Tere kõigile vikerraadio kuulajatele me alustame keskprogrammi saadet, on kuu viimane reede ja stuudios taas Hardo Aasmäe, Uku toom. Ja täna otsustasime rääkida maailma ja Eesti tulevikuperspektiividest seotud natukene sellega, et nende tulevikuperspektiivide üle arutlevad praegu Tallinnas Rooma Klubi liikmed ja seotud ka veidi raamatuga, mis üsna varsti eesti keeles välja tuleb ja millega Hardo Aasmäe väga seotud on ja seetõttu nende probleemidega viimasel ajal rohkem tegelenud või rohkem nende üle mõtteid mõlgutanud. Nii et Ardava sulasena Nojah, raamat ise on pealkiri all. Tasakaalu ei häving ja selle kirjutanud Franz Joseph Radermacher kes on minust aasta vanem ja, ja on üks ökoloogilise sotsiaalökoloogilise turumajanduse niukseid ideolooge. Kui me nüüd mõtleme sellele, et kunagi Saksamaal teatavasti sotsiaalne turumajandus, siis nüüd on sinna juurde poogitud ökoloogia. Aga kuna tegu on Saksa-Austria ühisettevõtmisega, siis siis ega heast elust siukseid raamatuid ei kirjutate, selliseid teooriaid välja ei mõelda. Sellepärast et üks, üks, üks tubli sakslane ütles mulle kunagi eta. Et vaat, et nii kaua, kuni meil oli Ida-Saksamaa olime sotsiaalne turumajandusega Ida-Saksamaa ehk konkurent ära kadus, on Saksamaal nüüd kapitalism. Ja, ja seal on veel leiutatud, oleks eraldi termin, mille nimi turbakapitalism. Mille puhul siis niuksed tulevikuga tegijad ütlevad, et kui maailma miski asi ka viib, siis tulevikukapitalism. Ja võib-olla see raamat, mis ilmub, millest? Mul on praegu nagu rohkem ei räägiks on võib-olla üks esimesi kvalifitseeritud kapitalismi kriitikaid ilma Karl Marxi klassi võitlused. Ma just tahtsin öelda, et sakslased ongi just kuulsad selle poolest, et nemad põhiliselt arutavad, kas kapitalism Jah, eks nad arutavad, aga, aga need probleem maailmas tervikuna on pigem seotud sellega, et terve hulk ütleb mõtlejaid ja need, kes analüüsivad võimaliku tuleviku 50 või 100 aasta peale on tulnud järeldusele, et üks võimalik stsenaarium on selles, et praegune kõrgkultuur, kui me seda nii võime nimetada. Ehk täpsemalt see kuldne miljard miljard inimest, kes elab maailmas jõukuse siia, ülejäänud viis miljardit, kellest varsti saab noh, ütleme nii, et üheksa miljardit. Et see muu maailma vaesus või tasakaalutus võib saada sellele miljardile ohtlikuks. Ja kui me hakkame nüüd mõtlema seda, et ega see esimene ega see ajaloos pole ju esimest korda. Sest lõppude lõpuks praegu me räägime siin Euroopa Liidust ja, ja kui ma noh, ma ei tea, loen ajalehte või loen kommentaare, mida ma küll harva teen, siis mulle jääb alati niisugune mulje, et Euroopa Liit on midagi erakordset, et maailmas enne kunagi pole midagi olnud ja nüüd meil on ka globaliseerumine ja see globaliseerumine nii tähtis ja nii üldhaarav. Ja nüüd meil on ka internet ja vaat et kunagi enne midagi niisugust pole olnud. Tõsi, nii kiirelt polegi ükski asi toiminud. Ja me võime lihtsalt öelda, et see globaliseerumine on tänu energeetilistele ja tehnoloogilistele võimalustele kiirenenud, nii kui kõik muud protsessid, aga globaliseerumine käinud kogu aeg, kui me mõtleme seda, kui kiiresti maailmas levis rauasulatusoskus. See oli ju mitukümmend kilomeetrit aastas, on välja mõõdetud mitukümmend kilomeetrit aastas sellel ajal, kui rauasulatuskäis sellel tasemel, nii nagu muinaseestlastel, et soorauda põletati ja, ja saadi sealt siis adrad eradeks tarviliku materjali. Ja seda sulatati siis, kui me mõtleme, et see rauasulatuslevis olukordades, kus ideid ei olnud, olid ainult hobuseteed lohistid, siis, ja siis ei ole see globaliseerumine üldse mitte uus nähtus või näiteks kasvõi kultuurtaimede levik, kui kiiresti tegelikult levis näiteks ütleme, rukki kaasatus või nisukasvatus või ütleme, teistesse piirkondadesse. Ja kõikvõimalikud muud tehnilised leiutised nagu meresõit ja ja, ja, ja põlluharimisviisid. Ja selles mõttes see globaliseerumine kogu aeg toimunud integratsiooniga on sama lugu. Et kui nüüd natukene ajalooga vabalt ringi käia, mis meie saates on veidi lubatud siis võiks tinglikult öelda, et Euroopa lävib praegu neljandate integratsiooni viimase 2000 aasta jooksul. Ja kui me mõtleme nüüd Hiina rahvatarkusele, et kõik need asjad, mis on suuremad kui 2000 aastat, on nii uued asjad, et neid ei või päris usaldada. Ja kui me mõtleme sellele, et, et selle nelja, neljas integratsioon on siis praegu Euroopa liit aga algas ju suurest Rooma rahuriigist ja kui me mõtleme seda rooma rahuriiki nii tinglikult siis Vahemeri oli ju tema sisemeri. Ja tänaseni pole Euroopa integratsioon sellele üldse jõudnud Vahemerele tegelikult majanduses väga ideaalne mõlemad kaldad ja kujutage ette, kui praegu oleks lõunakaldal, oleks Liivia täiesti vabalt kättesaadav ja ja, ja oleks Lähis-Idas, oleks Iisraeli, Liibanon ja Jordaania ja mõned naftariigid nagu suure Rooma Rahu riigi ajal elaksid õnnelikult, nagu öeldakse koos ja, ja Egiptus oleks seal ta oma nafta ja, ja toiduainete tootmisega ja Küpros, kus ei oleks nagu mingeid muresid ja, ja kui seal oleks ka Väike-Aasia oma Kreeka linnriikidega õitsva õitsvat tööstuse ja kaubandusega siis hakanud vaatama, et Rooma rahuriik nägi päris päris hea välja. Ja ega teisest küljest, ega ta põhja poole nii väga vähem ei ulatunud küll praegu Euroopast. Ega ta ei olnudki ja kogu nõks oli sellel Euroopa rahu riigile ju selles, et et tal olid mingid kindlad piirid, kuhu oli mõistlik areneda ja ühe riigi siukse suurema integraalse süsteemi arenguks tarvilik ikkagi see, et tal on teatav mitmekesisus. No ütleme, tina kaevandused saadi Suurbritanniast Šotimaale mindud siis Egiptuse lööma, viljaait ja vaske saadi Küproselt ja, ja nii edasi ja nii edasi. Ja kogu see integreerumine andis niukse uue sünteesi sünergiat. Erilise efekti ilu küberneetikas on kombeks öelda või täpsemalt öeldes hakkas võimendama tänu erisustele. Ja kogu see integratsiooni mõte on see, et neid erisusi kaotate ära, nagu nõukogude liidus taheti teha, milles liit ka lämbus vaid vaid seda erisuse võimalusi kasutatakse ära. Ei, vaat siis nagu tekib, eks ole, sellel ütleme integratsioonile teatav tarvidus, ainult Rooma riik kukkus kokku. Ja kindlasti öelda, et ta lõppes ikkagi otsa uimata kõigest heast. Just järgmine oli, tinglikult võiks öelda Rooma Saksa keisririik, mis isliku paasliku järelevalve all kõik niuksed, tülid ja noh, ühesõnaga pahandused püüti lahendada ja niuksed nägelemised, siis tuli hansaliit ja kõik nad on lõppenud ja kui me nüüd küsime nii hoopis teistpidi, et hästi, et see integratsioon on, ütleme niimoodi, et peaaegu palsam kõikide haiguste vastu siis need mõtlejad, kellel on kalduvus mõelda pikaajaliselt, peaksid endale siiski esitama küsimuse, et kas mitte maailmas ei ole ikkagi nii, et et ainult inimlik rumalus ja jumala arm on need kaks, mis on piiritud ja ammendamatut. Eks ole, et kõik ülejäänud asjad mingil hetkel siiski lõpevad ära kas ruumiliselt või siis ajaliselt. Ja, ja meie jaoks on ju tegelikult tänasel päeval ütleme põhjust analüüsida selle üle, miks maailm praegu integreerub ja regionaliseerub või lõimub, nagu eesti keeles öeldakse. Ja, ja millal need põhjused ära langenud. Sellepärast, et selge on see, et et Euroopa Liit või, või ütleme Ameerika Ühendriigid koos Kanada ja ja Mehhiko, aga mis on siis, ütleme, see vabakaubanduse assotsiatsioon ja me näeme praegu seda, et Ladina-Ameerikas pannakse ühte niisugust süsteemi püsti, pannakse sama süsteemi püstika Kagu-Aasias, eks ole, pannakse lahe Pärsia lahe ääres ja siis võib alati küsida, et esiteks selle peab olema mingi põhjus, miks seda tehakse. Ja kui need põhjused härra langevad, siis ilmselt juhtub nii nagu vilets abieluga, et et kunagi tuldi kokku ja siis unustati see põhjus ära. Siis vindutakse veel koos ja see lõpeb kahel juhul ka selle pauguga laiali mõlema või ühe osapoole surmaga. Ja, ja maailma nende reaalsetes süsteemides on seda ka juhtunud ja, ja niukses akadeemilises mõttes on, on see väga huvitav teema ja sellel on kahtlemata oma väga oluline praktiline väärtus. Mõnikord on need integratsiooniga ebaõnnestunud. Maailmarevolutsioon kukkus meil läbi. Kumba nüüd mõelda, kas see oli Hitleri uus kord või, või Stalini uus kord, noh, nad tegelikult üsna sarnased, aga nende mõlema nõrkus oli see, et nad püüdsid maailma teha üheülbaliseks. Ja sellesse see kõik lämbuski. Tuleme nüüd tänasesse päeva ja hetkesse, et millised on nagu praeguse need põhjused, miks integreerutakse ja millised on probleemid. No kõigepealt on esimene põhjus majanduslikku laadi ja see on seotud eelkõige sellega, et viimase 50 aasta jooksul on tekkinud maailmas niisugune olukord, et et tootmine pole nagu suurt suuresti nagu probleem selle tootmise asjad jäävad enam-vähem ära, masinad ja inimesi vahetus materiaalses tootmises, on see siis Euroopa või Ameerika, Jaapan on ikkagi kusagil töö ütleme töövõimelisest seltskonnast kusagil paarkümmend protsenti, no see, mida klassikale töölisklass, ülejäänud, kes on palgatöölised, saavad tegelikult oma sissetulekud ju kõikvõimalikust teenindamisest ja öeldakse, et nüüd on saabunud nagu teenindusühiskond. Ja nüüd on tekkinud niisugune olukord, et. Juba autos ütles, et vürtspoodnik aeg tuleb. Jah, just just, ja, ja saabus saabunud vürtspoodnik aeg. Kusjuures tootmine on läinud niivõrd võimsaks, et, et see vajab suhteliselt laia turgu, et paned mingi toote peale, paned selle tehase püsti ja, ja siis peab olema see vabakaubandustsoon, et sa saaksid teda vedada siis võimalikult kaugele. On ta siis siin kaubanduskettide hulgimüügi, seal pole isegi tähtsust, aga see on nõnda müügi ja teenindusvõrk, rahvusvaheline veel tagatipuks. Nüüd sellel peab olema siiski üks tingimus, üks lisatingimus nimelt lisatingimus on see, et transport peab olema odav. Transport on odav siis, kui kütus on odav. Või siis kütuse kasutamine efektiivne. Ja kunagi 30 aastat tagasi suid meie automootoreid umbes kaks korda rohkem bensiini iga 100 kilomeetri peale. Kui praegu ja selle tõuke andis 73. aasta naftakriis ja kogu Lähis-Ida järjekordne sõda, mis vähemalt Euroopas tõi kaasa selle, et Euroopa autod on bensiini suhtes või kütuse suhtes vähenõudlikud, erinevalt Ameerika autodest ja praegune kõrge naftahinna tõus muidugi peksab ameeriklasi peale rohkem kui eurooplasi. Lihtsalt sellepärast, et noh, ameeriklased, selle tehnoloogia poole pealt suured laristajad. Nüüd kujutame ette seda olukorda, transport läheks kalliks. Et vedu ei tasu ära. Siis võib tekkida väga huvitav olukord, et, et tootmiseta kontsentreerumine ei tasu ära vaid tootmine peab olema hajutatud, ehk tootmine peaks olema tarbijale ligemal, kui ta on täna. Ja, ja nüüd, kui me veel fantaseerime, mõtleme, et, et no mis siis, mis moodi see välja näeks, et kas igalühel on oma ütleme, õmbluse värk, tuba, et noh, et me, ülikonnad peaks sündima kõik, ütleme Eestis või, või siis Baltikumi tuleks kaugele vedada või särgid ja Hiina kaubad ei ole enam odavad. Heina kaubadele odavad. Ja Hiina kaubad ei ole tõenäoliselt odavad, sellepärast et vedu on kallis, mitte sellepärast, et siin läheks kalliks. Ja nüüd, kui me mõtleme selle peale, et tänased päeva seisukohalt infotehnoloogia annab meile ju selle võimalused, et et me võiksime põhimõtteliselt minna nagu arsti juurde, ütleme, tomograafi kätte ta ei vaata meil küll seest, aga ta mõõdab meid kõik ilusti, ümbertringi mõõdab meie keha ja me võtame ennast trussikute väele. Ja Rätsep ei tule meid mõõtma, me lähme rätsepa juurde tajule meid mõõtnud, vat mine sinna kasti, seal mõõdetakse meie parameetrit, me oleme valinud välja riide, veetakse mitte ülikondi, vaid riiet. Ja nurgas hakkabki natukese aja pärast see õmblusmasin meile ülikonda õmblema. Tänasel päeval on see kõik põhimõtteliselt võimalik. Kuid ta on kallis, sellepärast et sedalaadi tarbijaid on vähe ja tinglikult öeldes hiinlane niivõrd odav. Ja, ja seepärast on tänasel päeval kasulikum olla selle vana tehnoloogia juures kui ütleme, uut juurutada. Nüüd kujutame ette, et kui juhtub tõesti see, et mingil viisil transport läheb kalliks kasvõi sellepärast, et seal vahepeal mingi sõda laevad lastakse põhja näiteks täiesti võib olla algab mereröövi ajast või, või midagi sellist mis 100 aasta jooksul täiesti juhtuda. Ja siis see tähendaks sisuliselt seda, et selles valdkonnas tehnoloogia annaks uue tõuke. Tähendab, see majandusolud annaksid tehnoloogia arengule uue tõuke ja tootmine oma kontsentreerumise asemel võiks hakata hajuma. Nüüd kas see tähendab seda, et integratsiooni põhjus on ära langenud? Vaat seda on väga raske öelda, sellepärast et keegi peab need mudelid tarkvara ju ka välja töötama. Ja nüüd, kas need peaksid olema tsentraliseeritud või detsentraliseeritud, näiteks mudelite tegemine, võib olla ka niimoodi, et et kui praegu on, ütleme, valdav osa on siukse noh, riieti või moetööstuskeskused on kas London või Pariis, aga võib-olla sellel ajal on juba kõik niuksed, mudeldajad, nupumehed on oma arvutite peale mööda maailma laiali oma mudeleid näiteks pakkuvad info pankadesse, nii nagu praegu fotosid müüakse. Ja sellisel juhul Igalühel on seal võimalus lihtsalt rätsepal sorida või rätsepa juures soritki ja ja, ja siis võib küll küsida, et, et kas sellel noh, ka siinse integratsiooni põhjus äkki langenud nüüd võib küsida hästi, tootmine on detsentraliseeritud ja tootearendus on detsentraliseeritud. Aga samal ajal võib küsida seda, et kas see tipptehnoloogia, kas seda on ka võimalik detsentraliseerida või tipptehnoloogia, vajab niisugust kontsentreeritud kapitali mahutust. Et, et see vajab siiski siukseid, integraalsed süsteeme näiteks ütleme noh, klassikaline näide on selle puhul Kosmosejaam, mida praegu rahvusvaheliselt ehitatakse, sest ühele riigile käib lihtsalt üle jõu. Iga riik paneb sinna natuke ja kui öeldakse, et noh, et et kas Eesti võiks sinna midagi panna, siis muidugi võiks panna. Ja see tundub võib-olla praegu natuke suurelisena, kui siin ironiseeritaksegi meie Antarktika jaama üle, aga kui me mõtleme seda, et Eesti on olnud kosmoseriik, sest nõukogude ajal kõik need kosmosesatelliidi, mis üles lendasid, nii mõnegi selle peale oli Eestis välja töötatud, ehitada spektromeeter või, või teatud riistu ja andureid. Noh, kuni siis Põltsamaa tuubi tohi tuli välja mis on autodele kaasa, läks kosmosesse. Nii et põhimõtteliselt võiksid olla teatud valdkonnad, mis vajaksid noh, niisugust kapitali ja töö ja oskuste kontsentratsiooni ja ja kontsentreerumist. Ja, ja see jutt, millega praegu lõpetasin, sellega lõpetavad alati kõik need, kes ütlevad, et, et lähemas või ütleme nagu hoomatavas ajaloolisest tulevikus sellele integratsioonile pole alternatiivi. Ja nüüd küsin su käest niimoodi, et kuidas see kõik mõjub argiteadvusele, kes võtab asja poliitiliselt, kuidas mõjub poliitilisele kliimale ja kuidas see on mõjutanud seda viimast, neljandat integratsioonilainet, kõrvalmõjud ehk siis USA ja Hiina, mida esimese kolme juures võib-olla nii tunda ja eriti USAd. No vaat siin on nüüd asi, mis nõuab natuke keerulised mõela pilti teatud rääkis juba seni küllalt keerulise ja, ja ma ei tea, kas, kas nüüd läheb asi veel hullemaks, aga, aga põhimõtteliselt on niimoodi, et kui me räägime nendest antiikmaailmadest, no ütleme, Rooma rahuriigist või räägime keskajast siis ega see Euroopa oma integratsiooniga pol siiski üksi. Hiina oli teisel pool ja nemad pidasid ennast palju tähtsamaks. Ja kui me võtame keskaega, see Hiina oli muidugi Euroopast võrratult arenenud. Selles pole üldse mingit küsimust. Hiina oli maailma riik number üks. Nii oma töö viljakuselt, nii oma elatustasemelt ja 19. sajandi alguseni. Hiina oli veel kõige kõrgema elatustasemega riik maailmas üldse, kui me räägime asjadest. Aga. Me lihtsalt oleme harjunud rääkima nendest asjadest, mis meile ligemale Jah, meile ligemal ja meile kuidagi rohkem meeldib, ütleme nii. Aga samal ajal noh, kogu selle integratsiooni puhul ja globaliseerumise puhul on ka omad ohud nimelt praegugi energeetiline tehnoloogiline võimsus kasvab siis see on nagu kirvega, et sellega võib raiudeni, päiku puid ja, ja globaliseerumine tegelikult võimas relv või võimas jõud inimese käes, millega peab üsna ettevaatlikult ümber käima. Sest kui me täna juba vaatame globaliseerumise probleeme, siis sellel globaliseerunud omad pahu pahupooled. Ja juba hakkab tegelikult tekkima ka küsimus, et kas ei peaks natukene noh, ütleme niisugust hoogu tagasi pidama või natukene nagu mõtlema, sellepärast et hoiduja hoolast käsitlust vajab ju ikkagi küsimus. Et mida teha korras, kus praegu ikkagi tänu globaliseerumis selle no ütleme otse ära, tuumarelv on muutunud ikka kättesaadavaks. Ja siin küll näägutatakse Iraani või Põhja-Korea taga kallal, aga tegelik tulemus on ikkagi see, et vaatamata kõikvõimalikele näägutamistele, mis on toimunud aastakümneid Indiast ja Pakistanist, sai tuumariik Iisrael, tõenäoliselt on tuumariik tõenäoliselt Ta on ka korea. Tõenäoliselt on ka Iraan tegelikult juba täna. Selgus, et Iraak ei olnud Ja ja selgus samas, et Iraak ei olnud sellepärast kõik tegelesid Iraagiga ja, ja kui me mõtleme seda ja kui kiiresti praegu levivad rahvusvahelises haigused, viirus hakkab tulema Hongkongist ja ta ta seguneb tänu inimeste segunemisele, et inimesed liiguvad, vahetavad asukohta, need viirused saavad anda uusi elujõulisi hübriide ja levida maailmas väga kiiresti. Kusjuures noh, praegu öeldakse, et vaat, et, et selle või teise haiguse suhtes. Mida ütleb teile tohter, vot niuke lugu, teate, põdekese läbisi. Jooge, kuhu kehtiga. Võib-olla võtke aspiriini ja jalad, jalad kuuma, vanni põdega seeläbi, ega siin mingit õieti rohtu pole ja, ja tüved muutuvad sageli nii kiiresti mingit vaktsiini nagu gripi puhul tüüpiline, lihtsalt jõuta välja töötada. Ja see on tegelikult probleem. Täna on see süütu kütt, millesse küll sureb aastas kümneid miljoneid inimesi grippi surrakse, väga palju see sellest lihtsalt ei räägita, kuna tavaliselt gripi tüsistused on need, mis sinna arstilehe kuidagi kirja pannakse või mõtleme kasvõi selle rahvusvahelist terrorismile, millest väga palju räägitakse. Just see globaliseerumine on tegelikult tekitanud olukorra, mis on sünnitanud uusi probleeme, ainult lahend ja integratsioonile on samad lood. Ja sest nendes integraalsed süsteemid on kõrgkultuuri teema kõrgkultuuri omadus. Ja, ja sellega kaasneb ka kõrge elatustase. Ja nüüd maailmas on täiesti selge, et maailm on tasakaalust väljas tinglikult öeldakse lõuna põhi, lõuna on siis see vaene. Ja seda lõunat nimetatakse ilmselt dist suurest, sellepärast et kõige õnnetumaid olukorrale Aafrika, mida nimetatakse viimasel ajal ka kaotatud kontinendi üks noh, lihtsalt seal nagu tundubki Kesk-Aafrikas nagu ei olegi mingit lootust. Ja see on nüüd eraldi teema, miks seda ei ole. Kuid on täiesti selge, et kui maailm ühel hetkel koosneb ütleme, 10-st miljardist inimesest, millest üheksa miljardit on vaesed siis hakkab korduma Rooma impeeriumi lugu, kus tegelikult rooma piiride taga on elatustase ka neli-viis korda vilets. Praegu Euroopa liidus ja, ja aastasadu, mida tol ajal nimetati barbaritaks, nimetate seda rahvast rahvaste hulka nimetati barbarite, kes siis seda Rooma riiki ründasid ja meieni jõudnud küll. Pärimused või siis kirjalikud allikad võimalikest sõjakäikudest, aga arvata võib, et see igapäevane rooma riigi ründamine oli täpselt samasugune illegaalne immigratsioon, salakaubavedu ja kõik, mis siia juurde kuulub. Ja Ühel hetkel juhtus see, et rooma riigi ütleme, sündivus käis alla. Me teame seda. Siis otsustati, et Rooma riigis ei saa enam roomlaste peal vabade kodanike peale asjada. Kõikidele vabadele kodanikele anti Rooma kodanikuõigused. Mis tõi, tõi kaasa muidugi niisuguse keeduse, ütleme rahvaste kultuuride keeluse. Et selgus, et et roomlaste integratsioonitaluvus oli ületatud ja vot siin juhtub samasugune nagu looduseski, et kui looduskeskkond koormatakse üle, ta ei suuda enam seda. Ütleme taastoota iseennast, looduslikud kooslused hakanud lagunema kultuuridega, samasugune lugu on väga hapraid kultuure, nii nagu looduslikud kooslused, mis võivad väga haprad olla, mis taluvad tallamist vähem või saastumist vähem, on tugevamad. Ilmselt oli ja seal Rooma riigis lõpuks niisugune olukord, et see kultuur ise kui selline ei suutnud enam seda integratsiooni ära taluda, seda lõimumist, seda lõputud lõimus, millel tulemuslikkusel sisemine nõrgenemine ja mille tulemus on see, et barbarid lõpuks vallutasid Rooma riigi, algas suur rahvasterändamine, tohutu allakäik. Ja nüüd tänapäeval on tegelikult paljude mõtlejate jaoks tegelikult tekkinud sama olukord, mida võib-olla avalikult väga poliitkorrektsuse mõttes mitte igal pool välja öelda on see, et see suur rikkuse vahe. On oht just nimelt rikastele riikidele, mitte nendele vaestele, sest vaesed on enamasti harimatud ja nad elavad oma 35 aastat kuidagi ära, mis on keskmine eluiga. Ja, ja praeguses olukorras, kus ühiskondades ütleme see lõuna ja põhjatasakaal on paigast ära. Teine asi, mis on paigast ära looduse, ühiskonna, oma, mis on seotud Kyoto protokolliga. Sest kui me mõtleme ikka seda, et et keskmine ameeriklane toodab selleks, et elada, toodab aastas keskmiselt 20 korda rohkem süsihappegaasi. Kasvuhoonegaase tervikuna kui maailmas keskmiselt ja eurooplane sama elatustasemega Euroopa Ameerika elatustaseme pole vahet, kulutab ainult 10 korda rohkem. Ja ega need jaapalastki väga viletsalt ei ela, aga nemad kulutad ainult viis korda rohkem. Ja nüüd nüüd looduse adsoptsioonivõime on teatud piiril, mis tegelikult tähendab seda, et nendele vaestele riikidele seda süsihappegaasiressurssi või see, mis ütleme, annab rikkuse sisuliselt sest süsihappegaasid tuleb paisata atmosfääri. Sest muidu ei ole võimalik seda ühiskonda kaasaegsemat kaasaegsemaks muuta. Ja küsimus on ainult selles, et millisel laristamisega seda tehakse. Ja see, et Ameerikast laristatud võik selge rops laristatud vähem Jaapanilt laristatud, veel vähem. Aga sisuliselt tähendab see seda, et et kui meie, ütleme, jõukad ostavad ära kõik nafta ja gaasi selleks, et elada korralikult, siis on täiesti selge, et vaestel ei jää seda naftat ja gaasi. Ja nüüd kujutage ette, kui nafta ja gaas on maailmaturuhinnaga. Kui ta enne oli seal 25 dollarit, oli neil juba raske maksta, need on 50 dollarit, see tähendab seda. Aga jah, küttepuugi edasi ajama. Mida see tähendab metsadele ta võitis ette kujutada, kui seal põhiline rahvastiku plahvatuslik kasv. Ja vot see on niisugune olukord, kus võib toimuda pöördelised protsessid, mis ei too kaasa muide inimkonna, kui nagu arvatakse ja. Vaid ainult selle neljanda integratsiooni ja globaliseerumise laine hukku. Ta toob lihtsalt kaasa tõenäoliselt nende kõrgkultuuride lagunemise, kusjuures kui me vaatame nagu Eesti olukorda, siis ma võin raadiokuulajaid lohutada, et kuna me oleme siin elanud kusagil viis, 6000 aastat ja kui me mõtleme sellele, et Rooma riik kukkus sel ajal kokku, kui me olime juba siin niisugune mõni 1000 aastat juba olnud ja meile ei jõudnud ühtegi lainetust, kõik see suur rahvasterändamine läks mööda. Ja nii edasi ja põhjus oli suuresti selles, et esiteks me ei olnud tollel ajal tolle aja mõistes organisatsioonilised kõrgtehnoloogilised. Meil olid küll juba oli raud ja teras, aga me olnud organisatsioonilt kõrgtehnoloogilised ja meil oli igaühe peale seda taastuvat ressurssi, mis asja otsustab, oli äärmiselt palju, ütleme, tollel elas muinasajal Eestis kusagil põllumajandussuts ära toita, ütleme 300000 inimest praegu suusata, ära toita. Noh, ütleme kaks miljon, kaks miljonit suudab ära toita, aga kuule, hakkame praegu lugema ja võrdleme näiteks seda, kui palju on taastuvat ressurssi iga eestlase iga sakslase peale. Siis me oleme ju mitmeid kordi sakslastest üle. Ja nüüd, kui me vaatame seda, kui palju sakslased paiskavad atmosfääri süsihappegaasi, mida nad peavad hakkama nüüd meie käest ostma pärast Kyoto protokolli, siis see tähendab sisuliselt seda, et, et meie metsad ja, ja lepavõsad, mida me kirume siis need ju neelavad kõik süsihappegaasi, see aitab maailma tasakaalus hoida, meil on palju magedat, vett, puhast magedat, vett, meil on näputäis kala isegi olemas ja ma võiksin öelda seda, et kui peaks maailmas toimub mingisugune noh, ütleme sihuke suuremat sorti kaos, mis hakkab sealt kusagilt riburadapidi tulema, ütleme Lähis-Idast kuskilt tuleb siis meieni jõuab see laine suhteliselt viimasena. Ja ainukene vahe on see, et ta kipub põrguline kiiremini see rahvas liikuma kui muinasajal või sel ajal, kui roomale olid halvad ajad, aga põhimõtteliselt kui ütleme tõsiseks löögiks läheb, siis meie oleme siin ikka suhteliselt viimases järjekorras. Ja, ja see front on ikka seal kuskil. Ma ei tea Itaalias ja ikka seal Vahemere ääres ja ja vist võib-olla nii nagu mongolite ajal ikka seal Gibtšaki steppides jälle venelastel jälle mingisugune probleem. Ja ja nii edasi. Tõsi küll, kui rääkida keskkonnast, süsihappegaasist, siis need asjad on nüüd nagu kvootide peale pandud. Ja kui palju ikkagi mõjutab, ütleme see ameerika süsihappegaasi ja saksa süsihappegaas, siis meie, kas me toodame seal seda veidi rohkem või vähem? See küll määrab meie õiguse footja saada aga tegelikkus suures kliimas vist tõenäoliselt mitte eriti palju. Nii ta paraku on niimoodi ses mõttes, et et ega me selle süsihappegaasi puhul veel ei tea ka seda, mis on seal pikemaajalised tagajärjed, sest praegu arvestatakse niimoodi, et süsihappegaas kontsentreerub, et looduskeskkond ei suuda teda ringluses hoida. Kogu probleem on selles, et et kogu roheline maailm taimed ei suuda teda ära neelata, jaladestada ja natuke probleem, isegi selles, et kunagine see puud ja põõsad ladestusid, kivi sööksime, põletame ta lihtsalt ära. Süsihappegaas paiskub atmosfääri ja praegu arvestada see niimoodi, et see süsihappegaas praegu liigselt läheb, atmosfäär püsib kusagil 100 aastat. Ütleme, see on nagu see varu, et see taastumisvõime lükkub aina edasi ja edasi ja edasi. Kuid ega me ju ei tea, kui maailm näiteks sotsiaalselt tasakaalustab, mõtleme sellele hüpoteesile. Ja praegu on arvestatud, mida on siin-seal siin ka Franz Joseph Rade mahla välja pakkunud oma sots ökoloogilisest turumajandus, seda tinglikult nimetatakse. Topeltfaktor 10 on hirmus keeruline jutt, aga mõte on selles, et iga ühiku rahvatulu peaks 100 aasta pärast saama. Ja võib-olla ka 50 aasta pärast 10 protsendiga loodusressurssidest võrreldes praegusega. Ja samal ajal kasvatada seda tootmispotentsiaali umbes kaks korda mis tooks kaasa selle, et, et arenenud maades tõuseks elatustase neli korda ja arengumaades 34 korda. Kuid sellel on üks tagajärg. Nimelt niipea, kui elatustase hakkab tõstma, tõusma nii, naised lähevad palgatööle, nii algab sündivuse langus. On täiesti rusikareegel, et kui te tahate sündivust viia alla, anna naisterahvale haridus ja anna talle võimalus karjääri teha. Karjäärinaistel lapsi ei ole ja pole üldse tähtis, kas tal müüjast vanem müüakse vanem müüjast kaupluse juhatajaks või nagu sina ütled vürtspoodnik, eks, eks ole saada ükskõik mis siin ka ei ole. Siis see toob kaasa igal juhul rahvastiku arvu kasvu pidurdumine ja rahvastik kasvab juba praegu üha aeglasemalt, viimased 10 aastat. See tipp on möödas. Ja omal ajal sa räägid ühest miljonist või ühest miljardist ja üheksast miljardist selle üheksa miljardil on seda kasvupotentsiaali administratiivset kasvupotentsiaali märgatavalt. No kui me räägime, räägime jälle perspektiivis 100 aastat, siis on ikkagi üks hüpotees, on selline, et vahepeal tõuseb maa elanikkond kusagil 10-le kuni 12-le miljardile ja 100 aasta pärast on ta juba langenud kusagile tänasele tasandile kusjuures üks prognoos näitab ka seda, et perspektiivis 100 kuni 150 aastat on maakeral ainult kaks miljardit inimest. Ehk teisisõnu öeldes, et ütleme, mee Tulevad murelikud vuttaroloogid lühemad, hakata rääkima, et inimkond sureb välja nüüd kõik, mis on siin vastukaaluks, räägib sellele või mis räägib sellele vastu, on see, et tänane ja vabakaubanduse mudel mida viljeldakse WTO raames on nõndanimetatud Turbo kapitalism, mis tegelikult soosib ressursside kasutuselevõtu laiendamist. Mitte see majandusmudel ei soosi ressursisäästlikku majandamist, vot selles on kogu küsimus. Ja hüpotees on lihtsalt see, et, et kas õnnestub maailma majandus panna toimima nii et turg hindab sinu kauba juures suuresti ökoloogia, kuid säästlikkus või ta seda ei tee, sest tänasel päeval on ju asi on väga lihtne Euroopas kaevandada, kallis tööjõud on kallis, lähme, noh, ütleme Aafrikas, Ladina-Ameerikas, kuhu iganes, eks ole, saame odavalt kätte ja kui ja kui mingit muud varianti ei ole maailmas, naftahinnad hakkavad tõusma, siis me räägime mõtet. Energiaturg on ebastabiilne, terroristid ja diktaatorliku režiimid ohustavad demokraatliku maailma julgeolekut ja mõeldakse selle all ka energeetilist julgeolekut. Ja Iraagi näide on selles mõttes suhteliselt klassikaline ja meil on võib-olla nagu mõistlik teha võib-olla väike päevapoliitiline kõrvalpõige seoses nüüd Euroopas toimunud suure hiigelkohtumisega, kus siis buss tuli kohale ja tegelikult tunnistas et Iraagi asin ummikus ja tuli ju tegelikult Euroopasse tunnistama seda halva mängu juures head nägu. Et Ameerika ühendriigid ei suuda maailmas üksinda enam asju ajada, on vaja eurooplaste toetust ja milles toetus seisneb, on tänasel päeval raske ütelda. Kuid selge on see, et mingi kokkulepe saavutati. Kui nüüd väga julmalt olla meetmete ja arenguprogrammide rakendamisega, mis võiks stabiliseerida energeetikaturgu ja tõsta sellega demokraatliku maailma igakülgset julgeolekut. Kõlab väga ilusasti, kui arvula korralikult saaks, ma mõtlen, kuulajad, sealhulgas. Aga kui me juba kaas päevapoliitikasse tulime, siis nagu sa rääkisid praeguse ütleme siis tinglikult Euroopa Liiduga, mis iseloomustab seda hetke integratsiooni võib-olla globaliseerumisest kõige rohkem meile nii-öelda arusaadaval kujul on kõige lihtsam tuua paralleele sedasama Rooma keisririigiga. Ja kuidas sinna koondusid barbarid piiride äärde, kuidas nad emigreerusid ja ründasid seda. Meil on praegu umbes samasugune lugu. Ärme võta väga mustvalgelt, et kristlased, moslemid valged ja kõik ülejäänud, aga noh, sinnakanti see asi läheb kõrvad mis piires praeguse kõver on ja millal ta üle viskama võib hakata. No millal see Euroopa integratsioon üle võlli läheb? See ilmselt saab selgeks üsna varsti, sellepärast et et nõndanimetatud vanade integreeruvad riigid need ju räägivad praegu sellest, et, et kus on ikkagi see integreerumise võime või see taluvuse või koormuse piir. Sest sellele integratsioonile ei ole ju mõtet, kui see Euroopa liit kaklemas. Ja Euroopa Liit on ju tegelikult majandusliku võimenduse seisukohalt ja sotsiaalset tasakaalu seisukohalt huvitatud sellest, et eestlased, lätlased, leedulased, poolakad, noh, kes iganes muutuksid turu jaoks ja majandusprotsessi jaoks sama maksuvõimeliseks kui näiteks ütleme, sakslased, hollandlased, see on täiesti selge, sest see on see, mis võimendab majandust. Kujutage, kui te kujutate ette, et kui suur oleks Euroopa majanduspotentsiaal kui sisemajanduse kogutulu inimese kohta eestlaseks sama kõrge kui Saksamaal või no ütleme, Eesti väike Poolas näiteks. Ja see tähendaks seda, et kõik need kartused ja hirmud A la poolakat ja euroopa venelased ujutavad ütleme, Berliini üle tööjõuga ja kas Berliin enam on see ja, ja ütleme need, need mured, mis on tekkinud taanlastele hollandlastele, belglastega, kes kunagi, mis kunagi kusagil neli aastat tagasi olid suured õpetajad oma liberalismiga, kuidas me peame suhtuma võõrastesse ja kuidas neid integreerima siis tänasel päeval nemad euroop kõige rangemate immigratsioonireeglitega üldse, ehk neil hakkas tekkima tunne, et, et neil on see piir käes, nad ei suuda enam selles tempos seda publikut integreerida. Ja, ja siit tuleb üks integratsiooni probleem, millest on vähe räägitud, vaat, integreeritavad A peavad tahtma. Ja b peavad sobima sellepärast et kui me mõtleme näiteks seda, et et Lähis-Idas saaks teoreetiliselt suurepärase integraase riikide süsteemi, rooma rahuriga ajal oli välja arvatud see, et nad, juudid saadeti minema, juudid tundusid seda värki segavad seal tollel ajal. Ja nüüd on ju niimoodi, et kui me mõtleme, Iisraeli riik hästi. Ta ei suuda ennast majandada hästi, ta peab välisabi peal püsti olema. Hästi natukene selline riik nagu kunagi olid need ristirüütlite, need vürstiriigid, et niikaua, kuni Euroopast tuli uusi uusi ristisõdijad, relvi ja raha ja püha hauda pidi vabastama, et siis nad püsisid, kui Euroopa huvi kadus, hakati araablaste kontse äri tegema, siis noh, ühesõnaga see asi kustus käest ära. Aga teoreetiliselt on ju nii, kui me võtame liibanoni tema pankade ja pangandustraditsioonidega kes on hoidnud kogu Lähis-Ida ja nafta maailmapanku enne seda, kui Iisrael ründas 22. aastal Iisrael oma tehnoloogilise potentsiaaliga, panna need kaks tükki kokku ja haarata sinna taha ruum selle nafta, maailma potentsiaalsest, lõppkokkuvõttes ühe tsemiigid kõik. Ja sealt saaksid ka tugeva integraalse areneva süsteem, aga nad ei sobi kokku. Praegu suuda Gaza maariba veel kokkulepe, mis mõni tallima oma territooriumil ja seetõttu selle integreerumisega veel niisugune lugu, et nad peavad sobima. Sest üks suuremaid integraalsed süsteeme, mis tekkis pärast teist maailmasõda, oli India riik India rahvad ja kultuurid, mis on ju mitmekümnemiljonilised, mis on suuremad kui üks korralik india rahvas, on suurem ka Euroopast üldse midagi võtta, Bengale ta igal juhul rohkem kui sakslasi. Aga nad on sama erinevad nagu Euroopa liidus. Slaavlased, kes on romaanid, kes Germaas, kes on soomeugrilased, India on samasugune. Näed ikka seda inglise Indiat õnnestunud kokku panna, selleks et need seal praeguses India riigi suudaks mingil viisil integreeruda, nad peavad mingil viisil sobima nadolid laialimineku äärel 1952. kolmandal aastal keeletüli pärast ja mindi siis seda teed, et mitte hindi keel ei ole riigikeel, vaid kõikidel nendel osariikidel on omad rahvuskeeled, mis on mitmekümnemiljonilised. Ma veel kord kordan, on asjaajamise keeled antud osariigis ja siis linga Franca on inglise keel, aga ikkagi Pakistan tuli eraldada, kokku suudetud panna ja midagi ei sellel Indiale veel külge kašmiir, mida ei suudeta siiamaani alla neelata. Nii et need kultuurid peavad ka omaette sobima ja kui nad ei sobi, siis ei tule sellest asjast midagi välja. Sest sest integratsioon kosjamoori tasemel, et vot siin tohutu tubli noormees väga heast perekonnast. Vaat siin on ilus neiu ja sobivas eas ilusast ja ka väga tublist perekonnast ja ei saa asja. Ajalugu on näidanud, et seda on küll palju olnud, aga kuidagi need nurgad on siiski maha lihvinud ja praegu me räägime sellest sobivusest nende väljastpoolt Euroopast, tulnukatega. No põhimõtteliselt on paraku teatud asju, me peame siiski tunnistama, et see euroopakult tuuri ruum mingil viisil on siiski sarnane. Ja, ja seal on see oht ja ma mina ei häbene seda öelda. Et kui seda võõrelementi noh, tuleb nagu selle Euroopa kultuuriruumile sobimatut, ükskõik milline ta on, ütleme võõrelement yks ja kui seda ei suudeta siiski lõimida või ta ületab teatud niukseid taluvuse piiri, siis me ei tea, kas ei juhtu mitte midagi sarnast ühel päeval nagu Re konkista ajal Hispaanias, kus Mauri taheti lihtsalt välja. Neil on kaks võimalust, kas nad lähevad koostööle kristlastega, loobuvad sellest islamblusest, vene tahetakse lihtsalt välja, nagu me teame, juudid läksid tookord ka koos koos islamiga, kuna nad olid islami kaitsevad, kristlased ei kaitsnud loomulikult. Ja selles mõttes maailm on võib-olla paljuski kujundanud või seda mentaliteeti mingil viisil kujundanud Ameerika eeskuju, mis absoluutselt Euroopale sobib. Sellepärast, et Ameerika ise on immigrantide ühiskond ja Ameerika on kogu aeg seda mitmekesisust, mis Euroopas on püsikultuuridena olnud, siin ütleme aastasadu või tuhandeid. Siis Ameerikas niisuguseid püsikultuur ei ole, aga nad on selle kultuurilise mitmekesisuse, mis annab arengu võimaluse, loob teatud arengueeldused, on saavutanud immigratsiooni mitmekesistamiseks ja kui me vaatame seda, kuidas ameeriklased seda käsitlevad, siis noh, nendel on ju klassikaline on see, et et nemad elatuvad ajude äravoolust ega Ameerika ja aju oma piire immigratsiooniks. Noh, ütleme keskmisele keskaafriklasele ta ikka tahab, et see keskaafriklane oleks ikka Laagose ülikooli lõpetanud ja siis vaatab ka veel natukene ja siis tehakse teste ja siis mööda neid arengumaid käivad ju kõikvõimalikud kaadrivalikufirmad, kuna teatud tellimus on, vaat meil on siin 20000 on mingeid arvutitegelast on vaja ja ma ei tea, 60000 seda ja teist ja kolmandat ja siis avatakse teatud elukutsetele teatud kvoodid ja siis saavutatakse seesama asi, mis Rooma riigis. Ainult et vabatahtlikkuse alusel Stat Rooma riigis oli ka niimoodi, et et põhiline probleem Rooma riigis oli kogu aeg kvalifitseeritud tööjõud. Ja kes oli Roomas põhiline kirjutaja, see oli ori, haritud kreeklane, griment. Ja, ja seal oli ju samamoodi, et kui me oleme kooliõpikust seda õppinud, et vaata, tulid järjekordsed sõjakäigud, kus toodi nii palju orje ja nii edasi siis see oli kõigi Rooma riigi algusaastatel, siis, kui Rooma riik oli jõukas sõda, oli kallim korje osta. Praegu muidugi otseselt orje ei osteta, nad meelitatakse, aga jalgpallurite edasi-tagasi müügi puhul hakkab kõik tunduma, et orjaturg, sest kuigi formaalselt need rahad, mis makstakse formaalselt, on ju niimoodi, et, et üks klubi maksab teisele ülemineku eest ja maksab selle eest, et ta on investeerinud selle jalgpalluri kvalifikatsiooni tõusu ja formaalselt on niimoodi, et see jalgpallur ise kirjutab teise klubiga lepingu alla. Tavakõnepruugis öeldakse, et floora müüs ära selle Müüs poomi jälle edasi ja ja kui hakkab niimoodi mõtlema, siis noh, ütleme sarnasused on üsna kahtlane. Nüüd oleme rääkinud integratsioonist ja tulevikust ja majandusest ja kultuurist kõigest nagu läbisegi. Võtame selle teema kuidagi kokku. Kokku ei võta seda väga lühidalt kokku, siis me peaksime ütlema, see integratsioon või lõimumine või see, mis toimub praegu Euroopas, see on ikkagi jõukohane ajult suhteliselt tootlikele, suhteliselt jõukatele, suhteliselt materiaalses mõttes efektiivsetele ehk lihtlabaselt öeldes rikastele ühiskondadele. See ei saa olla vahest ühiskondade pärusmaa, sest sest kui seal keskkonnas orikas panevad näiteks neli-viis riiki kokku mingisuguse mingi ühisturu siis oli ju täiesti uskumatu, võiks öelda, mida neil omavahel müüa, üks Sorga müüa läheb teisele müüma. No näiteks maapähklit, aga see vedu nii kallis tähendab dollari hinnatõusule. Et sellel Sorga müüjal on kasulikum üks põllutükk panna endal ka maapähklite alla ja sellega on see asi lahendatud, seal ei toimu midagi. Esiteks ikkagi seoni jõukate ühiskondade teema. Teine on see, et et kuna see on kultuurivaldkond, siis kultuur on niisugune asi, millega tuleb tegeleda iga päev, et ta ennast üldse taastoodaks. Sellepärast et et kui jätad kultuurile rockile ja kui sa selle lõimumise jätad laokile, siis juhtub samasugune lugu, nii nagu mahajäetud pargiga ta varsti võsastub või põlluga, mis kasvab umbrohtu täis. Ja kolmas asi, mis on selle juures oluline, on see, et et see Euroopa jonn, kui me räägime prantslastest, sakslastest ja meist eestlastest, samuti ehk võitlus ja jonn oma identiteedi ja, ja eneseolemise eest ei ole mitte jonn integratsiooni või selle lõimumise vastu vaid see on tegelikult tegevus säilitamaks seda integratsioonipotentsiaali üldse. Sest me alustasime juttu sellest, et Nõukogude Liit kukkus kokku just nimelt sellepärast, et ta ühe hõlbastus ja Euroopa tõusis kunagi Hiinast ette just nimelt sellepärast, et Euroopa oli mitmekesine ja, ja kogu see loomupärane rahvaste taotlus olla Euroopas mitmekesine, on tegelikult selle integratsiooni ja üldse selle integraalsed süsteemide tuleviku võti. Kui selle ära kaob, siis ma arvan, et kaob ära integratsiooni peamine põhjus ja see värk kukub kokku käest. See ongi see mõte, millega me täna lõpetame, stuudios olid Hardo Aasmäe, Uku Toom. Aitäh kuulajatele.