Tere hommikust, täna tahame rääkida möödunud hooajast teatris, kuigi uus hooaeg on just alanud pea igal pool, aga väike kokkuvõte ei tee mitte paha ja seetõttu oleme siia kutsunud kolm teatrikriitikud, need on Reet Neymar ajakirjas teater, muusika, kino, kes seal teatritoimetaja ja ühtlasi teatriajaloo õppejõud lavakunstikateedris Pille-Riin Purje töötab Eesti raadios kuuldemängude toimetajana ja Meelis kapsas on päevalehe kultuuriajakirjanik ja mina olen maris Johannes kes nad on siia kutsunud ja teen ettepaneku alustada tänast vestlust sellisel teemal, millised olid teie jaoks möödunud hooajal võib-olla kõige meeldivamad ja, ja kõige rohkem rõõmu toonud hetked teatris, millised olid need teie jaoks tipplavastused? Pillerin tipplavastused on väga kategooriline määrang selles mõttes, et siis peaks kohe kõik seal ideaalne, oleme, võib-olla kergem oleks leida head siit ja sealt, aga kui ma nüüd iseenda muljeid püüan mitte reastada, aga sõnastada, siis mis mulle meelde tuleb? Kindlasti Madis Kõivu filosoofi päev Draamateatris Priit Pedajase lavastuses eelkõige selle näidendi erilisus eesti dramaturgia, kuigi noh, see hakkab juba aktsiooniks saama. Madis kõivu näidendid on niisugused uus puhang või eriline kvaliteet, aga aga seda ta tõesti on ja siis muidugi lavastuse stiilsus, väljapeetus ja peategelaste toit. Roman Baskin, Ain Lutsepp. Ja noh, kogu selle näidendi ja lavastuse, mõttehaare või avarus mis ei ole ehk tavaline. Siis sümpaatsed on minu jaoks olnud kaks erinevat külalislavastaja lavastust Vanemuises üks on Andres Lepiku projekt Williamile. Ja teine on Mati Undi lavastus, Yvonne, Burgundia printsess, mõlemas ka mitmeid eredaid näitlejatöid. Mind on alati rõõmustanud see, kui on näha, et et mõni näitemäng on võetud repertuaari sellepärast, et on teatris sobiv näitlejale tähendab see, kui arvestatakse Nende näitlejatega, kes hetkel teatris on ja, ja, ja praegu loeb ette loomulikult see viimane kuu kui meie väikelinnade teatrid mängisid Tallinnas ja Ugala hiirtest ja inimestest Allan Noormetsa Roll lennina ja ja selles samas Mati Undi vanas Vanemuises üllatuste ajaliselt Rainaloo. Mati Unt on ikka nagu naisnäitlejate lavastaja avastaja olnud ja, ja, ja seekord siis välja käinud Raine loo kes rohkem seostub Jaan Toominga 70.-tega ja see vahepealne on nagu jäänud selles mõttes väärilise jätkutajan. Ja nüüd korraga. Või siis miks ka mitte need viimati nähtud prantsuse komöödia Pepsi, kus Laine Mägi, võib-olla see on minu subjektiivne kri uks, aga, aga no kõik tema varasemad rollid on mõjunud kuidagi Peipsil selles mõttes, et selline variant, et täielik välja pakkuv jahedus on löönud läbiga nendes rollides, kui on antud talle võimalus anda kaunima hingelist vähem kehaliku tüüpi mängida siis need, kus see amplituud tõesti sele pepsi mängimisel on kõik lubatud, ta saab selle välja elada korraga, loevad selja tagant läbi mingid soojemad ja lüürilisematoonid. No need, need olid nende külalislavastustega seotud need hooaja vältel. Võib-olla minu jaoks siiski Madiskolmetifitsiina Wulf, Madis Kalmet, kes minu meelest lavastajana lisandudes noorsooteatrisse püüdis ilmsesti ajada mingit oma liini ja nüüdse vürstinna Wolfi lugu, kus Raivo Trass ja ka Ülle olla taas jälle antud näitlejatele võimalus ja ja taaskord kinnitab mõte, et lavastaja on võimalus võita ainult sellest, kui kui ta töötab näitlejale Ma arvan, et häid näitlejatöid on üldse, kuna uuslavastusi on palju, siis on ka häid näitlejatöid palju ja ma olen kindel, et kõiki ei jõua me siin ära nimetada. Aga mis minule on jäänud hinge või kindlasti jäävad kauemaks, meelde? On tingimata. Liina Olmaruga hooaeg Vanemuises, sellepärast et selle algusesse jääb lavastus Emajõe ööbik Gunnar Süvalepa näidend Aivar Tommingas lavastuses, kus Liina Olmaruga koidule on mängitud väga siiralt ja hingestatult ja kaunilt ja siis mõnes mõttes teine äärmus, kuigi sisse elamiselt ehk sarnanegi aga väljendusvahenditelt ja rolli jooniselt ja kõigelt hoopis erinev ümberkehastumine on, siis ei voola hooaja lõpus nimiosa Yvonne, Burgundia printsess, siis Liina Olmaruga siis seal, kui veel korraks jääda Vanemuisesse, siis üks väga ere roll mis on ka oluline just selle poolest, et ta on näitleja jaoks uus kvaliteet või ta näitleja stampidest välja aidanud üks muusikaliroll, nimelt Oliveris Ülo vilimaa lavastuses Andres Dvinjaninov, Ifeigen mis oli üllatavalt pere ja samas sisukas ja soe ja särav muusikaliroll draama näitlejalt, siis kindlasti on see hooaeg olnud oluline Rein ojale. Just just tänu Kaarel Kilvet lavastustele eriti maestro-le, mis hooaja algul noorsooteatris välja tuli, kus Rein Oja nimiosas jõuab mingi uue sügavuseni või, või pääseb vabaks sellest mingist tahumatust ampluaa, mida ta ka ise on kurtnud, et see on talle nagu teenimatult peale pandud, siis nüüd see roll nõuab hoopis uut lähenemist ja kuusi varjundeid ja toone ja neid on väga huvitav jälgida. Ja noh, mingil moel siis jätkab seda tööd Rein Ojaga lavastus pärast pattulangemist. Sümpaatne on minu jaoks Katrin niilseni Tiina Endla lavastuses armastuse võimalikkusest vargamäel. Koos Aare Laanemetsa Indrekuga. Võib-olla ka sellepärast, et üldse Tiina liin Tammsaare romaanis on mulle alati väga hingelähedane olnud. Aga see on huvitav ja niisugune arenguline etenduste jooksul. Edasi areneb ja täiustub duett, mis ju tegelikult sai siis alguse Merle karusoo lavastuses täieline Eesti vabariik ja nüüd hoopis erinevas Raivo Adlase lavastuses jätkub siis Tiinale muidugi rohkem mänguruumi andes selles viiendas osas. Reet Neymar, neil on nagu tunduvalt pikem teatrivaatamiskogemus, kui ma pean aeg-ajalt. Mõtlema, et mille järgi me siis õieti valin oma eelistusi või mis mulle teatris meeldib või mis on kriteerium? Siis mina isiklikult jään, mis te olete ikka selle peale pidama, et mul on teatris huvitav siis, kui teater, see on üks tema võimalusi ja spetsiifikat ja ülesandeid. Kui tead, põrm teeb nähtavaks, elu tahud inimese siseilma, inimeste vahekorrad teeb nähtavaks selle, mis elus nähtav ei ole või mida elus varjatakse, mis elus on kaetud või milliste elus mööda tormame. Ja selles mõttes muidugi on minu jaoks võib-olla kõige üllatavam niisugune täiselamus tegelikult, et sealtkandist kuu nagu algul ei, ei vaatagi, hakkad ikka meistritest peale filosoofi päevast ja nii edasi, aga ma ütleksin, et see oli möödunud hooajast. Põud ja vihm, Põlva kihelkonna see üliõpilaste etendus, kus kogu ansambel oli käivitunud, nii et tegelikult hakkasid nägema ja aimama, et igal tegelasel oli midagi hinge taga, mida nagu peksti pelgalt lugedes nagu ei pruugigi tabada või taibata. Ja nii et vot see ühine hingus selles loos ta on nii läbi põimunud, et ma ei saa öelda, et oleks ainult Ingo Normeti kui lavastaja saavutus ja teisest küljest ei ole ta kindlasti ainult näitlejatel üksi jõukohane olnud. See oleks mõeldamatu ja, ja kindlasti ei ole nad selle võrra nüüd teistest paremad või hooaja parimad näitlejad. Aga, aga kohapeal istudes see etenduse avastamise mulje või, ning inimeste ja, ja ajaseose avastamise rõõmu oli niivõrd suur, et ma tõstaksin selle nüüd kõigis teete poole. Mis puudutab Philosophy päeva, siis muidugi on see hiilgav saavutus, aga Ma julgeksin öelda, et ta on just hiilgav saavutus. Selle poolest avaneb Roman Baskini Ain Lutsepp mängu kaudu ja Priit Pedajase suunamisel see inimmaailm selle filosoofilise teksti taga. Ma julgeksin isegi heita niisuguse väljakutsesaalitäitjale vaimustunud austaja et valetab see, kes ütleb, et ta saab sellest tekstist aru, seda järjepannu järjest sisuliselt jälgida, jälgida Tube ja ainus aimdus ja ainus lootus selle juures, et Pedajas seda teha tahab ja juba on olemas mingisugune tagatis või või niisugune garantii, et tal on mingi trump selle. Kõivu lahti muukimise tagataskus, ainus lootus oli, et Pedajas jälle suudab ta täita mingi atmosfääriga, mingite inimestevaheliste suhetega mis ei ole sellesse näidendis kuigi palju sisse kirjutatud. See kõik on juurde loodud, ta muidugi impulsi loonud sellest fantastilisest tekstist, sellest ideest, mis jälle kõivul on olnud. Aga tegelikult avastusetendusel või see, mis inimesi kaasa haarab, on tegelikult just see, et niivõrd raske metatasandi tekstiga saab mängida inimlikku inimest tema seisundit, tema suhet, asjadesse, omavahelist suhtlemist. Et see inimene selle teksti taga on niivõrd tugevasti olemas, ma ütleksin just eelkõige kahe peategelasena kütja selles mõttes täielik imetlus ja kummardus Roman Baskini-le ja Ain Lutsepp vale. Et noh, niisuguse tekstiga tehakse ära niisugune surmasõlm ja nii kummaline ja paradoksaalne, et seal, kus teised inimesed räägivad ja mina nõustun, et kõiv on dramaturgina toonud täiesti uue tasandi ja fenomeni eesti teatris. Samal ajal ma väidan, et see on saanud impulsi kõivu tekstist. Aga see, mis toimub etendusel, filosoofi päev, see on tegelikult see ime, mida suudab teater iseseisva kunstiliigile. On rõõm, kui, kui näitlejatel tekib see iseseisva kunsti lõht sõrmetesse ja, ja tekib niisugune mängulust tekib suhtlemine laval kui omaette reaalsuses ja, ja seda alati põnev vaadata. Ivana, Burgundia printsess oli niisugune etendus kus paljud inimesed, kes tulevad teatrisse nagu kirjanduse või no ütleme, teksti läbi sõnumit vastu võtma. Ütlesid pärast, et seleta ära see etendus mitte midagi aru ei saanud ja miks põnev oli Beatraalidel meil oli nii igav ja ma hakkasin mõtlema, et ta ei tule jah, need välja, see lugu võib-olla nende jaoks, kes võtavad sõna-sõnalt, kuulavad ainult tekstiteatris ja kes nagu ei ole harjunud lustima kaasa seda, seda näitleja improvisatsiooni, seda näitlejate omavahelist suhtlemist, seda elektrit, mis tekib vahetevahel noh, ütleme siis utreeritult liialdatult nagu ei millestki. See on üks kummaline etenduse ta tavaliselt nii-öelda normaalinimesele ei ole elamust jätnud ja, ja kõikide teatrientusiastidele, teatrihuvilistele, teatrikriitikutele, teistele näitlejatele, kes on olnud kas teatrimaailma seest või selle veerekese pealt, nagu meie on, on see olnud noh, niisugune väga elektriseeriv elamus. Tekib huvitav paralleel praegu, et Philosophy päeva tekst nagu raskevõitu ja Ivano tekst võõravõitu tähendab, et kas sellest võiks järeldada, et, et kuivõrd Ivano puhul tekkis normaalsete inimeste nõutus, et, et kas siis ei olnud see lavastuslik atmosfäär piisavalt haarav, nii nagu filosoofipäevas? Ei pea. Taas, aga nii ei arva. Seal on nagu hundilavastused, sagedasti on niisugune kummastunud atmosfääriga või niukene väänatud natukene tavareaalsusest välja ja sellist teatrit ei ole hulgal ajal Eestimaal palju olnud peale hundi enda lavastuste ja ja mulle tundub, et et võib-olla osa inimesi tahab tänapäeval elule adekvaatsemat atmosfääri või see ei pruugi tähendada halba teatrit. Ma arvan, et võetakse väga hästi vastu, Gertrud ja veel inimsuhete jälgimise koha pealt ei ole liiga väänatud, vaid on küllalt tavatunnetusele arusaadav või kontaktivõimeline Heda kaableria. Fersiin ja mul on võib-olla see äärmine piir, kui lihtsalt inimene seletab tavaarusaamistega, et no on üks niisugune metsik öö ja juhtub, aga ikkagi, mis nende kahe vahe. Ütles, et kas siis selle filosoofiapäeva puhul on nagu kokku Leplaslikult juba publik tuleb saali, et selle, selle Euroopa filosoofia tasemele nagunii ei küüni ja, ja jälgi mängu, aga et Ivanoson nagu teksti üsna argipäevane suhted ja, ja värk, mis peaks kõik olema nagu jälgitage, selge ja korraga ei ole, et lihtsalt see, et ühel hetkel inimene on nõus sellega, et ta jääb alla ja teisel hetkel ta nagu püüab kaasa tulla ja siis ei, ei saa jälile. Mõtleme nüüd selle peale, et Vilosoofi päev mängib väikeses saalis ja et oli kuulutatud, et ainult 10 korda, see tähendab, et kõik tõelised gurmaanid, fanaatikud, teatraalid jooksid kokku ja see oli teatri mõttes väga harjutatud publik ja Joona etendused läksid suures saalis kohe palju rohkem niisugust laiemat auditooriumit juures. Aga muidugi ma ei taha öelda, et filosoofi päev nüüd sel hooajal halvemini hakkab minema, siis arvestage sellega, et eksisteerib meie kitsas väikeses kultuuriruumis niisugune asi nagu ajakirjanduse tehtud sündmus, tähendab, kui kui on ikka öeldud, et ta on üleni hea siis inimesed lähevad selle usuga teatrisse, et see on hea ja kes siis tahab tunnistada, et ta ei saa tekstist aru. Üks asi on uskuda, et sa vaatad tarkade inimeste keskustelu filosoofi taevas ja oled nii-öelda kõrgesse seltskonda sattunud ja kuigi paljudest asjadest aru ei saa, aga ikka vaatad. Oo aga teine asi on, kui see lihtsalt aru ei saa, mis üldse seda ma jaa jaa, ei tohi kunagi muuseas unustada seda normaalse inimese tasandit, kes tahab siniseest aru saada ja tahaks veel hea meelega aru saada noh mingist selle tähendusest ühiskondlikus plaanis praegu ja, ja noh, nii-öelda otsib siis alle kooriaid, ütleme nii, mis see siis praegu tähendab? Too on olnud Ivano lavastusest, aga juttu ei ole olnud Williamile lavastusest, mis on vist üsna tähtis Vanemuises. Pillerin, sina oled seda näinud? Jah, ma olen Williamile lavastust tõesti päris mitu korda vaadanud ja ta on oluline valemuisele sellele trupile kindlasti, kes seal mängib, sest see on niisugune väga eheda mängu rõõmuga ja väga loominguliselt asjale lähenetud on selles lavastuses. Seda muidugi võimaldab juba see materjal, mis siis Margus Kasterpalu ja Andres Lepik on loonud Andres Lepiku projekti nime all ja on tõesti näha, et kogu see näitetrupp väga suure lustiga ja väga vabalt ja erksalt seda mängib ja mis veel on oluline, et etenduste käigus on see töö kogu aeg jätkunud lavastuse kallale. Kui alguses oli mõned detailid, mis, mis mind näiteks häirisid või mõned nüansid tekstis, mis nagu ei kuulunud sinna Shakespeari maailma, siis need on kuidagi väga täpselt sealt välja jäetud või väga täpselt on tunda, et töö on edasi käinud lavastuse kallal. Nii et kui kriitikast jooksis läbi seoses lavastusega armastus kolme apelsini vastu, niisugune väide, et igal teatril võiks olla see oma armastus kolme apelsini vastu, Sis Williamile Vanemuises on just see, kuigi ta on hoopis teine materjal ja ja ka teine laad, aga noh, selle mängurõõmu, selle käivitumise ja selle heleduse ja, ja elavdamise ja elevuse mõttes, ma arvan, see on sarnane nähtus selles mõttes. Aga kas sa näed ka näiteks selles koosluses Kasterpalu, Lepik ja teised ka mingit uut kvaliteeti või mingisugust teist lähenemist üldse nii-öelda teatritegemise? Jah, ma usun küll, tegelikult see ju, vaat ma ei ole nüüd kahjuks näinud nende lavastust Ugalas Krahv, Monte Cristo AT aga ka selles hooajas on minu meelest põhjust rääkida nende Carmenist, sest kuigi see esietendus varemgi on öösel, siis päriselu sai sisse see Karmen ikkagi sellel hooajal ja see, mismoodi ta on edasi arenenud, mismoodi näitlejad on seal kasvanud ja, ja mismoodi need rollid on elustunud. See on väga tähelepanu, väärne ja nii põnevat, nii elusat teatrit kui Carmen ei ole, mine ammu näinud. Aga see lähenemine üldse jah, teatritekstile just nimelt selles rõhuga sellele, et see materjal oleks teatripärane, oleks mänguline. Juba noh. Et dramaturgia sobituks teatrisse, see on väga hea vaistuga. Vaata Margus Kasterpalu, Londonis lepikul loodud. Ma tahan veel jätkata seda teemat, et näidendi kvaliteedist sõltub palju, aga samal ajal ei ole see seos nii otsene etenduse ja dramaturgiliselt teksti väärtuste vahel, nagu me mõnikord arvame. Siin nüüd oli kaks asja, kus ma tõin selle näite, et tekst on nagu väga elitaarne, aga etendus on, on käivitanud käivitunud inimlikul mingil suhtlemise tasandil. No aga me võime ka teistpidi võtta, et tekst võib olla hinnatud mingis mõttes madalamaks. Ja samal ajal on ta ikkagi andnud võimaluse näitlejale hakata rõõmuga midagi looma, hakata teatrit tegema, panna ennast proovile. Ja ma siin tooksin sellest hooajast, ütleme kaks näidet. Üks on söögituba mis on korduvalt öeldud, et on keskpärastes sketšidest kokku pandud aga selles komöödias, mis nad on teinud, mulle tundubki, et näitlejad lustivad seda tõeliselt ja mitte nii palju teksti. Jällegi, kuivõrd seda võimalust ilmuda iga viie minuti tagant uue inimesena. Ja see on lihtsalt nii-öelda noh, näitlejale korraga viie aasta shansid kätte mängitud viie aasta kaardid lauale ühel hetkel. Kuigi nad on selles mõttes arenduseta rollid, eks ole, nad on kõik ainult hetkeks välgatavad. Aga, aga ta saab, ta saab proovida neid erinevaid inimesi. Ja mulle tundub, et kui näiteks kolme krooni ooperis Kuulsa trolli nimekad trolli väitsa Mäkid mängib Üllar Saaremäe isegi juba mingist Stambis siis, siis talle on selles hooajas palju kasulikum olnud need sutsu seal söögitoas, kus ta ilmub iga kord uuena enda kohta täiesti mingeid uusi asju, proovides oma oma värskes noores lava karjääris alles kompamas uusi varusid ja nii et, et selles mõttes on niisugune asi võimalik ja et tekstist lahku minnes mingisugune puhtteatri fenomen. Ja, ja on võimalik ka noh üsna tavalise meelelahutustüki peal, seesama pepsi fenomen kui inimene satub tegelikult mingisuguse niisuguse ülesande peale niisuguse võimaluse peale ma mõtlen jah, seda Laine Mägi, kus ta saab teha seda, mida ta oskab, see, mis talle sobib, see ütleme, milleks ta loodud on, siis äkki selgub, et tal on jah, kümneile ärme veel seal taga, ta on kõigeks äkki võimeline ja, ja ma mõtlen, et me ei tohi teinekord ka neid meelelahutustükke sugugi Downide muidu jääb mulje, et nad lihtsalt ei armasta teatris naerda. Aga, aga aeg-ajalt, kui ta toob kaasa mingi loomingulise võidu, siis miks mitte ka niisugused komöödiad. Nii et, et kokkuvõttes ma vaatan, et, et minu edetabelis kipuksis sellel hooajal siis Laine Mägi parimate naisnäitlejate, Rita ühe ainsa meelelahutustüki ettekandmisega. See on professionaalne seal lustiks vaadata. Nendes lavastustes, mille puhul võib-olla kriitikud on natuke piinlik saalis olla või kui tema nii-öelda punane lamp hakkab põlema, et midagi midagi on nagu valesti. No üks kuna ta nüüd viimati nähtud, siis ta on eredalt meeles seoses külalisetendustega Tallinnasse Ugala lavastus kolme krooni. Vladislav Koržetsi versioon siis Brehti kolmekrossiooperist, mis seal tõesti mannetult välja kukkunud ja ega vist nii piinlik ei olegi tükk aega vaadata olnud. Aga ma arvan, et kõik need puudused algavad tõesti juba tekstist selle teksti lamedusest ja ja selle idee kehvast teostamisest, Brehvi näidend siia Eesti oludesse tänasesse üle tuua, kui see oleks tehtud täpselt ja vaimukalt ja peenelt, siis see oleks ju hea mõte olnud, aga ta on kahjuks tehtud üsna labaselt ja selles mõttes on kahju näitetrupist, et ta seda ülesannet niimoodi hambad ristis peab täitma ja Kalju Komissarov on Jahju teinud alati niisugust erksat teravat sotsiaalset teatrit ja tundub, et see peaks puhtalt tema rida olema. Aga ma ei oska öelda, kas on selles liinis temalgi mingi väsimus peale tulnud või sellepärast et kui ma vaatasin ka, kasvõi nukuteatri suveõues, seitsmeteistkümnes lend mängis kuningliku armujahti Komissarovi lavastuses siis seal ja ka kolme krooni ooperis on juba näha niisuguseid võtteid, mis, mis tulevad meelde vendadest Lautenzakidest või keiser eero eraelust ja, ja kõik nagu kordub, aga, aga lahjemal ja ja vesise pal tasandil, nii et tundub nagu, et Komissarov võiks hetkeks hoopis stiili muuta või teha midagi klassikalisemalt või sügavamat. Et ehk ehk on see ring ennast ammendanud ja uue, uue tasandi jaoks ei ole aeg veel küps. Me oleme suutnud vältida niisuguseid etendusi, kus mul oleks talumatult piinlik, aga on küll olnud. Tüütu on olnud töötu ja ja oled tõepoolest täpselt nii nagu nagu maris küsis, et kas on olnud niisuguseid etendusi, kus mõtled, et midagi on valesti. Ja, ja niisuguseid asju kohta pikka, kui hakatanu uhketest nimedest peale siis siis minul oli, tundus midagi olevat juba valesti ja tüütu. Teisel tunnil Merlini liistudest tähendab esile vastaseks kuulutatud Pedajase suur lavastusel, muidugi ta nüüd pidi teda sügiseks ümber tegema ei pea olematuks näiteks seal suurepärast rolli luts, palun. Ma arvan, et Merlini roll on, on niisugune elulukku kuuluv roll, samal ajal kui ämbliknaise suudlus, ma arvan, et nonii, oodatud, kui oli Krjukov ja Lutsepp. Ma arvan, et mõlema eluloost ta pikapeale see lugu taandub. Siiski ütleme eluloos esimese 10 rolli edurivis kunagi välja. Tähendab, ma ütleks selle Merlini puhul selle mõtte veel üle, et siingi on see rõõm tehnilist laadi, kõige rohkem see, et oli üks neljast Cramo teatrilavastajast, kes julges ja tahtis võtta kogu meie esindussõnateatritrupi ja sellega sellise suure töö teha. Selle rõõmuga on võimalik nii mõnestki asjast läbi sõrmede vaadata. Minu meelest. Aga kus nüüd midagi minu meelest noh, midagi sisulisemat viltu oli, aga ma ei oska öelda, mis asi, ma olen juba mitu päeva mõelnud, mis asi oli Pärnu teatri äärmustes valesti. Kui seal oleks tehtud võib-olla mingi klassikalise õuduka, nagu neid tuhandeid Ameerika professionaalid filmis on teinud siis miks mitte, aga teatris praegu ta ei kandnud välja ei mingit soki või julmuse teatrit, selleks oli ta liiga olustikuline ja, ja ja samas ei tekkinud seal ka mingisuguseid tegelasi või karaktereid, lihtsalt lõpuks jäi, jäi hüüumärgiga lause, kuidas toimid sina, kui sul selline olukord peaks tekkima? Siinkohal tuleb kriitikute jutt katkestada, sest saade hakkab kohe otsa saama. Täna rääkisime rohkem konkreetsetest lavastustest ja näitlejatöödest ja üldistamisrõõmu jätame teatri muusika kino tarvis. Aga on veel üks teema, millest ei saa täna ei üle ega ümber ja nimelt see on see, kuidas orienteeruda uuslavastustes ja see on tõeliseks probleemiks nii teatrivaatajatele kui ka kriitikutele. Siinkohal jätkab Reet Neymar nii-öelda Laaspatnud liist. Situatsioon on nüüd muutunud küll ja kas teatrid seda veel teadvustavad väga või ei, on see, et kuidas endast teatab ja seal täiesti probleem, kui ajakirjanduse poolt vaadata, eks ole. Ja kõige suurem mõistatus minul Eesti teatripildis on tegelikult nüüd juba aasta olnud, Pärnu Endla päevalehed on hakanud palju rohkem teatriarvustusi andma aga see ei kehti Pärnu puhul, sest Pärnut on vähe nähtud. Pärnu ei ole ennast reklaamiga kuidagi osavasti orbiiti toonud. Pärnu ei ole Tallinnas käinud, kus töötab suurem jagu kriitikuid. Peaaegu terve aasta ei esinenud Tallinnas. Ja nüüd, kui nad lõpuks tulid, siis oli ju väga vähe lehtedes reklaami, seda noh, enda teatamist me tuleme, me tuleme üle hulga aja ja vaadake, mille poolest me erineme teistest. Aga saalid jäid tühjemaks, kui olid Ugala Vanemuisel, tähendab juba niisama inertsist paljas tulemine ei, ei tööta, ei aita. See Põhimõte, et äkki on mingi teater, noh, Rakverega oli see aastaid vahepeal juba. Et mingi teater on nagu kriitikute vaateväljast väljas, et hooaja lõpul nenditakse, et paljud kolleegid ei ole näinud seda või teist teatrit siis see, ma alati rõhutan teatrit, pealegi selle peale solvuvad, et see ei ole ju vandi, nagu see oli ju kokku lepitud paljude vaatleja, kõige kriitikute toimetajate poolt. Tähendab, kui see tekib spontaanselt, stiihiliselt, siis see on märk signaalteatrile, et Me oleme orbiidist väljas, meie vastu ei tunta millegipärast huvi. Kas me oleme teatanud endast piisavalt. Ja samas noh, minu jaoks on nii-öelda imeteldav ja niuke positiivne näide sellest väljapakkumisest on olnud just seesama filosoofi päev. Eelne mängib, mida Pedajas lavastas selle asja ümber väljaspool sedasama laastust oli, oli juba selline, mis tekitas seda kõmu. Kõhuno vot selgub, et saab ka väga raskele filosoofilisele lavastusele või ütleme niisugusele elitaar teatrinähtusele viisakalt reklaami enne teha või intrigeerivat, oleneb, mis tasandil intrigeerida, eks ole. Nii et, et see ei ole ka liiga madal mängse reklaam.