Ma arvan, et eestlased Andrus Värniku võiks nagu rahule jätta et mõtlema, et kui palju tegelikult on maailmas neid sportlasi, kes on tulnud maailmameistriks, et need on hästi vähe ja neid loota, et üks inimene veel kaks korda tuleb maailmameistriks, et selliseid inimesi on eriti vähe. Et hoopis rohkem on selliseid sportlasi, kes käivad võib-olla viitel maailmameistrivõistlustele, jäävad kuhugi viiendaks-kuuendaks ja teevad nagu trenni ööd ja päevad läbi, aga ikka midagi ei saavuta ja siis on ju tore ja väike, vahva viinalina tuleb ja teeb kõmdi selle maailmameistritiitli kohe ära. Jah, ta ei pea käima viitel kuutel maailmameistrivõistlustel, et tal nagu see on kõik tehtud, milleks ta, milleks ta nagu võimeline on ja iga sportlane ei ole nagu Jaan Kross, kes peab, eks ole, 85 aastane raamatut, sportlane teeb oma tipptulemused naksti ära ja, ja väga hea, kui ta saab nagu karjääri algul need asjad ära teha, et siis ta saab pühenduda laulmisele tantsimisele, noh, niisama mõnusale elamisele. Ja see on tegelikult Eesti sellise rammumehel üldse iseloomulik, et kaluurisi aegadel ikka metsast tuli aeg-ajalt mõni selline tugev talupoeg, kes siis sattus korraks maadlusmatile, maadles seal, pani kellelegi selili ja läks tagasi kündma, et ega ta jäänud profisportlaseks, nii et minu arust jah, Andrus Värniku, ta nagu Eesti rahvas kõik kätte saanud, võtan, sportlikud saavutused, aga, aga küll. Aga sellist seltskonnaelu ma arvan, veel kaua saame nautida ja selles selles valdkonnas pakub palju meile veel, ma loodan noh, loogiline oletada, et sportlane tuleb ühe korra elus maailmameistriks kaks korda, et selliseid juhtumeid on väga harva, et ta küll käib, võib-olla MM-idele üritab veele sammune pronksi ja mõnikord tuleb neljandaks ja nii edasi, aga enamasti ikkagi on üks selline tähetundi. Erki Nool oli ka ühe korra olümpiavõitjaks, ehkki ta käis mitmetel olümpiamängudel, aga oleks võinud minemata, et oleks käinud nendel ühtedel tulnud olümpiavõitjaks rahu majas. Ma arvan, et Andrus Värnik, Ta läheb hommikul uksest välja ka, ma arvan, et ei tea, mis ta õhtul täpselt teeb, mis intervjuud annab, kus ta jälle autoga sõidab, palja ülakehaga läbi linna, niimoodi kuninglikult. Et tal on selline elukunstnik lihtsalt. Siin ei ole midagi, nagu arvata, et tal on tohutud tiim taga, kes välja mõtle, mida ta tegema peab. Ta teeb ise ja saab hakkama küll. Et ta ehitab, võib-olla, aga see teadvus on seal nagu teisejärguline, et kõik, kõik kujuneb rohkem. Kusjuures ega, ega me ei tea, ta võib olla, tuleb jälle maaelu ministriks, ega, ega me ei saa nagu öelda nüüd, et need kõiki soss, eks ole. Et võib-olla tõesti sellest tütarlapsest ongi kasuvad. Kui ikkagi tütarlaps istub staadionile, vaatab odaviskajad, siis odaviskel on hoopis teine tera visata seda oda, kui Heino puust istuge, jõllitas seal kuskil tribüünilt seltsi inspireeriv Keila Puustasinud vaatas vähemalt Andrus. Kui Heino Puusti pilk libiseb mööda kehakumerusi, aga Andrus Värniku selline tugev heteroseksuaalne mees, temale meeldiv tütarlaps tribüünilt, need on kanter ka maailmameister, need on võrdsed, vaatame, mis edasi saab. Paratamatult lõpetab Värnikigsbedama sportlaskarjääri paratamatult Kantar lõpetariks sportlaskarjääri kõik lõpetavad ükskord, et noh, mis, mis, mis Värnike sedasi saab, ma arvan, et tal on, oh teed lahti, et ma ei tea, temast tuleb päikseline Mati Nüganeni tüüpin, staar ehki sellist oleks ka Eestis väga vaja. Meil meil nagu hetkel hetkel puudub täiesti selline lustlik sportlane, kes laulab ja striptiisi teeb. Selles mõttes see nišš on täitsa tühi ja miks mitte seda täita, aga aga kindlasti on, tal on veel 100 100 muud võimalust ka, et ei mina teada nii spontaanne mees, et ma ei julge küll midagi ennustada, et mulle mulle mulle võib-olla meeldivad mingid sellised kenad naissportlased hoopis, võib-olla nad ei võida üldse sugugi, aga, aga nüüd, kuidas panen kanter Värnik või noh, üks on hästi korralik tublit poiss, eks ole, teine niisugune napsimees, noh, kuidas ma nüüd ühte eelistanud mõlemaid on nagu tore vaadata, et kantalit kroonikas näeb harva, aga Värnik annab seal ka suure panusena. Nii et noh, mul, mul ei ole nagu mingeid eelistusi, et miks ma peaks korraliku sportlaste helistama sihukesele naljamehele mul jumala ükskõik ausalt öelda