Tänane keskne programm üritab luua põgusat portree naisest, kes on silmatorkavalt atraktiivne ja äärmiselt pretensioonide ühtaegu. Nii esimest kui teist väidet jõuab saate jooksul tõestada mitmel erineval moel paelaga hakatuseks ütleme, kangelanna nime ja seone Lissa Friendly. Praegune vene omaaegne suure nõukogu, tema teatri- ja filmilegend elab oma igapäevast ja märkimisväärselt kiiret elu Peterburis astub rõdule laarselt ülestostanoogovi nimelise suure draamateatri laval ja annab külalisetendusi üle terve maailma olles kõige selle juures pühitsenud äsja oma seitsmekümnendat juubelit. Alise Frindisi nimi on kriitikutes teatri loolastes Jaustajates tekitanud kiusatust seostada teda kaimuga imedemaalt ja seda kujundit on rohkesti kasutatud. Temast on kirjutatud palju ja igale huvilisele on olnud võimalus kasvõi pähe õppida näitlejatari lugu ning teekond suurde tippu. Sestap loobume täna tema biograafias puuga järge ajamast vaid kuuleme, mida arvab kangelanna ise oma õnnestumistest ja ebaõnnestumistest siin maamunal ja missuguseid üldistusi ta sellest meie kõigi jaoks teeb. Ning eluloohuvilistele pisikeseks lohutuseks sisaldab seesugune jutt endas mõistagi ka ikkagi asjasse puutuvaid fakte. Primadonna näitleja tee tähistest. Alissa freenlifil käis Peterburis külas Haldi Normet. Varna tänase saate helikujundus on pärit menufilmist, armastus tööpostil. Ka laulud, mille üheks esitajaks on ei keegi muu kui Alissa ise. Aga et vene inimesed kohe oskavad oma staaride ümber tõelist oreooli luua, veendusin lõplikult mõned minutid enne kohtumist Alyssa Reindlikega. On mõistetav, kui intervjuu kokkuleppimine sellise kaliibriga tegijate puhul käib läbi vahendajate. Kui need vahendajad juba sinu kohal olles räägivad tähtsusest ja salapärast lõhkedes etni nüüdonalissabrununa vist oma kohvi lõpetanud. Oot, ma lähen piilun, kelle sammud need sealt kostavad, siis muutub asi juba lõbusaks. Armas energiline avalike suhete juht. Kalja käis meie ühist iidolit oodates erutatult ikka ja jälle hiilimas, et ega ta juba ei tule ja, ja kõike seda saatis jutt, kui hõivatud ja kurnatud teatri esistaari ka on. Aga ma läksin mänguga kaasa ja tegin endale selgeks, et minu asi on selle maja reegleid austada. Tänulik, et siis sellest ja mitte poriseda. Maja ise oli Systostanoog või nimeline Suur Draamateater, kus proua Reindlichil oli äsja lõppenud proov. Jutuajamine pidi teoks saama näitleja garderoobis ja sealt ta lõpuks tuligi. Pisike Kärne ja asjalik. Võimalik, et isegi täiesti tavaline. Ent seda hetkeni, mil ta tõstis oma pilgu. Mulle vaatasid otsa needsamad sügavad ja erakordselt kaunikujulised silmad, mille pilk on vähemalt poole sajandi vältel inimesi hüpnatiseerinud. Alustasin tõdemusega, et mitmetes vene telekanalites nähtud vestluste põhjal on näitlejatar endast jätnud tavatult südamliku ja usaldusväärse inimese mulje ja kui rahul ta sellega ise on, on ju piisavalt neid, kes jumaldavad irooniat ja künismi peavad seda tarkuse sümboliks ja näevad kurja vaeva, et iseendale taolist imidžit luua. Palju hullem, kui see oleks olnud vastupidine. Ja esimese asjana pensiirus ütlema, et mul oli tõesti ka väga hea lastetuba. Mühin ümbritsetud intelligentsetest ja toredatest inimestest, kelle hulgas oli tähelepanuväärseid, isiksusi, kunstnikke, lauljaid, muusikuid. Teine põhjus, miks ma olen selline, nagu olen, seisneb naljakas asjas nimega laiskus. Just nimelt. Sest kui elada valetades ja Vassides ning seda kõige laiemas tähenduses tuleb ju pidevalt pingutada ja kontrollida oma mälu. Jättes aga siiruses aususes päevi õhtusse, pole vaja lõputuid keerdkäike meeles pidada, neis orienteeruda ja alatasa mingitest kahtlastest olukordadest väljapääsu otsida. Elada täpselt nii, nagu kui rohi kasvab, on palju lihtsam. Heal inimesel on siin maamunal võrratult kergem elada kui halval. Selles olen raudselt veendunud ja just nii lihtsalt, kui soovite primitiivselt, olen asjaga enese jaoks sõnastanud. Suurim viga inimestevahelistes suhetes on oskamatus asetada teise olukorda. Empaatia puudumine. Evangeeliumis seisab ju kirjas, et ära tee teisele seda, mida sa ei soovi, et tehtaks sulle neid käske pole seal ju nii palju, et ei jaksaks meeles pidada. Mis ei tähenda, et ma ise teatavaid põhimõtteid ainult käsutäitjana järgiks, vaid ikka seetõttu ka, et nad mulle tõeliselt hingelähedased on jama, nende seas kasvanud olen, lõpetas nooruslik primadonna päikselise naeratusega. See kõik, mida te räägite, on väga kena. Üritasin nüüd medali teist poolt lagedale tuua, aga kas siia juurde ei käinud ja selline pisike nüanss ka, et teie lihtsalt võite endale kõike seda lubada. Nii lahkust, südamlikkust kui osavõtlikkust, kui teab, mida õilsat veel suhetes kolleegidega näit. Sest teie olete tipus kättesaamatus kauguses paljude jaoks samas kui inimesed, kes endale alles teedrajavad sealjuures veel komistades ja kukkudes peavad teinekord ligimesearmastuse täiesti ära unustama. No ma arvan, et iga inimene peaks siiski suutma end kainelt hinnata, mida ta on suutnud siin elus korda saata, mida mitte. Edasi peaks endale aru andma, et läbikukkumiste taga seisab tema ise, mitte teised. Kas ei puudu töökusest sihikindlusest andekuse, Sapri aus analüüs peaks tooma siin selgust sest just nii saab üles ehitada elu reaalselt sinu eeldustele ja kus kohe kindlasti ei pea teisi maha suruma selleks, et ise kõrgemana näida ning kaugemale paista. Aniga. Alissa Freilis süütas juba teise sigareti ja naeratas taas oma tavatult armsat, seni vaid filmidest nähtud naera ost. Ning filmi killukesega siit jätkamegi ilma pildita mõistagi kõik muu on aga nii nagu olema peab. Alissa Friendly jaoks sai 1977. aastal linastunud armastus tööpostil tõeliseks läbimurdeks ekraanil. Sinnamaani oli ta tähelepanu äratanud üksnes laval kes on äsja mainitud komöödiat näinud. Ilmselt mäletad Statistika asutuse vana piigast kuivik direktori kalugina õitsele puhkemist pärast lembetunde tekkimist oma alluvanova seltsi viga keda suurepäraselt mängisandreimiat, kohv. Nüüd aga meenutame hetke, kus Novoseltsev töökollektiivi peol alles sobitab oma range ülemusega lähemat tutvust ja teeb seda mõistagi kohutavalt raamatult. Sest mis seal salata, armastus kui selline puhkesellest tunduvalt hiljem alguses oli lähenemiskatse taga sulaselge omakasu ja seotud üksnes tööalase karjääriga. Jätkame intervjuud Alyssa Freinlisega Alyssa proonuna, pöördusin tema poole Kõitmistele, rääkisite ise tubli olemisest vastutusest ja oma ebaedus ainult iseenda süüdistamise vajadusest on muidugi väga kena, aga ma arvan, et ei vaidle vastu, et teil on olnud ka paras hulk õnne. Aga laias ilmas on piisavalt neidki andekaid, keda lihtsalt ei panda. No ma ei kujuta ette andekat inimest, keda ei panda tähele. Siin on kaks võimalust. Kui inimene on endale ära tundma mingi talendi ja seda pole kusagil märgatud siis annab see alust enese täiendusteks, kuni lõpuks ikkagi märgatakse. Sest teine variant on paraku selline ülim enesekindlus oma erakorralisuses võib lõppeda kõrgelt kukkumisega, kui olemasolevat talenti töö ja sihikindlusega ei kosutaks. Ta rääkis Alissa pronovna peaaegu et hüpnutiseerivaldoonil. Ja kõigele vaatamata ei jätnud ka siinkõneleja oma jonni. Tundub, et teil on küll kõik vägagi ludinal läinud. Õõs jagu sedasama rütmipillidest müüras, nii etapp sealjuures nii mind kindlasti tud seeringi mõiski. Kõike on olnud muu pika elu jooksul, teatas Alissa stoilise rahuga. Leningradi teatriinstituuti astudes oli näiteks hall hiireke silma Storkamatu ilma erilise isiku pärata. Muidugi olin sisse astudes demonstreerinud oma laulu, tantsu ja deklareerimisoskust, ent ikkagi ei kujutanud ma endast kursusel teab mida. Tulevasi tähti võis meil aimata mõnedes teistes tudengites, minu puhul oli see välistatud. Niisiis pidin oma kõvasti pingutama, et muist tähelepanu endale tõmmata. Hiljem juba teatris töötades ilmutas end tõepoolest ka see salapärane õnn. Õnn, mis 100 protsenti meist ei sõltu aga 99. Siiski juhtus nii, et komissari nimelisse teatrisse, kuhu olin tööle suunatud, kutsuti lavastama Igor Vladimirov. Tema nägi mind teatavates rollides, hiljem kutsus juba oma Lensoveti teatrisse. Seal ehitas Igor Petrovitš juba repertuaari üles, mind arvestades nii, et sealsed vastad kokku 22 olid tõepoolest viljakad. Nii laval kui ekraanil, nagu öeldakse, Lõpetas Alyssa Bruno muiates. Ja ka saates on aeg jälle tähelepanu ekraanile suunata. Filmis armastus tööpostil on üksjagu laule. Neid esitab Alissa Freyndlichile lisaks ka teine peaosaline Andrei Mjakov. Ja nüüd kuulakem ühes lüürilises mõtisklustes neid mõlemat. Kui Eliisa freenlis mängis 22 aastat Lensoveti nimelises teatris, siis praegu nii naljakas kui see ka pole on tal käsil just täpselt 22. hooaeg dastanoogovi nimelises suures Draamateatris. Seega on ta siin 80.-te algusest. Mis puudutab aga todasama näitleja on siis algusaastad, selles majas ei andnud parata. Pean ütlema, et siin jättis õnn mind alguses täiesti maha, nii lihtne see oligi. Teatas Alissa pronovna leebe naeratusega. Tulin legendaarse peanäitejuhid ostonoogovi juurde, tema jõudlus polnud aga varsti enam see, mis oli varem. Georgi Aleksandrovitš oli haiglane ja väsinud ning töötas lihtsalt üle jõu. 22-st siin oldud aastast jõudsin tema juures mängida vaid viis. Peatselt meie vaimne isa lahkus siit ilmast ning jättis kogu teatri sõna otseses mõttes orvuna maha. Olime tollal üks tugevamaid säravamaid truck üle terve nõukogude liidul. Georgi Aleksandrovitš oli meid kaua ja hoolikalt valinud ja see ansambel oli tõesti peaaegu et täiuslik. Suure lavastaja lahkumine tõi kaasa sama hästi kui kaose. Tõelise loomingulise arütmia. Oli aeg, kus mul aastate kaupa polnud mingit märkimisväärset tööd. Siis aga käivitusidki minus enesekaitse instinkt ja vastutustunne publiku ees, kes mind teadis ja mäletas. Ning hakkas juurduma toosama põhimõte. Igaüks on oma õnne sepp, millest meil ennegi TV1 jagu jutt oli, millesse ma just siis raudselt uskuma õppisin. Ja läkski nii, et lisaks töötuseni mängitud vanadele rollidele aga uusi polnud ning mingitele üksikutele pakkumistele väljaspool teatrit otsustasin end põhjalikumalt tõestada ja luulekavaga ühe minu jaoks väga olulise luulekavaga, mis sai nimeks leegitsev täht, leegitsev. Ka publik võttis selle hästi vastu ja tegelikult on asja järele nõudlus tänaseni. Lihtsalt minu kui näitleja hõivatus on nüüd jälle tõusnud, seega pole erilist võimalust luulekavaga esinemas käia. Käisin muide oma leegitseva tähega mõne aasta eest ka Tallinnas, aga jah, 90.-te teisest poolest on mul teatris tööd jälle tunduvalt rohkem, kuni sinnamaani välja. Et kui 99. aastal tuli välja nii Saimoni teravmeelne komöödia Hotell California siis läks tempo kohati päris pööraseks. Mainitud tükk kuulub nimelt teatrile ja produtsendi firmale ühtaegu, nii me siis mängime seda vaheldumisi nii siin fantankal kui ka Ameerikas, Kanadas, Saksamaal, Soomes, Moskvas ja nii edasi ja nii edasi. Välja tuli Shakespeare'i Kaheteistkümnenda öö, praegu käivad uue tüki proovida, nii et nüüd on tööd vaata et liigagi palju. Pluss kutsed kohtumistele, intervjuudele vahel pole tõesti aega hinge tõmmata. Aga selline kurnatus on siiski pole niisugusest, mida tekitab tööpuudusega kaasnev masendus. Ja mida ma veel kõige sellega öelda tahan, kindlasti seda rasked ja kurvad ajad saavad otsa, kui sa sellele ise aktiivselt kaasa aitad. Ning et kui leidub veel keegi, kes arvab, et saatus on mind ainult hellitanud, siis viisakuse eksiarvamus nüüd kolinal ja lõplikult peast välja. Ükskõik, mis tööd sa teed või, kes sa oled, ei maksa nurutada ja viljatud unistusi heietada. Tegutseja ole tubli ja küll siis asjad kah tasapisi liikuma hakkavad, kinnitas Alissa oma armsa ja kavala kassi naeratusega. Ka tema geniaalselt mängitud direktrissi krõnks filmis armastus tööpostil oli igati tubli. Seda siis mõneti jutumärkides, ühesõnaga tubli ja kõigutamatu kuni lähema tutvumiseni oma alluva Novoseltseliga hoolega üles ehitatud kindlusesse hakkasite tekkima, mõrad neist esimeste tunnistajateks võime olla järgmist helilõiku kuulates. Edasi küsisin Alissa Bruno una käest, kas ta on kunagi pidanud ka tühjale saalile mängima. Kuidas siis on küll ette tulnud, et mina olen laval, aga saal muudkui tühjenebjad, tühjeneb ja tühjeneb. Nii et õnneks pole ma ilmsi midagi taolist kogenud, ainsaks erandiks on siin ehk 50.-te aastate lõpp, 60.-te algus, kui televisioon mõneks Üheks suurte hulkade tähelepanu endale võitis. Aga varsti saadi aru, et elavat kunsti, tai asendaja rahvas tuli teatrisse tagasi. Samasugune fenomen tekkis videokassettide tulekuga, kui arvati, et kinod võivad nüüd oma uksed kinni panna. Arvutite massilise ilmumise alguses ennustas mõni tarkpearaamatute kadu ja nii edasi ja nii edasi. Mitte miskit tõeliselt väärtuslikku ja arendavat ei saa siin ilmas millegi muuga asendada, teatas Alissa veendunult ning jätkas. Kui need tühja saali probleemile teisest küljest läheneda, noh, et põhjuseks pole televisiooni tule või muu üldrahvalik vapustus vaid et saal lihtsalt on aeg-ajalt tühi. Vaatamata tublidele ja andekatele näitlejatele, siis jah. Meil artistidel tuleb muidugi endale aru anda, millest ja kellest me sõltume, sest sõltume Me väga palju revisimatiiversioorather, dramaturg Gallia Kätur kõvaid, liidilit, jäädre. Tavandlevičegeestli eestlemi jätkas. Olge lahked, lavastajast, autorist, lavapartneritest, teatri peanäitejuhist õnnestunud või mõnikord ka ebaõnnestunud kostüümist. Ja see pole veel täielik loetelu. Lohutada oskan siin kõige paremini ikka ja jälle iseenda näite varal, milles tänagi juttu olnud. Kui istusin viis aastat, et ilma tööta, tegin oma luulekava, mis võitis inimeste südamed. Mul polnud tühja saali muret. Mul oli huvitava töö puudumise mure, ent samas kui näitlejal on küll ent ta ikka mängib tükkides, mis rahvast ligi ei tõmba, siis miks mitte samuti võtta kätte ja teha midagi päris ise olles muidugi vahva väikese pundi kaasosalisi mõttekaaslasi enda ümber kogunud. Söandan kinnitada, et kui kukub hästi välja, tullakse kindlasti vaatama. Seda teemat võib igaüks edasi arendada vastavalt oma elukutsele ja tööle. Veel alati ei tasu oodata kiireid tulemusi ja kiiret edu. Peab olema kannatlik, rääkis Alissa tõsise näoga ning heitis kiirpilgu peeglisse. Talle vaatas sealt vastu naine, kellele iialgi 70 ei pakuks. Jah, legendaarne vene täht ei leiutanud äsja öelduga mingit jalgratast. Küllap nii need asjad sageli käivadki. Alailma saab erinevatel põhjustel sündinud uutmoodi teatrit näha Eestiski. Aga tema jutus oli just seda inimlikkust, mis on omane suur vaimudele tõelistele suur vaimudele, kelle töised saabuda üritused käivad käsikäes hingeharidusega. Suur vaimudele keskkarjääri tehes ei unusta osavõtlikkust ja südamlikkust teiste suhtes. Aga niisugune Alissa Freinlik kord juba on mitte ainult võrratu näitleja, vaid ka hea haldjas nii oma teatris kui elus üldse. Kuulakem nüüd teda laulmas filmis armastus tööpostil ja seda lugu kannab kustumatu igatsus. Kuigi Lissa Bruno on tänase päeva seisuga eksistentsiaalsete küsimuste peale nii palju nii tulemuslikult mõelda jõudnud et võib täiesti edukalt tuge pakkuda teistelegi, pole temagi elurõõm täiesti kõigutamatu. Viletsaid päevi võib ikka ette tulla. Küsisin, kuidas ta halvasti. Head tuju, muusika ja raamatuid täis olen küllaltki andetu, tehnika osas ei saa hakkama arvutiga ning sodisin kaua ja visalt mobiili vastu. Tänaseks tunnen sealt kahte nuppu, punast ja rohelist. Aga ega mulle eriti ei meeldigi foniga madistada, vastupidi, see on mõnikord hirmus töötu, nii et see moodus sandi tuju peletamiseks ei toimi. Nagu arvutis surfamine. Kordan veel kord muusikaraamatut, viimased vist eriti. Kes teab, kas luuleprogrammi leegitsev täht olekski tulnud, kui poleks hakanud ilmuma poetes Marina swed taeva ning tema kaasaegsete mälestusteraamatuid. Oli ju näiteks andeka luulet, raja marinatset, ajava elu pärast üürikese õnne aastaid küllaltki traagiline, täis omaste kaotusi ja väljasaatmise läinud sajandi kahekümnendatel kolmekümnendatel. Kuid ei, nälg ära põlatusega isolatsiooni jäämine suutnud takistada isepäist poetess loomast. Seda hetkeni, mil ta 1941. aasta sügisel Tatarimaale evakueerunud muna ise elust lahkuda otsustas. Ja kui ma seda kõike lugesin ja kõige selle üle mõtlesin, siis tundsin end lausa kohustatud olevat pakkuda vähemalt nüüd seda imetlust ja tähelepanu mis nii temal kui ta saatusekaaslastest poeetidel tollal saamata jäi. Edasi küsisin, kuidas Alissa Friendly praeguse elukorraldusega ses suhtes rahul on. Nett elab üksi ja on iseenda peremees. Tütar koos abikaasa ja kahe lapsega elab mõistagi omaette. No nii niiniga kõige pallimist siga, vutteriadunduda nendega Downiustatusla mäed. Jääd üldiselt ega ei tunne vajadust küll, et keegi ilmtingimata kõrval peaks olema. Aga ainult selle hetkeni tõstis ta iitsitades sõrme püsti, kuni miskit katki läheb. Siis organiseerib väimees armastatud ämmale mingi abi just nimelt organiseerib, sest ise ta tulla ei saa, kuna on väga hõivatud inimene. Tütar aitab tuntavalt. Varvara on mul telesaatejuht ja aeg-ajalt astub episoodilised rollis üles ka hotellis California. Meenutasin Alissa-le, kuidas talle pühendatud juubeli saater tütar Varvara ema kuldseid käsi ja perenaise oskusi kiitis. Näitlejatar leidis, et see on täiesti loomulik meenutada, et me kõik tuleme nõukogude ühiskonna viljastavates tingimustes, kus midagi saada ei olenud. Tuli õppida õmblema, tikkima, kuduma ja heegeldama. Naeris jälle oma nakatavalt naeru ja lisas kõrvarõngad suutsin ka endale ühe rolli jaoks ise teha, sest mida poes polnud, seda polnud. Ja kui mulle ikka üht väga jubedat kleiti ühe etenduse ajaks selga taheti tirida, siis võtsin kätte ja õmblesin ise. Kuigi aega oli vähe, väga ilus kleit sai esitsist jubeda krimpleen asemel. Kõik olid Bachi. Nii et defitsiidiaeg oli see, mis innustas, inspireeris ja tagant tõukas. Praegune põlvkond huvitub loomulikult käsitööst vähem. Jah, aga ma leian üldse naine. Peab oskama ühtteist ürgnaiselikku teha ja perenaine olla sõltumata sellest, mis ametit ta peab või kui vana ta on. Sest kui õrnema soo esindaja on koduses majapidamises saamatu, On see tegelikult üpris mannetu vaatepilt. Ja pealegi inimene võiks olla ju täiuse poole püüdleja, eks Lõpetas Alyssa lootusrikkalt selle teema siinkõnelejal, aga jääb veel lisada, et omamoodi püüdlikkust näitas armastatud näitlejatari suhtes ka endine Peterburg lane Vladimir Putin. Juubeli puhul külaskäigu kaustas kena seltskondliku olemise jooksul avaldas Venemaa president aga siirast nördimust, kuidas selline primadonna nii koledast trepikojas elab. Aga meil on terve maja selliseid täis, teatas perenaine võluvaima naeratuse saatel. Järgmisel päeval olidki töömehed platsis, ainult et korda tehti ikka ainult üks see, kus elab Alissa Frendis. Ja nüüd kuulame taas kord katkendit filmist armastus tööpostil. Kui mõne aja eest võis veenduda Statistika asutuse vana piigast direktori senine raudkindel maailmapilt oli mõnevõrra kõikuma löönud siis järgnevalt oleme tunnistajaks, kuidas hing lausa pahupidi pööratakse. Milla Prokofjevna kaluugina maalib oma üksildases elust troostitu pildi, nii teda tähelepanelikult kuulavale Anatoli Freemovitšnova seltse, vile kui meile kõigile. Loomulikult minu näitlejast isa Bruno freendlik järgnes kiigele vastus. Ilma akadeemilise hariduseta silmapaistvas teatrimees. Kolmekümnendatel aastatel, kui ta alustas, sattus ta töölisnoorteteatrisse, mis oli omal ajal väga kuulus. Teatril oli oma stuudio seal mu isa õpiski. Isa on mulle ikka öelnud, et väldi lavastajaid, kes harrastavad liigselt žeste, ilukõnet ja põhjendavad oma mõttekäike kirjandusest kokku loetuga. Ning hoia nende poole, kes mõtlevad kujundlikult. Muide, lapsepõlves tavatsesid. Me isaga peegli ees üksteise võidu igasuguseid jubedaid lõustu teha ja vaielda, kuumal paremini välja kukkus. Ma arvan, et minu teatritõmme võib vabalt seal pärit olla. Aga muidugi on eeskujusid teisigi. Meil on palju suurepäraseid näitlejaid, andekaid, teatri inimesi, muid väljapaistvaid isiksusi. Aga seda teemat edasi arendades mind mõnikord pisut hämmastavad tänased teatritudengid. Ja, ja nüüd, kus ma olen, vanamutt, võin natuke toriseda küll, torkas võluva Lissa itsitades vahele. Ühesõnaga, kui küsida tänase tudengi käest, kus ta on käinud ja mida näinud, siis heal juhul suudab ta need kohad ühe käe sõrmedel üles lugeda. Aga meie olime omal ajal valmis kasvõi lambi otsas rippuma püstiseismisest ja orkestriaugus kükitamisest rääkima piga, kui asi seda nõudis ja tingimused polnud soodsad. Peaasi, et saaks võimalikult palju ära näha. See ju arendas minu eriline lemmiklapsest saati oli Mariinski teater ja ma hoolitsesin selle eest, et ükski etendus vahele jääks. Seegi on professionaalsuse pant, tähendas venelasteks teatria filmilemmikuid. Ja mitte ainult venelaste pole ju Eestigi teadlikumale kinopublikule tundmatud sellised omaaegsed ekraani lood nagu talendid ja austajad stalker, julm romanss. Õhtud Moskva lähistel. Nende ja paljude teiste linateos üks vaieldamatuid väärtusi oli see, et seal mängis Alyssa Freinly. Teatri roll ei hakka siinkohal üles lugema, mainin vaid seda, et muuhulgas lööb näitlejatar kaasaga etenduses Arkaadia mida mõne aasta eest käis seal lavastama Elmo Nüganen. Alissa Friendly annab endale selgelt aru, et tänase seisuga on tema aeg ja võimalused piiratud. Ja lõpetuseks võttiski meie jutuajamine sellise pöörde, et kui talle antakse veel üks elu mil moel ta siis inimese ja näitlejana veel areneda sooviks. Inimesena arvas Alissa võiks ta omadega vist enam-vähem isegi rahul olla. Ja kui muudatused tulevadki, siis tulevad nad teinekord käigu pealt, neid ei tasu ette ennustada. Ent mis rollidesse puutub siis ja siin saaks terve pika nimekirja neist unistustest, millel arvatavasti selles elus polegi antud. Veeliat, ehkki sain mängida Juuliat üldse, olen ikkagi vähe saanud mängida šveiks piiri Kaczechorit Raniewske, välja arvatud. Vähe Dostojevski, keda jumaldan siis, kui ma oleksin olnud sobilik margarita rolli jaoks meistrist demar karitest ei tohtinud seda lavastada. Nii et seesuguseid täitumata unelmaid on piisavalt, mis seal ikka. Siinkõneleja kujutas ette, kui vapustav Margarita oleks olnud Alissa Frendis ja korraks hakkas väga kurb. Aga see oli mõttetu kurvastamine, Alissa pronovno vaatas mulle oma rõõmsate ja säravate silmadega otsa ning kui ma küsisin talt, mida ta sooviks raadio kuulajatel eestist, vastas ta nii. Proovige ikka jõudumööda osa saada heast teatrist ja headest filmidest, sealt tuleb hingeharidus, ilma milleta miski muu pole võimalik. Niiskerg ja kes vähi? Saate Dostonoogovi nimelise suure draamateatri näitlejatari Alissa Friendly Figa tegi Haldi Normet-Saarna helikatkendeid filmist armastus tööpostil aitas valida Ain Saarna. Helioperaator oli maris Tombak ja saate lõpetada katuseks. Laulab Alissa Friendly koos teise legendaarse näitleja Oleg Basilashiiliga ei millestki muust kui armastusest.