Miks värised? Kas kardad? Ei. See on su oma südameis keset ööd lööd ja otsib üksinduses kaksindust. Elu mõtet otsida. Ja väga kardab seda mitte leida. Tere õhtust, kirjandussaadete toimetaja, maris Johannes, lahtine, samas on ta enam ei pea kohal. Ja tänase luuletunni tekstide autor on Jaana Lepik kes tulnud kirjandusse Tallina Noorte tegijate keskelt. 2004. aasta detsembris ilmus tema debüütkogu pealkirjaga lahtine laevas. Leinast ja surmast luuletab Yana. On see noore inimese olemise valu, maailma valu või sügama isiklik kogemus? See jäägu juba kuulaja kuulata. Kuid kui lahtine taevas on pea kohal, siis on kõik võimalik. Yana Lepiku tekste loeb Vanemuise näitleja Kersti Heinloo. Luuletaja häält kuulete samuti. Aga tekstid, mida ta ise loeb, on käsikirjast jätkamegi Yana Lepikuga. Kellapendel näitab noorust. See on varandus, aeg kulub, kasvab koormus, see on vanadus. Esiratta kumm tuli ära. Jalgratas hakkas tagurpidi sõitma tummalt ja käratas. Uni hakkas meid võitma. Tagasiteel võis möödunut näha Gloobus keerlemas loovus. Seisundist nimega seismine. Joobus teatas, et peatas aja. Et leidis maa jõe jääraja Seelik piitsa vermeis jooksen kadalipu. Need kepid, mis toetavad herneid ning peksavad tippu. Kanna endas kõrgust. Hüüti taevast. Kõik ümberringi surevad, pääsevad vaevast. Kett kõrvetab mu kaelaristiga kett. Ma tulen põrgust ja kardan pühitsetud vett. Ta mängib saatusega. Klaverit 777 päeva vaatavad vastu, naudi paberilt. 777 laevad vannuvad alla, murravad truudust. Seitse on neid, kes näevad suurust ja ootavad seda. Kui elu esimest suudlust. Jana Lepik, millal te kirjutama hakkasite? Kui vana te olite? Nagu perioodide kaupa? Esimene periood oli kindlasti enne murdeiga, siis tööris raamatud ja kirjutamise ajal korraks esimest korda elus Tseebiooper. Kala. Aga kui te midagi teete, siis te teete seda kohe nii põhjalikult ja südamega teise asja jaoks enam aega kõrvale ei jää, see on viga sellepärast kunagi valmis ei suuda keskenduda kahele asjale korraga. Ühele asjale küll isegi ühele asjale on raske keskenduda, et kõigepealt tuleb keskenduda suuta ja siis see hakkab kannatama selle all. Teine nõuab, vaat see on võibolla viga omadega hakkama saanud, et kui ma ülikooli seal õppisin, ma enam ei õpi, et, et siis oli see probleem, et nagu liiga palju tegelesin ühe asjaga sulaskneret teiste asjade vaja tegeleda. Kas lugeja, kas kuulaja peaks midagi teadma üldse luuletaja taustast? Võib-olla on parem, kui ta teeks, ta võtab, et raamatu loeb, leiab sealt iseennast, eks. Või täiendab oma dimensioon? Parem, kui te teaks. Te praegu lugesite oma tekste. Kas lugemine ja hääl annab tehtile mingisuguseid teise mündi teie jaoks, kui täpselt see on tunnetatud luuletaja hääl, tema tekst oleneb kas häälega loodud tekst või vaikset loov tekst seal kuskil surnuaiale kükitades, Jomete joriseda, siis siis tal on juba seeessorist möitada, millega löödi mind. Labürint stsenaarium muutub, iga päev ei saa kunagi valmis. Stseenide kondigava vundament jääb samaks. Neile lisandub tund-tunnilt kihte korruseid. Nii luuakse võrgustik organism, kes ei saa ilmaski täiskasvanuks, ta kasvab ja kasvab ja kasvab. Taevavõlv pole takistusdimensiooniline, järgneb dimensioon. Olete te käed on väga pikad. Nad ei tea, et nad valetavad. Valetad sina, kes sa oled, aus sõrmed tungivad ajju ja tekitavad segaduse. Küüned rebivad tükke su mälust ja asetavad need areenile. Paiskavad segi sinna talletanud laused lood, andes neile teise tähenduse. Osakestest planeeritakse uus lause, uus lugu. Uus minevik pealt, vaatajad on halastamatud. Kuulajaskond suureneb, paisub nagu universum. Publik usub etendust, mitte sind. Kes sa seisad veel eesriide taga? Kaksikade tegutseb. Tal on sinu hääl ja välimus ning tal on täita roll nimega loll. Tema mängib. Sina elad ja kannatad. Enesekaitse on mõttetu, sest see pöördub sinu vastu, saades enese mõnituseks. Iga sõna tuleb kaaluda, iga sammu vaagida. Sest need toimivad teisiti kõrval kontekstis. Et eesriie rebeneb, et tõde jalule seatakse. On ilus muinasjutt, mida lastele räägitakse. Panen akna kinni ja prillid ette. Mõtlen mida tähendavad järgmised sõnad. Ka seda, kuidas näed teispool viinamarju kuid kui sirutad käed, tunned. Veel huvitab mind riivlukk suletud ruum mis toimub seinte taga. Kas kuninganna hukk või elu labasustest vaba. Ja veel neli küsimust. Kas sellega harjub, et ühed jäävad aia taha moodustades rivi, aga teised tormavad edasi, sest on püsivust ja huvi. Miks just nendele, mitte teistele antakse varju. Miks just nende, mitte teistega on kõik korras, kui nad sünnivad ja surevad seal järjekorras. Vangilaagris. Poesabas. Eestis. Kes murdunud pooleks jääb, iseenda hooleks. Ta suurt muud ei teegi, kui uurib ennast peeglist. Ta tühja tooli poole on suunanud pilgu. Seal tõest istus keegi kord ühe silmapilgu. Nüüd tühja voodi poole pööranud pilgu. Seal tõesti lamab, keegi pööraselt tilgub. Tule siia, väike nälkjas. Makatan, ma kaitsen sind, kojatut ja majatut. Veel märjad, sinu uued juuksed, kui imikul. Peale kiiritusravi ümbritseb pead oreool. Mõlimukas sind himustanud. Juba väga kaua. Olen olnud näljane. Ussike kookonis olen olnud. Nüüd tahan lennata. Liibumu vastu. Väike nälkjas. Mõista mõista, kes ei ole tehtud lihastega luust vaid hoopis millestki muust. Kas on tema päikesest või hoopis kuust ehk mõnest tundmatust puust? Minu armsam. Tema tuleb päikeselt ja tuleb kuumilt. Tal tähed ehivad juust. Rääkida võiks Velda ninast ausest suust. Ja siiski. Millestki muust. Elu mälestades. Üks kord väikese lapsena. Ma tulin siia. Ja nutsin kui taheti mind siit ära viia. Ei saa, ei saa isa melootus täituda. Ta ei saa, ei saa märki läituda. Ei ta, aga siis intu. Laulis inglikoor, koidutaevas verevas, laulis vana, laulis noor, hõbehäälel heledal. Üks kord väikese lapsena, ma tulin siia. Ja nutsin kui taheti mind siit ära viia. Panen inimesele riided selga. Aga olen hunt. Kaudu riietus on osa inimeseks olemise valgusest, soojusest. Nimetagem seda lõunapoolseks. Olen vanaduse kindad kätte vana, aga pole. Kaudugi osa vanaduse tarkusest ja loovusest. Nimetagem seda igaveseks nooruses. Et uurida psühhoosi, mind viidi hüpnoosi, siis muudeti diagnoosi ja ravimidoosi paraneda. Soovin tabureti ja baretil vahet teha, proovin. Valgustab ööd inspireerib. Salme dikteerib üks pisar, puhas hing. Teen temaga koostööd. Ta lausa kutsub looma. Mis sest, et olen hull. Kui viibin vaimses koomas. Ta ütleb seebimull. Ühel hetkel leidsin end metsast suure kuuse ladva otsast. See kõrvaltvaatajale paistaks tobelist, kui seal üleval kiikusin. Ettevaatlikult siis mööda tüve krobelist allapoole liikusin. Metsaalust kattis kallis vaip, ruuduline, igas ruudus kassipoja laip. Ehmusin, mis õudne teos, hääl nõuguv, lausus mullandongikas pead, pöörasin ja nägin. Ongi, kas kõrvalkuusel pisikene buss peos. Seletasin talle, olen sõber, keha, minul lõtva ja vaim on nõder, tuult tallanud, olen ja mõttetult eksinud. Ega ometi põrgu ma ole ära eksinud. Tiivad puuduvad minema lennata, julgus puudub, et maapinda emmata. Ta vastata tahtis, seda märkasin. Kuid enne kui jõudis üles, ärkasin. Kiisu. Süles veel magusalt toidus vanamemm telgedel vaipa kodus. Kotkas on uhke. Ta võib oma tiibu laiali mitte laotada. Kotkase nuhke. Ta võib ka kaotada. Kotkas on võim, mis liigub. Kotkas pole kunagi löödud, on uhke. Ta võib öelda. Kõik ära sõin. Kuigi ei söönud. Kotkas on uhke. Ta võib oma küüniseid pisut paotada ja maailma suurima aarde niisama lihtsalt kui veebiära kaotada. Kotkas kunagi ei öögi. Ta lennukaarde on peidetud küsimus. Kotkas on saladuse püsiv. Tammile issand jumal, keset lage, minu vana murtud jalgadega koer tema eest ei page. Õudust Ta kuis varju kaudu lahkunu meie ellu poeb. Kuid see ei loe, lagi vajab remonti, koer konti. Issand jumal, keset lage. Tema eest ei page. Surnuaeda kannan enesega kaasas mind, temaga seovad kõik sõlmed, silmused ja aasad. Küsin, miks mind sinust lahti kisti? Ja näen ainult kiviristi neisse silmis elusasse neelduda. Latern ene? Kuis võisin küll tookord keelduda ja sulle mitte öelda tere. Surnuaeda kannan enesega kaasas mind, temaga seovad kõik sõlmed, silmused ja aasad. Löögid vastu kirstu kaant. Kuidas küll siit välja saan? Külma päevavalguses? Kõik on nii. Kui sa alguses. Austusavaldus mind vapustas üks igavikku suundumine. Liis tunne, et mind pole enam vaja. Tappis puudutuse puudumine. See keegi armastas sind kogu eluaja. Oma südameverest ta maja ehitas. Kuid egoistlik hing vaid õlgugi. Ütles ta lahkus lõplikult. Ülikõtlik. Muutus mõtlikuks ja taipas et see oli headus ise mis kehtestas end läbiminemise. Nägin unes, et sa kolid ära. Üsna vaikselt, märkamatult tegemata kära, jätad kirja liimituna seinale. Et sa siiski mõtled minu leinale. Ma olin kurb selles unes pikki aastaid kuid tühjas korteris vaid veetsin oma tunde. Ja siis äkki tundsin ära selle tunde, kuidas tuled. Nii, ta saavad ukse, et on kuulda iga hinged ukse Surnuna ta kanna enesega kaasas. Mind temaga seovad kõik sõelmed, silmused ja aasad. Miks mind sinust lahti kisti ja näen ainult kivimi risti? Naiste silmis elusaisseneelduda mulaterm hele. Kuis võisin küll tookord keelduda sulle mitte öelda tere. Surna ta kanna enesega kaasas mind, temaga seovad kõik sõlmed, silmused ja aasad. Kes lõksutas linki? Kas surnud armsam Ühtegi kes lõksutas linki leinad ja ei Vannatlegi? Kas mälestuse jahvat Legisin lahkuma siit? Valge aknaraam kui teeviit? Rahuaiale. Minu hinge tuleriit tuleb sulle muda. Mitte rahvahulgale. Laiale. Pole katkenud meid ühendav niit. Seepärast siis visiit. Loomult rahulik, oled olnud väga närviline maailma pärast, mis oli värviline. Juba teine esmaspäev, mida tema ei näe enam koju ei oota mind keegi. Varsti ununeb seegi. Teisipäev. Mände nihas hüüa äratundmine. Ülestõusmise püüa. Ihana ma olen siin. Lähed valele poole, ma olen siin läbi kordumatu, hoole juhatas mind kalmule. Mu armule on liitunud nüüd piin. Kolmapäev sajab mu meelis, iga minut, aga kajab mets, milles lilled ja hauad. Minna või mitte. Ei mõtle, kaua. Ninna on vaja. Sul on mind vaja. Täna õhtul, kui lähen. Lood on näha, kui su voodikohal süttivad tähed. Alati, kui mõtlen sinule täitub õhk Harjetest. Või hakkab nutma mõni laps. Ja ma mõtlen, need on sinu karjed. Ei teinud, see on sinu nat. Mu tuppa tuled õhtu valgusena põrandale, valgud vihma ei laimsena närit konte teole hiline näol hiilid, uksed. Aga ukse taga tühjus. Miski minnes väsib. Tunnen nagu jääksin kellelegi jalgu, justkui kurnaks mu salaarmastus sind üksindusse tõmbunud. Otsekui minema kihutatud rongist mahajäänu ringist, väljajääki oled. Oled oma enneaegse hääbumise sünge ettekuulutus. Sest lumest, mis põgenenud, ära üha kaugenenud all jalg, kivine tee, soojal suveõhtul keset linnakära. Vaid ühest pildist süttib sinu meel. Et avaneb kord teise ilma vära. Ja sa lähed mööda kaskede alleed mille tagant paistab kodutänav kus üks naine kaua oodanud on meest. Täna hilisõhtul kuus nädalat möödub tunnistest. Meil võeti võimalus meil veel leida hoida, kaitsta teineteist kauget valgust, kordumatuid, lõhnu, kõike, mis pole loodud püsima. Minu nimi saab olema lein. Kauaks ei või küsida. Kunagi kusagil kaht inimest, kaht elu üks aasta kokku viis ja siis nad rebis lahku. Kus kasvab meie suvehein selle rõõme, kummaline lahkus. Järelejäänul öeldakse. Edasimine. Minule jääb sinust lugupidamine. Leek võttis mind vastu külma kevade säras millest 100 lõket korraga põlemas hinges. Ei äkki siis täpselt aastapäevade pärast. Ta eluküünla kustutas surma tuul, vinge. Kõik lõhnas. Kui astus trepist talvisest alla. Nii graatsiliselt liikunud poleks ka ingel täis vaimsusteks nagu valgust varjule kallas. Ses aimata võis naeratust põgusat pinget. Must mantel, kui sulas lumehelbeke kokku. Mis peitis puhast sisemist kirge, mind vapustas ja polnud seal kunagi pilget. Üks küsimus vaevab mind. Miks kukkusid? Leek oli viiuli südame keel viimseni pingul ja rakkes kord koidiku eel ühel silmapilgul tagatud. Enesetapja uinub uusaastaööl nägu keeratud patja. Keegi teda ei aita, sina oled tööl ja mina külas. Ei või kedagi laita. Kamatja, kes labidat mulda lööd. Seda on meil kõigil habras ja õrn. Kui teda halvasti kohtled kukub puruks. Nagu jõulumuna. Enne valmis tunne oli mul selline tunne, et pääsen võrgust. Justkui oleksin näinud uue päeva algust. Aga mitte päris hästi, just. Kobades pimedas, otsides valgust. Põrkasin vastu suletud ust. Kellamäng aeg teha kokkuvõtet eilse päevakäikudest. Lume märja saapajäljed trepiastmetel, tema omad, kelle nägu takkajärgi mulle väga palju valgust annab. Peale haigestumist muutus ilmegi. Varem sai neid jälgi sagedamini näha teda ennastki. Täna tundsin, kuidas kuulata teispool seina mo hingamist ja samme. Teadsin, et aknast vaatab järgi mulle. Trammi trollisõit, linna tähtpäeva luuletus, mis tuleks kirjutada, koduukse avamine, sulgemine, telefonikõne, mis teatab, et tuttav vanainimene, keda mitu aastat näinud pole, väga nõrk, on ja räägib palju miinust, kiindunud musse, sellesse, kes olin siis, kui elasin seal kandis. Mäletan metsvaarikaid koos korjamas, käisime aasta hiljem mustikaid. Ühes metsas jõe äärses talveõhtu tulvil muusikat, ammu surnud Edit Beachi hääl, särav särtsakas talente, traagiline saatus. Ta kogu imeväike hõljus, tantsis siin, jõudis läbi helikandja minu tuppa, teine ruumi aeg. Me armastame, kannatame, naerame koos. Mis sest, et üks on justkui surnud ja teine justkui elus. Hommikul helistan. Soovin õnne. Ütlen, et ei julge külastada teid nende teiste pärast seal. Ta sõnab läbi traadi toonil pool nutusel. Sa olid ju nii armas laps. Just sellepärast ma ei julgegi minna. Sa elad ju seal, nii üksi? Võid külmetada. Tundsin end eile väga halvasti. Kardan, et jõule enam ei näe. Ei ma suutnud oma ülesannet täita mu häälda vastu tahtmist, noot, ametlikust jäi läbi telefoni, astusin taas minevikku majja, mis kindlasti nüüd muutunud on palju. Ka sellepärast, et sinna ma ei läheks. Nad nutavad ja mina tõden, neil mu kurbusel on kaaslasi. Punane kohtunike nägin hetki möödumas tujus 1000 päikese hääbumas kujus. Kuulsin kuuvalgel kaevu kukuvad pange. Mäletan sõõmu külma ja karget. Tundsin igatsust lume tulekul. Lahkuja, kurbust, pealispinnalist muretust. Kõik teed peale ühe olid suletud. Olukorras, kus ei aita julgus taevasaadikuks nimetus? Üks hulgus. Küsisin, miks ta vastasimega? Ja kadus siis suitsu ja vilega. Mustlase elu. Kas kain oli kaine kuid Aabeli tappis? Oli ei olnud põhjuseks naine kellega mõlemal klapis. Veeuputust õliga süüpaine ja enda alla kõik mattis. Skyn läks hulluks kui kurb hulkuri saatus teda tabas. Deeda ees lahti rullus naine lapsed sabas. Teati, et teda tappa ei või. Veel elab maa peal, sarnan, hõim. Me mängime peitust Üks laps, sumpad, sügise lehis, tõstab sõrme, avab suu. Nagu tahaks seda maailmale öelda. Tundsin ära su sina, kes aastate pärast täidet mu hinge ja meelt oled peidus, sest sügisel lehes, mille korjasin pargi teelt Kergav, punane armastuse õis, kevatunane kordub uues mais lilleaeda harides väga hoida üht. Et ei lehtivariseks, säiliks varrel üht, iga aastaga kaunimaks, õis muutub aga taastada. Siin. Ma pole suutnud. Millised päevad on need mida mu silmad näevad? Elu, ookeani veed südamest läbi lähevad? Kuhu küll voolavad need? Möödudes alles jäävad kohas kus närtsis üks taim, sina kord õitsema hakkad. Ja sinu pisuke vaim kasvamast eales ei lakka. Täna õhtul kuulasime Jana lepiku luulet, tema debüütkogust lahtine taevas esitas Vanemuise näitleja Kersti Heinloo. Ja oma käsikirjalise tekste luges noor autor Jana Lepik ise. Saate helirežissöör oli Külli. Tüli. Muusikavaliku tegi virve Pulver ja luuletused seadist saateks toimetaja maris Johannes.