Tere õhtust, head vikerraadio kuulajad, ütleb siit stuudiost Maie Viilup. Taas on eetris oma ja ehtne ja tänane saade on küll tervenisti sellest, kuidas see oma ja ehtne jõuab ka kaugele maailma. Saatekülalisteks on tütarlastekoori ellerhein dirigent Tiia Loitme koormeister Ülle Sander ja laulja koorik kroonik tui hirv. Ning nagu arvatagi võib, tuleb järgneva tunni jooksul juttu Ellerheina äsja lõppenud edukast kontsertreisist Jaapanisse. Ellerhein on koor, kes palju reisib, olles seega palju käinud ja näinud. Ometigi tundub küll, et pann on nii selle koori kui dirigendi jaoks erilise tähendusega maa. Ellerhein polnud ju mitte ka esmakordselt Jaapanis. Mina isiklikult olen jaapani tütar võin ma selgelt ja julgelt öelda, sest ma sobin sinna oma mõtlemist Lady poolest. Ja jaapanlastega suhtlemise poolest ja ma tunnen ennast seal mõnusalt. Millal see äratundmine tuli? No 95.-lt aastalt ikka siis, kui me alustasime Hokkaido saarelt, lõpetasime Tokios oma kontsertreisi, mis oli mitte ainult kontsertreis, vaid ühtlasi ka tutvumine väga palju jaapaniiva vaatamisväärsustega ja kohtumine sõpradega õigemini, olles kogu aja sõprade ringis, kes meid ka otseselt vastu võtsid. Ja praegusel juhul see kontsertreis oli puhtalt, et võiks öelda, professionaalse koori kontsertreis 24 kontserti Tokyost kuni lõunatippu välja. Kas nii pika kontsertreis on ka varem ellerhein on olnud? Seda pole iialgi olnud ja ma arvan, et seda iialgi olema. Sest see oli niivõrd eriline. Kontsert ja väga eriline saavutus, ma ütleks. Aga räägime natuke lähemalt, milles erilisus siis seekord seisnes? Kõigepealt võttis meid vastu. Ja õigemini Me libistasime suure kontsertorganisatsiooni minna on. Kätesse ja, ja see on organisatsioon, kes on nüüd tänaseni kutsunud esinema oma hiigelsuurtesse, kontserdisaalidesse, teatri saalidesse esinejaid üle terve maailma. Ja meie olime 80. külaline, kes keda nad palusid esinema selle, selle pika Ja kas need esinejad kutsutavad, on siis kõik koorid või kellega on tegemist? See ei ole, sest siin ma võtsingi kaasa selle min on kõik need. Ma täpsustaksin veel seda, et me ei ole mitte 80. külaline, minna neile vaid 80. riik on Eesti, kust on pärit üks mineni paljudest lemmikutest, keda ta on palunud endale kontsertreisile sest need 80 külalist täidaksid minna, neil võib olla ainult üks kolm-neli nädalat. Kuna minna on, on nii suuri tähtis organisatsioon, et tal on iga päev umbes siis tasulist kontserti. Ja praeguseks on juba tuhandeid neid külalisi. Jaapani issandat katsetaja ise. Tema asutaja on härra, keeda kes selle minuni on asetanud. Ja ühtlasi on see suur raamat, mida ta meile ulatas. On ka näha, et läbikontsert organiseeritud kontserdile hiljem on ka riikidevahelised suhted arenevad, ta loodab seda. Ja peale selle on muidugi siin väga tõsiselt küsimus, rahu eest võitlemine rahulikult suhted ja, ja, ja sellised, nii et olgu siis läbi kontserdi on siis riikidevahelised suhted peavad arenema parimaiks. Aga kuidas teate just Ellerheina kutsuda? Esiteks zombie Kotooda, kes alguses tegeles meiega ja kes tahtis olla meie mänedžeriks ja tegeles meiega ei suutnud seda suurte kontsertide arvuga finantseerida, nii et tema käest ja tema soovitusel ja võib-olla Kaczyformatsu vaara soovitusel ja lintide põhjal Nade riskeeriside riskiside talida meid tähendab see risk oli nende jaoks tohutu ja juba esimesel päeval, kui me kohtusime selle organisatsiooni liikmetega ja tema presidendiga siis juba Tokyosse metropoli hotellis, kuhu tuli kaheksa meeste minu minu tuppa ja kuna, kuna nad ei mahtunud kõik sinna tuppa, kes minuga sel minutil väga tähtsat asja tahtsid otsustada siis vahetati silma pikka hotellituba ära veel suurema hotellitoa vastu, kus kõik need 10 meest sisse mahtusid. Ja kõik nad kiiritasid mind oma pruunide silmadega, küsis, et kas ma saan aru, Need, millega nemad riskivad. Et kui minuga või kooriga midagi peaks juhtuma ja need selle kontserdireisi ajal või midagi jääb ära, siis sa tegid jaapanipärase liigutusi, millest me hästi aru ei saanud, aga pärast taipasime lendab tegelikult, ühesõnaga see liigutus käis üle kõri kõikidel liinidel. Nendel, kes oli pärast ma taipasin siis, et, et kellelegi peale eeldab, kõigepealt oleks see üksus, kes meid kutsus, lihtsalt töölt lahti lastud. Saime nendest aru ja peale selle muidugi oleks meiega saanud hävitava põlguse osaliseks. Kui meiega oleks midagi lihtsalt niimoodi. Teinud ja arvata võib, et tõesti oli nende jaoks vist sinnamaani küllaltki tundmatu maa. Ma arvan, et Eestile täiesti tundmatu maa isegi näiteks arvestades seda, et nad polnud kunagi näinud rahvariideid Eesti rahvariideid, eesti rahvariideid. Ja eks sealt võib-olla said natuke targemaks Eesti inimeste ja Eesti muusika suhtes, aga aga riigist kui sellisest on neil siiski siiamaani üsna ähmane arusaam. Aga ma arvan, et Hellar Hei aitas seda arusaama mõneti muuta. No ma ütlen sul seda, et need, kes meid kutsusid, teadsid riigist kõike. See kutseorganisatsioon ise, sest nad olid juba ammu uurinud järgi ja näiteks kõike, mis puudutas isiklikult mind ka see valimine kas või aasta naiseks ja kõike need olid läbi loetud kõik, mis puututud, muutus minu kohta kõik need surnaalid alates sealt sellest naisest ja kõik olid neil olemas ja nad olid ju lõpuks meid võeti väga pidulikult vastu, oli ikkagi väljasse kõik meie maa lipud ja Eesti lipp koos jaapanilipuga, nii et need inimesed teadsid täpselt Eesti kohta. Aga vähem muidugi teadis publik, publik tõepoolest ei teadnud Eestist küll minu arust mitte midagi. Jah, ja minna nii, ülesanne oli just tutvustada publikule Eestit just. Nonii, ja kuidas siis ellerhein võttis selle raske, kuid tänuväärse ülesande enda peale siis Eestit tutvustada. No eestiks me, kui me selle vastu võtsime, üleüldse see 24 kontserti siis oli see meie niuke lapselik rõõmsameelsus ja kuna me oleme neid kontserte järjest andnud ka välismaal, kui me oleme konkursil olnud pärast konkursi võit on olnud meil alati lisakontserdid, on Itaalias või Hispaanias kuskil mujal. Ma mõtlen lihtsalt niukse väga keevavereliste inimeste maal ja need on seda lihtne teha. Ja sellepärast tundus ka, et no mida siis, mis see 24 kontserti ikka ikka on. Aga, aga praegusel juhul olid kontserdid ise väga pikad, sest me andsime kavasse ka võimalusi, et, et kui me tahame kava natuke vahetada iseenda jaoks, et oleks. Valikuvõimalust valikuvõimalust siis tegelikult nad olid trükkinud kõik selle kavasse tähendab, tähendab see, mida me põhiliselt rabasse tahtsime panna ja valikuvõimaluse ka sellepärast muutuse kava, esimene pooltund aega ja teine pooltund aega. Niimoodi, et selliste kohutavate pikka kontserti ühte kontserti me ei ole praktiliselt andnud, aga no me hakkasime visalt tegema. Esimene pool oli siis klassikaline muusika euroopusse teine. Ja tähendab siis jaapani muusika ja teisel poolel eesti muusika, kus ilutsesid siis ja võimutsesid Sisaske ja, ja hästi palju, Veljo Tormis, sest seda ma tegin sihilikult. Veljo Tormis selle mõeldes ja tema tema juubelikingitust korraldades. Tahtsingi küsida, et kas igas kontserdis oli ka kindlasti mõni laul, mis kordus ja mis pidi just ka igal kontserdil sees olema. Tähendab seda kava Jaapani seisukoha tähendab kombe kohaselt ei muuda karvavõrragi kui see kava on paika pandud ja isegi kasvõi natuke eksitud. Aga et näiteks teine pool algab uuesti kirikliku muusikaga rahvariietes, mis minu poolt ei olnud päris niimoodi mõeldud. Aga kuna see kavas oli, niisiis seda ei muuda juuksekarva võrra, kui sa seda teed, saad sa hävitava kriitika osaliseks. Nii et see, mis on trükitud lavapilte, kuidas me seisame laval, on ammu juba dimeetriaga sentimeetritega paika pandud jaapani täpsusest võiksingi rääkida. Ja kui oli öeldud, et klaver on 15 sentimeetrite lava nurgas sealt ja, ja 25 ja pool sentimeetrit sellest nurgast, siis nii kui me sinna kontserdisaalidesse läksime, siis täpselt nii ta oli. Kava oli täpselt nii, nagu ta oli, aga mida me saime teha, et me saime oma hingevärinaid iga kord muuta? Tähendab, me saime neid samu asju laulda vastavalt publiku reaktsioonile, kas nii või naa. Mitte et me seda oleks meelega teinud, et Fatah laulame nii, et sellest, kuidas publik saalis reageeris, muutusid need laulud iga kord ise moodiseks. Siis, kui rahvas võttis hästi vastu näiteks mõne tormise laulu, siis oli meil piisavalt entusiasm, et teha ka järgmine laol kuidagi hingega. Sest mis muutus tüüpiliseks oli see, et kui rahvas ikka ei näinud aru, saavad sellest, mida me laulsime, siis võttis meil maad umbes selline nähtus nagu, mida iial hoidmine võtab automaatpiloodiks. Et kuna me see, mida saab selgitada nimetatud, kuna me laule hästi oskama juba siis on neil piisavalt sisse lauldud, et me ei peaks enam neile nii palju mõtlema. Aga kui rahvas võttis hästi vastu, kuidas sa automaatpiloot korraga ära ja me hakkasime oma laule jälle hingega tegema proovisid pragu publikut siis iga kord oma lauludega. Jah, see oli niukene vastastikune mäng, nagu, nagu tegelikult kontserdisaalis alati toimub. Et, et see on vastastikune tegevus. Ja muidugi esimesed kontserdid Tokyos oli ka luuremäng üldiselt, sest publike luures, mida meie teeme, me vaatasime, mida see metsikult suur auditoorium teeb. Ja kui need esimesed kontserdid olid ära olnud, siis tavaliselt nii nagu mujalgi maailmas praegu helistatakse üksteisele, jaapanis on hiigla väiksed, imelised, need mobiiltelefonid ja need undavad ja tähendab pikkadesse linnade vahesse saadetakse teated, mida me endas kujutasime, mida kooridest kujutab, milline, millised asjad on repertuaaris ja see sundis ka, tähendab publikust väga paljud uuesti tulema kontserdile, nii et seal oli ka inimesi, kes kolm korda näiteks käisid kontserdil. Aga kas te võite mingeid järeldusi teha ka jaapanlaste muusikalise maitse osas mis näiteks teie repertuaarist nii kindla peale alati läks? Tähendab huvitav on see, et et kui me kontserdisaali läksime, tähendab, me peame ikka rääkima, et näete, kontserdisaalid olid meeletud, kõike selliseid saale tegelikult ei ole mina maailmas küll kohanud. 95. aastal olid need saalid Kasema suured, olid nad sama suured, siiski küllalt. Nad olid, tähendab ja nad olid suured. Aga millegipärast praegusel juhul olid väga pidulikud, väga uued, näiteks need olid iga nendest ehitustest, mis singi olla näiteks kõige suurem nendest on juba oma kontserdisaal suure, võimsa oreliga ja, ja, ja metsikute rõdudega ja kui sa siia peale vaatad, millised võimalused siin kõikul Tõesti nii kauneid säravaid saale. Tähendab sa võid otsida ka need ei ole kuskil mujal maailmas. Ei ole, tähendab, sest noh, Londonis need võimsad kontserdisaalid, mis seal olid, tähendab jaapani kontserdisaalidega ei saa midagi võrrelda. Nii jutt on nüüd küll räägitud, kuulame siia vahele ka siis nüüd killukese jaapani muusikat. Aga millised on teie muljed Jaapanist, kui maast? Jaapan võttis meid meeletu tule lõõtsaga vastu täpselt samamoodi nagu 95. aastal. Ja kuna me 95. aastal alustasime Hokkaido, st, mis on natukene Meie Moody oma niiskuse ja kõige ja kuumuse poolest siis meil oli aega harjuda, aga kuna me praegu otseselt alustasime Tokyost, siis on see meeletu kiviklaasi ja, ja mille linn veel, mida saab nimetada veel kivi klaastehnika linn siis seal seda õhku on vähe ja kuumust hästi palju. Nii et praktiliselt see osa Jaapanist on see mis mulle ei sobi, hästi. Koorilauljalt tõilt saab kohe küsida, kuidas on laulda sellises kuumuses või palju seda temperatuuri siis kraadiklaas näitas. Ega meil olnudki kuumuses, sest kontserdisaalides oli ju tohutult palju õhku tänukontsert kanditsioneeridele. Ja tegelikult ma arvan, et lauluhäälele on pall kahjulikum olla külmas kui kuumas. Aga kas need kontrastid ei olnud siis tugevad, eelnevalt tänavalt kuumastis astuda, seal oli küll, kusjuures panisson külmetusvastased tabletid müügil kaks korda aastas, mitte üks kord aastas, nagu meil talviti, vaid just kaks suvel ja talvel, sest et talvel on sees soe ja väljas külm, suvel vastupidi, seisan, seisan külmem ja väljas on palav. Jaapanlaste talvel ei küta oma elamisi, vaid hinnagu. Kohalikude hulla ja Ene ütlesid, et nad kannad ootavad kannatlikult, millal see talv lõppeb ja tudisevad oma oma külmades korterites ja, ja ootavad, millal uuesti tuleb. Soe suvi, aga kas tegid midagi eriliselt nüüd küll juba teist korda Jaapanis olles ka veel üllatada, asutis? Nii nagu praegu kirjutas üks koorilaulja Maidre ütles, et iga päev on üks väikene ilus üllatus ja üks väikene üllatus iga päev on üks väikene üllatus ja iga päev on üks väikene ime ime. Kas on võimalik neid imesid ka siis kuidagi lahti rääkida? Tähendab, põhiliselt on ikka meie suurtegevus seotud nende kontsertidega ja iga kontsert oli väikene ime. Ja pärast seda kontserdi lõppu muidugi, mis muidugi inimesed kontserdisaalist hästi vilkalt tulid tervitama meid ja rääkima, oma vaimustuses. Ja seal oli ka kümmekond tüdrukut, kes läksid pärast kontserdisaali taha andsid autogramme meie särkidele, mis jäägitult sealt ära ostis, ei olnud küll. Meie Meie müüdavat särgid, vaid min on, tegi meie logoga selle särgi, sinna tulid, need avaldasid oma vaimustust selle kohta. See oli tõeline ime, et nad ära ei väsinud. Et nad olid maalinud neid eesti lippe, millega nad lehvitasid, jätad tüdrukute rahvariideid katsuside alates meie mütsist tuttmütsist lõpetades seelikuga ja, ja imetlesid neid. Kui selliseid. Aga mis Ellerheinalaulust just neile meeldis, tähendab, laulus? Hakkasingi ütlema seda, et alguses temperamentne rahvamassi, nii nagu need hiigelsuured saalid olid, see oli seal metsike mürin, kuna nad omavahel rääkisid, saavutades niukse tormihoo. Siis kui ma seisin seal selle lao ukse peale, mõtlesin, et taevakene, et kas nüüd meie koori. Et kas me suudame seda metsikute mürinat taltsutada oma lauluga või midagi taolist. Ja kohatise eduga näiteks Katrin Kuldjärv alustas Ave Maria, aga lihtsalt ta mängis seda klaveril. Ja Me läksime pimedas saalis sisse, praegu küll elektriküünalde valguses, sest Tokio kardab tulekahjud iga igas variandis ükstaskõik, kas maavärinaga seotud või, või oleme meie lohakad. Sest majad on majade küljes kinni. Siis lade klaverimuusikat, need inimesed, kes olid tulnud kuulama meid kui koori sellest klaverimuusikast, Nad ei lasknud end heidutada, vaid nad mürisesid seal. Joo rauga edasi, terve saal Social. Seal nende tavakäitumine kontserdil ei vaidlemised ja siis, kui me tulime lavale alustades Holsti, Ave Mariaga oli surmvaikus täielik surmvaikus. Kuni kahe tundi kestva kontserdi lõpuni. Ühesõnaga, te suutsite neid piisavalt ehmatada. Mõtlesime jah, muidugi me suutsime ka mõne lauluga ehmatada neid sest meie noh näiteks, millal see klipp, mida me laulsime viirushimale mõeldust, kuna me seal Hiroshimas otsese käisime, kaks tükki oli kõrvuti palve, et maailmas oleks asjad korras Holsti näol ja millesse näol Hiroshima tähendab see, mis toimub praegu maailmas. Tähendab, me ei rääkinud ühtegi sõna, tähendab, kontsert toimus tõelises vaikuses, ainult kavalehelt võisid nad lugeda meie mõtteid ja meie arvamus selle kohta siis oli Tade täielikus hämmingus, et koor või teha midagi muud kui laulda. Siis ehmatas neid väga näiteks tormise aborigeeni laulu. Seal olid täielikus hämmingus, sellest tähendab mis, mismoodi koor võib laulda või midagi taolist. Siis olid täielikus hämmingus näiteks talvepiltidest ja näiteks Sisaski kraatsest olid nad täielikus hämmingus. Tähendab, kui me laulsime neid pikk ja koordimis, mis sealt hakkasid mentaalselt kõlama. Kuna kui koor on laval, siis kõikidel nendes saalides tulevad laest alla uued seinad, uued akustilised seinad, moodustades sellest niukse ennenägematult karbi. Ja vot sealt, kui sealt laulda Smi võib hiigelvaikselt laulda kõike, kostab sinna. Ja kui me seda šamaanitrummi tagusime, siis oli niisugune tunne, et see, et see kontserdisaal ta tagant hakkas kajama vastu, oli tunne, et see lendab lihtsalt ribadeks. ESTA 100, ta kõlas neljakordselt vastu, mina jään igal juhul kurdiks. Tahavad taibata sellise akustikaga saalis samuti mujalt ei leia kuskilt küll. Ei absoluutselt kindlalt mitte ei olnud see nii ja samas tähendab, kui selles saalis on sümfooniaorkester või on näiteks teater, kaovad teede seinad, kus seda teist ilmub suur avalas, ilmud kulissid, ilma ilmub uus valgustus. Kui tuleb sümfooniaorkester, tulevad jälle uued variandid. Nii et see on nende poolt jäägitult läbi mõeldud ja Chiformats vaara ütles meile, et ärge forsseerige, et ei ole mõtet oma oma häält lihtsalt pingutada. Kuna mina metsa all on nii metsikult suur, et kõik kõlab siis see oli õige ja tähendab kõik need 24 kontserti ei olnud iialgi niukesed, tunned, et näiteks, et publik ei kuula meid veeta ei taha konstatik või midagi taolist. Jäpased on tehniliselt väga täpselt muidugi ja tõepoolest akustika neile tohutult tähtis, samamoodi nagu Jaapanis üldse on väga tähtis olla praktiline ja, ja hästi ökonoomne. Et kui meil Euroopas on põhilisteks väärtusteks näiteks esinduslikkus ja, ja võib-olla stiil ja kõik selline, siis jaapanis tuleb osata koos selle rahva kannatlikkusega ära kasutada kõiki ressursse nii maksimaalselt, kui on võimalik. Ja võib-olla neil oli midagi uut, selline hinge avamine nagu meie seda neile võimaldasime. Sellise, aga laval oli kindlasti väga hea laulda kõigi nende akustiliste võimaluste piires ja muidugi oli ja laborali palju ruum, mis olid ära ja publikuga sai näost näkku suhelda, see oli ka tore ja alati, kui ma läksin lava ääre peale, siis ma saavutasin kontakti. Ma tahtsin saavutada kontakti mõne eesreas istuva inimesega. Ja tavaliselt mul õnnestus ja siis, kui ma läksin pärast neid tervitama sinna võib-olla pojesseri siis alati ma nägin neid inimesi, kellega ma olin laulmisel kontakti saavutanud ja see oli väga soe kohtumine. Alati. Nojah, sest tui hirve laulis ka sooloosi jaa, jaa. Obleenid solisti oligi meil isegi, võib-olla me nimetame näiteks. Kadrisati Kati Builat. Siis on mees siin lilleriisilille. Kes meil oli üldse võrdlemisi palju vaheldusid, ka tähendab need suured laulud igas igal pool oli mingi väike soolaosa sees mida nad väga huviga ootasid, et, et tuleb keegi sinna. Ja selle nimel me võtsime ka kontsertreisile kaasa väiksemaid tüdrukuid kes on jälle võluvad oma niukses lihtsuses ja naiivses esituslaadis, tähendab, et ta ei oleks kogu aja niimoodi rangelt langilt koolides koolitatud jäätmeteta, et ta tuleb ilu, et see ilu käes juba edasi oma lihtsuses ja ja, ja soojuses. Ja kuulamegi nüüd siia jutu vahele killukese Ellerheina laulu. Jaapanis olles kohtusite te ka Eesti-Jaapani sõprusühingu liikmetega seekord Me kohtusime Tokyo Jaapani-Eesti sõprusühinguga ehkiga. Hokkaido saarel on aga Hokkaido saarelt, seekord nad ei saanud tulla kuulama. Ja ja need inimesed olid kõik juba meie vanad sõbrad. Nad on käinud siin Eestis laulupidudel ja meid seal vastu võtnud 95. aastal. Ja seekord võõrustasid nad meid nii-öelda vabadel päevadel, kui kontserti just parasjagu ees ei olnud, oli teil palju neid vabu päevi? Ei olnud ei olnud, ei olnud nendele umbes kaheksa kogu reisi vältel ja reis ise oli 30 päeva. Ahaa. Ja milles siis seisnes nende vabade päevade sisustamine sõprusühingu poolt? Nad püüdsid näidata meile seda päris Jaapanit, niipalju kui ei ole võimalik. Kuna me olime jaapanis nii vähe aega ja me nägime seda uuemat euroopalikku osa, siis me ei jõudnud päris nii palju sisse elada, et näha seda päris kahjuks ei näinud mitte ühtegi päris jaapanlase kodu. Oleks tahtnud näha. Aga me nägime näiteks. Fantastilise templeid ja aedu ja teema ju, kus me sõime päris ehtsat Jaapani rahvustoitu. Selleks väga meeldejääv päev. Käisime kunstniku ühe kunstnikuna väga tuntud kunstniku aias ja tema teemajas ja tema ateljees. Me sõime seal ehtsat Jaapani sööki, mida oleks väga põnev näha. Paljudel eestlastel, milles koosnes seal oli väga palju erinevaid detaile. Kõige rohkem meeldis mulle näiteks tofu, mis on ajust, kuna nemad ei talu sellist asja, nagu on mädanenud piim, nagu nad meie juustuvaht ütlevad siis teevad nemad oma juustuubadest edasi lihtsalt valged, kandilised tükid ja ja neid serveeritakse jää sees, jääd maitsvad, päris huvitavalt. Ja siis loomulikult riisi ja diakarpe. Muidugi me ei saanud karpa, vaid seda, mis karpide sees oli ja marineeritud juurvilju ja kõikvõimalik, toorest kala, toorest kala ja ja õlises praetud baklažaani ja krevette ja rohutirtse. Et kõik see kokku oli siis jaapanis eksootika. Noh, see oli minuni presidendi poolt meile korraldatud lõuna selles teemas, et me saaksime tunda neid helisid, hoiti ja näha, kui kuidas sealt kaunistatud on jaapanlikke jaapani kohustuslike värvidega ja kuidas me Euroopa tuiste oleme nii kaugele, et see lõuna koosnes ainult jaapani toidust pulkade süües. Ja tüdrukud rõõmustasid selle üle või seni ja väga paljud jaapanlased ise ka pole osa saanud sellest. Ja siis muidugi see oli nii kõrgel tasemel see lõuna, et paljud jaapanlased ütlesid, et oi, oi, aga seda me nüüd küll ikka näinud veel ei ole. Nii nagu tavaliselt ikka on nagu Eestimaa pinnal keelt. Kui külalised võtsid, siis saad ise ka sellest Huvitavast see teema ja oli seal olemas ainult sellepärast, et umbes 100 aastat tagasi elas seal kunstnik kassi muuta. See oli üks selline kunstnikele koolkond tahtis tuua palikes vooludest muserdatud jaapani kunstis tagasi selle vana vana kunsti ja tema ehitas sinna kujundas sinna väga toredaid traditsioonilisi jaapani aia kus oli hästi toredaid kivisambaid, kuukivilaternaid, kuhu panna sisse küünlaid ja mõningaid ohvrikive ja, ja toredaid vanu puid ja künkaid ja tiike toodud noolte kaladega. Kollased oranzid ja mustad kalad ja sillad olid seal. Jah, Meie kõige fantastilisem kogemas minu arvates vähemalt see jaapani aed, ma arvan, et see on nüüd jälle see õige koht, kus kuulata siis ka veidi jaapani muusikat, vot nüüd vana, päris vana jaapani muusikat. Et sellest kõigest kuuldust võib järeldada, kui kõrgel tasemel siis tõesti teie kooli seal vastu võeti, aga kas on ka mingeid mingit tagasisidet või, või mingeid märke, mis näitavad, et tõesti Ellerheina laulu ja seal viibimisega aga väga rahule jäädi? No meie, meie, kes me laval olime, me nägime neid märke kohe sellest. Aplaus ist meeletust ja ja kõigest muust, aga min on oli väga huvitatud sellest, mida rahvas ikkagi meist kui koorist mõtleb, nii et igal kontserdil jagati välja 1500 ankeeti. Tähendab meie publikule ja noh, kõige suurem saal täis saal, mis oli, oli 2400. Ja need ankeedid, kui eestlastel on kombeks need ankeedid prügikasti lennutada, mis kohadzeeduga on Estonia kontserdisaalis välja jagatud siis nemad asusid neid usinasti täitma. Ja minu arust need ankeedivastused on nüüd küll pilvini, tähendab see, see, see kuhi ja, ja kuna jaapanlased on korralikud, siis nad lugesid need kõik läbi ja tegi ta oma kokkuvõtteid sellest ja, ja olid ülimalt rõõmsad selle üle, et mitte ühtegi negatiivset arvamust või isegi mitte ettepanekud miskis suhtes ei olnud. No siin on iga kord, mille nohune ulatatud which romude Oolias, tähendab et hääled rahva hulgast siin on mõningaid ja, ja tuli ei taha neid ette lugeda, sest nad on hirmus ülistavad. Aga mõnda võiks ju siin otsetõlkes natuke kukutades lugeda, kuidas kõlaks. Näiteks üks 45 aastane koduperenaine Tokyost on öelnud nii et teie hääle ilu jättis mulle väga sügava mulje. Ja teie teemandi eredune või teie hääldus on ere nagu teemant liigutas meid ka ja ma sain juurde uut jõudu ja lootust ja kõlagu teie väikeste inglite hääled maailmasse igavesti. No vot, see oli ilus ja siis räägib siin eks 11 aastane tüdruk Tokyost, et see oli üks väga suur üllatus ja väga paljud liikmed koorist olid minuvanused, aga kõik teie koolis on nii pikad. Ja mind hämmastas teie väga meisterlik tehnika. Ja nüüd ma vist tean, mis, mis asi on inglite hääl. Ja ma tahaksin väga laulda neid laule, on neid laule nii hästi kõlavate täie? Lähevad selle kahe kommentaari põhjal võib küll öelda, et vist teie ühtivokaal ilu oli see, mis seal kuulajate tähelepanu köitis. Oleks kokku leppinud, omavahel on seesama sõnastus on kuskil Austraalias ja ja, ja Lätis jaa jaa, jaa. Inglismaal tähendab see nihukeste leebet pehmust on nüüd hakatud nende inglitega, keda keegi maailmas pole kuulnud, laulmas on siis hakatud võldama selliselt. Aga noh, mõnusam, et siin on üks, 45 aastane veel 11 ja nõnda edasi. Aga see sundis muidugi minnunny rahvaste särama üleni need, kes meid meie ümber liiguvad. Ja nad olid üliõnnelikud, et et me olime jõudnud kuskil 16. kontserdile ja ikkagi sellised vastukajad on ja näiteks meie valvamine ja. Just nimelt valvamine jäi natuke leebemaks, teadis, et, et me ilma valvamata ka juba läheme oma teed ja laulame muuttgoga. Aga kas siis võib ka seda väita, et tõepoolest Ellerheina koori kõla midagi erilist unikaalset koori dirigent ja koormeister oskate vastata sellele? Noh, mina meile lauldi ju ka, mitmed? Ei, ta on loomulikult on jah, aga millesse Edal alguses pole, no tähendab eestlase hääl, eestlase, eestlase eesti keel ka milline ilus, kõlav ja, ja teiseks on ju meisterlikult kirjutatud laulud. Kõik need, kelle laule me esitame, need on ju hiigelsuured meistrid. On siis Sisask või tormis või? Isegi Vinteri kellad said väga meeldiva. Vastukaja osaliseks, aga maailmas on ka lastekoorile olles natuke teistsugune arusaam, sest nemad ei arva, et lapsed peaksid saama hääleseadet nii vara. Ja sellepärast nad just imestavad. Nojah, hääleseade tähendab öösel, koolil on ka olnud aegu, kus seal seadet pole isegi mõttes olnud. Ma mõtlen Heino Kaljuste aegu, kus see õige väikesed lapsed laulsid ja kui ma vaatan ikka seda lastekoori omaaegsete päris nii keskastme, siis on see see kuur. Eluaeg laulnud nii nagu ta praegu laulab. See on tõesti niimoodi, aga ma arvan, et, et meil ei olnud võõras oma eestlase hingega olla olla jaapanis hinge hulgas, sest need inimesed, kes meid ümbritsesid, olid väga meie moodi ja, ja meie laadse mõtlemisega. Ma tahtsin ikkagi rääkida sellest, et nimetada ära kõik need inimesed, kes meiega seal kaasas olid. Tähendab, meil on veel nimetamata Katrin Kuldjärv, kes on üleüldse väga hea pianist, kellel olid väga suured klaverisaate te mängida praegu instiks eesti laulude puhul tähendab meie repertuaaris olevate laulude puhul ja teiseks valisime me veele lisaks lisapaladeks kaks laulu, milleks mina valisin jaapani ema laulu. Hiljem tuli välja, et, et selle lauluteksti on kirjutanud minuni looja härra ike ta härra Ikeda. Ja, ja seoses sellega selle lauluvalikuga tekkis saalis metsik kontakt ja, ja meeletu möll ja teise laulu õppisime koha peal, pursata nende kodumaa laul, nii nagu meie laulame, näiteks mu kodu ei piiranud metsikut mäed. Ja, ja seda oskab iga jaapanlane lauda ja jaapani kohta. Ma ütlen veel üks kord, et Jaapanis laula päev kogu rahvas. Kui veel öeldakse midagi eesti lauluarmastuse kohta, kus eestlane oskab laulda ainult mõnisada esimest salmi ja juba teist salmid ja rääkimata sünnist ja kõigest, aga praktiliselt on, on need meie meie konstid lõppesid tõesti laulupeoga kusse. Olin seal hästi peale müstiline valgus nende valgustajate lava inimeste poolt ja nad laulsid kõigest südamest täie iluga kaasa oma selle For saata ja teiseks ka ema laulu. No seal olid muidugi meeletu aplaus ja, ja meenuta talu, kuidas pisarad ja pisarad muidugi. Ja noh, pisarad olid siis muidugi mõlemapoolset, siis kui suur auditoorium hakkab nutma, siis hakkame meiega natukene. Aga jaapanlased on vist väga emotsionaalne rahvas, nad on väga kiired ja lihtsad. Siirad, ja lihtsad ja muidugi väga tähtis oli see, et panime Hiroshimas oma pärja fantastiliselt ilusa lillepärja, mida aitas meid kuluda. Meil on väga rikas organisatsioon, panime sinna 1000 kurge sellenimelist sõprusühing aitas sõprusühing tehasest, meie pusisin ühe kure kallal niimoodi, et lase käia, jaapani nobedad, näpud tulid ja aitasid meil seda kurge voltida niimoodi, et tegelikult see, see arv 1000 kurge jäi Hiroshima jalamile koos meie rahvariidest nukuga. Ja tegelikult nad olid selle üle väga tänulikud, et me laulsime seal ja väga ime oli see, et me laulsime seal Holsti Ave Mariat. Sest tegelikult noh, on väga armas, süstetad seda kristlikku laulu, palusid meelest. Ja muidugi oldi üllatatud ka, et me kontserdisaalis pidasime seda päeva meelissoni seitsmendal sest nad tahaksid, et noored jaapanlased kannaks seda põlvest põlve edasi. Ja muidugi tähendab selles meeletus jaapanimöllus, kus undavad autod ja, ja sõidetakse suurtes rentsetest kuni maja katusteni välja. Kuna maa peal on vähe ruumi, siis on seal niuke metsik möll käib. Siis on jaapanlastel kahju, et, et vanad mälestused hakkavad seal hirmsas möllus kustuma ja kui keegi tuleb mujalt maailmast ja, ja suudab seda meeles pidada, siis on jälle väga tänulikud, nii nagu neil kombeks on. Kui nüüd kokkuvõtteks öelda, siis mida see jaapani rei seller heinale tähendas ja mida toob meile tulevik, algab hooaeg. See oli prelüüd eelmäng Ellerheina 50 aastasele juubelile, millal see täpselt, see on aastal 2002, kevadel, aga ele selts sünnib otseselt 2001 septembris. Aga kuna meil on lauluaasta on ühtlasi ka õppeaasta, siis meie kevadine kontsert on 2002, siis soovivad tulla ka jaapanlased meile külla. Aga, aga see on siis Ellerheina laulu aasta üldse ja sünnipäeva sünnipäevast. Aga millal Ellerhein järgmist, kolmandat korda läheb Jaapanisse? Kutse on viie aasta pärast toimuvale sümpooseumile. Nii meie saateaeg hakkabki nüüd lõppema, aitäh, Tiia, laitme Ülle Sander ja tui hirv saatesse tulemast ja reisimuljeid jagamast. Veljo Tormise laulud sügismaastikest Ellerheina esituses jäävad kõlama.