Tere, kena jaanipäeva hommikut, mina olen maris Johannes ja kutsun teid kuulama teatrisaadet. Meie tänane teema on raadio jaoks veidi ebamugav. Pigem nõuaks televisioonivahendeid. Nimelt räägime teatrikunstnikega nende töödest sellest kui iseseisev saabuv võib-olla kunstnik, kuivõrd sõltub lavastajast ja kuivõrd tema püüdlused leiavad hindajate vaatajate seas mõistmist. Meie jutt on kindlasti huvitavam jälgida, nendel, kellel jutuks tulevad lavastused, on Endel ära nähtud. Aga kuna on ikkagi jaanipäev, siis palusin kunstnikel fantaseerida, kuidas nad lahendaksid laval jaanitule stseeni, mida olen nimetanud. Libahundiga mitu korda kokku puutunud, kus on ta selgelt Kitzbergi ju kohe ära ära küsitud, et ta peab olema. Ja poodi tuleb teha. Et kõik oleneb ikkagi olukorrast, kus on see siis laval või minu jaoks oli üks huvitavamaid Jaani hommikul oli mitmes Lence võib-olla kus lõpetas Maria klient ka Elle Kull ja ja Jüri Aarma ja nende diplomitöö, üks paljudest oli seesama libahunt, lavastas jällegi Mikk Mikiver ja see oli kõikide kööki kõige kõrgemal seal tornis. Teie vist käisite lasteaias siis ja, ja, ja see oli, seal oli üksainus käsk, oli seal käidu see, see niisugune aken läbi korruste ja Me lasime veidikene suitsu, seda vastikut tossu, mis, mis haiseb ka paraku nüüd sealt kesketelt Actav sellest avaldusest tuli veidikene suitsu ja, ja valgusega ta seal olid mõned mõned ehtsad Gazett, aga ümberringi olid ainult kivid. Ja see oli fantastiline, meeleolu tekkis, mitte ainult minul sealt noh, eks ta on ikkagi osavusest ja sellest mõttest, mis tuleta. Tuleingel on ju üsna osavalt kasutanud ja. Nojah, ma teangi umbes, kuidas Priit Pedajas seda teeks. Temale oleks tähtsad tegelased, kes nagu peegeldaksid seda jõhkrust vastuvõtjal, et inimesed linanite tuld vaid vaid seda, kuidas inimesed tuld vaatavad. Tähendab, tuld ennast ei paistaks ja siis oleks nagu kusagil peaks olema mainitud, et tuli on ja siis inimesed vaatavad Pedajas, aga kas sina ikkagi teeks lõkke välja või nagu ei, tuld vaja siis? Ikka suur. Siis ikka tuleb ehme, tuli suur teha. Liina, mis sina teeksid tulega? Ja mina siis kunst kamina. Hõbepaberist leegid. Paberiga endasid. Teine variant oleks ka ventilaator, ventilaator paistaks leegid, oleks. Snike on olemas lõkke tulekesel, aga meil on ju Liina suurepärane kogemus, tule tegemisest. Viimane mälestus oli möödunud jaanipäeva. Tsirk kulus suur ettevõtmine. Ja lõppes tema tõesti jaanitulega, mis ei olnud küll meie tehtud, aga meie etenduse lõpuks sobis suurepäraselt. Pühajärve ääres. Ja nüüd on küll viimane aeg nende naisbüromaanidega tuttavaks saada. Mina olen Liina Keevallik ja mina olen veel üliõpilane. Ja oma töödest ma võin rääkida Neeme Kuninga avastustest. Siinses Grayst superstaare uuringu Ma olen end üksinda, aga koostöös Reili Artiga ja samamoodi koostööd Londoni balletiga. Peti teema, mis oli mu viimane etendus Estonia talveaias. Minu nimi on Pille Jänes. Ja ma töötan momendil Eesti Draamateatri peakunstnikuna. Viimastest töödest võiks vast mainida tule inglit. Filosoofi päeva ja momendil töötan Merliniga. Priit Pedajase lavastusena. Minu nimi on Aime Unt ja teatrikunstnikuna olen ma praegu vabakunstnik ja ja kuna ma eluaeg olen pidanud olema teatrites peakunstniku koha peal, siis mul on nüüd pikk paus, need ma isegi viimast tööd ma. Ma ei, ma ei mäletagi, mis ma niisugust huvitavat tööd tegin, kas maetud laps teil. Ja ka see ei ole jah, vaat huvitav oli maetud laps ja, ja Liinaga sinuga koos isegi selle õigus, küll aga, aga, aga. See on selja taga, joonuneb üsna ruttu ja siiski ei saa kiusatusele vastu panna, et, et kui on huvitav pakkumine, ma võtan vastu ja nüüd on. Nüüd on Ülo Vilimaa Vanemuises krati, mis sügisel esietendus, siis ma ütlesin Krattile käe ja noorsooteater teeb ja Jaanus Rauma lavastab Rocco ja tema vennad, vaatame, mis sealt tuleb. Aime Unt, teie olete ka nende kahe noore daami õpetaja Anni. Noh, ja õpetaja, no me oleme kõik ühes koolis käinud ja hetkel mult põhitöökohtade poolest on ülikoolis ja, ja sellest sügisest me siis iseseisvumine, et on nimetame seda siis lavastuskunstnike kateedrid, siiamaale on meie tool olnud siis maalikateedri juures masin julgen küll päris kindlalt öelda, et see eriala on nii hakitud või noh, hull öelda, aga eks ta on mihukene fassaadi kunst või see, mis saali paistab, see, mis selja taga on lava poole ja ja meil on nii tohutult palju asju vaja teada, et koolis jõuame ainult avada need uksed või aknad ei taha, see asi on ka veel see ajalugu, kunstiajalugu ja kostüümiajalugu ja kombed ja muud stiilid, mida, mida ei jõua ühese meistriga ju ära pidanud, nüüd me õpime ju eluaeg ja tegelik õpetaja, ma usun eriti selle tehnilise poole pealt, on ikkagi teater ise ja töö. Kas me saame rääkida praegu Eesti teatrikunstnike seas ka mingitest põlvkondadest või olete te tundnud kõik siia üsna järjepidevalt ja mõtled üsna ühtemoodi? Vaat, see on nüüd hea küsimus väga kombeks öelda põlvkonna õigemini koolkonna kohta. Mina möödunud suvel tundsin seda vist esimest korda, nii teravalt oli seesama tsirkus, kus oli kunstnike töökoormus, oli ma ei tea, mitu tonni ja tõepoolest piisas öelda, et mine sinna ja tee seda. Ja ta teadis, teadis, mida teha ja kuidas teha ja, ja oskas selle asja iseseisvalt ära lõpetada ja ma tundsin seda, mis tähendab üks kool. Et ei ole vaja lahti rääkida seda, et kas lõkketuli teha nüüd hõbepaberist või kuidagi muud moodi, et see on päris päris väärt tunne, näiteks ma ütleks selle jutu juurde minu põlvkond siis, ütleme, Ingrid Agur ja ta on eluaeg on töötanud Viljandi Ugalas. Ja kõik tähendab tema kolleegid Me teadsime inglit, Ingrid ja kui kohutavalt raske töö tal on ja ta teostas ju kõik ise suurest ja ja see kõik oli, jäi ja ta oli tubli. No ja järsku hakkas nimi kerkima, et on, tulid mingid vabariigi preemiad ja tähelepanuavaldused ja ümbrikud, Ingrid Agur. Aga rida, kas koos tegema, Jaan Tooming aga tulid need rahva sõjade huvitavad lavastused juugalaseks. Ja ja selle juurde, vot ongi see põlvkonna probleem või kõik on suhteline, eks ole, et et see teadmine, Ingrid Agur on eluaeg olnud väga hea kunstnik, aga teda ei ole suudetud kasutada nõnda, nii nagu ta avanes. Tema võrratu juudid ju, ja kõik see, et see, see koostöö ja jälle see, see mõte, kaastus, mida lavastaja temas leidis või või õigemini Ingrit leidis lavastaja endale. Aga see pikk periood, kui oli ka toredad lavastajad, aga oli niisugune üsna alustikuline lava ei tohi vist niimoodi öelda või mõelda, aga mul on aeg-ajalt küll kahju, et et Ingridi, see parim loomeperiood vaid see on noh, üsna üheülbaline või hall olnud. Ja, ja noh, siin ongi see põlvkondade vahe võib-olla, ja koolkondade vahe või kui sa oled ikkagi hea kunstniku hea lavastaja, siis sa oled nagu ajatu. Aga üldse kunstniku ja lavastaja suhe praegu lavastaja paneb nagu idee paika, aga kuivõrd on kunstnik seal kõrval looja kuivõrd tema saab välja pakkuda omi ideid, võidab ja puhtalt lähtuma sellest lavastaja seisukohast. Kuivõrd teie näiteks olete pille saanud need teha? See oleneb nii, nii etendusest enesest tähendab tükist kuivõrd lavastajast ka mõned lavastaja dikteerivad täiesti üks ühele, mis peab laval olema, tekib lihtsalt küsimus, üldse kunstnik on vaja, oled sa töötanud mõne niisuguse lavastajaga oleva pall, kuigi ma pean ütlema, et nooremad lavastajad on küll võrdlemisi vabad sellest vabad, millest tikaadist? Jah, nad nagu, nagu võtavad kunstniku rohkem loojana või kaasloojana. Vaat seesama koostööküsimus, mis, mis noorte lavastajatega on natukene erinev võib-olla kui, kui vanema põlvkonnaga, kes on noh, lihtsalt teisest sotsiaalsest foonist jagu kontekst toonud. Et Me püüame koolid natukene ühendada ja kokku viia, aga no vägisi ei sunni ka midagi ja ja nõnda, et meie üliõpilased kunstitudengid tunneks, et peale nende töö on laval ka näitleja ja vastupidi, näitlejad seal toompeal tajuks, et kunstnik tuleb talle appi oma ideedega, hakkab teda toetama tema, tema rollijad, seda, seda tervikut. Et oleks vastastikune usaldus ja, ja respekteerige teise loojat. Võib-olla sa räägid veidi nendest väikestest kursusetöödest, nad on ju esietendunud ka või etendunud kraalidaatri, seal jagus. Osad on need lavakunstikateedri noored lavastajad, veetis kuus lavastajat vastu viimati nendel on nagu ka samamoodi, iga semester on oma meistritöö jäänud lavastuse tegema ja selleks loomulikult täiesti ideaalne koostöö variant meie jaoks. Ja niiviisi üritasimegi nendega niimoodi koos teha nüüd igal aastal oma kunstniku ja aga mina just mõtlesin selle peale, et et see nii kummaline. Et just rääkisite siin, et noorte lavastajatega noored lavastajad nagu vabamad ja aga need päris noortel on vahest raske. Et ma nagu tundsin küll, noh, selgelt nagu kardavad, et kardavad, et kunstnikul on mingid, äkki tuleb mingite ideedega jälle. Muidugi. Tuleb mõni mõte, et La La kontseptsioon täitsa sassi minna. Kuidagi nii. Et, et jaht vananeb tooli ja pildi seinale Ongi v ma ei tea. Seal on juba leidnud on nagu kokku saanud sellised paarid juba peaaegu kes teevad, nende läheb nagu paremini algusele. Käisin oma koolis kokku aegagi. Ei. Keegi ei luba midagi lavale panna. Ahaa, ma nägin seda ette ja. Tunnistan tõeselt, et noh, siis kooliõpetajana pigistasin silmad kinni, ma teadsin küll, et meil on väga raske, sest oma mõtet lavastajale on ju erakordselt kallis, kui ta tuleb ja tuleb kõrval keegi jõud, kes hakkab noh, oma vahenditega seda. Ühel kaunistama sisse ruudust A ruutu B-süsteem, mis on endal nagu tragid läbi mõeldud, läheb ju aia taha. Aga seda ongi vaja tõestada. Järgmine, ja järgmine on võib-olla veel huvitavam, et siis selle kogemusega tollasele esimese juurde. Mina võin nüüd uhkelt ja ülbelt öelda, mul on need kukerpallid tehtud või õigemini, minul need kunstnikuna on küll vedanud, et ma olen enamuse oma tööd teinud väga huvitavate lavastajatega ja võib-olla kõige rohkem pikiveriga, kellel on eriline ruumitunnetus ja taju. Ja, ja ja noh, see on kunstnikul ikka väga suur õnn, et ta kahtlemata on omad soovida oma nägemus, aga mitte iial ei ole, ma ei mäleta küll Mikko teatas kunagi, et ta oleks tellinud sind boks või siin peab aken olema tar, rääkinud omas keeles või, või nihukeses meeleolus võib-olla taju oma oma tajusuguse loaga, aga see sünnib ikkagi koos. Aga ma olen ka täheldanud tõepoolest lavastajatega, kes tõesti ütleb, et siin on siin ja seinas on kaks ust ja ja see on juba käsitöö, seda seda, seda kunstnik nüüd küll ei ihka kunagi, aga ajad on ka muutunud. Ma ei saa sugugi öelda nüüd või arvata, et nooremad on avatumad või lahtisemat. Nad ei pillanud praegu käsil see suu Merlini projekt Draamateatris. Seal vist peaks nagu mänguruumi jätkuma kõigile, nii lavastajale kui kunstnikule. Seal jätkub küll jah, mänguruumi kõvasti, seal on muidugi need võimalused seavad omad piirid, kõik, mis võiks selles etenduses olla, see ilmselt ei saa välja toodud, aga aga üht-teist siiski võrreldes tavaliste draamateatrietendustega on ta kindlasti suurejoonelisem võimsam ja seal on meil lausa kolm kunstnikku. Merlini pea on allumist ja Hille Ermel ka. Kula Priit Pedajas, nagu minut palus, et ma võiksin lava siis selle ülesande ma võtsin enda peale. Ja Hille Ermel, ega me nagu arutame neid asju läbi ja kuna palju asju toimub koridorides siis see maht on lihtsalt niivõrd suur, et kõigega ei jõua tegeleda. Ja me oleme ära jaganud nagu mänguplatsi piinelda siis lava on minu osa, tema töökoridorid ja baari. Ja siis on veel igasuguseid selliseid paberi bukletid ja kavalehed, need on ka meil nagu kahe peale tehtud. Ja on unistatud kostüüme. Ma usun, et see peaks visuaalselt päris hea välja nägema, sellepärast et meil on nagu võrdlemisi ühtne stiil. Kasutaks praegu juust ja, ja räägi sööd niisugusest probleemist, mis mis tihtipeale tuleb kunstnike kapsaaeda, et nad jäävad hiljaks töö sisseandmisega, sest meie töö paradoks on ju see, et me peame olema valmis enne, kui, kui lavastaja läheb proovisaali ja nad hakkavad alles otsima seda, seda vormi, aga me peame olema juba valmis, sest meie tööd hakkavad teostama alates kingsepast tisleritöökodades kõik, eks ole. Ja ma tead, ma juba, mis värvi on selle, selle karakteri kostüüm võiks, kui laise krinoliinsel all peab olema ja kui sul pole üksinda, on seda päris raske ära otsustada tähendada, võib teha loomulikult igat moodi, aga, aga kas see on kooskõlas nüüd sellega, mida lavastajatee ja terve selle trupi otsingutega siin hakkavadki tihtipeale käärid, et lavastaja natuke libiseb sul käest ära, ta ei taha veel ära otsustada, ta ei taha seda ust kinni panna, aga tööga, et kõik ootavad ja siis on siis on kunstiks, saab endale märgi, hullemal juhul kuulsused, on nüüd see hästi laisk ja, ja hästi, oletame, et ta ei anna oma töid õigel ajal, alati ei ole see sugugi nõnda. Kas kunstnikul peaks olema ka oma lavastaja, eesti teatriloost on teada, olid andev Mari-Liis küla Panso ja, ja siis tuli tandem Aime Unt ja Mikk Mikiveri. Mina ei ütleks seda. Ühest küljest on muidugi väga hea teha ühe inimesega mitu tööd koos selles mõttes, et sa juba tead, mida ta umbes tahab. Ta esitab sulle mõned laused või mingisuguse niisuguse oma skeemi. Sellisest kondikavast ja sa võid nagu selle põhjalt juba ehitada üles omaenesekujunduse, ilma et sa peaksid hakkama tutvuma tema lapsepõlve mälestuste igasuguste lähimate ja kaugemate assotsiatsioonide, ta, mis ta millegagi tekivad. Aga teisest küljest ja põnev nagu kunstniku kinni selles mõttes, et ta ei arene võib-olla nii palju mõne teisega koostöös vahepeal. Ma tahaksin korrigeerida oma väidet nooremate vanemate lavastajate kohta, see tuleb ka minu enese kogemustest. Iive, mis teie arvate selle, selle lavastaja ja kunstnikud andmeid? Oh, seda enam-vähem ikka nii nagu Pille ees rääkis. Nagu elus ikka, tekib mõne inimesega ja oma seltskonnaga viinamõtlemine või ütlevad siis mõttekaaslased või ma mäletan küll parimate mälestustega, kui heietama Miku ja Viive Ernesaksa koostööd, kus on tõepoolest noh, ei olnud vaja rääkida, me nagu see oli nagu üks kool või et me tajusime teenede sõna sõnad või sõnatult, et üks täiendas nagu ühte ja teine teist, aga, aga võimalik, et et ta natukene teeb, aga mugavaks jah. Sul on see vaid üks asi, on mugavus, aga teine asi on see ka minu meelest, et ühe lavastajaga tehes just see, et kõik on ette teada, tegelikult on küll erinevad etendused, aga juba sa tead, et kui sa midagi sinna muud paned, siis vaikselt jälle libiseb see sinna vanadesse raamidesse. Ja vahel lihtsalt ja mõne lavastajaga tahaks sellepärast teha, et nii kohutavalt huvitab, kuidas temast. Tahaks katsuda lihtsalt. Ma mõtlen küll ostetud Osram Cool, nende vanemate lavastati kas teha, et võib-olla tõesti, et noored on nagu noortepärasemad. Et koos on, aga noh, ka huvitav teha ja katsetada või nii, aga aga tahaks just vanade Grand õudman nendega teha ikka ära mõne tüki koos, et see oleks ikka tõesti nagu koolidel. Kuidas teie suhtute sellesse, kui lavastaja teeb ise kujunduse näiteks Mati Unt on praegu praktiseerinud sõda. Kellele Mati Undi on küll mõningaid siin? No mina ütlen ausalt, et mulle ei meeldinud, Priimägi on kuulus selle poolest. Nopri imel oli väga raske periood teatris, minu lugupidamine, aga tema ju kirjutas ise lavastas, ise, mängis ise ja tegi kujundusega ise. Nii et ma küll ei usu. Me käisime meie üliõpilastel, käisime temaga kohtumas. Vanemuises noh, me oleme püüdnud noortega teha ikkagi ühed tuuri Eestimaalavadele, et sellel alal poolega tutvuda. Ja härra Priimägi oli nii lahke, ta ka rääkis meile oma teadmiste nägemusest ja mina tõsiselt tundsin temale kaasa, et noh, miks ta nii rasket koormat veab, et. Tuleks hea meelega appi, aga no see oli tema nägemus, nii et ma ei suhtuda sellesse eriti. Mind lihtsalt huvitanud see, et kas see tuleb sellest, et, et on te usaldate kunstnikke või siis tuleb see sellest, et lavastaja on nii oma nägemuse ta kujutab ette et nüüd see, mida ta oma vaimusilmas näeb, et see ongi see õige. Aga ma ei saa küll öelda, et kõik need kujundused oleksid visuaalselt nii õnnestunud või lisaksid sellele etendusele mingisugust niisugust sügavust või atmosfääri. Aga lausa selliseid nii-öelda professionaalseid möödalaskmisi teie oma silmaga olete ka tähele pannud, nende nukkude on küll. Aga kuivõrd te iseseisvalt näiteks analüüsiti ka tüki või on see puhtalt nüüd lavastajaga koos? Minul on küll viimasel ajal sattunud ette sellised näidendid, kus on nii fantastilised remargid ja ja kõik see, mis on juurde kirjutatud. Esiteks seda ei ole muidugi võimalik üldse teatris teha võib-olla filmis midagi. Aga pahatihti tekib endal niivõrd võimas kujutluspilt asjast ja siis, kui kui sa lõpuks näed, mis sellest välja tuleb või, või mismoodi, mismoodi seda ei saa lihtsalt sellepärast teha, et paljud asjad on. Nad on lihtsalt visuaalselt lõbusad, ütleme nii, või meeldivad endale, aga nad ei toeta seda etendust ja nad jäetakse selle pärast välja. Seal filosoofi päeva remargid olid täiesti pöörase. Ma algul mõtlesin, et kui ma peangi talle niimoodi tegema, nagu teil oli kirjutatud lakei kellelgi mingi kujutis, mis pärast muutub inimsilmaks ja Väga ilus tõele müstilised maandumised ja asjad, mis seal olid, kõik ära. Ta võib olla kas teatrikunstniku jaoks oleks näiteks tähtis diaga filmi või kas film on uhkem, kui on teha lavastus teatris? Ma olen teinud. Paraku meie kolmekesi küll praegu vist oleme rohkem teatri poole peal ja endast, et ma nõnda palju öelda, et mind kunagi ei ole see huvitanud, aga, aga küllap see on huvitav maa ja sellepärast on kahju ja kaardid ei ole meie juures. Tardi on nüüd ka lavastajakogemused. Jardi ei ole ju ainuke, kellel on niukene terviknägemus, minu meelest tuli vesi oli, oli nyyd vaadeldav ikka suuresti tänu arti silmale ka tal oli fantastiline operaator ja tore kunsti, kindlasti, aga aga selle terviku liitmine ja see kõik on nii palju kui mina filmist ja ma arvan, et oli hea tardi on ka kunstnik. Et ta seal režissöör oli. Ja nii ka paljud vaid Tõnu virve on ju see surma Vakseks suur film, mis on ta poosides lavastatud ja siin on küll näha koheda kunstnik ja jääb vajaka ühest teisest poolest kahtlema. Talv on, kus tehakse hästi palju maha, nüüd aastake sisekujundus teevad aga kunstnikud taastama üldiselt. Ja ma olen täiesti kindlasti südamel. Takkajärgi, kas te tahaksite öelda ka näiteks selliseid lavastusi nimetada, mis on teil endale meeldinud oma kolleegide töödest viimastel aegadel no mis on tundunud, mis on sobinud nagu teie mõttelaadiga või teestiiliga paratamatult kunstikindlam läbi iseenda, seda et, et noh, mis on nagu. Ja välja tulnud, olen püüdnud võimalikult ära vaadata nii palju, kui, kui jah, vähegi on võimalusi, sest ma olen mitu aega alus žüriis, mis ikka veel meil toimib. Ja mitte hea meelega, aga ma olen oma kolleegidest aru saanud, et mul on seal lihtsam olla, kuna ma ei konkureeri või no ma ei ole teinud, nüüd on nakkavad mingit tööd võib-olla ka tuleb. Ja, ja noh, kuidas ma vaatan, ma vaatan väga siiralt ja, ja püüan nii valge lehena seda vastu võtta, kui loomulikult meeldib mõni asi rohkem, mõni võtte rohkem ja mis on endale lähedam, aga, aga sellest sellest Ta suudab lahti olla, mina küll suudan vaadata, või no nüüd oli see riigitööks jäi Pille tuleingel tõesti väga meeldis ja ja, ja ka Vilosoovi päev, see jäi veel piirist välja või. Ja mul oli hea meel, kui see läks nii täiesti ühel häälel, hääletate, kuigi ka see teater, kino, muusika, teen pingid, ankeeti ja seal olid vaieldamatult oli ära pargitud Mats Õuna tagasitulek isa juurde, see kujundus mis oli ja huvitav, võib-olla. Aga vaata, vaata, seal tekkis minul oma suhe, ma nägin nii palju oma tööd seal. Ja see hakkas isegi mind segama. Mis see tähendab? Jah, ma nägin neid võtteid, mida olen mina kasutanud ise ja mitte seda, et maitse oleks neid nüüd maha viksinud, mitte mitte sugugi seda, aga, aga no on on asju, mida annab lõpuni mõelda ja ta tulebki nõndamoodi välja on need maha lastud stanged, mille peal on nagu markeeritud lagi, põrandad ja kõik need kõik need asjad. Võimalik, et ma olen teinud lihtsalt eestisugust, dramaturg on see Kitzberg, kuid need vaikse lava etendused reas, mis ka Mikiver on teinud ja mind oleks seganud. Aga, aga üks niisugune selline tunne oli küll, et oh, saad, et noh, siin siin oleks pidanud natukene uuema nurga pealt seda vaatama või nägema ja, ja mulle oli see üllatus, aga vaat siin on seesama, kui menuetendus, siis, siis läheb see kõik nagu noh, koos on hästi söödav. Ja ja ka väga huvitav kujundusse, siis ta vajub sinna sohu ja sinna ta jääb. Liina. Ei, aga ma mõtlen ikka selle peale, et mine, et seal ikka rääkisime sellestki, kes kritiseerivad kujundustega loomulikult tegelikult sellest kujunduses räägivadki ainult teatrikunstnikud ise, noh, teised kunstnikud, räägime sellest ju kõige rohkem, aga see kriitika on ikka täiesti ebaadekvaatne tegelikult ilmselt, sest et ma hakkan mõtlema siia, ikka tõmbab paralleele endaga ja seostab mingi asjadega. Ei saa nagu üldse rääkida õieti. Aga on sul midagi sümpaatset, tuleb meelde? No mitte midagi ülimusliku, aga, aga noh tõesti, kus sa oled tundnud, et hea laine. Projekt on lemmiketendused, aga see on juba ammu nagu vanemad tükikesed viimastena näinud, aga aga noh, kuna ma endale väga ballett meeldib minu peale, siis suuremaks saavutuseks viimasel ajal seda kuritööd ja karistust murdma. Iiliti kese kunstnikuna. Vaata Andrest mina tunnen, ta on ka minu põlvkonna inimene, kuigi lätlane ja, ja temal fantastiline ruumi mängija ja kõik ta kujus, et ta töötas väga pikalt Piroga Riias noorsooteatris teatrit enam ei ole olemas. Ja jääks siingi lihtsalt, tal oli väga tugev lavastaja ja tänu sellele taaredes ka ise, aga või, või oli see ka vastupidi? Ta andis ka seal, piir oli väga palju. Ja see oli puhas, selge rõõm, kui Mai Murdmaa on temaga kokku sattunud. Pile mina ei tea, kas ma lähen, kriitikavaba inimene, mulle meeldib päris palju asju, tegelikult seetõttu ma ei oska nagu midagi eriti rõhutada. Aga võib-olla grupi viimane lint, üks asi, mis mulle sügava mulje, et see saarepära Jona publiku Jääte kunstniku töö on mõneti problemaatiline, tundub nii, et kui kõik klapib suurepäraselt, siis nagu see kunstniku roll kipub taanduma, kas on seni? Minu arust just ongi see, et kui on väga hea kujundus, on siis esimene märk on see, et ükski kriitiku ülemust ei maini. Tähendab, ta sobib nii plastitükiga. On see normaalne? No kuidas võtta, küllap siin on igal oma arvamus, aga tegelikult on see tõesti teema. Ei taha pahasti, kõlaks aga, aga ma olen seda aega öelnud, et meie teatrikriitika ei ole professionaalne, kui ta ei suuda analüüsida teatrikujundust. Ta on üks osa etendusest ja sugugi mitte väike osasest, kõik me teame või oleme lugenud või tajumisega, kui palju visuaalsed inimene võtab vastu, eks ole. Rääkimata sellest koos, õnnista sellest ideesse pole muidugi tähtis publikule enam, kes kus üks mõte rulluma hakkas või kes seda lõpetas või kes seda alustas. Aga no just nimelt koolis puutuvad mina ju väga tihti sellega kokku, kui on vaja retsensenti diplomitöö juurde, ütlevad teatrikriitikud, et meie tunne kujutavat kunsti ja vastupidi, ütlevad. Kott või kunstiteadlased, et meie tunne teatrit ja, ja, ja sellest on omamoodi paradoks ja küll ma olen rääkinud, et võib-olla võib-olla keegi hakkab vedu võtma nendest noortest teadlastest, kes praegu Tartus on. Et, et minu meelest see on ju täiesti huvitav maailm tund aega, see ei ole ju midagi müstilist, midagi erilist. Nüüd see, see, see, et teatritundmine või poissi tundmine, see on nihukese terviku ühe osa nägemine tervikus. Minu meelest teate, kus juba ja, ja no mis siin salata, mitte, et me ootaksime mingeid kiidusõnu või oode aga, aga natukene riivab küll. Kui on, lõi sobiva fooni või kujunduse, tegi see, või? Noh. Ma ei tea järsku järsku siiski on perspektiiv sellele. Kuidas teie endi keskelt ei ole sirgunud sellist või sirgumas, kes kirjutaks näiteks teie endi töödest? Mina arvan, et ühel kunstnikul on teise tööd väga raske kritiseerida sest kunstnikule nii oma joon lihtsalt teise kujunduse on väga heale, tihti saadki aru, et ongi väga hea, aga lihtsalt stiile istub. Nii et sealt nagu sellist arutelu teie omavahel arutelu ei eaka välja kasvama, et seda ei ole loota. Ma ei usu, et see saaks olla päris erapooletu selle Pille Jänese tõdemusega, mis pöörab pea peale pooled meie saates esitatud seisukohad on paras aeg lõpetada. Stuudios olid teatrikunstnikud Aime Unt, Pille Jänes ja lavakujunduskunsti eriala tudeng Liina Keevallik. Neid küsitles maris Johannes kuulmiseni.