On aasta 1867 ajalehe Eesti Postimees toimetaja Johann Voldemar Jannsen on see, kes Eesti laulupeo mõtte Vanemuise seltsi Koosolekul välja ütleb ja selle asemel, et hakata praegu siin pikemalt ja keeruliselt kirjeldama seda teed kuidas laulupeoluba taotleti ja kuidas see nimetati priiuse mälestuse peoks, kuna laulupeoga taheti tähistada viiekümnendat aastapäeva pärisorjusest vabanemisest. Ja seda, et peoluba saadi alles kahe aasta pärast, see on neli kuud enne pidu ennast. Selle asemel ütleme siin lühidalt, kuidas üldse Vanemuise mõte sündis. Ja selle sünnilooks on Faehlmanni muistend, Vanemuine. Siis tulid kõik kokku, kelle elu ja hing sees oli meie toomemäele, kus püha tammik kasvas. Õhus sündis südant sulatav kohin ja laulujumal Vanemuine laskus maa peale alla. Ta seadis oma käe haarad korda, kohendas riideid, silitas habet, köhatab hääle puhtaks ja katsus siis oma kandlemängu siis mängist ees mängu ja laulis lõpuks kiidulaulu, mis kõiki kuulajaid haaras teda ennast aga kõige rohkem. Laulupeo mõtte algab siis nii või teisiti Vanemuises. Siit väga vana legendi juurest ja selle juurest tee laulupeo enese juurde on väga lühike. Kui Vanemuise laulust. Haaratud olid Vanemuine ise, aga kõige rohkem siis eesti lauluseltsi nimi siinsamas Tartus peab olema ka Vanemuine kes siis sellest oma laulust ise haaratud on ja miks ei võiks siis olla laulust haaratud kogu eesti rahvas, kes koos Vanemuise ega laulab. Aasta 1869 on priiuseaasta möödub siis seega 50 aastat Baltimaade pärisorjuse kaotamisest, muide aga samal priiuse aastal 1819 on sündinud Kai Jansen, laulupeo peakorraldaja ise. Nii et aasta 1869 on tõepoolest väärikas igati ja tagantjärele vaadates tundub, et Jansen väärinuks sedagi, et see pidu temade päevaks tema juubeliks korraldatuks. Igal juhul tegi laulupeo mõtte ja selle korraldamine Janseni populaarseks kõigi eestlaste hulgas. Johann Voldemar Janseni osa Eesti kultuuriloos on aga pidevalt alahinnata. Ometi on tema just otsustavatel The võtmistel keskne isik, kelle ümber käib siis liikumine. Jansenite pere on Tartus ainukene arvestatav eesti pere tol ajal. Siin käivad koos kõik ärksamad inimesed, ajaleht Eesti Postimees aga on korralikult tehtud eesti leht, kus ajastu probleemid, järka vaim end avaldavad. Ka enne Eesti postimeest on Jansen tegelenud ajakirjandusega. Nimelt hakkas ilmuma 1857. aastal ajaleht Perno Postimees samuti Janseni väljaandmisel. Ent eestlaste ajaleht pidi hoiduma poliitikast. Kuidas on see aga võimalik eestlaste poliitilise ärkamise ajal? Nii juhtub Janseni töö algusaastatel lugu, mis tänini kultuuriloos püsib. Oma ajalehes Perno Postimees nimetab Jansen Itaalia vabadusvõitlejat Garibaldi mässaja. Muidugi saab ta sõprade käest tõreleda meile siia Eestisse on ise seesugust Garibaldi just praegu väga vaja. Ja Perno Postimehes järgneb Janseni vastus. Kui mõni mees teaks, kuidas mõni mees mõnes asjas munade peal käib siis saaks mõni mees mõnda meest mõnikord vähem manitsema. Nii palju siis Johann Voldemar Jannsen ist, kellel hiljuti möödus 170 aastat sünnist. Igal juhul on ta Eesti kultuuriloos keskne tegelane ja seda kõike tuleb meeles pidada ka siis, kui esimese laulupeoolusid ja aega lähemalt vaadata. Eestlased on hakanud omale õigusi nõudma ja oma nõudmisi koduõuejuttudest kaugemale kandma esitavad need 1864. aastal keisri legi, et uusi seadusi paluda. Peterburis on käidud kolm korda ja neljandal korral, üheksandal novembril 1864 jõuab palvekiri soolaleiva peal keisrile. Need on 24 valla saadiku palvekirjad. 151 allakirjutajat 15000-lt mehe hingelt. See viimane arv 15000 meeshinge on pisut müstiline. 15000. Seesama arv kordus ka 1869. aastal. Nimelt nii palju oli esimesel laulupeol vaatajaid-kuulajaid. Nii teatab Eesti Postimees. Selle arvu trükib ära ka vene keskne leht, Moskovski käivid omasti, ent siis kohe vabandab, et kuulajaid on olnud ainult 1500. Ja siis vaikib tuttav lugu. Aga laulupeost kuulete pisut allpool pealgi. Lähemalt meenutame kõigepealt seda, millised olid olud ja aeg, kui toimub esimene laulupidu. Tavaline jutt on, et kui rahvas elab jõukamalt, on majanduslikult kindlamal alusel siis hakkab tekkima kultuurivajadus. Tegelikult on asi teistsugune. 1868 aasta oli Liivimaal ja Eestimaal üldine viljaikaldus ja sellele järgneb suur nälg. Nälg tekkis sellest, et ühel suvel alaline vihm viljasaagi ära rikkus, kuna teisel suvel põud ja kuumus sedasama tekivad. Mul on meeles, kuidas mu ema sügisel odrapõllule läks, et sealt neid üksikuid päid kokku koguda, mis sinna nagu kogemata vaakuma olivad jäänud. Vikatiga ehk sirbiga ei olnud midagi peale hakata, need mõned teri kandvad kõrred tulivad peoga kokku koguda. Ja missugused tead, need olivad igaühel ainult paar kängu jäänud terakest sees. Emal veeresid pisarad mööda palgeid alla. Rahastades kaebas ta oodatava nälja üle ja palus jumalat, et see aitaks. Mul oli hirmus valus oma ema nuttu nähes. Juba sügisel hakati vilja Haganatega segatult jahvatama ja vahelise leiba küpsetama. See pärisorjuseaegne leivajätk oli harilikudel vilja aastatel aegamööda mahajäetud. Nüüd võeti ta jälle tarvitusele. Kõneldi, et soomlased näljaaegu puukoort jahu sekka jahvatavad. Sellega tehti siis ka meil katset. Kerjamine läks üleüldiseks ja oli raske näha, kuidas näljased nälgijate juurest abi otsivad. Minul ei ole mitte mu enesenälg nõnda meelde jäänud kui ema pisarad, mis tema laste nalja pärast valas. Mitte nii ta enese nälgi rõhunutada, kui see teadmine, et lapsed kannatavad. Vahest katsuti jumala palumisega vaimulikud laulude laulmisega meelt kergitada. Aga palve ja laul muutusivad üleüldiseks nutmiseks, nuuksumiseks, südant lõhestavaks ulumiseks, millele mitme juures närvilised krambid lisaks tulivad. Niisugune ohkamine ja pühalik NUT rõhus lapsi kõige raskemini sest siis oli neile selge, et vanemad meelt olivad heitmas ja siis paistis neile kogu elu toeta olevat. Loomatoidust oli niisamasugune, puudus nagu inimestel leivast. Loomad nälgisid ja surivad haiguste ning tõbede kätte nagu kärbsed. Mitte ainult loomad ei surnud, vaid ka inimesed. Kihelkond oli alla paari 1000 hinge suur aga seekord maeti nädalas kuni 40 50 surnud. Aegamööda hakkas surnute arv kasvama ja tõusis nõnda, et enam pühapäeval kõikkimata jõutud võeti kesknädal appi talveldabsivad rõuged suvel kõhutõbi ja koolera. Kogu ümbruse huvid olivad ainult nälja ning selle kaaslaste peale juhitud, kus inimesed iganes kokku puutusime, seal kõneldi näljahädast ja sellest tekkinud õnnetustest pühapäeviti mingi peaasjalikult selle pärast kiriku, et sealt uudiseid kuulda. Kuigi need kurvad surmasõnumeid olivad. Nii jõuab kätte laulupeo aeg. 10000 elanikuga Tartu linna hakkab jõudma hobuvankreid igast ilmakaarest peal värvilistes rahvarõivastes talumehed, kes küsivad teed tähe tänavale Vanemuise seltsimajja tarvist juhatust lahkesti ka saavad. See on suur ühine pidu keset tühist õnnetust. Ja võib-olla seegi liidab. Kuulake, millise tunde värviga, jutustab Eesti Postimees peo algusest. Juba varahommiku täitis kihiniaga hing, linna. Arva nähti siin ja seal mõnda töö kallal olevad, mis aga hästi edasi ei tahtnud minna. Terve linnale oli nagu pühades tempel peale rõhutud. Kello kaheksa hakkasid Jaani ja Maarja kiriku kellad Pido sisse helistama. Varsti pärast helistamist kõlasid pasuna koraalid mõlemis tornist. Kui nüüd kõik oma lippude allroodus seisid, oli Kello üheksa kätte jõudnud. Kirikukellad helisesid teist korda ja pidur, rong hakkas seltsimaja eest edasi liikuma. Eesti Postimees kirjutab esimese laulupeo esimesest Päevast, mis hommikul rongikäiguga jumalateenistusega algab, viimast peetakse toomeorus. Jumalateenistuseks olid 8000 laululehte trükitud ja rahvale kätte antud. Talle lauljate arvati vähemalt 15000 kuuljad kaugus olevat sest suur lohk kiriku ees ja kõik tema kaldad muist lagedal, muist halja puude all olid paksu rahvast täis oma mälestuse Pido jumalateenistusega algamas. See, et 15000 kuuljad koos olid, tekitas erinevaid tundeid. Samal ajal kui eesti koorid peoks valmistusid ja koos laulsid vallandus baltisaksa ja ene šovinistlike ringkondade vahel äge vaidlus Baltikumi küsimuses, mida tuntakse Samaari Shirreni poleemika na. Vene publitsist Juri Samaarin on nimelt balti eriõiguste vastu ja venestus aga rõhutaja. Baltisakslased valmistavad ette õigel ajal, kõik teed jagavad osad asetavad kõik kohtadele esimesel parajal juhul lasevad üles keeratud masina käiku ja ühel ilusal hommikul näeb ärganud Venemaa Liivi-Eesti- ja Kuramaa asemel üleöö sündinud uue läänemeremaade. Soome häll. Tartu ajaloo professor Karl šerren aga vastab. Maapind, millel meie seisame, ei kuulu teie rahvale. Peale keisririigi on ta meie oma. Ma ei ole harilik kubermang nagu mõni teine. Ta on provints omaenda maariigiga oma õiguste süsteemiga omavalitsuskeelega. Nii peab see olema, sest see on talle alistumis lepinguga igaveseks ajaks tagatud. Sealpool on võim meilaga õigus. Selle võimu ja õiguse selgitamise ajal peab eesti rahvas ilma mõlemast oma suurt laulupidu. Peo üldjuht on Johann Voldemar Jannsen. Peost võtab osa 46 meestelaulukoori ja viis orkestrit. Ühendatud meeskoor 800 lauljaga on Baltimaadel ja kogu Venemaal esmakordne. See ületab kõik senised kujutlused meeskoorivõimsusest. Koorilaulu ühine võimas hoog kutsub kaasa ja justkui kohustab 800 mehe ühine laul. Küllap tunneb seda aga Jakob Hurt ja usub, et eesti mehed üheskoos ka kultuuriliselt tee leiavad. Miks muidu kõlavad Ta sõnad nii tuliselt ja käskivalt. 19. juuli teise laulupeo päeva vihmahoos? Armsad, eesti vennad, ausad külalised. Ma pidin Pido komitee soovimise järele täna teile pikema Pido kõne pidama. Seda praegu keegi muld, ärgu lootku. Suurem jagu kõnestun ära vettinud ja koju jäänud kõne peenema otsaga vihma pärast siia saanud. Mis ma teile siin ette panna võin ja tahan. On kolm soovimist. Mulle on nemad päe asjad, mis tähele panemata ei tohi jääda, kui Eesti rahvas veel enam edasi tahab saada. Ja mõnesugused vead peavad paranema. Esiteks on väga soovida, et meel ja mõistus ka üleüldse Tulo peale mõtelda ja selle heaks tööd teha, vaeva näha ja kulu kanda. Meie seas veel palju enam kasvaks ja laiali laguneks. Selle poolest olen mina pea igas paigas suurt puudust leidnud ja iga terane vaimi armastaja süda saab minu tunnistust tõeks arvama. On midagi üleüldist ettevõtmist, kas valla kihelkonna, maakonna ehk kõige eesti rahva heaks, siis on suurem hulk nõupidajatest elamiste asja, vasta. Lähme Jaago poole. Suurem hulk küsib ikka veel, mis saab Mullesest kasu. Leitakse ka veel niisugustki lühikest aru, et inimene aga seda hinnaliseks asjaks arvab, kellest tükk küljest maha võib murda ja tasku ehk suhu pista ehk mis mees vankri ehkree pääl koju veab silmanähtavalt käte tõstetavat. Et raamatukogud, abilaekad, koolid ja mis niisugused veel on, suur rahva vara ja kullakaev on seda teadvat tosinast vast kaks. Niisugusest kaevust keeb küll nägemata vaimuvara, aga see on ülem kui raha ehk muu ilmalik vara. Niisama palju kui meie suremata vaim, Ihost ülem, tema peremees on niisama palju on ka kõik kaunis vaimu ja südamevara ilmalikust varaste ülejäänud. See võib elutormide läbi kaduda vaimuvara ilmaski. Nii ütlebki Jakob Hurt oma kõnes laulupeol kolm pea soovi kasvatada kui arusaamist üldisest rahvuse tulust asutata kui häid koole, raamatukogusid ja seltse. Teiseks see, et ükski eestlane, kes rohkem, kust on saanud ei pea sellepärast veel lahkuma oma rahvast ega vaatama nendele üle õla, kes on jäänud põllu harjaks. Ja kolmandaks, ütleb Jakob Hurt. Eesti rahvas ei või leppida küla- ja kihelkonna kooliga. Vajan maakonna koole, vajan kõrgemaid eesti õppekeelega koole. Üleüldse saaks suuremaist koolidest, rahva keele harimisele ja kirja Kogole ütlemata kasu tõusma ja kasvab ja õitseb rahva kirja kogu siis kasvab ja õitseb nende vaimuvara. Muretsege siis vabad eesti vennad kõigest jõust suuremate ja paremate rahvakoolide eest suuremat hääd meie enesele ja järeltulijatele teha ei või, muretsege koolide eest, see on Moviimine sõna, eesti vennad. Selle kõne tähenduse kohta ütleb Eesti Postimees. Mõistlikud mõtlejad kuuljad on sellest kõnest vist aru saanud ja seda ka tähele pannud. Ja nii võibki ütelda, et Jakob Hurda mõtte muretsege koolide eest muretsege üha suurema eesti kooli eest, oli laulupeo kõige tähtsam mõte, ta oli edaspidiseks suunatud programm. Mõistlikud ja mõtlejad kuulajad on sest kõnest-ist aru saanud ja seda ka tähele pannud. Vaatame nüüd Jakob Hurda laulupeokõne ajaloolisi tekste kirjandusmuuseumis. Siin on üks eksemplare hurda esimese laulupeokõnest 19. juunil 1889. aastal, sellest on säilinud mitu eksemplari. Kui Hurt hakkas esimesel laulupeol oma kõnet pidama, siis juhtus niisugune asi, et hakkas vihma sadama ja pidaski oma laulupeokõne vihmasajus, ta oli sunnitud seda tunduvalt lühendama. Ja üks eksemplar sellest kõnest on siis nii-öelda vihmast märgunud või noh, niuksed, vee, veejäljed jäljed on seal peal. Seda on ka kruus publitseerinud selle esimese esimese lehekülje 39. aastal välja antud hurda avalike kõnede ja esinemiste väljaandes. Noh, üldiselt peab ütlema, et see oli väga programmiline kõne, selles olid nagu fikseeritud hurda poolt rahvusliku liikumise ülesanded või eestlaste kultuuri arendamine eestlaste jäämine eestlasteks, hariduse andmine, need kõik põhisuunad, mis järgnevatel aastatel siis hurda elus ja tegevuses niisuguse kõige olulisemal kohal olid. Vaadates peab ütlema, et, et tegemist on imeõhukese paberiga, kirjutatud on kahele poole ja väga tihedas käekirjas, käekiri on väga selged, on väga-väga hõlpsasti loetav ja noh, siin võiks öelda, et see on lausa lausa kalligraafiliselt maalitud. Ent tagasi minnes laulupeo mõtte juurde, tuleb öelda, et ega eestlased ei olnud selle suhtes ühel meelel. Erinevalt Jansonist, kes priiusepidu ette valmistab, kooridele laule valib, see annab ja ise ka seda pidu juhib, on priiuse peo vastu Köler ja Jakobson. Nad ei ole küll laulupeo vastu, ent ka nemad pidasid üleliigseks pidada priiusepidu. Sellele vaatamata on Jakobsonile teeneid mitmete Isamaalaulude sündimisel ja ettekandmisel esimesel laulupeol. Kuna enamik laule oli kirjutatud saksaviisidele, oli kirjutatud lihtsalt eestikeelsed sõnad, siis innustas 26 aastane Jakobson Aleksander Saebelmann'i kuni leidu kirjutama Soome rahvamuusika ainetel viise eesti koorilauludele. Nii ongi sündinud Aleksander Saebelmann'i kuni leiu, 24 aastase noormehe sulest. Mu isamaa on minu arm sind surmani ja Mu isamaa nadolid võtnud. Ent see kolmas laul jääb tsensuuri väravasse kinni, nii et ta laulupeole ei jõuagi. Niisamuti jääb tsensuuri taha pidama Jakob Hurda Eesti ajalooraamat pildid isamaa sündinud asjust, mida Hurt küll ise on just mõelnud avaldada esimese laulupeo puhul. Tõepoolest need sündmused oleksid teineteist väärinud ja võimendanud, ent paraku peame selle ilmumisest kõnelema edaspidi. Mis siis oli ikkagi esimese laulupeo suurem mõte? Tollel ajal ei olnud see üleüldse mitte tähtiski nende Jansoniga nende jaoks, kelle auks, mille jaoks seda tähistatakse tarvis see asi ära pidada. Ja Nende jaoks oli see talurahva pärisorjusest vabastamine põhimõttelise tähendusega sündmus mis tegi senistest toodetest inimesed ei vaadatudki niivõrd palju sellele majanduslikule tagapõhjale, vaid just sellele vaimsele kõlbelise eetilise taga põiele. See oli seadus, mis andis eestlastele arenemisvõimaluse mis andis eestlastele mingisuguse himus oma asju ise ajada see majanduslik külge paljude jaoks pole vaja tahaplaanile, tähtis oli just juriidiline, eetiline kõlbeline aspekt seal ja sellena oli ta tõesti erakordselt tähendusrikkasse. Seadus. See oli laulupeo vaimne tähendus, ent laulupeokõne Jakob Hurdale ei tulnud teadjale inimesele üllatusena. Seda juttu on ta juba aastaid kõnelenud peamiselt Vanemuise seltsi kõnekoosolekutel, kus Hurt hakkab osalema juba seltsi algaastatest peale. Ja selleks, et selts oleks kõnemeestega kindlustatud valita hurda oma esimesel tegevusaastal kohe seltsi auliikmeks, nii et noorel auliikmel tekib kohe hulga meeldivaid kohustusi, mida ta iial pole põlanud. Mida selline kooskäimine rahvale andis, seda me võime ainult arvata. Mõelgem sellele, kuidas tuldi kokku esimesel kooskäimisel. Puuduskulptuur esimesel üldkoosolekul kõneldi läbisegi ja kannatamatult ent peagi on see rahvas suuteline jälgima pikki ettekandeid, arutama probleeme kultuurselt ja targalt. Võib ütelda, et sellest majast hakkas jah pihta Eesti selline aktiivne seltsi tegev küll ütelda, et see Vanemuise selts kujunes üheks siis juht esimese üldlaulupeol kogu rahvusliku liikumise vedajaks sest tema ümber koondus kogu elu tema Jansid aia ümber, nagu kus sellise käsis kitsam seltskond koos Tartu elavnemine kuuekümnete aastate lõpupoole on selgelt märgatav. Noore komeedina tõuseb esile noor ja energiline, kena meesterahvas Carl Robert Jakobson hoopis teise temperamendiga. Hoopis teise sellise esinemishooga, kes oma esimese isamaa kõnega sealsamas Vanemuise seltsis tekitab väga kõva furoori sakslastest hirmsat pahameelt senisest tunduvalt teravamate väljenditega kes on just sellel ajal Tartus tihtipeale liikuvana Jakob Hurda ka väga heades suhetes. La on buda tutvumisest vaimustun, nagu ta kirjutab oma kirjutas Jaan Adamsonile buda isikust jõuda tegevusest ja sümpaatia tundub olevat vastastikune. Nii et need mehed on nagu algusest saati üksteise najal nagu hakanud kasvama ja arenema ja toa üsna kõvasti vaieldes aga üksteise vastu selgelt sümpaatiate sõprust tundes. Muide, esimese laulupeoluba anti tingimusel, et see pidu peetakse ajal, kui üliõpilastel on õppetöös vaheaeg. Niisiis suvi oligi ainus võimalik aeg. Kardeti nimelt, et üliõpilased selle peale pahaseks saavad, pidulised laiali ajavad või muud sekeldused toovad end pidu toimis vastupidiselt küll Eesti üliõpilastele. Need eesti üliõpilased, kes peol olid või sellest kuulsid, selle vaimu tundsid, otsisid 11 üles ja koondusid asudes üheskoos kalevipoega lugema ja seletama ning eestlaste probleeme arutama. Sellest ajast võidki rääkida Eesti üliõpilaskonna tekkest Tartu Ülikoolis. Emad koondusid aga järjest tihedamini organiseeritum ja teadlikumalt ning asusid rahvusliku vabadusvõitluse etteotsa. Eesti üliõpilaskond Tartu Ülikoolis oli tegelikult erakordset tähendusrikas fakt sest see hakkas tekkima ühel väikerahval oma. Akadeemiline ringkond on ühe väikerahva jaoks tõesti erakorraline sündmus ja seda enam, et see akadeemia ringkond ei lähe nüüd enam nii kaotsi vaid et ta soovib jääda oma rahvusele. Kas ja kui 1870 tekkiski Tartus selline väikene üliõpilaste grupp yht üliõpilastest, kes soovis oma rahvusest rohkem teada oma rahvustunnet koos hoida ning kaitsta siis on selge, et üks esimene, kes nendega südamesse astus, oligi see mees, kellel tegelikult oligi praktiliselt Tartus tuleb ainukesena kõrgem haridus. Nii et see, et, et see mees, kes üliõpilastega sidemetes, astus, et see oli just Jakob jutt on tegelikult ainuvõimalik. Teistel meestel lihtsalt ei olnud kõrgemat haridust, praktiliselt avaliku elu tegelastest ja hurda osalemine on seetõttu ainuvõimalik, aga tema just võib ütelda, annabki üliõpilaste seltsile sellise õige hoo ja õige suunitluse sisse, suunates neid ühelt poolt ajaloo poolt oma keele hoidmise juude nii, samal ajal rõhutades sedasama üht oma mõtet, et juba siis üliõpilastel on selgelt näha, et kõigepealt tuleb saada targaks. Kui me oleme targad, siis me saame hakata tegutsema, et me peame olema targad. Tähendab me võime tegutseda väga radikaalset ja väga järsult, aga me peame ise olema darkad, mul peab olema haritud, meil peab olema oma selline vaimne tugev potentsiaal taga. Ja lõpetuseks mõtetega tänapäeva. Meenutame veelkord, et esimese laulupeoluba saadi seepärast, et see pidi olema priiusepidu Vene keisri austamise ja tänamise pidu sest möödus 50 aastat 1819. aasta seadusest, mis Baltimaad pärisorjusest vabastas. Tänavu möödub sellest 120 aastat. Miks aga ei tähistata tänavu 120 aasta möödumist esimesest Eesti laulupeost üldlaulupeoga? Kas laulupidu järgmisse 1990.-sse aastasse lükates tahame jälle uut priiuse 50. aasta juubelit tähistada? Möödub ju siis 50 aastat 1940. aasta vabastamisest. Meil oleks viimane aeg mõelda, missuguseid traditsioone me ikkagi jätkame.