Portreesaate peaosaline on näitleja Mari Lill. Ta on lõpetanud lavakunstikateedri kolmanda lennu 1968. Töötanud aastani 1977 noorsooteatris ja edasi Eesti Draamateatris. Mari Lilleroller Helen diplomilavastuses ime sünd. Hedvig Ibseni mets, park Juulia, Shakespeare'i, Romeo ja Julia. Kristi Tammsaare Panso inimene ja revolutsioon. Aania, Tšehhovi kirsiaed, Hilde vangel Ibseni ehitusmeister, Solnes, Lizzy Nashi Vihmameister, Irina Tšehhovi kolm õde. Liisa Tolstoi elav laip. Ell Kruusvallipilvede värvid. Anna krossi keisri hull proua kiini Oniili õli. Drink kuula seik spiri, torm. Mall rauakirves ja kuu nõid Kivirähu Rehepapp, ema Kõivu finis nihili, ämmaemand ja munk, Kivastiku Savoneroola tuleriit ja paljud teised. Tuntuim teleteatri roll, kindlasti väike nõid. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Juttu ajasime mari lillega 15. veebruaril 2005. Kõigepealt ulatasin näitlejale spontaanset lugemiseks teksti, mis ärataks temas mälestusi ja see on katkenud. Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse kolmandast osast. Teate sellest õhtust saadik kahekesi mööda linna käisime. Hakkasime hirmu armastama. Kas teiegi armastate hirmu? Aga Indrek ei armastanud hirmu. Kuidas teie armastate, küsis Kristi. Mina ei armasta midagi õieti, vastas Indrek. Ei armasta midagi. Imestus Kristi ja polegi armastanud. Indrek vaikis. Miks te ei vasta päris Kristi? Ah jaa, tean, ema ütles mulle millalgi, ütles. Armastus on häbiasi, eks ole. Noored tütarlapsed ei pea armastusest rääkima, nõnda ütles ema mulle või mõdu arvatakse kohe, et nad on rikutud. Ma küsisin siis emalt, kui vanalt võib hakata armastusest rääkima, et ei oleks enam häbiasi. Aga selle peale ema ainult naeris ja ütles malevat alles üsna laps. Olen ma tõesti alles laps, mis teie arvate? Mina ei usu mitte, ütles Indrek. Mina ise ka mitte, arvas Kristi. Sest kas laps läheks salajastele koosolekutele või kas ta hakkaks keelatud lendlehti põues kandma? Kui ma olin alles laps, siis toppisin kassid põue ja tõin nad koju. Jah. Siis ma olin küll alles laps, sest mõelge ometi, mis mõte sel on, kui võtad iga esimese kassipoja, kes istub kusagil müüriserval või keldriaknal ja ajada aga omale põue. Ja mina tegin seda, niisugune laps olin, ma armastasin kas oli null nende poegade järele, kas teie olete kunagi millegi järele hull olnud? Olen, vastas Indrek vaikselt. Olete. Hüüdis Kristi rõõmsalt. Siis saate minust väga hästi aru. No mis siis nüüd meelde tuli, sellega seoses? See oli 70. aastal noorsooteatris inimene, revolutsioon, Panso lavastus, mängisin seal päristit. Ja Indrek oli Lembit Ulfsak. Vaid ta ongi naljakas, kui sa oleks küsinud, mis on mu lemmikroll olnud, siis ma niimoodi prauhti ei osanudki vastata, aga nüüd ma tean küll, et esiteks inimeste revolutsiooni mängisime, küllalt vähe kordi oli seal igasugu takistusi, võeti Lembit Ulfsak sõjaväeks ja ma ei tea, kas keegi jäi haigeks midagi õlijatega teda vist üheksa või 10 korda rohkem mingitki. Võib-olla ka sellepärast, et ta jäi nagu ära mängivate läbi mängimata. Muidugi, Tammsaare naised on kõik vägevad ja see välja tõesti. Nüüd te seda küll tahaks uuesti mängida, aga jah, kahju teda nii vähe mängiti. Aga kui tihti üldse niisugused ammused rollid meelde tulevad või kaasas käivad või, või kui olevikuline see asi on, et elad hetkes? Nad tulevad meelde ikka kas uute lavastustega või? Ma ei ütleks, et käiks ringi ja meenutaks. Ei, ei ikka seoses mingite asjadega mingi piltidega või uute samade lavastustega mingi niisuguste asjadega tuleb meelde, aga muidu küll. Ringidega. No nüüd just hiljuti tuli see tõe ja õiguse teine osa linnateatris välja ja Elizabeth tamm seal mängib Pramyldat, kuidas tunne on niimoodi oma last vaadata laval ja kas siis tuleb rohkem omaenda noorusajad alguse ajad meelde või kui palju seal tütre siseennast näed? No ei oska öelda, see on üsna imelik asi. Esimest korda oli Estonia teatris kui ta tantsis mingi tiirekest ja ma küsingi niuke, sa oled seal paremalt kolmas. Aga neil olid maskid ees ja siis et siis oli mul ütlevad kõige hirmsam tunne, siis ma otsisin kogu aeg seda paremalt kolmandatega, mis laval toimus, ma ei näinudki, aga siis, kui ta teatrikooli viimasel kursusel või oli see eelviimaselt, kui tuli tabamata ime siis ma ütlen küll, ausalt öeldes, ma. Ma ei ole nii vastutustundlik korraga endast tundud või ma ei suutnud tema ei ausalt öelda, et ma ei näinud lavastust üldse, ma ei näinud tükki üldse, ema võib-olla ei näinud ka. Tütar oli mingi veekardin silme ees ja ja väga raske on vaadata, aga sellega harjub ära. Näiteks nüüd. Kriitilisemalt muidugi vaatad ja näed võib-olla niukseid asju, mida teised ei näe. Tunned lihtsalt liiga palju ja siis mu ema rääkis, et tema ei saa ka mind vaadata paljudesse asjadesse, sest tal tulevad meelde mingid hääletoolides mingid asjad või selles Gibsoni Mets pardis, karjusin siis ema ütles, et tuli täpselt meelde, kuidas ma lapsepõlves kuskil ei ole aiad, karjunud teda või noh, niisugused asjad, et see sellepärast on, aga aga muidugi tuleb meelde ja ega seda ei olegi võimalik seletada, seda tunnet. Nihukest, magusvalusat. Sõna saab mari Lille tütar. Linnateatri näitleja Elizabeth Tamm. See oli kuidagi tavaline, et kui teised emad koju tulid, siis meie ema läks tööle. Küll hüüdsime otsijatest kinni katta ka õega Katarinaga, et ema, ära mine, ära mine, aga noh, ikka tuli minna. Aga laval ma olen teda ikka vaadanud, ikka ei saa lahti sellest, et ikka vaatad nagu oma ema teda juba väiksena, kuigi üsna varakult said need piirid selgeks, mis on lava ja mis on lavatagune ja mis on elu. Aga ikkagi. Ma saan aru ja tunnen küll, et mõni loll, et on väga õnnestunud või on hea. Aga ikkagi ma vaatan, noh, seal on ikka mingi võrk, on vahel, et ma ei saa seda nagu lahti. Et ta ikkagi on minu jaoks ema, et teisi inimesi on teistmoodi vaadata laval kui oma ema ikka. Aga kui mõnda rolli peaks nimetama, mis niisuguse elamuse või mulje on jätnud? Mina arvan, et see pilvede värvide Ell. Et see on mu lapsepõlves ka kogu aeg kaasas käinud, ütleme, käisin tihti, olin teatris ja siis vaatasin seda alati, kas loosist kuskilt lava tagant. Ja see oli niivõrd hea etendus ka, mitte ainult ema, ma ei vaadanud, vaid kõiki teisi näitlejaid ka ja noh, ma mäletan, on mul alati tulid pisarad silma, kui teised õed sõitsid Soome ema tuli tagasi ja ütles, et näed, et see haige kana munes oma esimese muna. Ja kuidas Ita Ever ütles, et noh, siis ta on ju terveks saanud. Ja see oli hästi võimas koht ka ajaga, et et kindlasti see, see roll on eriline oli siis ma olin juba nii palju suuremat, ma juba taipasin ka, mis on teater. Ja kas seda on sageli öeldud, et oma ema tütar oma ema moodi või laval just nüüd ma mõtlen näitleja elus ja ja kui palju ise seda tunnetate. Eks ikka ma arvan, et ma olen ta tütar. Et sellest lahti ei saa. Ei ole öeldud otseselt, et nii ema sarnane, ma arvan, et me oleme natukene erinevad ka oma näitlejatüübilt, kuigi ma isegi ei oska sõnastada, milline tüüp on. Aga jah, eks ma ikka vahel mõtlen selle peale, et eriti kui ma tean, et on saalis või siis on vaatamas tema kursakaaslast otsin tööd. Agorooja on siin kõrval, et nemad mäletavad mu ema noorusajast Andres Ots ja et ei, aga otseselt keegi pole nii-öelda, et, et need on täpselt nagu mari või midagi sellist ja eks ma ikka natuke seda kardan ka, et ma loodan, et minus on ikka minu oma omapära, mitte mitte, et ma kuigi ma ei ole seda enda jaoks mingisuguseks probleemiks võtnud, sellepärast et vastasel juhul lihtsalt ei saaks, keskenduks sellele kogu aeg. Noh, eks kindlasti on sarnaseid jooni näomiimikas kindlasti ja liigutustes ja raudselt on. Aga kui sarnased või erinevate niimoodi iseloomult oled või kui palju neid ühiseid jooni tundub olevat, mingis osas oleme sarnased, kindlasti tema on ka selline elus hästi, selline emotsionaalne ja Eesti kiire ja selline tormakas ja tahab kõik asjad ruttu, mitu asja korraga ära teha ja jalad ja käed endal tööd täis alati ja siis jätkutel sõnu ja kuulamist. Ühel hetkel ma mäletan, ma olin väga solvunud, kui ta midagi rääkisin talle kuskil puberteedi eas tahtsin oma mingist elulist probleemi emaga jagada ja siis tema samal ajal kas tegi midagi süüa või valmistas midagi ja siis ütles mulle mingeid asju, mis on emane, aga ma räägin sinuga praegu emasid, aga ma saan rääkida ja kuulata ühel ajal nüüd, kus ma olen ise, aga ma olen ka märganud, et mul on sarnaseid jooni tekkinud varem nagu ma ei pannud seda nii tähele. Aga üldiselt ma muidugi olen tüübilt võib-olla natuke rahulikum kui tema natuke rohkem endassetõmbunum. Tema on nagu hästi lahtine emotsionaalne, aga mina pean asjad enne nagu sisse võtma ja siis läbi seedima kuidagi ja siis alles ja elus ka mõtleb mitte ainult professionaalselt, vaid kui ma tunnen, et mul on liiga tehtud või on mingisugune valus hetk, siis ma pigem tõmbun endasse, olen nagu kuskil nurgas, vait. Ma ei lähe niimoodi rinnaga, ei lenda peale kuskile. Ja võib-olla see kogemine, et su kõrval on olnud lapsepõlvest saadik selline hästi emotsionaalne ja selline hästi tundeküllane inimene, et see on nagu võib-olla õpetanud ka natuke. Vaata mingitel hetkedel. Aga see oleks tahtmist emaga koos mängida, sest et väikese tüdrukuna olete seda teinud raadios ja teatris ka? Jah, minu arust on enne ka seda küsitud, et kas ma tahaksin temaga koos mängida, muidugi kui oleks huvitav töö, huvitav pakkumine kindlasti oleks väga põnev, aga ma arvan, et see oleks ka väga raske, sest et ega me väga palju oma niukestest töö tegemise saladustest ei räägi omavahel. Ja ma pole ka ju tegelikult kõrvalt näinud, kuidas mu ema rolli teeb, selles mõttes, et kodus nii palju, kui ta mõtles või kui isa ütles, et laske emal olla üksinda, ta õpib teksti või et ta tegeleb oma asjaga, et siis noh, me ei läinud sinna juurde vaatama. Et seda kõrvalt näha. Ma ei tea, see oleks kindlasti väga põnev. Ma arvan, ka rasked ja võib-olla ka just mitte niivõrd väga see protsess, kuivõrd just see tulemus, ma mõtlen, et et seal oleksid need ühised jooned ja sarnasused ja isegi võib-olla stambid nagu eriti hästi näha, kui me kõrvuti laval oleksime. Kindlasti oleks ahvatlev pakkumine, kui keegi sellise pakkumise teeks. Aga mingis mõttes on muidugi jällegi hea, et ühes teatris ei tööta sellepärast et ma leian, et see oleks ikka väga-väga raske. Elizabeth Tamme mõlemad vanemad on näitlejad Mari Lill ja Tõnu Tamm. Kuidas saga jõudis teatrini Mari Lill ise? Kõigepealt lapsepõlvest? Ma mäletan väga hästi, et ma tahtsin saada korstnapühkija ja miks siis just mul on, see pilt on mul siiamaani silme ees millasiniiul ja käisin kivi meil lasteaias ja läksime vanaemaga lasteaeda ja nii hommikul kui ilus talveilm, lumi. Need seda maja enam ei olegi, aga jaama lähedal oli üks maja, selle otsas oli korstnapühkija. Aga see võis ka olla nimi ütleme veebruari lõpupoole, kui juba poole 10 ajal või peale üheksat oli valge ja kõik oli härmas, kõik kased, männid ja see punane päike tõusis korstna pühkisel korstna otsas ja ma ei tea, siis ma tahtsin saada koristuseks. Aga no lasteaias ma esinesin? Ah küll ma laulsin küll mind pärast laulukoori võetud koolis, siis ma olin väga pettunud, aga tuli väike armas lasteaiad voolu tänaval ja seal kõik lapsed esinesid ja oligi ainult kaks rühma ja kõik elasid nagu ühist väga toredat elu. Aga siis koolis ka ma ei tahtnud koolis käia, mulle ei meeldinud kuulne. Tähendab, miks ei meeldinud? Sellepärast ütles, oli hirmus suur, lasteaias oli vähe lapsi ja klassis on 47 tükki. Ma tahtsin lasteaeda tagasi, võib-olla õpetaja vist ütles ka, kes lugema ei õpi, see läheb lasteaeda tagasi ja siis oligi niukene, mõtlesin, ma teadsin, lugemisega ei ole nagu erilisi või ei ole eriti kerge, siis ma hakkasin luuletusi skalati, tuli pähe õppida, siis mul käsi pistist, ma sain astumine sealt kuskilt. Koolis näitering mängisime igatahes juba esimeses klassis või teises, kus mängisin seitset kitsetalle. No nii ta läks, ma tegin vahepeal sporti, ujusin, mängisin tennist, mingi aeg suusatasin. Aga ikkagi olid ikka näitemängudes, tegin ja siis meil oli koolis väga tore näiteringi juhendaja Tamara wind Kunstnike müntide ema ja siis oli l Ellen tõkke. Noh, ma ei teagi, kuidas läks, aga Ma kartsin, ei julenud oma dokumenti sisse viia, samas ma tahtsingi Tartusse arsti õppima minna. Vahetan Ingo Normet, mu klassivend ja Ingo ema ütles kooli lõpuõhtul, et mine ikka proovi. Ei, nii ma läksin ja kuna see vastuvõtt on kohe pärast vähemalt tollel ajal oli kohe pärast keskkooli. Nii et kui juuli alguseks olin ma juba tudengid, kõik see läks nii ruttu ja valikuid pole muid olla. Meenutus viiv Voldemar Panso Ibseni lavastusest Ehitusmeister Solnes noorsooteatris 1974. Hilde Mari Lill, Solnes, Heino mandri. Nüüd alles tahan ehitama hakata midagi, mida ütelge mulle jalamaid ainuüksi seda, kus inimene minu arvates võib leida. Ehitusmeister. Nüüd te mõtlete meie õhulossi? Lossi. Ma kardan, et teil hakkab pea enne ringi käima. Kui me poolele teelgi jõuame, siis ei olnud. Kui ma käsikäes võim käia ainult minuga kas siis teisi meiega kaasa ei tulegi, kes siis veel? Näiteks Kaajaselt puldi äärest kas te siis teda, vaesekesed kaasa ei võta? Kas temast olime siin, teile rääkiski, kas võtate või ei võta, niisuguse küsimuse peale ma teile ei vasta. Te peate minusse täielikult uskuma. 10 aastat olen mõtteisse täiesti kindlalt uskunud. Te peate edasi minusse uskuma. Kandke mulle siis võimalus teid ülal kõrgel seismas, näha. Niimoodi seista mitte iga päev. Ma tahan seda. Ma tahan seda. Ainult üksainus kord oli ehitusmeister. Tehke jälle seda, mis on võimatu. Siin natuke rääkisime nendest noorema ja rollidest, et tegelikult oli see algus ja kõik hästi ilus või hästi säravaid rolle ja niisuguseid heade autorite suuri rolle sai kohe mängida, seal oli Ibseni ja seal oli Juulia ja Tšehhov tulid ja nii et kuidas need näitleja tundmused siis alguses olid? Aga tagantjärgi võib-olla rääkida nii, et Oja, aga tea, tollel ajal tuli töö ja tegid tööd ja olin rõõmus mis rõõmus võimalik tööd nägid vaeva ka, aga mõtlen muidugi olid õnnelik, et sai tööd. Ja väga heades lavastusega heade materjalide heade lavastajatega. Kas mingi niisugune nostalgia tunne tuleb peale sellele tagasi mõeldes või lihtsalt kõik on niisugused loomulikult etapid, mis on läbi käidud. Nostalgia võib tulla ju küll vahest peale ütleme no kasvõi sealsamas tõe ja õiguse teise osa esietendusel kui teater puudutab sind ja mitte ainult ütleme mind kui näitlejat ja minu elu kutsugu, ta puudutab ka teisi inimesi, kõrval oli üks sugulane, ütles pärast etendust, Marie, ära jäta mind üksi. Teda oli see etendus nii puudutanud, ta tahtis nagu jagada, olla kellegiga koos ja ja noh, siis tuleb küll jah, selles mõttes, et teater on ikka nii vägev ja võimas asi, et ta võib panna soe hetkeks mingisse imelisse, hinge hingeseisundisse ja. Ma ei ütle, et see on nostalgia, see on nagu hinge sügavamate ja mulle paremate tunnete ja avamine. No midagi väga-väga võimsat ja vägevat. Ja meel on, et, et see kõik on olemas, et teater elab ja ja inimesed niimoodi puudutab. Aga kui erinev. Tunne on ise laval olles seda rolli mängides saalis olles, et ütlevad paljud näitlejad et on raske vaadata teisi või tekib mingi professionaalne vaatamine, seda meeleliigutust või elamust tuleb väga harva ette, et kas seda jääb aastatega harvemaks, kui palju teatrit vaadata? Jah, seda võib öelda nii, et jääb, aga siiski kui on väga hea asi, siis ei jää vaid vastupidi, kui ma vaatan etendust ja see etendus mind puudutab ja ma läen pärast tänan oma kolleege ja kui ma juba lähen ja täna nägin, et siis ma olen tõesti puudutatud, liigutatud seda tunnet ei ole nii väga tihti ja siis ma ei hakka kunagi ütlema, oh see asi oleks võinud nii olla või et kui ma seda hakkan arutama, siis siis ma võtan juba endalt midagi ära, muidugi pärast hiljem, aga esimesel momendil ma ei, kui ka see asi minule lähedale tuleb, siis ma olen avatud ja te võtate ära. Kuidas ma ütlen tõesti rõõmugast. Aga võib-olla nimetada veel mõnda niisugust eluelamust või just seda, mis saalist vaadates, kas on selliseid asju, mis on kohe aastaid kaasas ja? Ja oh, neid asju on ju palju, aga praegu esimesena tuli meelde, et see oli Vilima Tiina lavastus, kus Tiina tantsis. Pozniack. Mul ei ole see etendus. Väga palju, ei ole meeles, aga mul on meeles, kui Poznark istus lava nurgas väikese Tiinana, see valgustas silmad kogu kogu see etendus on käidud selles ühes niukses pildis. Ahmul on palju asju, mis on niimoodi meelde jäänud. Lapsena nägin Luikede järve ja siis, kui see siiamaani ma ei meeldi, Luikede järv, kui tal ei ole niisugust dekoratsiooni, kus on mägi ja siis tuleb jälle tiivad laiali ja see hirmutunne ja kõik laiali, palju õnne, niisuguseid asju, kui ma olin, ma ei tea, kas ma olin vist kümnendas klassis, kui ma nägin kahekesi kiigel Velda otsuse ja Ants Eskolaga ja siis nad oskasid mõni ära teha, et ma läksin trammi peale küll sealt Vabaduse platsilt, aga ma sõitsin mitte tondi poole, vaid foorumist. Sain aru, et ma sõidan valele poole. Aga head asjad jäävad nii-öelda, jah, ja sa kannad neid endasse. Tulevad sul ikka teatud mingite asjadega seoses meelde. Aga niisuguseid iidol, näitlejaid on või need võivad olla maailmast kuskilt kinolinal võivad oma partnerid olla lemmikud ja iidolid või kuidas see. Ei ole ju enam selles eas, et mul iidoleid oleks ja see on siuke iidolite aeg, jääb ikkagi kuskil selle puberteedi või sellesse ikka ka lemmikuid mul on muidugi. No ma arvan, et Eesti teatrist on seda isegi, võib öelda iidule. Tõesti suur lemmik ja minu arust täiesti erilaadne eriskummaline mõelda otsuse. Aga 40 lühikest aega ka. Aga väga tore ja ütleme nakatav ja ma tea inimlikult igatpidi harjumi oli koostööga Linda Rummoga. Aga kes on needki õpetajateks nimetada? Ma arvan, et mu suur kujundaja või minu osa selles minus on nõmmel õllelapsevanemad ja vend elavad nõmmel ja ma käin seal kord nädalas vähemalt, aga nagu nõmme poole astun. Ma tunnen, et ma olen teine inimene ja nõmmekad ongi natuke nagu omaette rahvus. Aga kujundaja seal kindlasti ma hakkasin sporti tegema, olin Lynnikaga küllaltki energiline, aga füüsiliselt ei olnud nii tugev, on hästi peenike ja hakkasin, sattusin niimodi ujuma klassikaaslaste ja sõprade kaudu, treener oli Silvi press. No vot see misse ujumine ja see seltskond ja Silvi pressi Lulu, see andis kindlalt tugevalt, kujundas tahtejõudu, iseloomu, ka võitmist, kaotamist, ükskõik millega peab laps kooli kõrvalt tegelema. Õpetajatest. Leo Kalmet oli neil koolis niisuke Pansoliisid, keda me kartsime, austasime, aga ikkagi siis ütleme tõesti, Me kartsime teda ja kotiidide tegemised olid ja natuke kartmine mitte. Selles mõttes need värisesid, aga tähendab, seal oli teatud mingi, said kammitsetud, sest et Hansu võis vahest kurja häält teha. Muidugi pärast ma sain aru, et ta üldse ei olnud sugugi nii nii kuri, ega ta ikka mängis väga palju seda koolipapa. Aga Leo Kalmet tuli nii kuidagi nii pehmelt ja lihtsalt ja kergelt viitsinud nende esimeste tüütidega selle teatrimaailma poole ja selle nagu enda lahtimängimise poole. No kõik õpetajad, kõik, kes koolis olid tol ajal jaa, lavastajatest jälle mõtlen Panso. See oli huvitav. Ma pidin sõitma esimest korda välismaale teatripreemia Tšehhi ja mul oli Moskva rongipileti kõik juba taskused, tuusik ja, ja siis tulid need kirsiaiaproovid ja ei mäleta, kas mul tuli ütlema, et mari sai sõita. Et sul on ergonoomika proov, mõtlesin mina, olen siis seal kirsiaias kõige tähtsam või et ei, mina tahan ikka Tšehhimaal sõit, muidugi sõita ma ei saanud ja alles pärast ma olen aru saanud, et Ursused ikka lolli tähtis küll. Aga läksin sinna esimesse proovi ka, käed olid nii kuskil siiamaani väljaveninud, kampsuni taskus ja vaatasin sinu verest, vanamees ei saanud tšehhi sõita. Vanamees minust väga palju vanem ei olnud, aga ta siis oli juba Riia noorsooteatri peanäitejuht ja lavastaja, siis ta tundus mulle niuke proov, oli seal Salme tänaval mingi rekvisiidiruum või rahva teatriooseleni olmeakent või, või neli seisime üks ühe teine teise akna juures jaks kaks küsima igasugu asju lapsepõlvest ja elust tellisest ja vaatasin aknast välja ja kuskil toobri Kuusa kuldseid lehti lisatakse Salme kultuurimaja ümbrus täis ja. Allikas ilmaga ja räägime, räägime, no ei läinudki ütleme 10 minutit. Ja kui me olime juba kõrvuti selle keskmise akna juures ja imelik jah, tekkis niisugune tunne, et ka proovida, seda ei olnud vaja pikalt nagu seletada, et ma nagu ninaga tabasin ja tunnetasin ära, et lihtsalt on mõne inimesega niuke mõistmine. Kui siin on niimoodi juttu nendest olulistest lavastajatest, siis küllap neid on ikka igasuguseid olnud, selles mõttes, et kui ühtedega on latt nii kõrgel, aga võib-olla mõned on saamatumad või ebahuvitavamad või või kas on olnud niisuguseid, näiteks vastumeelseid rolle ja ja kuidas siis hakkama saada. Jah, ma olen küll noh, nii kaua aastaid teatris selleni jõudnud ammu-ammu selleni, et tähendab oma jura ajamine või igalt poolt mingi halva otsimine või ma ei tea, võib-olla mõnda, see aitab, kui sa ütled, et kunstniku Nalbe kostüüm on halb ja see on halb ja lava on halb ja see on paha ja võib-olla see mõnda toidab või annab talle jõudu, aga ma kardan, et see ikka lõhub tööd. See on niisugune kollektiivne töö, kus õhust ikka väga palju mõjub ja kui on proove tehes ja olnud sihuke hea fluidum ja tahes-tahtmata kanduka lavale. Seda asja koos rõõmuga tehtud. Kummaline ja mõjuv roll on marilillel Madis Kõivu näidendis finiš nihili Priit Pedajase lavastuses Draamateatris. Ema, kes professori laual oma otsa leiab. Selle osa eest pälvis Mari Lill aastal 2004 Eesti Draamateatri parima naiskõrvalosatäitja kolleegipreemia nimega Väike-Ants. Ja hetkel teatrikuu algul 2005 on Mari Lillemarolliga ka teatrikunsti aastaauhinna nominent. No ei osanud küll arvata, et see võib nii vahva rolle olla, muidugi lugedes tundus tore ja kõik, aga et kolleegid ka seda nii hindasid sisse Kuidas üldse selle kõivu maailma sisselugemine käis? Väga huvitav töö. Vedas nagu loeb seda koodi vist kivistunud kindlasti väga hästi. Ja proovid olid väga huvitavad ja Priit on selles mõttes üks. Huvitav on jälgida, mida ta seest tunneb, ma ei, seda ei oska öelda, aga ta on aega, näitlejaid toetab väga rahulik. Kui näed ja tunned, et no nii vähe on aega ja see jookse veel kokku ja see veel ei jookse kokku. Ta ei tõsta häält, ta ei aja kedagi närvi, ei tehnilis pooltega. Eda, ta teeb rahulikult ja ütleb. Me jõuame, jõuame ja ta tõesti tõstab tell seda sisemist jõudu ja jaksu ja tõesti hästi selles mõttes toetav ja hea töötaja. See on selline kummaline materjale mäluga kõiv tegeleb, käivitab igasuguseid enda mälestusi või alateadvuses mingeid mõtteid või äratundmisi, et küllap see laval olles samamoodi. Jah, just selles ongi see, minu meelest see kõivu vägevused ja Tammsaarel täpselt, ega ei saa samad tunded tekkida, igal inimesel tekib saalis oma mõte ja vot see, kui suudab lavastus sinusse midagi Insilduva liigutasint rõõmsamaks, paremaks selgemaks teha, see on ikka suur asi. Aga just see, milline see ema kuju seal on või kuidas astub, istub see kõik andis ennast kergesti kätte või see tüüp tuli tema olemas, tuli niimoodi iseenesest kuidagi või. Noh, eks ta ikka tuleb kuidagi iseenesest ei oska kunagi sellest rääkida. Tasapisi. Noh, ei ole väga niukene prauh. Olen olnud ka nüüd tulin hüpata vette, aga üldiselt mulle meeldib ka ja nagu vaikselt tööd teha. Etteantud teemal Mari Lill improviseerib tema kursusevend Andres Ots. Ma näitasin ühte pilti, see on kuskil 60.-te aastate priisakatusest esmasel marid esimest korda tummal õpilaste komsomoli kokkutulekul, kus said millegipärast omavahel väga hästi läbi. Seitsmes 10. 20. keskkool, Tallinnas, Marja Liit kümnendas. Natukene noorem oli niisugune hästi-hästi jõuline, ta oli ju endine ujuja võinud tollane ujuja hästi poisilik tüdruk ja mingitsugust, otsustavust ja altkulmu pilku oli ta hästi palju. Ja siis ma kohtusin temaga kateedrisse, läksin laborandiks ja pärast siis sellele kursusele sain, kus temagi õppis. Ta oli ka sisemiselt väga suure plahvatusjõuga, see tuli välja Gibsoni näitemängus ime sünd. Oleksin paar päeva tagasi Piret Kruus perega ja tema ütles, et tema esimene teatrielamus ja täielik Katar siis, kui Marylil selle etenduse lõpus lõpuks oma esimese sõna ütleb, sulle täiesti. Tähendab kõigi nende aastate kuue aastasele tüdrukule avaldusse nii vägevat muljet. Tal on siiamaani detailselt meeles. Ma usun, et need 16 aastaselt 20 660. tundsid täpselt samamoodi. Seal ta mängis ennast vägevasti lahti ja sealt alates on edasi läinud. Ja siis me hakkasime nagu rohkem teineteist tundma ja, ja sa ütled, räägi Marist, aga tegelikult ma tahan hoopis ühest teisest asjast rääkida. Ma tahan rääkida sellest, et kui no nüüd vist juba kuus aastat tagasi Elmo Nüganen võttis oma kursuse vastu, siis oli seal üks neiu nimega Elizabeth tamm ja mina vaatan seda Elizabeth tamme ja näen laua peal ainult Marylil. Huvitav, Tõnu Tamme, ma nii väga ei näinud, seal, aga kohati mingisugused jälle altkulmu pilgud ja niisugune võib-olla ka omad väiksed grimassid marile väga omased omal ajal. Noh, on praegu ka laual, võib-olla mitte, aga elus pidus vahetevahel ikka on. Need olid mulle nii tuttavad ja ma mõtlesin, et jumal jumal mis see eksamikomisjoni esimees Ingo peab tegema, kes oli temaga vist esimesest klassist peale kokku puutunud, mida tema seal küll nägi. No ja kooli ajal sain ma noh, pealiskaudselt muidugi, aga sain ma tundma ka mari vanemaid haruldaselt vahvad vanemad siiamaani elamut. Ma usun, et siiamaani täies elujõus ja väga tolerantsed, väga hea huumorisoonega ja komputavalt vahvad inimesed ja ma usun Ta on vist mulle tundub paras optimist ja sama jõuliselt läbi elumine ja nagu läbi oma teatriteegi on läinud. No ma ei tea, kui palju need kahtedes ühend saatnud, noh siis mulle tundub, et ta hirmsasti armastab loodust, see, mismoodi ta räägib oma suvekodust, see on väärt kuulamist. Ja see, mismoodi ta tantsida armastab, see on ka üks vaatamisväärne asi. Aga tantsida endaga partnerina on ka vahva, sellepärast kuna mina olen harjunud tantsupõrandale sigadusi tegema, sest tema ilmselt veel rohkem. Nii et me oleme hästi mingitel pidudel toredasti koos tantsida saanud. Kuuldemängu rolle on marilillel kogunenud 30 ringis. Kuulame väikest valikut aastatest 1968 kuni 89. Valentiina Toshiskaapronislav Vernik mäng Roll poiss Rosen Öland 16 ja seitsmeteistkümne vahel. Birgit suusakapets jultzi jultzi ema. Franz Xavier Gretz, muidu läheb meil hästi. Marta. Režissöörid Voldemar Panso, Härmozarn maardon tasandi Astrid Relve. Partnerid Iivi Lepik, Tõnu Tamm, Elisabet Tamm, Andres Ots. Tahad ma võin sulle rääkida, kuidas Vietnamis kaks poissi surmamatsu said, kas kohe täitsa muidugi isa rääkisid, nemad kükitasid kaevikus, kus kohas Vietnamis kaevikus, kraavis, kraavis, rassiga vahile, käisid kanil lollilt ent kükitas kaevikus ja nägid teisest kaevikust, ronisid välja kaks poissi ja hakkasid niimodi kepiga maad kaevama. Kepiga. Ütlesin ära sega vahele mulle mu meelest ära, kuidas oligi? Mis sa siis mõtled, et sõjas on su laev ämbrite kühvlid tooma? Min? Kaevasid kepiga sellist väikest mängu kaevikud lastele, noh ja mis siis oli seda, et tuli pomm ja postist ei jäänud enam haisugi järel. Kes neid käskis siis välja ronida? Kas nad ei võinud ennast kenasti ära peita, Ta? Kenasti mina läheksin kohe pommidest majja, varju küll ei oska. Aga ka maja peale kukuks niisugune kivimaja suurune pomm. Peatse, mis siis järele jääks? Märg plekk? Anna mulle oma käsi, äike. Kuhu sa soovid minna? Kes te olete? Ma olen üle tänava viia, tõesti, loomulikult seal mu amet. Ma pole varem kunagi kohanud härra üle tänava viia, võib-olla pole sa veel palju muudki jõudnud. Ma arvan, et siis, kui kedagi armastatakse tähendab, te siis armastate mind, tuleb nii välja. Tyhi tunne mind üldse sellepärast, et sa seal seisad. Piimamanner, minu nimi on Birgiga, nii, ma olen 16 aastane. Kas teie nimi on ainult üle tänava viia? Tundsin kord juba üht sellenimelist. Ta kinkis mulle laadal sõrmuse. Oligi, siis tehke nii, nagu soovid. Tule. Ühest korvist aitab küll me justament, paar asja, aga mina tahan ise kand. Sulle meeldiks kanda, palun lähme leivaleti juurde panema. Pole vaja, meil kodus on apelsinimahla, näen juba ära kõik kõikaga, sellelegi panin pudeli ilusti tagasi, mis Aamiti puudu, tühjoksusta? Tule, võtame sarvesaia tale. Ostan nii soolast kui ka väikeseid saiu. Me läheme homme väljasõidule, kohuester kummi. Ükskord me juba käisime seal, kui igavene perefilmid, kas sul on see nii hästi meeles? Ise tähtis, et seekord ei tule meile kaasnevat lisa, vaid paneme. Ei usu, töökaaslane sai, tunned Eeva? Ei, ma juba ütlesin, et ei tunne teda veel, tahan maateaduse õpetaja nimi närvi, sina ütled talle, onu Ervin. Mida sa teed? Pane see tagasi. Üksinda minna, Jaska? Oskab küll. Talle meeldis meiega koos. Sul ei olegi hea meel, et saad temaga tuttavaks. Pane see Paco ometi tagasi, aga mul Pärvis modi, Tarbane, väeti mantsena hellitas sind ära. Nende täidisega komplektide söömine ei lõpe millegi muu kui hambaarstiga. Kui vene selline on 35 sama vähe kui isa isa on alles 34 jäära võrdlervilid temaga. Sest see ärritab teda. Ma ei hakka teda onuks kutsuma. Venemaa ütleb, et sa oled viimasel ajal pidevalt ärritatud. Šokolaadi Meiusta, no olgu siis pealegi. T4 halli, Kaita Ennet, ärkajad, loomad. Mis ajast peale saama kõige paremad sõbrannad lolliks nimetada, siis täht peale, kui ta nalja on eilsest peale käkinka koera tervitanud. Mitu tahvlit šokolaadi sa võtsid kolm, kas koere teritavatkinud, mis sa nendest koertest tahaksite? Midagi? Vaata, et šokolaad pudeneb korvist maha. Homme võtame kaasa ainult kaks tükki, mis pärast kolmesin Isama, aga tema tuleb ju alles kahe nädala pärast, siis ma panen nii kauaks hoiule. Sisustame veel ühe Erminil, ostku endale ise. Eelmine luuletus, mille ma ei ole teab kui pika aja olen kirjutanud. Sest olen mõelnud meist. Kas loen, ükspuha? Mulle meeldib valjusti lugeda. Keeran televiisori vaiksemaks, seal transpordipäevik, minu televiisor. Sõit. Ma kuulan Sellel pole veel nime. Öö tõi su varju mu juurde. Siin ma olen ja ulatan. Kuid ma olen väike. Kõik lilled õitsevad kiirelt. Ka kasvuhoonelilled. Tahan olla su naine, nii rõõmus kui kurbuses. Jää mu juurde, kui ole õhtul väsinud, nagu mina, jään sinu juurde. Ära astu nende seemnete peale, mis olen sulle istutanud. Ole ettevaatlik. Lõppriime. Kas sina poleks suutnud sellestki kirjutada, nagu mina? Kui küsisin mari lillelt hobide kohta, tuli mulle endale esimesena meelde kujutav kunst tema lähiümbruses. Lapsena oli Mari Lill, kunstnik Aino Bachi modelliks. Mari Lille vend Ivo Lill on klaasikunstnik ning abikaasa Tõnu Tamm maalinud nii orhideesid kui teatrimaske jätkab Mari Lill. Ma tean, et ma kunagi joonistasin ühe pildi, Tenuga, tähendab maalisin õlivärvidega ja see tuli päris hea välja, aga ma ei saa aru. Ei suuda ja jälle pärast proovinud lapsepõlves muidugi kõik lapsed joonistavad. Ma arvan, et mul istik ei ole suurt nihukest käelist annet. Aga see lugu on õiget ühe kuulsa pildi modell, sa oled lapsed olnud ja kuidas sellega on? Käisin esimeses klassis ja mu ema töötas siis Eesti naises või oli ta siis juba nõukogude naine või kuidas ta oli tükk aega Vene ajal oli ta veel ka eesti naine. Ja Aino Bach oli seal toimetuse kolleegiumi, sest ma ei tea nii, kuidagi ma sinna sattusin a- vanimaga uhkema. Alguses käis ema balti jaamas vastas. Eesti naise toimetus oli seal rataste terava nurgapealse ja saatis viinud sinna kabas platsi, aga ma tulin rongide uhkelt üksi sest need olid minu meelest väga tähtsas. Minagi elasin hiiul ja käisin koolis, käisin jalgsi ja need, kes käisid järvel Või Pääskülas sõitsid, need olid nagu minu meelest midagi tähtsamat said iga päev rongiga sõita. Aga see magav laps tuligi sellest, et ma jäin lihtsalt magama ja siis Bahniga siis joonistas sellest tuline, selles mõttes nagu kõige kuulsamat sõnalt kuskile unisse Fingi. On sul hobisid või niisuguseid meelistegevusi, mis väljaspool teatrimaailm on või mida hästi oskad ja. On see, mida ma pean tegema? Meeldib, meeldib laiselda. Mida, kellele ei meeldiks? Noh, kuidas ma ütlen, meeldib talv ja mulle meeldib. Kuigi me ei ole tänavast rohkem jõudnud, kui suusad välja otsida, rinnaga, homme tahaks minna, kui ei ole tuisku. Talvega ägemiks lumi ja vea, siis kuja härmas on juba niuke kevadeootuse valge majaga, õige külm saab veel suusatada, miks mul siis siis mul tuleb meelde lapsepõlvenõmme ja miks on seotud mulle talvega, suvest, mulle? Noh, ei ole nii. Loomulikult meeldib ja kellele suvi on ju soe ja ilus ja mõnus. Õeldis sügis ka mulle mingid sügistormid ja, aga talve vaikus ja lumevaikigu kumine ja Äripäeval, kui rahvast ei ole suusatama minna, see on lihtsalt nauding. Ikka siis kõik, mis meeldib, on seotud loodusega. Armastan rabas käia just sügisel, suvel palavaga, kannatada kuust, aga sügisel, kui on juba hästi, on juba jahe ja leedpuudelt maas ja mul on väike raba seal suvila, käin sealt jõhvikaid korjamas. Kas seal on tõesti niisugune vaikus ja ilujärv ja Luikede järve peal ja ja sambla, eri värvid ja punased jõhvikad ja külmunud sõrmed ja? Ma ei tea, ma arvan, mis oskan teha, ma arvan, et ma lisasti, olen süüa tegema, õppida olude sunnil ja meeldib, aga mulle noh, on asju, mis mulle ka meeldib teha, mulle meeldib mingit niukseid paremaid sööke teha ja jõulude ajal ja mingid sünnipäevad Ei ole tarvidust ka, lapsed suured laiali. Ei teagi, mis mulle ei meeldi. Imildi häbematus, laiskus. Keerutamine. Ja naljakas on see, mis meelde tuleb, meelde tulevad. Noh, võib-olla sellepärast, et mul on nüüd väikelapselaps, hakkab meil tulema just lapsepõlveasjandused, lasteaiaasjad, noorema kooliasjad, näiteks, kui laen lapselapsele elik luuletusi, mis omal ajal meeles on, siis mul tuleb meelde, kuidas öeldakse, Kuu paistab, tähed säravad, öö katab ilma maad kukel juba tukkumise, kanad magavad, tipsillisi, visiiwake ununeb üksinda, ta lendab üles kõrgele, kus särab tähtama. Tanipib nopib teri, seal küll hiilgavaid. Ta siblib, sobib taevapeal küll pilvi liikuvaid. Ta küürutab ja küürutab, läheb pesa punuma, kuu peale, selle paigutab. Ja mis transkukub munele ja hakkab munema. Kuid muna, oh sa munake. See pistis veerema Kikaga kaak teeb kanake ja peab ärkama. Endale lõvi sai, siis, ma ütlen, et see oli minu lapsepõlve lemmik ja ka valus luuletus, miks ma nutsin, mul oli nii kurb, et see muna hakkas. Niuksed asjad tuleb meelde, mis mul enne meeles ei olnud, endast. Üks osa hiirelõksust on kirjandusminutid näitleja valikul. Mari Lill loeb eesti luuleklassikat. Me oleme põhjamaa lapsed. Meid saatnud vaikust, helin ja tähte, säravat ööd kuu kumased, Lumitanud metsad ja vaiksed kaugele teed. Me oleme põhjamaa lapsed, kaks meie mõlemad. Jääb lume kargelt põue. Meil südames sügavaim õnn ja südame sügavaim valu nad ainult aimata on. Jääb igavest ütlemata meil südame Äntsem õnn ja südame sügavam valu mis vaikiv, kui igavik on. Ära küsi, kus ma käisin. Härra, päri, kus ma tulin. Käik ei olnud oma Käia tulek polnud oma tulla. Takistusi oli 1100 tõket sammudele vanker alla vari raske hobuette hoia ennast ise pääl. Sa oma koorem. Ernst Enno kuldsed kingad. Viivad sinna. Tuul käib tühjal rannal ringi, nutab tasa, otsib kingi, tahab laane taha minna. Suvi maeti eile sinna kokku, kus on kullerkupud. Hõisse, kus on õnnenupud. Tuul käib tühjal rannal ringi, nutab tasa, otsib kingi. Tahab laane taha minna. Suvi. Miks ta maeti sinna? Rannal rasked rajut käinud. Külm on läbi küla läinud aasal härm ja helin ringi. Tuul käib üksi, otsib kingi, nutab, tasa, tahab minna. Kingad kuldsed, viivad sinna. Ernst Enno. Nii vaikseks kõik on jäänud. Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud, mis tuleb alles ees? Päev pole öö ei ole siin nagu seletaks. Kui kuskil mäenõlval sõixi seisataks. Ja ümber nagu tuuled. Söe juttuaaks ei mõista siiski kõigest sa nagu aru saaks. Ei mõista, vaatad üles ja vaatad tagasi. Jõhkadendamiisi ja uhked jällegi. Nii vaikseks, kõik on jäänud su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud, mis tuleb alles ees. Hiirelõksu peaosaline oli Draamateatri näitleja Mari Lill. Tema soovil kõlas Heino Elleri muusikasaate seadsid kokku helirežissöör Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Jälle kuulmiseni.