Tere, laupäeva kuulajad ja tere tulemast Ants Johanson vikerraadio stuudiosse. Räägime täna väga mõnusast muusikast, pärimusmuusikast ja ühest sündmusest, mis õige, pea tulemas. Mis sa arvad, kas ütleme praegu juba ära selle kuupäeva ja mis seal üllatusi ja mida üldse inimene võiks oodata? Tolled, sündmused, mis õige pea tuleb. Tere päevast, jah? Jah, ma arvan küll, et need kuupäevad võib kohe ära öelda, et et pärimusmuusika festival VII, Viljandi pärimusmuusika festival algab 22. juulil, nii et poolteist nädalat veel sinna neljapäeval ja kestab kuni 25.-ni pühapäevani välja. Neljapäev, reede, laupäev, pühapäev siis. Ja, ja minu arust, et minu arust Sandsid ise selle, selle muusikahinnangule väga õige varjundi. Et see mõnus muusika. Sest et. Ma olen varemgi seda öelnud, et kui, kui eestlasel paluda või kui palutakse näiteks väljamaal laulda mõnda rahvalaulu seltskonnas, et et soomlane teab oma näiteks kuigi päris rahval ei ole näiteks kallijale kukul alle või sinisinise ja punase ja roosa Gucci ja, või ma ei tea, mis laule või urjala jaaniööd, siis siis eestlane reeglina võtab kohe üles õllepruulija. Või, või siis siis siin, kui meie, meie eurovisiooni esindus käis Iisraelis, siis mis, mis laul see oli, nemad laulsid. See oli üks, üks üks uuem koorilaul, mida nad laulsid, ühesõnaga et et et ühtepidi nagu rahvamuusikast ei teata suurt ikka veel või enam õieti on enam, me oleme selle juba poole sajandiga või, või ütleme, sajandiga nüüd ära unustanud, mis meie enda rahvamuusika on. Või teine äärmus, et me peame võõrast muusikat enda rahvamuusikaks. Ja kolmas äärmus on see, et seda peetakse selliseks folklorismi ainult folklorismi nii-öelda haldusalas olevaks asjaks. Aga kõige õigem tegelikult ongi öelda ikkagi, et ta on mõnus muusika, mille saatel on, on väga mõnus tantsida, väga mõnus juttu ajada. Ja ja on ka seda öeldud, et, et see peaks olema kõige parem muusika, mille, mille, mille koos on võimalik armuda. Et see ongi just pärimusmuusika või rahvamuusika, et sa mõnusasti Sellepärast on seal pärimusmuusika festivalil alati nii palju noori, Viljandis. Ja jah, kuigi siin ma ütleksin seda, et ma tahaksin, et seal tuleks veel see põlvkond ka, kes praegu veel nagu enam-vähem pärimuslikult veel oskab laule. Ma mäletan aastaid tagasi viljaveski saates viljaveski lauluvõistlus oli ja siis siis oldi käidud mööda Eestimaad ringi. Tõeliselt vahvaid laule oli niimoodi lindi külge saadud. Selliseid küll Lorimaid küll tõsisemaid, aga et vot need inimesed, et õudselt vahva on näha hästi palju noori, aga ootaks nagu nagu mitut põlvkonda igal aastal oleme seda öelnud ja, ja igal aastal me ikka ootame veel, et et mõni selline vanamees ise lavale hüppaks ja laulma hakkaks. Vaba lava on olemas. Aga ta on nii noorema põlvefestivaliks kujunenud, et vist on pea, et lootusetu. Et et see, see vanem põlvkond tuleks, nemad vist on harjunud käima oma maakondlikel folklooripäevadel ja sellistel üritustel, et Viljandisse äkki nad ei, ei söanda tulla, kuigi nad avasüli nagu ootaks. Tegelikult siis te ootategi just seda vikerraadio kuulajad. Vanem põlvkond. Just et kes, kes iganes kuuleb seda vikerraadiokuulajatest, siis siis üks asi, et tulge ise laulma, tulge õpetama, kuidas peab laulma tõlge, tõlge, näidake, kuidas, kuidas peab laulma, on see siis tõesti lorilaul või uuem rahvalaul või halearmas möödunud sajandi lõpu uuem rahvalaul või, või, või mõni teab, äkki regilaule või? Või, või siis tulge, kui teil on Pille kodus, siis tulge toogema Pille Pilli laadale, sest et sest laupäeval, 24. juulil on juba juba kolmandat aastat pillilaat. Nii et kui teil on seisma jäänud Pille, siis te saate mõistliku hinna eest nendest lahti. Ja need, kui te ise enam ei mängi, siis siis mõned noored tõenäoliselt ostavad nad ära ja saavad ise mängida. Nii et kõik on, kõik on õudselt teretulnud. Selles mõttes ongi praegu õige aeg rääkida, siis on aeg atra seada. Aeg aeg natuke järele mõelda, sest ega siis njah. Ega, ega teie vist jah, üle üleöö need küll ei tule, head kuulajad, et nüüd ütlevad, läks lahti ja te tulete, te mõtlete, mõelge üks nädal ja siis tulge Viljandisse. Organisatoorne pool on seal väga hästi lahendatud, minu meelest Viljandis muutub hetkeks selliseks muusika mekaks kus on lihtne liikuda ja lihtne kontserte üles leida ja ja lihtne igale poole kohale jõuda. Viljandi on ise nii kompaktne linn tegelikult, et see, et see keskus on, on nagu ühel alal see vanalinn nii-öelda või vanalinnaümbrused, seal ei olegi võimalik väga keerulist organisatsiooni organisatoorselt seda keeruliselt üles panna, üles sättida seda festivali. Aga, aga, aga jah, et, et mitu lava on nagu siis lossimägedes mis, mis teeb nagu ligipääsemisel lähe kergeks, et see on siis päris varemetes. Ehk kaevumäel on üks lava, siis on kui kirsimäel seal kõrval ja siis on ka Jaani kirik kus kontserdid on igal aastal toimunud, on sealsamas lossimägedes ja siis vabalava on juba juba vana kolledži juures või nii-öelda raekoja juures. Ja, ja siis natuke kaugem punkt on kultuurimaja hoov, mis on jälle teistpidi jälle peatänava ääres ja, ja otse üle tee festivalikeskusest ehk Viljandi kultuurikolledži uue hoone vastas, nii et et ta on kuidagi nii kujunenud jah, et, et seal on päris päris mugav liikuda nende festivalipaikade vahel. Olete te külastajaid kokku lugenud iga kord? Oleme küll ja me oleme, oleme tõesti neid numbreid kokku võtnud kuigi ka väga täpseid numbreid ei saa kokku võtta, sellepärast et, et enne festivali Neeme nagu festivali pileteid festivalipasse, mis on nagu neljale päevale korraga ja siis kohapeal müüakse päeva pileteid ja siis müüakse omakorda veel ka igale kontserdile eraldi, et nii, et täpset arvepidamist siis peaks tõesti igale inimesele vist väikse triid koodi peale panema ja siis need triipkoodilugejad, et saaks kogu aeg kontrollida, kas on, mis, mis piletiga inimene siis parajasti on ja mitmendat korda ta kontserdile tuleb, aga üldiselt oli eelmine aasta nagu kõige suurema hulgaga. Et meie hinnangutel kuni 18000 inimest käis nende nelja päeva jooksul kõikidelt kokku, siis kõikidelt kontserditelt läbi. Aga, aga see võib noh, see ei pruugi olla selline absoluutne tõde. Ja samas vist vist peab ütlema, et see ega väga palju suuremat suuremaks me seda festivali igatsegi Sest et väga kitsaks ja see on üks asi, et kitsaks Viljandis ei ole nüüd see uus uus keskus, mis sinna ehitati, seal on üks uus hotell, et ööbimisega tekib probleeme söögikohtadega, võib tekkida probleeme. Probleem võib tekkida, tualettide ka, mida on küll tellitud neid kohale need palju. Aga ikkagi eriti kui nii soe suvi on, siis juuakse nii vett kui, kui muud märjukest päris palju, et et see, et, et seal sellised, selliseid probleeme võib tekkida, et see, see eelmine aasta oli, oli päris, päris mugav suurus, ma arvan nii publikule kui korraldajatele kui, kui muusikutele. Nii et sest et tõesti on väga-väga lihtne on, on noh, näiteks ütleme nii, piletihind alla lasta ja veel rohkem publikut saada või siis tõsta piletihinda, tellida veel kallimaid ja veel tuntumaid esinejaid. Ja saada siis nii-öelda veel suuremat kassatulu. Aga me üritame hoida, üritame hoiduda sellest sellest festivalist tegemist, äriettevõtet. Sest et ühtepidi on, see on ahvatlev küll ja, ja eesti maalse küllap jõuab ka see, see maailma muusika ja, ja, ja rahvamuusika nii-öelda popp päri ka siia, mis, mis väljamaal juba täiesti on. Euroopas ja Ameerikas. Aga aga nii kui see festival, ma arvan, et see on nii, et nii, nii nii kui see jõuab ka Viljandi festivali, nii on see ka selle festivali surm. Et siis ta ei ole enam see mõnus festival, aga siis siis on ta jälle midagi muud, siis ei korralda enam mina vähemalt seal toimkonnas, ilmselt siis ei ole enam selles mõttes, et et seal hoiab selle, selle asja juures hoiab see, see mõnus kaitsev, kaitsev nagu nagu aatomi kunagi ehitas Eno Raua raamatus ehitas sellise polaarlinnale sellise kaitsekile peale, et see, see noh, vanasti öeldi selle kohta entusiasm, aga nüüd öeldakse fändlus või et see, see, see, ta on südameasi, see hoiab veel selle festivali nii mõnusa. Nii kui ta muutub äriettevõtteks, nii, ta muutub jamaks. Ma väidan. Sina olid selle idee sünni juures seitse aastat tagasi. Miks te seda Viljandi ja kes veel? Viljandi see oli nagu absoluutselt selge, miks Viljandi sellepärast et me käisime, kui ma õieti mäletan, siis oli 92992 käisime Viljandi tudengitega, ma olin otsapidi seal kultuurikolledžis. Õppejõud ansambel, nii-öelda rahva rahvamuusika nagu ansambli või pärimusmuusikaansambli õppejõud. Ja, ja siis me käisime, kutsuti meid etnole, etno on igal aastal igal suvel, muide, ta hakkab nüüd ka kohe Falunis toimuv selline noorte rahvamuusikute laager, kus saab kokku selliseid keskkooli ja nooremaid ja vanemaid, natuke põhiliselt selliseid gümnaasiumi vanuses noori rootsi pillimehi ja tüdrukuid ja naisi. Ja siis on selline nädalane laager, kus siis õpitakse, seal oli, seal oli iga igalt maalt, iga põhjamaadelt oli, oli esinejaid ja Aafrikast mõnel hilisemal aastal. Või tähendab õppureid nii-öelda toimusid sellised workshop id erinevate maade, tantsude ja muusikate õppimised teineteiselt. Ja, ja, ja pärast seda etnot algas ka 92., nii nagu mitmeid aastaid enne seda farm, folk musicfestival. Ja, ja kui mingil hetkel nagu tuli see tunne, et, et miks, miks ei võiks ka Eestimaa sedalaadi festival olla, sest et sest, et müts maha nende nende aastate jooksul korraldatud korraldad tud folkloorifestivalide maakondlikke võistumängimise eest korraldajate ees just. Ja aga meil oli kuidagi selle kolledži rahvamuusika õpilastega siis oli Ando Kiviberg veel õpilane, kes praegu on nagu, nagu peakorraldaja ja seal teisedki Ülle Jantson ja, ja Piret Aus ja kes kõik on korraldustiimis siiamaani. Et, et oleks vaja ka sellist sellist jah, kuidagi vähemalt noorema noorema mõtlemisega festivali sellist, et, et just, et see laul ja pillimäng pakuks, pakuks ka tänapäevasele kuulajale enamat kui, kui, kui ühte nagu nagu detaili minevikust väidet, et need sõnad, kui lauldakse laulu, võiks midagi kuulajale tähendada, et kui, kui seda pilli mängitakse ja seda, et seda mängitaks, nii et tantsijat tõesti tahaks tantsida või inimene ütleme, tahaks tantsida näiteks Reilendrit või padespaan või ingliskatrin. Ja sellest see idee alguse sai ja ja 93. aastal oligi ainult ühepäevane selline. 15. mail oli tol aastal ühepäevane selline väike festival. Ja siis nyyd hakkas iga aasta minema ja kasvama ja, ja ma loodan, et ta väga palju enam ei kasva, et, et ta et ta, et ta on saavutanud sellise oma vormi mingil moel, et ta kui, kui ta saab areneda, siis vast ainult nii-öelda kvaliteedi poole või sisulise järjest paremad lauljad järjest paremad mängijad, järjest himukamad, uued uued lugude otsijad veel meie enda, Eesti ja muude rahvaste nii-öelda salvedest. Kuulamisel salvest midagi nüüd. Jäärad, mida. Ärme kuulame Eesti salvest, vaid kuulame kummardusena rootslastele veel ühte Rootsi lugu, alguses me kuulsime seda šotist või või, või relendrid siis rootslaste esituses. Eerik Pekkari on see, see rootslane, kes mängib nuppakordioni. Ja nüüd ta mängib ühe, ühe teise Rootsi rahvatantsu. Polska see on selline tants, mida, mis Eestimaal võiks olla nagu labajalavalsi moodi, seda saaks Eestimaal tantsida labajala Valsina. Aga, aga ta on väga mõnus rootsi tantsida. Seda võib Viljandis ka saada, tantsida. Kuidas sul, Ants endal tantsuoskusega on, küll mängid neid lugusid polska, Reilender, padespaan, aga tantsib ka ikka. Ja siis, kui on hea põhjus ja, ja on hea partner siis, siis või? Jah, niisama tantsu pärast enda pärast väga ei taha tantsida, aga, aga ega ega diskol keegi ka päris ei, tegelikult ma eksin, diskole minnakse just tantsu enda pärast või lihtsalt üksinda. Punaste, kuidas tihkal käia? Nad tõtt-öelda tegelikult meie ajal vist tantsite küll ainult praktiliselt ainult paaris, nüüd vist nii-öelda lennatakse üksinda ka nii-öelda tantsuplatsile. Aga niigi päev õppima, ega padespaan pole nii, et lähed muutku ja. Särtsakad tantsu aga samas jälle kui, kui nonoh Viljandis on nii olnud küll, et, et seal vaba lava ees on alati juht paar olnud, nii nagu nagu tseilia roose eestvõttel need tantsuklubid, mis on Tallinnas, Pärnus ja Tartus ikka aeg-ajalt toimuvad. Et seal on alati mingi õpetav paar lihtsalt noh, ta ei õpetage, ta tantsib ette lihtsalt nii kaua tantsitakse kuningaid, kui kõike soovinud, on selle selgeks saanud. Et ma ei, ma tantsin hea meelega neid tantse ja, ja kõiki Eesti neid tantse mul selge ei ole või tähendab, kõiki tantsima pole selgeks saanud, aga agarilendria padespaan ja, ja selle aasta tantsu ingliska selle ma kavatsen küll sellel suvel nagu korralikult selgeks saada, et esimese esimest aastat on nagu festivalil oma tants ingliska mis on, mis on tegelikult oma nime järgi aru saada, et see on inglismaalt tulnud. Nii-öelda jah, kant kontratants anda eesti keeles, aga, aga see tuleb ka sõnast hoopis kantri tantsides. Või jah, selline eelmise sajandi alguses siia jõudnud tants, nii et see on festivalitants ja, ja kõik, kõik, isegi kes, kui inimesed ei tule kontserditel piletitega, siis siis vabalava ja see selle ümbrus seal Viljandi kesklinnas on, on kõik niisama olijate päralt. Et sina ei pea ühtegi piletit lunastama, vaid, kes tahab tantsida ja kes tahab ette näidata ja kes tahab ise esineda, siis väikse läbirääkimise järel ja järjekorras Ta panemise järel saavad, saavad inimesed vabale lavale kohe minna, kui nad tahavad. Loome natuke terminitest selgust räägitakse pärimusmuusikast, folkmuusikast, etnomuusikast. Ja vaat kui me seda pärimusmuusika festivali alustasime, siis meil Ma võtsin selle idee tegelikult nimetatada pärimusmuusikaks puhtalt puhtalt Kukerpillidest Kukerpillide ühel plaadil ühelvinüülil, minu arust oli see nende teine või, või oli see ehise nende kolmas minu teada? Andku Kukerpillid andeks, kui ma nüüd eksin, aga seal oli sulgudesse pandud paljude lugude järgi mitte traditsionaal, nii nagu meil oli siin Nõukogude Eestis harjutud panema. Väljamaiste väljamaiste ütleme selliste neeger lugude ja selliste oli traditsionaalne, sulgudes siis selles kohalide jah, et need olid traditsiaalid, traditsionaalsed lood, isegi ei olnud tavaliselt rahvamuusika pandud siis Kukerpillid olid pannud sinna pärimuslik või pärimus pärimuslike ja sellest see, see nagu rusikas silmaauku, see see nagu eestikeelse vastena sõnale 19. või traditsionaalne oli, oli, oli kõige parem. Ise väikse niisuguse keelelise küsimusena tekkis pärimusmuusika muss, muss jäi sinna väga korduma ja siis me vahepeal nimetasime taga päri muusikafestivaliks, sest et ta on nagu noh vähemalt neid tegijaid ja seal festivalil käijaid ta nagu silitab küll pärikarva selles mõttes päri. Noh, täiesti päri võib sellega olla. Üritus ise läib ka päripäeva, niiet. Et noh, et, et päri pärimusmuusika siis, siis ei pea seda must must seal vahel ütleme aga nüüd ta on saanud küll uuesti nagu terminina pärimusmuusika. Aga, aga ta võrdub minu jaoks või ka korraldajate jaoks ja ma loodan, et folkloristid on ka nõusta võrdub terminiga rahvamuusika. Aga kui nüüd inglise keelses terminoloogias rääkida, siis ta peaks siis pärimusmuusika ja rahvamuusika inglise keeles on, on mõlemad sõnad selle kohta folk Music ja seadis seal Music. Et kuskil iiri traditsioonis nimetatakse seda muusikat chatis seal Music, aga Ameerika ja, ja väga suures osas ka folkloori nii-öelda või etnomusikolooge seas nimetatakse kõike, nimetatakse Fort Music. Samas jälle kui Eestimaal öelda eesti keeles folkmuusika siis see juba minu jaoks tähendab ja väga ma arvan, et see terminoloogiliselt on õige nimetada Hola laulu tähendab see me autorilaul mees, kitarr või, või, või, või bandžo ja kitarr tähendab autorilaul, see on folkmuusika, eesti folklauljad on Peeter Tooma, Priit Pedajas. Kuigi ta kisub juba sinna rahvalauludele lauliku kanti juba. Või anna Adams kunagi või, või Anne Maasik kuigi ka tema on ka ühe jalaga juba seal rahvamuusika poole peal oma lauludega, lihtsalt laulud on sellised juba ja levis juba selline selliselt, et see on nagu folkmuusika või hala laul. Ja siis see pärimusliku muusika, see on siis kas pärimusmuusika või, või rahvamuusika, nii oleme meened. Neid termineid kasutanud ja väga suuri vastuväiteid ei ole, nagu ütleme ametlike ringkondade poolt seni tulnud etno etnopõhimõtteliselt, tähendab, tähendab sedasama, kuigi noh, tähendab, etnos või, või ta on nagu jah. Ta on ka tegelikult rahvamuusika. Aga, aga väga palju on meedias, maailma meedias etnomuusikal hakatud mõistma. Minu arust on hakatud mõistma seda maailmamuusikat. Kuigi ja selle kohta on omaette inglisekeelne termin onu World Music või, või siis selle mingi alaliik näiteks New Yorgis või uue laine selline muusika. Nii et me käsitleme seda, see etno etno on põhimõtteliselt sama, aga me me lihtsalt ei kasutada tegelikult, teda võib võrrelda rahva- ja pärimusmuusikaga, aga ta on täpselt samamoodi, on ta, on ta võõrkeelne sõna, nii et ikka kõige õigem oleks öelda pärimusmuusika või rahvamuusika. Rahvamuusika on selles mõttes natuke ebatäpne, et et kõik ongi ju rahvamuusika. Kõik, mida rahvas teeb, rahvas laulab või, või mis, mis muusikat rahvas teeb, see ongi rahvamuusika ja selle kohta on klassikaline lause, mis liigub. Selle sedalaadi rahva arvutipostis on see, et et mis on rahvamuusika, kõik on rahvamuusika. Oled sa kunagi kuulnud lehma laulmas näiteks? Tegelikult on nii, et pärimusmuusika see suust suhu liikunud ilma autorita laul, et see on kõige täpsem termin minu arust. Kas sina käisid laulu-tantsupeol ja. Ma ei käinud, aga laulupeol käisin. Küsin vahelduseks sinu muljeid. Oo ei, väga ülev tunne oli. Ma olin küll, olin ka laulupeol teisel päeval kõige peredega, läksime sinna venna peredega ja ja, ja, ja, ja olime seal üleval muruplatsil sõprade, teiste endiste koorilauljate dirigentidega ja, ja praeguste muusikutega kõiki koos. Väga naljakas oli see tunne, et et ühtepidi oli mõnus olla seal platsi peal, aga, aga teistpidi oli kogu aeg tunne, et tegelikult peaks olema laval, et sellelt sellest peost nagu õige õiget aimu saada, selleks peaks olema ise laval, selleks on liiga palju käidud nendel laulupidudel ise laulmas. Et sa tunned nagu ennast kasutuna või, või kuidagi kõrvalejäetuna, sa ei ole nii väärtustatud kui sa kui sa, kui sa laval ei ole. Teiselt poolt jälle ma mäletan mingeid aegu, mingeid mingisuguseid koolinoorte laulupidusid ja isegi meestelaulu päevi kus, kus viimastes ridades olles oli ükskõik, kas sa laulad või laulab või kas seal keegi võtab õlut või ei võta või et et et selle koori rahva seas on ka igasugust inimest, igasuguseid inimesi, et mõni laulab innuga ja näeb ainult dirigent, mõni mõni näeb nagu sel aastal näha ekraanilt iseennast ja, ja tegeleb sellega. Ja et neid, neid inimesi on ka väga erisuguseid, aga kade oli küll. Tegelikult natuke selle lava laval olijate pärast. Aga muud muudest muljetest on ikka see, et et see, tulen jälle sinna tualeti juurde, tabasin ma, ma sättisin oma elukorralduse sellel päeval, nii et ma ei pidanud tualetti minema. Hoolitsesin selle eest varakult, et mitte hoolimata palavast päevast liiga palju ilmite ütleme, vett juua. Sest et ma sain aru, et daamide tualett ja oli oli olnud kohutava kohutava sabaga ja esinejad ja tean ka seda, et, et osad esinejad, daamid murdsid vägivägivaldsete meeste peldikusse, vabandage väljendust, võib meeste tualetti selleks, et nad peavad kohe lavale jõudma. Korraldusliku poole pealt midagi ei ole, ei ole mina see õige inimene, kes, kes ütleb, siin on kindlasti vastavaid projekti projekteerimisfirmasid, kes oskavad välja arvutada, mida siis tuleb teha selleks, et, et see pudelikael saaks lahendatud. Ja see toitlustuspool, mis, mis publikut puudutas siis siis minu ettepanek oleks isiklikult see, et see võiks sealt kõrvalt otsesele vahekäigu kõrval või no ütleme, nende mäe külgede pealt ära kaduda kuskile kaugemale platsil, et. Muidu oleme niikuinii metsavorst. Ja niikuinii liiga palju rahvast ja niikuinii on kitsas niimoodi liikumine, siis võiks sinna kõrvale platsile liikuda, seal oma ostud ära teha ja tagasi tulla platsile. Aga üldiselt oli tõesti ülev ja, ja absoluutselt presidendiga nõus härra presidendiga, et ei ole ta mingi moeasi, vaid et see on ka selle peo surm, kui ta muutuks moeasjaks. Et seni seni, kuni teda kaitseb mingisugune isegi Tilentatismi või, või, või sellise entusiasmi katus, seni ta elab nii kui nii kui ta päris professionaalseks. Ma saan aru küll, mida Rein Lang mõtleb oma oma laulusildade kogemusega ja et, et sellest võiks saada selline. Ühelt poolt arvab, et ma saan aru, et ta arvab, et sellest võiks saada kas professionaalne täisprofessionaalne, suur üritus või teiselt poolt võiks, ta on niisugune mõnus õllevõtmise koht olla selle, selle teise asjaga, ma pole üldse nõus, ma ei, ma ei ole kunagi nõus, et õllesummer laulupidu kokku panna, et on täiesti kaks ise asja. Ja kuigi õlu on suhteliselt kahjutu jook, on on viinauim suure suuremaidki rahvaid tegelikult lolliks jätnud, kui, kui eestlased meie oma miljoniga siin, nii et et mina näen, mina näen õllesummeri peale mõnusama mõnusa olemise ikkagi selget, selget. Joovastav joogi mahamüümise eesmärki ja, ja ükskõik, kui kultuurseks me selle teeme on see ikkagi otsene käega. Käed täis õlle Cannosid, selline pakkumine, tulge nüüd ja jooge, olge hästi mõistlikud, aga jooge nii palju kui jaksate. Olge hästi mõistlikud, olge hästi mõistlikud, aga ikkagi jooge. Et ma sellega ei ole sugugi nõus ja sellepärast mina hoiaksin, et kaks asja lahus. Eelmine aasta on eelmisel aastal see õllesummer ja õllesummeril toimunud laulupidu. See oli minu arust nagu nagu selles mõttes selline kvintessents halvas mõttes, et, et kõik koorid olid kokku ja laulsid ühiselt õllepruuli, et see, see on see rahvalaul, mida me siis oskame. Kui meil pea soe on, siis, siis me lõugama selle maha ja see on ka kõik, mida me siis oskame rahvalauludest. Et, aga ei, mulle meeldis kohutavalt käia seal laulupeol ja ma arvan, et lapsed said minu lapsed, kes, kes ei ole, ei ole väga palju käinud laulupidudel. Eriti Tallinnas ei ole nad käinud. Kuna ma elan Tartus põhiliselt, siis, siis nad said ka väiks elamuse, kuigi nad olid kohati jälle tüdinud, aga siis, kui jälle tuldi jälle hamburgeri kaja Coca-Colaga siis oli, siis oli jälle võimalus rahulikult muruplatsil istuda, ei kiputud kuhugi. Sellepärast ma sinu käest küsisingi laulupeomuljeid, et eksmeedia selle kliini välja lasi, kas ja mis. Ja eks meedia peab sellega end jälle kokku korjama, nii et väga hea on, kui inimesed ütlevad just nimelt ajakirjanduses välja oma arvamust inimesed, kes on muusikaga seotud ja annavad nii-öelda asjatundlikke hinnanguid. Aga meie tänane jutt on ju pärimusmuusika ja pärimusmuusika festival Viljandis, mis algab 22. neljapäeval. Kuulame vahelduseks jälle natuke muusikat. Kuulame Eerik Pekkarit mängimas ja nüüd võiks üks ilus lõõtspillivalss tulla. Huvitavamad esinejad seekordsel pärimusmuusika festivalil Viljandis, kes on Kohe ütlen Eesti omadest kindlasti näiteks siidise Saru, setud, ma arvan, need ei tüüta eestlasi kunagi ära. Loodan, et neid endid endid ka mitte setusid, siis. Kindlasti saab väga vahva olema Kihnu Veera esinemine Kihnu tantsudega selline pealkiri kontserdil Kihnu Veera ja Kihnu tantsud. Siis Kukerpillid, Kihnu tüdrukutega, selline kava, see võib väga, väga mõnus olla. Siis kindlasti Eesti omadest eesti esinejatest tuleks ära mainida selliseid kolm nime nagu Tseelia roose, kes on ise Viljandi rahvamuusika õppejõud tuule kann, kes on kandleõpetaja Tallinnas vanalinna, muusikahariduskolleegium, muusikamajas ja mitmel pool ja nemad mängivad veel peale kõige muu erinevate koosseisude, veel mängivad ka koos Robert Jürjendali kolmekesi nii-öelda, et laul, kannel ja kitarr. Et see on, see on juba möödunud aastal, oli vara varem on nad näidanud, et see võib väga mõnusaid kõlavärve seal kokku saada. Siis vanameistrid Kaarel Kilvet ja Tõnu Tamm tulevad, nad olid eelmisel aastal niimoodi põgusalt, täna, täna, siis tänavu päris omaettekavaga. Kuigi, ega nad nad ütlesid, et ega nad millegagi üllatanud. See on üks ühed ja samad enam-vähem laulud, mis neil on, aga neid on alati väga mõnus kuulata. Siis tulevad Tiit Kallaste, Villu Veski ja Madis Metsamart oma Põhjala saate häältega. Siin võiks lõputult öelda eestlasi ka tuks oma sõpradega esinema. Anzori Barkalajal sõpradega korsari tsükli. Oi, siin on palju nimesid, väikeste lõõtspillide ühinguid, untsakad ja kõik kõikvõimalikud tegijad, aga väljamaistest tahaks tahaks öelda. Üks tore asi on, sel aastal on see, et et väga palju tuleb Põhjamaade muusika rahvamuusikakõrgkoolidest, tuleb noori mängijaid ansamblit täna, nii et Soomest tuleb üks ansambel, junud on nimi, siis Rootsimaalt tuleb neid tükki tükki kaks eeteri, et meil ja siis on Taanist tuleb hoolataks ja, ja üks ansambel tuleb veel Norrast ka üks noorteansambel. Ja siis ja siis, kui päris nii-öelda maailmanimedest rääkida, siis kindlasti marjakala, kes on nuppakordioni mängija, oma ansambliga Alder kats, nemad on tõesti juba sellised üle üle ilma ja Ameerikas tuntud esinejad ja, ja Hoven Droven, mis on selline, kuidagi rootslastega on sattunud Rootsi selliste tuntud ansamblitega, et need on kõik sellised natuke rahvamuusika keevitajad olnud, et nii või sellise noh, tugeva elektrilise lisajõuga ansamblid olnud nii, nii karmorna, kes üle-eelmisel aastal oli kui Henning varna eelmisel aastal, kui, kui, siis nüüd Hoven Droven kes telereklaamis ka on näha, kuidas ta mängib. Mingid mingid jupid on seal näha? Jaa, Slobovoro tuleb juba teab vist kolmandat korda Soomest, kes mängib sellist Balkani muusikat, seitse, kuus seitsmendikud Actimaadi seitse kaheksandiku, selliseid keerulisi rütme ka suhteliselt elektriliselt ja siis üks väga vahva seltskond on Iirimaalt, Don Tree kus mängib väga vahva laulja kitarri ja mängib ka selliseid aafrika trumme sinna juurde. Ja siis flöödimängija laulja on juba on juba siin väga tuntud kuju, on, on Teeemmeffi, kes on palju Eestimaal siin Tallinnas ja Tartus esinenud ja on ka Viljandi festivali varem käinud. Nemad tulevad ansambliga Tree Iirimaalt ja eraldi muidugi peaks märkima Mordva seltskonda Toorama. Kes on noh, sellist väga ehedat, et ja lausa folkloristika lähenemist oma maa rahvamuusikale esindavad, see saab väga põnev kogemus olema. Ja, ja esmakordselt ollakse neile Pruusiast, pilisi on meeskvartett. Ma kujutan ette, kuidas kuidas naiste silmad särama löövad, sellist võimsat kaunist meeste hääl meestelaulu kuulates. Ja siis veel tuleb sõpru flixus, mis eelmisel aastal on Flandriast või õieti belgia maalt, aga, aga Flandria poole pealt nii-öelda või prantsuskeelsest Belgiast. Teda, neid luksust jäävad paljud juba. Aga see ongi meie põhimõte olnud, et mitte, mult on küsitud see, miks nii palju on neid esinejaid, kes eelmistel aastatel oli ka aga see on ka üks selle põhimõte olnud kogu aeg sellele festivalile. Et kui on sõpru, kes tahavad uuesti tulla pillimehi just ja rääkivate vaatajatest, et siis siis alati jalad uuesti teretulnud. Sest et sest alati on hea vaadata, kuhu nad aastaga on jõudnud, mis lugusid nad on juurde õppinud ja, ja et et nende päris suurte tuntud esinejatega on alati nii nagu nii nagu nii nagu kipub olema üldse nende üle maailma, et nad tulevad lennukiga ja lahkuvad kohe, et sellist ei ole võimalik istuda pärast laua taha. Vanasti oli õlleõu selleks heaks kohaks seal vana kolledži hoovi peal Viljandis kus sai maha istuda ja lihtsalt mängida, ilma kontserdit lihtsalt teineteisele mängida. Ja, ja teineteise lugusid õppida ja niisama olla õhtul tavaliselt need tuntud esinejad, neil on nii tihe programm, kas järgmisele festivalile, kas kaustiselt Viljandis, Viljandist, Falunisse või vastupidi Falonist kaustusele, kaudset Viljandisse või vahepeal on veel mingi Haabovide folk festival veel Soomes seal kuskil. Et neil on nii kiire, et need, need sõbrad, kes tahavad tulla nende alati, võtavad aega selleks natuke ja, ja siis niisama olla. Kujunebki omamoodi sõpruskond siis välja. No eks eks tegelikult vist nii on üle maailma, et tegelikult ühe ala inimesed ongi tegelikult sõpruskond, huumoritaju on enam-vähem sarnane, naljad on enam-vähem samad. Ma kujutan ette, kuidas pangajuhid täpselt samamoodi teineteist mõistavad poolelt sõnalt. Nii nagu pillimehed mõistavad poolelt naadilt, poolelt noodilt ja poolelt sõnalt ka poolelt naljalt aga, aga panna need omavahel näiteks sobima ei ole sugugi nii lihtne. Te ei ole sedamoodi üles ehitanud oma üritust, et üks peaesineja ja siis pudinaid ümber teil on kõik võrdsed võrdsete seas. Jah, sest et tegelikult on ju igale esinejale igale, igale igale kuulajale on oma, peaesineja kipub olema, ma arvan, et, et sõltub põlvkonnast ja sõltub, sõltub maitsest, sõltub seda, kas ta tahab kuulata ehedat rahvamuusikat või sellist autentsemat lähenemist või tahab ta kuulata just hästi sellist miksitud või või moodsaks tehtud või moodsate helidega, niiet et see on, see on väga erinev. Sophie Johnson, üks üks rootslanna, kes, kes Eestimaal elab ju pikka aega siin viiulit mängib ja tema tema lehe huvitav võrdluse välja toonud just meie ja Rootsi festivalide vahel on see, et või ütleme Viljandi ja Rootsi festivalide vahel, seal on just väga palju, mängitakse seal, tähendab, tekivad oma lemmikud, tähendab kõige, kuna sealsed peaesinejad on ka reeglina nii-öelda pillimängu võistluse võistumängimise võitjad. Et siis neil on nagu oma oma publik, oma oma. Tullakse nagu nende nimede peale. Et Eestimaal nagu seda ei ole, see on, see on kahtepidi, see ühtepidi on hea õieti ühtepidi on ta halb, see nagu ei, ei innusta nagu võib-olla oma tehnikast viimast välja panema ja nagu püüdma olla parim ja olla olla see number üks, siis kelle pärast tullakse. Aga teistpidi, teistpidi on ta hea, sest et tõesti nagu ma enne ütlesin, et igalühel on oma peaesineja ja paratamatult muidugi need need väljamaa suurnimed need Hoven, Droven kalaniemm ja Jeff luksus ja, ja kõik, kes nad on, eks need paratamatult kujunevad nagu nagu, nagu tõmbenumbriteks, aga sama selle eelmise aasta peaesineja Timme saari fantastiline Soome joigaja. Siiski siiski vist nii suurt rahvahulka ei tõmmanud kui väikeste lõõtspillide ühing, kuigi põhjused on nagu erinevad, et väikeste lõõtspillide ühing lihtsalt on, on möödunud aasta kippus seda näitama, et, et kõik, kõik viimased Viljandi jälle sõbrad olid sellele kontserdile kadunud, mis seal festivalil hästi kasulikega. Tore, et neid pileteid nii palju osteti, aga ootan, ootan, millal, millal väiksed lõõtspillid uuesti oma oma vähemalt korraks põiki oma alguse juurde teevad, kasvõi näiteks kolme lõõtsaga või kolme lõõtsa viiuliga või tulevad ükskord niukse korraks maa peale tagasi ja teeksid nihukest mõnusat muusikat, et see, ma ei oska seda isegi nimetusele meeletu tempokas tantsuks ja selline jämmi muusik ta ei ole isegi jah, võib-olla võib ka nii öelda, et selline selline. Hoilassaa mingil hetkel hetkeks taanduks ja, ja tuleks uuesti oma vanade aegade juurde, aga aga nad on nii vahvad, nagu nad praegu teevad ja sest et Marko Matvere jõudu ei jõua ära imestada. Läbi seinad võib minna oma oma häälega ja oma oma tahtmisega. Muide, eelmisel suvel oli üsna populaarne aga vene kollektiiv, ma mäletan, kuidas rahvas nautis Ja see oli kui ma nüüd selle kvartett Ural ja nemad olid tõesti väga head ja sel aastal me nagu läksime nagu Venemaast üle ja võtsime kohe oma hõimuveljed Mordvast. Me arvame vähemalt, et nad on meie hõimuveljed veel. Et venelasi meil see aasta ei ole, aga, aga me tahaksime järgmisel aastal küll. Võib-olla siitsamast Novgorodis on väga huvitavat noorte seltskondi, kes seal vabaõhumuuseumis teevad, aga teevad nagu väga sellise terve lähenemisega, mitte selline ei päris pesnebleski ja iga õige sellist ortodokssed noh, rahvaluulevärki väidet, et just selline elu elu on seal sees, et et mida, mida peab ütlema ka meie kõige paremate nende ja ka vanemate, meie selleaastaste esinejate kohta, Tsiidisuzarajat, setud, noh, et ükskõik, mis põlvkonnast on ükskõik, kui autentsed nad on, neil on alati kõva jõud sees ja kindlasti läheb samamoodi kadestamisväärne. Vaata nüüd sa ütlesidki tegelikult selle kõige tähtsamad sellel muusikal on jõud sees. Mitte alati, aga ei, alati alati ei ole, see on, sõltub sellest, kas, kas see, kes esineb, kas ta, kas music, kas see tähendab talle midagi, see muusika või noh, tähendab päriselt päris meie oma muusika, ta ei saa olla sellepärast, et me ei ole sellega koos kasvanud seal, nagu õpitud ikkagi on neist, kes on nagu vanaemaga või vanaisaga või kuskilt põlv-põlvest põlve selle pärimusliku saanud. Aga kelle jaoks ta midagi tähendab, kes on teda palju kuulanud ja palju mänginud, sellel hakkab mingisugune side sellega tekkima nende lauludega ja siis tuleb jõud ka, kui, kui sellel on mingi mängurõõm ja, ja ütlemise valu või rõõm või sõltub loost sees, et siis on tal jõud sees, sest seda võib ka täiesti tõesti muuseumieksponaadid lihtsalt maha laulda 80 rida epost ja, ja ta ei ütle ikkagi mitte midagi välja, välja arvatud see, et selline on meie rahvamuusika olnud, ütleme, 3000 aastat tagasi või 3000 aastat kuni praktiliselt siiamaani või möödunud sajandini. Et tal, tal ei pea alati jõudu sees olema, aga, aga Viljandis enamasti enamasti on, seal on ka igasugust, aga aga selle peab nüüd igaüks ise üles otsima ja tulema ikkagi veel kord ütlen, et kui on seda vanemat põlvkonda, siis siis kui ei ole jaksu nendele kontsertidele, piletit osta või, või ei tahagi kõike sedagi erinevate mürinat kuulata, siis Vaba laval tulge, näidake, kuidas asjad tegelikult teie arust peaksid käima, võtke oma akordion kaasa või lõõts kaasa, tulge mängige ise. Vot see see üleskutse on, muidugi ei ole üle Eesti kerge Viljandisse tulla, aga aga ega see raske kajale jah, no lõpuks võtke oma pojal või tütrel sabast kinni ja öelge, et olgu autoga seda olla ja tulgu liigudeid Viljandisse, et, et see, see, ma arvan, tasuks mõlemat pidi ära, et, et need noored, kes seal on koos, saaksid näha teid ja ja, ja vastupidi. Ja ei peapiletite pärast muretsema, kui tuled, siis saad. Jah, aga samas jälle võib ka need, kes, kes plaanib olla neli päeva järjest ja seal endale telklaagri püsti panna, sellele ikka on kõige mõistlikum ja absoluutselt kõige kõige mõttekam lasta ikkagi see festivalipass, mis praegu on 450 krooni, kui, kui ühe päeva pilet on reeglina 190 ja ja, ja, ja laupäeval on 200, sest et siis on nagu Neil seal kõige kallimad muusikud Maria kalaneemide, Hoven Droven ma ei, ei olegi see. Aga ma täpselt peast seda saab ka netist vaadata. Et, et igatahes on see festivalipass nagu mõttekas osta. Ma ei tea, kas, kas mul sobiv siin öelda nüüd, kus need festivali passi saab, eks seda igaüks saab ise vaadata, kus kus neid, kus need festivalil. Aga igas keskuses on olemas kohad, kus, Jah, Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis igalt poolt seda. Ja ajakirjanduses on loomulikult raam olemas. Nii et selles mõttes vaadake, vaadake, kui, kui huvitab, kogub ja, ja kindlasti muidugi veel kord tuletaks seda pillilaata meelde, et laupäeval pillilaat kella 12-st kuueni Viljandi muuseumi hoovis, et kui on tõesti seisma jäänud Pille seisma jäänud viiuleid tont teab, võib-olla on võib-olla kellelgi Stradivaarius kuskil aida seinal, et tooge, tooge ta müüge maha ja saab jälle keegi endale uue pilli, millega mängida, teeb korda. Lõõtsasid, oodatakse lõõtsa, mängijaid on hästi palju ja neid neid tahab veel juurde tulla, oleks ainult lõõtspille. Nii et kohtumiseni Viljandis 22.-st juulist 26. jaanuarini. No võib nii öelda, 26.-na läheb ta kindlasti välja, sina, kui sa oled rahvatantsu teinud, siis tule kohale ja näita ka, mismoodi tuleb siis tantsida. Ma võiks neid välja, ei julge anda ja miks ka mitte? Aitäh, Ants Johanson, kutsumast Viljandi pärimusmuusika festivali, seekord juba seitsmendat korda preisi pealik, nii on vist. Mina olen Terje Soots. Tänan kuulamast ja kohtume Viljandis.