Piret rauk ma ei tea, kui paljud eestlased teavad, et olete Kuressaare linnateatri juht. Aga seda, et mängite kultussarjas pilvede all linna-nimelist tegelast, no seda teab ilmselt palju suurem arv inimesi kindlasti. Sedasama hinna mõjust seal kui rahu ja tasakaalumusternäidishetkeni, mil temagi hingejõud otsa sai. Aga kuidas on lood Piret rauge endaga? Olukord on erinevad, ehk kui ma selle peale mõtlen, siis mul oli mõni kuu tagasi enne jõule detsembris selline olukord, mis ilmselt, kui ma seda olukorda kirjeldan, siis ei tule see mingisuguse ootamatusena või üllatusena kellelegi jaoks, et et paistab, et inimesed ümberringi töötavad väga palju. Et lihtsalt aeg oli selline, kus olid tööd, oli palju, tuli tuli leida, lahendusi, tuli, tuli otsustada. Lisaks sellele, et, et emana on ikkagi see, et, et tuleb lapse riided korras hoida, tuleb õppimist, vaadata, tuleb, tuleb leida aega, lapse jaoks on selline tunne, et kõik kasvab üle pea ja ja ja see, et sa iseendaga tegeleda ei saa, et iseenda aega üldse ei ole, et see on see nii raske, see muutub ühel hetkel nii raskeks ja sisse ima otsustasin ja ühel hommikul et ma teen täna nii, et ma ei solvu mitte ühtegi korda, solvumine on täitsa mõttetu asi, ma ei vihasta ja ma, ma üllatoni, ma tunnen rõõmu kõigist inimestest ja ma olen avatud probleemidele ja ma olen heatujuline. Ja see õnnestus. Ja see õnnestus ja ma olen tagantjärgi seda aega analüüsida. Ma ei tea, kaua-kaua, ma suutsin selle mitu päeva mul selline seisund, et, et ma ei mäleta, kas ma pidasin nagu päris nädala vastu, aga, aga tegelikult ei olnudki siin midagi vastu pidada, see oli hästi hea, aga tunne ja kõik asjad laabusid ja mul endal kõik oli kuidagi kohe kuidagi hästi ja see oli hästi vabastav ja väga, väga tore ja väga, väga hea aeg ja ilmselt ikkagi selles jutus on oma iva, et kui koolitatakse inimesi väga palju, et me saame endale võtta selle hoiaku või selle olemise, mis me, mis me ise tahame, eks kui me seda suudame kirjeldada. Et selles on oma iva sees. Mul õnnestus seal, ma olen selle üle nii uhke. Et mitte see, et ma oleksin endale valinud mingi sellised, ma nende lülitan ennast välja, naeran totakalt kõige peale, aga tegelikult on see niisugune eneseanalüüsi küsimus ja selle hetke, et mina ütlen küll, et võimatuid olukord ei ole olemas, et ilmselt muidugi ma olen ka tohutu optimist. Jah, see oli niisugune keeruline aeg, et kui vastad siis sisse, siis tuleb kindlasti, kui sa, kui sa vihastad üks kord, siis sa ju kerib, see, see, see pall saab järjest suuremaks ja ma ei tea pealelõunasel ajal juba selline tunne, et ma ei suuda, ma ei jaksa enam midagi. Et tuleb. Ma sain sellega sel perioodil hakkama, et ma olin, olin rahulik, ma olin rõõmus, vaatasin kõikidele probleemidele silma ja, ja muidugi see on ka ikkagi hästi oluline, ilmselt, et osata oma päeva jagada, osata oma aega jagada. Igatahes on ilmselt ilmselt see ka tööle, et kui tuleb mingi ootamatu üllatus, milles olete ebameeldiva ootamatu üllatuse oled midagi ära unustanud, siis see on kohese segaja, mis viib rööpast välja, et tulebki korralikult kalendrisse ilmselt. Nii vilets see kõik kõlab ilusti ja väga julgustavalt, aga ometi räägite te sellest perioodist minevikus, see oli siis, ma sain hakkama. See oli suurepärane tunne ja nõnda edasi. Ma saan sellest siis nii aru, et see periood sai otsa ja need on kõik endine või? Noh, eks ma püüan, murran sellega, murran sellega pidevast, et. Ma arvan, et minu kõige suurem probleem on ikkagi jänesejagamine. Ja mingites hetkedes tuleb ennast kehtestada ja öelda stopp. Probleemi ma hetkel enam endale ligi ei lase, sellega ma tegelen tunni aja pärast ja mitte hetkegi varem ja suuta oma aega hästi planeerida, näiteks mul oli üks, üks etapp oli selline, kus ma oma tööülesanded panin endale laua peale, nende värviliste lipikutega ja värvid tähistasid. Aga mida nad täpselt tähistasid, oli mul järgmiseks hetkeks juba meelest läinud, ma mõtlesin enda jaoks nagu asja sellisesse süsteemi, mis oli. Ilmselt ma mõtlesin üle, et süsteem läks liiga keeruliseks, oleks pidanud Need värvilised lipikud ka mingite märksõnadega varustama, eks ole. Ütleme siis selle asja kohta niimoodi, et selline kuldne kesktee on praegu, et te ikkagi teete endaga tööd ja kindlasti ega selle, ma arvan ikka, et inimene oma põhiolemuselt ei muutu, ma olen ikka nii, nagu mina olen ja ma ei saa nüüd öelda, et ma olen nagu tohutu närvipundar, päris kindlasti mitte, et aga pigem ma räägin sellest perioodist just sellepärast, et, et see kõik tundus valib iseenda jaoks nii puntras. Et see otsustamise hetk või see, kus sa tunned, et vaat nii enam teisiti ei saa, võib-olla on ehk see asi pigem sedamoodi, et praegusel hetkel noh, asjad, asjad laabuvad või midagi ei ole hullusti, midagi ei ole, tegelikult on see ju ka see tunnistamine iseendale, et, et kõik on hästi, kõik ongi hästi. Et lihtsalt sa oled ühel hetkel silmitsi sellega, et ma ei jaksa enam ja ma tunnen, et ma ei suuda ja mingi sein on püsti ees ja ma ei, ma ei tule selle kõigega toime lihtsalt ise endale öelda, aga tuled küll. Ja kõik ongi hästi. Et see oli see otsustamise hetk. Sest tuleb ka nagu mõelda selle peale, et on ülesandeid mida ma pean tegema, aga mitte midagi ei juhtu, kui ma teen seda homme hommikul. See ei ole mitte see alatu edasilükkamine, et homme ei, lihtsalt nii ongi, tuleb, tuleb need asjad läbi mõelda ja mul oli sellest umbes nii hea, et praegusel hetkel on see valik minu teha. Ja ma läksin, kõndisin seitse kilomeetrit ja ma tundsin ennast pärast nii hästi, ma tegin endal teed. Vaatasin Eesti Televisioon. Et et, et ühel hetkel, kui sa saad aru, et see valikute tegemine ongi sinus endas kinni ja sinu enda asi, leia endale aega, ei tunne ennast hästi, kui nüüd praegu kuulab meid inimene, kellel siiski ei ole päris võimalik ise oma päevi ja ise oma elu planeerida mis iganes põhjustel ja kellel päevast päeva on kuklasse teadmine, et ma pean, ma pean, ma pean, et noh, kui tal oleks võimalik, siis ta ei teeks seda, mida ta sellisele inimesele ütleksite. Kuidas ikkagi hoida oma toonust kõrgel ja, ja vaadata sellele elule läbi pigem ikkagi päikselise prisma. Üks asi, mida ma olen iseenda puhul mõelnud. Ja, ja ma arvan lähtudes sellest küsimusest, et, et ega me keegi ei ole lõpuni vabad haavalikates oma aja planeerimisel ja kunagi ma mõtlen iseenda jaoks seda, et mitte kunagi ei tohi minna kurjaks. Ma ei tohi olla kuri, võib vihastada 100-ga ja siis vihastan, nii et maa on must. Kui on väga halvasti. Loomulikult. On hea, kui on keegi, kellele rääkida, aga see kurjus, mis on vahel sees, mida, mida ma kohanud, et siis ongi see, siis muutud kurjaks kõigi ja kõige peale ja see, see on üks väga-väga sant asi. Mul on väga hea mõõt kodus, et alati kui nagu kulm kisub kortsu ja, ja tuju läheb kehvaks ja tegelikult ei olegi põhjust. Minu laps küsib alati, aga emme miski ikka on, mis juhtus. Ja uskumatu on see, et ta küsib seda alati tõesti sellistel hetkedel, kus ma ütlen talle kõik on hästi. Aga miks sa siis sellise näoga oled, aga miks sa siis vait jäid, aga miks, miks see minu poole niimoodi vaatasid? Ja ma olen nii tänulik, et ta seda et see on, see on alates dia.