse tuli, aga, aga jah, ma olen seda kogu aeg teinud ja, ja see on mulle meeldinud. Kas on mõni selline valdkond, milles sa parema meelega lugusid ei teeks, mis sul ei istu? Kui ma ikka majandusest rahandusest mitte midagi ei tea siis. Ma hoian hinge kinni, et mina sinna ei juhtuks minema. Aga ma olen pidanud seda tegema ju siis kogemusele lähevad. Uudistes ei saa siin küsida, et kuhu ma lähen või kuhu ei lähe, kui on vaja kiiresti minna. Seetõttu seal tuleb lihtsalt olla võimalikult kõigega kursis, see tähendab seda, et pealiskaudselt küll, aga, aga sa ei saa öelda, et ma ei ole sellest kuulnudki. Lihtsalt pead ennast kurssi viinud. Spordireportaaži teeksid? Tõenäoliselt mitte pat ehk koht, kuhu ma ikka küll vist ei läheks, kui mind. Ma ei saa ju aru, millest ma räägin, aga äkki mõni ala siiski on, millest sa, pall, sul endal spordiga lood on? Meie peres on olnud seda jumalast antud kergejõustikuannet vist, vend oli päris hea kergejõustiklane, mängis ka palli therpik ja, ja minul on olnud nihukest sprinteri Annet ja, ja nõgt hüppamise annetega. Aga kestvusalad ei tule kõne allagi. Manitski, Ilvese tüüpi, kes võib teha sööstu, aga pikka jooksu sealt ei tule, temal on samasugune. No kui sinu peale vaadata, siis tekib mulje, et sa millegi muuga ei tegelegi, kui spordiga see on jumalast antud, ma ei ole selle jaoks mitte midagi teinud. Käsi südamele, ma olen tänulik, et jumal on mõni sugusena loonud, siis ei pea väga sagedasti riideid uusi ostma. Mahun ikka nendesse samadesse. Millal sind triinuks hakati kutsuma ülikoolis esimesest päevast peale meil külas oli, eks, vanatädi Mahta. Ta teadis, et mu nimi on Riina, aga tema ütles alati drina, tema ei saanud kohe teisiti drina ja ma just rääkisin seda lugu kursusekaaslastele ja sellest päevast, Triin või Triinu ja kogu lugu, mitte keegi ei kutsunud mind teistmoodi ja Tartus on rida selleaegseid ülikoolikaaslasi, kes ei teadnudki, et mõnime Reina ja see tuligi siia kaasa. Ja toimetuses kutsutakse praegu sinka triinuks või praegu enam ei kutsuta, sest toimetuse koosseis on nii palju muutunud. Aga kui veel olid Erki Berends ja Mart Ummelas oli meil ja siis ma olin Triinu sellel ajal veel päris kindlasti. Aga kodus, kodus on väga naljakas, et õde ja vend kutsuvad mind. Kas see talu olid sa juba ülikooli ajal või Zaitseentaluks raadioajal, raadiojal, solid enne mägi Riina Mägi sabi ellusid Loksa poisiga. Meie ühe kandi inimesed, seda küll kaasabielus olid väga vähe aega, viis aastat iseloomud ei sobinud, jah, juhtub küll nii, aga minuga ei ole kerge abielus olla, tõenäoliselt need. Ma ei saa seda kellelegi teise süüks panna, aga mu töö oli niisugune, et ma ilmselt panin selle töö ettepoole kui pereelu ja sinna nahka ma usun. Kas su poeg on olnud väga palju üksi on, on ta sulle seda hiljem ka ette heitnud? Ei ole, aga ma ei tea, mida ta mõelnud. Avalikult ei ole ta mulle seda ette heitnud. Sa jõudnud ööselgi koju, tihtipeale tuli raadiomajas magada meie toimetuse öine vahetus, magab jah, raadiomajas. Need ei ole ma enam see, kes, kes ööseks siia peab jääma, aga need, kes ööseks jäävad, magavad siin. Kas sulle on niisugune asi nagu läbipõlemine tuttav? Ma ei oska ju öelda? Ei ole tulnud niimoodi, et, et ma kukun kokku ja minu arust ei ole tööinimest. Aga, aga stressi ja, ja ja suurt koormust küll, jah. Kuidas sa sellest üle oled saanud? Ma lähen koju, siis maal elan, kõnnin kohe metsas. Ka aeg, kui ma olin noorem, siis metsa mind ei tõmmanud, aga mere äärde küll. Siis oli meri see ainus ja õige kus olla. Aga juba ülikooli ajal ma märkasin, et, et mulle meeldib metsas jalutada. Aga seal on valida väga väike vahe, on seal metsa ja mere vahel seal, helistage nii, et mõlemale poole jõuab lahedast jaga aga metsas jah, jalutades raha vidi rahulikuks tegema. Palju raha võib olla küll, aga mul ei ole õnnestunud seda mõju proovida. Nii et, et see on veel proovimata ja võib-olla jääbki proovimata. Kindlasti jääb proovimata, nii et mul tuleb leppida metsaga mille peale sulle meeldib kõige rohkem raha kulutada. Mis on sinu nõrkus. Kui minul teda oleks, siis ma läheksin kultuuriüritustele kuhu iganes, siis ma läheksin kohe iseenda lõbuks reisima. Et see ei peaks olema just iga kord tööga seotud, aga mulle meeldib teda kulutada ka teiste inimeste peale, see teeb mulle tõsiselt rõõmu, kui ma seda teha saan. Riina, kuidas näevad välja sinu tööpäevad, seda küsinud ka paljud raadiokuulajad. Kui sa oled Päevakaja toimetaja, kuidas see päev välja näeb, siis tulen ma tavaliselt kolmveerand kaheksaks siia hakkan valmistama ette üheksast saadet, sest siis on mul saada kell üheksa kell 12, kell kolm, kell kuus ja kell kaheksa. Need on siis, kui ma otse-eetris olen, see on võidujooks ajaga. See on ja, ja taga sagedasti tuleb ette ka seda, et, et on ootamatu juhus kus midagi juhtub, see tähendab, et see saade lendab suuresti pea peale, mis ma ette valmistanud ja mul tuleb jõuda või meil siis reporteritega koos jõuda, see lugu eetrisse ka siis, kui see juhtub, noh, kolmveerand kuus ja kell kuus läheb saade. Selleks me oleme ennast seal treeninud, et enamasti me ka jõuame, aga see on siis niisugune närvide mäng, et, et see ikka on. Vaat siis on küll vererõhk kõrgel, ma kujutan, aga on kindlasti ka niisuguseid päevi, kui pole üldse uudiseid, on neid päevi ka, mis sa siis teed, siis tuleb mul panna kogu oma Mälumängu sorida oma mälus ja, ja vaadata Eesti ühiskonnas ringi, sest alati on kindlasti mõni teema, mis on parasjagu põletav, millest parasjagu räägitakse, aga see ei ole tänase päeva sündmus küll, et siis on minul toimetajana see rumalasti öeldes mõtlen välja need teemad, aga, aga eesti elust leiab neid ikka. See on siis ükspäev, aga järgmisel päeval oled reporter, siis mõtleme koos teise päeva toimetajaga, mis valiku me teeme sellest päevast ja kuhu me läheme ja mida me teeme. Nii et, et siis kui ma tulen kolmveerand kaheksa sellel päeval, siis lõpetan ma pool üheksa õhtul ja saan pärast seda koju. Ja neid päevi on mul kaks nädalas, kui ma seda tööd tehtud, ma kujutan ette, et see nii-öelda bioloogiline kell töötab sul hästi. Jah, ma tegelikult pean olema õnnelik looduse poolt antud, et olen varane ärkaja, tõusen varahommikul, ma saan kohe aru, kus ma olen. Ma ei pea pikalt hakkama ja ma ei vaja selleks mitut tassi kohvi enne, kui, et hakata aru saama, kus ma olen, neid inimesi on ju ka ja nii on loodus nemad sättinud. Võib-olla sellepärast ma olengi uudistes. Loomu poolest tahan väga vara magama minna, aga seda ei ole mul kunagi õnnestunud. Seda elu ei võimalda eriti ameeriklasi. Ajakirjanik Pulitzer on öelnud, et ärge kunagi avaldage ajalehes seda, milles teie teenija aru ei saa. No see käib ka raadio kohta. Mulle tundub, et sina oled küll see inimene, kes püüab väga lihtsalt ja selgelt inimesele rääkida ja nõnda edasi. Need päevauudised ei aja keerulist jutt. Ei aja jah. Aga selleks peab, tead ma korralikult või tundma hästi oma eesti keelt. Kui sa ise ei oska seda keelt, siis ei oska seda teistele ka rääkida, siis tarvitad neid kantse liite siis tarvitad, mis seal ette on kirjutatud. Aga, aga iga kord ei ole ette kirjutatud. Tekst kah jumal teab kui heas eesti keeles. Ma püüan selle kõik alata. Eesti keelde panna ja mõelda, kas see sõna väljendab kõige täpsemalt seda mõtet, kui on aega teksti teha pikemalt ette. Vaat siis kaalun ma küll alati, kas see on kõige täpsem sõna, mis kannab seda mõtet ja kas see on eestikeelne sõna ja kogu see lauseehitussõnade järjekord, see nii nii hirmus oluline selle jaoks, et aru saada, mida öelda taheti, et seda ma olen püüdnud teha ja kas olete uudiste tegijana alati objektiivseks jäänud või oled vahel fanud ka? Toimetajana olen sellepärast, et ma olen arvanud, et siis on mul ehk õigus kommenteerida. Küll tuleb öelda, et see on minu repliik või minu kommentaar. Et seda nüüd lausa uudisega sassi ajada ei ole võimalik. Mulle tundub, et varasematel aegadel andsin ma hästi palju tooniga tunda, kui mul ikka hing täis oli, siis, siis läks mu hääl teravaks siis nagu ikka, kui nähvatakse piitsaga, et kas ma ütlen ilusa ja rahuliku ja maheda häälega või ütlen seda kuidagi teisiti? Seda ütlesin küll. Aga, aga nüüd kui on ikka midagi öelda, siis ma ütlen, et seal mu kommentaar, aga uudise loos ei saa ma seda endale lubada. Küsitakse, mis häirib Eesti ajakirjanduse juures sind see, et iga hinna eest müüma iga hinna eest peab müüma ja siis kaob tihtipeale mulle tundub see eesmärk pilgu eest ära, et milleks me loodud oleme või et mis siis tegelikult meie ülesanne on see väike turg ja suur konkurents ja siis et iga ennast tuleb ennast müüa. Et see mõjutab ajakirjandusest. Kui vaatad maailma uudistekanaleid, mis teeb kadedaks. Kõike ei saa ajada muidugi materiaalsete võimaluste kaela, aga suur osa sellel on need võib-olla see. Ma ei usu, et meie, ajakirjanikud siin väga palju viletsamad oleksid. Head ajakirjanikud, alati on igasuguse kategooriaga ajakirjanikke, aga, aga võib-olla jah, ei ole just just nii palju rahalisi võimalusi. Millist ametit saan? Hea meelega prooviksid, oi-oi-oi, ma tean, mida ma ei taha. Päris kindlasti ei saa minust. Ma olen arvanud, et minust ei saa õpetajad, ma ei ole selleks võimeline selleks midagi palju rohkemat vaja, kui minus on. Ma tahan kohutavalt lugu sellest ametist ka lasteaiakasvataja ametist, aga minust ei saaks seda, tähendab ma vaatan, imetlen ja ütlen, et seda ma järele ei tee. Kas sul ei ole kannatust ka nii palju? Võib-olla ei ole ka kannatust, aga kardan, et see on pigem seotud ka sellega, et ma ei saa olla nii suure lärmi sees nagu lapsed teevad, noh nagu on, loomu poolest teevad. Kui ma käisin koolis, siis, kui laps käis koolis ja vaheajal juhtusin sinna, siis ma mõtlesin, et nii viie minuti pärast läheme kohe lolliks, kohe lolliks, kui nad järele ei jäta. Ilmselt ei kannatama ka seda lärmi välja. Aga mis tööd sa prooviksid, võib-olla tahaks proovida seda, et kas ma saaks. No see on nüüd täiesti lapselik, aga kas ma julgeksin tõusta lennukiga maast lahti või kas ma julgeksin neil üleüldse võtta selle vastutuse, et, et ma juhin midagi niisugust, mis, mis ei ole maa peal. Tegelikult ma ju kardan kõrgust. Missugune Heli on sinu kõrvale kõige meeldivam? Küsitakse? No see ei tohi olla niisugune kriiskav tegelikult ikkagi meri, mets, meremüha on hästi vahva. Tegelikult, kui ma olen Viinistul, siis, siis ma omamoodi nagu ei kuulegi teda, sest ma tean, et kõik võõrad kuulevad, et kui, kui tartust tuli inimene, siis siis oli ta hommikul magamata ja unine ja ütlesid, ütlesin, meri mühiseb nii hirmsasti, et ma ei saanud magada, mina ei kuule teda aga aga mere ääres olla, kui see laine tuleb või, või ta loksub, et täiesti niisugune tunne, et ta käib sust läbi, viib minema kõik selle jama, mis seal sees on ja, ja samamoodi on ka kõik need hääled, mis sinna juurde kuuluvad, need linnud ja puudemühin ja mina olen ka päris korralik looduseinimene. Kas sinu poeg on ka loodusinimene? Pojaga pojaga oli nii, et kui ta oli pisike, siis nii kui reedel Tõnnid õppisid kohe maale silmapilk sihte, teatas ema, minust saab ka metsanes. Mina ikka lähen kohe põllumajanduse Akadeemiasse, õpin kohe metsameheks. Ja siis ma tuletasin talle seda meelde siis, kui ta juba oli 20 või midagi niisugust ja meil oli vaja minna talvel jõulukuuske metsast otsima. Ja ma kutsusin ta endaga kaasa, lumi oli väga sügav. Ja siis ta kõndis mu järel, kirves käes ja sihte teatas. Looduseinimest minust küll ei saa, sest siis oli see periood, kus linn oli lõpmata huvitav, kas siin on nii palju võimalusi? Mulle tundub, et nüüd on temast taas hakanud ärkama see, et võib-olla ikka saab temast looduseinimene millega tema tegeleb. Tema on niisugune arvutiineks, tee laguus, ei, aga ta käib mul päris tihti külas, kus ta käis ka raadiomajas, tihti. Siin ta elaski ja kasvas üles. Ta käis 20 esimeses koolis ja ja raadiomaja kõrval ju kohe, nii et pärast tundja tuli ta siia, kuna mina ju tegin teed raadiomajas ja siis siis oli ta siin, aga raadiotöö teda ei võlunud absoluutselt. Seda mõtet ka ei tekkinud. Isegi paljud lapsed, kes, kes ema või isa kõrval siin raadiomajas on olnud, et noh, vähemasti võib-olla on üritanud proovida seda või ei sidunud meil jutuks ka emasaated ikka nüüd kuuleb raadiost. Mina ei tea? Ei kuule, aga sa ei küsi. Kui ma tean, et ema kuulab mul teada saada, olen ma ikka elus ja mis ma teen. Sest tema on ka öelnud seda, et Riina sõltuleb küll kooliraha tagasi maksta, sest sa ei ole kirjutamist ära õppinud, see oli veel siis, kui ei olnud telefone ja, ja ülikoolis käisin. Ma olen nii vilets kirja kirjutaja. Ja seda ta heitis mulle siis ette, et ma ei anna endast märku. No nüüd saab ema sinust palju teada ja kas mul on hääl ära ja ka seal on korras ja tuju on hea. Sakslastele on selline ütlus, oskus rahul olla on kõige suurem rikkus, kas sa oled selles mõttes rikas rina? Jah, mina arvan küll, et ma olen paljude asjadega rahul, aga paljude asjadega ei ole ja iseenda suhtes selles mõttes, et alati tundub, et et ma ei ole endast ikka veel kõike välja pannud. Parimad päevad on veel ees. Mina elangi alati niisuguse mõttega, et, et ma olen olnud lihtsalt laisk. Et ma olengi vist loomu poolest laisk, et ma ikka veel ei pannud kõike välja ja ma ikka ei teinud veel kõige paremini, seda oleks saanud veel paremini teha. Et vot see rahutus või rahulolematuse minus küll veel sees. Ma tänan sind, Riina, selle pika intervjuu eest, palun ütle üks number ühest viieni. Ma kasutasin saates ka kuulajate küsimusi, nii et üks kuule saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Persona saate külaline oli Eesti raadio uudistetoimetuse vastutav toimetaja Riina Eentalu. Persona saate auhinna saab Kalev valdik, kes küsis Riina entalult, millised helitale kõige enam meeldivad. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni. Misjärel. Tahaks olla tunne et ma võiksin kodu. Tahaks olla vint. Mis põllud päästa põuast laugellone? Munuks jõuab. Tahaksin maas. Merede. Mis päiksega eest ka saaks olla? Ise ees, seal ei saa iga päev. Käin laategi rõõmsat naeru. Nad võetakse ma Merede. Mis päiksepaiste ta saaks olla?