Ja nüüd on uudis plussi stuudios mister x jaanuaris 2015 Estonia ooperimajas esietendunud Imre Kalmani operetist tsirkusprintsess. Tere, René Soom. Kas Estonia võttis tsirkusprintsessi mängukavasse Georg Otsa ümmargust tähtpäeva silmas pidades? Ma päris täpselt seda isegi ei oska öelda, ma arvan, et pigem pigem võib-olla mitte. Ma arvan, et see oli toredate asjaolude kokkulangemine. Tuurte operetirahvas ootas, publik ootas ja võib-olla siin võtan selle vastutuse võib-olla isegi nagu endale, et mina selle mõtte kunagi nagu välja käisin ja ütleme, see väljatuleku aeg ja lugupeetud laulja ümmargune tähtpäev lihtsalt ütleme niimoodi, et langesid soodsate tingimuste peal, nii et selles mõttes on jah, sihuke tore juustu kokkulangemine. Miks see operett, see muusika ja see rollilahendus teile endale meeldib? No kahtlemata on tegemist ühe põnevaima operetirolliga siis jaa, operetiga üldse, et tegelikult kui tihtipeale on siis nii-öelda selle põhiliinikandjateks siis esimene paar ja ütleme, põhi põhiprobleemiks või siis süžeede üheks probleemiks on siis see, et üks on üks on aadlisoost ja teine paraku mitte siis siin on ju tegelikult süsteem natuke aetud veel segasemaks, et mõlemad peategelased on aadlisoost üks siis nii-öelda mõneks ajaks eemale heidetud tagasi tulles ta siis nii-öelda võtab oma oma võimu ja positsiooni jälle tagasi, aga sama kehtib ka tegelikult siis Subletti paari puhul, et ka nemad nii-öelda mängivad oma sela seisusevahelist armastuse lugu, et intriigid on nii-öelda mõlemas mõlemas paaris olemas, täiesti. Et see teeb selle opereti huvitavaks võib-olla mitte nii kergesti jälgitavaks, kui ütleme siin tavaliselt võib-olla siis ei taha kasutada sõna lihtsakoelise mad, aga, aga võib-olla kergemini jälgitavad, et siin peab kogu aeg tegelikult ikkagi mõttega mõttega kaasas käima, kõigest ilusti aru saada ja lõpuks niidid kokku sõlmida. Semisteriksi roll, mida me nüüd enne intervjuu algust kuulsime Georg Otsa esituses, mille poolest see on lauljale ja näitlejale huvitav. No eelkõige muidugi Kalmani kaunis muusika et selle vastu selle vastu ei saa, et mina ütleksin, et selles operetis ta võib-olla ongi tõesti lasknud oma oma geniaalsel muusikat ajul komponeerimis võimel lihtsalt vabalt voolata ja see ja see on, see on tõesti imetlusväärne Edgar neile kuulajatele-vaatajatele, kes võib-olla teavad sellest operetist ainult siis tegelast, mis teeks ja ja erinevate illegaal mõned teevad tegelikult, et ma arvan, päris palju manu ära unustatud meloodiaid. Siis nad avastavad, et näed, see on tegelikult hoopis pärit sellest operetist. Aga noh, kuna ministriks partii originaalis kirjutatud tenori häälele siis loomulikult omal ajal, siis Georg Ots tegi ka sellest natukene madalama variandi ehk siis baritoni versiooni. See puudutab tõesti ainult kahte-kolme muusikalist numbrit, et et tegelikult on see kõik ka baritoni väga lauldav. Jah, ma ütlesingi tegelikult, et kõik komponendid kokku, et et see roll ministriks siis tegelikult on tal ainult siis nagu üks rolli nimetus, et tegelikult on, ta on ta heidab valinski, kes siis tegelikult veel vahepeal esineb nime all parun Kosovo, nii et on võimalus mängida kolmeralli ühes operetis. Need pakub näitlejale lauljale häid võimalusi. Jah, selles mõttes jah, on võimalus olla laval trackis mundris neid väärikalt kanda ja kui see tihtipeale võib-olla publikule veel meeldib ka, siis see see on hästi tore. Semistriksiaaria see kõige kuulsam Maarja, ma usun, et kuulajal, see on meeles kõik need sõnad, et igal õhtul süttivad uuesti prožektorid ja hüüavad fanfaari viiulid nutavad, oleb akrobaat, julge, kui sa lähed lavale. Kuigi su elutee on väga üksildane ja sinu saatuseks on kanda maski. Mulle tundub, et Georg Ots laulis selle justkui kõigi näitlejate ja kõigi ooperilauljate tunnuslauluks või ma eksin? Ei, ma arvan, et ei eksi, ma arvan, et selles on, selles ongi jah, selle meie, meie elukutse traagika täiesti täiesti kolmekordsel sees, et võib tõesti võrrelda patsite proloogiga ja jah, selles on sihuke kurb, kurb tõde või tõdemus, et tihtipeale arvatakse tõesti, et need lavalolijad, lauljad, tantsijad, näitlejad, et nende elu ongi see, kui riie avaneb pilt siis, mis vaatajale vaatajal avaneb. Aga tegelikult on see ikka noh, mina ütlen, et on töö nagu iga teine. Samas ta lihtsalt pakub tihtipeale hästi palju positiivseid emotsioone, et see taolised on paratamatult meile meeldib kogeda. Tahaks nagu nii-öelda näha seda näitlejat, lauljat, kes ütlevad sõna ema ei vaja neid emotsioone, tema lihtsalt teeb tööd, et loomulikult aplaus, lilled, kõik see, kõik see käib paratamatult me elukutse juurde. Et ega ju seda laulu tegelikult originaalis. Mis on siis saksakeelne Fay meritsi Augen eestlased tõenäoliselt ei tea, ei tea meist ida pool olevad inimesed ega et eelkõige selle laulu, kõik seostub see Venekeelne Georg Otsa sisse lauldud variant naeratada. Ja need on tõesti, mina olen seda ka paar korda vene keeles saanud laulda ja, ja see on tõesti väga mugav don vokaalselt mugav laulda, need sõnad ja riimid on kuidagi, ma ütleksin, väga-väga õnnestunud. Eestikeelne variant on ka väga tore, arusaadav. Aga kui oleks valida, siis ma laulaks seda parema meelega vene keeles, sest ta lihtsalt ta kõlab, ta kõlab hästi. Ma olen hakanud mõtlema, et huvitav, mida see laul, just see venekeelne variant pärast sõda, kui oli terroriaeg, miks ta inimestele nii tohutult meeldis, et kas see oli laulja või selle tegelaskuju pihtimus tema üksildane elutee või see lihtsalt ilus, kurb meloodia, mis alati läheb hinge või see oli publiku arusaam, et. Me elame sellel ajal, kus kõik peavad kandma maske ja iga ettevaatamatu sõna sellel võib olla tagajärg, mis see oli, mis tookord 50 aastat tagasi publikule nii väga hinge läks. Olete mõelnud? Jah, noh, eks mina, ma ju ei tea seda 58. aasta eelnevat perioodi, et kui see film Lenfilmis välja tuli, et ja mis osutus loomulikult noh, tohutuks Almanni reklaamiks Venemaal on ju, et ja mitte ainult Venemaad ütleme peaaegu et legendiks saanud jutt on sellest, kuidas platseda Domingo võttis kaasledasamanistriksuaaria endale repertuaari just venekeelsena just tänu sellele, et oli kuulnud seda Georg Otsa esituses. Ma arvan ikkagi pigem, et selles laulus on ühe inimese just nimelt tagasi vaatlev endasse süvenev, aga samas nii palju lootust on selles sõnumis täpselt samamoodi sees, et eks loomulikult jah, et alltekstina saab võtta alati seda, et et kes meist, kes meist suudab ilma maskita iga päev elada ja, ja kui palju me peame tegelikult oma sisemist mina sinna maski taha peitma. Aga ma arvan ikkagi, pigem mulle meeldiks mõelda jah, et see laul läks inimestele hinge ja jäi sinna just tänu sellele, et selle laulus üks üks suurimatest lauljatest ja, ja see, see on lihtsalt nii kaunis meloodia. Ja võib-olla see maski kandmise kohustus ja vajadus on ka see, mis tänapäeva publikut kõnetab aastal 2015. Jah, noh, kõik, me tahame ju vähemalt sõnades olla hästi ausad, aga aga see ongi nagu kaks maski. Vabandust, maski tahan ju hästi kerge peitu pugeda aga tegelikult maski tagant see inimene ise jääb maski taha mitte ainult nii-öelda kadumine publiku või teiste inimeste eest, et et ka oma oma mõttemaailm oma emotsioonid saavad olema kohe piiratud ja kammitsetud, et et see on väga, see on väga riskantne nii-öelda tegevus olla maskiga. Pigem mina soovitan jah, et enne tugevalt mõelda. Jäägem inimesed ikkagi nii-öelda iseendaks, et ärgem kasutage maski. Maskil on tegelikult ainult üks nägu ja see ju ei näita, ei näita mitte midagi. Peaks olema neutraalne. Aga kes meist tahaks olla neutraalne? Tegelikult ei tahaks? Te laulate õige mitut rolli praegu Estonia nii ooperi- ja operetirepertuaaris, sellist, mida omal ajal laulis Georg Ots, tuletame meelde. Jah, antud hetkel siis ministriks tsirkuse printsessist, mees La Manchast tuleb jälle taaskord sügisel publiku ette. Tartus mõni aasta tagasi oli võimalus laulda lehaari lõbusat leske siis on ka aeg-ajalt võimalus laulda, tan hoideris volframit. Neid rolle muidugi nüüd seoses Georg Otsa juubelikalaga on olnud õnn laulda veel ja veel, aga noh, see on, ütleme niisugune minu hääleliigist tingitud võimalus või ütleme siis privileege, et eks see võrdlusmoment on alati publiku ja kuulaja-vaataja jaoks olemas, et mina kahjuks ei ole näinud ühtegi etendust päris nii-öelda reaalajas ja ei olnudki võimalik, et tema lahkus meie hulgast kaks aastat varem, kui mina sündisin. Aga sellest hoolimata tunnetan selle inimese kohalolu ja, ja ütleme et on jah, minu jaoks olnud rohkem kui lihtsalt laulja, keda imetleda. Te nimetasite ooperi kaalat, mida Estonia teater laupäeval Georg Otsa tähtpäeva puhul just õigel päeval korraldab. Kergitage, palun sealt ka pisut seda eesriiet. Jah, see on siis kaheosaline kontsert, esimene osa siis ooperi ja teine operetimuusikaga eranditult siis kõik valitud Georg Otsa suurematest ja võib-olla temal neid väikseid välja väga ei olnudki, aga aga ütleme siis võib-olla vähem tuntud rollidest ja operitest ja siis operettidest. Ma võin nii palju saladusloori kergitada. Ta on kutsutud küll, aga solistid meie naaberriigist kes siis esitavad näiteks sedasama Georg Otsa poolt kuulsaks lauldud ministriks haaret just vene keeles, nii et, et see, see saab olema selles mõttes jälle publikule hea äratundmisvõimalus. Aga laval on praktiliselt Estonia praeguse hetke lauljad ka võib-olla tantsijad, ma ei ole veel täpselt päris kindel, aga meil on koreograaf, nii et selles mõttes päris lava peal seismist tõenäoliselt näha ei ole. Ja ma arvan, see saab muusikaliselt olema väga-väga ilus õhtu, väga kaunis õhtu, et tõesti kalmelist Mozartist Verdist alustades ja ma ei teagi, kellega lõpetades. Kui me nüüd siia intervjuu lõppu vil kuuleksime Georg Otsa repertuaarist mõnda laulu, siis mis oleks teie valikreni soom? Oi ma olen viimasel ajal hakanud selle peale mõtlema, et mida ma tihti ka oma kontserditel kasutan tongi Hoti kuulsaid tõekspidamisi, et tihtipeale jah, meie igapäevaelust kiputakse neid, neid kuldseid mõtteteri ikka rohkem ja rohkem ära unustama ja, ja siinkohal ma kannaksingi võib-olla mõne ette, millele järgi siis oleks täiesti õigustatud kuulata tongihote tõotus laulu. Aga need toredad terad oleks härra, pea midagi enda omaks peale oma hinge. Ära armasta endast, seda, mis sinus juba on, vaid seda, mis võiks olla ära ajada ka lõbu. Sest sa võid selle oma õnnetuseks kätte saada. Suuna pilk ette, sest mullustest pesadest linde ei leia. Pole õiglane iga mehe vastu ja austa igat naist. Aitäh intervjuu eest René Soom ja kuulame Georg Otsa.