Jõulueelsetes teatrimängudes läheme Tartusse läheme Vanemuisesse, kus detsembri alguses esietendus Merle Karusoo lavastuses Eduard Vilde pisuhänd ja selle modifikatsioon pealkirjaga second händ, kus mehed mängivad naiste osi ja naised meeste rolle. Kahel õhtul on laval üks näiteseltskond Katrin Saukas, Merle Jääger, Tiia Porss, Andres Dvinjaninov, Rain Simmul ja Aivar Tommingas. Tänases saates kuulete näitlejaid rääkimas oma koostööst Merle Karusooga ja sellest, kuidas sündise händade lavastus küsimusi näitlejatele esitavad. Maris Johannes ja Pille-Riin Purje alustab Karus lavastuse esinäitleja Katrin Saukas kes Pisuannas mängib Matilde ja sekunhannas kirjanikust ehitusinseneri Ludmilla eestmanni. Mind huvitaks see, kui ütleme meie mängime praegu 70 aastat tagasi tehtud tüki modifikatsiooni, rääkides nüüd Secenthannast. Et milline võiks olla järgmine, 70 aastat. Ma ei tea, milline händ ta siis on. Aga see huvitaks mind praeguses staadiumis ennast nagu kõige rohkem. Aga mängimise koha pealt. Ma pean teadma, mis eelmisel õhtul laval toimus. Et siis ma tean, järgmine päev ma tean, mida mängida, kuidas te arvate, kas publik peaks teadma seda, mis eelmine õhtu toimus? Selleks, et vaadata second hända? Oleks küll minu arvates. Tõnu, ma küsitlesin inimesi. Kes ei olnud eelmis eile etendust näinud ja mul oli natuke kahju, et nad ei olnud näinud, sest ma sain aru, et 50 olgu 30 protsenti kast siis naljast või, või üldse paljudest asjadest, mis on sekkunud hännas. Ja neile arusaamatuks, kuna Need, asjad või naljad või stoori, käigud pärinevad ju Vilde pisuhännast. Nii arvas Andres Dvinjaninov, Pisuanna Ludvig Sander esmani poeg Matti, sekkunud hännast. Aga kuidas ikkagi sündis teine second hand, millest näitlejad ja lavastajad lähtusid? Jätkab Merle Jääger, kes mängib Pisuana lavastuses Laurat ja Piibelehe sugulashinge Tiiu maikellukest. Second hännas. Mitte midagi ei olnud, Vilde pisuhänd oli rohkem, mitte midagi. Ja, ja siis ja siis enam-vähem nende nende situatsioonide alusel, mis siis nagu konkreetselt seal paatustes ette tulevad, siis tegime tööde. Aga noh, tuues niimoodi asja nagu tänapäeva vahetades sugusid ja me tegime alguses ka niimoodi ju, et me mängisime Pisuhenda vahetatud rollidega ja, ja sellest hakkas peale, nii et kui kui me hakkasime seda asja nagu esimest korda tänapäeva tooma, siis see, tegelikult see vahetus ei olnud üldse uudne. Mina mängisin piibelehte, mina mängisin Sanderit ja noh, just nimelt piibelehte Sanderit ja vanalistmanni ka. Vana Vestmann mängis ka kõiki rolle, Matilda ka. Päris tühjalt kohalt me ei alustanud ja see on väga oluline aspekt selle juures, sest kui on sood on vahetatud, siis siis hakkavad natuke teised tekstid juba iseenesest tekkima selle klassika klassika ja peale seal hakkavad mängima natuke teised asjad, natuke femiinsemaks muutuv asi. Kuidas see dialoog teil siiski lõpuks sündis, see ei ole ju improvisatsioon, mida te praegu praegu laval teete? Karusoo kirjutas meie tüüdide põhjal asjad asja kokkuna. Kõigepealt ta lindistas üles meie proovid lindi peale ja siis lindi pealt kirjutas maha paremaid asju. Nii talitehniliselt. Ja siis need arutlused ka, mis me mis me siis istusime, istusime ümber ümber maki ja, ja rääkisime sellest, et noh, umbes mida võiks nagu näiteks nende pilvelõhkujate paralleeliks tuua ja noh, igasugused niisugused asjad. Ja sealt siis ka paremaid asju. Second händ mängib väga palju. Merca legendil. Kui palju on selles karusoo loodud ja palju on Merca enda loodud? Ju lõime selle kõik koos, tähendab, et tööde käigus seda seganud Hanno. Noh, eks siis sealt siis nagu ei tea. Ai, ma ei oska niimoodi, mul on protsentide arvutamise kalade olu koolis kooliajast peale väga suuri raskusi. Merka puhul märkab, mul on see, et, et ta on pungi, emme, noh, et see on toodud sekkondana sisse, aga üks teine asi veel, et märkoni, tuntud seto liini ajaja ja seda, seda värki ja see sobis ka, see on kahekordne selline maha viksitud asi, pruugitud idee. Aga noh, see ei olegi pruugitud, selles varem pole seda teeb niimoodi tehtud. Ja see oli tore. Setu ja punkarisegule läheb jõle hästi peale, nüüd jõuame selle pealkirja juurde, see on vist kuulutatud teise mehe omandiks olema. Ristiisa on Aivar Tommingas. Nimi alguses mul ei olnud ju eriti palju midagi seal tükis teha, mul praegugi kolm rolli küll, aga noh nad kõik suhteliselt tillukesed vist. Ja siis ma istusin ja vaatasin kolleegide töödes nuputasin aeg-ajalt ja Katrin Saukas kuulutas selle siis kõigile väljum, päris ise ei julgenud öelda. Lõpliku selle kirjaviisi või selle variandi sekkunud sidekriips händ eesti keeles, see oli nagu karusoo välja mõeldud. On olnud mitmeid etendusi. Kas te nüüd võrdlete ka, kuidas näiteks publik mängib kaasa? Ma mäletan, et enne kontrolletendust oli üks peaproov, kus tuli üks seltskond, kes teevad seda teatrisaadet Anne Tuuling ja see seltskond ja tulid ja vaatasid ja nad ei, ei, ei, ei reageerinud ka ja see oli esimene publik ja see ehmatas ära. Ja järgmine kord oli kontrolletendus ja, ja siis. Ma ei tea, kas me siis nii kõvasti püüdsime, aga siis kõik töötas, mis vähegi saali jõudis ja mis meil oli veel valmis mõeldud selleks nagu kohale. Aga adressaat ja tantsuline ta vist ei ole päris noortele ja ta ei ole päris vanadele tal sellistele adressaati vanuses ma pakuks 25 kuni 50, noh, on kõige parem. Jätame siinkohal second hänna, et tema juurtest saate lõpuosas veel tagasi tulla ja räägime nüüd pisuhännast, alustab Rain Simmul karusoo lavastuse piibeleht. Karus hoiu vaata see ära, need meie kõikvõimalikud variandid, mis ta nägi meie eelnevatest töödest, ta tahtis noh, et oleks oleks midagi täiesti uut või täiesti muud. Ma ei tea, kuidas nüüd õnnestus, aga ühesõnaga ta tahtis välistada selle eelneva pagasi tähendab teha võta sellest näitlejast välja selle, mida, mis seal on, aga mida pole veel Tartu publik näinud. Ma arvan, et Tilevist on näinud kõik vähemalt korda 10 seda, mida on teinud kerge. Kuidas on tunne asuda sellise asja kallale, mis on praktiliselt mitte ainult karakterid ja kujud ei ole meeles, vaid lausa dialoog on publikul peas. Seda kartsid, ma mäletan, just kolleegid, kes ei olnud selles seltskonnas, kes seda tööd tegid sees karusel on niivõrd tark lavastaja ta, noh see teda ei seganud, ütles kohe, et ta ei mõtlegi selle peale, ta pole selle peale tulnud. Ja see andis mulle mingi teatud usu ka iseendasse, nagu välistasin kohe selle. Ma nagu ei kõrvutanud ennast lihtsalt selle televariandiga või isegi ühe ühel etapil seda näidati just televiisorist ja vaatasime kõik seda kodus ja tundus, et ei, me läheme ikka õiget teed, et meil on oma Ja see puudutab nüüd eelkõige piibelehte ja Sanderit. Kui te ise oleksite valinud endale rolli pisuhännast, kas see oleks kattunud selle valikuga? Ei oleks. Kui sa tulid jutuks kuskilt või kui ma seda esimest korda kuulsin, karusoo hakkab pisu enda tegema. Ja modifikatsiooni ka, et siis ma nagu saan kohe teada, et ma pean piibelehte mängima. Tähendab ma nagu ei mõtelnudki selle peale. Kas ma tahaks mängida Sanderit rohkem kui tibi lehte. Esimene asi loomulikult lõi Kibuspuu Silmete ja ma hakkasin nagu kohe pead selle probleemiga vaevama, mis saab seda siis, mis juhtub. Ja ma arvan, et Kibuspuu siiamaani Eesti parim näitleja tähendab nii palju kui mina näinud olen. Ja tähendab, mina hakkasin selle probleemiga tegelikult ma ei julge öelda, kas ma tahaksin mängida Sanderit tunniga, me oleme üldse sageli paaristeatris ja meil on see küsimus on tekkinud, et võiksid osad nagu olla vahetuses, et mis siis oleks, et see oleks ju päris huvitav, Andres näiteks juba lõksus, kui me alustasime. Lõksus ma ei olnud päris selles mõttes paaris, aga Faustamegistoffelias olid küll nüüd paaris ja ideaalses abikaasast, me olime ka sellised sõbrad jällegi ja ja noh, nüüd jällegi nagu saime siin. Sõbrad mul on muidugi nagu paljudel näitlejatel probleem sellega sõber saab paremaid rolle, kogu aeg. Raini nägu läks tõsiseks, minu arust on massistoffelis parem kui Faust ja, ja kui Merle karusoo minu käest vist küsis jutu tuli sellel teemal just, et no esiotsa tiimidest on parem. Tema ütles mulle, ei ole. Siis ma hakkasin selle peale mõtlema, noh, parem roll näitlejale. Efektsem ja huvitavam ja nii ja naa ja temast ei ole, et Sander on huvitav. Siis ma hakkasin selle peale mõtlema ja ja see, et, et, et ei ole, et Sander Sander võib olla sama huvitav või või palju huvitavam, Ki? Linnar Priimägi ei öelnud mulle omal ajal kahjuks, et Faust on huvitavam kui Megistofferest tont teab, mis sellest oleks tollel ajal olla. Sellega seotud oli omal ajal siis see ikka näpistovlasema paneme, prime, ütles tunnistas seda jah, on küll. Umbes midagi. Küsimus ei olnud selles, kas parem või halvem, mida tahaks mängida, tähendab mina küll tahaks praegu mängida huvitavaid mittekangelasi. No Vanemuise rahval on vist suur lõbu Aivar domingast, sellest, keda ta seal laval mängib. Seda, ma ei tahaks ise välja öelda, keda ma mängin, eks Figa yks mida ta ise arvab nägevat selles kujus, noh, minul on prototüüp muidugi täiesti selgelt olemas ja ja eks eesti teatriilm teab seda meest väga hästi. Kelle pealt ma olen sele Resk mõni nagu teinud. Ma arvasin, et noh, võiks nagu ära kasutada selle, ma olen kunagi ennem nagu üles astunud Kaarel Irdi Teatri pallidel lõpuks ütlesin välja nime ja siis mõtlesin, et võiks. Mõni juures on täiesti loogiline sellist kuju nagu kasutada, et võiks nagu proovida temaga. Aivar oli see osa ju kohe valmis, tegelikult ta tuli ja pani. Ja noh, tal oli probleeme, pärast saad aru, kui sul on valmis siis aku kuidagi tühjaks minna, kui teised ei jõua järgi. Vahepeal vist targasti võttis maha, nii et ta jälle lõpus õigel ajal noh, vana kogenud kalana siis seda niimoodi päris peale istunud, tähendab, et see hakkas tööle etendust natuke kartsin. Siin oli jutt, et te proovisite neid erinevaid rolle läbi, aga kas osade jaotus Bizuenna osade jaotus oli siiski teada, nii nagu enne seda see oli siis sekkun, tähendab hinnalise proovimine Aga nime ei olnud, nimed tulid ju etüüdi? Seda küll, aga etüüdides lihtsalt mängisime, mängisime, segasime igasuguseid võimalikke kokteile enda vahel mängisime mehed naisi ja naised mehi ja nii ja naa ja aga koosseisud olid ennem ikka teada. Meie kooli ajal tegi ju karusoo ka sarnase eksperimendi või noh, niimoodi ma ei tea, kas eksperimendiks nimetada sellise tabamata imega kus siis muidu muidu nagu mängiti mängiti nagu mingeid lõike tabamata imest, noh, niimoodi õigetpidi. Aga siis nagu terve see tabamata imetükk läks siis sama teksti peale, ainult et vahetatud sugudega. Päris huvitav iseenesest, paljudel üldse oli kooli ajal Karusooga kokkupuudet palju ta teid õpetas, see on minu meelest ühe ühese neist helist otsast lõpuni ja tervisele hästi. Taastat minu jaoks oli karusoo tuled kooli küll väga tähendusrikas, sellepärast et tema õpetas mind nägema küll seda kooli täiesti uue ja pist sellise päris minu jaoks huvitava õige nurga alt ja noh, miks mitte ka siiski ilmselt kogu teatritegemist mul oli temaga natuke lähem kokkupuude ka selle koha pealt, et me tegime noorsooteatris etenduse huka hauka ja, ja noh, see kogemus oli ka päris reaalse töökogemus. Aga noh, mis puutub kooli siis et mulle jättis küll väga positiivse kogemuse hästi tore oli Prooviperiood mulle õudselt meeldis, mõtlen vahel vahepeal repliigi korras ja seda veel, et, et karu saanud mina isiklikult õudselt kartsin enne seda, kui ta tegema hakkas, siis kooliajast mäletan teda kui väga kurja ja ja egotsentrilise jah, töö, tööfanaatikud, kes nõudis ka teistelt samavõrra kui seda töösse suhtumine sellist täieliku andumist tahtis. Ma mäletan, et ta oli suureks hirmuks noh Andres ja mõned välja, niimoodi arvatud, aga kuidagi kursusele üldiselt ta mõjus kuidagi natukene halvavalt, minu meelest omal ajal, aga nüüd säki muutus ja see oli minu jaoks täiesti suur asi. Milles on see muutumine, tähendab, on see ka arusaadav, on see teiega seoses? Tahtsingi ennetada seda küsimust, et vihjata sellele, et noh, me ilmselt ikka oleme ise muutunud vist et eks see periood, mis meil siin praegu oli, Merlega oli ka väga raske selles mõttes, et nõudmisi oli palju ja on edaspidigi meie suhtes, sest me kõik mängime iga õhtu laval ja ühel hetkel järsku tuleb keegi, kes tahab, et me pühenduksime ühele etendusele, millega tehakse proove täielikult siis osutub see väga raskeks. Sellepärast et noh, eetilised Beatši igal õhtul igat mängitavat etendust võtma sama tõsiselt. Ja siin ongi võib-olla selline võib-olla veelgi probleem, et kuidas ujuda siis selles vees, kui, kui sa juba oled teatri palgal ja sa ei ole vabakutseline, sest et mulle tundub, et et see töö meil laabus minu meelest väga meeldivalt küll. Aga see probleem on olemas, et Merlega oleks väga vahva teha. Tõepoolest, sellist teatritööst ei tea suvel siis või kaks kolm kuud. Ma ütlen ausalt, et minu minu jaoks läks, läks lõpp kuskil mingisugune kaks nädalat enne enne esikat läks täiesti väsitavaks. Vähe, vähe kuulsad, oleksin karusoost öösiti, aga õudusunenägusid nägema. Pidevalt päev otsa oli noh, silmas on tõesti kohutavalt väsitav. Kogu aeg oli puudu, kogu aeg oli ainult 50 protsenti või heal juhul 60 protsenti või see protsent 100 oli oli midagi müstilist, mida ta tegelikult nagu tahtis ja see ongi tema suur pluss, et ta tõesti tahab viimast. Aga see, ta ei taha seda enda pärast. Et see tuleb kasuks tervele tükile kogu ansambli koostööle ma alles eile saime Andresega kirja, tähendab, ta ei ole lõpetanud meiega tööd. Tähendab, me saime kirja, mis oli adresseeritud Andresele mulle, kuna me olime, et tal võib-olla mõnes mõttes valulapsed sellest pisuhännast. Et ühesuguste märkustega, mida me peaksime silmas pidama lati alt jooksmise võimalused välistada. Muidugi oli see periood üldse, et ma teen seda. Kahte lugu tegid kolm kuud ja üks nädal järjest. Ma ei kujuta ette, et Karusooga järgmine lavastused karusoo teeks uuesti midagi ei tahaks vist. Ma tunnen, et oleks vahe vahepeal puhataja. Vanemuisel on kombeks üks karusoo hooajaga. Noored siin on sõna võtnud karusvahelisus ainult 13. lend, kaheksas lend ütleb selle peale, et mina ei ole teda kunagi õpetajana muidugi näinud. Minu kursusel oli ta õpilase rollis, kuigi ta oli seitsmendas lennus, mina olin kaheksandas, aga ta käis meie kursusel väga tihti eriala tundides, Kaarin Raidi töösi nagu samas, eks sealt, sealt ma nagu teda mäletan, kui väga niisugust ilmselt täpsust armastavat ja kuidagi noh, kui inimest Tähendab inimest ma ei saa öelda, sest minu jaoks ei eksisteeri üldse väljaspool teatri näitlejat üldse või, või, või teatriinimest. Temal mul seostub ainult teatriga ja ja teatrist tundub mulle noh ajult täpsust taga nõudev režissöör ja, ja see on väga õige, sellepärast et kõik see, mida ta tahab, lõppude lõpuks peaks siiski näitleja realiseeruma. Tema tahab, mida sa mängid, kuidas seda teed juba sina ise ja mida meisterlikumalt? Seda parem muidugi. Aga annaks, ma ei tea, kes taevas või, või mõni teine. Et selliseid inimesi näitlejateele rohkem tuleks Vanemuises on nendes puudus olnud juba ikka väga, väga kaugel aega. Tegemist on ikka ainulaadse professionaalse lavastaja. Ja mina tahaks temaga, no küll küll küll veel töötada väga-väga-väga palju. Need on Katrin Saukas töötanud ainult Karusooga viimasel ajal suuremad rollid. See ei sega ja ma küsisin Merle käest ka, et aga ütle mulle, et noh minul on partnerid nagu päris tõsised, küsisin, sest galati minu käest seda küsitakse, et kuidas ikka niimoodi käib. Ja minul ei ole see probleem olnud ja mina küsisin tema käest, et kuule, et kas sinul ei ole probleem siis või? Saadet tükki sa teed, ütleme, kaks kuud, kolm kuud, neli kuud või mis ta nüüd teeb? Et noh, et aga minul on partnereid, minul on, minul on võimalik seda mängu edasi mängida või teha, mis ma tahan. Aga sul igav ei hakka? Üks näitleja, nii ma tean. Ja tema ütles mulle niimoodi, et, et tema ei tee tüki-tüki pärast, vaid ta teeb tüki probleemi pärast. Ja siis see ei olegi üldse enam probleem, vaid on tasand hakkab mängima. See on tegelikult täiesti kujutatav, vastuv võib-olla, see on niimoodi. Eks mina ei, mina ma ei tea, vaat see on see, et ma olen teatrist olnud ära ja mul tõesti on see, et et no mul on maru huvitav laval olla, teised muidugi neil on minuga väga raske, aga ma ei ole sugugi kerge kujud. Et mina vaatan, mis temast on saanud nädal aega etendusel vahet, mul on huvitav vaadata, mis on juhtunud inimesega nädala jooksul kahe või niimoodi. Tähendab, et ega ma vaata teda ainult kui partnerid, kui rollis vaid kui inimest ja, ja ma käin ja uurin ja vaatan ja mul on põnev. Nii et noh, vot see on nüüd umbes püüan nüüd kuidagi sõnastada seda niisugust. Sest noh, teatri töö ei ole selles mõttes minu jaoks töö, mul ei ole seda sundust. Ja see annab mulle mingid vabadused, mida admiral kolleegidel praegu ikka ei ole. Ma tahtsin seda veel küsida, et kas issand, anna juures oli ka noh, kuidagi mingeid Mõtlen nüüd seda Estmanite Vahmiili, mingeid konkreetseid prototüüpe või mingit teadlikku jälgimist selles suunas oli küll poliidil hea proua puhul oli küll ja seal on seal on isegi vist mingisugused asjad, mis on, mis on üsna üsna üks-ühele maha pandud. Mingit noh, paar paar asja tal seal tema selles tekstis, mis on, mis on täiesti üks-üks-ühele maha pandud nendest intervjuudest Sellega on juba niigi palju öeldud, et on inimene, kes on intervjuusid andnud. Tähendab, milles on põhiprobleem, oli see, et et meil oli vaja modifikatsiooni. Ja meil oli väga mitu probleemi, mida oleks võinud siin kasutada, metalliäri on kõige väiksem, tegelikult on info spekulatsioon kõige suurem ja igasugust muud ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Aga jahmatava oli see, et me ei ole võimelised olema nii alatud. Või ma ei oskagi seda rohkem seletada. See praegu, mida me välja pakume, on justkui üks pehmendatud variant, milles me suutsime no ise ka midagi mõtelda, muud asjad olid kõik väljastpoolt väga konkreetselt paika pandud. Me ei oleks sellest iialgi välja ujunud. Mis tegelikult toimub. Selle modifikatsiooniga oligi vist see lugu, et vaata, Vildega on ka, et ainult konkretiseeri eriti. Noh, ma ei tea, kas seal oli prototüüp või mitte Pisuanna tähendab, teatakse vaata imesid, noh karusvähemalt omal ajal teadis, et prototüübid oli olemas ja aga modifikatsiooni, siis me püüdsime minna selles mõttes Vilde jälgi pidi. Et mitte nüüd teha nüüd niimoodi sellist üks-ühele. Nendes paaris vastukaja mind natuke hämmastas, mis nüüd ilmunud siiamaani on see, et rõhutatakse seda, et et see second hand on nei totaalne lustmäng. Kuidas ta teie jaoks trupisiseselt tundub, noh, minu jaoks vähemalt esimest korda vaadata, sest tundus ikka pigem mingi ohudraama või võttis ikka lõpuks tõsiseks. Mis teie jaoks õigem reaktsioon oleks niimoodi või eesmärk? Sekund hända ei ole minul vähemalt ja Katrin siin ka täna väitis, et tal on võimalik nagu eriti mängida ilma ilma mingi niukse kaifida või niukse ilma mõnu. Ma lihtsalt rääkisin ja sellest, et kuidas, kuidas seda asja ise niimodi siseselt võtad. Aga ilmselt ilmselt tegelikult ta peaks olema ikkagi rohkem nagu ohudraama mõõdu välja andma, läbi selle. Ja see oli küll jube, kohati ajalehed on täis ja seda jana kõike teavad seda väga hästi. See lustmäng tuleb lihtsalt sellest, et neil on dialoogid kohati õnnestunud, väga ilusasti nagu reastada või ei oska. Ma ei oska ütelda, kui dialoog jookseb ja teda on nauditav jälgida ja ta on teravmeelne ka, siis nimetatakse juba lust mänguks. Me teame, mida me teeme. Ja me teame, et me teeme seda väga konkreetses kohas, me teeme seda suurelt jaolt Tartu publikule. Kõik need probleemid, mis on sekkunud hinnas sees, on käinud pressist läbi. Tähendab, meie jaoks oli see muidugi Merca on meil kõige suurem Postimehe lugeja. Ei ole minul, ei, tema loeb seda teiste nähes ja ta jätab kunagi ütlemata, mille, mis seal seisab. Olgu see mingi tudengipeldiku nali või olgu see olgu see päris tõsine noh, seesama see igasuguste radioaktiivsete ainete paigale tamine või noh, ühesõnaga kõik tuli meile hommikul kätte, enne kui proovi läksime. Ja loomulikult on ta kõik sees süüdides sees ja kõik, mis keegi kuskilt ütles, kohe läks järgmisel päeval töösse, aga vaata, siin on see, mis üldse nose lehelehel lehe lehelugemise värk. Et kuidas, kuidas, kuidas oli, Tiia muutis kähku allekteeria hakkas õudselt usinalt äripäevas niukesi asju lugema. Ei, meil küll täiesti oma oma mis on praegu kuue, mis on, mis on ärinaine ja siis Asso ja siis ta lisaks lisaks lisaks sellele hakkas jälle seal kulturismi trennis käima ja ikka viimased head tööd sai tehtud. Caniga elust enesest. Ja Tiia, see keel on ju, mäletad, kui ta kuidagimoodi tulija tuli, luges meile hommikuti proovis ette neid ringselt kohutavaid sõnu, et no no ise ise nagu, eks ole, palju ei puutunud äri, äri, äri ja siukse keelega, kuues sinna täitsa teadlikud nagu mingit võõrkeelt. Samas sa tead, eks ole, teatud ringkond ainult selles keeles suhtedki. Ja kui ta meie grupid oli siis selle keelega, siis me olime, meie kuulasime kõik, kõik kuulasime, kõige kohutavam või mis võiks, mis mind ehmatas, mõelnud selle peale üldse mõelnud. Ja mis, mis peaks olema, ma ei tea, kas see tuleb välja, meil on see, et pisu Hannas oma loomingu müümine teisele on suursündmus. Aga kui me hakkasime tegema seda teist lugu, siis, Siis aga tõesti ei ole enam, mis on siis, ma teen lihtsalt lepingu ja kõik ta müüb selle mulle ja kõik on ju juriidiliselt õige mitte midagi ütelda. Et vot minu jaoks selline asi, mis on tänapäeval yld juhtunud, on kõige õud. Et inimese laima mööda, vot see on midagi, midagi väga hullu vist. Noh, ja kui me nüüd räägime nüüd lustmäng, siis olgu nii et nende aastatega on ikka igasugune eetika kui selline hoopis hoopis mingit mingisuguse teise kanalisse läinud või on üldse ära kadunud või, või kui see üldse see võimalus või ise selline kategooria või määratles üldse sündiseks, ta devalveerub kogu aeg. Ja, ja nüüd nüüd on ta just nagu polekski enam suurt Üks väike uusaastasoov veel. Tulevastele vaatajatele häid teatrielamusi. Mis muud, kui ühinen selle Rain Simmul sooviga lõppenud saates kuulsite Katrin Saukast, Merle Jäägeri, Andres Dvinjaninov, Rain Simmul it ja Aivar Tommingas rääkimas Merle karusoolavastusest. Pisuhänd ja second händ. Küsimusi esitasid Pille-Riin Purje ja maris Johannes kuulajatele. Soovime ka rahulikke jõulupühi ka kultuuritoimetuse poolt.