Tere kuulama 2000. aasta esimest teatri magasini stuudios on maris Johannes. Enne veel, kui uue aasta teatrielu ratas täistuuridel pöörlema hakkab. Enne veel tahan meenutada üht möödunud aasta õnnestumist. Pärnu Endlas esietendunud Madis Kõivu näitemängu küüni täitmine, lavastajaks kõrgema lavakunstikooli diplomand Tõnu Lensment. Ja lavastust kommenteerivad teatrikriitikud reet, Neymari Ahmelis kapsas. See lavastus on minu arvates rääkimist vääriv sündmus. Mitu põhjust. Esiteks see, et üks noormees on teinud nii tõsise töö ja teiseks see, et üle hulga aja on Endlas tulnud repertuaari midagi sellist, mida ühelt opereti ja komöödia teatrilt nagu ei osanudki enam oodata. Alustame kõigepealt siis ikkagi sellest, et Madis Kõiv ja küüni täitmine. Ja on ju räägitud ka nii, et kõivul on juba justkui väljakujunenud nii-öelda Pedajase kaanon, mis murrab ja määrab ja ehitab ja lõhub seda kõivu teksti ja sellest siis kõik ülejäänud nagu joonduvad või võtavad vähemalt nagu šnitti ja eeskuju. Mida ütleb Reet Neymari kogenud teatrisilm. Olen väga rõõmus selle laastuse tulemuse üle. Ega ma ei rutta küll väitma, et seal mingi teistsugune võti oleks või oleks midagi uut, mingi mingi täiesti teistsugust lähenemist leitud. Kõivule aga aga minu jaoks on niisugune kummaline fenomen tegelikult näidend on ju kirjutatud väga ammu. Näidend on tunnistatud ebalavaliseks. Näidend on kuuldavasti mingites teatri inimestes huvi äratanud, aga aga ammu unustatud ja maha maetud. See oli 70.-te keskpaik, nähtavasti kui see on kirjutatud ja 70.-te lõpul on ta ilmunud Loomingus. Ja ma mäletan seda aega, kui lavakunstikooli üks kursus üritas teha sellest värskelt Loomingus ilmunud tekstist mingeid katkendeid, mingeid monolooge. Ja ma mäletan, et külma olin sel hetkel väsinud nendest ja mõtlesin, et pärast nad võtavad nisukest jura noh, niisugused tekstid, millega see neid küll intrigeeriv. Arvestame sellega, et õppejõud teadis küll, Tartus on füüsik kõiv, aga aga õppejõud ei olnud üldse nagu arvestanud sellega, et see võiks olla arvestatav kirjandus. Ta ei olnud ju ka kõivu nime all. Tal oli ju varjunimi ja Runneliga koos kirjutatud, mis ta kavalehe peal on siis Jaanus Andrews noorem. Ja, ja mina pärast seda, kui nad seda esitasid. Võtsin kätte loomingu lugesin uuesti üle, mida noored inimesed selles ikkagi leidsid, esitus mulle seda ei öelnud, ma mõtlesin, ma vaatan teksti ja, ja mulle tundus täiesti lootusetu tekst ja noored inimesed, täielik mõistatus. Muide ma jätsin väikse puändi siia lõppu sellele jutule, see oli see kursus, kus oli ka Jaan Rekkor, kes praegu on siis lavastuses seal oma praeguses küpsusesse meisterlikkusest siis laval. Tundub, et ega siis asjata ta nii kaua ei seisnud, see tekst tookord ei olnud tema jaoks võtit, ei teinud ju teda praktiliselt keegi lavastuseks. Ja, ja seetõttu ma hakkasin mõtlema, et nägu imelik. Et nüüd oskab iga algaja kohe kõivu teha. Nüüd ma mõtlesin seekordsel etendusel, et järelikult on son protsent selles õnnestumises ka selles, et tee on sisse sõidetud. Noh, ma mõtlen siin seda Pedajase mingit visiooni või võiaistingut sellest autorist. Ja, ja see on üks imelik asi, ma mõtlesin seda teiste näidete pealt edasi seda probleemi. See on mingi kollektiivse alateadvuse küsimus. Et Eestis ei õnnestunud, tehti katseid küll ja küll on fakte, kui teatri muusikamuuseumist järele vaadata. Lavastati küll küll Tšehhovi varem, aga Eestis ei õnnestunud Tšehhovi lavastused, Tšehhovi rikuks neid saada enne kui tuli Shapiro ja ütleme, paar aastat enne saab piirata, isegi kleebel tegi oma esimese Ivanovi siin. Ja, ja Shapiro kirsiaed kolmade ja, ja hiljem kui ikkagi nii mööda kui vanasti, ei ole ükski Tšehhov läinud. Kui enam-vähem nüüd on kõigile arusaamine, kuidas ta võiks välja näha. Hiljem olen mingite noorte inimeste käest ja kaasa arvatud muuseas pärast noolad ka lavastaja Nüganeni käest küsinud, et kas sa ise oled näinud Shapiro kolme õde ja kirsiaeda, tema ütles, et tema ei ole näinud? Jaa, ja tähendab, see on selline kollektiivse alateadvuse fenomen, et ei peagi nagu käest kätte, tead ma seda teatepulka ei peagi, noh, ma arvan küll, et Lensment nüüd Pedajase lavastus ei näinud, aga, aga eks ei pea nii otse käima, et sa nagu praktiseerib või oled mingisuguse nooremana kõrval õppepraktikal ja siis vaatad, kuidas ta seda teeb ja proovib ka teha, see, see ei ole nii. Aga äkki osatakse teda nagu teha ja osatakse teda ka vaadata. Vaat see on ka huvitav asi. Kui mina, kes ma siis kunagi mitte midagi eriti ei nokkinud sellest tekstist välja, siis nüüd istun seal saalis 99. aastal, istun ja vaatan seda siis ma aeg-ajalt küsi nendelt, et no mis siin siis vanasti arusaamatult oli, no millest sa aru ei saanud siis? No nii lihtne lugu, et nad on kohe lihtne elu. Nii et vot niisugused asjad on, et et kui keegi hirmsasti pingsalt ootama saab mingit täiesti teist vaatevinklit, täiesti teist lähenemist köivule siis ta võib olla pettub selles lavastuses, see on tuntud jalajälgedes. Aga, aga noh, siin on teised voorused arvestades tegija isikut. Ja muuseas ka jah, seda, mis maris enne ütles Pärnu teatri seis. Meelis, millised on siis sinu esimesed aistingud peale küüni täitmise vaatamist? Ei, seda vaadates või õigupoolest hiljem esimesi muljeid kokku püüdes võtta, siis ma tabasin ennast selle konksu otsast küll, et ikka hirmus lihtsasti need kaanoni tekivad ja, ja et eks ta põhiosas võib-olla tõesti oma põhitoonilt on, on kõrvutatav ja haakub nende selle uhke Pedajase reaga. Aga et need otsad, mis võib-olla pärast etendust esimesena tundusid nagu kõige rohkem kriipivat, et ilmselt selles ongi nendes nendes nüanssides on see erinevusi, et tegelikult Ma ei, ma ei ole päris kindel selles, et kas see alati on lavastaja tahtmine olnud, võib-olla see on lihtsalt lavastaja tarkus olnud puudused voorusteks pöörata. No alates sellest, et kui Pedajase puhul me oleme harjunud, et neid tema lavastusi saadab, kaunikõlaline välja timmitud hakkab bella laulmine, siis sealse laulmine ei kõla just alati kõige puhtamalt. Ja sina, Maris, ise pärast etendust vihjasid mulle, et, et äkki see ongi nii mõeldud, et selline loodusrahva joigu mine, kui sõnadest tuleb puudu, et Ta hakatakse siis ennast väljendama kuidagi nõrgemal kujul, miks mitte see tegelikult. On üks võimalus ja kuna terve lavastuse laad mulle tundub ka selle Pedajase poeetilise majaga. Ikkagi mulle tundub, et nalja on Pedajase lavastustes olnud rohkem, et siin seda muhedust on, aga te ei, see ei ole nii väga väga esil, et et tegelikult on kuidagi kokkuvõttes kargem või arhailisem isegi selles selles tõsiduses, milles, milles ühelt poolt on oma võlu isegi selles, et ta muutub tegelikult üsnagi painavaks ja raskemeelseks kogu see lavastus maa just ennekõike pean silmas siin jälle kole asi küll rääkidele, teatri, oma publikust, aga Pärnu publiku reaktsioone jälgides vaheajal ja ja pärast etendust, et ma sain aru, et sa ikka mõjus üsna raske pingutuse, anna neile. Aga eks ta selles mõttes missioon on kole sõna, aga, aga tegelikult seda tunnustust vääriv on see tegu on, et tegelikult ennekõike ikkagi nendele näitlejatele mõeldes, et, et selle trupiga, kelle puhul on hakatud nii loom päraseks pidama ainult seda vodevill ja nagu siin kavalehel visatakse kivi nagu rohkem siia Tallinna teatrite poole, selle kooli ja küüni koerad ja kirjanik kooli seosel, et kui teised teevad kuunisid, siis nemad teevad küüni. Aga et, et selles mõttes lavastus näitab, et sellel norra lavastus on õnnestunud saada sealt täiesti täiesti ühtlane ansambel kokku, et isegi võib-olla võrreldes mõne draamateatri lavastuses, kus on ikka tugevad staarid sees, et nad on küll Pedajase puhul ka olnud. Ansambli lavastused aga, aga et see Endla oman isegi kuidagi üllatavalt ühtlane veedee nagu sellest näitlejatööde tasandist eriti kipugi rääkima, et see koosmõju on nii palju olulisem või kuidagi ei olegi nii lahutatav üksikuteks näitlejate saavutusteks. Äkki üritaks nüüd selgeks teha, et noh, millest see lugu siis on, ühelt poolt, see on midagi väga argist. Ja üks siin arvestades Eesti talupoeglik taustana pidanud oma vanaema vanaisa juures Keyna tegema, kui mitte kuskil oma majapidamisest, teisalt on see justkui mingi elumudel. Kui küsida, siis millest see lugu on? Seda ma mõtlesin muide ka seal saalis viibides. Noh, kas saab olla lihtsamast lihtsamat lugu, heinaajal täidetakse küüni seintega suur hulk inimesi koos küla pealt ja sellest see lugu ongi, noh, väiksed naljad, väiksed jutud seal vahel ja samal ajal me oleme 20. sajandi lõpus ja me oleme niivõrd ära harjunud ja niivõrd endastmõistetavalt ju selle 20 sajandi absurdi fenomeni omaks võtnud. Mina arvan küll, et tavalisel vaatajal ei ole mitte mingit pingutust vaja, et tabada ära seal mingisugust elu, absurdi, seda, et see küün kunagi täis ei saa ja nii edasi. Ja tal on ju olemas tegelikult puhtakujuline, eksistentsiaalne tasand igaühe enese elu mõttes. Et kas me kunagi saame oma ülesandeid täidetud ja kas me kunagi saame millegi kohta öelda, et see on valmis ja ja omaenese elu jääb alati pooleli. See on niisugune kummaline asi, et ilma igasuguse pingutuseta on olemas lihtne ürgne külaühiskonna lugu, on olemas eksistentsiaalne üldistusi, on olemas mingisugune äratuntav absurd mingites monoloogides vähemalt esietendusel Peeter Kaardi monoloog sai lausa vaheaplausi, siis ma mõtlesingi seda, et et lavastus on tegelikult ilmselt hea, mitte selles mõttes, et meie õpetajad kangesti tahaksime, poisil hästi läheks. No kunst on sellepärast kunste, ta avab mingid alateadvuse väravad ja kui ma 25 aastat tagasi lugedes nähtavasti aru ei saanud, siis, siis sellepärast, et ma olen nii linnalaps, et ma ei ole sellisel heinatööl olnud. Aga, aga kui ma nüüd selle ära tunnen, siis on see see kollektiivse alateadvuse fenomen, mida kunst puudutab, tähendab siis ma tean, et ma olen sellest lugenud, ma olen sellest kuulnud. Et kõik meie esivanemad on seda teinud, siis ma äkki tunnen selle asja ära tegelikult ju ükskõik, kas inimesed on ise seda kogenud või, või neil avanevad mingid mälestuste mälestused. Aga mingi lõhtuleb sõrmetesse ja selle konkreetse tasandi, noh, nad peaksid vastu võtma äratundmise tasandil ja kõik muu tuleb iseenesest, sest seal ei ole midagi väga keerulist. Mina hakkasin mõtlema selle üle ja lasteetendust. Et meil on väga keeruliselt tahetud kõivu interpreteerida viimastel aastatel ja, ja veel keerulisemalt nõutakse mingites artiklites nüüd viimases teatrielus valesti maiste leiab, et küsimust ei saa ega tohi muidu üldse rääkida, kui kõik tema kõrgesti haritud mõttekäigud tuleb läbi teha ja kõiki neid teooriaid, tema taustateooriaid, tumba, mida tema tunneb ja nii edasi. Aga miks nii keeruliselt tähendab, kellele see lõbu pakub, selliseid asju uurida ja seda teed kaasa käia, palun väga. Aga kunst on ikkagi siis kunst, kui ta tuleb inimesele väga ligidale ka väga lihtsate asjadega ja ja ma arvan, et, et ühest küljest võib ju niisuguseid uurimusi toime panna ja, ja võib selle läbi seletada teaduslikes ajakirjades kõivu fenomeni. Aga teisest küljest teatris ta jääb ikkagi niisuguseks asjaks. Et publik ei pea enne seda kõikjal läbi lugema, kui ta läheb kõivu vaatama ja sellise loo puhul, millel on mingi nii ürgne külaühiskonna taust, seda enam. Nii et mina arvan küll, et see on põhimõtteliselt Pärnu teatri repertuaaris, sellepärast tore asi, et ta on, mina arvan, kerge asi publikule, et ta ei ole raske muidugi võib-olla, et kes on jälg, tahab jälgida ainult mingisugust stoori ja intriigi tasandi näidendit, et see nagu mõtleb, et seal ei juhtu midagi ja, ja läheb poole pealt ära, aga no siis ütleme nii, et ka sellelt moonsundi vasseli pähklite müümiselt on ära mindud poole pealt ja ja, ja tagasitulekult isa juurde on ära mindud ja tähendab on siis osa inimesi, kes lähevad ära, aga aga üldiselt need, kes jäävad, peaks kõigest aru saama. Arva segaksin vahele teha selles mõttes, et ma ei pidanud pidanud seda raskust mitte sellel tasandil, vaid pigem silmas raskem eelsusteta võrreldes Pedajase omadega on lihtsalt selles mõttes raskemini vastuvõetav, kuna ta on tõsisem ja rängem. Et paraku eks me ole kõik harjunud saama kõike, nimetagem seda absurdiks või groteskiks, aga mulle tundub, et viimasel 10-l või 15. aastal me oleme ikkagi harjunud väga sellega, et kõik elu tõsised ja rasked asjad. Me neelame alla ainult siis, kui nad on antud läbi mingi nihestuse ja, ja ütleme, et sellist lavastajat nagu Viiding oli Pole ju praegu kõrvale panna, kes. Kellel ainult läbi fenovi sõna kaudu? Jah, et ilma selle välised hingelt Angelita, et ma pidasin pigem seda silmas, aga aga mis veel puutub sellesse vastuvõttu, et loomulikult, seda on ka seesama Valle-Sten Maiste, nii palju kui mina mõistan aru saanud, et tegelikult ikkagi saab teda iga vaataja võtta vastu läbi läbi oma assotsiatsioonide rea ja ja et tegelikult kõivul ja kõigis tema nendes näidendites korduvad mingid oma hirmud ja väga isiklikud mälestuspildid, mis, mis on ka kõige selle filosoofilise tausta kõrval ikkagi väga lihtsad ja inimlikud. Aga mis veel siis siis ma mõtlesin, et jube vahva, et on aeg ikka selline, et me saime selle näitemängu praeguses ajas, ma kujutan muidugi ette, seitsmekümnendatel mismoodi see oleks võinud olla, ei olnud siis aktiivne teatrivaataja veel, aga et, et ta nagu puhas sellest. Olme. Suletud suletud ruumi ruum. Täitsa suletud ruum on midagi üldisemat, kui olid Eesti seitsmekümnendad. Kui see näidend on kirjutatud koguse küünis ulatus ja ja sealt ära käimine, siis võtkem seda põrgutuld siis kuidas tahes, kuhu poole välja käimisena. Aga Ta praegu ikkagi on nii palju laiem kui see Eesti asi, et ma arvan, et teine asi, millest on ka kindlasti kõigil villand, et kui aetakse mingit Eesti asja väga niimoodi. Eestlase tragöödia, nad, see ikka jääb sinna 80.-tesse praegu praegu teeb sellist kõrvu kergitavad või, või, või head tunnet see, kui me tajume ära, et see, Eesti asi on ikka niivõrd palju üldisem, et ta ei kõlksusin kohalikus kohalikus olustikus, et ta kannab mingit suuremat üldistust. Jaa, jaa, ei ole nii mingis Eesti kohalikus jaanipäevas või küünis kinni. Ja vot mis minule meeldis nagu see natuur või see tüpaaž, kes esindas sellist tõsimeelset töö tegemist mängistada Ahti puuderseid Aadamana et Seenatuur oli siiski kuidagi noh, minu jaoks sihukese hea nihestatusega antud talis vastikut tõsimeelne ja küll ma olin mures seal vahepeal lavastuse lõppu teadmata seda süžeed, kes siis nüüd peale jääb, kas jääb peale see, kes ongi noh, ma ei tea, kas nüüd töönarkomaania esindaja või selline meeletud tõsine taga trump ja või, või jääb siiski selline inimlikum pool peale ja ja seetõttu tõesti aitäh Jaanus, Andrus noorem pale ja, ja Tõnu Lensmendile, et, et siiski selle lavastuse lõpp oli, kuidas võtta minu jaoks siiski väga helge. Mina pean küll ütlema, et kui ma tagantjärele mõtlema hakkasin, siis kuigi palju ma lõpust ei mäletagi enam, sellepärast et minu jaoks oli mingi kulminatsioon ära selles noalaulus isa ja poeg vastamisi seal kaldtee peal. Väga pikk staatiline seismine, see Tepandi laul oli seal väga hea ja tähendab laulu ka laulusõnadega tegutseb sisemiselt selles mõttes Stahli tegevuslik. Ta oli sisepingega stseen. Ja pärast seda mõnevõrra minu meelest pinge langes ja, ja kui ma tagantjärele mõtlen, siis ma arvan, et lõplist vajus ära minu jaoks, aga sel hetkel oli mul juba sisemine truck, sisemine rõõm sellest, mis, mis toimub. Nii suur, et ma andsin kõik andeks ja mis ma veel tahtsin öelda selle näidendi kohta, et mul ei ole absoluutselt mitte mingisuguseid andmeid selle kohta, et mul käis üks niisugune vilksatas peast läbi, et ega siis äkki maailma asjadega siis üsna hästi kursis olev seal Tartus kõiv seitsmekümnendatel äkki proovinud enda jaoks. Ei olnud ju eriti neid teisi näidendi teksti kirjutanud. Ei proovinud enda jaoks ehitada ühte täpselt samasugust mudelit meie oludes üles nagu kodu. Tähendab ta on niivõrd mudel, näidend selles mõttes, et kogu näidend tervikuna liks kujund seal ootamine, siin mingi mingi lõputu töö tegemine, millel ei ole otsa, mis ei saa kunagi valmis ja ja mingisugused, et mingisugused suhted, mis mis ei ole kunagi kunagi küllalt selged ja küpsed ja, ja mingid enesesse vaatamiseta, mis, mis on aeg-ajalt hämmastavalt klaarid ja sügavad ja siis jälle kusagilt tuleb elutempo peale ja jääb see üldistus sinnapaika ja mulle tundub, et mingi absurdidraama, mis sel ajal Eestisse jõudis omamoodi seda võib olla mõjutanud mitte selles mõttes, et, et teeme järele vaid, vaid tema ikkagi ju teadlane vä tema, mina kardan, et võiks teha enda jaoks mingisugust katset, eksperimenti, kuidas oleks Eesti ainet nii kokku panna, et kas saab ka ühe mudel näidendi viisa ja kui mitte, siis vähemasti minul tekkis selline assotsiatsioon, millega teda veel võrrelda, tuli mul meelde see kodu. Vaat mina tahaksin veel selle lavastuse puhul teha seda, et kiita lavakujundust, et ikkagi see kujundus ja, ja sellega toetatud kujund mängisid suurepäraselt ja et järsku on julgetud teha hästi selgeid ja suuri vihjeid ja ja nagu vist kuulda ka lavastaja Tõnu Lensment, teil endal on poolenisti nagu ka kunstiakadeemia haridused lõpetamas ja disaini eriala, aga kes on Liina Teppan? Imelikul kombel ei ole seda kavalehel märgitud, on kunstiakadeemia stsenograafia diplomand, nii et meil on tegemist kahe lõpetava üliõpilasega, üks õpetaja lõpetab siis lavastaja eriala ja ja teine lavakujundust. Ja tõesti, nad on väga hästi teineteist mõistnud, minu meelest on see tõesti niisugune tulemus, kus ei saagi viivega eristada lavastajat kunstniku ja, ja nagu juba Meelis ütles, seda näitetruppi ei tahagi nagu eraldi harutama hakata seal tõtt-öelda vist on mingid tugevamad ja nõrgemad lülid selles trupis ka praegu, aga aga asi pole selles, ta on tervenisti niisugune lume valmis, mis, mis koos seisab. Ja loomulikult on minul olemas kuklas suure kiitmise juures ikkagi pedagoogiliselt pidur närvi Pepi, et kui meil nüüd nii kohutavalt need algajad üles kiidame. Et siis on neil seda raskem edasi, sest me teame näiteks seda teatri fenomeni, seda Kodootamise fenomeni, et Lembit Petersonile jäi aastakümneteks tema parimaks lavastuseks kodu. Ükskõik kuidas seda seletada, kas sellega, et tekkis kramp, et peab endast kogu aeg üle hüppama või lihtsalt sellega, et mingi esimene ideede varu, esimene energia sai otsa, sellega pandi kohe nagu Brow kõik ära ja ja vahepeal pidi kohutavalt koguma hakkama. Hiljem. Siin on veel see probleem, et kursusele on neli lavastaja diplomit, taotlevat üliõpilast, nad teevad nüüd sellel hooajal kõikuma, esiklavastused ära. Ja, ja nüüd, Tõnu oli esimene neist ja, ja muidugi pani märgi maha. Teistel on nüüd juba vaja pingutada, et kas oleme kõik sama hääd või ei ole. No ma arvan, et siin siin on juttu siiski tervikuna või selle lavastuse tervikust, et ega siis lavastaja üksi ei ole ka seal võimeline imet tegema, et juba see tõesti, et noh, et Pärnu trupp iseenesest on nii, nii tervikuna kaasa tulnud sellele üritusele siis kui nüüd Meelis Öelda, et keda sina nagu näitlejatest, kellesse sa ära armusid kes sulle meeldis, keda sa praegu nagu näiteks välja pakuksid pro. Nojah, tegelikult selle kõivu kõivu puhul on nendes näidendites olnud kose eriskummaline naise nägemine, millest on ka siin-seal juttu olnud, et et selles mõttes siinse Diana Tammistu minu meelest küll jätkab seda varasemate kõivu lavastuste uhket naiste rida. Seda muuseas ka isiklikus eluloos, kus ta nagu pooleli jäi, tal oli diplomilavastus, oli normitigi kõivul sõda, põud ja vihm. Vot seal ta oli, seal tuli üks küla vana ikka, seal see talle väga istus ja ma talle ütlesin ausalt öeldes pärast et nende beebidega, mis sulle kogu aeg antakse, on nagu on, aga aga nüüd, kus niimoodi ürgjuured välja löövad, et jälle köivia jälle? Sul hea päev ma ütleks, selle peale ei anta ju, ei anta iga päev neid. No mis teha, toredaid asju on seal, mulle tegi suurt rõõmu näiteks Peeter Kard, see, kuidas ta seal istub, istub pool seljaga ja ja arvad, et ega tal seal palju peale selle pobiseb, mis ta pobiseb antud ei olegi ja aga pobiseb hästi, kubiseb väga hästi ja ja, ja siis arvad, et sa juba saad sellest märgist aru, mida see vana karu seal nagu tähistab ja ja kuidas siis tõuseb ja räägib siis selle monoloogi ära, see on niisugune mõnu. Vaat üldse sõna mõnu, mina kasutaks märksõnana paljugi selle tüki puhul, et ma ei tea, kas ta nii naljakas mõnus. Ma tahaksin öelda kõikidele nendele, kes seal laval on. Tegelikult suur aitäh ühe asja eest. See on see Meie ei tea kõrvalt, kui palju nad uskusid algusega kummalist materjali, seda teksti või kui palju nad uskusid seda noorhärrat, keda nad võib-olla esimest korda nägi Tallinnast saabudes ja me ei tea, kas seal on olnud kogu aeg vastastikune mõistmine viis pluss või on seal mingid kriisid ja äralangemised tulnud ja aga selleks ajaks, kui on esietendus, on nad kuidagi nagu selle asja poolt. Nad on näha, et nad teevad seda täie tõsidusega täie hingega, et nad ei tee seda nagu vasaku jalaga või igaks juhuks. Ja noh, mina tahaksin veel soovida siit ka seda, et nii nagu noor lavastaja on leidnud Pärnu trupi ja ta tõesti ilusale elule äratanud, et ka Pärnu publik leiaks selle lavastuse üles, kasvõi gümnaasiumi lapsed võiksid käia, võiksid kirjutada sellest, et see on tõesti midagi, mis nagu Reet Neymar tabavalt Pakistan toimib nagu mudel, et proovida, analüüsida siis seda, seda mudelimudeli mängu kas tuleb see välja või ei tule välja ja, ja noh, see, kellel võib-olla noh, oma nii-öelda tähtsast linnaelust on meeles siiski see möödunud aegade kauge talupojal mälestused võrrelda siis kuidas heinategu oli seal kas oli nii nagu meil kas oli nii, et see ülemine ots küünist ei kuulnud, mille alumine rääkis ja siis hõigati mitu korda või ka seal kõige lihtsamad äratundmisrõõmud vahel nagu ka toidavad seda, et sa sellele samale absurdile ja kõigele sellele nii mõnusa kergusega saad ligi pääseda. Et, et jah, et mitte oodata sellist traditsioonilist loo jutustamise vaid, vaid noh, mina nii lahtise südame ja hingega sinna ja aitäh teatrikriitikutele Neymarile Meelis Kapstasele kuulas, küsis maris Johannes kuulmiseni.