Peen psühholoogia, rongi väljumiseni oli jäänud kaheksa minutit. Panguslinski oli aint teise klassi kupees mõnusalt sisse seadnud. Ta silmitses väikesest taskupeeglist oma profiili ja heitis siis pilgu välja. Pangu siiski, oli elukutselt proovireisija, kutsumuselt aga pesuehtne Don Juan. Mööda Vene impeeriumi optika näidiseid laiali vedades tundis ta muret vaid ühe asja pärast kuidas oma teekonnal võimalikult rohkem südameid purustada. Selle püha eesmärgi nimel ei säästnud ta aega ega vaeva, mis sageli paraku ka tulutult ilma vähimagi kasu ja rõõmuta ära kulus. Neis linnades, kus ta viibis vaid mõned tunnid järgmise rongiminekuni hukutas ta naisi otse voorimehe troskas. Kistsitaks edasi pisut silmi, keerutab Parempoolsete vuntsi, surub huuled kokku ja vaatab. Ja kuidas vaatab. Seda on raske selgitada, kuid kui ta kaupmeestele oma oktika kaupa pakkus, vaatas ta igatahes hoopis teisiti. Naistega, kelle peale ta pilk oli suunatud, toimus midagi imelikku. Algul vaatasid nad teda imestades peaaegu hirmunult siis panid käe suu ette ja puhkesid naerma, kaaslast küünarnukiga toksides. Panguslinski isegi pöördunud oma ohvrit uuesti vaatama. Ta oli endale juba uue objekti ära märkinud ja hukutas sellesama halastamatult. Noh, see juba ei unusta, mõtestab Too samuti. Ma sõitsin külma rahuga mööda ja nemad lähevad külma rahuga hulluks. Läheme ja kestvama tutvuse korral laskis panguslinski väliste võlude kõrval käiku ka harukordselt hingeomadused. Tulemused olid vapustavad. Ta oli olnud kolm korda abielus ja 12 korda erinevates linnades erinevate esemetega peksa saanud. Lotsist, Dimitati teda saapa sulasega Kiievis kepiga suitsuvorstiga, Konotopis, samovarite toruga, Tšerniigobist, säärsaapaga, Vilniuses, viiulikastiga, Varssavis, pudeliga, Minskis, supilusikaga ja Mogiljonis lihtsalt rusikatega. Nagu teada, jookseb uluk ise jahimehele sülle, ehkki peaks looduslike instinktide mõjul temast eemale hoidma. Vaevalt oli panguslinski pilgu vaguni aknast välja heitnud, kui nägi perroonil tuttavat vägagi võluvat daami. Kuid taamastus kiire sammuga ei märganud südametemurdja võrgutavat pilku ega jõudnud hukkuda. Panguslinski pistis pea aknast välja. Ahhaa. Ta kiirustab ju külma rahuga rongile. Me sõidame siis koos, mis ikka, olgu nii. Daami saatus oli otsustatud. Kui rong liikuma hakkas, vaatas panguslinskend veel kord profiilistas peeglist, keerutas vuntsi ja läks mööda vaguneid luurele. Võluv daam sõitis koos punnpõskedega Detikesega samuti teise klassi kupees. Ta ei pööranud Kuslinskile vähimatki tähelepanu, vaatamata sellele, too puht Pariislikkushikiga, kummardas ja ütles pardoc. Jaamas astus panguslinski vagunist välja ning seisatas profiiliga daami akna poole. Kuid ta polnud näha olivaid tüsega det, kes lakkamatult õunu mugis. Don Juani pilgud kustusid kadetti paksudele põskedele. Pann jäi mõttesse. Siin tuleb pisut peenem psühholoogia käiku lasta, selleta pole tulemusi. Mulle isiklikult ei meeldi naiste emadus, see puht loomalik joon. Ent kui naisterahvas oma last nii väga jumaldab, teda pidevalt õuntega toidab, siis annab see mulle võtme. Tema südamesse on vaja võita lapse armastus ja ema on mul käes. Ning ta hakkas kohe tegutsema. Ostis jaamas paar õuna ja ulatas läbi aknaga Detile. Te armastate puuvilju, noormees, Ma juba märkasin seda. Sööge, palun, on meeldiv olla noorele teekaaslasele kasuks. Märssi, ütles kadett süngelt, hõõrus õuna varruka käänisega ja hammustas poole ära. Rong hakkas liikuma, kus linski jõudis suurivaevu peale hüpata. Ma käitun nagu eesel, mis sest kasu poiss õuna kinni pistis. Ma pean ise kohal olema. Lähen lihtsalt külma rahuga nende juurde. Pardonk melu kupees on nii kitsas, kujutage ette, ma läksin vaksalis natukeseks välja ja kui tagasi tulin, nägin, et minu koht oli külma rõhukat ära võetud. Kas lubate? Ma istus ja noormehe kõrvale? Ta kehitas õlgu, palun väga, mis mul sellest. Siis võttis ta raamatu välja ja hakkas lugema. Noh, noormees, nüüd saame kindlasti sõpradeks. Kas võidate kaugen, patrakovi, vihmascadit, Kuslinski lausa võpatas rõõmust? Jumal, see on ju silmapaistev, kus nakatumine? Ma sõidan külma rahuga, samuti Petrakovi, tähendab, Me veedame kogu öö koos ja veel terve päeva pärast seda. Kas olete midagi sellist läbi elanud? Kadett suhtus silmapaistvasse kokku sattumisse väga kuivalt ja vaikis süngelt. Kas te armastate seiklusi, noormees? Mina küll jumaldan. Minuga juhtub alatasa, kuid asju, kui lubate, siis jutustan teile. Kadett vaikis. Daam luges, Kuslinski jäi mõttesse. Miks ta küll selle jõmpsika sünnitas? Ainult segab. Poisi juuresolekul ei saada mulle külma rahuga otsagi vaadata. Aga oota, sa ema süda avaneb, poja abiga. Ta köhatas ja hakkas hingestatult fantaseerima. Mul oli kord niisugune juhus. Lotsis armud minusse keegi daam ja läheb külma rahuga hulluks. Mees tormab minu juurde, revolver käes ja karjub külma rahuga, et laseb mu armukadeduse tõttu maha. Kuidas teile meeldib niisugune olukord, noormees? Seda enam, et ma olin juba peaaegu kihlatud kõrgemast soost neiuga. Tal oli isegi oma kauplus. Noh, mina kui tõeline rüütel ei saanud kedagi kompromiteerida, vaid jooksin hirmunult akna juurde ja viskusin esimeselt korruselt alla. Aga mõrtsukas vaatab mind ülevalt kui hirmus. Mina olen protuaaril pikali üleval, aga on külma rahuga mõrtsukas. Ei mingit valikut, et ma jooksin ära ja kutsusin kordniku. Daam tõstis pea, mis jaburaid jutte poisile räägite. Ning süvenes uuesti raamatusse. Panguslinski võidutses. Ahaa, rääkima hakkas võt autode edu. Tahan süüa, ütles kadett. Kas jaam on varsti süüa, tahate? Suurepärane noormees, kohe on peatus ja ma jooksen võileibu tooma. Kui tore. Kas te armastate oma emakest? Emakest on vaja armastada. Kadett pistis süngelt kinni kaheksa võileiba. Siis jooksis, kus linski talle vett tooma. Suures jaamas riista poisi õhtul sööma ja kordas, et emakest tuleb armastada. Teie emake on suurepärane. Kui ta tahab, võib ta igaühe peassegi ajada. Ma kinnitan seda. Kadett vaatas teda imestades oma lambasilmadega ja sõi nelja eest. Teostame noormees, muidu hakkab emake muretsema, muretses Don Juan. Kui need vagunisse jõudsid, selgus, et emake oli magama heitnud ja pleedi üle pea tõmmanud. Homne on terve päev ees usaldas poja ausa inimese hoolde, ise magab külma rahuga. Homne muutub tänulikuks. See Pekine poiss on mu kolme rubla 60 kopika võrra vaesemaks jäänud. Heitleb pikali, noormees, pange jalad mulle sülle. Pole viga, mul pole raskepüksid, puhastan pärast bensiiniga ära. Magas sügavalt ja põtkeskuslinskit vahetevahel läbi unejalaga. Kuid too oli kõigeks valmis ja uinus alles vastu hommikut. Ärgates nägid nad, rong seisab ja emake on kadunud. Erutatud Kuslinski vabastas end kadeti jalgade alt, pistis pea välja. Mis see siis olgu? Emake seisab perroonil, sumadan kõrval maas. Kuidas kõlas kolmas kell, proua, mis te ometi teete, rong hakkab kohe liikuma. Olemas, kyll te jääte külma rahuga maha. Konduktor vilksatas puhvrit kolksusid. Me liigume. Hädaldas, kus linski, unustades igasuguse võrgutava pilgu. Rong hakkas liikuma. Kuslinskile tuli äkki kadett meelde. Te unustasite oma pojapojapoja. Daam rehmas käega ja pööras näo ära. Kuslinski raputas kadeti õlast Emakeseks minema, emake läks maha. Mis see siis olgu, lõugas ta. Kadett hakkas vinguma. Miks toimunud ropud? Hoovis, kus linski vajus istuli. Aga kuidas, aga see tahab ju kutsusime teda Emakeseks või olema külma rahuga aru kaotanud. Pirises kadett. Ei kutsunud. Ma ei tunne teda, teie kutsusite, ma arvasin, et on teie ema, ma pole süüdi toode, jõuluei, ta. Pan, kus linski pühkis taskurätikuga laubalt higi. Siis tõusis ja võttis oma sumadoni. Räpane õgard täie teist kasvab tõeline suli külma rahuga. Siga. Ta virutas kupee ukse kinni ja läks perroonile. Sharkovid läksid tülli näitlejanna kruttamirskaja pärast, kes oli nii rumal, et ei osanud isegi teha vahet naise hääle ja mehe hääle vahel. Ta oli helistanud Saarikovile ning kisendanud telefonitoru võtnud prouale otse kõrva. Kallis Hamlet, teie hellitused põlevat mu organismis, lõputu tulede merele. Sel õhtul tehti mehele asekabineti. Hommikul aga saatis naine talle koos kohviga kirjakese. Ma ei soovi mingeid selgitusi, kõik on niigi liiga selge ja liiga jälk. Anastassia šarca šarikovi tahtnud tegelikult ka ise midagi seletada. Ta ei hakanud üritamegi, püüdis vaid mõned päevad naisele mitte silma alla sattuda. Hommikul läks ta vara tööle, lõunat sõi restoranis. Õhtudega veetis näitlejanna kruttamirskaja seltsis kiusatus teda sageli mõistatusliku lausega. Me oleme mõlemad ära neetud ning me võime pääseda vaid teineteise abil. Krutamiskaja hüüdis Hamml. Teid on nii palju siirust, miks lavale pole läinud. Nii möödus mõni päev vaikselt kuni šariku ühel hommikul nimelt reedel, 10. kuupäeval nägi riietades diivani kõrval põrandal väikest punase kivikesega prossi. Šarikov tõstis prossi üles, uuris seda ja mõtles. Naisel niisugust pole, seda tean ma päris kindlasti. Järelikult olen selle ise siia pillanud. Äkki on seal veel midagi? Ta raputas kuube ja pööras taskud pahupidi. Kust see ometi tuli? Äkki naeratas ta kelmikalt ja pilgutas ise endale silma. Asi oli selge, selle prossi oli talle nalja pärast pistnud taskusse krutomirskaja ise. Teravmeelsed inimesed naljatavad sageli nõnda, pistavad kellelegi oma asjakese taskusse, siis aga räägivad. Kus on mu ports sigar, kus on mu Kell. Otsime õige Ivansem Loonowitzi läbi, leiavad asjakese üles ja naeravad lõbusalt. Õhtul leksuaarikov krutamisest käia garderoobi ja ulatas talle vallatult naeratades paberisse mässitud prossi. Lubage üle anda mist ometi, milleks sellised kulutused? Teeskles näitlejanna tellikaatsust ja harutas paberi lahti. Vaatas prossi ja viskas selle põlglikult lauale. Ma ei mõista teid, see on vist nali. Kinkige seal rämps oma toatüdrukule maid kanna võltskive. Võltskire imestas šarikov. See on ju teie oma. Kruttamirskaja puhkes nutma ja Trumpist saamas jalgu kahest rollist korraga. Ma olen alati teadnud, et ma ei tähenda teile midagi, kuid ma ei luba oma naiselikku au haavata, Ta kärasid jubedus. Ma ei taha seda puudutada. Võib-olla on ta mürgine. Olgugi et šarikul püüdis kõigest hingest naist oma õilsetes kavatsustes veenda, ajas krutamiskaja minema. Lahkudes lootis šarikov siiski, et kõik veel laabub. Ent kui ta kuulis läbi ukse sajatusi, kuigi mul Hamlet väljas hädine ametnikuniru polnud ta selles enam päris kindel. Järgmisel päeval ärkas lootus iseenesest uuesti ja šarikuks sõitis kruttamirskajaid juurde kuid too ei võtnud teda vastu. Ta kuulis oma kõrvaga, kuidas garderoobis öeldi. Šarikov. Ärge laske sisse. Ning mis kõige hullem, seda ütles meesterahva hääl. Kolmandal päeval ilmus sarikov koju lõunasöögile ja ütles naisele. Armas, ma tean, et sina oled pühak ja mina lurjus kuid sul tuleks mõista teise inimese hingeelu. Hea küll, ütles naine. Ma olen su hingeelu juba neli korda mõistnud. Nõndaks. Mõistsin, kui sa septembrikuus Bonnega mehkeldasid. Mõistsin mullu suvel, kui marust ka kirja leidsin. Ega midagi Anna Petrovna loost sain samuti aru. Nüüd aga on lõpp. Sharkab pani käed kokku nagu pihile minnes ja ütles alandlikult andes ta ainult selle korra eest. Eelmiste kordade eest ma ei palugi. Jumal sinuga, ma olin tõepoolest lontrus, kuid nüüd on sellel lõpp, Ma tõotan. Ah, lõpp. Aga mis see on? Naine võttis taskust mõistatusliku prossi ja pistis Saarikovi lina alla. Ning lisas pead väärikalt kõrvale pöörates. Ma paluksin, et te vähemalt oma räpaseid asitõendeid koju ei tooks. Ma leidsin selle teie kuuetaskust. Võtke seal rämps. See põletab mind. Sharkov pistis prossi alandlikult vestitaskusse ja mõtles sellest kogu hommikul, aga läks otsusekindlalt naise juurde. Ma saan kõigest aru, ütlesite, te tahate lahutust? Ma olen nõus. Mina olen samuti nõus, teatas naine rõõmsalt. Šarikov imestas. Kas te armastate kedagi teist? Võib-olla šarikov nahises. Ta ei abiellu teiega iialgi? Ei ta abiellub. Tahaksin seda. Igal juhul, ei puutused teisse. Sharku ägestus. Lubage ometi. Minu naise mees ei puutu minusse nii või. Nad jäid vait. Siis, ütles mees. Olen igal juhul nõus. Enne lõplikku lahkuminekut tahaksin selgitada veel midagi. Öelge, kes teie juures reedel käis? Sharkova punastas kergelt ning vastas ebaloomulikult ausal toolil. Väga lihtne. Džibisse vastas hetkeks läbi, küsis, kus sa oled ja läks kohe ära, ei võtnud isegi palitud seljast. Kas Tseebissof ei istunud mitte minu kabinetis minu diivanil? Küsis Saariku aeglaselt sõnu rõhutades ja läbitungivalt silmi Kissitades. Mis siis? Siis on kõik selged pross, mida sa mulle nina alla hõõrusid kuuludžiibissavile ta pillas selle siin maha. Mis lollust sa räägid? Ei kanna pross, on ju mees? Ise ei kanna. Kuid taskus kannab küll ja kellelegi kingib ka mingile näitlejanna-le, kes pole Hamletit oma elus näinudki. Ta viib kingituseks pross, aga teda sõimatakse, ametniku niruks teada puha. Võite selle aarde talle üle anda. Ta viskas prossi lauale ja läks välja. Šarikuma nuttis kaua, 11-st kolmveerand kaheni. Siis pakkis prossi tühja lõhnaõlikarpi ja kirjutas kirjakese. Ma ei soovi mingeid selgitusi, kõik on niigi liiga selge ja liiga jälk. Kuidas seda eset vaatate? Siis mõistate, et mulle on kõik teada. Mul on häbi oma eksisammu pärast. Jää jumalaga. Tervitage minu poolt isikut, kes läheb Hamletit vaatama ja kannab seda närust prossi. Kas te mõistate vihjet? Unusta, kui võid aa. Ta sai vastuse samal õhtul. Šariku luges seda raevust pärani silmadega. Austatud proua, ma lugesin teie hüsteerilise saadetise läbi ja kasutan juhust hüvasti jätta. Tee kergendasite mu rasket ülesannet. Teie saadetud esemed andsin majahoidjale. Šarikova muigas kibedalt ja küsis endalt kirjale osutades. Ja seda nimetavad nad armastuseks siis kutsestatava tüdruku, kus härra on. Ta tüdruk oli miskipärast pahas tujus ja hakkas koguni nuuksuma. Sõitsivad vastaste mõnivad summad Olivoorimise peale, sõitsivad ära. Aha hästi. Olgu. Ja miks sa nutad? Toatüdruk nuuskas, surus käe suu peale ja hakkas ulguma. Algul oli kuulda või siis ka sõnu selle rämpsu pärast, jumal avita. Selle 10 kopkaserämpsu pärast saab inimene. Minu peigmees, poeselmiitri pruuake Tubike, ta kinkis mulle prossikese, aga see võttis kätte ja kadus ära. Külma otsisin ja otsisin, lausa nõrgaks võttis, kuid vist on kuri inimene ta ära varastanud. Meetriaga kisendab Ivo, nüüd ma mõtlesin, et sul on kapitali, aga niisugusel uimased ei saa kapitali olla. Mu raha siis isu. Missugune see pross oli? Küsis šarikova üleni kangestades, täitsa harilik klaas komplegi moodi punase kivikese, olgu ta neetud. Mis see siis nüüd on? Shalkova seisis kaua ja vahtis pärani silmi, toatüdrukut, nii et too isegi ehmus ja vait jäi. Šarikova mõtles. Nii hästi, elasime kõik oli salajas, kumbki midagi ei teadnud. Siis aga ilmusse neetud pross. Ja kõik on hukas. Pole meest ega Džibissoni. Peigmees jättis Fenko maha. Milleks see kõik? Kuidas seda ometi uuesti kokku panna ja ära varjata? Mida teha? Ja ta üldsegi ei teadnud, mida teha. Siis lõi ta jalaga vastu maad ja käratas toatüdruku peale. Kasi minema, lollpea.