Filmirežissöör Peeter Simm, sinul on selja taga üks eriti jõuline hakkama saamine ja sa võid ses suhtes enesega vägagi rahul olla, et mis see siis on? Aga see on niisugune raske probleem ja sellega kokku puutudes on niisugune dilemmad, sa oled sellega kas päris üksi või sa leiad inimesed, kes on võimelised sind aitama. Ja esimene, kõige olulisem samm sellel teel on see, et anda endale ise aru. Tõenäoliselt käib see ka kõigi teiste niisuguste raskete probleemide kohta minema, räägime alkoholist ja kui tarvitasin, viimane kord juhtus see nüüd enam kui 17 aastat tagasi, siis enne seda kogu mu teadvus. Kogu see mehhanism töötas sel põhimõttel, et üritas selgeks teha, et ma tegelikult ei ole. Ja see skeem on üldiselt niisugune, et üks punkt on, et kui ma tahan, siis ma olen võimeline selle alati maha jätma. Et see ei ole probleem, ma lihtsalt vahetevahel nii edasi tuleb siis võib-olla endale tunnistada, vahele ei saa pidama, eks ole. Sellele järgnev vastuväide sinus endas, eks ole, et. Ma ei ole tööl midagi nagu untsu keeranud ja minu pärast ei ole midagi pooleli jäänud ja siis kui ka see töötaja, eks ole, siis on kolmas samm, see on see, et teised ka mitte mina üksi. Jah, loomulikult mul oli inimesi, kes ütlesid, et kuule, et sulle liiale või abikaasa ütles ja ja käskis mul paberilehele kirja panna kõik mingisugused elu põhimõte, mille peale see paberileht sai ära kortsutatud ja talle tagasi visatud. Ja mingil hetkel üks asi, mis nagu ajas eaga muutub, on see, et me lihtsalt see kaatri sündroomi eesti keeles siis vene keeles sõna laenuna pohmakas muutub niivõrd raskeks kuskil peale neljakümnendat eluaastat, et et see on lihtsalt piin ja, ja väljakannatamatu. Ja minuga juhtuski niimoodi, et ühel päeval siis ma mäletan, et sai veel sünnipäev ära peetud ja sellele järgnes nii-öelda ligi nädal, aga taastumist, kuni ma siis tundsin, et Pean ütlema nüüd ei, ja see mehhanism, mismoodi see töötab, on ka huvitav, sellepärast et see on nüüd paljudele võib-olla veidi šokeeriv. Et napsivõtmise mahajätmine saab toimuda ainult iseenda pärast, mitte sellepärast mitte pere ja laste pärast, mitte vanemate pärast, vaid ainult ühel põhjusel selleks et jääda ellu. Ja selle äratundmiseni jõuab ka pikaldasel, nii et enamus inimesi on võimelised, ütleme aha nüüd ma vot üks kuu 30 31 päeva lihtsalt ei võta tilkagi ja siis loeb isepäevi ja kui 31 päeva saab mööda, siis on tohutu võit iseenda üle ja seda võibki nagu tähistama hakata. Täiesti julgelt. See on nagu üks asi. Mul on selle 17 aasta jooksul, ma olen nii palju seda analüüsinud ja suhelnud ka inimestega ja ma päris üksi lahti saanud, nii et kes selle vastu huvi tunneb, leiab ilma suuremat vaeva nägemata, nagu need kollektiivse psühhiaatriavõimalused, mis selleks on ja need aitavad. Võib-olla nad ei aita kõiki, aga, aga kindlasti abi sellest. Abja loosungiks on see, et kui see on sulle probleemiks, siis me sind aitame, aga kui see sulle probleemiks ei ole, siis palun Joe edasi. Jutt käib Anonüümsete alkohoolikute grupist. Ma läksin sinna ja sellest hetkest peale mulle mõjus niivõrd, et ma pole sellest hetkest tilkagi võtnud ja pole ka erilist tõtt-öelda tõmmet nagu olnud ja on inimesi, kes sealt ei saa abi, kelle mina on väga suur, on inimesi, kes vahepeal võtavad jälle ja siis pöörduvad ikkagi selle poole tagasi, mida nimetatakse kohalikus sõnakasutuses kukkumiseks, aga mina nagu pääses ilma selleta, võib-olla sellepärast, et mul oli tohutu usk sellesse. Ja teine asi, et mul oli nagu väga kuidagi piinlik nende inimeste ees, kes on end minu ees niimoodi lausa intiimselt avanud ja, ja et ma siis mingil moel neil nagu reedad, nii et igalühel, kellel on sellega probleem, siis ma soovin julgelt selle poole pöörduda ja. Ja tohtreid seal ei ole ainult saatusekaaslaste ring. Seal on kindlasti ka tohtreid kõikjal, kes on selle asja ohvrid, aga see ei ole mingisugune meditsiiniline üritus ja seda noh jutumärkides naljaga pooleks nimetatakse ka maailma suurimaks salaorganisatsiooniks, nii ka see, et inimesed nagu ei avalikusta nimesid ja igaüks, kes Läheb, võib ennast mingi pseudonüümi all seal tutvustada. Aga oluline on see, et inimene annab aru ja tahab nagu sellest vabaneda ja abi, millega sealt saab, on päris päris kindel, iseasi on see, kas ta on võimeline sellest kinni hoidma ja abi tuleb saatusekaaslastelt just nimelt ja seal tahtritelt ja see on unikaalne kogemus, unikaalne kogemus ja ja siis alles algabki tegelikult see eneseanalüüs ja see võtab aega, nii et noh nii et see läheb aastaid enne seda, kui banketil, enne kui teadvus nagu otsis, ahah. On hea konjaki, nii jõuame või millal vein lõppude lõpuks ära juuakse, siis teatud aastate mitte kuude möödudes hakkab teadvus, töötav motot tooted nüüd joovad. Meie ära. Mul on mõned kirjanikest või, või ka näitlejatest sõbrad, kes on küsinud, et kas ta võiks sinna tulla nagu uudishimust. Ja kui on lahti sellest koosolekust võimalus osa võtta, siis paljud on öeldud, et, et nemad, kelle nagu otseselt probleeme ei ole, mul on üks hea sõber, kes on juba ammu enne seda oli napsivõtmise maha jätnud, ütles, et tema sai sealt mingit tohutut nagu sellise tervistav ja kerge tunde sealt tulles. Aga no põhimõte on selles, et nii imelik kui see ei ole, nagu ma ütlesin, see, et teed sa seda ainult iseenda pärast, ei leia mingisuguseid muid põhjusi, selleks et teine asi on see, et aeglaselt hakkab toimima mingisugune mehhanism ja sa tunnetad nende inimeste tohutut tuge ja kasu sellest kasu on väga huvitav, tähendab minu lugu filmimehel on ka huvitav see, et ega sa ei pea seal kuulma seda, et sul läheb see jutt, kõik peaks meeldima ja hingelähedane olema, mida seal räägitakse. Hoopis vastupidi, jutt, mis tundus sulle tülgastav, eks ole. Sellel on oma teraapiline mõju, nii et ma ei ole seda jätnud ka tänase päevani ja, ja üks asi on muidugi see, et ise seal käia. Teine asi, mida peab meeles pidama, on ka see, et kui sa ise oled sellest vabanenud, siis on mingisugune moraalne kohustus aidata neid, kes, kes seal seda abi vajavad. Ja tuleme veel kord selle juurde, kus sa ütlesid, et ainult iseenda pärast me võime seda siis võtta, nii et inimene ongi oma loomult egoist või ta ei pruugi olla oma loomult suur egoist, aga lihtsalt, kui sa ütled endale, et ma teen seda ainult iseenda pärast, siis mingil kummalisel moel see asi töötab paremini. Nii sange, jah, tähendab see egoismi ja enesekestvusega on seal vähe pistmist. Seal on mingi fundamentaalne niisugune baasinstinkt, mis hakkab tööle, mis muudab teaduse vähehaaval ära. Ma sain sinu jutust nii aru, et tagasilööke sul praktiliselt ei olnud, sain õigesti aru, minul ei olnud, aga mida sa juhtub kõike, mida sa soovitad nendele, kes hakkavad ka suure hurraaga pihta, aga siis tulevad need nii-öelda tagasi vajumised augu servalt. Mitte mõelda selle peale, kui keegi on andnud endale sõna see, millest ma enne rääkisin, et ma mingisuguse aja pärast kuu-poolteist pool aastat ei võta siis mitte mõelda selle peale, et see pool aastat saab läbi.