Hall taevas, hall meri, hall õhk väreleb peenikestest vihma, niitidest kleepuv libedatele radadel kulgevad suvitajad hulguvad aeglaselt kolme-neljakesi Troppis, lapsed ees vanataga. Kui keegi maha jääb, seisatavad kõik ja ootavad teda pead pööramata. Kaua ja allaheitlikult. Nad ei vestle. Nad isegi ei ohka. Nende lähenemisest annab teada vaid kalosside Vaikneljardsemine. Nad kõndisid mööda metsateed, millel liikumine oli rangelt keelatud ja jõudsid bar kuhu ei tohtinud minna. Vaatasid puid, mida ei tohtinud murda ja rohtu, mida ei lubatud kitkuda. Jõudsid randa, kus hall tahvel kuulutasid, supelda tohivad, ainult naised heitsid pilgu pingile, mis oli kõrvalistele isikutele tabu ning pöördusid vaikselt tagasi metsarajale, kus käimine oli keelatud. Lapsed ees, vanad, nende järel. Suvitaja on eelajalooline, õigemini ajaluuväline nähtus. Temast pole juttu üheski ajaloo raamatus, vaid mõnes legendis on teda mainitud. Ma ei hakka neid sõna-sõnalt ära tooma, loobun ka stiilist ja koloriidist, annan edasi vaid peamise. Esimene suvitajad tuli läänest, peatus uk koguka küla juures vaatas ringi, ütles meer trünken ja istus maha. Kaardimängulaud ja punase kandiga linane kardin. Nii istus esimene suvitaja esimese suve. Teisel suvel tuli ta tagasi, kaasas kaks õngeritva Janeli peenikeste jalgadega valgetes nokkmütsidest lapsukest. Ning ta ümber oli roheline tara kaasaskantav kastia käharate Kasekesed, mille pügatud okastega suvitaja oma lapsukesi kasvatas. Nii istus ta ära teise suve. Kolmandal suvel tuli uuesti ning tõi kaasa võrkkiige ja kaheksa valgete nokkmütsidega peenejalgset lapsukest. Lisaks veel üks peaaegu ilmal laubata suure kõrisõlmega jalgrattur. Siis ilmus ta juurde suvilavaht ja nõudis elamisluba. Kuid esimene suvitaja ei saanud temast aru. Siis tuli politseinik ja kuuldes, et esimene suvitaja vene keelt ei räägi kraamis kokku kogu oma väliskeelte tagavara ja ütles mitte teie Peeessaaž. Siis said nad teineteisest aru ja esimene suvitaja ajas juured alla. Tema ümber oli aiake ja grammofon. Nii hakkas esimene suvitaja paljunema ning täitis iseendaga. Kogu oli Erki lahti metsa uudi eilne ja, ja kõik pargolova alad. Suvilavaht on isevärki olend, kes ei meenuta üldsegi tavalist kojameest. Ta nägu on ümmargune, kustumatult ja arvatavasti pärilikult rumala ilmega. Ta eksisteerib vaid suvel. Kus ta talvel on ja mida teeb, seda ei tea ükski hingeline. Küllap talvitab koos vähkidega. Ma ütlesin ebakonkreetselt, kuid pean oma häbiks tunnistama, et ma ei tea vähkide residentsi. Kuidas ka poleks, kuid vaevu on kaunis kevad asendunud suvega ning päike hakanud kütma suvilate aialippe kui selle taha tekib Sixtuse madonna kohal hõljuv keerubi mõtlikus poosis küünarnukkidega aia najale toetuva suvila, vahi hiilgav pale. Suvila vahitegevus on ulatuslik ja mitmekülgne. Hommikul tõuseb ta viie-kuue paiku ning asub kohe tegutsema. Ta tirib akende alla mõne vana lauad juraka ja hakkab sellest naelu välja peksma. Teinekord on lauas ka mõni metallitükike ja siis kajab kolkimine eriti hästi. Suvilavaht taob täpselt nii kaua, kuni akendest hakkavad paistma raevunud suvitajate pead. Siis läheb mees puhkama. Kuid nagu teada, on varahommikuni uni sitke ja kui suvila valvur on tõeliselt visa töömees, peab ta teinekord isegi kuni pool tundi kolkima, enne kui kõik on üles aetud. Oodanud kuni närvilised suvitajad on maha rahunenud ning roomavad randadele ja aedadesse hommiku tuulekest nautima, võtab suvilavaht luua ja kukub tolmu üles keerutama. Seda teeb ta kaua ja põhjalikult. Sinna, kus maa kõvaks tallatud, puistab ta peenikest liiva. Ning kui vaevatud tolmused suvitajad õhku ahmides mööda metsi ja orgusid laiali jooksevad, läheb ta uuesti puhkama. Seejärel on ta kuni õhtuni hõivatud. Ta istub oma putkas ja kiikab end ühe silmaga seinale kinnitatud peeglikillust. Õhtul aga seisab ta jalgvärava juures ja sügab parema käe keskmise sõrmega vasakut abaluud. Samas ei keelduda naudingust mängida suvitajatele võimalikke vingerpusse. Ta kinnitab külla tulnud sõpradele, et suvilad on tühjad. Et kõik on ära sõitnud või välja aetud postiljoni, saadab ta üle raudteemetsa, kus sellel on raske välja tulla. Telegram ei võta kunagi vastu. Kui ta on siiski sunnitud seda tegema, siis ei anna ta neid kätte. Kui annab, siis alles kolme päeva pärast. Öösel Taimaga vaid ässitab koeri haukuma, et need ei laseks suvitajaid magada. Paar korda nädalas teeb ta üürnikele visiite, lubades neil näidata oma tänulikkust rahatähtede abil. Suvila kellasid ei saa uskuda. Inimesed elavad rongide, laevade jäätisemüüja ja kroonuametnike tulekute minekute järgi. Mõnikord tekitakse segadusi. Näiteks te olete harjunud punapäise kiivas mütsi tärniga ametniku järgi lõunat sööma. Näete, ta jookseb rongilt ja istute lõunalauda. Aga kui ametnik jääb kaarte mängima või on tal õhtune koosolek, mis teinekord tema naise kinnitusel kestab kuueni hommikul siis jäätegi lõunas söögita. Või kui te joote alati teed viiese rongi tuleku ajal ning näete äkki, et rong kihutab kohale juba kell pool viis. Te satute ärevusse. Te kutsute kokku perekonnanõukogu, kus ühed väidavad, et see oli kella kolmene rong, mis hilines, teised aga, et hoopis ülearu kiirustanud viiene rong. Ühed soovitavad hakata teed jooma, teised nõuavad viivitamist. Perekonnas on lahkhelid, elu õnnestus. Laevadest ma pigem ei räägi, neid on raske jälgida. Pealegi on kohalikud jõnglased nii meisterlikult õppinud laeva sireeni imiteerima, et keegi rikkumata hingega kergeusklik kolleegiumi nõunik olevat koguni neli korda järjest teenestanud ning selle eest kallilt maksnud lihuniku leia aed, lillepoodi. Riigiametnikud, kes igal hommikul linna tööle sõidavad, sõltuvad samuti üksteisest. Kummaltki poolt suvilatega palistatud pikk tänav suubub raudteejaama. Enne hommikust rongi, mis väljub kell üheksa, ilmub iga suvila aknal ärevil nägu. Eemal tee peal on näha tolmupilve. Kes see hull, kes on, küsitakse kogu tänaval. See pole veel polkovnik, ütlevad rahulikult ühed kuid kiivas mütsi tärniga. Punapäine kroonuametnik haarab portfellid ja sööstab jaama poole. Seda nähes hakkab õitsema paks aktsiisiametnik. Pistab kaks võileiba palitu taskusse ja roomab tänavale. Aktsiisiametniku minek annab signaali kahele õpetajale. Nendele järgneb hambaarst. Hambaarsti järel läheb pangaametnik tema järel eratunde andev üliõpilane. Siis musikaalne, preilikke preili järel kollaste poolsaabastega kontoriametnik, siis arsti üürnik ning lõpuks kahe mopsiga isand. Igaüks teab täpselt oma märguannet ning jälgib ainult seda. Esimesena läheb alati teele polkovnik. Kord juhtus katastroof, polkovnik magas sisse ning kõik suvitajad, kes olid harjunud juurdunud graafiku järgi tegutsema, hilinesid rongile ainult muusikat. Harrastav preilik jõudis rongile, millele oli kirjutatud mu sink. Ja ta läks peast segi. Metsas hulguvad esimesed suvitajate lapsed ees, vanad, nende järel hulguvad ühe keelu sildiga postikese juurest teise keelusildi juurde. Peatuvad ja loevad, mida nad ei tohi teha. Hall taevas. Üle pingutas. Ei oska parem jalg oli juba ammu hakanud pinde välja ajama, kuid ta ei julgenud asendit muuta ja kuulas ahnelt. Koridoris Olipime praokil ukse vahelt nägidavaid ribakest valgustatud seina pliidi kohal. Selles heledal laigul kõikus suur ümmargune kahe sarvega vari. Ei oska, mõistis, et seon ta tädi peavari otsete sõlmitud rätiku kikkis nurkadega tädile tulnud vaatama Joscat, kelle ta alles nädal aega tagasi oli sokutanud toapoisiks. Ning nüüd pidas ta tõsiseid läbirääkimisi poissi protežeeriva köögitüdrukuga. Läbirääkimiste toon oli ebameeldivalt ärev. Tädi närveeris hirmsasti ning sarved seina peal hüppasid üles-alla, nagu oleks mõni hirmuäratav loom puksinud oma nähtamatuid. Vaenlasi. Jutuajamine toimus täiel häälel pateetilistel hetkedel sumbus valjuks, vilistavaks sosinaks. Nad arvasid, et ei oska, peseb esikus kalosse. Kuid nagu ikka inimene jahib, jumal juhib ning ei oska, seisis hoopis kalts käes, ukse taga ja kuulas pealt. Ma sain kohe aru, et ta on käetbard, laulis köögitüdruk täissöönud häälel. Kui palju kordi olen talle öelnud, et kui sa poiss pole loll, siis ole. Taval pole vaja just miskit teha, vaja ainult näe, taval olla. Prouad kisendasid eila jälle ahjus, Duke'i segatud ja siiber pandi enneaegu kinni. Temaga ei tee teist nägugi. Sarved seinal õõtsuvad ja tädi oigab musikaalselt. Kuue ümbertegemise eest andsin rätsep pole 60 kotkad. Ka muudkui kodu tagasi. Kullake, teekond läheb ka, olgu ta neetud, neli rubla maksva, kullake. Igasuguse ettevaatuse unustanud Liuska õhkab ukse taga. Ta ei taha koju. Isa lubas, et võtab tal naha maha ja ei oska, teab oma kogemustest, kui ebameeldiv seal. No poole vaja ulu, ta lõõritab köögitüdruk. Praegast ei aja teda veel keegi. Prouad ähvardasid ainult. Aga üürnik, Pjotr dimeetritš jälle on vägagi tema poolt lausa rinnagalioska eest väljas. Ütleb, et mister. Loll ütleb, et on lihtsalt sündinud idioot ja teda sõimata lausa rinnaga ei oska eest väljas. Kui jumaldan. Aga meie pool on nõnda, et mida üürnik ütleb, see on püha sellepärast, et ta on õpetatud meest ja maksab akuraatselt. Laska on ka kena, kõigutas tädi sarvik maisa niisukesest inimesest aru, poisikese peale kaebama. Tõsi, mis tõsi, Eeennest ütlen talle tunni, Aashamine, tee uks lahti. Ütlen seda viisakalt ja ilusti, aga tema, kus turtsub mulle vasta molu, ma pole teie, uksehoidja, tehke ise lahti. No siis laulsin talle ikka näkku, ütlesin, et kui ust on vaja lahti teha, mis põle sa uksehoidja, aga kui kojamehega trepi peal Musutada, siis oled küll uksehoidja. Jumal hoidku, kui nuhib ringi noor piiga, alles võiks kenasti elada ja palka saab, olgu ta neetud. Mees meenul. Ma ütlesin talle näkku, et ah, kui ust lahti teha, siis põle sa uksehoidja. Ema, näed, sa põle uksehoidja, aga et kojamehelt kingitusi vastu võtta, siis on küll. Aga üürniku Pumactic heliseb uksekell. Jooskaa kisendab köögitüdruksallu oru Tunjashon väljas, aga tema ei liiguta, aimugi. Ei oska, peab hinge kinni ja surub end vastu seina, kuni tulivihane köögitüdruk tärgeldatud seelikute krabisedest temast mööda ujub. Võta näpust. Ma ei lähe külla tagasi, mõtled ei oska. Ma pole loll mees, ma veel näitan, mida võid mind maha Idombi kuule nende hulgast. Ning oodanud kuni köögitüdruk tagasi köökihudsus. Läks ta otsustaval sammul tubade poolele. Ütleb, et pean kogu aeg silmis olema. Aga kellele ma ennast näitan, kui kedagi kodu põle? Ei oska, läks esikusse. Ahhaa palitu ripub, üürnik on kodus. Ta tormas kööki, rebis kohkunud köögitüdruku käest ahjuroobi ja ruttas uuesti tubade poolele, paiskas üürniku ukse lahti ja läks kudevat ahju segama. Üürnik polnud üksi, tal oli külas noor looritatud näoga ta mõlemad võpatasid ja ajasid end Lyoska sisse tormamise hetkel sirgu. Minaa põle, loll mees, mõtles Lyoska ahjuroobiga põlevaid Halde kolkides maadeni tööd. Ma pole muidusööja, ma olen kogu aeg ametis. Puud praksasid, ahjuroog kolksus, sädemed lendasid igas suunas. Üürnik ja ta vaikisid kohmetult. Lõpuks hakkas, ei oska minema, kuid jäi ukse juures seisma ja vaatas murelikult märga laiku põrandal. Pööras siis pilgu külalise jalgadele ja vangutas kalosse nähes etteheitvalt pead. Jälje maas, ütles ta süngelt. Pärast hakkab perenaine minuga riidlema. Külaline punastas ja vaatas nõutult üürnikule otsa. Olgu-olgu, mine juba. Rahustas too kohmetult. Ei oska, läks ära, kuid vaid üürikeseks ajaks. Ta võttis kaltsu ja tuli põrandat kuivatama. Üürnik ja külaline istusid vaikides, pead kummargil laua kohal ja uurisid süvenenult laudlina. Jõllitavad mõttes Loska piss nägid mõnda plekki. Mõtlevad, et ma aru ei saa, leidsid lollima salgu igast aru, ma teen tööd nagu hobune. Taastas mõttesse vajunud paarikese juurde ja pühkis laudlina üürniku nina all puhtaks. Mis sa tahad? Ehmus üürnik. Mis ma tahan? Ma pean kogu aeg ise silma peal hoidma. Wagoordis kuratonioska aina kaebab, aga ise korda pidada, seal põleda, uksehoidja kojamehega trepi peal minema. Idioot. Noor daam aga haaras üürniku käest kohkunult kinni ja hakkas midagi sosistama. Saab aru kuulisse Lyoska teenijad. Kuulujutud Taani silmad olid kohmetu, sest pisarais ja ta ütles seal Joscale väriseva häälega. Pole midagi, pole midagi, poisu, te võite välja minnes ukse lahti jätta. Üürnik muigas põlglikult ja kehitas õlgu. Ei oska, läks ära, kuid esikus meenus talle, daam oli palunud ukse lahti jätta. Ta tuli tagasi ja avas ukse. Üürnik kargas nagu välkdaamist eemale. Veidrik toas on valge ja tema kardab, mõtlesin, ei oska. Poiss läks esikusse, panin üürniku mütsi pähe ja vaatas end peeglist. Seejärel kohmitses ta hämaras söögitoas kriipis küünega puhvetiust. On alles kuradiline. Sa rabad siin terved päevani kui hobune temaga oskab vaid puhveti uksi kinni keerata. Siis otsustas ta uuesti ahju vaadata. Üürniku toa uks oli jälle kinni. Ei oska, imestas ja läks sisse. Üürnik istus rahulikult daami kõrval, kuid tal yks oli viltu. Ta vaatas, ei oska, oli niisuguse näoga otsa, see mõtles, mis sa jõllitad, ma tean ise, et ma pole muidusööja. Käed rüpes juba istu. Tukid segatud, läks, ei oska ära ähvardades, et tuleb varsti ahju kinni panema. Vastaseks oli vaikne, oigab kohe. Ei oska, läks minema ja hakkas muretsema. Ta ei osanud enam yhtegi tööd välja mõelda. Heitis pilgu perenaise magamistuppa. Seal oli väga vaikne õlilambike hõõgus, ikooni ees. Tunda oli, parfüümi lõhna? Ei oska, ronis tooli peale, silmitses kaua kandilist roosat õlilambikest ja lõi innukalt risti, et pistist, siis sõrmed õlisse ja liipisi juuksed otsa eest tagasi. Läks tualettlaua juurde ja nuusutas üksteise järel kõiki pudelikesi. Ja on lood, poed küll nahast välja, aga kui keegi näe, kuidas labad peetakse vedela vorstiks, kasvõi veri ninast väljas. Ta lonkis kurvalt esikusse. Hämaras külalistetoas vilksatas miski ta jala all, seejärel hakkas ukse eesriie liikuma. Kas taipas ta näedsa jällegi Pub üürnikku tuppa, preili kohkub jälle ära, ei lähe läbi. Rõõmus ja elevil Josca jooksis ihaldatud tuppa. Ma sulle kuradile, näitan, kuidas ringi heleda, ma virutan sulle, Ma pööran su mõnu selja peale. Üürnik läks näost ära. Kas sa oled hulluks läinud, õnnetu idioot, karjuste, keda sa siin sõimad talle nii hirmul ei tohi järele anda pärast ei saa lahti seletada, ei oska, teda ei tohi tubadesse lasta, temast on ainult pahandust. Ta seadis värisevate sõrmedega kuklasse vajunud kübarat õigeks. See poiss on nagu hullumeelne, sosistas ta hirmunult ja kohmetult. Sindrinahk süüdistaniuska ja tõmbas üldiseks rahuloluks kassi diivani alt välja. Mu jumal küll, oigas üürnikust, lähe dometi minema. Sossindor, küünistod, Rohi tubadesse lasta, eila tegi võõrastetoas uksekaardina alla. Ning ei oska, kirjeldas jahmunud kuulajatele midagi varjamata. Neetud kassic inetut tegu. Juttu kuulati vaikides. Daam kummardus ja otsis midagi laualt. Üürnikega. Haaraslowska õlast lükkas ta toast välja ja tõmbas ukse kinni. Mina olen nutikas mees, sosistas ei oska ja laskis kassi tagaukse kaudu välja. Nutikas ja töökas. Nüüd lähen panen siibri kinni. Sel korral ei kuulnud, üürnikel ei oska tulekut. Ta põlvitas daami ees maas ja oli pea sügavale ta jalakesed ette langetanud. Daami silmad olid suletud ja ta nägu otsekui päikest võttes üles keeratud. Muidu ta teeb, imestas ei oska. Nagu hammustaks preili saapanööre. On vist miskit ära kaotanud, lähen aitan otsida. Ta läks ligi ja kummardus ootamatult üles, tõusnud üürnik talle kulmu pihta. Ülivalusa hoobi andis. Ta kargas hirmunult jalule. Ronis tooli alla, kompas põrandat ja tõusis käsi laiutades püsti. Seal pole midagist. Mida sa otsid, mida sa lõppude lõpuks tahad? Kisendas üleni punaseks läinud üürnik ebaloomulikult kilede häälega. Ma mõtlesin, et pillasite miskit maha, kui miski äkki kaob, nagu kadus selle tumeda peaga preili pross, kes teie juures käib teed joomas. Üle eila, kui ta ära läks, ütles mulle, et ei oska, ma kaotasin prossi ära, pöördus ta otse daami poole. See oli äkki hakanud Liloskad tähelepanelikumalt kuulama. Ta suu oli lahti ja silmad täiesti ümmargused. Noh, siis ma läksingi otsima ja leidsin prossi sirmi tagant lauakeselt. Aga eile unustas jälle prossi maha, aga Tunjaska otsis, no küllap ta selle ära virutas, taski. See on siis tõsi. Karjatas ta äkki imeliku häälega ja haaras üürniku varrukast kinni. See on siis tõsi, muidugi, dusi rahustas teda ei oska, ei oska tätsasse ära nisuke koordist, saatan, kui mind ei oleks, paneks ta kõigele pihta. Mina koristan nagu hobune jumala eest nagu koer. Kuid teda ei kuulatud. Daam jooksis ruttu-ruttu esikusse, üürnik tema kannul ja mõlemad tormasid uksest välja. Ei oska, läks kööki, hakkas vana kirstu peale aset tegema ja lausus köögitüdrukule salapärasel ilmel. Homme lendab kõõrdi saatan välja. Kas räägiti miskit? Kui mina juba räägi, küll siis ka tean. Järgmisel päeval aeti Liuska minema.