Tere, mina olen maris Johannes. Oma teatrisaadetes oleme siiamaani juttu teinud riigiteatrist, sealsetest lavastustest ja probleemidest. Ka kriitikud jäid oma hooaja ülevaates traditsioonilise teatri raamidesse. Kuid 10 Kultuuriministeeriumit dotatsiooni saav nii-öelda päris teatri kõrval eksisteerib Eestis ka mitmeid alternatiivseid gruppe. Tänases saates saavad sõna noored inimesed VAT teatrist ja salong teatrist. Siit jätkab juba Neeme Korv Tartust. Tartu teatrielu alternatiivsest küljest teatakse vist küll väga vähe. Kui Lõuna-Eestis tuntaksegi ehk Tartu lasteteatrit, siis ülejäänud riigis jääb lasteteatri nimi kivist tundmatuks. Mis siis veel kõneldaoto teatrist või stuudioteatrist, Minerva või ülikooli draamastuudiost. Aga nagu näha, jõudsin mõne sekundi jooksul terve rea teatreid üles lugeda. See tähendab, et üksluine, loid Tartu teatrielu küll olla ei tohiks. Ja ega ta olegi. Iga nimetatud teater või stuudio on tegelikult omanäoline ettevõtmine. Ottoteater viljeleb näiteks pikemaajalisi projekte. Käesoleva hooaja algus on aga sealtpoolt pisut vaiksem olnud. Põhjuseks on ilmselt teatri eestvedajate siirdumine pealinnalavakunstikateedrisse. Stuudioteater Minerva on nagu nimigi, ütleb Lasteteater stuudio. Ilmselt on juba sel sügisel minervast mõtet pikemalt juttu tehasest, Peeter Volkonski on andnud nõusoleku seal üks lasteooper lavastada. Minerva teatrijuhid on aga info andmisega pisut kitsid olnud. Nii jääb minulgi see projekt lähemalt tutvustamata, kuid ehk edaspidi. Alljärgnevalt siirdume aga intervjuu juurde, kus minu vestluskaaslaseks on üks Tartu alternatiivse teatrimaailma praktikuid. Lasteteatri direktor Juhani püttsepp lasteteatri kohvikus aset leidnud jutuajamise sissejuhatuseks küsisin, kuidas piiritleda üldse Tartu teatrielu. Seal on kaks teatreid, kes selgelt erinevad, üks on siis Vanemuine, mida Sven Karja on nimetanud Tartu prod võiks siis on Tartu lasteteater, mis on munitsipaalette võtta, mida nimetanud offroad võiks ja siis on hulk teatreid, kes finantseerivad ennast teistel viisidel ja ka kes võiks siis olla off-Broadway lasteteatrifinantseerimine. Mida see tegelikult siis tähendab? Meil on ikkagi üpris korralik eelarve. Ja me võime lubada endale luksust, palgal hoida kahtekümmend viit inimest, kellest siis umbes poole moodustab näitlejate trupp. Ma tean, et Euroopas see on selline teater, suur haruldus, nagu on Tartu lasteteater seal tavaliselt ühe teatri suurus ei ületa nelja viit inimest kes siis peavad kõigega hakkama saama ja teised inimesed töötavad siis lepingute alusel konkreetse etenduse konkreetse teatri eriti tarvis. Näitlejad, kes teil palgal on, nad ei ole ju valdavalt siiski päris lavakast läbi käinud. Minu jaoks ei ole siin suurt küsimust. Ja minu arvates Eesti teatriajalugu on ka tulvil näitajaid väga headest näitlejatest, kes ei ole saanud nii-öelda meie tingimustes klassikalist haridust. Kõik lasteteater, näitlejad on pärit Jaan Toominga juhitud Vanemuises draamastuudiost. Ja nüüd selle publiku juurde. Me rääkisime siin juba sellest, õigemini sina rääkisid sellest, et kuidas Sven Karja jagab seda tähtu Teatri R. Aga kuidas publik seda jagab? Ma kardan, et enamuse tartlaste jaoks on ikkagi olemas Tartus üks teater võib olla tudengite jaoks on olemas fototeater lasteteatril ei ole sellist kindlad publikud, praegu tulijad on küllalt juhuslikud mõnede teatraalide jaoks tõesti võib-olla lasteteater kõrgub seal nii-öelda professionaalsuse, professionaalsuse piiri peal ja tõesti, see tekitab selliseid küsimusi, kuidas keegi seda võtab, mis toob vahe sisse nüüd, ütleme lasteteatri ja siis nende teiste, nende off teatrite vahel. Võib-olla siiski see, et lasteteater on repertuaari teata. Me mängime ikkagi ühte etendust, kui see läheb 40 50 60 korda. Off teatrites on mõnusam ja tablemida projekte, mis lähevad üks, kaks, kolm võib olla kuni 10 korda. Võib-olla selles on Surva. Kas praegu on optimaalne teatrite arv Tartus, ütleme niimoodi, et üks on siis teater ja teine on off teater ja siis need noh, need ülejäänud nende arv ehk võib-olla piiramatu, kuid ma usun, et tulevikus hakkavad riigi käest raha saama ka teised teatrid. Ma arvan, et neid oleks väga juurde tarvis Tartusse ja miks mitte finantseerida Rida väikeseid projekte kuivõrd palju lasteteater peab ennast reklaamima, kas see on üldse oluline, see tähendab see küsimus puudutab võib-olla seda publikukindlust või kas on kogu aeg sedasama publikest teid? Vaat ei ole. Tähendab, olemegi huvitavas olukorras, et lasteteater ju tegelikult puudub traditsioon. Näiteks, mis oluliselt toetab Vanemuises. Me oleme viis aastat vanad, aga aga see on ikka väga väikene vanus veel. Võib-olla kolmandik tartlastest üldse teab, et me olemas oleme ja ma usun, et asi iga aastaga paraneb meie nime, mis on mõneti probleeme tekitanud. Ei raatsime ka sellepärast muuta, et justkui me teeksime teater Odeoni, siis oleks selle praktiliselt nullist algamine publiku mõttes. Nii et me töötame iga etenduse jaoks eraldi, iga etendus tuleb reklaamida eraldi, mitte ei piisa sellest, et me laseme mängu kaua kuskil lehtedes raadiotes ette lugeda. Kui ikkagi tundub ja tundub vahel päris selgeks, teed publikut ei tule, siis peab midagi tegema. Kas jaotama tasuta kutseid tuttavatele, seda tuleb sageli teha? Viimasel ajal küll eriti mitte, et aga tähendab just sellega me nagu väldime, et kui ikkagi vähegi tundub, et asi on ohus, siis parem jätame selle ära. Sellised poolikud tegemised jätavad väga kehva tunde tegijatele ja nendele vähestele, kes kohale tulevad. Kuidas praktika näitab, kuidas te peate tihti oma repertuaari muutma ja kas üldse on siin olemas mingisugust sõltuvust? Jah, oleneb sellest, kas tükk on siis suuteline ringi rändama või mittetükid, mis on tehtud meie saali musta kasti tarvis, need muidugi vahetavad välja rutem, aga tükid, mis saavad ringi reisida ja millel on mingigi tagasiside positiivne, neid me mängime ikkagi poolteist aastat umbes, aga selliste suurte inimeste või täiskasvanute projektid on mõnikord tulnud kani 10 etenduse pealt ära lõpetada. Kuidas vaatavad riigiteatrid selliste teiste teatrite tekkimise peale? Kas nad üldse tunnevad mingit konkurentsi? Tähendab nii palju küll, et kui me teame olevat etenduse Photo teatris õhtul, siis me etendust oma majja planeerides katsume seda teha teisel või erineval ajal. Ma oleksin väga rõõmus, kui teatrit, teised teatrid Tartus tuleks mängima lasteteatrisaali ja ma oleks ise huvitatud teiste saalide ja teiste võimaluste kasutamisest Tartus. Ka näitlejate mõttes. Lasteteatril on seebiga, et inimesed on palju aastaid teinud oma keskel etendusi ja võõraid on trupis väga vähe. Ja enda kogemus näitab, et kui on trupis juba mõni inimene väljaspoolt, siis see mõjub väga soodsalt. Kas sa pidasid siin silmas, et ka Vanemuine võiks mõne sellise teie saali rohkemisel sobiva lavastuse seal? Kui Vanemuise lavastajatel liigub peas mõni musta kasti mõte, siis ma usun, et lasteteater on hea koht selleks. Eeskätt näiteks Ülo Vilimaa, kolme tooli teater või midagi taolist. Näiteks ma ei tunneks mingeid eelarvamusi, kasutades fototeatri näitlejaid oma tegemistes ja lasteteatri näitlejad teevad. Ta on teinud kaasa ja mis nad teevad ka tulevikus Vanemuise etendustes, nii et näitlejate professionaalsusest siin nagu suurt küsimust ei ole. Minu meelest Tallinnas on sellised tähtsad organisatsioonid nagu teatriliit ja näitlejate lavastajate liidud. Mismoodi need teie teatriga kokkupuute Sa oled väga lähedaselt, meie näitlejad on enamasti näitlejate liidu liikmed ja mina olen Eesti teatrijuhtide liidu liige ja me oleme ühinenud selle kollektiivlepinguga ja täidame seda lepingut, mis on sõlmitud teatrijuhtide liidu näitlejatel liidu vahel, milles sätestatakse näiteks näitlejate palgatingimused ja Enn Lillemets meie teatrist on siis näitlejate liidu juht juhatuses, aseesimees, siis sellist neid palgatingimusi on raske täita või kerge. Kerge, mis teatreid kammitseb, on ikkagi lavastusrahad, kunstnik ja ka lavastamine vabastamise lisatasu. Palkame suudame maksta küllalt formaalselt ühe väikse teatri kohta Tartus. Järgnevalt on mikrofoni hiie pluss ja Aare Toikka VAT teatrist. Mina nimetaksin Vapiaatrid praegu mitte riiklikuks kutseliseks väiketeatrit. Mina nimetaksin vaba trupiks kutseliseks vabadusele. Aga kellega te ennast võrdlete meie Eesti teatritest, kuhu teie ennast paigutaksite? Meil ei olegi Eestis ennast kuhugi paigutada, sellepärast et selliseid gruppe nagu on VAT teater noh, meil ei ole sellist traditsiooni ja selliste truppidele ei ole siin kandepinda. Selles mõttes me saame ennast võrrelda Põhjamaade sarnaste vabagruppidega. Et üks asi on muidugi mis, mis meid kõige kõige rohkem nendest nendest samadest Põhjamaade truppidest eristab või eraldab või, või kuidas seda täpselt nimetada on see, et Põhjamaades kui luuakse näiteks ütleme, kas väiketeater või vabatrupp siis temal on kohe ka õigus taotleda hakata taotlema riigi dotatsiooni. Nojah, see raha võib tulla kas läbi kultuurkapitali või? Või maakondade või linnade või siis kultuuriministeeriumi või siis nii-öelda haridusministeeriumi kooli ameti näiteks. Me hakkame ise kohe rahast rääkima, aga noh, see on sellepärast, et see on probleem, mis on probleemide probleem. Ja siis kuna meil on hetkel selline olukord, et teater on olnud aastaid ainult riigiteater, teater on olnud draamateater Endla noh, kõik need teada-tuntud, aga see, et noh, teater on tegelikult üks etendus või üks grupp inimesi, kes tahab koos olla koos mängida kui nad teevad oma tööd professionaalselt. Tasemel, siis on neil ja kui nad annavad või see on nende töö ja kui nad annavad väga palju etendusi või neil on vaatajaid. Me elame maailmas, kus sul on vaja mingit märki külge, see on tubli, vaat sellele anname, sellele ei anna noh, meil ikka ikkagi keegi jagamine kuskile, noh aga samas need alused, mille alusel jagada Praegu ongi küsimus selles, et, et noh, peale meie sündi on tekkinud ka noh, neid väiketeatrid märgatavalt rohkem. Aga neil puudub staatus Eesti riigis. Meil puudub niisuguse institutsiooni nagu teater, staatus, olgu ta siis ükskõik millise alajaotuse järgi on ta siis väike teater või vabatrupp, aga tal puudub seesama nimetus, näiteks hop teater on praegusel praeguses seisus mittetulundusühing VAT teater, see siis kätkeb endas niisugust esimest lauset sellest põhikirjast. Et me oleme kutseliste teatritegelaste vabatahtlik ühing, kes ei taotle tulu. Aga me ei ole ikkagi Eesti vabariigi seaduste järgi teater, kuna Eesti vabariigis puudub niisugune asi nagu teatriseadus, millel mina isiklikult näen mõtet, mis määraks ära, et on võimalik Eesti vabariigis luua, tead. Tere, probleem on ikkagi selles. Teater on ühiskonna osa, eks ole, Meil on oma väike Eesti ühiskond. Kuidas nähakse teatrit selles ühiskonnas, kas teater on teatrimaja või teater on üks etendus, kus inimesed saavad kokku ja seal tekib midagi, juhtub midagi. Mis asi see on, kas teatril on mingid eesmärgid, kas teater on kasvatusasutus või, või on teater meelelahutusasutus, tähendab, mis funktsioonid teatril on, miks see teater siin on, miks ta ära ei lähe vä, äkki ta tuleb, kas ta võib tulla või tohib ta ära lõppeda? Või peab ta kogu aeg olema või kuidas sellega on, tähendab, nii palju küsimusi on, need asjad ei ole selged, praegu on niimoodi, et ikkagi katsutakse säilitada seda, mis on. Meil on teater väga hea, nii palju teatreid on häid, etenduse sünnib ka muidugi muidugi sünnib. Aga miks ei võiks selles asjas olla Ohm liikumist, et selleks, et oleks püramiidi tipp, selleks peaks olema lihtsalt alus. Ja selleks ongi seadmeid, tipud, näljakassa selleks ongi seadustik, mis selle ära määrab. Või noh, Ma ei tea, seda võib ka kultuuripoliitikaks nimetada või teatripoliitikaks. Seda meil hetkel ei ole. Mis määraks ära ja teatri, kuid tegevuse, teatri kui institutsiooni, tema finantseerimise korra. Aga teie jaoks on teater praegu ära elamisviis või, või on see elustiil? Nii üks kui teine ega ega samas muidugi me oleme kõik põhikohaga VAT teatris tööl, eks. Aga ma ei oska öelda, mida äraelamiseks nimetada. Te elate ennast siiski nii-öelda näitemänguga ära oma tööga, mida te olete õppinud, olete kõik lõpetanud Pedagoogikaülikooli, kõik teevad oma erialast tööd ka kõrval ütleme, kuuldemänge ja, ja, ja kui ei, ma ütlen seda erialast tööd, seda teab, teeb ka riigiteatri näitleja ja, ja oma heast tahtest ja soovist teeme ka kõikjalt mujalt tööd, aga põhikoht on ikkagi muidugi kõikidele Watedril praegustele liikmetele. VAT teater, kus siis antakse regulaarselt etendusi ja, ja tehakse, tehakse teatritööd. Teil on tööd tajaid, seitse näitlejaid, neli lavastajaid üks, aga samal ajal on teil hämmastavalt suur etenduste arv, mida te olete andnud. See on peaaegu sama suur kui Estonial ja külastajaid on teil näiteks rohkem, kui on olnud eelmine aasta noorsooteatril. Võib-olla te kommenteeriksite neid? Neid arve või kuidas te jõuate, nii palju põhipublik ja põhietenduste hulga moodustavad üle Eesti kõikvõimalike diskoolides lasteaedades kultuurimajandis tehtud etendused ja kui sinna maa kohta juba üks teater kohale ei lähe, siis on loogiline, et tuuakse noh, nii palju kui see ka ponnistusi nõuaks, ka kõrvalt koolimajadest ja kõrvalt lasteaedadest lapsi. Nii et selles mõttes meie vaatajad on, on põhiliselt ikkagi maakondade lapsed ja sellest ka see suur vaatajate arv, sest need saalid on tõesti pungil täis kuigi praeguses seisus noh, kõikvõimalikud majanduskulud, mis on seotud üldse ringi rändamisega, riigiteatrid praegu loobuvad sellelt järjest ja järjest see nõuab oma omaette lisakulutusi ja, ja nii, et noh, ega selle selle etenduste hulgaga rikkaks ei saa. Kolm uuslavastust oli teil möödunud hooajal. Ja üks nendest oligi kolm Karukest siis üks ühe nimi oli muinasjutt vahvast, kingsepp, jukust, lahedakest Se oli ka selline muinaslugu, aga natuke õudukas ka. Ja siis oli üks projekt koos ansambel tunnetusüksuse küla kapelliga. See oli siis noortele ja täiskasvanu matele inimestele. Ja selle pealkiri oli eesti kosmos. Kaua te saate mängida oma lugusid, kui pikk on nende eluiga? No kolme karu on nüüd mängitud, ma ei tea, 150 korda igaks seda Jukut, me mängisime ka, seda on ligi 120 ja aga eesti kosmosega oli meil mitu 24 24 etendust. Järv on praegu selline etendus, meil, mida tegelikult me Eestis oleme mänginud vist neli korda. Etendusega me oleme väga palju ringi reisinud Norras, Rootsis, Poolas, Saksamaal ja skandaalile, aga miks on valitud selleks just laste auditoorium, kas see nišš oli hõivamata või, või on lihtsalt lastele parem mängida praeguses seisus, noh, nagu ma ütlesin, riigiteatrid reisivad suhteliselt vähe ringi, samamoodi ka Eesti riiklik ainuke riiklik nukuteater ja Eestimaa on piisavalt suur selleks, et jätkuks publikut ja lapsed on just see publik, keda peab õpetama Tamajja harjutama, teatris käima, et sellel samal suurel teatri riigiteatri, ükskõik kes ta siis ei ole, oleks tulevikus. Publik ilmselt suur osa on sellest see ka, et tõesti see nišš täitmata. Ja ka kindlasti see, et need esimesed etendused, mis me tegime, need publikule, meeldisid. Ja siis kohe varsti. Me leidsime sidemed välismaal ka just nende laste noorte kaatritega, jah, ja siis seal tekst juba sõbrahata, sattusime sellesse festivalide võrku sisse ja hiie sattus Kuubasse assitei kongressile. Tähendab, mis asi üldse on asi, tee on rahvusvaheline lastele ja noortele mängivad täiskasvanute professionaalsete ja poolprofessionaalsete teatrite rahvusvaheline ühendus. Kõikides maades, kus see organisatsioon normaalselt toimib, on igal kasvatajal igal õpetajal võimalus ehitada keskusesse, küsida nii selline lasteteater, mis etendusi ta mängib, millised on tema koordinaadid, kas ta on hea teater, missugune tähendab, mis laadida mängib? Palju seal on näitleja, jäid, millise dekoratsioonide tähendab asi. Eesti keskus peaks omama ka niisugust informatsiooni kõikide lasteteatrite kohta nii et teda organisatsiooni sisuliselt kartma tai maksaks. Meil on praegu üheksa liiget koos individuaalliikmetega. Samas on muidugi Eestis praegu väga palju niisuguseid troppe, kelle kohta mul puudub informatsioon, kes ei ole meiega ühendust võtnud. Palju te ise teate nendest teistest truppidest, kes teie kõrval tegutsevad? Tartu lasteteatrit ma tean siis ühte garaaži etendust, ma käisin vaatamas. Dajan Ahmet, Ovi, seda trummi olen telekast näinud. Aga noh, niimoodi ei ole, et oleksite ise kokku tulnud ja asja rääkinud, arutanud. Ei ole, Eesti on nii pisike, meil on neid nii vähe. No ja sellepärast ei ole ka sellel asjal nagu jõudu, ma ei tea, kas seda kunagi saabki tekkima. No mul on muidugi natukene rohkem seda ülevaadet, kuna me selle assid, leiga tegelen, aga, aga noh, mis nüüd ütleme meie, meie teatri eripära on tõesti see, et me anname regulaarselt etendusi, inimeste põhitöökohaks on teater, meil ei ole kindlaks määratud mingisugust riiklikku dotatsiooni, kõik on juhuslik, ühekordne abi, aitäh kõigile, kes on aidanud. Aga, aga noh, niisugust pidevat pidevalt abi ei ole. Noh, teised teised trupid antud antud seisus on enamus harrastusliku laadi, tullakse kokku, tehakse kas mingit projekti või siis või siis mingisuguse pikema perioodi peale tullakse kokku, antakse etendusi, aga noh, niisugused tähendab kogu teater on tööraamatuga tööl ja teebki seda, et ta teeb etendus ja, ja annab teatrietendusi. Vot niisugust niisugust asja teiste gruppide puhul ei ole muidugi, välja arvatud Tartu lasteteater, kes on aga ka Tartu linna mantli all natukene külgepidi, et nad saavad oma palgafondi sealt. Saate lõpuosa on Ahmetov, mänedžer, mendi truppide pärand. Stuudios on Alar pintsaar, Andres varustin ja Dajan Ahmetov. Aga meie, meie ooperistuudio tiidil, et antenn on eesmärk ja soov ja tahe on just teha, kust väikese koosseisuga kahe, kolme, nelja inimesega hakkama saada, selliseid vorme edasi arendada. Oleme teinud nagu kaks lavastust oleme teinud lastele, tahaks millegagi, ütleme, nakkuda suurematele inimestele või täiskasvanutele ka midagi teha. Plaanis on küll jah, Telemani thersulmaister, siis oleme mõtelnud ka bankeeri Madrikal komöödiale vanadusnõtrust ja siis on meil üks päris päris uus asi, millel ei ole veel ka ei ole, pretutega, on lihtsalt idee ja mõte. Ahmetov mänedžer momendi juures on ka üks teine trupp ja sellele on niuke tore nimi. Ja see on siis loominguline üksus, estraaditeater, muna ja sinna kuuluvad, noh, ma ei oskagi ütelda kuuluvat selgelt muidugi ta ei anna müütušis Ines Aru siis Erki Aule, Andres varustin, Alarbinzor, Venno, Loosaar ja meie klaverimängija Reet Kõiv. Ja, ja see munaloodis siis 15. mail suurel munamäel algas see sellest, et ta on nagu hakkas otsima, kes, kes kirjutaksid humoreski. Ja siis ta võttis nagu stuudio ja sealt nagu vist olema oli välja kasvanud. Tallinnas on üsna tihe pakkumine kõikvõimalike lavastuste ja, ja ka estraadinumbrite osas, kuidas te tunnetate seda konkurentsi seni tunne midagi, me oleme tugevamad ja mida arvati diletanteni? Kuidas saab, nii palju, kui mina tean, on selliseid lasteoopereid kui selliseid praktiliselt mitte üleüldse olnudki, ütleme kui Estonian teinud jah, suuri ütleme seal kevade ja, ja Pipi Pikksukk, aga lastele noh, tema on, tema on meie tulevik ja me peame kasvatama endale sellist publikut ka suurte teatris muusikateatris kasvõi. Ja, ja noh, on tehtud küll selliseid laulumänge, aga, aga meie eesmärk on ikkagi tutvustada lastele ooperit ja, ja püüame ka selle poole, et saaks lihtsalt klassikalist muusikat tutvustada, üldse, neil. Aga konkurentsi, noh tähendab, mina tunnen, et meie stuudium praegu muusika poole pealt ütleme lasteetendustest tugevaim Siin on konkreetselt räägitud juba dileta antennist ja on räägitud estraaditeatrist, muna, mis roll on sealjuures salong teatril? Dajan Ahmet? Salong teater on nagu meie statsionaarne lava seal nagu teatrinimetus, nagu on olemas teatri nimetus vonkraal. Trupp on tal hoopis teine, kui ta kasutab Jalakas ja, ja meil on nagu see on teatrinimetusega Piia trupp on ka selles mõttes sinna palgatud. Praegu on näiteks valjumise lörkeni kassi mängi seal mängivad luule Komissarov, Ines Aru, Silvia Laidla, Raimo Aas, Karmen Uibo kant ja, ja meie teatri näitlejad Kaarel laasta Värmo saar, nume, endised draamaprojekte saame selle alt välja vedada ja ta nagu meie väiketeatritele kaaslasena avalike etenduste võimalust. Ka palju teil üldse on kokku näitlejaid teie organisatsioonis või ühingus või kuidas seda nimetada? See on selline väga lahtine mõiste palju On teil näitlejaid, kui on vaja, ma võin mobiliseerida? 40 näitlejad, mind huvitab see, kas ja kui palju teil on palgalisi palgaline mõiste, on jälle, ma pean garanteerima, aga me oleme küllaltki kultuur on üldse õhu peale joonistatud ja siis enamasti ma püüan vähemalt just praegu ajada, sest eelmine aasta oli meil veel palgal ligi 10 inimest ja füüsiliselt on raske otsida sponsoreid, maksta palka, näitlejat. Õigem on niimoodi, et näitlejad teenib oma palga välja kui suur sponsorluse osa meie toodangust põhimõtteliselt enamus tähendab sponsori peale. Me toome etenduse välja ja väga, väga tihti on niimoodi etendust ekspluateerida, on kallis, tähendab, no ei ole täissaali ja me oleme näiteks saali välja üürinud ja transpordikulutused ja, ja ja me püüame jällegi leida sponsoreid, aga ekspluatatsiooni jälle tüüpiline näide, et me peame minema esinema neljandal novembril Narva linna ja, ja, ja nendel ei ole raha nii palju maksta ja meie poolt oleks natuke ülbe öelda, et ah kuid ei jaksa, siis minge kaugemale, aga, ja trupp on meil ka selline suurem või ainult transpordikulu ja me tuleme öösel võib-olla alles kell viis tagasi seal ja see on kõik nii vaevaline, aga nad tahavad ja keegi peab ka sinna minema esinema, nad on ise neid kutsunud, püüame organiseerida, et see kuidagigi tasuks ära. Et kõik juba transpordikulu on kuni üks meist koheselt teeme, et kell viis on Narva-Jõesuus meil kontsert ja, ja vaatame, võib-olla saame sinna tee peale veel mõned esinemised, nagu päev läbi esinemine, siis tähendab Meie väljasõidud on jälle odavamad selle tõttu, et me teeme tõesti kolm, neli etendust päevas. Vot siis tähendab, see transpordikulu kattub ja näitlejad teenivad ka mingi raha. Kolmandaks muidugi see esinemisrõõm, sest et meie ametiga rikkaks ei saa ja mida tähendab ühele teatrile oma maja. Aga see tähendab kõik, võtame siin ükskõik millise teatri on ta nüüdki garaaž või on ta nüüd Colombiina või andamineurra või on ta VAT teater? Sisuliselt on nad õhu peal, meid respekteeritakse teisiti, neid meiega suheldakse teisiti, me oleme tuuri pildis ja, ja me saame ennast alati näidata, kui meil tekib selleks vajadus. Siit tuleb teha järeldus, et selleks, et et sinuga arvestataks, selleks peab sul olema oma maja. Ja sisuliselt küll, sest et kes arvestab selle väikese trupiga neli inimest pluss administraator võib olla ja ja, ja no mis meil on, meil on kaks kohvrit, üks vaipakina põrandale panna, et erinevaid teatrikriitik ei tuleva, et omad ei tule mult intervjuud võtma. Aga kui ma olen need salong, teater, meil on teater ja te võite iga kord üle kontrollida, kas me valetame või räägime tõtt, kui me ütleme, et me oleme tugevamad, siis, siis noh, seda tõestab aeg. Kui palju te ise teate sellistest teistest? Nimetame neid alternatiivteatrit. Näiteks me jälgime neid päris hoolikalt, kui aus olla. Me küll käime väga tihti väga paljudel juhtudel üksteisest mööda koera, kas me ei tülitse, aga, aga ka, sest ma olen, ma isiklikult olen väga huvitatud, et me oleksime koos ja tugevad, aga millegipärast kukub niimoodi välja, sest me oleme tahtmatult konkurendid just selles väiketurul näiteks noh, ma väga hoolikalt jälgin teiste lasteteatrite piletihindasid, ma jälgin nende lõpeta duaari, mis siis, et ma ei näe, võib-olla isegi etendusegi vaatamas, aga võetud pusida turul. Ma pean olema oma konkurentidest tugevam ja ma pean olema oma konkurentidest odavam. Teiselt poolt on jälle teine oht, et ma võin keerata piletihinna kõrgeks. Aga siis avab tee tegelikult sellisele haltuura teatrile. Laste teatritel on põhiline ringkond, lasteaiad ja koolid ja, ja noh, oletame ma panen viis krooni pilet, siis ma olen teiste teatritega võrdselt. Ma tahan nendest tugevam olla, ma panen neli. Aga kui ma hoian neli, siis tähendab väikesed haltuurarühmitused on võimelised töötama veel odavamalt. Nad on võimelised töötama kahe kroonika ja, ja vot siin vaja balansseerida ja samas raiume väga-väga võimsalt riigiteatritele. Kui sealt oksa näiteks nukuteatripilet on üheksa krooni ja, ja siin on vajalik kuidagi püsida kuma kavaline üheksa krooni pileti siis on väga raske püsida turul. Ja samas on riigiteater muidugi noh, garanteeritud. Tal on palk, teda ta ei sõltu nii publikust, ta ei sõltu täis saalist. Teater, kas see on oma maja, aga mis siis, kui see puudub kas otsida sel juhul tuge seadustest kuulumisest rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja kust saada raha ajal, kui riigikassas jagusid ärigi teatritelegi? Need on probleemid, mis vaevavad väikeste alternatiiv truppide näitlejate meeli. Tänases saates rääkisime eelkõige lasteteatrite tegijatega sest neid on kõige rohkem, sest lastele on kõige kasulikum mängida, sest laste auditoorium on kõige suurem ja sellega majandab ennast ära. Millised on seejuures kunstikriteeriumid? See on juba omaette küsimus.