Lihavõttesai oli ilmselgelt nässus. Ta oli kuidagi lääbakil ebaühtlase kärnas koorukesega meenutas tänu peale tipitud mandlitele sügisvihmadest paisunud tohletanud kärbseseent. Isegi paberroos ei lisanud talle ilu. Punane õis oli longus otsekui uurides halli laudlina, mis omakorda rõhutas dekoratsiooni Mannetust. Jah, pühadesai ei tulnud välja, kuid kõik tegid näo, et kõik on korras. See on ka mõistetav. Ma tahan, Frank, kui perenaine ei saanud loomulikult oma kraami laita. Madame Ladõnskaja aga pidi külalisena kõike ülistama. Mis puutub annus, kas siis polnud köögitüdrukul mingit mõtet oma kätetöö üle nuriseda? Ülejäänud road ei jätnud midagi soovida. Väikesteks tükkideks lõigatud sink oli suitsuvorstiga vaheldumisi ringikujulise roseti taldrikule laotud. Küpsetatud kana näitas oma kaitsetus poosis, et on otsast otsani riisi täis. Väike juustupasha polnud välimuselt küll suurem asi, kuid lõhnas nii isuäratavalt. Nii sest et madam Ladõnskaja nina iseenesest tema poole pöördus. Pildile andsid elevust, heledaks värvitud munad. Me tahame, Ladõnskaja oli juba ammu valmistoidu kallale asuma. Ta püüdis viisakuse tõttu laua poole mitte vaadata. Kuid kogude väikelinnu nägu õhukeste üles kuhjatud juuste ja võidunud lilla paljakesega kortsulise kaela ümber väljendas pingsat ootust. Põletatud tikuga tehtud kriipskulmud olid otsekui imestades üles tõstetud. Ta silmitses huviga heegeldatud linnakesega kaetud riiulit, mida oli üheksa aasta jooksul iga päev niigi näinud. Siis aga langetas pilgu ja tõmbas oma hambutu suunupu sõrmitsetest tagasihoidlikult katkise pitsiga taskurätikut. Paksul Brunetil perenaisel olid kurja buldogi rippuvad põsed. Ta tatsas tähtsalt ümber laua siludes halli tikitud põll oma imaral kõhul. Ta mõistab suurepäraselt Madame lasenskaja kärsitust. Too oli ju kogu paastu jooksul söönud vaid paljast kartulit. Kuid külalise teeseldud ükskõiksus vihastab perenaist ning ta kiusab näljast meelega. Praegu on veel vara kõmisev ta võimas bass, kirikukellad pole veel löönud. Ta räägib tugeva saksa aktsendiga. Ta etteulatuvat ülahuult kaunistavad mustad vuntsikesed. Külaline sõrmitseb vaikides taskurätti, siis aga alustab juttu hoopis teisel teemal. Homme saan kindlasti Dimiidjakeselt kirja. Ta saadab mulle pühadeks alati raha. Valesti teeb niikuinii raiskate lõhnaõli peale. Koketeeria. Mõtleme Ladõnskaja naerab puge jälikult puuduvate hammaste varjamiseks huuli torutades. Olete teie? Hammas, ma räägin tõtt, pasundab perenaine hoogu sattunud. Teie tuppa astudes saad nagu nuiaga vastu ninapurgikesed, pudelikesed flakoonid, oota koloonid. See on ju lausa observatoorium. Itsitab külaline vilinal heites riiulile, helistavad pilgu. Naisterahvas peab hästi lõhnama. Peened aroomid teevad südamele head. Ma armastan häid lõhnu. Neid on vaja mõista. Ämber rajal on näiteks tihe raske lõhn. Aga kui te lisate siia tilgakese kerget magusat serveeni, saate tõelise nämmutas õiget sõna, otsides huuli taevalikult maise aroomi. Kui te võtate põhilõhnaks trehvle inkarnaa, mis on vürtsikas nagu kaneel ning lisate kolm tilka valget iirist. See ajab lausa hulluks, lausa hulluks. Miks ma hulluks peaksin minema? Ironiseerib madam. Frank. Ma lähen parem poodi ja ostan lille odekolonni. Mina armastan üle kõige maikellukest. Maikellukest, imestab külaline. Tee armastage maikellukest. Ärge jumala pärast kellelegi öelge maikellukest armastate jummal täit naerdakse välja. Ai kelluke. Milline labasus, o'ga ohkuid? Me oleme, on madam Sharank solvunud. Mis tähtsust sel on? Ma ei saa aru, mis mõtet on nälgida ja raisata raha lõhnaõlide peale? Tore Lõbu, tuba lõhna täis, aga endal nägu, kui laps, rusikas. Mõtleme Ladõnskaja pea rinnale vajunud ning ta puhastab küünega mingit plekki, oma pluusil on näha vaid temast suured vaarikapunased kõrvad. Nüüd istume lauda, teatab lõpuks perenaine. Annuska. Annuska Tokov, et me teame, Šank ei kasutanud teenijakutsumiseks kellukest. Tema võimas hääl kajas kui hiina kong ja seda oli kuulda kõigis tubades sageli, et tema esikut koristades torises köögitüdruk aga kõneles köögist täiel häälel vastu. Selleks, et madam Sharankiga vestelda polnud üldse vaja samas toas viibida. Kaugusest kostis kukkuva ahjuroobi kolinat ja koera kiunumist. Uksele ilmus annuska võimas kuju. Vana ohvitseri rihmaga töötatud erepunases pluusis. Piduliku sündmuse puhuks peediga hõõrutud ümarad põsed võistlesid värvi erksuselt pühademunadega alustassil. Määrdunud hallid juuksed olid ohtralt võitud ja kuhjatud kõrgesse soengusse. Seda kuhja ehtis rohelisest Kofreeritud paberist rosett. Pilk viisakalt maas, otsekui häbenedes oma ilu, asetas annuska kandiku lauale. Pane põll ette hernehirmutis. Kes sul lubas sihukest varesepesa pähe teha? Vaadake, madam Ladõnskaja kui punaseks oma põsed on läppinud. Pidistes madame Ladõnskaja nagu linnuke. Vale jutt, pole näppinud. Vaidles annus vastu. Vala eest ikooni ees, kinnitan jumala eest, see on kuumusest. Küpsetasin kuulitsi ja praadisin kana. Köögis on sihuke Põlendik. Ta lahkub ukse järel, käib ple uudi kinni. Kas sa näed? Pahandab perenaine. Sõnagi ei tohi öelda, see on siis teenija. Mokib ja Sagrib juukseid ja sina pead vait olema. Ja nii iga pühapäev, nii kui kõik on läinud, hõõrub põsed punaseks, tõmbab ohvitseri rihma ümber ja kukub salme laulma. Mina aga tulen salaja tagasi. Been ukse oma võtmega lahti ja kuulan isikus. Oma kaks tundi laulab täiest kõrist, issand halasta, issand, halasta, möirgab nagu pull. Mu närvid lausa ragisevad. Mõni lollakas üürnik, võib veel mõelda, et mina laulan. Taschest on kahju sõnad Madame lasenskaja, ta oli palju tagasihoidlikum. Ono iga päev uus kavaler, sihukestel on aina kavalerid meeles. Ladõnskaja kõhkleb. Jää vait. Küll, jätkab perenaine kana lahti lõigates aina kavalerid peas. Annus ka ei käi, vähemalt väljas. Homne lähen, kostab köögist karje. Lööge või maha, aga lähen inimeste ees hakkab häbi. Vanemkojamees ei anna enam asu, aina küsib. Millal sa nõid hoovist välja lähed? Räägib, et esimest korda näeb nisukest kuradit. Väljas ei käi. Soo. Imestab perenaine, kuhu sa lähed? Sul pole ju siin kedagi. Paljugi, kuhu lähen mõnda surnuaeda. Meie pool käib kogu külapühade aegu Aias, leidsite lolli või ei tea kuhu minna. Tean n àra lõuga, mu närvid ragisevad niigi. Ma ränk astub puhveti juurde ja seab selguma tahamblasenskaja poole klaaside kõlinal midagi ümber. Siis viskab pea kergelt kuklasse, keerab puhveti lukku ja tuleb kohmetult köhatadest tagasi laua juurde. Külaline silmitseb kogu selle aja teraselt riiulit. Ta tunneb ammu seda väikest manöövrit ning teab, et pärast taolist protseduuri muutub perenaine erakordselt patriootlikuks ning armastab rääkida Saksamaast, mida ta kunagi näinud pole, sest on sündinud ja kasvanud Peterburis. Madam Ladõnskaja on selliste juttude ajal Venemaa pärast pisut solvunud ning püüab jutu alati mujale suunata. Vastu vaielda ei julge, sest tunneb alati pisut süüd oma vuntsidega vestluskaaslase ees. Asi on selles, et mõõdame šarianudki, korteris elades ei suuda ta sageli oma tillukese toa eest õigel ajal maksta ja perenaine lubab talle siis armulikult ajapikendust. Berliinis nisukesi teenijaid ei ole ütleb perenaine suurt singiviilu suhu toppides, etteheitvalt. Külaline kib ja õngitseb kahvliga riisi. Ma tahan, Frank mõtleb pingeliselt, kuidas külalist veel solvata. Miks te, Valtite, küllap unistate, millist lõhnaõli meediakese raha eest osta. Miks ta ometi raha saadab? On ikka ilmas rumalaid poegi. Kuidas surete, ei jää talle ju mitte midagi. Selle, mis teile isast jäi. Lõite kolme aastaga juhti läbi. Madam, lasenskaja nägu läheb laiguliseks kätte, mis ma tahan, Sharank segab ta kiiresti vahele. Ma nägin täna punast kalevit. Täpselt niisugusest oli mu ratsakosti, mäletate, Ma jutustasin teile täpselt sama muidu kimaletate oma ratsakostüümi, milles te kolme aasta jooksul 20000 koos ohvitseridega läbimatuid tasite. Naerab külaline lipitsades otsekui püüdes süüdistaja karmust leevendada. Miks te naerate niisama tuli midagi naljakat meelde kohkub. Mõõdaamlasenskaja tee tutvustasid eile ühest vanamehest. Madam Franki nägu hakkab aeglaselt naeratuseks venima. Silmad lähevad Kissi, suunurgad tungivad sügavale pehmetesse põskedesse. Ran ümber. Jumaluke, jalad peenikesed vaevalt seisab, hoiab mõlema käega kepist kinni. Nina, sinine, kulmud üleni hallid. Tõi mind saata. Te peate rutem koju minema. Ta jõllitab mind ega saa millestki aru. Jookske ruttu koju, teil on aeg surra. Minge kiiresti. Vanemas kukkus sülitama, vihastas koledasti. Oh siis, jätke ometi. Ajate mu hulluks. Seda ma tahan, sulle anti küll, alati on tal midagi öelda. Ruut, mine kiirustage, ragin, madal. Ikkagi ebameeldiv, kui tänaval midagi juhtub. Jätke ometi, madam Ladõnskaja, kogu puuder on teil näolt maha pudenenud. Vaatamata ligi 10 aastat kestnud elule ühe katuse all pole kumbki daam teineteist ees- ja isanime pidi kutsunud. Kunagi küsis keegi sugulane Madame Sharantilt tema üürilise nime, tunnistas imestades, et pole selle vastu kunagi huvi tundunud. Litalita Ivanovna jutustas mulle isadeta, Ivanovna valetab, tuha plahvatab perenaine äkki nagu püssirohi. Ta ei saa oma tsuh naa keelest teile midagi jutustada. Täna kippus karnis mulle ligi, vehib kätega ja karjub. Mul hakkas inimeste ees häbi. Läheme üle tänava, ma ütlen talle, tulge kiiremini. Temaga pistab kisama. Maa ei saa. Mul on hobused peal. Lausa häbi. Oleks viisakalt öeldud. Vabandage, madam. Frank. Ma olen siin. Hobustega ma ei saa tulla. Nii kaua elab Peterburis, aga rääkida ei oska. Igavene tsuh naa. Madame lasenska ja tahaks hirmsasti vorsti maitsta kuid kardab seda teha, sest perenaine on nii vihane. Ta vahetab uuesti kõneainet. Jah, need mehed. Nad on nii, nii. Madam Särak tõmbub pingule nagu rästas. Sööge vorsti. Miks te nii vähe võtate? Mehed on jah naljakad. Mul oli siin üks muidusööja, noor ja ilus, admirali poeg. Taon ise Harkovist siia, tuli tsiviilkindralieksamit tegema. Räägib, et teil madam, Frank on roosiõied põskedel. Kas teda minu ajal enam põlenud? Ei paar aastat enne töid. Roosiõied. Kortsudevastane, imeline vahend. Kree Simmuun torkab madan Ladõnskaja vahele. Proovide Me tahame, Frank, lausa ime, kuidas ta nahale mõjub. Ma pole kogu elu muud kreemi kasutanudki. Paneb igal hommikul ja igal õhtul sutike vati tupile ja hõõrde niiviisi sisse. Te peaksite. Loksub perenaine muhedalt. Kui ta poleks mulle öelnud, et te ise seda kasutate, oleksin võib-olla proovinudki. Aga ette, mind hoiatasid, et siis loobun alandlikult, sest ma pole elu sees kellelgi nii palju kortse näinud, kuid ei jumala eest, madam lasenskaja, ärge solvuge, aga tõesti pole näinud. Külaline punastab ja naeratab kõveralt. Ja ikkagi olete pillaja, jätkab perenaine. Ei tohi raha igasugustesse pruunide peale kulutada. Raha on vaja hoida. Kui mu mees elus oli, tolknesid mul kõrvus rusikasuurused briljandid, siis suhtusid ka inimesed minusse hoopis teisiti. Kõik, mis ma ütlesin, oli targasti öeldud. Nüüd ei kiida mu mõistust enam mitte keegi. Kuid ma mäletan, et ka siis rääkisin lollusi. Raha on võimas asi. Kui teil raha oleks, peetaks ka teid kõige targemaks. Polkovniku käiksid teil külas ning te saaksite oma elu eest isegi auhindu. Madõmblasenskaja näol õitseb koketselt häbelik naeratus ja ta kohendab lillat lindikest kaelal. Ma tahan, Frank, aga läheb uuesti puhveti juurde ja kõlistab klaase. Meil Berliinis osatakse raha hoida. Meil Berliinis osatakse kõike. Kuidas Nevski elektrilaternad ilmusid, sakslaste tehtud. Miks majad nii suured on? Sakslased ehitasid kangad ja seedia, igasuguteadused, ajalugu ja geograafia on puhas sakslastelt. Nemad on kõik välja. Ma teen, lasenskaja, punastab ja kahvatub vaheldumisi. Ta tahaks vastu vaielda, kuid ei tea, mida öelda. Pealegi pole ta veel pashat maitsnud. Kuid pärast poliitilist vaidlust oleks ta sunnitud lahkuma. Kui kunstipärane on see roos kuulitsi peal, tahaks kohe nuusutada, ütleb ta värisevate huultega. Madam Sharank vaikib pahaendeliselt ja teatab siis äkki. LisaVetta Ivanovna üürnik luges ajalehtedest, et Berliinis oli tugev maavärisemine. Väga tugev. Venelastel pole kunagi maa, väriseb, mis olnud. See oli isegi Mathamblasenskajale liig. Ta hakkas äkki kogu kehast värisema ja ta nägu kattus punaste plekkidega. Pane vale puha kriiskas seda peenikese katkendlikku häälega. Venemaal on maha mitu korda värisenud. Werneris oli, see ei loe. Ütleb perenaine teeseldud rahuga. See on Balkani mere taga, see pole enam naturaalne. Venemaa. Seda te ütlete, kiuste, te arvate, et mul polegi kodumaad, sest ma olen vaene häbenege, kõik teavad, et venelastel oli maavärisemine, see pole aust, valetate Te räägite oma vanamehest juba viiendat aastat ja ütlete iga kord, et see olid hiljuti häbi. Ta kargas üles ning jooksis toolidele koristades kontsade klõbinat omaga. Mõrkas pani ukse haaki. Siin oli vaikne. Avatud õhuaknast kandus vänge ja niiske kevade lõhnaga sisse lihavõttepühadest summutatud helisid. See võõrarõõmu kauge kaja muserdas ja erutas hinge ning pani õhu sügavate raskete lainetena tasa õitsema. Kambris oli vaikne ning mad Amblasenskaja dissegamatult. Ta nuttis kaua, pea kummargil, küünarnukid aknalaual. Kui pisarad otsa said ja terav solvumistunne järele andis. Vastuste rahunenult kummuti juurde, tõmbas ülemise sahtli lahti ning võttis välja siidlapi mässitud pudelikesed. Ta võttis kurgi ettevaatlikult ära ja sirutas nina aeglaselt ette nuusutades värelevate sõõrmetega armsad pudelikesed. Siis keeras selle uuesti hoolikalt lapi sisse ning asetas tasa ja hellalt nagu äsja mähitud imiku kohale tagasi. Aeglaselt läbielatust veel pisut väriseva käega võttis ta välja puudritoosi ja topsetesse nägu. Siis riputas tooli korjule märja taskurätiku ettevaatlikult katkist pitsi sirgemaks, pingutades annuska Kõnises eemalt. Ma tahan Franki hääl. Ütle madaam Ladõnskajale, et kui tal loll tuju üle läheb, tulgu kohvat jooma. Ma ei saa ju kogu öö oodata. Paša jätan ka lauale, ülejäänu viin külma. Lähen magama. Mul endalgi närvid lausa ragisevad. Ma tõmblasenskaja süda taob Kunedelt. Ta teab, et annuska magab juba ammu ja perenaine räägib nimme valjusti, et tema kuuleks. Ta hiilib ukse juurde ja jääb kuulatama, oodates. Ma tahan Franki lahkumist. Seejärel läheb ta söögituppa. Akna taga roosatab tõusva päikese esimene kuma. Jahe koidueelne tuuleke sakutab jultunult õhuakent ning kiigutab käkras taskurätikut. Tooli korjul.